Jaapan, Nagasaki, Õhtusöök Chie perekonnaga

Täna oli küll plaanis turule ning matkama minna, kuid vaatamata veel kestvale kuivale hooajale kallab taas valget vett taevast. Sättisin end taaskord kirjutama, sest kirjutada on palju:)

Et me oleme siis endiselt Nagasakis, kolmas päev Jaapanis, esmaspäev. Hommikul tegime väikse matka Chie ning Kimiga. Käisime sadamas, mida eriti enam ei kasutada, kuid mis oli siiski muljetavaldav (Chie kodukandis on mitmeid sadamaid). Lõuna paiku korjas Chie isa meid üles ning läksime nende juurde korterisse. Enamus aega läks neti peale. Seejärel suundusime Vanaema juurde. Terve Chie suguvõsa oli sinna kutsutud, Chie isa oli tellinud erinevaid sorte sushisid. Põhimõtteliselt oli see Chie tagasituleku auks. Minule ja Kimile oli veel eraldi tellitud suurema poolne kauss eriliste roogadega. Põhimõtteliselt ikkagi riis ja mereannid. Maitses ülihea. Kim sõi ennast segaseks. Õhtul pakkus Chie isa minna Nagasaki öövaadet kaema, kuid Kim oli suremas ning jäigi minemata. Nagasaki öövaade on oma ilu poolest maailma teisel kohal. Võiksin ju Kimi peale pahane olla, aga ma tegelikult ise ka ei jaksanud väga minna, väss oli peal.

Mul oli mingit kaks jobudikku toakaaslasteks kellel oli vaja ööse kaheni jutustada ning kui magama keerasid, siis norskasid nagu segased. Me kolm magasime põrandal madratsitel – nagu ikka Jaapanis. Kui voodikohti valisime, siis kuidagi läks nii, et mina oleks pidanud keskel magama, kuid juba eelnevatest kogemustest teadsin, et nad mõlemad, nii Chie kui ka Kim, norskavad kohutavalt ning mina keeldusin. Siis sain ääre peale. Aga ega see eriti aidanud. Kim norskab rohkem siis, kui magama läheb ning Chie norskab rohkem hommikul. Chiet ma väga ei kuulnudki, aga Kim oli see-eest väga selge:S Kim oli muidu vupsti hommikul vara üleval (ta tõmbles nii palju, et mitte ebaviisakas või jalus olla, sest Koreas ju teatavasti tuleb vanemate inimeste ees lömitada ning kunagi ei või end kas või korrakski vabalt tunda lasta) ja ajas meid ka vähemalt pool tundi varem üles kui vaja. Peale kolme nädalat reisimist nendega ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal Kim minema läheb (see oli siis juba Oita ning Fukuoka, kuhu me läksime peale Kumamotot uuesti), sest kogu see jama algas juba Perthis. Oitas olin juba täitsa soss omadega, isegi meie ühine sõber Kazu ütles, et ma näen kohutav välja, alguses ma ei saanud aru millest ta räägib, aga siis vaatasin peeglisse....

Tagasi õhtusöögi juurde. Ma üritan oma vigaste väljenditega edasi anda, mida ma kogesin (vabandan kõigi ees ette ära, kui ma enamike asjade kohta „mingi“ ütlen, sest mul lihtsalt täpne sõnavara puudub, häbi mulle!:)) Sushi – mis tähendab riis mereandidega. Viimaseid süüakse enamasti küpsetamata ehk toorelt. Ise ma kohe aru ei saanud, et ma toorest kala söön, aga kõhuprobleeme ei tekkinud ning maitses hästi. Üpris populaarsed on ka minu lemmikud kaheksajalg ning kalmaar. Viimaseid ostsin päris palju poest kuivatatuna, vahel olid soolased vahel mitte nii soolased, kuid palava ilmaga kulusid marjaks ära. Aasia snäkid on üldse erilised, nad on tervislikud, enamasti meresaadused, nad on head. Oi ma jõhverdasin neid süüa. Ma sõin üldse palju. Sest toit oli lihtsalt võrratu!!! Ei ole vürtsikas. Kui toit ei olnud ülihea, siis oli ta lihtsalt hea. Ei mäleta ühtegi kogemust, kus mul ei oleks toit meeldinud. Ainuke probleem on mul red beaninga (punane uba?) või noh ka valge oaga. Nendest tehtud küpsised ei lähe mul alla, allergia on ka muidugi, kuid maitse ja kõik... ei lähe alla, muudkui keerleb suus:)

Eks peamine põhjus, miks mulle toit alati maitses oli ka selles, et Chie teadis mis mulle meeldib ning juhindusin alati tema soovitustest. Ilma tema tõlkimiseta oleksin väga tihti restoranis jänni jäänud. Paljudes kohtades on küll inglisekeelsed menüüd, kuid need kohati erinevad originaalist ning seal ei ole kõik kirjas. Nii et tänud Chiele, kes mu kõhu eest nii hästi hoolitses:) Eriti meeldis mulle „okonomiaki“, mis on Jaapani pannkook. Ehk tavaline pannkook, millele pannakse kapsast ja veel asju sisse ning peale maalitakse kahest erinevast kastmest ruudukujuline muster ning peale raputatakse kala-helbeid (kalast tehtud õhukesed kerged helbed, kui puhud, siis lendavad laiali;)) Tokyos proovisime ka mingit teist „-iakit“, ma erinevust enam ei mäleta, kuid maitses ka väga hästi.

Jaapanis on üldse enamik restorane spetsialiseerunud. Kas on wudongi (nuudlid) või okonimiaki või jne ... restoran. Okonomiaki pead väga tihti ise valmis küpsetama, sulle tuuakse taigen ning koostisosad (sarnane Koreale).

Korra ühes pommiaugus, kus me näljastena meeleheitlikult söögikohta otsisime, mida meie rahakott kannataks ning mis avatud oleks, leidsime kohviku. Ma tellisin karri. Issand, see oli niiiii hea. Mulle üldse Jaapani karri meeldib (Austraalias on see „Golden Curry“, müüakse enamikes supermarketites), aga see oli lihtsalt oivaline!!! Ja kogu teenindus oli super. Me olime praktiliselt ainukesed kliendid. Tädi üksi möllas. Hiljem tellisin karrit ka mõnedes kiirsöögikohtades, aga siis pidin kahjuks pettuma. Kui ma vaid oleks suuteline seda maitse-elamust kirjeldama!

Oma sõbra Kurumi juures Kumamotos proovisin ka toorest hobust. Mulle meeldis! Alguses küll pelgasin, kuid maitses ning kõht pidas ka vastu. Muidu on see väga kallis kaup Jaapanis.

Kui ma nüüd seda söögi teemat siin lahkama hakkasin eks ma üritan siis omadega juba lõpuni minna:). Jaapanis müüakse ohtralt erinevat tüüpi „jäätiseid“. Jutumärkides, sest vahel on nad mahlapulgad, vahel lihtsalt pulgad, vahel on nad kile sisse pakitud purustatud jää-helbed, kus plast-toru lutsides saad kuuma päikese all oma rahulduse;) Erinevaid sorte on palju! Koorejäätise erinevaid sorte niii palju ei ole. Mulle läks väga hästi paele Kalpise jäätis. Kalpise vesi meeldis mulle ka. Kalpis on mingi bakter, mis on organismile hea ja mis lisatakse veele (vesi on siis piimjas-valge). Üks Austraalia tüüp oli sellest sõltuvusse jäänud, õnneks mainis Chie mulle seda fakti reisi alguses, sest mul oli ka täitsa oht sõltuvusse sattuda. Õnneks hakkas organism üsna pea allergia-sümptomitega streikima ning päris sõltuvusse ei sattunud. Eriti meeldis mulle Kalpise-jäätis piimaga:) Oi kui hea, oi kui hea peale ristiretke 39-kraadise kuumusega üliniiskes kliimas.... mmmmmmm.

Jaapani mahlad mulle erilist muljet ei jätnud. Tavalised või ei meeldinud. Need sai kohe esimesest ettejuhtuvast müügiautomaadist järgi proovitud. Müügiautomaadid on Jaapanis igal pool. Iga jumala nuka peal vähemalt 3tk järjest. Sealt saab praktiliselt kõike. Kohvi, teed (plast- või plekkpurgis; enamjaolt külmad, mis on kuuma-kliima riikides väga levinud joogid), mahla, vett, suitsu. Viimastega on küll nii, et sa pead suutma vastava kaardiga masinale tõestada, et sa oled vähemalt 18, kuid sa seda teha ei suuda, siis suitsu ei saa:). Kord üks Austraalia tüüp rääkis, et Tokyos saab isegi kasutatud naiste aluspesu müügiautomaadist osta, (seal neid perverte ikka leidub), meil endil jäi see „ime“ nägemata-proovimata. Kunagi oli küll plaan ise äri teha ning oma vanad trussikud müüki panna, aga näh... ei läinud õnneks:P:D

Teemaga jätkudes lähen üle pervertide teemale:) Perverte Jaapanis on. Tänavapildis neid väga ei kohta, kuid kui kohtad, siis eriti õnnelik selle üle ei ole. Me õnneks ei kohanud kedagi. Suuremates linnades on naistele eraldi rongid (tipptundidel) või on vähemalt eraldi ooteread (perroonile on ära märgitud, kus kohas uksed avanevad ning inimesed kogunevad üksteise järele sappa ja ootavad). Põhjus on selles, et mõned perverid kasutavad suurt inimhulka ning nügimist ära ja käperdavad naisi. Jaapanis seksist kõva häälega ei räägita. Sex on tabu teema. Mitte kõigile, kuid enamikele. Ma arvan, et olen Chiest rääkides juba piisavalt näited toonud. Samas on varjatud sex kreisi!!!! See on kreisi mida nad teevad!!!! Tokyos on absoluutselt kõigile midagi. Mida iganes soovid. Ka sinu kõige hullemad unelmad suudetakse reaalsusesse tuua. Sellest „Jaapanist“ enamik kohalikke, enamik kohalikke tüdrukuid ei tea midagi. Meie käisime ainult maid kohvikus. Meiega oli kaasas tokyolasest ühine sõber Keita. Ta küll häbenes, ta häbenes, et see on tema kodu. Ta oli korra seal juba ühe Austraalias kohatud sõbraga käinud, enne seda ei olnud ta kunagi oma jalga Tokyo „pahelisse“ linnaossa tõstnud, ta isegi ei teadnud selle olemasolu. Tegelikult asuvad maid (e.k teenijatüdruk) kohvikud tehnika-linnaosas. Meeste-teema noh:) Ma ostsin sealt oma elu kõige kallima capuccino (1200 jeeni). 500 jeeni oli ainuüksi istekoha tasu. Aga sellest hiljem, kui reisikirjeldusega ükskord sinnani jõuan:) (Loodan, et ei unune:P)

Ma ikka suudan teemast nii kõrvale kalduda:) Kui ma nüüd taaskord õhtusöögi juurde tagasi pöördun, siis ... ega mul suurt rohkem rääkida ei ole. Tavaline perekonna-kogunemine, kus söödi ning räägiti. Chie tädi tervitas ming suure aupakliku kummardusega, kui mina, kohutav valge plika, suutsin tekitada midagi kniksu ning kummarduse vahepealset. Ma vist reisi lõpuks sain enam-vähem talutava kummardusega hakkama. Mul on ikka harjumus kniks teha, kuid tean ka, et tuleb kummarduda ning tervitades tuleb inimesele silma vaadata. Ja ma siis teen neid kolme asja korraga... juubeeeee. Tegelikult tuleb seista sirgete jalgadega ning mida rohkem austad seda sügavamale kummardud ning silma ei pea üldse jõllitama. See on Aasia värk, isegi klaase kokkulüües ei vaadata silma. Eks ma siis häbenesin iga kord, kui üritasin korralikult tervitada. Chie isale viskasin muidugi kohe käpa pihku, ta sai täitsa hakkama. Hiljem muidugi tuli välja, et tegelikult on ebaviisakas, kui noorem inimene vanemale kätt annab. Tuleb oodata kuni vanem inimene sind kätt-pidi tervitab. Oh need reeglid!!! Chie vanematel oli muidu ükskõik, nad on uue-ajastu inimesed ning ei ole tobedates vanades reeglites kinni, lihtsalt kord peab majas olema. Nad väga sõbralikud ja lahked. Vanaema ka.

Ma nüüd räägin natuke Kimist. Ta vist ka natuke pervert, laste pervert. Talle hirmsasti lapsed meeldivad. Juba teisel päeval, kui Chie vanemate juures olime, oli Chie õde koos oma kolme lapsega seal. Kim asus kohe nendega mängima. Aga ta on kuidagi imelik. Ta nagu ei oska nendega mängida, ta lihtsalt tahab hirmsasti laste käest tähelepanu saada ning neile meeldida. Põhimõtteliselt käib neil järel. Alguses oli lastel põnev, kuid õhtusöögi ajal väsisid ära. Ja Kim muudkui jälitas neid. Kui mulle suvepäevadeks kimonot selga pandi, siis Kim andis neile minu kaamera mängida, et lapsed, tehke pilte! Ma pidin ära minestama!!! Aga ma ei saanud midagi teha, sest Chie ja tema õde pakkisid mind kinni. Tegin nii kurja nägu kui sain. Kim sai aru ning siis oli pahane mu peale, võttis kaamera laste käest ära ja viskas voodi peale. Ma hiljem pühkisin väiksed näpujäljed objektiivi pealt ära ning asi töötas jälle, kuid.... anna oma kaamera neile mängida!!! Kim ise on väga uhke enda üle, sest Ainult Tema on selline, kes annab lastele kaamera kätte ning siis ta näeb maailma läbi laste silmade. Ainult Tema!!!! Ooo-la-laaaa. No mida iganes, aga tee seda Oma Kaameraga!!!! (tal ei olegi oma kaamerat, õe käest laenas). No jumal! Lapsed olid nii väiksed, et need ei osanud mu kaameraga midagi teha, itsitasid ainult ja andsid seda käest kätte. Vähe sellest, et meil Kimiga nagunii juba probleemid olid, siis see oli küll liiast. Õhtusöögi lõppedes hakkas Chie noorim vend lastega mängima. Ta oli hoopis teistsugune. Ta tõesti mängis ja mürgeldas nendega. Tema ei tahtnud laste tähelepanu, tema andis tähelepanu. Lapsed läksid täitsa segaseks:D Mürgeldamise peale hakkasid kõik higistama ning kiskusid kõik oma riided seljast, sedasi meil siis jooksid mingid kolm porganit seal ringi:D Chie õde naeratas häbenedes minu poole, ma naeratasin vastu, sest minul ei olnud küll sellega probleeme. Lapsed on lapsed ja perekond on perekond. Paar korda ainult hüppasin jalule, et pesamuna trepist peakat ei paneks, aga muidu oli kõik okidoki. See-eest Kim sõna otses mõttes varjas oma käed silmadega kui paljaid lapsi nägi. See läks Chiele väga hinge – need on ju lapsed!!!! Mul sellega nii palju probleeme ei olnud, sest ma ise ka ei osanud enne lastega kuidagi käituda ning nii palju räägitakse laps-pervertidest, et ma ei suutnud ka aru saada, et kus maal see piir on. Ühesõnaga, kui Kim ükskord Koreasse tagasi läks, siis meil oli Chiega millest rääkida ning meil oli taaskord ühine „vaenlane“ ning taaskord tänu sellele läksid meie omavahelised suhted paremaks. Mõneks ajaks:). No tegelt ajas Kim tal ka lõpuks kopsu üle maksa. Kim tegi temaga täpselt samu „nalju“ mida minuga Koreas tegi ning Chie ärritus ka silmnähtavalt, kuigi ta üritas seda varjata, hiljem isegi ei üritanud, aga ega Kim ikka aru saanud.

Õhtusöögil vaatasime Chie isaga Sumot. Meil päris Sumot Chiega vaatamas käia ei õnnestunud, sest neil on tuur, mis mööda maad ringi rändab ning kahjuks meie teed Barutoga ei ristunud. See-eest on enamik Jaapani mehi temast täitsa vaimustuses ning kui Baruto öelda, siis kõik saavad aru, kust tulen. (Baruto tähendab tegelikult Baltit:)). Alguses vaatasime matshi Chie isa telefonist (neil selline süsteem, telekat pead sa ikka igalt poolt saama vaadata, kodudes on kah väikestes uberikes tubades ikka suur-ekraan telerid), aga siis keeras isa söögitoas telku tööle ning hoolitses, et tema vanima tütre marakratist poiss mul pildi ees ei seisaks. Nii äksi täis oli onu. Mulle meeldis vaadata nagunii:) olen täitsa huvitatud ja Barutot oleks hea meelega tervitama läinud. Sumo matshi enam tervikuna telekas ei näidata, sest kihlveo vennad läksin nii segaseks, et võistlejatele hakati kaotamise eest peale maksma ning peale seda, kui eba-ausad võistlejad lahti lasti näidatakse telekast ainult kokkuvõtteid. Nii et sumo enam nii palju raha sisse ei too. Kahjuks. Loodan, et Barutoga on ikka kõik korras. Ta päris nimi oli vist Marko kui ma ei eksi. Igatahes Chie isa näitas ja rääkis uhkusega sumost ja Barutost ning mina olin niisama uhke kuulaja. Chie isa väga palju inglise keelt ei räägi, kuid suudab end siiski kuidagit moodi väljendada ning kehakeel aitab alati ja ma ka üritan nii palju aidata kui võimalik ja aru saan.

Tundub, et vihm on üle jäänud ning ma saan ka ehk toast välja. Lootsin küll Nagasaki jutu lõpuni rääkida, aga noh... jah. Eks pärast on siis vähem rääkida... loota ju võib:)