Järgmisel hommikul väga vara seadsime end pisikese linna Narai poole teele. Maabusime pommiaugus. Naljakas oli tegelikult kui rongi pealt maha astusime, seal ei olnud mitte midagi. Paar majakatust paistis ning taamal mägede vahel oli kiirtee. Mul oli naljakas, Chie paistis natuke murelik. Plaan oli teha 8km matk Kiso orus, eelnevalt oli vaja kotid hoiule anda, või õigemini lasta sihtpunkti saata. Meil polnud õrna aimugi kus infopunkt või midagi jaama taolist asus. Sättisime end esimese maja poole teele. Sealt saime teada, et peame ristivastupidises suunas minema, siis saame natukene suuremasse linna. Seal peaks midagi olema, et kotid Tsumagosse saata.
Käisime oma kottidega mingi tund aega kuni jõudsime veidike suuremasse kohta. Vahepeal muidgi ekslesime väheke, kuid õnneks abivalmid kohalikud aitasid ning pidasid meid kinni, kui valesti läksime:) Väga armas neist. Olime keset linna, kuid ega sealgi midagi olnud. Bussijaam oli, aga pühapäeval buss ei sõida. Pood oli, aga pühapäeval on kinni:D Hirmus palav oli ka. Saatsin Chie tema puiklemisele vaatamata ühest avatud uksest sisse, et teed küsida. Ise küpsesin väljas. Mõtlesin, et tegemist poega, aga ei, lihtsalt üks vanaproua elas seal uks pärani lahti. Mööda juhtus jalutama üks keskaealine naisterahvas, kes minuga jutulõnga üles võttis. Ma paistsin päris soss vist omadega. Jumal tänatud, et Jaapanis 40-kraadise kuumusega pikkade varrukate kandmine normaalne on, sest just selline riietus mul oli – palaviku tõttu. Tädil oli päris hea inglise keel, hiljem mainis, et käis kuu aega Hollandis. Ma tõesti ei usu, et tal aastaid tagasi kuuajalise tripi tõttu endiselt võõrkeel nii suus on, aga noh, see selleks. Tädi oli väga lahke ning utsitas mind ka tuppa minema. Seda nad ei teadnud, kus kohas me kotid saame teele saata, kuid see-eest teadsid nad, et selles väikses külas nüüd küll ei saa. Vaja minna Magomesse. Enne teele asumist suruti meid istuma ning vett jooma. Väga kenad inimesed. Vanatädi andis meile mõlemale Chiega söögipulgad, mis olid ilusasse paberisse mähitud. Tädi ise tegi. Niiiii armas. Noorem naisterahvas saatis meid läbi küla põllunurgani, kust pidime ise mööda mägiteed Magomesse jõudma. 45 mintsa asemel kulus meil ühtekokku 2,5h, et end täisvarustusega ülesmäge linna vedada. Ilus oli. Väga ilus oli. Raske oli:D. Peale kahte jõudsime Magomesse. Täielik turistikas. Chie läks järgnevast järsust mäest üles infot koguma, ma istusin pingile jooma. Ei teagi, kas uudised olid halvad või head, aga igatahes kotihoid/saatmine suleti juba kell 11 ning kui me just pimedapeale jäämise riskiga kogu oma moonaga mägedesse jalutama ei taha minna, siis meie ainuke võimalus Tsumagosse minna on buss, mille väljumisajaks kell 3. Natuke kahju oli, et see ilmeilus jalutuskäik jäi tegemata, kuid tegelikult olime väsinud ning vihma hakkas ka tagatipuks sadama. Kihutasime turistikas pool tundi ringi ning sättisime end selle hirmkalli bussi peale, et rongijaama minna. Rongiga ööbimiskohta Kisosse, kus meil oli broneeritud vanas Jaapani stiilis hotell. Kallis oli, kuid ilus. Toit oli väga hea (hinna sisse kuulus õhtu- ja hommikusöök). Minu õnneks kõige kallim oli juba kuu aega tagasi välja bronnitud, sest mul oleks rahast kahju olnud. 150 (või oli see 300, hõmm) taala ühe öö eest on täitsa piisav ning ma jäin igati rahule. Soovitan soojalt.
Õhtul käisime Chiega Jaapani vannis. See on siis selline vann, kus käiakse alasti mitmekesi. Vann on sügav ning üsna mahukas. Vesi jookseb pidevalt, nii et sa ei pea siis teise mustuse sisse minema (mitte igas hotellis ei ole see nii, kahjuks). Mõnus oli kuumas vannis vedeleda. Enne magama minekut käisime ühte erilist silda vaatamas. Kuna ma olin endiselt täitsa haige, siis minu jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud, kuid ei tahtnud viriseda ning läksin Chiega kaasa. Kuna kaamerad olid jamad, siis head pilti ei saanud. Sillal oli rohkem ajaloo- kui silmailu.
Hommikul peale sööki läksime pikemale jalutuskäigule. Õnneks saime kotid hotelli jätta. Jällegi sattusime äärmiselt kena ja abivalmi personali otsa (Jaapanis on tegelikult kõik sellised, klient on kuningas ning sinu ees lömitatakse nii palju kui võimalik). Aga noormees oli siiski väga kena. Ma täitsa mõtlesin, et võiks ära armuda, mis kahjuks/õnneks siiski ei juhtunud:D. Plaan oli jalutada Kisost Yabuharasse ning siis rongiga tagasi tulla. Noormees otsis meile netist rongiajad. Kuna vihma sadas, siis ostsime endale eelnevalt keebid, kõige odavamad just ei olnud, aga väga ei röökinud kah. Parem kui ei midagi. Õnneks tegelikult väga ei sadanud. Mõnus jalutuskäik oli. Teel nägime isegi hobust:) Lõpus läks meil kiireks, et rongi peale jõuda. Õigemini keskpaigas läks kiireks ning kui allamäge linna hakkasime saabuma, siis võtsime hoo täiesti maha, kuid meie õnnetuseks ilmnes, et rongijaam oli linna teises otsas ning meil võtts oma 15 min, et sinna saada. Lõpus jooksime. Nägime eelnevalt ühte rongi minemas. Jooksime täiega. Jaamaonu oli lõunale läinud. Ootasime rongi. Aga mida ei tulnud, see oli rong. Paar kiirrongi kimasid meist mööda. Chie kasutas oma moblat, et netist rongiaegu vaadata ning tegi üpris hea avastuse – noormees oli meile kogemata 20 min hilisema aja öelnud. Meil oli ei-kellegi-maal 1,5 tundi aega järgmise rongini. Chie oli tige, kuid mulle tegelikult meeldis. Ilus oli seal istuda ning mägesid ja eemal asuvaid maju vaadata. Pilk puhkas. Mulle tõesti meeldis.
Lõpuks tuli ka meie rong ning saime tagasi Kisosse. Noormehel oli hirmus häbi, mul oli täitsa kahju tast. Kuna meil järgmise ronini aega oli, siis läksime sööma. Kell oli palju ka juba. Vahtisime paar tundi niisama ning saimegi Nagano rongi peale.
Naganos käisime minu suurel survel kõrva-arsti juures. Chiele see muidugi ei meeldinud, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuidas õige arst leida ja-ei-tea-mis-veel. Kuid ma ikka käisin tema tigedust ignoreerides kesk-kõrvapõletiku kartuses Chiele hirmsasti peale (Chie muidugi ei olnud sellest haigusest midagi kuulnud ning seega ei saanud ta ka mu murest aru, et nädal aega jubedat kõrvavalu ei ole normaalne). Ahjaa, eelnevalt otsustasin ma ise oma kõrva ravida. Hahhaaaa. Ema-isa on mulle kõrvavalu vastu ikka soojendatud kampri õli kõrva tilgutanud. Mul muidugi ei olnud kampri õli kusagilt võtta, kuid see-eest oli mul teepuuõli. Õli on ju õli, või mitte?!:D Hahaaa. Parem, haige kõrv ei andnud kohe vastukaja, et nagu ei oleks midagi sisse läinud ning lasksin Chiel veel teisegi koguse kõrva soristada. Ja oi kus siis hakkas põletama!!! Hahahaa. Sõna otseses mõttes tundsin kuidas kuum jutt parema ajupoole käärude vahel end laiali ajas. Mõtlesin, et nüüd tapsin end vist küll ära. Palvetasin, et kõrv täitsa metsas ei oleks. Terve olemine läks väga kuumaks, terve päev oli teepuuõli maitse suus. Hahaaa. Kartsin. Aga tegelikult aitas, st mitte kõrva-valu vastu, oh ei, kus sa sellega!, aga palaviku ning üldise olemise vastu aitas. Lõpuks ometi tundsin, et mul on seest soe. Arstionu pidi muidugi mu jutu peale ära minestama. Õnneks ei olnud mul keskkõrvapõletikku. Sain arsti käest rohtu ning kurgu kuristamiseks mingit vedelikku. Läks umbes 450 kr ulatuses maksma, koos rohtudega. Õnneks rohud aitasid. Jumal tänatud. Chie ei jõudnud oma emale ära kiruda, kui nõrk ma ikka olen. Enne ma arvasin, et mulle ainult näib, et ta tige on (Chie on ju maailma parim inimene (juttude järgi) ning ma ei suutnud uskuda, et selline „ingel“ saab kellegi haige olemise pärast tige olla), aga kui ta ise mulle rääkis oma jutuajamisest emaga, siis sain aru, et ta tõesti on tige mu peale. Ja ma rumal nagu ma olen üritasin mitte viriseda ja oma ülikehvas olemises siiski tugev olla. Säh sulle! Aga no mis sa teed. Ema tal muidugi üritas seletada, et sellises situatsioonis võib-olla ei saa nii kergesti terveks.
Jalutasime natuke Matsumutos ringi ning siis sõitsime Tokyosse. Veetsime öö internetikohvikus. Mulle tõesti meeldis, et reisi jooksul saime peaaegu et kõik erinevad ööbimisvõimalused ära proovitud. Internetikohvikuid on Jaapanis palju ning seal öö veetmine on täiesti normaalne. Kui ostad 10h paketi, siis saad odavamalt. Neil on spetsiaalsed kabiinid üleöö jääjatele, kui liiga hilja saabud, siis pead öö kahjuks toolis veetma. Me saime kabiinid. Mõlemale oma. Terve kabiini põrand on kaetud pehme madratsiga (meenutas sellist jõusaalimatti), sees on madal laud, millel arvuti ning istumiseks on kott-tool. Padi, tekk ning sussid antakse ka. Dušši eest pead eraldi maksma. Üks öö nädala sees maksis 2500 jeeni ning nädalavahetusel oli üle 3000 jeeni. Ma magasin täitsa hästi. Chiel oli külm, ma kasutasin oma magamiskotti. No ja lõpuks saime netis ka käidud. :) Soovitan soojalt minna ja proovida, elamus omaette. Sama raha eest võib ka muidugi odavama külalistemaja saada, kuid elamus on seda väärt!:)
pühapäev, 24. oktoober 2010
Jaapan, Nagoya (5-8 aug)
Nagoyasse saabusime hilisel pärastlõunal. Meil oli broneeritud üks odavam külalistemaja. Nagu igas uues kohas ei teadnud me saabudes millises suunas astuma hakata. Aegamisi saime ikka õige tee peale, peale mõningaid edasi-tagasi ning vales suunas käimisi. Külalistemaja oli väike, teiste majade vahele pigistatud tornelamu. Meenutas rohkem backpackerit. Seal olid mõned noored jaapanlased kes maalt linna tulnud ning ilma elamiseta. Elavad seal püsivalt ning käivad tööl. Omanik oli väga muhe. Hästi abivalmis ning tore. Teise öö veetsime tegelikult Chie onu juures ning selle öö eest maksime poole raha. Võimalus onu juurde tuli hiljem ning me tegelikult küsisime raha tagasi. Kuna plaanis oli kolmandaks ööks tagasi tulla, siis suured kotid jätsime sinna. Meil endil Chiega tekkis tegelikult suur segadus. Nimelt, Chie ei viitsinud meie plaanidest enam eriti rääkida ning ma ei jaksanud küsida. Nii ma ei saanudki hommikul täpselt aru mis me kaasa võtame ja mis jätame. Selliseid arusaamatusi tekkis meil hiljem veel. Küllaga. Üks räägib aiast ning teine aiaaugust.
Järgmisel päeval peale saabumist seadsime end teele Toyato tehasesse, mis asub Toyota linnas. Enne oli sel linnal teine nimi, kuid muudeti kuulsa tehase tõttu. Chie onugi töötab Toyota tehases ning teenib head raha. Samuti ka ta üks tütardest. Meie läksime sinna ainult uurima:). Väga huvitav oli, meenutas kohati mandariinipakkimistehast:). Demonstreeriti ka tulevikuautosid. Tehas ise oli täitsa äge. Suured liinid, inimesed rapsisid tööd teha.
Tundus, et Chie ei tunne end onuga väga mugavalt. Kui ma palusin mõne oma küsimuse Chiel jaapani keelde tõlkida ning onu käest küsida, siis ta ikka väga blokkis. Üritas nagu ikka oma peaga mingi x vastuse anda, kuid nagu ikka, pani täitsa puusse.
Õhtul pakkus onu, et me võime Chiega onsenisse minna. Ma hästi ei suutnud uskuda, et neil seal ka onsenid on, aga näed oli. Chie kartis, et äkki ma liiga haige, kuid ma arvasin, et saunatamine teeb mulle just head. Ja nii me läksimegi, Chie onu maksis. Aitähh talle! Käisime saunas, mullivannis ning kuumakivi saunas. Natukene ebamugav oli palaviku tõttu: saun ajas südame puperdama, välionsenis oli tuul jne. Kuumakivi saun see-eest oli ideaalne. Lamad kuumade kivide peal ning puhkad. Üritasin oma kõrvavalu vastu kuuma kivi surudes likvideerida, kuid eriti ei aidanud. :) Ei saa just öelda, et onsenis käimine mind tervemaks tegi, kuid haigemaks ka ei jäänud. Kui välja arvata, et ma Chie onunaiselt köha üles korjasin, mis õnneks siiski ei süvenenud ning läks varsti ära. Nohu oli siiski endiselt olemas.
Jägmisel päeval tagasi Nagoyasse. Päevaplaanis oli ainult akvaariumi külastamine. Mässasime seal 5h kokku. Muuhulgas oli ka delfiinide etteaste (täpselt selline nagu telekas nähtud:)). See oli minu elu esimene kord delfiine reaaluses näha. Väga äge. Soovitan soojalt. Lõpus lihtsalt väsisime sutsu ära, kuid tasus igati minemist:)
Järgmisel päeval peale saabumist seadsime end teele Toyato tehasesse, mis asub Toyota linnas. Enne oli sel linnal teine nimi, kuid muudeti kuulsa tehase tõttu. Chie onugi töötab Toyota tehases ning teenib head raha. Samuti ka ta üks tütardest. Meie läksime sinna ainult uurima:). Väga huvitav oli, meenutas kohati mandariinipakkimistehast:). Demonstreeriti ka tulevikuautosid. Tehas ise oli täitsa äge. Suured liinid, inimesed rapsisid tööd teha.
Tundus, et Chie ei tunne end onuga väga mugavalt. Kui ma palusin mõne oma küsimuse Chiel jaapani keelde tõlkida ning onu käest küsida, siis ta ikka väga blokkis. Üritas nagu ikka oma peaga mingi x vastuse anda, kuid nagu ikka, pani täitsa puusse.
Õhtul pakkus onu, et me võime Chiega onsenisse minna. Ma hästi ei suutnud uskuda, et neil seal ka onsenid on, aga näed oli. Chie kartis, et äkki ma liiga haige, kuid ma arvasin, et saunatamine teeb mulle just head. Ja nii me läksimegi, Chie onu maksis. Aitähh talle! Käisime saunas, mullivannis ning kuumakivi saunas. Natukene ebamugav oli palaviku tõttu: saun ajas südame puperdama, välionsenis oli tuul jne. Kuumakivi saun see-eest oli ideaalne. Lamad kuumade kivide peal ning puhkad. Üritasin oma kõrvavalu vastu kuuma kivi surudes likvideerida, kuid eriti ei aidanud. :) Ei saa just öelda, et onsenis käimine mind tervemaks tegi, kuid haigemaks ka ei jäänud. Kui välja arvata, et ma Chie onunaiselt köha üles korjasin, mis õnneks siiski ei süvenenud ning läks varsti ära. Nohu oli siiski endiselt olemas.
Jägmisel päeval tagasi Nagoyasse. Päevaplaanis oli ainult akvaariumi külastamine. Mässasime seal 5h kokku. Muuhulgas oli ka delfiinide etteaste (täpselt selline nagu telekas nähtud:)). See oli minu elu esimene kord delfiine reaaluses näha. Väga äge. Soovitan soojalt. Lõpus lihtsalt väsisime sutsu ära, kuid tasus igati minemist:)
pühapäev, 17. oktoober 2010
Jaapan, Nara (3-5 august)
Naras oli meil hotellituba broneeritud. Täitsa kobe elamine, rongijaamale väga lähedal, nii et meil oli hea kerge minna. Toas oli meil kitsapoolne kaheinimese voodi ning selle peatsis risti üleval üheinimese voodi. Chie oli armas ja lahke ning lasi mul all magada. Kahjuks hakkas tal 10 min peale voodisse minekut väga palav ning ta pani konditsioneeri tööle. Külm õhk puhus otse mulle peale, temast mööda. Ta higistas suht samamoodi edasi. Mul jälle oli 19 kraadi 39 asemel väga suur muudatus ning tundsin kohe, et krt, see on külm!!! Aga kuna olin väga väsinud, siis jäin magama. Ööse ühe aeg ärkasin korra kurgu valu peale üles, kuid jäin uuesti magama, ilma et oleks suutnud midagi teha. Nelja aeg ärkasin uuesti üles ning siis olin omadega täitsa pees. Kurk oli nii jube kui olla võib, parem kõrv valutas ning pagana külm oli!!!! Asusin konditsioneeri pulti otsima. Teatavasti ma vihkan konditsioneere üldse, eriti öösiti. Ma parem higistan kui need tööle panen, sest minu jaoks on see külm õhk liiga külm (ma muidugi võin soojema peale panna, aga inimesed ei ole sellega rahul). Kuna Chie seda kõike teadis, siis oli ta targalt puldi oma padja alla peitnud. Leidsin selle sealt üles ning keerasin kondi välja. Chie muidugi pahandas. Minul aga oli endiselt pagana külm, isegi paks vatitekk ei aidanud, lõdisesin seal nagu segane. Teadsin juba, et ega haigus siit kaugel ole.
Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.
Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.
Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D
Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.
Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.
Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.
Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.
Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.
Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.
Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.
Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.
Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D
Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.
Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.
Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.
Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.
Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.
Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.
Jaapan, Kyoto (31 juuli - 3 aug)
Templite pealinna Kyotosse saabusime hilisel pärastlõunal. Kuna kell oli kohe-kohe 5 saamas, siis olid kõik templid ja pühamud suletud. Lonkisime niisama ühe pühamu juures, natuke saime sisse ka minna (jalanõud tuleb alati jalast ära võtta!), seda on hea eelnevalt teada ja kuigi jaapanlased plätasid väljaspool randa ei kanna, olid need just need kõige mugavad templite külastamiseks.
Ööbimise olin meile HospitalityClubi kaudu sebinud Makoto juures, 3 ööd kokku. Natuke pidime ootama ja sealt siis Makoto oma tüdrukuga tuligi. Olin hämmelduses, sest ei mäletanud, et tal oleks tüdruk ka olnud, aga noh, ega see mind sega;). Tüdruk tervitas ning ütles oma nime „Gea“. No kõlas täiesti Eesti nimena, st ilusa puhta Eesti aktsendiga. Ma ütlesin vaikselt „Tere“, aga vastust ei tulnud. Noh jah. Geal oli siiski tuntav Eesti aktsent inglise keelel juures ning nii ma ei saanud küsimata jätta, kust ta pärit on. Küsimusele vastati küsimusega „Mis sa arvad?“, ja nii saingi õige vastuse „Eesti“ suust välja!:) Oi kui tore!!! Hämmeldus oli küll mega suur. :D Gea jah, oli külas oma sõbral Makotol.
Nii me seal üliväikses korteris neljakesi elasime. Ma olen ülitänulik Makotole, et ta lasi meil enda juures olla. Hoidsime kõvasti raha kokku ning elamus missugune! Meil küll oli raskusi suhtlemisega, sest peremehe inglise keel oli nadi võitu, aga eks ma sain see-eest kõvasti jaapani keelt kuulata).:) Ise mõtlesin küll sada korda, kas mina võtaks nii tillukeses korteris külalisi vastu. Ma arvan, et ma arvaksin, et mul ei ole piisavalt ruumi. Seda enam on mul hea meel, et Makoto nii ei arva, sest HospitalityClubi kaudu oli üsna raske elamist saada, sest kauge saare elanikud jaapanlased ei käi nii tihti netis. Gea soovitusel võtsin CouchSurfingu taaskord ette, ning selle kaudu näkkas poole paremini:)
Järgmisel päeval võtsime varakult templid ette. Päev otsa käisime ühest templist teise, sissepääsuks alati 400-600 jeeni. Imelik on öelda, aga mul tuli täitsa tülpimus peale. Rahast oli kahju, sest enamikes templites oli üks vaatamisväärsus. Ning kuna meil mingit ajaloolist tausta teada ei olnud, siis .... ma tegin pilti, aga enamikes kohtades ei tohi pilti kah teha. Nii ma siin maksin nt 600 jeeni mingi pildi vaatamise eest. Hiljem sain teada, et see kole monstum on mingit sorti jumal. Hirmus palav oli ka. Väga palav oli. Gea üldiselt istus toas kogu aeg, kondikas viimase peale keeratud. Ma sain ka kurguvalu sellest lõpuks. Teisel päeval jätkus templite külastamine. Ilm oli veelgi palavam! Aju hakkas täitsa kokku jooksma ja mul palju ei puudunud, et Chiele öelda, nüüd aitab neist templitest! Peale templite käisime ka pühakodades. Need on enamjaolt tasuta. Viimane tempel oli Kullast Tempel. See mulle tõesti meeldis. Aed oli ilus ning kuldne tempel vee kohal kõrgumas oli imeline rahu pilt. Kahju, et kaamera ei suutnud end õhtuhämaruses kokku võtta. Tegin Chiele ettepaneku kinno minna, minu väga suureks üllatuseks jäi ta nõusse. (Me tegelikult tundsime end Makoto juures ebamugavalt, sest ruum oli üliväike ning me ei osanud midagi erilist rääkida temaga).
Nii läksimegi „Seksi ja linna“ vaatama. See oli minu õhtu nael:) Nalja sai palju ning film oli hea ja kuna tuju oli hea, siis olid nähtud templid ka minu silmis lõpuks ilusad:) Ilma „Seksi ja linnata“ ei oleks see kullast tempel mul ühtigi nii eredalt meeles. Film mulle tõesti meeldis, kahjuks kõige paremate kohtade peal olin mina ainuke kes naeris, kes naeris kõht kõveras pingiridade vahel. Näiteks see koht, kus Samantha oma poiss-sõbra mune avalikus kohas katsus. Chie sai mulle pärast muidugi mainida ka, et ma olin ainuke kes naeris. Nojah. Need vaesed jaapanlased muidugi häbenesid silmad peast ära, kui film väga bravuurseks pööras:P:D
Kolmandal päeval tegelesime pesu pesemisega. Pesumaja väga kaugel ei olnud, kuid kuna endiselt oli niii mega palav, siis need 10-minutilised edasi-tagasi kõndimised olid üsna pöörased.
Ahjaa, esimese päeva hommiku poole käisime Geišade noori õdesid Maikosid vaatamas. Oli see päev aastas, mil nad käivad ühest teemajast teise ning tänavad nende omanikke. Geishad on veel täiesti olemas Jaapanis ning teevad endiselt oma tööd. On vana-aja geishad kogu oma riiete ja juuste ning kingadega ning uue-aja geishad, kes tulevad sinuga üleslööduna välja jooma ning kuulavad su muresid ja lahutavad meelt. Viimastel on hääled suurest joomisest tavaliselt ära. Aga vähemalt raha on hea. Me arvasime, et tegemist on mingit sorti maikode rongkäiguga, aga tegelikult olid tüdrukud hirmus häbelikud ning seinaäärt mööda roomates üritasid kümnete klõpsivate kaamerate eest peitu pugeda. Kahju oli neist. Himus palav oli kah.
Õhtul asusime jälle teele, sihtpunktis Nara.
Templid mida külastasime: Kenninji-Tempel, Rengaoin-Tempel, Kiyomizu-Tempel, Kodaiji-Tempel, Ginkakuji-Tempel, Nanzenji-Tempel, Kinkakuji-Tempel.
Pühamud (Shrine): Higashi-honganji, Tosa Inarikyou.
See ei ole täielik nimekiri, aga vähemalt olulisemad on kirjas.
Muidu soovitan Kyotosse minna küll! Kaubatänav oli täitsa huvitav ning templid ka, aga lihtsalt nii paljudesse ei ole mõtet minna. Tuleb paremad välja valida ning siis muud head ja huvitavat teha. Ja ega need templid seal üksteise kõval ole. Teisel päeval ostsime 500 jeenise päevapileti transpordi jaoks. Tasus enda väga ära. (või oli see 1500... hõmm, no mul peaks pilet kuskil kodupoole saadetud pakis olema:)).
Ööbimise olin meile HospitalityClubi kaudu sebinud Makoto juures, 3 ööd kokku. Natuke pidime ootama ja sealt siis Makoto oma tüdrukuga tuligi. Olin hämmelduses, sest ei mäletanud, et tal oleks tüdruk ka olnud, aga noh, ega see mind sega;). Tüdruk tervitas ning ütles oma nime „Gea“. No kõlas täiesti Eesti nimena, st ilusa puhta Eesti aktsendiga. Ma ütlesin vaikselt „Tere“, aga vastust ei tulnud. Noh jah. Geal oli siiski tuntav Eesti aktsent inglise keelel juures ning nii ma ei saanud küsimata jätta, kust ta pärit on. Küsimusele vastati küsimusega „Mis sa arvad?“, ja nii saingi õige vastuse „Eesti“ suust välja!:) Oi kui tore!!! Hämmeldus oli küll mega suur. :D Gea jah, oli külas oma sõbral Makotol.
Nii me seal üliväikses korteris neljakesi elasime. Ma olen ülitänulik Makotole, et ta lasi meil enda juures olla. Hoidsime kõvasti raha kokku ning elamus missugune! Meil küll oli raskusi suhtlemisega, sest peremehe inglise keel oli nadi võitu, aga eks ma sain see-eest kõvasti jaapani keelt kuulata).:) Ise mõtlesin küll sada korda, kas mina võtaks nii tillukeses korteris külalisi vastu. Ma arvan, et ma arvaksin, et mul ei ole piisavalt ruumi. Seda enam on mul hea meel, et Makoto nii ei arva, sest HospitalityClubi kaudu oli üsna raske elamist saada, sest kauge saare elanikud jaapanlased ei käi nii tihti netis. Gea soovitusel võtsin CouchSurfingu taaskord ette, ning selle kaudu näkkas poole paremini:)
Järgmisel päeval võtsime varakult templid ette. Päev otsa käisime ühest templist teise, sissepääsuks alati 400-600 jeeni. Imelik on öelda, aga mul tuli täitsa tülpimus peale. Rahast oli kahju, sest enamikes templites oli üks vaatamisväärsus. Ning kuna meil mingit ajaloolist tausta teada ei olnud, siis .... ma tegin pilti, aga enamikes kohtades ei tohi pilti kah teha. Nii ma siin maksin nt 600 jeeni mingi pildi vaatamise eest. Hiljem sain teada, et see kole monstum on mingit sorti jumal. Hirmus palav oli ka. Väga palav oli. Gea üldiselt istus toas kogu aeg, kondikas viimase peale keeratud. Ma sain ka kurguvalu sellest lõpuks. Teisel päeval jätkus templite külastamine. Ilm oli veelgi palavam! Aju hakkas täitsa kokku jooksma ja mul palju ei puudunud, et Chiele öelda, nüüd aitab neist templitest! Peale templite käisime ka pühakodades. Need on enamjaolt tasuta. Viimane tempel oli Kullast Tempel. See mulle tõesti meeldis. Aed oli ilus ning kuldne tempel vee kohal kõrgumas oli imeline rahu pilt. Kahju, et kaamera ei suutnud end õhtuhämaruses kokku võtta. Tegin Chiele ettepaneku kinno minna, minu väga suureks üllatuseks jäi ta nõusse. (Me tegelikult tundsime end Makoto juures ebamugavalt, sest ruum oli üliväike ning me ei osanud midagi erilist rääkida temaga).
Nii läksimegi „Seksi ja linna“ vaatama. See oli minu õhtu nael:) Nalja sai palju ning film oli hea ja kuna tuju oli hea, siis olid nähtud templid ka minu silmis lõpuks ilusad:) Ilma „Seksi ja linnata“ ei oleks see kullast tempel mul ühtigi nii eredalt meeles. Film mulle tõesti meeldis, kahjuks kõige paremate kohtade peal olin mina ainuke kes naeris, kes naeris kõht kõveras pingiridade vahel. Näiteks see koht, kus Samantha oma poiss-sõbra mune avalikus kohas katsus. Chie sai mulle pärast muidugi mainida ka, et ma olin ainuke kes naeris. Nojah. Need vaesed jaapanlased muidugi häbenesid silmad peast ära, kui film väga bravuurseks pööras:P:D
Kolmandal päeval tegelesime pesu pesemisega. Pesumaja väga kaugel ei olnud, kuid kuna endiselt oli niii mega palav, siis need 10-minutilised edasi-tagasi kõndimised olid üsna pöörased.
Ahjaa, esimese päeva hommiku poole käisime Geišade noori õdesid Maikosid vaatamas. Oli see päev aastas, mil nad käivad ühest teemajast teise ning tänavad nende omanikke. Geishad on veel täiesti olemas Jaapanis ning teevad endiselt oma tööd. On vana-aja geishad kogu oma riiete ja juuste ning kingadega ning uue-aja geishad, kes tulevad sinuga üleslööduna välja jooma ning kuulavad su muresid ja lahutavad meelt. Viimastel on hääled suurest joomisest tavaliselt ära. Aga vähemalt raha on hea. Me arvasime, et tegemist on mingit sorti maikode rongkäiguga, aga tegelikult olid tüdrukud hirmus häbelikud ning seinaäärt mööda roomates üritasid kümnete klõpsivate kaamerate eest peitu pugeda. Kahju oli neist. Himus palav oli kah.
Õhtul asusime jälle teele, sihtpunktis Nara.
Templid mida külastasime: Kenninji-Tempel, Rengaoin-Tempel, Kiyomizu-Tempel, Kodaiji-Tempel, Ginkakuji-Tempel, Nanzenji-Tempel, Kinkakuji-Tempel.
Pühamud (Shrine): Higashi-honganji, Tosa Inarikyou.
See ei ole täielik nimekiri, aga vähemalt olulisemad on kirjas.
Muidu soovitan Kyotosse minna küll! Kaubatänav oli täitsa huvitav ning templid ka, aga lihtsalt nii paljudesse ei ole mõtet minna. Tuleb paremad välja valida ning siis muud head ja huvitavat teha. Ja ega need templid seal üksteise kõval ole. Teisel päeval ostsime 500 jeenise päevapileti transpordi jaoks. Tasus enda väga ära. (või oli see 1500... hõmm, no mul peaks pilet kuskil kodupoole saadetud pakis olema:)).
pühapäev, 10. oktoober 2010
Jaapan, Kobe (29-31 juuli)
Vihma kallas. Saime täitsa läbimärjaks. Pidime natukene ekslema enne kui Chie tädi üles leidsime – oli teine meile pidžaamas peateele vastu tulnud:)
Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.
Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.
Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.
Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.
Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)
Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.
Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D
Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.
Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.
Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D
Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.
Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.
Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.
Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.
Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.
Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.
Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)
Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.
Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D
Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.
Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.
Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D
Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.
Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.
Jaapan, Fukuoka (27-28 juuli)
Peale Oitat läksime tagasi sadamalinna Fukuokasse. Algselt oli küll plaanis Yukot tema kodus külastada, kuid kurja vanaisa tõttu pidime oma ilusaid plaane muutma. Kui ma üksi oleks olnud, siis oleksin võinud minna, aga kuna mul oli 2 sõpra kaasas, siis Yuko vanaisa keeldus. Ega meil Fukuokasse muud asja olnudki kui Yukot näha. Tema oli see põhjus, kelle pärast mul idee Jaapanisse minna alguse sai.
Yuko soovituste kohaselt saime elamise ühes külalistemajas. Nimi mul muidugi meelest läinud. Koht oli pisikene, kuid armas ning puhas, väga puhas. Meie saime elamise katusetoas. Tuba oligi täpselt nii suur, et saime oma kaks madratsit põrandale panna ning tuba oligi täis. Mul õnnestus kõrgema laega nurgas pea-aegu et püstigi seista:) Mahtusime ilusti ära ning meile üheks ööks sobis ideaalselt ja hind oli ka üsna soodne. Ainult et oma suurte kottidega trepp-redelist üles- ja allaminek oli täitsa omaette elamus:D No ja tasuta nett oli ka:) Noormees, kes meid vastu võttis oli nii lahke, et sõnadega ei saagi kirjeldada:) Hästi-hästi abivalmis. Järgmisel päeval jätsime oma kotid sinna ning õhtul, enne bussi peale minekut käisime veel netis ja istusime niisama, et aega viita.
Ega me muud põnevat teinudki kui saime Yukoga kokku. Või noh eelnevalt käisime kaamerapoes mulle kaamerat vaatamas. Ma tegelikult tahtsin lihtsalt teada mis mudelid müügis on, sest üks, mille ma netist välja valisin, see on juba nii vana, et seda enam ei müüda. Oli vaja end enne Cairnsisse jõudmist asjadega kurssi viia, et siis Austraalias tagasi olles enne Port Douglasesse minekut üks kähkukas poes teha ning asi olekski lahendatud. Chie muidugi sellest aru ei saanud, et ma tahan lihtsalt vaadata. Ta hirmsasti püüdis mulle minu nõudmistele vastavat midagi leida, kuid need kaamerad mis seal olid... nad nägid juba niuksed välja, et mul ei olnud mingit tahtmist neid isegi mitte lähemalt tundma õppida.
Yuko saabus suht hilja, ta oli arsti juures käinud. Käisime söömas-joomas. Yuko rääkis lähemalt oma vanaisa probleemist. Vana türanniseerib neid kõiki ning kuna ta on Yuko isale kasuisa, siis ei saa nad mitte midagi öelda, sest nad peavad tänulikud olema, et ta üldse suvatses Yuko isa üles kasvatada. Ning nüüd on seis selline, et Yuko ema tahab hirmsasti, et tüdruk endale väljaspool Jaapanit töö leiaks ning siis saaks ema Yuko juurde elama minna, sest keegi ei suuda kodust olukorda välja kannatada. Hirmus kahju. Yuko ei ole enam Facebookis käinud ning ma ei teagi kuidas tal läheb.
Järgmisel päeval saatsime Kimi laeva peale. Kuna oli vihmane ning Chie blokkis, siis me ei läinud kuskile kolama. Läksime lõunatama ja jäime sinna paariks tunniks. Meil tuli see kaamera teema jälle üles, et mulle midagi ei kõlba, mis tema pakub jne. Ma siis seletasin oma olukorda. Lõpuks klaarisime oma ammukogunenud probleeme. Lasin Chiel rääkida. Eks mõneks ajaks läksid suhted jällegi väga heaks. Ma otsustasin jätkuva reisi ajal jaapanlast mängida ning mitte midagi öelda ning ainult naeratada. Kolm päeva pidasin vastu, siis tahtsin ennast juba oksa tõmmata. „Just keep smiling....., just keep smiling.“ :D
Õhtul võtsime öise bussi ning sõitsime Kobesse, kus ootas meid Chie tädi.
Yuko soovituste kohaselt saime elamise ühes külalistemajas. Nimi mul muidugi meelest läinud. Koht oli pisikene, kuid armas ning puhas, väga puhas. Meie saime elamise katusetoas. Tuba oligi täpselt nii suur, et saime oma kaks madratsit põrandale panna ning tuba oligi täis. Mul õnnestus kõrgema laega nurgas pea-aegu et püstigi seista:) Mahtusime ilusti ära ning meile üheks ööks sobis ideaalselt ja hind oli ka üsna soodne. Ainult et oma suurte kottidega trepp-redelist üles- ja allaminek oli täitsa omaette elamus:D No ja tasuta nett oli ka:) Noormees, kes meid vastu võttis oli nii lahke, et sõnadega ei saagi kirjeldada:) Hästi-hästi abivalmis. Järgmisel päeval jätsime oma kotid sinna ning õhtul, enne bussi peale minekut käisime veel netis ja istusime niisama, et aega viita.
Ega me muud põnevat teinudki kui saime Yukoga kokku. Või noh eelnevalt käisime kaamerapoes mulle kaamerat vaatamas. Ma tegelikult tahtsin lihtsalt teada mis mudelid müügis on, sest üks, mille ma netist välja valisin, see on juba nii vana, et seda enam ei müüda. Oli vaja end enne Cairnsisse jõudmist asjadega kurssi viia, et siis Austraalias tagasi olles enne Port Douglasesse minekut üks kähkukas poes teha ning asi olekski lahendatud. Chie muidugi sellest aru ei saanud, et ma tahan lihtsalt vaadata. Ta hirmsasti püüdis mulle minu nõudmistele vastavat midagi leida, kuid need kaamerad mis seal olid... nad nägid juba niuksed välja, et mul ei olnud mingit tahtmist neid isegi mitte lähemalt tundma õppida.
Yuko saabus suht hilja, ta oli arsti juures käinud. Käisime söömas-joomas. Yuko rääkis lähemalt oma vanaisa probleemist. Vana türanniseerib neid kõiki ning kuna ta on Yuko isale kasuisa, siis ei saa nad mitte midagi öelda, sest nad peavad tänulikud olema, et ta üldse suvatses Yuko isa üles kasvatada. Ning nüüd on seis selline, et Yuko ema tahab hirmsasti, et tüdruk endale väljaspool Jaapanit töö leiaks ning siis saaks ema Yuko juurde elama minna, sest keegi ei suuda kodust olukorda välja kannatada. Hirmus kahju. Yuko ei ole enam Facebookis käinud ning ma ei teagi kuidas tal läheb.
Järgmisel päeval saatsime Kimi laeva peale. Kuna oli vihmane ning Chie blokkis, siis me ei läinud kuskile kolama. Läksime lõunatama ja jäime sinna paariks tunniks. Meil tuli see kaamera teema jälle üles, et mulle midagi ei kõlba, mis tema pakub jne. Ma siis seletasin oma olukorda. Lõpuks klaarisime oma ammukogunenud probleeme. Lasin Chiel rääkida. Eks mõneks ajaks läksid suhted jällegi väga heaks. Ma otsustasin jätkuva reisi ajal jaapanlast mängida ning mitte midagi öelda ning ainult naeratada. Kolm päeva pidasin vastu, siis tahtsin ennast juba oksa tõmmata. „Just keep smiling....., just keep smiling.“ :D
Õhtul võtsime öise bussi ning sõitsime Kobesse, kus ootas meid Chie tädi.
Tellimine:
Postitused (Atom)