Esmaspäeval, 15 veebruaril võtsime varajase bussi, ei-ei, alustasime ikka rongiga, bussi peale ümberistumine toimus Ballaratis, kus saime eelnevalt tunnike oodata. Kokku võttis reis aega u 6h. Lõpuks maandusime Dunkeldis, kust härra Harry meid peale korjas ning 4km eemalasuvasse elupaika viis.
Harry ja Iwona on Austraalia-Poola abielupaar, kelle halduses on puhkepaiga rendimajad. Koht asub kuulsa Grampians Rahvuspargi lõuna piiri külje all. Mägi kohe sealsamas, vallabid ja kängurud ka :)
Kohe alguses saime natukene pettumust, sest ootasime orgaanilise põlluga farmi ning palju välitööd, selle asemel saadeti meid hoopisiki maju koristama, 1x nädalas parandasime matkarada. Töö oli iseenesest ülilihtne ning vanapapi väga muhe vend ning tõelise austraallasena vaatas, et me jumala eest üle ei töötaks. Iwona oli täpselt ristivastupidine. Kui sul on ikka kaks noort näitsikut tasuta antud, siis tuleb neid nii palju töösse rakendada kui seadus lubab. Aga siiski tore inimene, lihtsalt teise taustakultuuriga.
Käisime päris palju ümbritsevates mägedes ukerdamas ning korra saime ka Põhja-Grampiansi, mis mulle tegelikult suurt muljet ei avaldanud, kurva auraga hallide kivide maa. Plaan oli veel teine raks 2x1,5h tee ette võtta, et aborigeenide koopad ning kosed ära näha, kuid Harry jokutas ning ootas, millal naisuke Melbourneist tagasi tuleb, kuid kes endiselt ei tahtnud trippima minna ning lõppeks jäigi minemata. Mul sai natuke süda täis. Kui ikka lubadus antud, siis lubadus antud, see ei olnud nii oluline, et ma väga ei vaimustunud esimesel korral ning Sinimägedes sai neid koski juba päris palju vaadatud, kui lubatud, siis lubatud. Aega meil oli, aga too päev, kui esialgselt minema pidime jokutasime suurema osa päevast kuivanud soos ning siis ajasime emukarja autoga ümber soo taga. Hiljem otsustas Harry mingeid koopaid otsima minna, mida me ei leidnud. Vanale au andes sai ta ukerdamisega päris hästi hakkama, hirmus aeglane oli ainult. Aga noh, see selleks. Ega ma väga nuta.
Chiega oli meil sõprussuhe päris mõranema hakanud, alates Sydneyst ning Hunter Valleys läks aina hullemaks. Tema oli pahane minuga ja mina temaga. Mõlemad kogu aeg ärritusime teineteise peale. Mul oli küll juba tõsine plaan, et Perthis tõmban vaikselt oma teed. Kuidagi tänu muheda olemisega onule saime oma sõprusele jälle kargud alla. Lonkas küll endiselt veel kõvasti, kuid paranemise lootus oli.
Plaanitud 2 nädala asemel jäime sinna pea 3ks, sest ei saanud varem odavat lendu Perthi. Lõpus oli mul tunne, et ma ei suuda seal olla enam. Kõik oli hästi, aga.... tööd tegime aeglaselt, sest ei olnud põhjust kiiresti liigutada ning tülpimus tuli peale. Enamus päevast läks söömise peale, sest sõime 3-4 korda päevas ning tavaliselt jäi onu tundideks jutustama. Alguses oli huvitav, kuid lõpus hakkas ära väsitama, eriti kui sama jutt erinevas variatsioonis tuli. Vana oli kunagi õpetaja olnud, seda enam üllatas mind, kui tema tögamisele natuke vastu tögasin ning onu ei suutnud end enam sõnadega väljendada, pidi kätega näitama, mis ta arvab. Tähendab, et lõi. Loomulikult mitte nii, et haiget oleks teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et minusugune „plika“ suutus 50-aastase onu sellisele tasemele viia. Mu joaks on õpetajad ikka alati sellised olnud, kellel on alati tark vastus taskus. Elu on üllatusi täis. Ma enda arust väga midagi öelnudki, aga noh.... ise alustas, teinekord on targem... või noh, kui nüüd päris aus olla, siis kolmandal korral oli targem ehk kolmandat korda ei tulnud :)
Papil on muidu äge süsteem seal. Üritab ökomajandust ajada. Päriselt väga ei õnnestu, kuid siiski, päiksepaneelid katusel, joogivesi tuleb taevast ning igakuiste arvete pärast muretsema ei pea. Nett on olemas, Iwona suudab ainult arvuti pidevalt segaseks ajada. No ja veekannud keedab kuivaks. Ja sügavkülmutatud leiba ahjus ülessulataes küpsetab selle miniatuurseks söeks.:) Nii neil see elu seal läheb. Onu küpsetab ise leiba, mida meiegi tegema õppisime hommiku varajastel tundidel :)
Ahjaa, unustasin kõige olulisema. Harry esimene naine oli eestlane, neil on 3 lasti. Naine oli veidike kõva kiiksuga. Kuid südames Harry siiski endiselt armastab teda. Ta oli alguses nii vaimustatud minu rahvusest, muudkui jahvatas Eestist ja Melbourne’i Eesti majast. Ajas mulle ka veel suurema koduigatsuse peale koos kõigi nende toitude kirjeldustega. Oeh. No igatahes tundus, et ajasin vana armi sügelema ning esimene nädal aega onu muust ei rääkinud kui oma naisest... eks-naisest (ta tegi selle vea kogu aeg), seda muidugi ainult siis, kui Iwonat kodus ei olnud. Lõpus tundus, et ta arvas, et ma olen samasugune hull nagu tema eks-naine. No jah, ... keda huvitab.?
Reedel, 5 märtsil võtsime Melbourne tee taaskord jalge alla. Lend Perthi väljus õhtul kell 10, meie saabusime lennujaama enne üht. Oli äge :P hahaaa. Lõpuks hakkasime suurest igavusest arvutist filme vahtima. No ja torm oli väljas, padukat tuli ning isegi lennujaama keldrikorruse lagi lasi vett läbi. Modern-arhitektuur. Hahaa.
Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule, puulehti nosivad vallabid, kes ülbelt vastu jõllavad; hüppavad hiiglaslikud kängurud (lõpuks sain aru, miks kleepsude kängurudel boksikindad käes on:D); tühjusesse minevad vaated.... Vaated olid küll enneolematud... mitte oma ilu poolest, vaid tühjuse. Näed isegi silmapiiri taha. Kõik on tasane (välja arvatud Grampians ahelik ise), ei suurt metsa, võib-olla üksik küngas, paar jõge ning põllud. Kõikjal kuhu vaatad, pilt on sama, kollane. Uskumatu. Aga see on see, mis meelde jääb.
esmaspäev, 31. mai 2010
laupäev, 22. mai 2010
Melbourne
Melbourne’is veetsime oma nädalavahetuse. Saabusime laupäeval. Hostelit me eelnevalt ei bronninud, sest lootsime Hospitalityclubi kaudu öömaja saada, mis kahjuks ei õnnestunud. Olime planeerimisega liiga hilja peale ka jäänud. Kuna kotid olid rasked, siis ei tahtnud rongijaamast väga kaugele kärutada. Mõningate helistamiste peale saime Melbourne International Backpackerissee. 6-toalise voodikoha eest pidime 29 taala välja käima. Üks räpaauk oli. Brrrr. Tuba haises kohutavalt. Õnneks veetsime seal ainult 2 ööd.
Melbourne’is oli sel nädalal avatud uus jäähall, sain minagi uisud jalga. Pilet oli mäletamist mööda 20 taala, või rohkem. Kallis, kuid jääda võid kuni sulgemiseni, ehk veetsin seal 4,5 tundi lõbusalt keerutades. Lõpus ikka väsisin ära kah :) Nii et kokkuvõttes maksin sama raha mis Tallinnas. Uisutada tahtsin juba pikemat aega – selline koduigatsus oli peal. 1 uisutamise hooaeg juba jäi vahele ning nüüd teine takkaotsa.
Teisel päeval võtsime ette rännaku St Kilda Beachile Sundgham’i rannast. Oli pikk, aga meile meeldis ning meil eelnevad kõmpimised seljataga ja ei olnud hullu midagi. Õhtul nägime ka väiksed mini-pingviinid ära. Pildid on kahjuks jamad, sest välgu kasutamine oli keelatud. Pingviinid ei kannata valget valgust. Kahjuks.
Melbourne’is oli sel nädalal avatud uus jäähall, sain minagi uisud jalga. Pilet oli mäletamist mööda 20 taala, või rohkem. Kallis, kuid jääda võid kuni sulgemiseni, ehk veetsin seal 4,5 tundi lõbusalt keerutades. Lõpus ikka väsisin ära kah :) Nii et kokkuvõttes maksin sama raha mis Tallinnas. Uisutada tahtsin juba pikemat aega – selline koduigatsus oli peal. 1 uisutamise hooaeg juba jäi vahele ning nüüd teine takkaotsa.
Teisel päeval võtsime ette rännaku St Kilda Beachile Sundgham’i rannast. Oli pikk, aga meile meeldis ning meil eelnevad kõmpimised seljataga ja ei olnud hullu midagi. Õhtul nägime ka väiksed mini-pingviinid ära. Pildid on kahjuks jamad, sest välgu kasutamine oli keelatud. Pingviinid ei kannata valget valgust. Kahjuks.
Newcastle, Esimene Surfamine
Nonii, mina jälle siin :) Ostsime Chiega kahepeale neti ja ma asusin taaskord blogi täiendama. Väga odav see nett ei ole, kuid kuna tõsised reisiplaanid (Jaapanisse kuuks ajaks) vajavad organiseerimist, siis ilma enam ei saanud. USB WiFi pulk ise maksis 70 taala, nett maksab 40 taala 1 GB. Telstra – operaatoritest kõige kallim, kuid kõige kiirem ja võimsam, sest Telstra on see, kes reaalset võrku omab, teised on niisama muidutegijad. Meil siin pommiaugus Preston Beachis muu ei levi. Vähemalt on nett :) Täitsa Oma nett :D
Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)
Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.
Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)
Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.
Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)
Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).
Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.
Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P
Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)
Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.
Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)
Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.
Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)
Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).
Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.
Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P
Tellimine:
Postitused (Atom)