Peale Oitat läksime tagasi sadamalinna Fukuokasse. Algselt oli küll plaanis Yukot tema kodus külastada, kuid kurja vanaisa tõttu pidime oma ilusaid plaane muutma. Kui ma üksi oleks olnud, siis oleksin võinud minna, aga kuna mul oli 2 sõpra kaasas, siis Yuko vanaisa keeldus. Ega meil Fukuokasse muud asja olnudki kui Yukot näha. Tema oli see põhjus, kelle pärast mul idee Jaapanisse minna alguse sai.
Yuko soovituste kohaselt saime elamise ühes külalistemajas. Nimi mul muidugi meelest läinud. Koht oli pisikene, kuid armas ning puhas, väga puhas. Meie saime elamise katusetoas. Tuba oligi täpselt nii suur, et saime oma kaks madratsit põrandale panna ning tuba oligi täis. Mul õnnestus kõrgema laega nurgas pea-aegu et püstigi seista:) Mahtusime ilusti ära ning meile üheks ööks sobis ideaalselt ja hind oli ka üsna soodne. Ainult et oma suurte kottidega trepp-redelist üles- ja allaminek oli täitsa omaette elamus:D No ja tasuta nett oli ka:) Noormees, kes meid vastu võttis oli nii lahke, et sõnadega ei saagi kirjeldada:) Hästi-hästi abivalmis. Järgmisel päeval jätsime oma kotid sinna ning õhtul, enne bussi peale minekut käisime veel netis ja istusime niisama, et aega viita.
Ega me muud põnevat teinudki kui saime Yukoga kokku. Või noh eelnevalt käisime kaamerapoes mulle kaamerat vaatamas. Ma tegelikult tahtsin lihtsalt teada mis mudelid müügis on, sest üks, mille ma netist välja valisin, see on juba nii vana, et seda enam ei müüda. Oli vaja end enne Cairnsisse jõudmist asjadega kurssi viia, et siis Austraalias tagasi olles enne Port Douglasesse minekut üks kähkukas poes teha ning asi olekski lahendatud. Chie muidugi sellest aru ei saanud, et ma tahan lihtsalt vaadata. Ta hirmsasti püüdis mulle minu nõudmistele vastavat midagi leida, kuid need kaamerad mis seal olid... nad nägid juba niuksed välja, et mul ei olnud mingit tahtmist neid isegi mitte lähemalt tundma õppida.
Yuko saabus suht hilja, ta oli arsti juures käinud. Käisime söömas-joomas. Yuko rääkis lähemalt oma vanaisa probleemist. Vana türanniseerib neid kõiki ning kuna ta on Yuko isale kasuisa, siis ei saa nad mitte midagi öelda, sest nad peavad tänulikud olema, et ta üldse suvatses Yuko isa üles kasvatada. Ning nüüd on seis selline, et Yuko ema tahab hirmsasti, et tüdruk endale väljaspool Jaapanit töö leiaks ning siis saaks ema Yuko juurde elama minna, sest keegi ei suuda kodust olukorda välja kannatada. Hirmus kahju. Yuko ei ole enam Facebookis käinud ning ma ei teagi kuidas tal läheb.
Järgmisel päeval saatsime Kimi laeva peale. Kuna oli vihmane ning Chie blokkis, siis me ei läinud kuskile kolama. Läksime lõunatama ja jäime sinna paariks tunniks. Meil tuli see kaamera teema jälle üles, et mulle midagi ei kõlba, mis tema pakub jne. Ma siis seletasin oma olukorda. Lõpuks klaarisime oma ammukogunenud probleeme. Lasin Chiel rääkida. Eks mõneks ajaks läksid suhted jällegi väga heaks. Ma otsustasin jätkuva reisi ajal jaapanlast mängida ning mitte midagi öelda ning ainult naeratada. Kolm päeva pidasin vastu, siis tahtsin ennast juba oksa tõmmata. „Just keep smiling....., just keep smiling.“ :D
Õhtul võtsime öise bussi ning sõitsime Kobesse, kus ootas meid Chie tädi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar