Hommikul 8 paiku jõudsime Osakasse. Mul oli couchsurfingu kaudu öömaja otsitud. Chiel läks õige tee otsimisega ilgelt kaua aega, kuigi meil oli täpne teejuht olemas. Asja point oli see, et tuli õige väljapääs valida, kogu info oli Craig meile eelnevalt edastanud. Paberilipakas oli Chie käes, muud ei ole midagi öelda. Ma ükspäev tulin üksi sealt, unustasin ära, millise väljapääsu me eelmine kord võtsime, mäletasin paberi pealt nagu, aga ei olnud üldse kindel. Läksin umbes ja praktiliselt eksisin ära. Hiljem sain aru, et mul oli väljapääsu nr õieti meeles, kuid kuna me Chiega sealt ei läinud, siis olingi võõral tänaval ega teadnud kus suunas minema hakata. No igatahes hiljem tuli üks vend Hollandist üksi ja leidis samade juhistega koha ilusti üles.
Craig on austraallane, kuid viimased 10 aastat Jaapanis elanud. Üliabivalmis inimene. Tema kiitmiseks ei ole sõnu. Andis isegi oma töömobla mulle, et ma saaks vajadusel Chiele helistada, või talle. Chiele ma paar korda esimesel päeval helistasin, sest mulle tundus imelik, kui me samadess kohtadesse eraldi läheme, kuid ta alati puikles ning sain aru, et ta ei ole huvitatud. S***a sellega. Ma parem alustan alguses.
Hommikul jõudsime Craigi juurde. Teda ennast ei olnud (oli öösel ula peal käinud ega olnud veel tagasi jõudnud), tema korterikaaslane lase meid sisse (nad oli tegelikult aru saanud, et me õhtul tuleme). Ma olin valmis seiklema, kuid Chie tahtis raamatut lugeda. Läksin üksi välja. Oh ma oli nii elevil!!! Bussijaamast tulime metrooga, ma ei riskinud üksi ühistransporti võtta. Seega jalutasin. Leidsin suure tee, kus viidad bussijaama. Jalutasin mööda magistraalteed ning igaks juhuks tegin valgusfoorinimedest pilte, siis saan kellegi kohaliku käest teed küsida, kui ära eksin, sest seda 20-tähelist kohanime ei olnud ma võimeline korrektselt välja hääldama.
Leidsin bussijaama üles. Bussijaamas ja selle kõrval on metsik ostukeskus. Enamasti riided, kallid riided. Linnas olles mõtlesin lõpuks välja, et kui ma pakki tahan Eestisse saata, siis peaksin seda nüüd tegema, sest postkontor on nädalavahetusel äkki kinni. Asju mul muidugi kaasas ei olnud, rahast rääkimata. Enne pidin oma säästu-dollareid ümber vahetama, sest rahakott irvitas oma hambutut naeratust ainult. Kõmpisin Craigi juurde tagasi. Mingisugune tunni tee oli, natu üle. Craig oli seekord kodus, Chiet mitte. Vend pidi ära minestama, kui kuulis, et ma jala kõnnin linna ja tagasi. Siis ta andiski oma mobla mulle, näitas kus on kohalik bussipeatus ja seletas, et reedeti, ainult reedeti, saab odava terve päeva pileti „no-my-car-day“. Kirjutas selle mulle üles ka, ma alguses ei saanud aru, et piletinimi ongi inglise keeles, kui selle bussijuhile Jaapani võimalikku keelt imiteerides ette laulsin, siis too vaatas mind küll nagu debiilikut, aga vähemalt aru sai. Ja saingi oma esimese pileti ise ostetud!!!! :D Raha sain ka lõpuks kalli kursiga vahetatud ning isegi paki sain üksi saadetud (seal on „mõnus“ paberimajandus, mis enne tuleb läbi teha). Õnneks olin Chiega seda eelnevalt teinud ning ma teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Natuke tegin valesti ka, selle asemel, et „mänguasjad“ kirjutada, panin ma „pehmed loomad“. Oi mul läks tükk tegemist, et tädile seletada, mis mul seal pakis ikka on:). Aga kuuldavasti on pakk nüüdseks ilusti kohal:).
Hiljem läksin Osaka lossi, kus oli parasjagu valguse-festival käimas, kõik kohad olid kujundatult paigutatud põlevaid küünlad täis. Lossi tagahoovis oli kontsert. Väga ilus oli, kontsert oli mõnus, ilusad inimesed ilusate häältega laulsid ilusaid laule. Väga mõnus. Tasuta:). Natuke jama oli lossi saamisega. Oli üks rong, mis läks otse, aga selle puhul mu päevapilet ei kehtinud. Pidin ümberistuma, aga selleks, et toda metrood saada, pidin jaamas väga kaugesse otsa kõndima. Üks lahke luupav jaamaonu käis minuga ja hoolitses, et ma ikka õigesse kohta läheksin. Ta oskas inglise keelt ning oli üliõnnelik, et sai seda praktiseerida ning mind aitada. Jaapani blogi alguses juba rääkisin sellest. Mul oli hea meel, et Chie otsustas mind omapead jätta. Siiski, ma ei oleks suutnud seda kõike läbi teha ilma et oleksin Chiega nädalaid koos reisinud ning teda jälginud. Ma olen väga tänulik, et ta mind aitas ja ma olen õnnelik, et ma sain lõpuks ise ka proovida. Osaka infopunktist sain brošüüri, kus isegi kõik transpordi ja ka piletimaksmise reeglid ilusti kirjas. Kes tahab sinna omal käel minna, siis see on võimalik. Tuleb lihtsalt vaeva väga palju näha. Kui lossi peatuses maha tulin, siis ma muidugi ei osanud väljapääsu valida. Üks rõõmsameelne ülikonnas meesterahvas tuli mu eksinud näo peale appi ning kuna tal oli sama tee jalge all, võttis mu oma kaitsva tiiva alla. Ka temal oli väga hea meel, et sai inglise keelt rääkida. Väljapääsu juures kohtus ta oma vennaga, minule näitas põõsa tagant paistvat lossi ning veendudes, et ma tean nüüd kuhu minna, läksid nad oma teed. Nii armas:)
Chie muidugi käis ka lossi ja kontserti vaatamas, aga kui ma talle päeval helistasin, siis väitis, et läheb šoppama.
Järgmisel päeval vedelesin niisama. Läksin roosiparki. Tahtsin ühistranspordi võtta, kuid eksisin maa all 100x ära ning otsustasin jala minna. Roosid kahjuks ei õitsenud. Park ise asub saare peal. Mõnus, kuid kel ajaga kiire, siis väga ei soovita. Istusin ja lugesin. Ei viitsinud midagi teha. Chie küll hommikul pakkus, et ta võib mulle näidata, kus ostukeskused asuvad, aga ma ei olnud huvitatud. Käisin jaama ostukeskuses. Ilgelt suur ja keeruline struktuur. Maa alt ja maa pealt saad ühest hoonest järgmisse teisele poole magistraal-teed. Erinevad trpepid viivad erinevatesse kohtadesse, tupik koridoridesse. Mul oli rohkem raha vaja vahetada. Otsisin panka, lõpuks leidsin kah.
Craigi juurde saabus veel üks külaline, Frank, Hollandist. Craig ise oli õhtul kinni, kuid tema korterikaaslasega läksime õhtustama, neljakesi. Kunagi juba rääkisin, et mõlemal vennal on nn aasiapalavik ning Chie oli neile kuum tükk. Tundus, et Frank’il oli natuke rohkem edu kui nii võib öelda ning seega Mark ei seedinud teda silmaotsaski. Sain aru, et kui midagi tellid, siis järgmine asi tasuta, vähemalt nii Mark ütles. Ei olnud ikka nii. Väga kallis õhtusöök tuli kokku – 3000 jeeni nägu. Mark muidugi jõi kõvasti õlut ning lõpuks läks kangema peale üle. Teadsin, et lõpus lööme arve neljaks ning ei taht väga teiste õllede eest maksa, siis jõin mangomahla. Mis, ma arvan, maksab sama mis õlugi. Lõpuks sai neil mangomahl otsa, ning selle esemel, et öelda, toodi mulle klaasitäis jääd natukese mahlaga. Imede-imde. Läskin ananassimahla peale üle:).
Ja nii mööduski mu viimane õhtu Jaapanis. Läksin tuttu ning järgmisel päeval lennujaama. Chie aitas mul rongijaamas õige alguspunkti leida. Tahtsin võimalikult odavalt minna, sest mul olid viimased sendid mängus, dollareid oli, kuid ma ei taht 50 taala mingi paarisaja jeeni pärast vahetada, eriti niukse jubeda kursiga. Buss, mis läks otse lennujaama oli kallim. Seega – rong. Õnneks juhtus nii, et sain rongiga otse lennujaama, ei pidanud ümber istuma. Ja raha jagus ka täpselt, sain enne lendu veel juua ning näksimist osta.
Lennujaamas oli üks noor tööline nii abivalmis, et kui mu suurt kotti nägi (ma olin oma seljakoti just transpordikotti pakkinud, seega pidin oma 20kg käeotsas kandma), siis pakkus, et äkki aitab kanda. Keeldusin viisakalt, kuid väga armas pakkumine kõrgete kontsadega seelikus inimeselt:).
Ja ongi kõik!:)
Chiest veel nii palju, et kui me oleksime normaalses situatsioonis ehk saaksime paar korda nädalas kokku ja läheksime lihsalt kohvitama, siis oleksime väga head sõbrad. Me lihtsalt ei suuda olla 24h nokkapidi koos; ainult meie kaks. Austraalias olles saatsin talle kirja ning sain ka vastuse. Meil ei ole mingit viha teineteise vastu. Ta on ja jääb mu toredaks reisikaaslaseks, meil oli ka palju häid aegu koos. Inimesena, sõbrana on ta hea inimene. Ta väga hoolib oma vanematest ning tahab neid igati aidata. Nagu Kimgi, saatis temagi mulle sünnipäevakingi. Eelmisel nädalal sain kätte. Suhtlen ka Kimiga endiselt, ta isegi helistas Austraaliasse mulle. Keegi meist püsivalt facebooki kaudu sidet ei pea, aga see ei olegi oluline. Olin õnnest pilves kui Kimi kingituse sain, tee (keegi ei saa aru, kuidas see üldse kohale tuli:)), asi ise ei ole oluline, vaid kingitus, see, et ta võttis vaevaks saata. Chie kingitus oli suur kast, kus, lisaks kingitusele, mu lemmik-snäkid sees, lehvik-kaart, kuhu olid sisse joonistanud ka tema õelapsed ning õnnesoovid ka kohatud Chie sõpradelt Ayumilt ja Kanalt. Chie kirjutas armsa loo oma õe kaheaastasest pesamunast Yukist, kes iga kord, kui telekas näidatakse prillidega blondi, näitab näpuga tema pihta ning ütleb „Margareta“:) Niiiii armas. Olin niiii õnnelik, et helistasin Chiele Jaapanisse. Rääkisime lastest ja ilmast:).
Nemad ei unusta mind ja mina ei unusta neid. Mitte kunagi, sest meil on ühised mälestused. See ongi oluline.
laupäev, 6. november 2010
Jaapan, Nikko (17-19)
Tokiost Nikkosse kulgesime rongidega mitu tundi. Nikkosse jõudsime umbes kahe-kolme ajal. Motell asus meil kaugel, seega jätsime kotid pakihoiukappi. Mul oli jälle tükk tegemist, et oma sumadan kappi suruda, aga hakkama sain.
Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.
Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.
Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.
Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.
Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.
Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.
Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.
Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.
Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.
Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.
Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.
Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.
Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.
Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.
Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.
Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.
Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.
Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.
reede, 5. november 2010
Jaapan, Tokio (14-17aug)
Nii et siis Tokio:). Saatjaks oli meil esimesed 2 päeva Austraalias, Berris kohatud ühine sõber Keita. Tore poiss. Häbelik ainult. Chie juuresolekul ei julenud kunagi inglise keelt rääkida. Nii et kui meil Chie vetsus viibitud ajal elav vestlus tekkis, katkes see äkitselt neiu tagasi tulekuga või ma natuke mulisesin omaette kuni vestlus soiku vajus, sest Keita lihtsalt ei rääkinud enam. Nii et enamus aega läks mul jällegi jaapani keelt kuulates. Kuna eriti midagi söögilauas teha ei olnud, siis enamasti lõbutasin end silmade särades sellega, et püüdsin välja mõelda, kas Keita on homo või mitte. Vastust ei tea siiani, aga minu krõllamise tõttu arvas Chie, et ma olen armunud. Hahaaa:)
Esimese asjana läksime Shibuja ostukeskusesse. Seal vist oli oma 9 korrust, kuid kõik poed, üksteise vastu surutud väikseid ruumid, hõivates pea kogu liikumisala, keerlesid ümber eskalaatorite ning laiust mõõtes ei saa me suurest pinnast rääkida. Oli täielik pubekate koht. Me vist olime seal kõige vanemad. Äge oli muidugi, pubekad ise pakkusid enam elamust kui asjad ise. Üleüldse Tokios käiakse riides nii x-moodi, et seda ei saa isegi kirjeldada mitte. Ei saa öelda, et kõik on moes. Ei saa öelda, et need on karnevali-riided. Ütleks nii, et suur hulk tokiolasi käib riides nii, nagu meie läheksime stiilipeole. Kes tahab välja näha kui nukk, kelle on meetrised ripsmed ning kahemeetrine soeng jne. Samas kõik sobib omavahel, st kui sul on imelik kleit, siis on sul ka imelikud kingad, mis sinna juurde sobibva. Stiilivaeseid inimesi väga ei kohta Jaapanis. Ma ostsin endale ühe särgi kogu selle šoppamise peale:). Olen ostuga siiani väga rahul.
Järgmisena läksime elektroonikalinnaossa. Mina tahtsin sinna minna. Neil on terved keskused ainult elektroonikat täis. Kahjuks ei kohanud ühtegi robotit ega muud tehnikaimet. Saime ära proovitud massažitoolid. Tahaks endale küll. Ma proovisin isegi kahte. Mõõõõnus:). Teel sattusime ka ühte väiksemasse poodi, mis oli elektroonikajuppe täis. Ma lõpuks sain oma isast aru, kes iga kord linna sattudes käis poodides elektroonikat vaatamas, mitte ostmas, just nimelt vaatamas. Jumala põnev oli:). Ma kõõritasin seal üle poole tunni igast jubinaid. Tegin väikse ostu ka;).
Elektroonika linnaosa on teatavasti meestele ja mis meestele meeldib – tüdrukud. Nii on kõrvuti elektroonikapoodidega maid-cafe-d. Ma sellest olen juba rääkinud, ei hakka siin kordama. Aga jah, 120 kroonine cappuchino, maitses nagu 20 kroonine. Sellegipoolest soovitan minna:)
Plaanis oli minna ka ööklubisse, kuid me ei oleks kuidagi koju saanud ning Chie oli plätadega. Nii otsustasimegi minna hoopis jaapani BBQd sööma. Oli üsna kallis, mul oli natuke rahast kahju, kuna nüüd maksime enamuste öömajade eest, siis hakkasid rahavarud kiirest kahanema. Lugesime mõelmad Chiega oma rahajäänuseid.
Viimasest bussist jäime siiski maha, minu väiksel survel otsustasime jala minna, me küll täpselt ei teadnud kuhu. Ma teadsin, et mööda peateed otse (see, mis meiega parasjagu risti oli) ning siis tuli keerata kuskile, kus seda ma ei teadnud:). Aga äge siiski. Kahekesi öösel Tokios seiklemas!!!! Chie kasutas oma moblat, et netist teejuhised saada. Seda ma ei tea, mis pagana juhiseid nett andis, igatahes panime kõvasti puusse ning üsna pea suri telefoni aku ka ära. Minu vaikne loogika ka ei aidanud, sest Chie raius, et tal on õigus ja ma ei viitsinud vaielda. Mida rohkem eksime, seda ägedam on;). Chiel oli hirmus raske minna putkast teed küsima, ega tal muud üle jäänud, aga hirmus raske oli. Välja tuli ta sellise jutuga, et jumalast vales kohas oleme ning meil on pikk tee minna ja tema tahab takso võtta. Minu suureks õnnetuseks. Mu arust ongi sellised asjad ägedad. Ohtlik seal ka ei olnud. Tavaline elmurajoon, ei olnud keeg meid seal noaga taga ajamas. Aga jah, Chie võttis esimese takso, mis nähtavale ilmus, maksma läks sama, mis eelmine päev rongijaamast.
Järgmisel päeval olime nagu ikka enne lõunat jalul valmis tegusid sooritama:) Plaan oli minna Jaapani kuulsaima animatsiooni stuudiosse – Ghibri. Kahjuks olid kõik piletid väljamüüdud. Kuna minu lapsepõlv möödus ilma Totoro ja muude ägedate tegelasteta, siis erinevalt Chiest ma suurt kurvastust ei tundnud. Chie vist pahandas natuke mu märkuse „So, what’s next?“ peale. Ta oli ikka tõesti õnnetu.
Järgmisena oli meil päevaplaanis lõbustuspark. Meil teatavasti hüper-super ägedaid ameerikamägesid ei ole ning ma tahtsin hirmsasti proovida. Kuna Chie on „julge mutt“ (vähemalt nii tahab ta ennast näidata), siis tuli isegi tema kaasa. Ma vaikselt palvetasin, et saaksime võimalikult ette istuma ja oi kuidas joppas – sain täitsa esimesse pinki!!!! Oi, ma olin niiii häppi kui häppi. Chie muidugi enne küsis, et kas ma äkki ei avaldaks soovi natuke taha poole istuma minna. Daaa. Esimene laks oli kohe alguses, põhimõtteliselt vertikaalselt alla minek. Jummala ägge!!! Ma muidugi ajasin käpad püsti ning kohustusele kohaselt kiljusin:D Aga esimene laskumine oli nii äge, et isegi mul võttis korra hääle kinni, et „ohhhhhh“. Aga siis karjusin suurest õnnest veel kõvemini edasi;D Keitale ma hirmsasti meeldisin, ta istus meie taga. Isegi tema lasi käed lahti, ta oli seal esimene kord ühe prantslasega käinud, siis oli olnud nagu Chiegi – istus kägaras silmad kinni küüned käepidemesse klammerdunud:) Kahjuks sai see lõbu väga ruttu läbi. Ma olin muidugi ainuke kes karjus, Jaapanis ei ole valjuhäälne eneseväljendamine tavaks:D Kõik jaapanlased istusid jumala vaikselt ning tulid õige tõsiste nägudega rongilt maha. Järgmisena proovisin ma raketti. Olin seda korra Soomes teinud. Ütleks nii, et Soomes proovitu andis ägedama tunde. Siin ma lihtsalt naeratasin õnnest, kuid mingeid suuri emotsioone ei tekkinud. Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule. :D
Edasi suundusime Asakusa-sse – turistide rajooni. Väga suur see ei olnud ning kahjuks olid enamus suveniire erinevates putkades samad. Huvitav siiski.
Hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks võtsin kohvikus jäätise ning brownie. Keita ei suutnud uskuda, et ma kõik selle ära süüa jaksasin:) Õhtul käisime korra baarist läbi, kus Udaisho Šveitsi tüdrukutega hüvasti jättis. Mingi 20 mintsa olime seal, tüdrukud tahtsid pakkima minna ning peremehel oli vaja hommikul vara tööle rutata.
Suurejoonelisele kalaturule jäi minemata, sest neiu Chie ei saanud hommikul üles. Ega ma teda väga peksnud ka, sest Kores nähtud turg oli mu jaoks juba piisav – mul on nii kahju nendest vaestest loomadest, valus on vaadata.
Lõuna paiku saime ikka jalule. Läksime praeguse valitseja maja/lossi vaatama. Park oli täitsa kena, juhtus aga see, et just sel päeval sisse ei lastud. Järgmisena suundusime Sumo muuseumit vaatama – see oli üliväike. Huvitav natuke siiski, kel ajapuudus on, siis ei soovita külastama minna. Edasi pidime kabuki teatrisse minema, kahjuks olid järgi jäänud ainult 13000 jeenised piletid ning Chie keeldus minemast. Ma küll isegi ei teadnud, mis asi see üldse endast kujutab, kuid terve päev oli mõttetuid käimisi täis ning midagi asjalikku oleks taht teha, aga noh. Ma kogu selle jama peale irvitasin ainult. Kahjuks, sest Chiele läks see hinge. Vaatas minu naerul suud imelikult. No aga mis sa niukses olukorras ikka teed, nutma ju ei hakka keset linna!
Kuna edasised juhised puudusid ning Chie paistis omadega ummikus olevat, tegin ettepaneku rand ette võtta. Alguses oli plaan kodust ka läbi hüpata, aga vaatasin, et aega ei ole. Rand oli rohkem kui tunni tee kaugusel. Ma kah sain lõpuks aru, et Tokio on suur!!! Rannas tabas mind üllatus – liiv oli must! Mitte et ma üht sellist enne näinud ei olnud, ma isegi ei olnud kuulnud sellest. Minu suur uskumatus tegi Chiele taaskord haiget, sest ta arvas, et ma kritiseerin. Ma lihtsalt näitasin oma vaimustust looduses olevate asjade üle ning kuna ma nägin, et kõikide inimeste riided on tuhaselise liivaga määrdunud ning vaata et porised, siis loomulikult ma ei kiljunud õnnest, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks Jaapanit kritiseerinud. Meil ükskord oli ka pikem jutuajamine sel teemal, aga eriti ei aidanud. Chie üritas tuua näidet, et mis siis kui tema tuleb Eestisse ja teeb märkuseid Eesti kohta. No mul ei olnud eriti muud öelda kui et „no mis siis kui ütled, ma tean ise ka, ega see midagi muuda ja kui ma isegi ei tea, et miski imelik on, siis ma saan alati öelda – aga vot oleks sa seda 10 aastat tagasi näinud!). Eks iga riik on teistsugune ning paljud asjad, mis Jaapanis toimivad, Eestis kohe kindlasti ei toimiks, iga riik on isesugune ning lahendused tulevad vastavalt vajadusele ning nõudmistele. Ja kui neil ongi imelik piletimaksusüsteem ning ma selle kohta julgen märkuse teha, siis ega see veel tähenda, et ma Jaapanist halvasti mõtlen, oh ei! Vastupidi, see ongi eksootika, see on see, mida ma kodustele räägin. Üritasin seda kõike Chiele seletada, aga noh, ei toiminud. Mis seals ikka. Ta oli päevas pettunud ja oli minus pettunud. Mis seals ikka. Ega elu sellepärast seisma jää.
Rannas muidu käivad ainult saledad inimesed.
Ja ongi Tokioga jokk. Kõik. Läbi. Järgmisel päeval templite linna Nikkosse.
Esimese asjana läksime Shibuja ostukeskusesse. Seal vist oli oma 9 korrust, kuid kõik poed, üksteise vastu surutud väikseid ruumid, hõivates pea kogu liikumisala, keerlesid ümber eskalaatorite ning laiust mõõtes ei saa me suurest pinnast rääkida. Oli täielik pubekate koht. Me vist olime seal kõige vanemad. Äge oli muidugi, pubekad ise pakkusid enam elamust kui asjad ise. Üleüldse Tokios käiakse riides nii x-moodi, et seda ei saa isegi kirjeldada mitte. Ei saa öelda, et kõik on moes. Ei saa öelda, et need on karnevali-riided. Ütleks nii, et suur hulk tokiolasi käib riides nii, nagu meie läheksime stiilipeole. Kes tahab välja näha kui nukk, kelle on meetrised ripsmed ning kahemeetrine soeng jne. Samas kõik sobib omavahel, st kui sul on imelik kleit, siis on sul ka imelikud kingad, mis sinna juurde sobibva. Stiilivaeseid inimesi väga ei kohta Jaapanis. Ma ostsin endale ühe särgi kogu selle šoppamise peale:). Olen ostuga siiani väga rahul.
Järgmisena läksime elektroonikalinnaossa. Mina tahtsin sinna minna. Neil on terved keskused ainult elektroonikat täis. Kahjuks ei kohanud ühtegi robotit ega muud tehnikaimet. Saime ära proovitud massažitoolid. Tahaks endale küll. Ma proovisin isegi kahte. Mõõõõnus:). Teel sattusime ka ühte väiksemasse poodi, mis oli elektroonikajuppe täis. Ma lõpuks sain oma isast aru, kes iga kord linna sattudes käis poodides elektroonikat vaatamas, mitte ostmas, just nimelt vaatamas. Jumala põnev oli:). Ma kõõritasin seal üle poole tunni igast jubinaid. Tegin väikse ostu ka;).
Elektroonika linnaosa on teatavasti meestele ja mis meestele meeldib – tüdrukud. Nii on kõrvuti elektroonikapoodidega maid-cafe-d. Ma sellest olen juba rääkinud, ei hakka siin kordama. Aga jah, 120 kroonine cappuchino, maitses nagu 20 kroonine. Sellegipoolest soovitan minna:)
Plaanis oli minna ka ööklubisse, kuid me ei oleks kuidagi koju saanud ning Chie oli plätadega. Nii otsustasimegi minna hoopis jaapani BBQd sööma. Oli üsna kallis, mul oli natuke rahast kahju, kuna nüüd maksime enamuste öömajade eest, siis hakkasid rahavarud kiirest kahanema. Lugesime mõelmad Chiega oma rahajäänuseid.
Viimasest bussist jäime siiski maha, minu väiksel survel otsustasime jala minna, me küll täpselt ei teadnud kuhu. Ma teadsin, et mööda peateed otse (see, mis meiega parasjagu risti oli) ning siis tuli keerata kuskile, kus seda ma ei teadnud:). Aga äge siiski. Kahekesi öösel Tokios seiklemas!!!! Chie kasutas oma moblat, et netist teejuhised saada. Seda ma ei tea, mis pagana juhiseid nett andis, igatahes panime kõvasti puusse ning üsna pea suri telefoni aku ka ära. Minu vaikne loogika ka ei aidanud, sest Chie raius, et tal on õigus ja ma ei viitsinud vaielda. Mida rohkem eksime, seda ägedam on;). Chiel oli hirmus raske minna putkast teed küsima, ega tal muud üle jäänud, aga hirmus raske oli. Välja tuli ta sellise jutuga, et jumalast vales kohas oleme ning meil on pikk tee minna ja tema tahab takso võtta. Minu suureks õnnetuseks. Mu arust ongi sellised asjad ägedad. Ohtlik seal ka ei olnud. Tavaline elmurajoon, ei olnud keeg meid seal noaga taga ajamas. Aga jah, Chie võttis esimese takso, mis nähtavale ilmus, maksma läks sama, mis eelmine päev rongijaamast.
Järgmisel päeval olime nagu ikka enne lõunat jalul valmis tegusid sooritama:) Plaan oli minna Jaapani kuulsaima animatsiooni stuudiosse – Ghibri. Kahjuks olid kõik piletid väljamüüdud. Kuna minu lapsepõlv möödus ilma Totoro ja muude ägedate tegelasteta, siis erinevalt Chiest ma suurt kurvastust ei tundnud. Chie vist pahandas natuke mu märkuse „So, what’s next?“ peale. Ta oli ikka tõesti õnnetu.
Järgmisena oli meil päevaplaanis lõbustuspark. Meil teatavasti hüper-super ägedaid ameerikamägesid ei ole ning ma tahtsin hirmsasti proovida. Kuna Chie on „julge mutt“ (vähemalt nii tahab ta ennast näidata), siis tuli isegi tema kaasa. Ma vaikselt palvetasin, et saaksime võimalikult ette istuma ja oi kuidas joppas – sain täitsa esimesse pinki!!!! Oi, ma olin niiii häppi kui häppi. Chie muidugi enne küsis, et kas ma äkki ei avaldaks soovi natuke taha poole istuma minna. Daaa. Esimene laks oli kohe alguses, põhimõtteliselt vertikaalselt alla minek. Jummala ägge!!! Ma muidugi ajasin käpad püsti ning kohustusele kohaselt kiljusin:D Aga esimene laskumine oli nii äge, et isegi mul võttis korra hääle kinni, et „ohhhhhh“. Aga siis karjusin suurest õnnest veel kõvemini edasi;D Keitale ma hirmsasti meeldisin, ta istus meie taga. Isegi tema lasi käed lahti, ta oli seal esimene kord ühe prantslasega käinud, siis oli olnud nagu Chiegi – istus kägaras silmad kinni küüned käepidemesse klammerdunud:) Kahjuks sai see lõbu väga ruttu läbi. Ma olin muidugi ainuke kes karjus, Jaapanis ei ole valjuhäälne eneseväljendamine tavaks:D Kõik jaapanlased istusid jumala vaikselt ning tulid õige tõsiste nägudega rongilt maha. Järgmisena proovisin ma raketti. Olin seda korra Soomes teinud. Ütleks nii, et Soomes proovitu andis ägedama tunde. Siin ma lihtsalt naeratasin õnnest, kuid mingeid suuri emotsioone ei tekkinud. Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule. :D
Edasi suundusime Asakusa-sse – turistide rajooni. Väga suur see ei olnud ning kahjuks olid enamus suveniire erinevates putkades samad. Huvitav siiski.
Hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks võtsin kohvikus jäätise ning brownie. Keita ei suutnud uskuda, et ma kõik selle ära süüa jaksasin:) Õhtul käisime korra baarist läbi, kus Udaisho Šveitsi tüdrukutega hüvasti jättis. Mingi 20 mintsa olime seal, tüdrukud tahtsid pakkima minna ning peremehel oli vaja hommikul vara tööle rutata.
Suurejoonelisele kalaturule jäi minemata, sest neiu Chie ei saanud hommikul üles. Ega ma teda väga peksnud ka, sest Kores nähtud turg oli mu jaoks juba piisav – mul on nii kahju nendest vaestest loomadest, valus on vaadata.
Lõuna paiku saime ikka jalule. Läksime praeguse valitseja maja/lossi vaatama. Park oli täitsa kena, juhtus aga see, et just sel päeval sisse ei lastud. Järgmisena suundusime Sumo muuseumit vaatama – see oli üliväike. Huvitav natuke siiski, kel ajapuudus on, siis ei soovita külastama minna. Edasi pidime kabuki teatrisse minema, kahjuks olid järgi jäänud ainult 13000 jeenised piletid ning Chie keeldus minemast. Ma küll isegi ei teadnud, mis asi see üldse endast kujutab, kuid terve päev oli mõttetuid käimisi täis ning midagi asjalikku oleks taht teha, aga noh. Ma kogu selle jama peale irvitasin ainult. Kahjuks, sest Chiele läks see hinge. Vaatas minu naerul suud imelikult. No aga mis sa niukses olukorras ikka teed, nutma ju ei hakka keset linna!
Kuna edasised juhised puudusid ning Chie paistis omadega ummikus olevat, tegin ettepaneku rand ette võtta. Alguses oli plaan kodust ka läbi hüpata, aga vaatasin, et aega ei ole. Rand oli rohkem kui tunni tee kaugusel. Ma kah sain lõpuks aru, et Tokio on suur!!! Rannas tabas mind üllatus – liiv oli must! Mitte et ma üht sellist enne näinud ei olnud, ma isegi ei olnud kuulnud sellest. Minu suur uskumatus tegi Chiele taaskord haiget, sest ta arvas, et ma kritiseerin. Ma lihtsalt näitasin oma vaimustust looduses olevate asjade üle ning kuna ma nägin, et kõikide inimeste riided on tuhaselise liivaga määrdunud ning vaata et porised, siis loomulikult ma ei kiljunud õnnest, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks Jaapanit kritiseerinud. Meil ükskord oli ka pikem jutuajamine sel teemal, aga eriti ei aidanud. Chie üritas tuua näidet, et mis siis kui tema tuleb Eestisse ja teeb märkuseid Eesti kohta. No mul ei olnud eriti muud öelda kui et „no mis siis kui ütled, ma tean ise ka, ega see midagi muuda ja kui ma isegi ei tea, et miski imelik on, siis ma saan alati öelda – aga vot oleks sa seda 10 aastat tagasi näinud!). Eks iga riik on teistsugune ning paljud asjad, mis Jaapanis toimivad, Eestis kohe kindlasti ei toimiks, iga riik on isesugune ning lahendused tulevad vastavalt vajadusele ning nõudmistele. Ja kui neil ongi imelik piletimaksusüsteem ning ma selle kohta julgen märkuse teha, siis ega see veel tähenda, et ma Jaapanist halvasti mõtlen, oh ei! Vastupidi, see ongi eksootika, see on see, mida ma kodustele räägin. Üritasin seda kõike Chiele seletada, aga noh, ei toiminud. Mis seals ikka. Ta oli päevas pettunud ja oli minus pettunud. Mis seals ikka. Ega elu sellepärast seisma jää.
Rannas muidu käivad ainult saledad inimesed.
Ja ongi Tokioga jokk. Kõik. Läbi. Järgmisel päeval templite linna Nikkosse.
Jaapan, Hakone ja Fuji mägi (11-13aug)
Hommikul seadsime end rongiga Hakone poole. Ostsime 5000 jeenise kahepäevapileti, mille eest saab pileti Tokiosse ja tagasi plus, võib kasutada ka kõiki kohalikke transporte Hakones, st tõstukid mäe otsa (päris mäe otsa saamiseks on vaja kolme tõstukit), millelt kaunis vaade, laeva pilet Hakone järvel, bussid jne. Tasub ära, sest üksikpiletid on 1000 jeeni kanti.
Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.
Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.
Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.
Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.
Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.
Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.
Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).
Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.
Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.
Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.
Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.
Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.
Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.
Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).
Tellimine:
Postitused (Atom)