Lennuk Osakast Cairnsisse saabus 4 hommikul. Peale minu oli lennukis veel üks valge inimene, mees oma asiaadist naise ning lastega. Peale immigratsiooni leti läbimist tuli üks hirmus suure naeratusega mees minuga kõnelema, palus mul toolil istet võtta ning hakkas küsitlema. Ta muudkui naeratas ja naeratas ja muudkui uuris ja puuris. Hakkas minu Eesti elu kohta küsima, mis mu endine töö oli. Tegelesin tarkvara testimisega, ning ega ma eriti oma tööst rohkem rääkida saagi. Ma ei viitsinud midagi seletada, krt kell 4 hommikul, anna aega! Nii ma siis ütlesingi, vabandust, aga ma ei saa oma tööst rääkida. Ossa kurat kus onu hakkas siis vahutama, karjus: „Kui sina mulle oma tööst ei räägi, siis mina sind oma riiki ei lase!!!!!!!“ Nii tige oli. Mulle tegelt see kojuminekumõte täitsa meeldis:) Ainult asjad olid sõbra Veronika juures, need oli vaja üles korjata. Seda ma siiski onule ei öelnud, vaid ootasin kuni ta vakka jäi ning seletasin siis nagu lollile: „On programmeerijad, programmeerijad loovad tarkvara; ning on tarkvara testijad, kes testivad loodud tarkvara, kontrollimaks, et see ikka teeb seda mida ta tegema peab. Seda mina tegingi.“ (Oli ikka hirmus tark jutt küll:P:D). Kasutasin veel Jaapanist õpitut nippi – naeratust. Jutu lõppedes andsin talle megasuure naeratuse. Onu oli mu vastusega väga rahul:D Küsis ainult pahandades, et miks ma kohe seda öelda ei võinud. Ma vastasin, aga kust ma tean, et sa tegelikult kellegi teise tarkvarafirma heaks ei tööta ning..... ma ei saanudki lõpetada, onu läks täitsa segaseks. „MA OLEN IMMIGRATSIOONI TÖÖLINE!!!!“ Püss ja pauk!!!! Onu oli ikka niiii tige. Mul oli täitsa kopp ees. Mida ta peedistab hommikul vara. Jätkas oma küsitlemist, et kus ma ikka elama hakkan kui tagasi koju lähen jne. Onu jätkas küsitlusega Austraalia kohta, kui kauaks jään ning mida ma siin teen. Kas plaanin tulevikus ka tagasi tulla? Selle küsimuse vastus tuli mul puhtast südamest „Arvan, et 2 aastat on täiesti piisav“, natuke isegi kirtsutasin nina (no mida sa veel ei taha?!!?!? Kopp ees su pagana riigist! Üleüldsegi, jutu käigus, kui tegin ääremärkuse, et Tallinn, Eestimaa pealinn, tuli välja, et ta on Euroopast, oli hirmus uhke selle üle). Igatahes minu ninakirtsutus tõi taas naeratuse onu näole. Siis meil oli üksteise mõistmine. Jättis mu üsna ruttu rahule ja muudkui naeratas ning andis käteldes taaskordse lubaduse, et minu endise töö ülisalajane info ei lähe kuskile maailma peale kondama (no jeerum! Oleks ma siis midagi öelnudki!:D Tänud igatahes:P:D). Edasi läksin pagasikontrolli. Kuna ma olin ainuke inimene, kes letti võeti, siis olingi juba viimaseks jäänud, aga ikka, enne kui pagasikontrollini jõudsin, võeti rajalt maha. Minu kallis vestluskaaslane oleks pidanud mulle mingi lipiku andma, mida ta ei teinud. Nende kahe juhmardi nägudest jäi mulje, et neil oli juba plaan valmis minu aluspesus nuuskima hakata. Oli täitsa nõme olla. Õnneks laabus kõik, pidin 5 min ootama kuni noormees tuli ja teatas, et kõik on hästi ning sain viimases avatud pakikontrollis oma koti minutiga läbi lastud ja olingi vaba mees.
Kogu see jant on täitsa normaalne Austraalia teise aasta viisa hoidjatele, kes vahepeal välismaale lähevad. Need võetakse kõik letti. Ja kellel farmitöö tegemata, neil kojuminek kah.
Lennujaamast oleksin saanud otse bussiga Port Douglasesse, kuid mul oli kaamera vaja osta ning sellepärast suundusin Cairnsisse. Pidin mega kaua ootama ning siis olin kah üksi bussis.
Naljakas oli see, et kui ma lennujaamas valgeid töölisi nägin, siis tuli juba kodutunne peale. Bussist maha astudes voolas rõõm minust läbi – peaaegu et kodus!!! Hommikul vara linnas ringijalutades sai siiski selgeks, et Cairns on nagu iga teine tüüpiline Austraalia linnake – neljakandilised kvartalid, peateeääres poed, baar ning kosserdavad aborigeenid. Läksin esplanaadile, sõin hommikust ja tukastasin väheke. 2 jumalakuulutajat tulid juttu ajama, aga ega must asja saanud, väga viisakad olid siiski.
Lõpuks avati poed ning ma asusin kaamera jahile. Praktiliselt 1 pood oli, kust oli lootust saada, mul nimelt oli kindel kaamera mida tahtsin. Poes kahjuks ei olnud soovitut, oli lootust, et lõunapaiku saabub. Seljakott oli mul suur, kallite kaamerate poodi ei julenud sellega aelema minna, panin selle poe kõrvale nurka maha. Hiljem jätsingi selle sinna ning läksin kaubanduskeskusesse kolama. Tagasi tulles oli kott läinud. Ohh kurrat. Üritasin rahulikuks jääda, aga võttis ikka südame võbelema. Läksin kaamerapoest küsima, nad olid seda märganud jah, aga ei teadnud selle saatusest enam, taga laos neil ei olnud, soovitasid turvatöötajaid piinata. Oligi seal. Loeti 10min pikkune loeng ka mulle. Kõik varastavad seal, aborigeenid, nii muidugi ei öeldud, aga mõte oli selline. Ma nende kahjuks ainult naeratasin. Irvitasin tegelikult. Üritasin haledat nägu teha, aga ei tulnud hästi välja (no 10 min on ikka keeruline kah). Ma arvan, et kogu minu kraamist oli seljakott ise kõige kallim ja kõige väärtuslikum (Läpakas ja muu värk olid Veronika juures mind ootamas).
Kella 1ks ei olnud ikka veel teada, kas kaamera tuleb või mitte. Mul oli vaja otsustada, millise bussiga Port Douglasesse minna. Ei viitisnud rohkem niisama peesitada, läksin uuesti poodi. Oligi seal! Ohsaaa. Olin nii õnnelik. Canon, sellised nupud, nagu ma tahsin (nagu minu eelmisel kaameral) ning 20x zuum. Ostsin veel juurde sellised akud, mis ennast ise tühjaks ei lae nii et võivad rahulikult aparaadis vedeleda (kaamera kasutab 4tk korraga, tegemist poolprofikaga). Makstes saabus muidugi hea tüng – kaamera maksis poole rohkem sellest summast, mis ma netis olin näinud. Ehk siis 600 taala. Ega ma meelt muutnud ning olen väga rahul. Ainult et minu kunagisest ideaalist, kaamera taskus kanda, läksin 100 sammu kaugemale:) Aga see-eest on pildid väga head, mis on peamine.
Ise kui õnnejunn võtsin 3se bussi Port Douglasesse. Bussi süsteem on neil selline, et tulevad ja korjavad sind ööbimiskoha eest peale, bussijaam kui selline on välistatud. Ma võtsin lähima hosteli ning passisin seal. Olin esimene, kes peale korjati, alguses mõtlesin automaatselt, et olen ainuke reisija, õnneks ma seda kõvasti välja ei öelnud, sest hiljem kuulsin pidevalt bussijuhi kirumist selliste tolvanite üle. Ja need jobud talle ka ei meeldi, kes kõige ette, praktiliselt tema kõrvale, istuvad. Ma kuulusin ka peale väikest kohavahetust selliste „jobude“ hulka, sest tahtsin rohkem välja näha – väga ilus on seal. Cairns – Port Douglase sõit on nagu mini-Great Ocean Road. PD-st Cairnisse on parem, sest kogu ilu on vasakul pool nagu sinagi ning kerge on peatusi teha. Bussijuht käskis mul tuvavöö peale panna, oli hirmus pahur sell. Kuna meid ikka ainult kaks siis vend hakkas minuga rääkima. Küsis „The Mediterranean“-i kohta (Veronts ja Alvar elavad seal), kuna ma suurustavalt ei teatanud, et see jah üks äge koht, siis lõpuks vana otsustas, et ma täitsa normaalne mutt ja sai minuga normaalselt räägitud. Juttu jätkus meil kauemaks, minu kahjuks, sest ma ei saanud siis ju korralikult välja vaadata!:) Tee pealt korjasime päris mitu rahvast peale, väike buss sai peaaegu et täis.
Veronikal ja Alvaril on The Mediterraneanil täitsa kena elamine. Veronts oli mulle ilusti kappidesse ruumi teinud, kuhu sain oma asjad lahti pakkida, nii et midagi ei jäänud põrandale vedelema. Esimesed kaks päeva möödusid mul niisama vedeledes ja rannas peesitades. Mõnus oli. Kolmandal päeval käisin kohalikke backpackereid uurimas. Kuivale hooajale vaatamata kallas vihma kõvasti. Nii jätkus see kuni vihmahooajani välja, kus hakkas veel rohkem vihma sadama:) Vihm on tegelikult isegi parem, sest siis ei ole nii palav ja vähemalt ei saa päiksepõletust. Minu nina kärssab küll juba poole tunniga täitsa ära. Sain mitu korda siin päiksepõletuse, kui mitte täielikku, siis kreemitades jäi alati mingi loll koht vahele.
Esimesel reedel PDs käisin bussijuhi Andrewga BBQtamas jõe ääres. Oli väga kena koht. Sõime ja vedelesime niisama. Hiljem kolisin ümber backpackerisse. Mõnus koht, ei olnud eriti kallis ka, kuid kõik toad haisesid. (Ajapikku tekkisid mul seal tõsised probleemid, võisin 13h jutti ka magada ning ikka olid silmad nii kinni kui kinni. Peale tööd suutsin vaevu väikse jogurti põske pista ja juba vajusingi ära voodisse.)
Järgmisel päeval oli mul esimene tööpäev! Loomakliinikus vet-õena, Veronika töötab seal ning neil oli abikäsi vaja. Tundus väga ahvatlev pakkumine:) Olen väga rahul, et selle töö sain, väga hea elukogemus. Raha sain Preston Beachil rohkem ning kulutasin vähem, kuid siiski, igati rahul:)
Teise nädala poole pealt sain endale ülemuse auto, ta läks Melbourni mõneks päevaks. Auto oli mul ka nädalavahetusel. Töökoht ise on mul 20km PD-st Mossmanis. Laup sõitsin sinna, et Veronikale tere öelda, kuid mõtlesin, et sõidan natuke edasi... lõpetasin omadega Cape Tribulation-is, mis on üsna kuulus tursimiobjekt (vihmamets kohtub rannaga). Tee sinna on üsna keeruline, kurviline mägitee, jõe ületamiseks tuleb praam võtta. Haha, sellega sai kildu. Ma ei lugenud kaarilt välja, et silda ei ole. Sõidan mööda teed ning äkki praamijärjekord, mõtlesin, et see on nende jaoks, kes lähevad jõele krokodille piidlema. Keerasin otsa ümber ning pöörsin esimesel võimalusel vasakule. Tuli välja, et see tee oli praamilt maha tulekuks .... olin täitsa segaduses, sest .... Kus mu tee on?!?!?! No ja siis sain aru, et praami pean võtma. Minu esimene praam autojuhina.:) Ja oh issand, ma olin ju nii aeglane nendel kurvilistel teedel. Esimest korda elus, kus ma sõidan 10-20km alla lubatud kiiruse. Käisin eelnevatel päevadel isegi harjutamas. Hommikul vara sõitsin jubi PD-Cairnsi teed. Väga ilus, tegin kõvasti pilte. Ühes kohas käisin oma hommiku-lõunasööki söömas:) Et olin juba sutsu parem, aga ikkagi kohutav!!! Lasin aga autosid enda tagant mööda.
Vaheapeal olid sellised sillad, kus oli ainult üks sõidurada, liiklusmärkidega on reguleeritud, kes teed peab andma. Korra oli see ainumaski sõidurada üleujutatud. Mul oli hea meel, et mul suur auto. Õnneks sain ühele sappa, kelle kiirus sobis ning kes paistis teadvat, kuhu ta läheb:) Nii ma siis kökerdasin selle auto järel ja keerasin tema järel enda arvatavasse sihtpunkti. No oligi õige koht:) Cape Tribulation. Ilus. Jalutasin niisama. Tagasiteel võtsin ette vihmametsade rajad. Sellised lühikesed. Vihma muidugi sadas, kuid seda põnevam oli – vihmaga vihmametsas!!! Hirmus keeruline oli ainult pea kohal kõrguvatest puudest niimoodi pilti teha, et kaamera märjaks ei saaks:) Jõudsin 3 matka teha, hirmus rahul olin. 4nda matka puhul oli nii pime juba, et jaaniussid tulid välja:) Ma ei leidnud isegi vetsu üles, nii pidingi hirmsate usside kartusele vaatamata põõsa vahele kükitama. Või noh, pigem oli see vist käigurada, kes seda nüüd teab:D
Tagasi tulin täitsa pimedas. Äge oli, aga hirmus ka. Kottpimedas kurvilisel teel, kus ühel pool on sul kalju, kust vahel kive alla sajab ning teisel pool kuristik, kus hea juhul on sul 10cm-ne ääris teel, aga vahel isegi seda mitte ning ise pead vaatama, et kuristikku peakat ei paneks. Mõni kord, kui künkast üles sõitsin, pidin künka otsas täitsa seisma jääma, et aru saada, kas allolev tee läheb otse või tuleb keerata. Vahel läks otse, vahel tuli keerata. Peavalu oli, aga mulle meeldis, väga meeldis.
Järgmisel päeval võtsin ette tee lõunasse, lõpuks sain PD-Cairns tee täielikult läbida. Ikka veel olin aeglane! Oi kus see mind häiris!:) Läksin Cristal Cascades’i vaatama. Et mingi kosk jõe peal. Nii kui kohale sain hakkasin asjalikult müttama, läksin muidugi vales suunas ja müttasin oma parimate riietega mööda mudaseina üles ronida. Ülesminek ei olnudki nii hull kui allatulek. Sealt ma tulin õnneks ruttu ära. Käisin seda koske vaatamas, mis noh... nojah. Kui pühapäeval midagi paremat teha ei ole, siis hea koht lastega tulemiseks. Kuskil oli silt – järved. Tee pikkust ega aega ei olnud märgitud. Mõtlesin neid vaatama minna. Ja muudkui rühkisin ja rühkisn ülesmäge ja järvi ei kuskil. Hirmus mudane kõik ja vihma hakkas sadma ka veel. Ratturid tulid ilgema kiirusega vastu, õnneks märkasin neid ning sain end puude vahele tõmmatud (õigemini märkasid nemad mind ja hakkasid karjuma, sest ega nad seal 30cm laiusel pasamäel seisma ei oleks saanud). Peale kahte tundi rühkimist ning väikest ekslemist leidsingi need järved üles. Sinna muidu saab autoga ka.... Kahjuks oli kõik juba suletud, aga tegemist veehoidlaga. Sain mõned poolenisti pandavad pildid. Hakkasin hämaruse hakul tagasi minema. Oi ma kirusin end. Tulles sain veel endale kaani jala peale. Tundsin, et imelik on, ehmusin, et oh kaan!!! Aga ma hästi ei uskunud, et metsas jalutades võib kaani saada, tahtsin raiska ära võtta, aga ei tulnud. Läksin paanikasse ning tõmbasin venna pooleks. Siis tuli, kukkus ise ära. Et hakkasin tagasi minema. Ma nagu ikka plätadega, võtsin need oma elu armastades ammu jalast ära. Issand, see tee oli nii libe ja nii porine. Käisin paar korda käntsa kah. Alla jõudes märkasin, et seelik oli tagant verine, jalg kõik ära kriimustatud. Jeerum küll. Läksin seelikut jõkke pesema. Ega eriti paremaks läinud. Kodus sain õnneks korda. Hirmus väss oli peal, aga ikkagi mulle meeldis. Mulle meeldis, et ma tegin valesid otsuseid ning ainuke, kes mu peale pahane oli, olin mina ise ning mina ise leian, et sellised juhtumid ongi need, mis meelde jäävad. See oli mu elu esimene kord kaani näha.
Järgmisel nädalal kolisin hostelist välja. Õnneks. Mulle sattus toakaaslaseks nooruke sakslane Kerstin. Meil oli kohe algusest peale hea klapp. Mul ei olnud peale Jaapanit absoluutselt mingit jututuju ning veel vähem tahtsin ma mingeid sõpru soetada. Olin inimestest väsinud. Aga Kerstin mulle meeldis, ta on selline särtsakas ning mis peamine – kiire jutuga:) Tuba haises meil pidevalt, ma ei maganud absoluutselt välja, tööl suutsin vaevu püsti seista, mõhkugi ei saanud aru, kohutav. Peale kogu selle jama oli mu voodi allnaaber natuke seksilembene. See on nii naljakas tegelikult. Magan mina rahulikult oma õndsat und, näen unes, et ma olen paadis ning see õõtsub, tasapisi ärkan üles ning hakkan mõistma, et ma tegelikult ka õõtsun!:D Oh gaad. Nad jändasid seal tükk aega, mõlemad jumala purjus, tüdrukule eriti ei meeldinud ning siis tõi ettekäänedeks „tššs, tasa“. Ja nii see jätkus, rühkimine-tššs tasa! – rühkimine jne. Me mõlemad Kerstiniga tahtsime karjuda „Lõpetage!! Me ammu jube üleval, lihtsalt viige asi lõpuni, misasja te jändate!!!“ 2 päeva hiljem leidis Kerstin kuulutuse, kus otsiti majakaaslasi. 160 taala tuba, kui kahekesi läheme siis 80. Naljakas, kuidas ta mulle sellest ebalevalt rääkis ning mina, enne kui ta üldse jutu lõpetada suutis ütlesin „jah“.:) 80 taala majas, kus kahepeale oma vannituba, 135 asemel räpases backpackeris on üsna hea tehing:)
Maja asus meil praktiliselt rannas, kui metsa vahel poleks. Naabrite maja eest läks rada randa. Hommikul käisime vahel kohvitamas seal, rand oli kahjuks alati rahvast täis. No ja vihma ka sadas väga tihti, rahvas oli ikka seal. Aga siiski oli mõnus peale tööpäeva saunalina võtta ning peesitama minna. Linn asus nüüd tunni jalutuskäigu tee kaugusel. Nädalavahetusel oli mõnus mööda liiva linna minna ja tagasi tulla. Ilus. Väga ilus.
Enamus aega möödus siiski töötähe all. Märkmikus ongi ainult töötatud tunnid ja ei miskit muud.
Tahtsin ka langevarju-surfimist proovida (jumal teab kuidas seda eesti keels nimetatakse ning olen ka inglisekeelse nimetuse unustanud), nad just seal meie rannajupil tiirutasid kogu aeg ning tegid nii kadedaks. 300 taala panin magama ning kuivtrennist kaugemale ei jõudnud. Või noh, vette jõudsime, aga selleks, et laua peale saada, oleks pidanud sama palju veel maksma. Onu konkreetselt valetas mulle, ma muudkui küsisin, et millal vette saab jne, ja ta ütles kohe alguses, et sa võid juba sellega minna (mingi väike vari, mis on konkreetselt kuivtrenniks mõeldud). Oh issand, ma nii nutsin oma raha taga. Ma tõesti tahtsin lihtsalt proovida, kas mulle üldse meeldib. Ohhh. Rahast oli nii kahju. Õnneks vees oli minu õpetajaks üks Hawaii vend, too oli hoopis teistsugune. Nii palju oli kogu sest asjast kasu, et ma lõpuks sain aru, mis ma kurvilistel teedel valesti teen, mul on kogu aeg üks viga – liiga hilja, liiga järsult ning liiga kaua. Et kui ma ükskord hiljem jälle kurvitama sain, siis tuli juba poole paremini välja:)
Oktoobri lõpus sain ka lõpuks snorgeldama.:) Kuna olen „kohalik“, siis sain pea poole odavamalt. Alguses oli küll plaan, et raudselt lähen hiljem veel teist korda ka, kuid kuna ma olen ikka nii pimeloom, siis ei ole eriti mõtet. Teenuse pakkujaks valisin Calypso, mis on väga hea ning soovitan soojalt, kuid siiski olid neil prillikandjatele ainult üks variant eriklaasidega maske. No natukene tõi pildis selgust, kuid siiski eriti ei aidanud. Sellegipoolest oli võrratu ettevõtmine. Alguses sain küll mega šoki. Ma oskan igat pidi ujuda – vertikaalselt, külili, ainult käte või ainult jalgadega, tagurpidi või niisama vees lesida, ilma et midagi liigutaks, kuid milleks ma valmis ei olnud, see oli vee all hingamine!!! Gaad. Ma olin täiesti paanikas, hingamine oli nii sassis. Alguses püüdsin automaatselt nina kaudu hingata, isegi kui mask peas oli, teadsin küll, et nii ei saa, aga ... ma hingan suu kaudu ainult siis, kui mul allergia väga hulluks läheb ning ninast lihtsalt ei tule piisavalt õhku isegi mitte minimaalsete vajaduste rahuldamiseks... ja nüüd ma hingasin suu kaudu vee all!!! Mul läks üks 5-10 minutit enne kui hingamise normaalseks sain ning lõpuks nägin ka midagi. Võrratu!!! Ega seda saagi sõnadega kirjeldada. Siiski on praegu tegelikult „pleekimis-aasta“ ning ei ole üldse nii kirkad värvid kui need enne olid. Ei näinud ma meritähti ega „Nemo“-sid, kui siiski.... Ma võiks sinna terveks päevaks kõhuli peesitama jääda (nüüd ma ju sain lõpuks ka kõhuli vees vedeleda, ilma et peaks midagi liigutama:)). Seda ma siiski ei soovita, sest isegi 50+ päiksekreem ei ole nii tugev, et suudaks sind terve päeva põletuse eest kaitsta:P:). Vesi oli külm muidu. Ma enamasti ujusin ainult jalgadega ning käed surusin tugevalt vastu keha, sõrmed kõhu all risti. Mõtlesin, et ma ainuke külmavares, kuid võib-olla oli külm vesi põhjuseks, miks osa rahvast suht vara veest välja läks:) Ma olin nagu ikka viimaste hulgas, kuid siiski mitte liiga hiline, ei pahandanud kedagi;) Kes Calypsot kasutab, siis ettevaatlik tuleb olla laeva peal pakutavate teenustega. Et võta ja söö ja tee mis tahad, kuid hiljem pead selle eest makma. Aga muidu oli igati lahe!! Mobla-nässiga tegin paar pilti ka, mälestus on pildi kvaliteedist siiski 10x üle:), aga ega sest väiksest saagi rohkem tahta:), hea, et nii paljugi tegi:). Snorgeldama minnakse kolme erinevasse kohta. Esimene koht oli lihtsalt mõnus, teises kohas olid üliägedad taimed ning kolmandas oli kalu. Aga rahva jutu kohaselt on seal ikkagi vaikne praegu. Nüüd, järgmistel aastatel, peaks jälle rohkem värvi tulema.
Nonii, nüüd tööst.:)
Olen omadega ikka õnnejunn, et sellise võimaluse sain:) Eks ta kohati raske oli ning peale esimest kuud ei saanud ise vetsus enam number kahte teha, sest sitahaisust oli kopp nii ees kui ees. Kaua võib!!! Looma peale ju ei pahanda, siis pahandasin enda peale:) Peale junnikoristamise tegin ka kõike muud. Praktilisetl 2 kuud olin mina operatsioonide eest vastutav, st valmistasin ette süstlad, andsin, mida vaja ning opi ajal jälgisin, et loom ikka elus püsiks jne jne jne. Väga huvitav, suur väljakutse minu jaoks. Alguses oli muidugi telefoni vastuvõtmisega probleeme, või noh, vastu võtta võisin, aga krt aru ei saanud:D. Eriti keeruline on nimede mõistatamine ning kui nad isegi täht-tähelt ette loevad, siis ega mul see „ei“ ja „ai“ ütlemine mingit normaalset reaktsooni peas tekita:) Lõpus läks juba päris heaks, kui korralikult keskendusin, siis mõtlesin ikka välja, mida nad mulle ette vuristasid. 4 päeva enne lõppu sain esimest korda sõimata selle eest, et aru ei saanud, mis nimega tegu. Mutt ise vusserdas oma aegadega ning mul olid mõtted mujal, kui tema oma nime kaagutas ja kui ma lõpuks nii kaugele sain, et nime otsida, siis saingi juba peatäie kätte. Ajas mul kah sita keema, ütlesin üsna paukuvalt: „Te vist peaksite kellegi teisega rääkima, oodake!“ ning panin ta ootele ja lasin Veronikal rääkida. „Kahjuks“ pidi proua üsna kaua ootama enne kui Veronika vabanes:D, tädi oli üsna leplik temaga olnud:D hahaaa.
Novembris läks ülemus Debra puhkusele (esimest korda kuue aasta jooksul) ning tänu sellele avanes meil võimalus mitme erineva arstiga töötada. See oli juba asi omaette. Peale Debrat tul nooruke Leo. Hästi mõnus sell. Tema on teine inimene Port Douglases, peale Kerstini, kellega mul tõesti meeldib koos olla ning niisama juttu ajada. Enamikes vet-keskustes on suurem rõhk arstide palkamisel, mitte õdede, nagu meil. Nii ongi enamus teiste kliinikute arstid harjunud kõike üksi toimetama. Meil peavad õed kõik ette-taha ära tegema. Alles see nädal oli meil üks noor meesarst, ülinunnu pikk tõmmu Tom, kes lõpetas paberkäterätikute rulli ning ise tuli ja küsis minu käest, kust uue saab ja vahetas paberi ära. Leo üldse tuli appi puure puhastama, vabatahtlikult. Daaa. Kohe alguses tuli kogu aeg küsima, kas midagi on vaja teha. Ma alati viisakalt vastasin, et jah, need puurid on vaja puhastada, aga mina teen seda. Vend läks minema, kuid siis tuli tagasi ning hakkas tööle. Ma alguses tundsin end imelikult, et issand jumal, arstihärra puhastab puure!!!! Hiljem, kui ta nägi, et õdedel aega küllaga ning midagi teha ei ole, siis võttis vabalt ning vedeles niisama, kui midagi teha ei olnud. Ahjaa, miks ma esimesed 2 kuud oppe tegin ja mitte 3 kuud.... Nimelt, kuna mina olin ajutine tööline, siis kõik võtsid mind automaatselt kui mustatöö tegijat ning kuna ma ise kogu aeg koristasin ja mässasin, siis sai nende arvamus kinnitust. Peale paari nädalat operatsiooni saalis olemist (kohe alguses pidin kõike tegema, puure puhastama, oppe tegema, telefonile vastama) oli Deb minuga väga rahul ning ta tahtis, et mina oppe teeks. Et nii juhtuski, et mina rassisin päev otsa tööd teha, isegi lõunat ei olnud aega süüa, kui teised jalutasid niisama ringi või üritasid nägu teha, et nad ka tööd teevad. Muidu mul ei oleks väga selle vastu midagi olnud, sest hullemad olid need päevad, kui midagi teha ei olnud, aga mõni üritas seal väga kamandada ning mõni teine käis ja kommenteeris, mis ikka pahasti on jne. Ning siis mul sai kopp ette. Kelle jaoks ma siin küürin ja mässan. Kõige „parem“ laks tuli siis, kui keegi tark arvas, et minu tunde võiks kärpida, sest üks Debra sõbranna tahtis ühte vaest vanemateta kunstrindadega kanepisõltlasest idiooti meile tööle suruda. Siis mul läsk igasugune tööisu ära. Mis mõttes?!?!?! Kelle heaks ma kõik need päevad rassinud olen?!?!? Kohalikud lebotavad niisama ning ma rügan tööd teha, milleks?!?!? Siis ma võtsingi, et ma olengi nüüd kaka-koristaja. Teen hommikul paar tundi tööd, siis on lõuna ajal paar tundi vaba ning õhtul teen jälle tööd. Meil oli tegelikult ülivaikne periood ning ma ikka tundsin end pahasti, kui ma olin praktiliselt terve päeva mitte midagi teinud. Vahel läksin varem minema. Samas sain palju oma reisi asju orgunnitud ning kuna ma nagunii minemas olin, siis ei öelnud keegi midagi (tegelt nad passisid ise ka niisama ning seal ei olnudki midagi öelda). Ma ikka tegin paar suurt koristamist veel, mõtlesin küll, et enam ei korista teiste sitta, aga nii igav oli, et ... mitte midagi targemat teha ei olnud:).
See nädal oli meil arstiks üks inglanna, või noh, Inglismaal sündinud. Ülikena naisterahvas, hästi tasakaalukas ning rahulik, loomadega hästi kena. Tema lapsepõlv möödus jahil, ta käis koolis 2 aastat ning siis läksid tema vanemad koos lastega 10ks aastaks mööda laiu merd purjetama. Üliäge!!!!
Leoga oli ka lahe. Vahel vaatasime oma kõtusid ultraheliga või tegime midagi muud naljakat. Leo muidugi võttis üsna ruttu ka seksi-porno teema üles. Kui ma kassi mune kastreerimiseks ette valmistasin ehk raseerisin, siis Leo arvas, et ma võiksin porno-äris raseerijana karjääri teha, et mul paras pikkus ka:) Ma olen tegelikult väsinud, et meesterahvad minuga ikka porno teema üles võtavad, aga ta oli naljakas ning ta sai aru (peale minu kommentaari), millal küllalt sai. Mõnda aega pidime Debra majas koos elama (pidin vanast majast välja kolima), igati mõnus aeg, vend kokkas, siis kokkasin mina talle. Alati abivalmis. Märkuseks nii palju, et noormees kardab abielu nagu katku:P:D irww, eks ta ka ükskord sadamasse jõuab, kui õige aeg käes:D Pidi mind küll Eestisse vaatama tulema ja samuti ka meie mäge!!! (ta ei saanud sellest üle, et meie kõrgeim mägi on 316m, ja see kah merepinnast ning koos torniga;)), aga kardan, et ma külmetan sadams passides enne oma t*ti kinni kui tema tuleb:D.
Porno teemast veel nii palju. Meil siin kõigil ühine sõber Ian ja tema abikaasa Lill. Tegemist vanema paariga, kelle juures on meil üsna mitu õhtusööki olnud, tore paarike. Onu arvas (nagu paljud teised mehed) minuga esmakohtudes, et ma olen süütu ning tegi igast sellekohaseid kommentaare, et minu kallal nokkida ning mind ebamuvasse olukorda panna. Ma nagu ikka, siiski endale tahtmatult, sellises olukorras käitudes, teengi sellise näo nagu inimene arvab mind olevat. Ma ei lükka ümber ega jaata, aga lasen kehakeelel enda eest rääkida ning nii onu arvaski, et ma olen süütu. Kuni võttis ükskord Veronika letti, kes võib-olla rääkis isegi liiga palju (või olin mina talle liiga palju rääkinud, keda kurat nüüd süüdistada?!) ja no onul oli siis teemasid millega jälle nalja teha. Oehhhh. Küll see elu on raske:D.
Vist ei ole midagi olulist rääkimata jäänud. Mul nüüd 2 viimast päeva Austraalias jäänud. Homme pakin asjad, õhtul on Iani ja Lille juures söömine ning laup lähen nendega kohvitama ja siis ongi õhtul minek.
Eks ma ajapikku hakkan Austraaliast puudust ka tundma. Ahjaa, tahtsin ka „ozzis ellujäämise kursuse“ näiteid tuua:
Kui keegi ....
... lõhub midagi ära ning ütleb: „Ma parandan ära!“, siis tegelikult see tähendab: „Ja ma tean, et ma lõhkusin ära, ära üldse mõtlegi mulle öelda, et ma pean selle ära parandama, sest ma ei tee seda niikuinii!!!“
... on hirmus tänulik sinu heateole ning lubab sulle midagi tuua või teha, siis tähendab see: „Ma olen hirmus tänulik ning ma ei suuda SÕNADEGA kirjeldada, kui tänulik ma olen, aga ära sa nii naiivne ole ja arva, et ma seda tegelikult ka teen“
... lubab midagi teha ning sa juba kolmandat korda küsid ning vastuseks saad ikka kerge tooniga „Yeee, sure!!“, siis tähendab see „Ei, EI-ei-ei ja veel kord ei, kas sa loll juba aru ei saa või!!!?“
Eriti olulised on viimased kaks. Kui sa tahad õnnelikult Austraalias elada, siis sa lihtsalt pead neid aktsepteerima. Nagu töökaaslane Hannah ütles: „Jobudele ei peagi sõna pidama.“ Tuleb välja, et ma olen vist ikka mega-jobu inimene. Eelmine laup pidi keegi Hannahi nimeline mulle helistama ning me pidime kuskile minema.... pole temalt 2 nädalat ühegi kõnet saanud. Kuigi ma teadsin kohe, et ta ei helista, siis ärritas see mind ikka, et ta isegi ei suutnud sõnumit saata. See lihtsalt ärritab mind. Ma ei saa sinna midagi teha. Ja see on igal pool Austraalias nii, olen kohanud ainult ühte austraallast, kelle sõna peale ma võin 99,9% loota (ülemus Hunter Valleyst). Kui ma Leo käest autot laenasin, siis lubasin talle selle eest Käharpeakooki teha (talle hirmasti hapukoor meeldib). Enne tema lahkumist küpsetasingi koogi, vend ei suutnud uskuda: „Ja sa tegidki koogi?!??!?“. Õhtu otsa muust ei rääkinud ning tänas veel järgmisel päeval ka 100x. Olen nagu tulnukas Austraalia ühiskonnas.
Väga oluline on ka kolmas punkt. Austraalias on „ei“ ütlemine kuritegu, nii antaksegi tühje lubadusi, oled sa jobu või mitte.
Mäletan, et mul oli ka Port Douglase kohta paar kommentaari. Kui võrrelda Port Douglase ning Eesti metsi, siis need on täiesti erinevad. Kui Eesti metsas jalutada, siis võid sa olla üsna rahulik, astuda kuhu tahad, teha mida tahad, kuni ükskord karu vastu tuleb ning siis sa tead, et oled jamas. Port Douglase mets on džungel. Ahvatlev, roheline, külluslik, kutsuv, ..., mida lähemale lähed, seda ohtlikum on. Ilusa lillekese nuusutamine võib su elu lõpetada, kunagi ei tea, millal uss võib salvata, alati pead vaatam kuhu astud ning teist korda üle ka kontrollima. Sarnased metsadele on ka inimesed. Eesti inimesed on nagu karud, praktiliselt kohe saad selgeks, mida segametsade kuningas sinust arvab. Kui karu on rahulik, mitte agressiivne, siis ei olegi tegelikult midagi karta, ära ainult ise torkima mine. Kui karu on agressiivne, siis .... seda teab vast igaüks. Aga vaata Port Douglases ei ole karu.... Port Douglases on ussid.....
Olen väga rahul, et ma siiski tulin Austraaliasse ning olen tänulik oma emale, kes finantsiliselt aitas mul mu unistuse teoks teha ning kogu sellele hingelisele toetusele, mis ma olen saanud. Samuti suured Aitähhid Kerstile, Elenile, õele Renatale, Merlele, Meelisele, Mirkole jne... issile kaaa!:)
PS Vahel poetan juba paar pisarat kui kodu peale mõtlen:) Nagu praegugi... deemit!!!:D
Mul on lihtsalt nii hea meel, et mu elus on inimesed, kelle peale saan loota, kes mu muresid alati kuulavad, alati hea sõna leiavad, mind aitavad. Loomulikult on kõik mu uued sõbrad väga toredad ning igavesti minu mälestustes, kuid Kodu on ikka see kõige kallim.
Suurele koduigatsusele vaatamata olen uute seikluste ootel väga elevil!!! Uus-Meremaa! Tundub, et seal ei olegi vahet kuhu lähed, sest kõik on imeline! Kõigi lootuste kohaselt saan Jõulud Berri tuttava Heleniga veeta, kes töötab Fox liustikul ning loodetavasti saab meile tasuta tuuri sebida. Et ei ole päris üksi:). Ja Milfor Track! 4 päeva seljakotiga ning vaatamata 100le teisele inimesele olen ma põhimõtteliselt siiski üksi. Raske saab olema, aga seda põnevam!!! :)
Loodan, et homme pidusöögil õnnestub rahvaga „Viimset reliikviat“ vaadata, mul inglise keelsed subtiitrid olemas;).
neljapäev, 2. detsember 2010
laupäev, 6. november 2010
Jaapan, Osaka (20-23)
Hommikul 8 paiku jõudsime Osakasse. Mul oli couchsurfingu kaudu öömaja otsitud. Chiel läks õige tee otsimisega ilgelt kaua aega, kuigi meil oli täpne teejuht olemas. Asja point oli see, et tuli õige väljapääs valida, kogu info oli Craig meile eelnevalt edastanud. Paberilipakas oli Chie käes, muud ei ole midagi öelda. Ma ükspäev tulin üksi sealt, unustasin ära, millise väljapääsu me eelmine kord võtsime, mäletasin paberi pealt nagu, aga ei olnud üldse kindel. Läksin umbes ja praktiliselt eksisin ära. Hiljem sain aru, et mul oli väljapääsu nr õieti meeles, kuid kuna me Chiega sealt ei läinud, siis olingi võõral tänaval ega teadnud kus suunas minema hakata. No igatahes hiljem tuli üks vend Hollandist üksi ja leidis samade juhistega koha ilusti üles.
Craig on austraallane, kuid viimased 10 aastat Jaapanis elanud. Üliabivalmis inimene. Tema kiitmiseks ei ole sõnu. Andis isegi oma töömobla mulle, et ma saaks vajadusel Chiele helistada, või talle. Chiele ma paar korda esimesel päeval helistasin, sest mulle tundus imelik, kui me samadess kohtadesse eraldi läheme, kuid ta alati puikles ning sain aru, et ta ei ole huvitatud. S***a sellega. Ma parem alustan alguses.
Hommikul jõudsime Craigi juurde. Teda ennast ei olnud (oli öösel ula peal käinud ega olnud veel tagasi jõudnud), tema korterikaaslane lase meid sisse (nad oli tegelikult aru saanud, et me õhtul tuleme). Ma olin valmis seiklema, kuid Chie tahtis raamatut lugeda. Läksin üksi välja. Oh ma oli nii elevil!!! Bussijaamast tulime metrooga, ma ei riskinud üksi ühistransporti võtta. Seega jalutasin. Leidsin suure tee, kus viidad bussijaama. Jalutasin mööda magistraalteed ning igaks juhuks tegin valgusfoorinimedest pilte, siis saan kellegi kohaliku käest teed küsida, kui ära eksin, sest seda 20-tähelist kohanime ei olnud ma võimeline korrektselt välja hääldama.
Leidsin bussijaama üles. Bussijaamas ja selle kõrval on metsik ostukeskus. Enamasti riided, kallid riided. Linnas olles mõtlesin lõpuks välja, et kui ma pakki tahan Eestisse saata, siis peaksin seda nüüd tegema, sest postkontor on nädalavahetusel äkki kinni. Asju mul muidugi kaasas ei olnud, rahast rääkimata. Enne pidin oma säästu-dollareid ümber vahetama, sest rahakott irvitas oma hambutut naeratust ainult. Kõmpisin Craigi juurde tagasi. Mingisugune tunni tee oli, natu üle. Craig oli seekord kodus, Chiet mitte. Vend pidi ära minestama, kui kuulis, et ma jala kõnnin linna ja tagasi. Siis ta andiski oma mobla mulle, näitas kus on kohalik bussipeatus ja seletas, et reedeti, ainult reedeti, saab odava terve päeva pileti „no-my-car-day“. Kirjutas selle mulle üles ka, ma alguses ei saanud aru, et piletinimi ongi inglise keeles, kui selle bussijuhile Jaapani võimalikku keelt imiteerides ette laulsin, siis too vaatas mind küll nagu debiilikut, aga vähemalt aru sai. Ja saingi oma esimese pileti ise ostetud!!!! :D Raha sain ka lõpuks kalli kursiga vahetatud ning isegi paki sain üksi saadetud (seal on „mõnus“ paberimajandus, mis enne tuleb läbi teha). Õnneks olin Chiega seda eelnevalt teinud ning ma teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Natuke tegin valesti ka, selle asemel, et „mänguasjad“ kirjutada, panin ma „pehmed loomad“. Oi mul läks tükk tegemist, et tädile seletada, mis mul seal pakis ikka on:). Aga kuuldavasti on pakk nüüdseks ilusti kohal:).
Hiljem läksin Osaka lossi, kus oli parasjagu valguse-festival käimas, kõik kohad olid kujundatult paigutatud põlevaid küünlad täis. Lossi tagahoovis oli kontsert. Väga ilus oli, kontsert oli mõnus, ilusad inimesed ilusate häältega laulsid ilusaid laule. Väga mõnus. Tasuta:). Natuke jama oli lossi saamisega. Oli üks rong, mis läks otse, aga selle puhul mu päevapilet ei kehtinud. Pidin ümberistuma, aga selleks, et toda metrood saada, pidin jaamas väga kaugesse otsa kõndima. Üks lahke luupav jaamaonu käis minuga ja hoolitses, et ma ikka õigesse kohta läheksin. Ta oskas inglise keelt ning oli üliõnnelik, et sai seda praktiseerida ning mind aitada. Jaapani blogi alguses juba rääkisin sellest. Mul oli hea meel, et Chie otsustas mind omapead jätta. Siiski, ma ei oleks suutnud seda kõike läbi teha ilma et oleksin Chiega nädalaid koos reisinud ning teda jälginud. Ma olen väga tänulik, et ta mind aitas ja ma olen õnnelik, et ma sain lõpuks ise ka proovida. Osaka infopunktist sain brošüüri, kus isegi kõik transpordi ja ka piletimaksmise reeglid ilusti kirjas. Kes tahab sinna omal käel minna, siis see on võimalik. Tuleb lihtsalt vaeva väga palju näha. Kui lossi peatuses maha tulin, siis ma muidugi ei osanud väljapääsu valida. Üks rõõmsameelne ülikonnas meesterahvas tuli mu eksinud näo peale appi ning kuna tal oli sama tee jalge all, võttis mu oma kaitsva tiiva alla. Ka temal oli väga hea meel, et sai inglise keelt rääkida. Väljapääsu juures kohtus ta oma vennaga, minule näitas põõsa tagant paistvat lossi ning veendudes, et ma tean nüüd kuhu minna, läksid nad oma teed. Nii armas:)
Chie muidugi käis ka lossi ja kontserti vaatamas, aga kui ma talle päeval helistasin, siis väitis, et läheb šoppama.
Järgmisel päeval vedelesin niisama. Läksin roosiparki. Tahtsin ühistranspordi võtta, kuid eksisin maa all 100x ära ning otsustasin jala minna. Roosid kahjuks ei õitsenud. Park ise asub saare peal. Mõnus, kuid kel ajaga kiire, siis väga ei soovita. Istusin ja lugesin. Ei viitsinud midagi teha. Chie küll hommikul pakkus, et ta võib mulle näidata, kus ostukeskused asuvad, aga ma ei olnud huvitatud. Käisin jaama ostukeskuses. Ilgelt suur ja keeruline struktuur. Maa alt ja maa pealt saad ühest hoonest järgmisse teisele poole magistraal-teed. Erinevad trpepid viivad erinevatesse kohtadesse, tupik koridoridesse. Mul oli rohkem raha vaja vahetada. Otsisin panka, lõpuks leidsin kah.
Craigi juurde saabus veel üks külaline, Frank, Hollandist. Craig ise oli õhtul kinni, kuid tema korterikaaslasega läksime õhtustama, neljakesi. Kunagi juba rääkisin, et mõlemal vennal on nn aasiapalavik ning Chie oli neile kuum tükk. Tundus, et Frank’il oli natuke rohkem edu kui nii võib öelda ning seega Mark ei seedinud teda silmaotsaski. Sain aru, et kui midagi tellid, siis järgmine asi tasuta, vähemalt nii Mark ütles. Ei olnud ikka nii. Väga kallis õhtusöök tuli kokku – 3000 jeeni nägu. Mark muidugi jõi kõvasti õlut ning lõpuks läks kangema peale üle. Teadsin, et lõpus lööme arve neljaks ning ei taht väga teiste õllede eest maksa, siis jõin mangomahla. Mis, ma arvan, maksab sama mis õlugi. Lõpuks sai neil mangomahl otsa, ning selle esemel, et öelda, toodi mulle klaasitäis jääd natukese mahlaga. Imede-imde. Läskin ananassimahla peale üle:).
Ja nii mööduski mu viimane õhtu Jaapanis. Läksin tuttu ning järgmisel päeval lennujaama. Chie aitas mul rongijaamas õige alguspunkti leida. Tahtsin võimalikult odavalt minna, sest mul olid viimased sendid mängus, dollareid oli, kuid ma ei taht 50 taala mingi paarisaja jeeni pärast vahetada, eriti niukse jubeda kursiga. Buss, mis läks otse lennujaama oli kallim. Seega – rong. Õnneks juhtus nii, et sain rongiga otse lennujaama, ei pidanud ümber istuma. Ja raha jagus ka täpselt, sain enne lendu veel juua ning näksimist osta.
Lennujaamas oli üks noor tööline nii abivalmis, et kui mu suurt kotti nägi (ma olin oma seljakoti just transpordikotti pakkinud, seega pidin oma 20kg käeotsas kandma), siis pakkus, et äkki aitab kanda. Keeldusin viisakalt, kuid väga armas pakkumine kõrgete kontsadega seelikus inimeselt:).
Ja ongi kõik!:)
Chiest veel nii palju, et kui me oleksime normaalses situatsioonis ehk saaksime paar korda nädalas kokku ja läheksime lihsalt kohvitama, siis oleksime väga head sõbrad. Me lihtsalt ei suuda olla 24h nokkapidi koos; ainult meie kaks. Austraalias olles saatsin talle kirja ning sain ka vastuse. Meil ei ole mingit viha teineteise vastu. Ta on ja jääb mu toredaks reisikaaslaseks, meil oli ka palju häid aegu koos. Inimesena, sõbrana on ta hea inimene. Ta väga hoolib oma vanematest ning tahab neid igati aidata. Nagu Kimgi, saatis temagi mulle sünnipäevakingi. Eelmisel nädalal sain kätte. Suhtlen ka Kimiga endiselt, ta isegi helistas Austraaliasse mulle. Keegi meist püsivalt facebooki kaudu sidet ei pea, aga see ei olegi oluline. Olin õnnest pilves kui Kimi kingituse sain, tee (keegi ei saa aru, kuidas see üldse kohale tuli:)), asi ise ei ole oluline, vaid kingitus, see, et ta võttis vaevaks saata. Chie kingitus oli suur kast, kus, lisaks kingitusele, mu lemmik-snäkid sees, lehvik-kaart, kuhu olid sisse joonistanud ka tema õelapsed ning õnnesoovid ka kohatud Chie sõpradelt Ayumilt ja Kanalt. Chie kirjutas armsa loo oma õe kaheaastasest pesamunast Yukist, kes iga kord, kui telekas näidatakse prillidega blondi, näitab näpuga tema pihta ning ütleb „Margareta“:) Niiiii armas. Olin niiii õnnelik, et helistasin Chiele Jaapanisse. Rääkisime lastest ja ilmast:).
Nemad ei unusta mind ja mina ei unusta neid. Mitte kunagi, sest meil on ühised mälestused. See ongi oluline.
Craig on austraallane, kuid viimased 10 aastat Jaapanis elanud. Üliabivalmis inimene. Tema kiitmiseks ei ole sõnu. Andis isegi oma töömobla mulle, et ma saaks vajadusel Chiele helistada, või talle. Chiele ma paar korda esimesel päeval helistasin, sest mulle tundus imelik, kui me samadess kohtadesse eraldi läheme, kuid ta alati puikles ning sain aru, et ta ei ole huvitatud. S***a sellega. Ma parem alustan alguses.
Hommikul jõudsime Craigi juurde. Teda ennast ei olnud (oli öösel ula peal käinud ega olnud veel tagasi jõudnud), tema korterikaaslane lase meid sisse (nad oli tegelikult aru saanud, et me õhtul tuleme). Ma olin valmis seiklema, kuid Chie tahtis raamatut lugeda. Läksin üksi välja. Oh ma oli nii elevil!!! Bussijaamast tulime metrooga, ma ei riskinud üksi ühistransporti võtta. Seega jalutasin. Leidsin suure tee, kus viidad bussijaama. Jalutasin mööda magistraalteed ning igaks juhuks tegin valgusfoorinimedest pilte, siis saan kellegi kohaliku käest teed küsida, kui ära eksin, sest seda 20-tähelist kohanime ei olnud ma võimeline korrektselt välja hääldama.
Leidsin bussijaama üles. Bussijaamas ja selle kõrval on metsik ostukeskus. Enamasti riided, kallid riided. Linnas olles mõtlesin lõpuks välja, et kui ma pakki tahan Eestisse saata, siis peaksin seda nüüd tegema, sest postkontor on nädalavahetusel äkki kinni. Asju mul muidugi kaasas ei olnud, rahast rääkimata. Enne pidin oma säästu-dollareid ümber vahetama, sest rahakott irvitas oma hambutut naeratust ainult. Kõmpisin Craigi juurde tagasi. Mingisugune tunni tee oli, natu üle. Craig oli seekord kodus, Chiet mitte. Vend pidi ära minestama, kui kuulis, et ma jala kõnnin linna ja tagasi. Siis ta andiski oma mobla mulle, näitas kus on kohalik bussipeatus ja seletas, et reedeti, ainult reedeti, saab odava terve päeva pileti „no-my-car-day“. Kirjutas selle mulle üles ka, ma alguses ei saanud aru, et piletinimi ongi inglise keeles, kui selle bussijuhile Jaapani võimalikku keelt imiteerides ette laulsin, siis too vaatas mind küll nagu debiilikut, aga vähemalt aru sai. Ja saingi oma esimese pileti ise ostetud!!!! :D Raha sain ka lõpuks kalli kursiga vahetatud ning isegi paki sain üksi saadetud (seal on „mõnus“ paberimajandus, mis enne tuleb läbi teha). Õnneks olin Chiega seda eelnevalt teinud ning ma teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Natuke tegin valesti ka, selle asemel, et „mänguasjad“ kirjutada, panin ma „pehmed loomad“. Oi mul läks tükk tegemist, et tädile seletada, mis mul seal pakis ikka on:). Aga kuuldavasti on pakk nüüdseks ilusti kohal:).
Hiljem läksin Osaka lossi, kus oli parasjagu valguse-festival käimas, kõik kohad olid kujundatult paigutatud põlevaid küünlad täis. Lossi tagahoovis oli kontsert. Väga ilus oli, kontsert oli mõnus, ilusad inimesed ilusate häältega laulsid ilusaid laule. Väga mõnus. Tasuta:). Natuke jama oli lossi saamisega. Oli üks rong, mis läks otse, aga selle puhul mu päevapilet ei kehtinud. Pidin ümberistuma, aga selleks, et toda metrood saada, pidin jaamas väga kaugesse otsa kõndima. Üks lahke luupav jaamaonu käis minuga ja hoolitses, et ma ikka õigesse kohta läheksin. Ta oskas inglise keelt ning oli üliõnnelik, et sai seda praktiseerida ning mind aitada. Jaapani blogi alguses juba rääkisin sellest. Mul oli hea meel, et Chie otsustas mind omapead jätta. Siiski, ma ei oleks suutnud seda kõike läbi teha ilma et oleksin Chiega nädalaid koos reisinud ning teda jälginud. Ma olen väga tänulik, et ta mind aitas ja ma olen õnnelik, et ma sain lõpuks ise ka proovida. Osaka infopunktist sain brošüüri, kus isegi kõik transpordi ja ka piletimaksmise reeglid ilusti kirjas. Kes tahab sinna omal käel minna, siis see on võimalik. Tuleb lihtsalt vaeva väga palju näha. Kui lossi peatuses maha tulin, siis ma muidugi ei osanud väljapääsu valida. Üks rõõmsameelne ülikonnas meesterahvas tuli mu eksinud näo peale appi ning kuna tal oli sama tee jalge all, võttis mu oma kaitsva tiiva alla. Ka temal oli väga hea meel, et sai inglise keelt rääkida. Väljapääsu juures kohtus ta oma vennaga, minule näitas põõsa tagant paistvat lossi ning veendudes, et ma tean nüüd kuhu minna, läksid nad oma teed. Nii armas:)
Chie muidugi käis ka lossi ja kontserti vaatamas, aga kui ma talle päeval helistasin, siis väitis, et läheb šoppama.
Järgmisel päeval vedelesin niisama. Läksin roosiparki. Tahtsin ühistranspordi võtta, kuid eksisin maa all 100x ära ning otsustasin jala minna. Roosid kahjuks ei õitsenud. Park ise asub saare peal. Mõnus, kuid kel ajaga kiire, siis väga ei soovita. Istusin ja lugesin. Ei viitsinud midagi teha. Chie küll hommikul pakkus, et ta võib mulle näidata, kus ostukeskused asuvad, aga ma ei olnud huvitatud. Käisin jaama ostukeskuses. Ilgelt suur ja keeruline struktuur. Maa alt ja maa pealt saad ühest hoonest järgmisse teisele poole magistraal-teed. Erinevad trpepid viivad erinevatesse kohtadesse, tupik koridoridesse. Mul oli rohkem raha vaja vahetada. Otsisin panka, lõpuks leidsin kah.
Craigi juurde saabus veel üks külaline, Frank, Hollandist. Craig ise oli õhtul kinni, kuid tema korterikaaslasega läksime õhtustama, neljakesi. Kunagi juba rääkisin, et mõlemal vennal on nn aasiapalavik ning Chie oli neile kuum tükk. Tundus, et Frank’il oli natuke rohkem edu kui nii võib öelda ning seega Mark ei seedinud teda silmaotsaski. Sain aru, et kui midagi tellid, siis järgmine asi tasuta, vähemalt nii Mark ütles. Ei olnud ikka nii. Väga kallis õhtusöök tuli kokku – 3000 jeeni nägu. Mark muidugi jõi kõvasti õlut ning lõpuks läks kangema peale üle. Teadsin, et lõpus lööme arve neljaks ning ei taht väga teiste õllede eest maksa, siis jõin mangomahla. Mis, ma arvan, maksab sama mis õlugi. Lõpuks sai neil mangomahl otsa, ning selle esemel, et öelda, toodi mulle klaasitäis jääd natukese mahlaga. Imede-imde. Läskin ananassimahla peale üle:).
Ja nii mööduski mu viimane õhtu Jaapanis. Läksin tuttu ning järgmisel päeval lennujaama. Chie aitas mul rongijaamas õige alguspunkti leida. Tahtsin võimalikult odavalt minna, sest mul olid viimased sendid mängus, dollareid oli, kuid ma ei taht 50 taala mingi paarisaja jeeni pärast vahetada, eriti niukse jubeda kursiga. Buss, mis läks otse lennujaama oli kallim. Seega – rong. Õnneks juhtus nii, et sain rongiga otse lennujaama, ei pidanud ümber istuma. Ja raha jagus ka täpselt, sain enne lendu veel juua ning näksimist osta.
Lennujaamas oli üks noor tööline nii abivalmis, et kui mu suurt kotti nägi (ma olin oma seljakoti just transpordikotti pakkinud, seega pidin oma 20kg käeotsas kandma), siis pakkus, et äkki aitab kanda. Keeldusin viisakalt, kuid väga armas pakkumine kõrgete kontsadega seelikus inimeselt:).
Ja ongi kõik!:)
Chiest veel nii palju, et kui me oleksime normaalses situatsioonis ehk saaksime paar korda nädalas kokku ja läheksime lihsalt kohvitama, siis oleksime väga head sõbrad. Me lihtsalt ei suuda olla 24h nokkapidi koos; ainult meie kaks. Austraalias olles saatsin talle kirja ning sain ka vastuse. Meil ei ole mingit viha teineteise vastu. Ta on ja jääb mu toredaks reisikaaslaseks, meil oli ka palju häid aegu koos. Inimesena, sõbrana on ta hea inimene. Ta väga hoolib oma vanematest ning tahab neid igati aidata. Nagu Kimgi, saatis temagi mulle sünnipäevakingi. Eelmisel nädalal sain kätte. Suhtlen ka Kimiga endiselt, ta isegi helistas Austraaliasse mulle. Keegi meist püsivalt facebooki kaudu sidet ei pea, aga see ei olegi oluline. Olin õnnest pilves kui Kimi kingituse sain, tee (keegi ei saa aru, kuidas see üldse kohale tuli:)), asi ise ei ole oluline, vaid kingitus, see, et ta võttis vaevaks saata. Chie kingitus oli suur kast, kus, lisaks kingitusele, mu lemmik-snäkid sees, lehvik-kaart, kuhu olid sisse joonistanud ka tema õelapsed ning õnnesoovid ka kohatud Chie sõpradelt Ayumilt ja Kanalt. Chie kirjutas armsa loo oma õe kaheaastasest pesamunast Yukist, kes iga kord, kui telekas näidatakse prillidega blondi, näitab näpuga tema pihta ning ütleb „Margareta“:) Niiiii armas. Olin niiii õnnelik, et helistasin Chiele Jaapanisse. Rääkisime lastest ja ilmast:).
Nemad ei unusta mind ja mina ei unusta neid. Mitte kunagi, sest meil on ühised mälestused. See ongi oluline.
Jaapan, Nikko (17-19)
Tokiost Nikkosse kulgesime rongidega mitu tundi. Nikkosse jõudsime umbes kahe-kolme ajal. Motell asus meil kaugel, seega jätsime kotid pakihoiukappi. Mul oli jälle tükk tegemist, et oma sumadan kappi suruda, aga hakkama sain.
Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.
Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.
Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.
Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.
Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.
Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.
Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.
Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.
Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.
Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.
Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.
Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.
Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.
Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.
Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.
Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.
Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.
Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.
reede, 5. november 2010
Jaapan, Tokio (14-17aug)
Nii et siis Tokio:). Saatjaks oli meil esimesed 2 päeva Austraalias, Berris kohatud ühine sõber Keita. Tore poiss. Häbelik ainult. Chie juuresolekul ei julenud kunagi inglise keelt rääkida. Nii et kui meil Chie vetsus viibitud ajal elav vestlus tekkis, katkes see äkitselt neiu tagasi tulekuga või ma natuke mulisesin omaette kuni vestlus soiku vajus, sest Keita lihtsalt ei rääkinud enam. Nii et enamus aega läks mul jällegi jaapani keelt kuulates. Kuna eriti midagi söögilauas teha ei olnud, siis enamasti lõbutasin end silmade särades sellega, et püüdsin välja mõelda, kas Keita on homo või mitte. Vastust ei tea siiani, aga minu krõllamise tõttu arvas Chie, et ma olen armunud. Hahaaa:)
Esimese asjana läksime Shibuja ostukeskusesse. Seal vist oli oma 9 korrust, kuid kõik poed, üksteise vastu surutud väikseid ruumid, hõivates pea kogu liikumisala, keerlesid ümber eskalaatorite ning laiust mõõtes ei saa me suurest pinnast rääkida. Oli täielik pubekate koht. Me vist olime seal kõige vanemad. Äge oli muidugi, pubekad ise pakkusid enam elamust kui asjad ise. Üleüldse Tokios käiakse riides nii x-moodi, et seda ei saa isegi kirjeldada mitte. Ei saa öelda, et kõik on moes. Ei saa öelda, et need on karnevali-riided. Ütleks nii, et suur hulk tokiolasi käib riides nii, nagu meie läheksime stiilipeole. Kes tahab välja näha kui nukk, kelle on meetrised ripsmed ning kahemeetrine soeng jne. Samas kõik sobib omavahel, st kui sul on imelik kleit, siis on sul ka imelikud kingad, mis sinna juurde sobibva. Stiilivaeseid inimesi väga ei kohta Jaapanis. Ma ostsin endale ühe särgi kogu selle šoppamise peale:). Olen ostuga siiani väga rahul.
Järgmisena läksime elektroonikalinnaossa. Mina tahtsin sinna minna. Neil on terved keskused ainult elektroonikat täis. Kahjuks ei kohanud ühtegi robotit ega muud tehnikaimet. Saime ära proovitud massažitoolid. Tahaks endale küll. Ma proovisin isegi kahte. Mõõõõnus:). Teel sattusime ka ühte väiksemasse poodi, mis oli elektroonikajuppe täis. Ma lõpuks sain oma isast aru, kes iga kord linna sattudes käis poodides elektroonikat vaatamas, mitte ostmas, just nimelt vaatamas. Jumala põnev oli:). Ma kõõritasin seal üle poole tunni igast jubinaid. Tegin väikse ostu ka;).
Elektroonika linnaosa on teatavasti meestele ja mis meestele meeldib – tüdrukud. Nii on kõrvuti elektroonikapoodidega maid-cafe-d. Ma sellest olen juba rääkinud, ei hakka siin kordama. Aga jah, 120 kroonine cappuchino, maitses nagu 20 kroonine. Sellegipoolest soovitan minna:)
Plaanis oli minna ka ööklubisse, kuid me ei oleks kuidagi koju saanud ning Chie oli plätadega. Nii otsustasimegi minna hoopis jaapani BBQd sööma. Oli üsna kallis, mul oli natuke rahast kahju, kuna nüüd maksime enamuste öömajade eest, siis hakkasid rahavarud kiirest kahanema. Lugesime mõelmad Chiega oma rahajäänuseid.
Viimasest bussist jäime siiski maha, minu väiksel survel otsustasime jala minna, me küll täpselt ei teadnud kuhu. Ma teadsin, et mööda peateed otse (see, mis meiega parasjagu risti oli) ning siis tuli keerata kuskile, kus seda ma ei teadnud:). Aga äge siiski. Kahekesi öösel Tokios seiklemas!!!! Chie kasutas oma moblat, et netist teejuhised saada. Seda ma ei tea, mis pagana juhiseid nett andis, igatahes panime kõvasti puusse ning üsna pea suri telefoni aku ka ära. Minu vaikne loogika ka ei aidanud, sest Chie raius, et tal on õigus ja ma ei viitsinud vaielda. Mida rohkem eksime, seda ägedam on;). Chiel oli hirmus raske minna putkast teed küsima, ega tal muud üle jäänud, aga hirmus raske oli. Välja tuli ta sellise jutuga, et jumalast vales kohas oleme ning meil on pikk tee minna ja tema tahab takso võtta. Minu suureks õnnetuseks. Mu arust ongi sellised asjad ägedad. Ohtlik seal ka ei olnud. Tavaline elmurajoon, ei olnud keeg meid seal noaga taga ajamas. Aga jah, Chie võttis esimese takso, mis nähtavale ilmus, maksma läks sama, mis eelmine päev rongijaamast.
Järgmisel päeval olime nagu ikka enne lõunat jalul valmis tegusid sooritama:) Plaan oli minna Jaapani kuulsaima animatsiooni stuudiosse – Ghibri. Kahjuks olid kõik piletid väljamüüdud. Kuna minu lapsepõlv möödus ilma Totoro ja muude ägedate tegelasteta, siis erinevalt Chiest ma suurt kurvastust ei tundnud. Chie vist pahandas natuke mu märkuse „So, what’s next?“ peale. Ta oli ikka tõesti õnnetu.
Järgmisena oli meil päevaplaanis lõbustuspark. Meil teatavasti hüper-super ägedaid ameerikamägesid ei ole ning ma tahtsin hirmsasti proovida. Kuna Chie on „julge mutt“ (vähemalt nii tahab ta ennast näidata), siis tuli isegi tema kaasa. Ma vaikselt palvetasin, et saaksime võimalikult ette istuma ja oi kuidas joppas – sain täitsa esimesse pinki!!!! Oi, ma olin niiii häppi kui häppi. Chie muidugi enne küsis, et kas ma äkki ei avaldaks soovi natuke taha poole istuma minna. Daaa. Esimene laks oli kohe alguses, põhimõtteliselt vertikaalselt alla minek. Jummala ägge!!! Ma muidugi ajasin käpad püsti ning kohustusele kohaselt kiljusin:D Aga esimene laskumine oli nii äge, et isegi mul võttis korra hääle kinni, et „ohhhhhh“. Aga siis karjusin suurest õnnest veel kõvemini edasi;D Keitale ma hirmsasti meeldisin, ta istus meie taga. Isegi tema lasi käed lahti, ta oli seal esimene kord ühe prantslasega käinud, siis oli olnud nagu Chiegi – istus kägaras silmad kinni küüned käepidemesse klammerdunud:) Kahjuks sai see lõbu väga ruttu läbi. Ma olin muidugi ainuke kes karjus, Jaapanis ei ole valjuhäälne eneseväljendamine tavaks:D Kõik jaapanlased istusid jumala vaikselt ning tulid õige tõsiste nägudega rongilt maha. Järgmisena proovisin ma raketti. Olin seda korra Soomes teinud. Ütleks nii, et Soomes proovitu andis ägedama tunde. Siin ma lihtsalt naeratasin õnnest, kuid mingeid suuri emotsioone ei tekkinud. Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule. :D
Edasi suundusime Asakusa-sse – turistide rajooni. Väga suur see ei olnud ning kahjuks olid enamus suveniire erinevates putkades samad. Huvitav siiski.
Hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks võtsin kohvikus jäätise ning brownie. Keita ei suutnud uskuda, et ma kõik selle ära süüa jaksasin:) Õhtul käisime korra baarist läbi, kus Udaisho Šveitsi tüdrukutega hüvasti jättis. Mingi 20 mintsa olime seal, tüdrukud tahtsid pakkima minna ning peremehel oli vaja hommikul vara tööle rutata.
Suurejoonelisele kalaturule jäi minemata, sest neiu Chie ei saanud hommikul üles. Ega ma teda väga peksnud ka, sest Kores nähtud turg oli mu jaoks juba piisav – mul on nii kahju nendest vaestest loomadest, valus on vaadata.
Lõuna paiku saime ikka jalule. Läksime praeguse valitseja maja/lossi vaatama. Park oli täitsa kena, juhtus aga see, et just sel päeval sisse ei lastud. Järgmisena suundusime Sumo muuseumit vaatama – see oli üliväike. Huvitav natuke siiski, kel ajapuudus on, siis ei soovita külastama minna. Edasi pidime kabuki teatrisse minema, kahjuks olid järgi jäänud ainult 13000 jeenised piletid ning Chie keeldus minemast. Ma küll isegi ei teadnud, mis asi see üldse endast kujutab, kuid terve päev oli mõttetuid käimisi täis ning midagi asjalikku oleks taht teha, aga noh. Ma kogu selle jama peale irvitasin ainult. Kahjuks, sest Chiele läks see hinge. Vaatas minu naerul suud imelikult. No aga mis sa niukses olukorras ikka teed, nutma ju ei hakka keset linna!
Kuna edasised juhised puudusid ning Chie paistis omadega ummikus olevat, tegin ettepaneku rand ette võtta. Alguses oli plaan kodust ka läbi hüpata, aga vaatasin, et aega ei ole. Rand oli rohkem kui tunni tee kaugusel. Ma kah sain lõpuks aru, et Tokio on suur!!! Rannas tabas mind üllatus – liiv oli must! Mitte et ma üht sellist enne näinud ei olnud, ma isegi ei olnud kuulnud sellest. Minu suur uskumatus tegi Chiele taaskord haiget, sest ta arvas, et ma kritiseerin. Ma lihtsalt näitasin oma vaimustust looduses olevate asjade üle ning kuna ma nägin, et kõikide inimeste riided on tuhaselise liivaga määrdunud ning vaata et porised, siis loomulikult ma ei kiljunud õnnest, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks Jaapanit kritiseerinud. Meil ükskord oli ka pikem jutuajamine sel teemal, aga eriti ei aidanud. Chie üritas tuua näidet, et mis siis kui tema tuleb Eestisse ja teeb märkuseid Eesti kohta. No mul ei olnud eriti muud öelda kui et „no mis siis kui ütled, ma tean ise ka, ega see midagi muuda ja kui ma isegi ei tea, et miski imelik on, siis ma saan alati öelda – aga vot oleks sa seda 10 aastat tagasi näinud!). Eks iga riik on teistsugune ning paljud asjad, mis Jaapanis toimivad, Eestis kohe kindlasti ei toimiks, iga riik on isesugune ning lahendused tulevad vastavalt vajadusele ning nõudmistele. Ja kui neil ongi imelik piletimaksusüsteem ning ma selle kohta julgen märkuse teha, siis ega see veel tähenda, et ma Jaapanist halvasti mõtlen, oh ei! Vastupidi, see ongi eksootika, see on see, mida ma kodustele räägin. Üritasin seda kõike Chiele seletada, aga noh, ei toiminud. Mis seals ikka. Ta oli päevas pettunud ja oli minus pettunud. Mis seals ikka. Ega elu sellepärast seisma jää.
Rannas muidu käivad ainult saledad inimesed.
Ja ongi Tokioga jokk. Kõik. Läbi. Järgmisel päeval templite linna Nikkosse.
Esimese asjana läksime Shibuja ostukeskusesse. Seal vist oli oma 9 korrust, kuid kõik poed, üksteise vastu surutud väikseid ruumid, hõivates pea kogu liikumisala, keerlesid ümber eskalaatorite ning laiust mõõtes ei saa me suurest pinnast rääkida. Oli täielik pubekate koht. Me vist olime seal kõige vanemad. Äge oli muidugi, pubekad ise pakkusid enam elamust kui asjad ise. Üleüldse Tokios käiakse riides nii x-moodi, et seda ei saa isegi kirjeldada mitte. Ei saa öelda, et kõik on moes. Ei saa öelda, et need on karnevali-riided. Ütleks nii, et suur hulk tokiolasi käib riides nii, nagu meie läheksime stiilipeole. Kes tahab välja näha kui nukk, kelle on meetrised ripsmed ning kahemeetrine soeng jne. Samas kõik sobib omavahel, st kui sul on imelik kleit, siis on sul ka imelikud kingad, mis sinna juurde sobibva. Stiilivaeseid inimesi väga ei kohta Jaapanis. Ma ostsin endale ühe särgi kogu selle šoppamise peale:). Olen ostuga siiani väga rahul.
Järgmisena läksime elektroonikalinnaossa. Mina tahtsin sinna minna. Neil on terved keskused ainult elektroonikat täis. Kahjuks ei kohanud ühtegi robotit ega muud tehnikaimet. Saime ära proovitud massažitoolid. Tahaks endale küll. Ma proovisin isegi kahte. Mõõõõnus:). Teel sattusime ka ühte väiksemasse poodi, mis oli elektroonikajuppe täis. Ma lõpuks sain oma isast aru, kes iga kord linna sattudes käis poodides elektroonikat vaatamas, mitte ostmas, just nimelt vaatamas. Jumala põnev oli:). Ma kõõritasin seal üle poole tunni igast jubinaid. Tegin väikse ostu ka;).
Elektroonika linnaosa on teatavasti meestele ja mis meestele meeldib – tüdrukud. Nii on kõrvuti elektroonikapoodidega maid-cafe-d. Ma sellest olen juba rääkinud, ei hakka siin kordama. Aga jah, 120 kroonine cappuchino, maitses nagu 20 kroonine. Sellegipoolest soovitan minna:)
Plaanis oli minna ka ööklubisse, kuid me ei oleks kuidagi koju saanud ning Chie oli plätadega. Nii otsustasimegi minna hoopis jaapani BBQd sööma. Oli üsna kallis, mul oli natuke rahast kahju, kuna nüüd maksime enamuste öömajade eest, siis hakkasid rahavarud kiirest kahanema. Lugesime mõelmad Chiega oma rahajäänuseid.
Viimasest bussist jäime siiski maha, minu väiksel survel otsustasime jala minna, me küll täpselt ei teadnud kuhu. Ma teadsin, et mööda peateed otse (see, mis meiega parasjagu risti oli) ning siis tuli keerata kuskile, kus seda ma ei teadnud:). Aga äge siiski. Kahekesi öösel Tokios seiklemas!!!! Chie kasutas oma moblat, et netist teejuhised saada. Seda ma ei tea, mis pagana juhiseid nett andis, igatahes panime kõvasti puusse ning üsna pea suri telefoni aku ka ära. Minu vaikne loogika ka ei aidanud, sest Chie raius, et tal on õigus ja ma ei viitsinud vaielda. Mida rohkem eksime, seda ägedam on;). Chiel oli hirmus raske minna putkast teed küsima, ega tal muud üle jäänud, aga hirmus raske oli. Välja tuli ta sellise jutuga, et jumalast vales kohas oleme ning meil on pikk tee minna ja tema tahab takso võtta. Minu suureks õnnetuseks. Mu arust ongi sellised asjad ägedad. Ohtlik seal ka ei olnud. Tavaline elmurajoon, ei olnud keeg meid seal noaga taga ajamas. Aga jah, Chie võttis esimese takso, mis nähtavale ilmus, maksma läks sama, mis eelmine päev rongijaamast.
Järgmisel päeval olime nagu ikka enne lõunat jalul valmis tegusid sooritama:) Plaan oli minna Jaapani kuulsaima animatsiooni stuudiosse – Ghibri. Kahjuks olid kõik piletid väljamüüdud. Kuna minu lapsepõlv möödus ilma Totoro ja muude ägedate tegelasteta, siis erinevalt Chiest ma suurt kurvastust ei tundnud. Chie vist pahandas natuke mu märkuse „So, what’s next?“ peale. Ta oli ikka tõesti õnnetu.
Järgmisena oli meil päevaplaanis lõbustuspark. Meil teatavasti hüper-super ägedaid ameerikamägesid ei ole ning ma tahtsin hirmsasti proovida. Kuna Chie on „julge mutt“ (vähemalt nii tahab ta ennast näidata), siis tuli isegi tema kaasa. Ma vaikselt palvetasin, et saaksime võimalikult ette istuma ja oi kuidas joppas – sain täitsa esimesse pinki!!!! Oi, ma olin niiii häppi kui häppi. Chie muidugi enne küsis, et kas ma äkki ei avaldaks soovi natuke taha poole istuma minna. Daaa. Esimene laks oli kohe alguses, põhimõtteliselt vertikaalselt alla minek. Jummala ägge!!! Ma muidugi ajasin käpad püsti ning kohustusele kohaselt kiljusin:D Aga esimene laskumine oli nii äge, et isegi mul võttis korra hääle kinni, et „ohhhhhh“. Aga siis karjusin suurest õnnest veel kõvemini edasi;D Keitale ma hirmsasti meeldisin, ta istus meie taga. Isegi tema lasi käed lahti, ta oli seal esimene kord ühe prantslasega käinud, siis oli olnud nagu Chiegi – istus kägaras silmad kinni küüned käepidemesse klammerdunud:) Kahjuks sai see lõbu väga ruttu läbi. Ma olin muidugi ainuke kes karjus, Jaapanis ei ole valjuhäälne eneseväljendamine tavaks:D Kõik jaapanlased istusid jumala vaikselt ning tulid õige tõsiste nägudega rongilt maha. Järgmisena proovisin ma raketti. Olin seda korra Soomes teinud. Ütleks nii, et Soomes proovitu andis ägedama tunde. Siin ma lihtsalt naeratasin õnnest, kuid mingeid suuri emotsioone ei tekkinud. Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule. :D
Edasi suundusime Asakusa-sse – turistide rajooni. Väga suur see ei olnud ning kahjuks olid enamus suveniire erinevates putkades samad. Huvitav siiski.
Hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks võtsin kohvikus jäätise ning brownie. Keita ei suutnud uskuda, et ma kõik selle ära süüa jaksasin:) Õhtul käisime korra baarist läbi, kus Udaisho Šveitsi tüdrukutega hüvasti jättis. Mingi 20 mintsa olime seal, tüdrukud tahtsid pakkima minna ning peremehel oli vaja hommikul vara tööle rutata.
Suurejoonelisele kalaturule jäi minemata, sest neiu Chie ei saanud hommikul üles. Ega ma teda väga peksnud ka, sest Kores nähtud turg oli mu jaoks juba piisav – mul on nii kahju nendest vaestest loomadest, valus on vaadata.
Lõuna paiku saime ikka jalule. Läksime praeguse valitseja maja/lossi vaatama. Park oli täitsa kena, juhtus aga see, et just sel päeval sisse ei lastud. Järgmisena suundusime Sumo muuseumit vaatama – see oli üliväike. Huvitav natuke siiski, kel ajapuudus on, siis ei soovita külastama minna. Edasi pidime kabuki teatrisse minema, kahjuks olid järgi jäänud ainult 13000 jeenised piletid ning Chie keeldus minemast. Ma küll isegi ei teadnud, mis asi see üldse endast kujutab, kuid terve päev oli mõttetuid käimisi täis ning midagi asjalikku oleks taht teha, aga noh. Ma kogu selle jama peale irvitasin ainult. Kahjuks, sest Chiele läks see hinge. Vaatas minu naerul suud imelikult. No aga mis sa niukses olukorras ikka teed, nutma ju ei hakka keset linna!
Kuna edasised juhised puudusid ning Chie paistis omadega ummikus olevat, tegin ettepaneku rand ette võtta. Alguses oli plaan kodust ka läbi hüpata, aga vaatasin, et aega ei ole. Rand oli rohkem kui tunni tee kaugusel. Ma kah sain lõpuks aru, et Tokio on suur!!! Rannas tabas mind üllatus – liiv oli must! Mitte et ma üht sellist enne näinud ei olnud, ma isegi ei olnud kuulnud sellest. Minu suur uskumatus tegi Chiele taaskord haiget, sest ta arvas, et ma kritiseerin. Ma lihtsalt näitasin oma vaimustust looduses olevate asjade üle ning kuna ma nägin, et kõikide inimeste riided on tuhaselise liivaga määrdunud ning vaata et porised, siis loomulikult ma ei kiljunud õnnest, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks Jaapanit kritiseerinud. Meil ükskord oli ka pikem jutuajamine sel teemal, aga eriti ei aidanud. Chie üritas tuua näidet, et mis siis kui tema tuleb Eestisse ja teeb märkuseid Eesti kohta. No mul ei olnud eriti muud öelda kui et „no mis siis kui ütled, ma tean ise ka, ega see midagi muuda ja kui ma isegi ei tea, et miski imelik on, siis ma saan alati öelda – aga vot oleks sa seda 10 aastat tagasi näinud!). Eks iga riik on teistsugune ning paljud asjad, mis Jaapanis toimivad, Eestis kohe kindlasti ei toimiks, iga riik on isesugune ning lahendused tulevad vastavalt vajadusele ning nõudmistele. Ja kui neil ongi imelik piletimaksusüsteem ning ma selle kohta julgen märkuse teha, siis ega see veel tähenda, et ma Jaapanist halvasti mõtlen, oh ei! Vastupidi, see ongi eksootika, see on see, mida ma kodustele räägin. Üritasin seda kõike Chiele seletada, aga noh, ei toiminud. Mis seals ikka. Ta oli päevas pettunud ja oli minus pettunud. Mis seals ikka. Ega elu sellepärast seisma jää.
Rannas muidu käivad ainult saledad inimesed.
Ja ongi Tokioga jokk. Kõik. Läbi. Järgmisel päeval templite linna Nikkosse.
Jaapan, Hakone ja Fuji mägi (11-13aug)
Hommikul seadsime end rongiga Hakone poole. Ostsime 5000 jeenise kahepäevapileti, mille eest saab pileti Tokiosse ja tagasi plus, võib kasutada ka kõiki kohalikke transporte Hakones, st tõstukid mäe otsa (päris mäe otsa saamiseks on vaja kolme tõstukit), millelt kaunis vaade, laeva pilet Hakone järvel, bussid jne. Tasub ära, sest üksikpiletid on 1000 jeeni kanti.
Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.
Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.
Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.
Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.
Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.
Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.
Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).
Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.
Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.
Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.
Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.
Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.
Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.
Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).
pühapäev, 24. oktoober 2010
Jaapan, Tee Nagoyast Tokiosse (8-10 aug)
Järgmisel hommikul väga vara seadsime end pisikese linna Narai poole teele. Maabusime pommiaugus. Naljakas oli tegelikult kui rongi pealt maha astusime, seal ei olnud mitte midagi. Paar majakatust paistis ning taamal mägede vahel oli kiirtee. Mul oli naljakas, Chie paistis natuke murelik. Plaan oli teha 8km matk Kiso orus, eelnevalt oli vaja kotid hoiule anda, või õigemini lasta sihtpunkti saata. Meil polnud õrna aimugi kus infopunkt või midagi jaama taolist asus. Sättisime end esimese maja poole teele. Sealt saime teada, et peame ristivastupidises suunas minema, siis saame natukene suuremasse linna. Seal peaks midagi olema, et kotid Tsumagosse saata.
Käisime oma kottidega mingi tund aega kuni jõudsime veidike suuremasse kohta. Vahepeal muidgi ekslesime väheke, kuid õnneks abivalmid kohalikud aitasid ning pidasid meid kinni, kui valesti läksime:) Väga armas neist. Olime keset linna, kuid ega sealgi midagi olnud. Bussijaam oli, aga pühapäeval buss ei sõida. Pood oli, aga pühapäeval on kinni:D Hirmus palav oli ka. Saatsin Chie tema puiklemisele vaatamata ühest avatud uksest sisse, et teed küsida. Ise küpsesin väljas. Mõtlesin, et tegemist poega, aga ei, lihtsalt üks vanaproua elas seal uks pärani lahti. Mööda juhtus jalutama üks keskaealine naisterahvas, kes minuga jutulõnga üles võttis. Ma paistsin päris soss vist omadega. Jumal tänatud, et Jaapanis 40-kraadise kuumusega pikkade varrukate kandmine normaalne on, sest just selline riietus mul oli – palaviku tõttu. Tädil oli päris hea inglise keel, hiljem mainis, et käis kuu aega Hollandis. Ma tõesti ei usu, et tal aastaid tagasi kuuajalise tripi tõttu endiselt võõrkeel nii suus on, aga noh, see selleks. Tädi oli väga lahke ning utsitas mind ka tuppa minema. Seda nad ei teadnud, kus kohas me kotid saame teele saata, kuid see-eest teadsid nad, et selles väikses külas nüüd küll ei saa. Vaja minna Magomesse. Enne teele asumist suruti meid istuma ning vett jooma. Väga kenad inimesed. Vanatädi andis meile mõlemale Chiega söögipulgad, mis olid ilusasse paberisse mähitud. Tädi ise tegi. Niiiii armas. Noorem naisterahvas saatis meid läbi küla põllunurgani, kust pidime ise mööda mägiteed Magomesse jõudma. 45 mintsa asemel kulus meil ühtekokku 2,5h, et end täisvarustusega ülesmäge linna vedada. Ilus oli. Väga ilus oli. Raske oli:D. Peale kahte jõudsime Magomesse. Täielik turistikas. Chie läks järgnevast järsust mäest üles infot koguma, ma istusin pingile jooma. Ei teagi, kas uudised olid halvad või head, aga igatahes kotihoid/saatmine suleti juba kell 11 ning kui me just pimedapeale jäämise riskiga kogu oma moonaga mägedesse jalutama ei taha minna, siis meie ainuke võimalus Tsumagosse minna on buss, mille väljumisajaks kell 3. Natuke kahju oli, et see ilmeilus jalutuskäik jäi tegemata, kuid tegelikult olime väsinud ning vihma hakkas ka tagatipuks sadama. Kihutasime turistikas pool tundi ringi ning sättisime end selle hirmkalli bussi peale, et rongijaama minna. Rongiga ööbimiskohta Kisosse, kus meil oli broneeritud vanas Jaapani stiilis hotell. Kallis oli, kuid ilus. Toit oli väga hea (hinna sisse kuulus õhtu- ja hommikusöök). Minu õnneks kõige kallim oli juba kuu aega tagasi välja bronnitud, sest mul oleks rahast kahju olnud. 150 (või oli see 300, hõmm) taala ühe öö eest on täitsa piisav ning ma jäin igati rahule. Soovitan soojalt.
Õhtul käisime Chiega Jaapani vannis. See on siis selline vann, kus käiakse alasti mitmekesi. Vann on sügav ning üsna mahukas. Vesi jookseb pidevalt, nii et sa ei pea siis teise mustuse sisse minema (mitte igas hotellis ei ole see nii, kahjuks). Mõnus oli kuumas vannis vedeleda. Enne magama minekut käisime ühte erilist silda vaatamas. Kuna ma olin endiselt täitsa haige, siis minu jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud, kuid ei tahtnud viriseda ning läksin Chiega kaasa. Kuna kaamerad olid jamad, siis head pilti ei saanud. Sillal oli rohkem ajaloo- kui silmailu.
Hommikul peale sööki läksime pikemale jalutuskäigule. Õnneks saime kotid hotelli jätta. Jällegi sattusime äärmiselt kena ja abivalmi personali otsa (Jaapanis on tegelikult kõik sellised, klient on kuningas ning sinu ees lömitatakse nii palju kui võimalik). Aga noormees oli siiski väga kena. Ma täitsa mõtlesin, et võiks ära armuda, mis kahjuks/õnneks siiski ei juhtunud:D. Plaan oli jalutada Kisost Yabuharasse ning siis rongiga tagasi tulla. Noormees otsis meile netist rongiajad. Kuna vihma sadas, siis ostsime endale eelnevalt keebid, kõige odavamad just ei olnud, aga väga ei röökinud kah. Parem kui ei midagi. Õnneks tegelikult väga ei sadanud. Mõnus jalutuskäik oli. Teel nägime isegi hobust:) Lõpus läks meil kiireks, et rongi peale jõuda. Õigemini keskpaigas läks kiireks ning kui allamäge linna hakkasime saabuma, siis võtsime hoo täiesti maha, kuid meie õnnetuseks ilmnes, et rongijaam oli linna teises otsas ning meil võtts oma 15 min, et sinna saada. Lõpus jooksime. Nägime eelnevalt ühte rongi minemas. Jooksime täiega. Jaamaonu oli lõunale läinud. Ootasime rongi. Aga mida ei tulnud, see oli rong. Paar kiirrongi kimasid meist mööda. Chie kasutas oma moblat, et netist rongiaegu vaadata ning tegi üpris hea avastuse – noormees oli meile kogemata 20 min hilisema aja öelnud. Meil oli ei-kellegi-maal 1,5 tundi aega järgmise rongini. Chie oli tige, kuid mulle tegelikult meeldis. Ilus oli seal istuda ning mägesid ja eemal asuvaid maju vaadata. Pilk puhkas. Mulle tõesti meeldis.
Lõpuks tuli ka meie rong ning saime tagasi Kisosse. Noormehel oli hirmus häbi, mul oli täitsa kahju tast. Kuna meil järgmise ronini aega oli, siis läksime sööma. Kell oli palju ka juba. Vahtisime paar tundi niisama ning saimegi Nagano rongi peale.
Naganos käisime minu suurel survel kõrva-arsti juures. Chiele see muidugi ei meeldinud, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuidas õige arst leida ja-ei-tea-mis-veel. Kuid ma ikka käisin tema tigedust ignoreerides kesk-kõrvapõletiku kartuses Chiele hirmsasti peale (Chie muidugi ei olnud sellest haigusest midagi kuulnud ning seega ei saanud ta ka mu murest aru, et nädal aega jubedat kõrvavalu ei ole normaalne). Ahjaa, eelnevalt otsustasin ma ise oma kõrva ravida. Hahhaaaa. Ema-isa on mulle kõrvavalu vastu ikka soojendatud kampri õli kõrva tilgutanud. Mul muidugi ei olnud kampri õli kusagilt võtta, kuid see-eest oli mul teepuuõli. Õli on ju õli, või mitte?!:D Hahaaa. Parem, haige kõrv ei andnud kohe vastukaja, et nagu ei oleks midagi sisse läinud ning lasksin Chiel veel teisegi koguse kõrva soristada. Ja oi kus siis hakkas põletama!!! Hahahaa. Sõna otseses mõttes tundsin kuidas kuum jutt parema ajupoole käärude vahel end laiali ajas. Mõtlesin, et nüüd tapsin end vist küll ära. Palvetasin, et kõrv täitsa metsas ei oleks. Terve olemine läks väga kuumaks, terve päev oli teepuuõli maitse suus. Hahaaa. Kartsin. Aga tegelikult aitas, st mitte kõrva-valu vastu, oh ei, kus sa sellega!, aga palaviku ning üldise olemise vastu aitas. Lõpuks ometi tundsin, et mul on seest soe. Arstionu pidi muidugi mu jutu peale ära minestama. Õnneks ei olnud mul keskkõrvapõletikku. Sain arsti käest rohtu ning kurgu kuristamiseks mingit vedelikku. Läks umbes 450 kr ulatuses maksma, koos rohtudega. Õnneks rohud aitasid. Jumal tänatud. Chie ei jõudnud oma emale ära kiruda, kui nõrk ma ikka olen. Enne ma arvasin, et mulle ainult näib, et ta tige on (Chie on ju maailma parim inimene (juttude järgi) ning ma ei suutnud uskuda, et selline „ingel“ saab kellegi haige olemise pärast tige olla), aga kui ta ise mulle rääkis oma jutuajamisest emaga, siis sain aru, et ta tõesti on tige mu peale. Ja ma rumal nagu ma olen üritasin mitte viriseda ja oma ülikehvas olemises siiski tugev olla. Säh sulle! Aga no mis sa teed. Ema tal muidugi üritas seletada, et sellises situatsioonis võib-olla ei saa nii kergesti terveks.
Jalutasime natuke Matsumutos ringi ning siis sõitsime Tokyosse. Veetsime öö internetikohvikus. Mulle tõesti meeldis, et reisi jooksul saime peaaegu et kõik erinevad ööbimisvõimalused ära proovitud. Internetikohvikuid on Jaapanis palju ning seal öö veetmine on täiesti normaalne. Kui ostad 10h paketi, siis saad odavamalt. Neil on spetsiaalsed kabiinid üleöö jääjatele, kui liiga hilja saabud, siis pead öö kahjuks toolis veetma. Me saime kabiinid. Mõlemale oma. Terve kabiini põrand on kaetud pehme madratsiga (meenutas sellist jõusaalimatti), sees on madal laud, millel arvuti ning istumiseks on kott-tool. Padi, tekk ning sussid antakse ka. Dušši eest pead eraldi maksma. Üks öö nädala sees maksis 2500 jeeni ning nädalavahetusel oli üle 3000 jeeni. Ma magasin täitsa hästi. Chiel oli külm, ma kasutasin oma magamiskotti. No ja lõpuks saime netis ka käidud. :) Soovitan soojalt minna ja proovida, elamus omaette. Sama raha eest võib ka muidugi odavama külalistemaja saada, kuid elamus on seda väärt!:)
Käisime oma kottidega mingi tund aega kuni jõudsime veidike suuremasse kohta. Vahepeal muidgi ekslesime väheke, kuid õnneks abivalmid kohalikud aitasid ning pidasid meid kinni, kui valesti läksime:) Väga armas neist. Olime keset linna, kuid ega sealgi midagi olnud. Bussijaam oli, aga pühapäeval buss ei sõida. Pood oli, aga pühapäeval on kinni:D Hirmus palav oli ka. Saatsin Chie tema puiklemisele vaatamata ühest avatud uksest sisse, et teed küsida. Ise küpsesin väljas. Mõtlesin, et tegemist poega, aga ei, lihtsalt üks vanaproua elas seal uks pärani lahti. Mööda juhtus jalutama üks keskaealine naisterahvas, kes minuga jutulõnga üles võttis. Ma paistsin päris soss vist omadega. Jumal tänatud, et Jaapanis 40-kraadise kuumusega pikkade varrukate kandmine normaalne on, sest just selline riietus mul oli – palaviku tõttu. Tädil oli päris hea inglise keel, hiljem mainis, et käis kuu aega Hollandis. Ma tõesti ei usu, et tal aastaid tagasi kuuajalise tripi tõttu endiselt võõrkeel nii suus on, aga noh, see selleks. Tädi oli väga lahke ning utsitas mind ka tuppa minema. Seda nad ei teadnud, kus kohas me kotid saame teele saata, kuid see-eest teadsid nad, et selles väikses külas nüüd küll ei saa. Vaja minna Magomesse. Enne teele asumist suruti meid istuma ning vett jooma. Väga kenad inimesed. Vanatädi andis meile mõlemale Chiega söögipulgad, mis olid ilusasse paberisse mähitud. Tädi ise tegi. Niiiii armas. Noorem naisterahvas saatis meid läbi küla põllunurgani, kust pidime ise mööda mägiteed Magomesse jõudma. 45 mintsa asemel kulus meil ühtekokku 2,5h, et end täisvarustusega ülesmäge linna vedada. Ilus oli. Väga ilus oli. Raske oli:D. Peale kahte jõudsime Magomesse. Täielik turistikas. Chie läks järgnevast järsust mäest üles infot koguma, ma istusin pingile jooma. Ei teagi, kas uudised olid halvad või head, aga igatahes kotihoid/saatmine suleti juba kell 11 ning kui me just pimedapeale jäämise riskiga kogu oma moonaga mägedesse jalutama ei taha minna, siis meie ainuke võimalus Tsumagosse minna on buss, mille väljumisajaks kell 3. Natuke kahju oli, et see ilmeilus jalutuskäik jäi tegemata, kuid tegelikult olime väsinud ning vihma hakkas ka tagatipuks sadama. Kihutasime turistikas pool tundi ringi ning sättisime end selle hirmkalli bussi peale, et rongijaama minna. Rongiga ööbimiskohta Kisosse, kus meil oli broneeritud vanas Jaapani stiilis hotell. Kallis oli, kuid ilus. Toit oli väga hea (hinna sisse kuulus õhtu- ja hommikusöök). Minu õnneks kõige kallim oli juba kuu aega tagasi välja bronnitud, sest mul oleks rahast kahju olnud. 150 (või oli see 300, hõmm) taala ühe öö eest on täitsa piisav ning ma jäin igati rahule. Soovitan soojalt.
Õhtul käisime Chiega Jaapani vannis. See on siis selline vann, kus käiakse alasti mitmekesi. Vann on sügav ning üsna mahukas. Vesi jookseb pidevalt, nii et sa ei pea siis teise mustuse sisse minema (mitte igas hotellis ei ole see nii, kahjuks). Mõnus oli kuumas vannis vedeleda. Enne magama minekut käisime ühte erilist silda vaatamas. Kuna ma olin endiselt täitsa haige, siis minu jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud, kuid ei tahtnud viriseda ning läksin Chiega kaasa. Kuna kaamerad olid jamad, siis head pilti ei saanud. Sillal oli rohkem ajaloo- kui silmailu.
Hommikul peale sööki läksime pikemale jalutuskäigule. Õnneks saime kotid hotelli jätta. Jällegi sattusime äärmiselt kena ja abivalmi personali otsa (Jaapanis on tegelikult kõik sellised, klient on kuningas ning sinu ees lömitatakse nii palju kui võimalik). Aga noormees oli siiski väga kena. Ma täitsa mõtlesin, et võiks ära armuda, mis kahjuks/õnneks siiski ei juhtunud:D. Plaan oli jalutada Kisost Yabuharasse ning siis rongiga tagasi tulla. Noormees otsis meile netist rongiajad. Kuna vihma sadas, siis ostsime endale eelnevalt keebid, kõige odavamad just ei olnud, aga väga ei röökinud kah. Parem kui ei midagi. Õnneks tegelikult väga ei sadanud. Mõnus jalutuskäik oli. Teel nägime isegi hobust:) Lõpus läks meil kiireks, et rongi peale jõuda. Õigemini keskpaigas läks kiireks ning kui allamäge linna hakkasime saabuma, siis võtsime hoo täiesti maha, kuid meie õnnetuseks ilmnes, et rongijaam oli linna teises otsas ning meil võtts oma 15 min, et sinna saada. Lõpus jooksime. Nägime eelnevalt ühte rongi minemas. Jooksime täiega. Jaamaonu oli lõunale läinud. Ootasime rongi. Aga mida ei tulnud, see oli rong. Paar kiirrongi kimasid meist mööda. Chie kasutas oma moblat, et netist rongiaegu vaadata ning tegi üpris hea avastuse – noormees oli meile kogemata 20 min hilisema aja öelnud. Meil oli ei-kellegi-maal 1,5 tundi aega järgmise rongini. Chie oli tige, kuid mulle tegelikult meeldis. Ilus oli seal istuda ning mägesid ja eemal asuvaid maju vaadata. Pilk puhkas. Mulle tõesti meeldis.
Lõpuks tuli ka meie rong ning saime tagasi Kisosse. Noormehel oli hirmus häbi, mul oli täitsa kahju tast. Kuna meil järgmise ronini aega oli, siis läksime sööma. Kell oli palju ka juba. Vahtisime paar tundi niisama ning saimegi Nagano rongi peale.
Naganos käisime minu suurel survel kõrva-arsti juures. Chiele see muidugi ei meeldinud, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuidas õige arst leida ja-ei-tea-mis-veel. Kuid ma ikka käisin tema tigedust ignoreerides kesk-kõrvapõletiku kartuses Chiele hirmsasti peale (Chie muidugi ei olnud sellest haigusest midagi kuulnud ning seega ei saanud ta ka mu murest aru, et nädal aega jubedat kõrvavalu ei ole normaalne). Ahjaa, eelnevalt otsustasin ma ise oma kõrva ravida. Hahhaaaa. Ema-isa on mulle kõrvavalu vastu ikka soojendatud kampri õli kõrva tilgutanud. Mul muidugi ei olnud kampri õli kusagilt võtta, kuid see-eest oli mul teepuuõli. Õli on ju õli, või mitte?!:D Hahaaa. Parem, haige kõrv ei andnud kohe vastukaja, et nagu ei oleks midagi sisse läinud ning lasksin Chiel veel teisegi koguse kõrva soristada. Ja oi kus siis hakkas põletama!!! Hahahaa. Sõna otseses mõttes tundsin kuidas kuum jutt parema ajupoole käärude vahel end laiali ajas. Mõtlesin, et nüüd tapsin end vist küll ära. Palvetasin, et kõrv täitsa metsas ei oleks. Terve olemine läks väga kuumaks, terve päev oli teepuuõli maitse suus. Hahaaa. Kartsin. Aga tegelikult aitas, st mitte kõrva-valu vastu, oh ei, kus sa sellega!, aga palaviku ning üldise olemise vastu aitas. Lõpuks ometi tundsin, et mul on seest soe. Arstionu pidi muidugi mu jutu peale ära minestama. Õnneks ei olnud mul keskkõrvapõletikku. Sain arsti käest rohtu ning kurgu kuristamiseks mingit vedelikku. Läks umbes 450 kr ulatuses maksma, koos rohtudega. Õnneks rohud aitasid. Jumal tänatud. Chie ei jõudnud oma emale ära kiruda, kui nõrk ma ikka olen. Enne ma arvasin, et mulle ainult näib, et ta tige on (Chie on ju maailma parim inimene (juttude järgi) ning ma ei suutnud uskuda, et selline „ingel“ saab kellegi haige olemise pärast tige olla), aga kui ta ise mulle rääkis oma jutuajamisest emaga, siis sain aru, et ta tõesti on tige mu peale. Ja ma rumal nagu ma olen üritasin mitte viriseda ja oma ülikehvas olemises siiski tugev olla. Säh sulle! Aga no mis sa teed. Ema tal muidugi üritas seletada, et sellises situatsioonis võib-olla ei saa nii kergesti terveks.
Jalutasime natuke Matsumutos ringi ning siis sõitsime Tokyosse. Veetsime öö internetikohvikus. Mulle tõesti meeldis, et reisi jooksul saime peaaegu et kõik erinevad ööbimisvõimalused ära proovitud. Internetikohvikuid on Jaapanis palju ning seal öö veetmine on täiesti normaalne. Kui ostad 10h paketi, siis saad odavamalt. Neil on spetsiaalsed kabiinid üleöö jääjatele, kui liiga hilja saabud, siis pead öö kahjuks toolis veetma. Me saime kabiinid. Mõlemale oma. Terve kabiini põrand on kaetud pehme madratsiga (meenutas sellist jõusaalimatti), sees on madal laud, millel arvuti ning istumiseks on kott-tool. Padi, tekk ning sussid antakse ka. Dušši eest pead eraldi maksma. Üks öö nädala sees maksis 2500 jeeni ning nädalavahetusel oli üle 3000 jeeni. Ma magasin täitsa hästi. Chiel oli külm, ma kasutasin oma magamiskotti. No ja lõpuks saime netis ka käidud. :) Soovitan soojalt minna ja proovida, elamus omaette. Sama raha eest võib ka muidugi odavama külalistemaja saada, kuid elamus on seda väärt!:)
Jaapan, Nagoya (5-8 aug)
Nagoyasse saabusime hilisel pärastlõunal. Meil oli broneeritud üks odavam külalistemaja. Nagu igas uues kohas ei teadnud me saabudes millises suunas astuma hakata. Aegamisi saime ikka õige tee peale, peale mõningaid edasi-tagasi ning vales suunas käimisi. Külalistemaja oli väike, teiste majade vahele pigistatud tornelamu. Meenutas rohkem backpackerit. Seal olid mõned noored jaapanlased kes maalt linna tulnud ning ilma elamiseta. Elavad seal püsivalt ning käivad tööl. Omanik oli väga muhe. Hästi abivalmis ning tore. Teise öö veetsime tegelikult Chie onu juures ning selle öö eest maksime poole raha. Võimalus onu juurde tuli hiljem ning me tegelikult küsisime raha tagasi. Kuna plaanis oli kolmandaks ööks tagasi tulla, siis suured kotid jätsime sinna. Meil endil Chiega tekkis tegelikult suur segadus. Nimelt, Chie ei viitsinud meie plaanidest enam eriti rääkida ning ma ei jaksanud küsida. Nii ma ei saanudki hommikul täpselt aru mis me kaasa võtame ja mis jätame. Selliseid arusaamatusi tekkis meil hiljem veel. Küllaga. Üks räägib aiast ning teine aiaaugust.
Järgmisel päeval peale saabumist seadsime end teele Toyato tehasesse, mis asub Toyota linnas. Enne oli sel linnal teine nimi, kuid muudeti kuulsa tehase tõttu. Chie onugi töötab Toyota tehases ning teenib head raha. Samuti ka ta üks tütardest. Meie läksime sinna ainult uurima:). Väga huvitav oli, meenutas kohati mandariinipakkimistehast:). Demonstreeriti ka tulevikuautosid. Tehas ise oli täitsa äge. Suured liinid, inimesed rapsisid tööd teha.
Tundus, et Chie ei tunne end onuga väga mugavalt. Kui ma palusin mõne oma küsimuse Chiel jaapani keelde tõlkida ning onu käest küsida, siis ta ikka väga blokkis. Üritas nagu ikka oma peaga mingi x vastuse anda, kuid nagu ikka, pani täitsa puusse.
Õhtul pakkus onu, et me võime Chiega onsenisse minna. Ma hästi ei suutnud uskuda, et neil seal ka onsenid on, aga näed oli. Chie kartis, et äkki ma liiga haige, kuid ma arvasin, et saunatamine teeb mulle just head. Ja nii me läksimegi, Chie onu maksis. Aitähh talle! Käisime saunas, mullivannis ning kuumakivi saunas. Natukene ebamugav oli palaviku tõttu: saun ajas südame puperdama, välionsenis oli tuul jne. Kuumakivi saun see-eest oli ideaalne. Lamad kuumade kivide peal ning puhkad. Üritasin oma kõrvavalu vastu kuuma kivi surudes likvideerida, kuid eriti ei aidanud. :) Ei saa just öelda, et onsenis käimine mind tervemaks tegi, kuid haigemaks ka ei jäänud. Kui välja arvata, et ma Chie onunaiselt köha üles korjasin, mis õnneks siiski ei süvenenud ning läks varsti ära. Nohu oli siiski endiselt olemas.
Jägmisel päeval tagasi Nagoyasse. Päevaplaanis oli ainult akvaariumi külastamine. Mässasime seal 5h kokku. Muuhulgas oli ka delfiinide etteaste (täpselt selline nagu telekas nähtud:)). See oli minu elu esimene kord delfiine reaaluses näha. Väga äge. Soovitan soojalt. Lõpus lihtsalt väsisime sutsu ära, kuid tasus igati minemist:)
Järgmisel päeval peale saabumist seadsime end teele Toyato tehasesse, mis asub Toyota linnas. Enne oli sel linnal teine nimi, kuid muudeti kuulsa tehase tõttu. Chie onugi töötab Toyota tehases ning teenib head raha. Samuti ka ta üks tütardest. Meie läksime sinna ainult uurima:). Väga huvitav oli, meenutas kohati mandariinipakkimistehast:). Demonstreeriti ka tulevikuautosid. Tehas ise oli täitsa äge. Suured liinid, inimesed rapsisid tööd teha.
Tundus, et Chie ei tunne end onuga väga mugavalt. Kui ma palusin mõne oma küsimuse Chiel jaapani keelde tõlkida ning onu käest küsida, siis ta ikka väga blokkis. Üritas nagu ikka oma peaga mingi x vastuse anda, kuid nagu ikka, pani täitsa puusse.
Õhtul pakkus onu, et me võime Chiega onsenisse minna. Ma hästi ei suutnud uskuda, et neil seal ka onsenid on, aga näed oli. Chie kartis, et äkki ma liiga haige, kuid ma arvasin, et saunatamine teeb mulle just head. Ja nii me läksimegi, Chie onu maksis. Aitähh talle! Käisime saunas, mullivannis ning kuumakivi saunas. Natukene ebamugav oli palaviku tõttu: saun ajas südame puperdama, välionsenis oli tuul jne. Kuumakivi saun see-eest oli ideaalne. Lamad kuumade kivide peal ning puhkad. Üritasin oma kõrvavalu vastu kuuma kivi surudes likvideerida, kuid eriti ei aidanud. :) Ei saa just öelda, et onsenis käimine mind tervemaks tegi, kuid haigemaks ka ei jäänud. Kui välja arvata, et ma Chie onunaiselt köha üles korjasin, mis õnneks siiski ei süvenenud ning läks varsti ära. Nohu oli siiski endiselt olemas.
Jägmisel päeval tagasi Nagoyasse. Päevaplaanis oli ainult akvaariumi külastamine. Mässasime seal 5h kokku. Muuhulgas oli ka delfiinide etteaste (täpselt selline nagu telekas nähtud:)). See oli minu elu esimene kord delfiine reaaluses näha. Väga äge. Soovitan soojalt. Lõpus lihtsalt väsisime sutsu ära, kuid tasus igati minemist:)
pühapäev, 17. oktoober 2010
Jaapan, Nara (3-5 august)
Naras oli meil hotellituba broneeritud. Täitsa kobe elamine, rongijaamale väga lähedal, nii et meil oli hea kerge minna. Toas oli meil kitsapoolne kaheinimese voodi ning selle peatsis risti üleval üheinimese voodi. Chie oli armas ja lahke ning lasi mul all magada. Kahjuks hakkas tal 10 min peale voodisse minekut väga palav ning ta pani konditsioneeri tööle. Külm õhk puhus otse mulle peale, temast mööda. Ta higistas suht samamoodi edasi. Mul jälle oli 19 kraadi 39 asemel väga suur muudatus ning tundsin kohe, et krt, see on külm!!! Aga kuna olin väga väsinud, siis jäin magama. Ööse ühe aeg ärkasin korra kurgu valu peale üles, kuid jäin uuesti magama, ilma et oleks suutnud midagi teha. Nelja aeg ärkasin uuesti üles ning siis olin omadega täitsa pees. Kurk oli nii jube kui olla võib, parem kõrv valutas ning pagana külm oli!!!! Asusin konditsioneeri pulti otsima. Teatavasti ma vihkan konditsioneere üldse, eriti öösiti. Ma parem higistan kui need tööle panen, sest minu jaoks on see külm õhk liiga külm (ma muidugi võin soojema peale panna, aga inimesed ei ole sellega rahul). Kuna Chie seda kõike teadis, siis oli ta targalt puldi oma padja alla peitnud. Leidsin selle sealt üles ning keerasin kondi välja. Chie muidugi pahandas. Minul aga oli endiselt pagana külm, isegi paks vatitekk ei aidanud, lõdisesin seal nagu segane. Teadsin juba, et ega haigus siit kaugel ole.
Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.
Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.
Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D
Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.
Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.
Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.
Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.
Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.
Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.
Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.
Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.
Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D
Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.
Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.
Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.
Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.
Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.
Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.
Jaapan, Kyoto (31 juuli - 3 aug)
Templite pealinna Kyotosse saabusime hilisel pärastlõunal. Kuna kell oli kohe-kohe 5 saamas, siis olid kõik templid ja pühamud suletud. Lonkisime niisama ühe pühamu juures, natuke saime sisse ka minna (jalanõud tuleb alati jalast ära võtta!), seda on hea eelnevalt teada ja kuigi jaapanlased plätasid väljaspool randa ei kanna, olid need just need kõige mugavad templite külastamiseks.
Ööbimise olin meile HospitalityClubi kaudu sebinud Makoto juures, 3 ööd kokku. Natuke pidime ootama ja sealt siis Makoto oma tüdrukuga tuligi. Olin hämmelduses, sest ei mäletanud, et tal oleks tüdruk ka olnud, aga noh, ega see mind sega;). Tüdruk tervitas ning ütles oma nime „Gea“. No kõlas täiesti Eesti nimena, st ilusa puhta Eesti aktsendiga. Ma ütlesin vaikselt „Tere“, aga vastust ei tulnud. Noh jah. Geal oli siiski tuntav Eesti aktsent inglise keelel juures ning nii ma ei saanud küsimata jätta, kust ta pärit on. Küsimusele vastati küsimusega „Mis sa arvad?“, ja nii saingi õige vastuse „Eesti“ suust välja!:) Oi kui tore!!! Hämmeldus oli küll mega suur. :D Gea jah, oli külas oma sõbral Makotol.
Nii me seal üliväikses korteris neljakesi elasime. Ma olen ülitänulik Makotole, et ta lasi meil enda juures olla. Hoidsime kõvasti raha kokku ning elamus missugune! Meil küll oli raskusi suhtlemisega, sest peremehe inglise keel oli nadi võitu, aga eks ma sain see-eest kõvasti jaapani keelt kuulata).:) Ise mõtlesin küll sada korda, kas mina võtaks nii tillukeses korteris külalisi vastu. Ma arvan, et ma arvaksin, et mul ei ole piisavalt ruumi. Seda enam on mul hea meel, et Makoto nii ei arva, sest HospitalityClubi kaudu oli üsna raske elamist saada, sest kauge saare elanikud jaapanlased ei käi nii tihti netis. Gea soovitusel võtsin CouchSurfingu taaskord ette, ning selle kaudu näkkas poole paremini:)
Järgmisel päeval võtsime varakult templid ette. Päev otsa käisime ühest templist teise, sissepääsuks alati 400-600 jeeni. Imelik on öelda, aga mul tuli täitsa tülpimus peale. Rahast oli kahju, sest enamikes templites oli üks vaatamisväärsus. Ning kuna meil mingit ajaloolist tausta teada ei olnud, siis .... ma tegin pilti, aga enamikes kohtades ei tohi pilti kah teha. Nii ma siin maksin nt 600 jeeni mingi pildi vaatamise eest. Hiljem sain teada, et see kole monstum on mingit sorti jumal. Hirmus palav oli ka. Väga palav oli. Gea üldiselt istus toas kogu aeg, kondikas viimase peale keeratud. Ma sain ka kurguvalu sellest lõpuks. Teisel päeval jätkus templite külastamine. Ilm oli veelgi palavam! Aju hakkas täitsa kokku jooksma ja mul palju ei puudunud, et Chiele öelda, nüüd aitab neist templitest! Peale templite käisime ka pühakodades. Need on enamjaolt tasuta. Viimane tempel oli Kullast Tempel. See mulle tõesti meeldis. Aed oli ilus ning kuldne tempel vee kohal kõrgumas oli imeline rahu pilt. Kahju, et kaamera ei suutnud end õhtuhämaruses kokku võtta. Tegin Chiele ettepaneku kinno minna, minu väga suureks üllatuseks jäi ta nõusse. (Me tegelikult tundsime end Makoto juures ebamugavalt, sest ruum oli üliväike ning me ei osanud midagi erilist rääkida temaga).
Nii läksimegi „Seksi ja linna“ vaatama. See oli minu õhtu nael:) Nalja sai palju ning film oli hea ja kuna tuju oli hea, siis olid nähtud templid ka minu silmis lõpuks ilusad:) Ilma „Seksi ja linnata“ ei oleks see kullast tempel mul ühtigi nii eredalt meeles. Film mulle tõesti meeldis, kahjuks kõige paremate kohtade peal olin mina ainuke kes naeris, kes naeris kõht kõveras pingiridade vahel. Näiteks see koht, kus Samantha oma poiss-sõbra mune avalikus kohas katsus. Chie sai mulle pärast muidugi mainida ka, et ma olin ainuke kes naeris. Nojah. Need vaesed jaapanlased muidugi häbenesid silmad peast ära, kui film väga bravuurseks pööras:P:D
Kolmandal päeval tegelesime pesu pesemisega. Pesumaja väga kaugel ei olnud, kuid kuna endiselt oli niii mega palav, siis need 10-minutilised edasi-tagasi kõndimised olid üsna pöörased.
Ahjaa, esimese päeva hommiku poole käisime Geišade noori õdesid Maikosid vaatamas. Oli see päev aastas, mil nad käivad ühest teemajast teise ning tänavad nende omanikke. Geishad on veel täiesti olemas Jaapanis ning teevad endiselt oma tööd. On vana-aja geishad kogu oma riiete ja juuste ning kingadega ning uue-aja geishad, kes tulevad sinuga üleslööduna välja jooma ning kuulavad su muresid ja lahutavad meelt. Viimastel on hääled suurest joomisest tavaliselt ära. Aga vähemalt raha on hea. Me arvasime, et tegemist on mingit sorti maikode rongkäiguga, aga tegelikult olid tüdrukud hirmus häbelikud ning seinaäärt mööda roomates üritasid kümnete klõpsivate kaamerate eest peitu pugeda. Kahju oli neist. Himus palav oli kah.
Õhtul asusime jälle teele, sihtpunktis Nara.
Templid mida külastasime: Kenninji-Tempel, Rengaoin-Tempel, Kiyomizu-Tempel, Kodaiji-Tempel, Ginkakuji-Tempel, Nanzenji-Tempel, Kinkakuji-Tempel.
Pühamud (Shrine): Higashi-honganji, Tosa Inarikyou.
See ei ole täielik nimekiri, aga vähemalt olulisemad on kirjas.
Muidu soovitan Kyotosse minna küll! Kaubatänav oli täitsa huvitav ning templid ka, aga lihtsalt nii paljudesse ei ole mõtet minna. Tuleb paremad välja valida ning siis muud head ja huvitavat teha. Ja ega need templid seal üksteise kõval ole. Teisel päeval ostsime 500 jeenise päevapileti transpordi jaoks. Tasus enda väga ära. (või oli see 1500... hõmm, no mul peaks pilet kuskil kodupoole saadetud pakis olema:)).
Ööbimise olin meile HospitalityClubi kaudu sebinud Makoto juures, 3 ööd kokku. Natuke pidime ootama ja sealt siis Makoto oma tüdrukuga tuligi. Olin hämmelduses, sest ei mäletanud, et tal oleks tüdruk ka olnud, aga noh, ega see mind sega;). Tüdruk tervitas ning ütles oma nime „Gea“. No kõlas täiesti Eesti nimena, st ilusa puhta Eesti aktsendiga. Ma ütlesin vaikselt „Tere“, aga vastust ei tulnud. Noh jah. Geal oli siiski tuntav Eesti aktsent inglise keelel juures ning nii ma ei saanud küsimata jätta, kust ta pärit on. Küsimusele vastati küsimusega „Mis sa arvad?“, ja nii saingi õige vastuse „Eesti“ suust välja!:) Oi kui tore!!! Hämmeldus oli küll mega suur. :D Gea jah, oli külas oma sõbral Makotol.
Nii me seal üliväikses korteris neljakesi elasime. Ma olen ülitänulik Makotole, et ta lasi meil enda juures olla. Hoidsime kõvasti raha kokku ning elamus missugune! Meil küll oli raskusi suhtlemisega, sest peremehe inglise keel oli nadi võitu, aga eks ma sain see-eest kõvasti jaapani keelt kuulata).:) Ise mõtlesin küll sada korda, kas mina võtaks nii tillukeses korteris külalisi vastu. Ma arvan, et ma arvaksin, et mul ei ole piisavalt ruumi. Seda enam on mul hea meel, et Makoto nii ei arva, sest HospitalityClubi kaudu oli üsna raske elamist saada, sest kauge saare elanikud jaapanlased ei käi nii tihti netis. Gea soovitusel võtsin CouchSurfingu taaskord ette, ning selle kaudu näkkas poole paremini:)
Järgmisel päeval võtsime varakult templid ette. Päev otsa käisime ühest templist teise, sissepääsuks alati 400-600 jeeni. Imelik on öelda, aga mul tuli täitsa tülpimus peale. Rahast oli kahju, sest enamikes templites oli üks vaatamisväärsus. Ning kuna meil mingit ajaloolist tausta teada ei olnud, siis .... ma tegin pilti, aga enamikes kohtades ei tohi pilti kah teha. Nii ma siin maksin nt 600 jeeni mingi pildi vaatamise eest. Hiljem sain teada, et see kole monstum on mingit sorti jumal. Hirmus palav oli ka. Väga palav oli. Gea üldiselt istus toas kogu aeg, kondikas viimase peale keeratud. Ma sain ka kurguvalu sellest lõpuks. Teisel päeval jätkus templite külastamine. Ilm oli veelgi palavam! Aju hakkas täitsa kokku jooksma ja mul palju ei puudunud, et Chiele öelda, nüüd aitab neist templitest! Peale templite käisime ka pühakodades. Need on enamjaolt tasuta. Viimane tempel oli Kullast Tempel. See mulle tõesti meeldis. Aed oli ilus ning kuldne tempel vee kohal kõrgumas oli imeline rahu pilt. Kahju, et kaamera ei suutnud end õhtuhämaruses kokku võtta. Tegin Chiele ettepaneku kinno minna, minu väga suureks üllatuseks jäi ta nõusse. (Me tegelikult tundsime end Makoto juures ebamugavalt, sest ruum oli üliväike ning me ei osanud midagi erilist rääkida temaga).
Nii läksimegi „Seksi ja linna“ vaatama. See oli minu õhtu nael:) Nalja sai palju ning film oli hea ja kuna tuju oli hea, siis olid nähtud templid ka minu silmis lõpuks ilusad:) Ilma „Seksi ja linnata“ ei oleks see kullast tempel mul ühtigi nii eredalt meeles. Film mulle tõesti meeldis, kahjuks kõige paremate kohtade peal olin mina ainuke kes naeris, kes naeris kõht kõveras pingiridade vahel. Näiteks see koht, kus Samantha oma poiss-sõbra mune avalikus kohas katsus. Chie sai mulle pärast muidugi mainida ka, et ma olin ainuke kes naeris. Nojah. Need vaesed jaapanlased muidugi häbenesid silmad peast ära, kui film väga bravuurseks pööras:P:D
Kolmandal päeval tegelesime pesu pesemisega. Pesumaja väga kaugel ei olnud, kuid kuna endiselt oli niii mega palav, siis need 10-minutilised edasi-tagasi kõndimised olid üsna pöörased.
Ahjaa, esimese päeva hommiku poole käisime Geišade noori õdesid Maikosid vaatamas. Oli see päev aastas, mil nad käivad ühest teemajast teise ning tänavad nende omanikke. Geishad on veel täiesti olemas Jaapanis ning teevad endiselt oma tööd. On vana-aja geishad kogu oma riiete ja juuste ning kingadega ning uue-aja geishad, kes tulevad sinuga üleslööduna välja jooma ning kuulavad su muresid ja lahutavad meelt. Viimastel on hääled suurest joomisest tavaliselt ära. Aga vähemalt raha on hea. Me arvasime, et tegemist on mingit sorti maikode rongkäiguga, aga tegelikult olid tüdrukud hirmus häbelikud ning seinaäärt mööda roomates üritasid kümnete klõpsivate kaamerate eest peitu pugeda. Kahju oli neist. Himus palav oli kah.
Õhtul asusime jälle teele, sihtpunktis Nara.
Templid mida külastasime: Kenninji-Tempel, Rengaoin-Tempel, Kiyomizu-Tempel, Kodaiji-Tempel, Ginkakuji-Tempel, Nanzenji-Tempel, Kinkakuji-Tempel.
Pühamud (Shrine): Higashi-honganji, Tosa Inarikyou.
See ei ole täielik nimekiri, aga vähemalt olulisemad on kirjas.
Muidu soovitan Kyotosse minna küll! Kaubatänav oli täitsa huvitav ning templid ka, aga lihtsalt nii paljudesse ei ole mõtet minna. Tuleb paremad välja valida ning siis muud head ja huvitavat teha. Ja ega need templid seal üksteise kõval ole. Teisel päeval ostsime 500 jeenise päevapileti transpordi jaoks. Tasus enda väga ära. (või oli see 1500... hõmm, no mul peaks pilet kuskil kodupoole saadetud pakis olema:)).
pühapäev, 10. oktoober 2010
Jaapan, Kobe (29-31 juuli)
Vihma kallas. Saime täitsa läbimärjaks. Pidime natukene ekslema enne kui Chie tädi üles leidsime – oli teine meile pidžaamas peateele vastu tulnud:)
Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.
Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.
Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.
Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.
Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)
Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.
Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D
Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.
Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.
Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D
Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.
Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.
Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.
Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.
Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.
Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.
Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)
Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.
Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D
Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.
Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.
Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D
Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.
Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.
Tellimine:
Postitused (Atom)