Jaapan, saabumine (17 juuli)

Natuke väss oli juba sadamas peal, kuid elevus korvas selle üle:) Ma magasin praktiliselt terve sõidu, mul oli muidu aknaalune istekoht määratud, kuid õiget rida otsides läks nii, et Kim istus seal ning mina olin vahekäigus. Vahet ei ole. Lennukis ei saanud Kim kordagi akna all olla. Ma magasin nagunii:), ainult et neil oli vaja vahepeal ringi joosta ja ega nad must ju üle ei hüpanud:).

Jaapanisse saabusime 17 juuli. Chie võttis oma tuuri-giidi kohustusi väga tõsiselt ning kamandas meid istuma ja ootama kuni tema bussipiletid ostab. Kim muidugi jõlkus kannatamatult kaasa ning ma jäin kotte valvama. Nii iga kord. Ega vahet ei olnud, lihtsalt huvitav on ju vahel ka piletimüüjale otsa vaadata:P Ei, mul oli tegelikult hea meel:) Võrreldes Kimiga andsin Chiele giiditöö eest koheselt hindeks 5+:).

Jaapanis valdas mind algusest peale hea tunne. Kuidagi ... no oli hea tunne:) Koreas mul midagi sellist ei ilmnendud.

Sadamast võtsime takso bussijaama. Takso oli vana, takso oli valge. Kõik taksod olid sellised. Kõik taksod olid kandilised. Enamik autosid olid väga kandilised. See oli esimene suur üllatus. Jaapan on tuntud kui tehnikamaa, ning neil on sellised autod?!?!?!?! (kusjuures paljud tavainimesed on tehnika vallas väga nõrgad, võrreldes Eestiga). Uuemad autod on ka kandilised. Põhjus väga lihtne – ruum. Mida väiksem auto, seda vähem pead maksu selle pealt maksma. Ruumipuuduse vähendamiseks tehakse autod kõrged, siis tundub ikkagi ruumikas. Ning neil on autod, kus on lubatud ainult 4 reisijat (koos juhiga). No muidugi on neil ka ühe-inimese autod. Ka neid õnnestus liikluses kohata, mitte küll väga tihti. Mida põhja poole lähed, seda läänelikumaks läheb Jaapan, sealjuures ka autod ja nende väljanägemine. Toyota linnas, kus on suur Toyota tehas, seal on enamik autod hübriidid. Säästame maailma!:) Kui nüüd teemalt kõrvale põigata, siis Jaapanis nii lahelt kilekotte ei jagata kui Austraalias ja USAs, kuid see-eest on kogu kaup 2x kile sisse pakitud. Näteks riisikräkkerid on kahekaupa kile sees ning siis kõik suures kotis, küpsised on ka eraldi kogustena kilesse pakitud ning siis papp-pakendis. Samas on sellel kõigel ka põhjus (Chie muidugi väidab, et jaapanlased lihtsalt tahavad, et kõik oleks hästi armas ja kena), nimelt niiskus. Kräkkerid lähevad väga kiirelt õhu käes maitsetuteks plönnideks ning Jaapan on oi kui niiske!!! Eriti suvel. 3x hullem kui Austraalia põhjaosa. Peale Jaapanit on Port Douglas, mis on vihmamets ja niiske, nagu paradiis. No meil ka talv muidugi, kuid ilm on parajalt „jahe“:P, ei aja higistama ega midagi. Ideaalne. Kohalikud muidugi väidavalt väheke vastupidist:D Et väga soe talv see-aasta. Niiskus on räme Jaapanis. Üllatusega märkasin tagasi Austraalias, et märkamatult oli mullegi harjumuseks vähemalt 2x päevas dušši võtta! Ja seda olen mina, kes suure suuga räägib, et Lääne inimesed pesevad end liiga palju. No anna olla...., aga mis sa teed kui nahk kleebib kogu aeg. Ühte särki teist korda raha eest ka selga ei pane! (Port Douglases piisab praegu õnneks ainult ühest korrast päevas, v. a kui ujumas käid, seda soola ei taha endaga eriti kaasas tassida:D)

Nonii, tagasi algse teema juurde:). Sadam asus meil idarannikul Fukuokas, kust bussiga suundusime Nagasakisse, Chie koju. Bussisõit kestis 2h ringis. Nagu ikka konditsioneer oli põhjas, õnneks sain Chie-lt jaki peale. Maha minnes tabas ootamatu üllatus – ma läksin esimesena ning bussijuht hakkas mu piletit nõudma. Miidaaa?!?!?!? No ma hakkasin otsima, leidsin. Kim käis kuksil pinkide vahel nuuskimas, leidis kah. No ja nii ongi – Jaapanis tuleb bussipilet peale sõitu tagastada, kui piletit ei ole, siis pead raha uuesti maksma. Daaaa. Ma ükskord suutsin ära kaotada, kui Fuji mäelt tulime. Olin üliväss, võtsin pileti 20 min varem näppu, et pärast vähem mässamist oleks. Jäin magama, ärkasin ehmudes, sest maha oli vaja kobida ning pilet oligi kadunud. Hakkasin paanikas pinkide all roomama, kallis pilet oli ju! Õnneks me ostsime pileti bussist (saabusime viimasel minutil, jooksime) ning bussijuht mäletas meid, ja õnneks oli öö ja õnneks bussijuht lasi meil minna. Tänu taevale!!! I Love Japan!!!!:D

Linnabussiliinidel tuleb bussi siseneda tagumisest uksest, võtta lipik, kuhu on peatuse number peale kirjutatud, vaadata tabloolt (bussijuhi pea kohal) palju pilet maksab, väljuda esimesest uksest ning maksa eelnevalt raha bussijuhi kõrval olevasse rahakogujasse koos piletiga. Jumal tänatud, et Chie meiega oli!!!:D Ma ükskord unustasin raha maksata:P:D Mul oli kõik peos valmis, kuid lihtsalt unustasin:D Läksin välja ning Chie tagant küsis, kas raha maksid? Hahaaa, oi mul oli häbi:D

Ahjaaa, Fukuoka bussijaamas istus Kim põrandale ning kohe tuldi töötajate poolt ütlema, et maas ei istuta. Wow:D No seal olid mõned vabad pingid jah. Muidu väga tihti ootesaalides pinke istumiseks ei ole, üldse ei ole, ning kui on, siis ainult natukene. Ma ükskord võtsin julguse kokku ja istusin maha, mina ei jaksanud seista. Natuke kõõritati küll, aga no mis sa teed! Jumala suur jaam ja jumala suur ootesaal aga no mitte kuskil pinki ei ole, ainult perroonil 2tk. No siis ma olin haige kah sutsu, võin oma vabanduseks öelda:P:D

Nagasaki bussijaamast korjas Chie isa meid üles. Ja sõit algaski Chie kodulinna poole. Ilus. Elab rannale lähedal, ujumiseks see küll ei sobi, kuid imeline. Mäed igal pool. Vanaema juurde muidugi andis oma kottidega roomata – autoga sinna ei saagi. Ainult trepid. Gaaad. Gaaaaaaad help miiiiiii!:P:D

Nii et Chie elab mägisel alal. Alguses läksime tema vanemate koju, mis on väiksema-poolne korter. Siiski suurem kui Kimi õe oma. Chie vanemad on väga lahked, nad tõesti andsid endast parima, et külalisi kostitada. Eks samas tundsid end kohmetult ka, ega siis ju iga päev Lääne inimene neile külla tule.

Seda oli küll märgata, et lõunapool, Nagasaki ja Kumamoto, on valge inimene ikkagi haruldane nähtus ning au sees ning põhja pool hakatakse nendega juba harjuma. Rongis ikka piiluti huviga põhjas ka, kuigi Jaapanis on teiste vahtimine suur tabu ning oi kui naljakas oli neid häbelikke silmapaare vaadata, kui kellelegi vastu jõllitasin:)

Chie vanematega sõime õhtust. Minu püüdlused pulkadega sööma õppida olid kenasti vilja kandnud, kuigi esimesel nädalal pudistasin päris kõvast, kohati palusin isegi Chie abi, kui tundsin, et ei suuda mingit suuremat asja ühest kausist teisse liigutada. Üks kord Chie aitas, teistel kordadel keeldus – lõpuks ütles ka põhjuse, see on räme toidulaua reeglite rikkumine, kui kellelegi teisele toitu taldrikusse oma pulkadega tõsta. Ja see ei ole üldse oluline, et mina, vaene kahvanägu, peaaegu et nutan laua taga, sest ei suuda käntsakat kala oma kausikesse veeretada:P No see on nüüd veidike liialdatud. Aga tuleb mõistus appi võtta;) On täitsa normaalne pulki lahutada ja isegi kahes käes hoida ning sedasi suuremaid tükke väiksemaks teha;)

Peale õhtusööki Chie vanematega suundusime tema vanaema juurde, kes ei ela väga kaugel. Seal me ööbisime järgnevad 6 ööd.

Chie vanaema ning tema maja.... ma ütleks, et ainult selle kogemuse pärast juba tasuks Jaapanisse minna:) Ma püüan sõnadega kuidagi kõike seda väljendada, kuid päriselt ei suuda ma seda kohe kindlasti mitte. Alustame majast. Nagu eelnevalt mainitud, siis vanaema koju on 5 min trepiteed suurelt teelt. Bussipeatus on „sealsamas“ suurel teel:). Vanaema on päris vana, kuid väga kobe. Teeb suitsu:). Põlvitada jaksab endiselt. See ongi Aasia naiste juures imeline – ka vanast peast saavad end kergesti püsti ning asjade maast üles korjamine ei olegi nii suur ettevõtmine kui Lääne vanuritele. Peppu uppi ajamine käib neil tunduvalt kergemini kui minul. Kükitamisest ma üldse ei räägi. Ma olen nüüd natuke Aasia „moodi“ kükitama hakanud – nii jaksab kauem:) Ma ei suuda sõnadega seletada, milles see vahe seisneb, põhimõtteliselt raskuse asetamises. Maja on kahekorruseline, tüüpiline Jaapani-stiilis maja, kus eluruume ümbritseb koridor. Nii et kui mehed elutoas asjatasid, siis naiseid said ringiga endiselt ühest ruumist teise minna. Elutoal on igas küljes uksed. Uksed on lükanduksed. Paberist. Ühest seinast läheb tegelikult panipaika. Kapid on neil seina sees. Enamasti ongi kahe ruumi vahel sisse-ehitatud kapid, mida saab mõlemalt poolt avada. Põhiliselt hoitakse seal magamisasju, sest vanasti magati mattidel/madratsitel (madratseid on küll igas elamises küllaldaselt). Nüüd on paljudes majapidamistes voodid. Mitte nii paljudes majapidamistes on kõrge laud ning toolid. Chie vanaemal ei ole voodeid ning laud on tal ka Jaapani-stiilis. Seintel-lükandustel on ilusad pildid, no see on mingi spets paber, mille nime ma ei tea. Põrand on laotud suurtest ristküliku-kujulistest „mattidest“. Neid saab vahetada, kui ära kuluvad. Vanaemal oli eraldi köök ja söögituba. Mööblit on minimaalselt, peaaegu olematult. Köök on imetilluke, kuid kõik vajalik on olemas. Ahju vist ei olnud. See-eest mikrolainenahi ja riisikeetja on raudselt igas majapidamises. Köögi kraanil on mingi julla otsas, ma olen selle funktsionaalsuse unustanud. Kraanikausi äraveetorul on suur, sügav sõel ees, kuhu kogutakse kõik bio-jäätmed, mis eraldatakse tavalisest prügist. Üldse on seal korralik prügisorteerimis kultuur. Prügikastid ja kõik on muidugi hästi väiksed. Tegelikult on see kahepere-elamu. Aga neil on terve kompleks. Sees on kuivkäimla. Dušš asub väljas, eraldi majakeses künka serval. Vanaema elab päris kõrgel mäe otsas, kuid on neid, kes veel kõrgemal elavad.

Kõik on hoopis teistsugune kui meil. See on eriline! Kord kiskus vanaema kõik oma kimonod välja ja näitas meile. Kimonod on tal kõik ilusti panipaika ära pakitud, spetsiaalsete paber-ümbriste sisse. Kimonod olid ilusad!!! Vanaema kandis kimonosid kuni esimese lapse sünnini, siis läks Lääne riiete peale üle, sest kimonoga oli väga raske rinda anda. Nüüd käib ta tema jaoks suure t-särgi ning lohvakate dressidega:)

Rõdult avanes ilus vaade – mäed, majakatused.... ilus. Kogu see rahu.

Kui vanaema juurde läksime, siis pidime ütlema „Tere“ eelmisel aastal surnud vanaisale. Tema pilt/id on raami sees, põrandal on padi kuhu põlvitad, siis on ümmargune metallist kausike, mida tuleb metallist pulgakesega lüüa, et heli tekiks ning seejärel võtta sisse meile tuntud „palvetamispoos“. Ma olin alguses segaduses, et mida ma mõtlema pean, kui „palvetan“, aga Chie ütles, et midagi ei pea mõtlema. Tegelikult peab seda rituaali igal hommikul või igal küllatulekul tegema, aga ma arvan, et Chie vanemad arvasid, et meile piisab ühest korrast küll, sest rohkem mina ja Kim seda üritust ette ei võtnud. Kord nädalas tuleb munk vanaisale „laulma“. Kui me seal olime, siis ta tuli tunnike oodatust varem ning ma pidin ta öösärgis vastu võtma:) irww. Tegelt oli väga muhe sell, ning mulle õudsalt meeldis ta väga sügav hääl. Mmmmm armu või ära:P:D Kahjuks on tal naine olemas – kui ma õigesti mäletan:)

Ma olin nagu ikka kõige lühem – kui Chie eelkooliealised õe- ja vennalapsed välja arvata:) Vanaema oli minu-pikkune;) aga ta suitsetab:D.

Järgmisel päeval läksime Chie vanematega mobla poodi Chiele uut moblat ostma. Oh nüüd tuleb küll pikk jutt:) Et siis Jaapani telefonisüsteem:D hahaa. Esiteks on neil täitsa oma süsteem ning üldreeglina teised mobiiltelefonid seal ei tööta. Mobiil ja SIM-kaart on omavahel kooskäivad, ehk kui tahad uut mobiili, siis kõige pealt valid välja teenusepakkuja ja seejärel valid poest pakutavate mobiilide vahel. Mobiilid olid kuhutavad!!! Kõik klapiga, suured, neljakandilised. Ja see suurus ei tule ainuüksi ekraani arvelt, ekraan on suur, aga tühi ruum ekraani ümber on samuti suur. Gaad. Klapiga telefonid, kandilised!!!!! Mobiili ostmine, ehk teenusega liitumine võtab paar tundi aega. Tõsijutt. Ilge paberimajandus tuleb enne läbi käia ja siis pead veel pool tundi ootama, et asi funkama hakkaks. Me läksime siis lõunale. Väljas oli megapalav. Eestis keevitas ka sel ajal 30 ja rohkem kraadi. Niiskustase on Jaapanis mäletamist mööda 60 või 80%, või oli isegi 90%. Ma ei mäleta, aga igatahes üle poole rohkem kui Austraalias. Kondikad olid kõik põhjas, aga väljas oli niiiii palav, et isegi mina ei kurtnud mega-jahedate ruumide pärast. (Ainult öösel pidi kont väljas olema, ma ikka jään haigeks kui öö läbi külm õhk peale puhub). Söök oli hea. Ma ainult natukene pudistasin sülle:D Ma muidugi ei mäleta, mis toidu nimi oli. Nuudlid olid noh;). Chie vanemad ostsid mulle ja Kimile yukatad – suve kimonod. Õhtul oli mingi eriline üritus, suvepäevad või midagi sellist, kus „kõik“ kimonosid kannavad. Õnneks oli inimesi peale meie ka kimonodega. Chie enda oma selga ei ajanud. Õhtul ühinesid meiega Chie sõbrad Ayumi ja Kana (ongi selline nimi:), täitsa levinud nimi Jaapanis). Käisime jõe ääres südame-kujulist kivi katsumas, et armastus ikka tuleks (Ayumi on juba nii meeleheitel, et ta lausa peksab seda kivi:P:D), pärast oli ilutulestik. Ilus oli. Mõnus oli.

Oh, ma nüüd väsisin kirjutamisest ära:) Ja see on alles teine päev Jaapanis:)