Jaapan, Kumamoto (23-25 juuli)

Kumamoto on tuntud kuumaveeallikate poolest. Kuna ma ei olnud elu jooksul üheski looduslikus kuumavee veekogus käinud, siis oligi meie eesmärgiks külastada Onsenit, mis Jaapani keeles tähendab kuuma vee vanni.

Kurumi juba ootas meid bussijaamas kui saabusime. Oh, nii hea meel oli teda jälle näha. Viimane kohtumine oli rohkem kui pool aastat tagasi.

Kurumi elab emaga kahekesi, või õigemini elab ema koeraga üksi, sest mõlemad tütred on Austraalias ning abikaasa juba ammu tuhastatud. Vanem tütar Kanomi arvatavasti jääbki Austraaliasse, Kurumi veel vaatab seda asja. Ta ei ole sest saareriigist nii vaimustatud, kuid Jaapanis ka elada ei taha. Kurumi läks juba gümnaasiumi ajal Kanadasse elama-õppima. Kummaline on, et Kurumi tundub selline hästi õbluke, kaitsetu ja mitte üks hing ei taha talle liiga teha – ta lihtsalt on selline.... armsake, kelle eest kõik tahavad hoolitseda. Mingi hetk, Kurumi kõrval mägiteedel kurvitades saabus mulle mõistmine, et tegelikult ei ole ta nii nõrguke midagi. Tüdruk, kes 16-aastasena võtab eesmärgiks Jaapanist ära minna lihtsalt seetõttu, et talle sealne ühiskond ei meeldi maabubki omadega Kanadas. Ta mitte lihtsalt ei otsustanud minna vaid ta läkski. Lihtne tüdruk, väikelinnast (Jaapani mõistes) nimega Kumamoto läks üksi Kanadasse. Siis ma nägin Kurumit teise pilguga. Inimesena tõusis ta minu silmis tohutult. Eks minagi unistasin pubeka eas paljudest asjades, kuid need jäidki ainult unistusteks.

Maja on neil kahekorruseline. Arvan, et ruumi on neil sama palju kui Chie vanaemal, kuid neil on rohkem asju. Ülakorrusel on kaks tuba, tüdrukutele. Ema elab allkorrusel, läbikäidavas toas, mis ühendab omavahel elutuba ja kööki ning WCd, vannituba. Täitsa korralik maja. Kuna mulle ja Kurumile norskajad ei meeldi, siis saatsime Kimi ja Chie teise tuppa, meile jäi puhur, mis kulus marjaks ära:).

Juba saabumise päeval oli meil väike trip ette nähtud. Kurumi väga hea autojuht ei ole ning ta pabistas kõvasti. Esiteks, et orienteerub valesti ning teiseks ei taha ta tagurdada (mis kohati kitsastel mägiteedel on kohustuslik, kui on vaja teine auto läbi lasta. Teed on Jaapanis väga kitsad, mina seal sõita ei julgeks. Max kiirus on ka tihti 50km/h piiranguga. Kohalike inimeste abiga leidsime otsitava kose üles. Nalja sai, sulistasime niisama jääkülmas vees. Väga mõnus sellise kohutavalt palava ilmaga.

Järgmine päev oli onseni päev. Läksime kahe autoga, meie neljakesi Kurumi autos ning tema sõber ja tolle sõber teises autos. Kunagi oli plaan ühe autoga minna, siis oleks Ku sõber roolis olnud, sest mu väike Jaapani õeke (minust ikka tunduvalt pikem;)) kardab sõitmist ikka kohutavalt, kuid Kimi tõttu ei jagunud meile kõigile kohti enam. Nii läksimegi kahe autoga. Suured tänud tüdrukutele, kuigi püüdsin korduvalt bensu raha maksta, keeldusid nad kõik. Kuid tee oli pikk. Läksime Jaapani parimasse onseni regiooni – Aso mäele. Aso mäed on imelised!!!! Soovitan kõigil neid külastada kes Oita või Kumamoto lähistele satuvad. Meil muidugi sadas vihma ja välgutas äikest kui püüdsime vaadet nautida. Noh, läks nagu alati:)

Kurumi sõbra Aki sõber töötab ühes onsenis. Tema kaudu pidime külastuse odavamalt, viie taalaga kätte saama. Aga läks teisiti – me saime selle tasuta!!!! Imede ime, kui lahked need kauge saare elanikud olla võivad!!! Onsenites on tavaliselt basseinid naistele ning meestele, vahel ka segabasseinid. Meil oli ainult naistele ning sega. Irwww. Me naised läksime kõik naistekasse ning Kim ükski „meestekasse“. Ta meil niuke häbelik. Kuigi Koreas on ka onsenid, või ühiskasutatavad vannid, ei olnud ta kunagi ühtegi kastutanud. Nii et mõte teiste meeste ees alasti olla, ei olnud tema jaoks üldse meeldiv. Ta pidaski seal ainult 15 min vastu, sest siis tuli sinna üks paarike ning Kim tegi vehkat:) Täitsa kahju tast,irwww. Aga et jah, onsenites käiakse alasti. Teised olid mures natuke minu pärast, sest teatavasti Läänes me väga paljalt teiste ees ringi ei silka. Aga ma nagu ikka sellises olukorras – võtsin aga prillid eest ära ning kuna ma ise midagi ei näe, siis tekib mul mulje, et keegi teine ka ei näe, ja no siis ei olegi ju midagi häbeneda:P:D Enne vanni minemist tuleb end veega üle valada, selleks kasutatakse väikest kopsikut, millega saad tünnist vett võtta. Õnneks oli vähe rahvast. Üks naine oma väikse pojaga oli lahkumas ning siis olimegi tükk aega täitsa omaette. Nii et saime isegi pilte teha, kuigi see tegelikult keelatud on;) Aga see väike poiss jõllitas mind küll nagu segane. Isegi ilma prillideta nägin seda:D Ma ei viitsind end imelikult tunda, sest ma arvan, et ta rohkem jõllitas mu valget nahka kui rinda. Mäletan siiani asiaatide kommentaare kui nad väiksena esimest korda valget inimest nägid – enamik kartsid ning arvasid, et tegemist on mingi monstrumiga – nii hirmsad näeme me välja!:D Poiss tundus ka täitsa kohkunud olevat. Kuulduste järgi oli üks austraallane küll end hästi kohutavalt tundnud, sest kõik olid teda onsenis vahtinud. Austraallane... hõmm, arvatavasti oli ta paks ning siis küll jõllitatakse, raudselt.

Nii et me olime seal siis alasti. Soojas vees, otse jooksis mäest, sirava sinise taeva all .....mmmmmm. Mida veel elult tahta?! Võib-olla ainult natuke külma vett, sest süda hakkas kogu selle kuumuse peale puperdama (õhu temp oli ikka veel 38 kraadi ligi). Aga palun! Kohe sealsamas, mäest 3 sammu alla jookseb külm kärestikuline jõgi. Nii ma lajatasingi end sinna kõhuli. Kurumi tegi mõned pildid ka;) Imeline!!!! Varsti pidime kahjuks siiski minema hakkama. No ja siis saimegi äikest ja vett. Autojuhid (Kurumi) hakkasid meil väsima, saime siis natuke neid vahetatud. Aga jah, kõrgel mäe otsas äiksega olla on ka üsna lahe:P:D Õnneks jäi seekord tasuta elekter saamata:)

Õhtul oli Kurumi tänavas väike festival. Väga väike, aga siiski huvitav. Ma pugesin varakult voodisse.

Järgmisel päeval oli meil plaanis lennujaama juurde (seal oli ka bussijaam) mägesid nuuskima minna, kuid sõber Kazu meie järgmisest sihtkohast Oitast teatas, et ta ei taha meid enne 5 näha ning siis saime Kurumi suure soovi kohaselt minna tema lemmikjõge vaatama. Eelnevalt ei osanud ma sest midagi arvata, aga kui kohale jõudsime, siis sain aru, miks Ku seda meile näidata tahtis. Väga ilus oli. Suur, kiirevooluga jõgi. Mul olid muidugi bikiinid juba ammu seljas, kahjuks ma olin ainuke „jobu“. Seal muidu idee järgi saab ujuda küll, aga vesi oli ka seal äärmiselt külm ning tibake ohtlik Ning....! inimesed lihtsalt ei näita ennast rahvale bikiinide väel. T-särk jäetakse ikka selga kui ujuma minnakse. Daaa. Ma sain end pildi jaoks ikka märjaks tehtud. Kummaline oli see, et kivid, mis püsivalt vee all, ei olnud üldse libedad. Me Kurumiga läksime ukerdama (et ägedaid pilte saada;)) ning kartsime kohutavalt libastuda, aga üldse ei olnud libe. Mis muidugi oli ainult positiivne. Teised olid kuidagi tõsised ja passiivsed, vist minu suure kõtu pärast:P:D, sest see oli mõnele seal ikkagi üleliia, et ma suure rahvahulga ees (jõe mõlemad ääred olid piknikupidajaid (ilma söögita) täis) bikiinide väel ringi silkasin. Hõmmm.... njah, keda huvitab.

Ja siis tuligi Kurumiga hüvasti jätta. Ootasime bussijaamas bussi, piletid näpus. Tahtsin viimast pilti teha – minust ja Akist, kes kahjuks ei olnud mulle väga kaamera ette jäänud. No ja siis juhtuski see, et Ku ja Aki suutsid kahepeale mu kaamera maha pillata ning objektiiv oli täitsa nässus, enam ei töödanud. Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma ei tundnud midagi. Ei valu, ei ahastust... ainult „see oli nii määratud“ mõte hüppas mulle pähe. Kummaline, et kui ma lõpuks suutsin end sinnamaale viia, et ma ei ole enam nii „asjade-inimene“, siis ma kaotan oma tavaari, see läheb katki jne. Mitte kunagi varem ei ole mul selliseid probleeme olnud. Kaamerast oli midugi kahju – hea kaamera, aga mul enne juba mõlkus peas mõte, et peaks Austraaliast uue, parema kaamera ostma, sest seal odavam kui Eestis. Kuid kes see ostab uut, kui vana veel töötab!? No nüüd oli vähemalt põhjus, ja kui asja positiivsest küljest vaadata, siis nüüd ma saan Jaapanis ikka ringi ka vaadata, sest tavaliselt teen ma ainult pilti ning asja ennast ei näegi. Ja ma teen palju pilte. Et nüüd on meil ainult Chie kaamera ning ehk saame ainult 1000 pildiga reisi lõpuks hakkama. Muidu teen mina pilti (ühest asjast vähemalt kolm erinevat pilti, nii igaks juhuks:P) ja siis teeb tema samast asjast pilti ning reisi lõpus vahetame pilte ja siis.... siis ei viitsi keegi neid mõttetuid pilte vaadata ja mina olen sorteerimiseks liiga laisk. Kõik olid kohkunud ning tundsin mulle kaasa, nii et mul oli südames väheke häbi, et mul tegelikult nii väga kurb ei olnudki. Tegelikult oli mul see probleem, et ma ei tunne juba pikemat aega üleüldse midagi. Kardetavasti sai see alguse sellest, et ma püüdsin Chie peale mitte ärrituda (see oli märtsis), kuigi ta suutis päevas teha 20 asja, mis mul juukseid kitkuma ajas, kuid ma sundisin end rahulikuks ning asi lõppes sellega, et ma ei tundud enam midagi, ei halba ega head. Emotsioonitu. Kohutav tunne. Eriti kui sa ringi reisid sellises võrratus riigis nagu Jaapan. Nii et mul ei olnud kaamerat enam... noh jah.

Jätsime ehmunud Kurumi ja Akiga hüvasti. Nad küll käisid peale, et ma teada annaks, kas saab kaamerat remontida või pean uue ostma, et nad saadavad siis raha. Mulle ei olnud see raha koht üldse oluline. Nad tegid meie heaks nii palju... sõprus on miljon korda olulisem kui raha. Teel Oitasse läbisime uuesti Aso mägesid. Oli ilus küll. Korra natuke torkas südames, kui ühest imelisest kohast mööda sõitsime, et pilti ei saanud teha, kuid teisest küljest sain ma seda nautida, täiel määral. Muidu hakkan kottist aparaati otsima ning kui selle ükskord leian, siis on juba hilja ning siis ei ole ei pilti ega mälestust. Kuna mul on endiselt emotsioonimälu peamine mäletamisviis, siis kahjuks ei oska ma kirjeldada, mida ma seal täpselt nägin, aga tunne on siiani ülihea. Mäed ja astmelised rohelised riisipõllud.... ma olen juba 3 min selle rea peal istunud ja üritanud leida sõna, mis mu tundeid kirjeldaks, aga seda ei ole. See on rohkem kui imeline! See on kirjeldamatult ilus vaatepilt!