Oita. Ega me muud sealt otsinudki kui vaid tahtsime sõbra Kazue’ga kokku saada, taaskord üks Jaapani tuttav Berrist.
Kazue elab olude sunnil koos vanematega. Poiss elab tal Osakas, suht kaugel. Koos on neil plaan Uus-Meremaa kodanikuks saada ning seal elama hakata. Maja on Kazue vanematel suur, suured toad, kahekorruseline. Ma ei oskagi maja Eestiga võrrelda, sest neil on ruumid enamasti ruudu-kujulised ning mööblit sees ei ole. Et ruumi on siis kõvasti:) No ja suur telekas on ka muidugi:) Jaapani mõistes igatahes suur maja.
Õhtul läksime suve-festivalile. Mõnus oli, meenutas natuke meie kunagiseid Jaanipäevu – rahvas tuli kokku ning tegi nalja, pidutses koos. Meie Jaapnipäevad on kahjuks väga siseringkonna üritusteks kujunenud. Oita festivalil kogesime kahte suurt elamust – esimene oli tõrviku otsa tule tegemine. Tõrvik oli oma 5 meetrit pikk (meetritega võin mööda panna, aga väga pikk latt oli igatahes), sinna hakati kettide otsa riputatud tõrvikutega tuld loopima. Oli üsna ohtlik, vahel lendas loobitav tõrvik rahva sekka ka, oli ikka raske ülesanne. Mõni ei saanudki põlema. Kui tõrvik põlema saadi süttis tõrviku sees olev ilutulestik. Kes selle ülesandega esimesena hakkama sai oligi võitja. Peale võistlust algas päris ilutulestik, oli ilus küll.
Järgmisel päeval läksime loomaaeda. Teel külastasime erinevaid vulkaaniga seotud objekte, nt „põrgukatel“ või siis eriliste põrandatega õlgkatustega puumajad. Ma ei oska täpselt seletada, milles nende põrandate erilisus seisnes (st neid maju tuli seal loodusliku vulkaanilise õhustiku pärast kogu aeg vahetada, aga seal oli mingi point veel), kuid mullitavad hallid massid põrgukatlas olid küll ägedad. Minu esimene „vulkaani“ külastus:) Ja siis oligi loomaaed:) Oita on suur linn ning loomaaiani oli üsna pikk maa, kuid vaev tasus end ära. Või noh, hind oli üsna kirves, taalades vist 30, aga ei ole kindel. Loomaaias loomi väga palju ei olnud, see oligi rohkem African safari. Sõidad eriliste bussidega, millel trellid ees, safaris ringi ning söödad tangidega loomi. Ütleme nii, et üks kord elus võib:) Ja muidugi oli huvitav kaelkirjakuid, elevante ja lõvisid jne nii lähedalt näha. Mulle pakkus enam huvi meie kõrval istuv paarike, silmnähtavalt Tokiost. Kui ma nii häbelik ei oleks, siis oleks pilti küsinud:) No igatahes mõlemad nägid nagu nukud välja, eriti tüdruk oma meetriste ripsmetega ning buffi aetud juustega, vastav riietus sinna juurde muidugi. Ega poiss tüdrukule eriti alla jäänud. Et noh, normaalsed inimesed on ikka teistsugused, meil Eestis selliseid ei näe. Jaapanis suuremates linnades ikka näeb, aga nemad olid pea-aegu üle kõige, eks teele jäi igasuguseid ektremiste:)
Tagasiteel põikasime ühte söögikohta sisse, kus, nagu ka paljudes teistes kohtades, pakutakse vulkaani aurudel keedetud mune. Oli jah teistsugune maitse, mul allergia muidugi. Mulle hästi see vulkaani värk eriti ei istu, väga põnev on muidugi, ärge valesti aru saage, kuid gaasid ei lase hingata, toit ei kannata süüa ning vesi juua. No mis sa teed!:)
Järgmisel päeval lõuna paiku põrutasime Fukuokasse.
Kazue’l oli enne meid käinud külas Saksa poiss Maurice – meie kõigi ühine tuttav. Tema on ka üks neid Lääne mehi, kes kannatab „Aasia palaviku“ all. Ehk lahti seletatuna tähendab see seda, et Lääne mehed satuvad Aasia naistest väga vaimustusse, sest need ei ütle midagi, ainult naeratavad, eriti Jaapanlased. Ükskõik mis sa ei ütle, nad ainult naeratavad, mida iganes nad ka tegelikult ei arva. Nii arvabki vaene Maurice, et Jaapani tüdrukud on hirmus kenad ning tema on hirmus populaarne. Kahjuks ta ei kuule, mida temast seljataga räägitakse, või... pigem naerdakse. Vaesel sakslasel on kinnisidee jaapanlasega abielluda. Selliseid Lääne tüüpe on üsna palju, kahjuks Lääne naiste seas ei ole nad eriti populaarsed ning kuna see neile ka näkku öeldakse, siis ... noh saate isegi aru:) Kurb on asja juures see, et vennad satuvad vaimustusse ega saa aru, mis tegelikult toimub. Nii neil ongi suur armastus ning nad kohe üldse ei mõista, miks neid üsna pea isegi asiaatide poolt maha jäetakse, kuigi Aasias on valge poisi omamine väga kõva sõna. Üks selline kutt elab Osakas, tema tuleb Kanadast. Terve õhtusöögi aja kirus restos kõva häälega jaapanlasi ja Jaapanit ning siis ta ei saa aru, miks tüdruk ta nii äkitse ja nii julmalt maha jättis. Kusjuures vend tahab Jaapanisse elama jääda. Hõmm... njah. Edu talle:P:D No ja kolmas selline vend just saabus, ta tuli Hollandist. Nii et mehed jooksevad kõik Aasiasse.... :D Õnneks on nad kõik kiiksuga:P
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Õnitlused 30.09.
Aitähh Anonüümne inimene!:P:D
Postita kommentaar