Perth, Pinnacles, Lennureis Koreasse

Nonii, võtsin lubaduse oma kirjutised kirja saada, kell juba pool 11 õhtul, kuid vähemalt miskit pean „paberile“ saama. Täna selleks hea päev, sain just ülemuselt tema džiibi nädalaks kasutada (et tööle minna ning nädalavahetusel niisama kärutada) ning nüüd nii häppi olla, et magada ikka ei saaks:)

Hetkel siis Port Douglases, see on üks poolsaareke Austraalia kirdeosas, Cairnsist põhja suunas. Töötan loomakliinikus. Sain selle töö tänu oma eestlasest sõbrale Veronikale, kes seal töötab. Neil abikäsi vaja ning mul oli nagunii plaan siinkandis tööd saada, seega võtsin pakkumise rõõmuga vastu. Alustasin laupäeval (täna kolmapäev). Olen ülirahul omadega. Nii huvitav on. Täna tegelikult puhastasin praktiliselt päev otsa puure, kuid väljas koertega jalutamine ei tunda minu jaoks tööna. Kaka lõhnaga hakkan ka juba ära harjuma. Tegelikult, kui nende eest korralikult hoolitseda, siis nad kakavad sinna kus vaja ega tee pahandust. Üks emane koer pissib mul põrandale, st võtan puurist välja ning nii kaua kui mina tema tilgutitega mässan, et need kaasa võtta, hakkab tema mul soristama. Täna õhtul ta konkreetselt keeldus õue minemast ja tiirutas mööda tuba ringi kuni lõpuks ikka keset põrandat oma häda ära tegi. Õnneks olen alles algaja ning ma ei ärritu. No tegi siis tegi, koristan ära, mis siis ikka. Alguses kartsin hullusti, enne kui tööle asusin. Facebooki küsitlus ütles küll mulle, et ma peaksin tegelikult arst olema, aga mul on liiga eredalt meeles paari nädala tagune üritus, kus ma üritasin kõrvavalu teepuuõliga likvideerida ning praktliselt pool aju läbi kärsatasin (sellest hiljem kui räägin Jaapani reisist). Kartsin hirmsasti, et mina ja kliinikus??!?!! Vabatahtlikke enesetapjaid?!?

Aga tegelikult on okei. Ei minestanudki esimese operatsiooni ajal ära, ma õnneks veel sisikonda ei ole pidanud vaatama. Oli nagu tavalise lihatüku lõikamine. Ainuke järelmõju on, et ma ei taha mitte kunagi mitte ühelgi operatsioonilaual ise viibida. Eiii!!! Ma ei taha, et keegi mind julmalt katki lõikab ning siis julmalt must tükke välja kisub ning... ohhhhh, eiiiii!!!!

Täna aitasin ühest pisi-pisikesest kutsast röntgenpilti teha. Kuna kutsu oli vesipea, siis tuli ta magama panna. See oli lõpp mu ilusale ülipõnevale päevale. Muidu ütleks, et mul oli megatore päev, ainult, et kutsu on surnud.... Hingeliselt olen okei, vist, aga lihtsalt tuli väga ootamatult, et ta kohe peale süsti ära suri (ta rapsis ning arst pani nõela otsa südamesse). Et oli ja siis järsku kukkus kokku ning oligi surnud, minu käte vahel. Ma ei olnud selleks valmis. See põhjustas trauma. Mitte see, et kutsu on surnud, aga et ta nii järsku ära suri.

Aga nüüd õige teema juurde:) Korea, või õigemini Perth. Ma panen nüüd mussi ka käima, sest „we are ready to rok’n’roll!!!“ :)

Läheme ajas tagasi peaaegu 2 kuud, 6-sse juulisse. Lahkusime Chiega Preston Beachist ning läksime Perthi, kus kohtusime Korea sõbra Kimiga, vabandust JongSung (džongsang), mis on siis tema eesnimi, kuid mida me arusaadavatel põhjustel ei kasuta:p.

Järgmisel päeval rentisime kolmekesi auto ning suundusime Perthis põhja Pinnacles’i. See on imelike ainulaatsete kividega kõrb. Tee peale jäi veel stromatoliitede järv, või olid need mingid teised -liidid. Preston Beachil nägime mingeid samalaadseid asju, kuid natuke teistsuguseid. Kimi halval eeskujul poetasime meiegi Chiega paar surnud kivimoodustist taskusse. No et kes ei tea, siis stromatoliidid on ainulaadsed bakterid, mis moodustavad kuhjasid, nähes välja nagu kivid. Kim muidugi seda ei teadnud ning rüvetas oma jalgadega looduse suursaavutust seistes seal peal. Ma kommenteerisin ka, aga sellest ta sai alles kuu aega hiljem aru, kui me kellelegi teisele seletasime oma käimistest ning talle lõpuks kohale jõudis, mida ta vaatamas oli käinud:)

Tee Pinnacles’i ja tagasi oli pikk, mina olin roolis. Alguses ei uskunudki šoti poisi Alani juttu, et see on suurettevõtmine, aga jah, ära sõitsin. Ja isegi matsu ei pannud. Juhuse tahtel leidsin tagasiteel Perhtis isegi õige maja üles... miljon korda sõitsin valesti ja huupi ja äkki olimegi õigel teel, peaaegu et kõige lühemat teed pidi:) Ise olime väga rahul. Kimi abiga suutsin auto külg-parkida ülikitsasse vahesse auto ja postide vahele ülesmäge. Teised pidid enne väja minema, sest pärast enam ust lahti teha ei saanud, ma ikka pressisin end väja, nii kitsuke vahe oli parkimiseks määratud.

Pinnacles muidu meeldis. Teist korda ei läheks, kuid kes sealt mööda sõidab, siis kindlasti soovitan läbi hüpata, vbl väheke enne natuke tausta ka uurida, muidu on lihtsalt kivid.

8. juuli õhtul läks meie lend Koreasse. Või noh alguses ikka Singapuri ja siis Filipiinidele Manilasse ning siis Souli.

Oeh, ma vist peaks nüüd natuke enne tausta rääkima, enne kui asja endani jõuan. Ei tahaks hästi, sest olen avastanud, et päris mitmed inimesed loevad mu blogi:) Ma nüüd hakkan sellest üle saama, et kõik avalikult netti lajatada:P:D

No okei, lugu niisugune, et Kim-poiss tahtis mind natuke endale tüdrukuks. Me kohtusime rohkem kui aasta tagasi Berris. Ta on tore poiss. Ma teadsin kogu aeg, et ma natuke meeldin talle, aga meil ei läinud kunagi asjatamiseks. Kunagi vist isegi kirjutasin, et kui ma päris alguses mõtlesin, et ta on jaapanlane, siis tekkis nagu väike huvi, aga niipea kui kuulsin, et ta hoopis Koreast on, siis oli kohe blokk ees. Olin ise ka üllatanud, et mul mingid rassistlikud tunded korealaste vastu on, aga näed, on. No igatahes oleme vaikselt sidet pidanud ning mida lähemale suur-reis saabus, seda rohkem ta helistas ning seda rohkem hakkas välja ütlema, et ta on nagu millestki rohkemast huvitatud. Ega ma konkreetselt vastu olnud, tore poiss ikkagi. Viskas nalja ning tore oli juttu ajada. Berris veetsime mitmeid hilisõhtuid niisama pläkutades ning Jaapani animatsioone vaadates (viimaste puhul vajus tema nii 1 või 2 ajal ära, aga alati keeldus oma voodisse magama minemast, ta ülidselt magaski iga öö diivanil; tegi alati nalja, et ootab, et keegi tuleks, aga mitte keegi ei tulnud, mitte kunagi:D). Ilusad ajad.

Aga Perthis. Njaaa. Ta oli vahepeal rasket tööd Broome’s teinud, vanadekeste ja puuetega inimeste eest hoolitsenud. Mehel oli kohe teine nägu peas. Mitte eriti naljanägu. Ta küll üritas endiselt nalja teha, nt „Nobody cares about meeee!!!“. Ja seda lauset korrutas iga jumala päev nii 30x. Berris oli tal teine lause „I’m so lonelyyyyy!!!!“. Ma tegelt juba Berris väsisin ta „naljast“ ära, aga nüüd ta nagu konkreetselt vingus. Oeh. Pole õieti päevagi saanud koos olla ja juba probleemid. No ja ma ei viitsinud ta hädaldamist kuulata ja siis oligi probleem, mitte suur, aga siit hakkas lumepall veerema.

Lennujaam. Olime 2,5h enne väljumist lennujaamas. Kuna check-in oli veel suletud, siis istusime ootesaalis. 2h (kui ma ei eksi) enne lennu väljumist sai juba check-in’ida. Ma hakkasin vaikselt korrutama, et me saame minna, aga ei, Kim raius, et meil aega on ja ei lähe veel kuskile. Ma hakkasin närviliseks muutuma, aga no las härra olla. Tund aega enne lennu väljumist arvas Chie ka, et võima nüüd minna. Olime viimased. Kimil ei olnud korralikke pileteid välja prinditud, oli lihtsalt väikse paberitüki peale reg.nr kribanud. Onu ei olnud sellega rahul. Ma siis kogusin oma kotist kiletasku välja. Saime läbi ning onu ütles, et jookske nüüd. Olime tegelikult täiega hiljaks jäänud. Ma olin juba tige. Mille pagana pärast me pidime niii kaua ootama, et siis joosta. Chie alguses ei nõustunud minuga, aga turvakontrillis hakkas tema ka tõmblema, et pagan, meil on kiire!!! Lõpuks jooksime, aga Margaretal on ju alati vaja vetsu minna ning vett osta. Inimesed läksid juba lennukisse. Turvakontrollis tõmmati veel nii Chie kui ka Kim kõrvale, et süvakontrolli teha. Ma läksin vett ostma ning suure ähmiga jätsin oma kilekaaned poeletile. Avastasin selle Singapuris. Väga kahju oli, sest mul oli seal igast dokumente sees, aga jumal tänatud, et ma oma äkk-mõttele pass ka sinne vahele panna, järele ei andnud. Jumal tänatud!!!! Need paberid ongi igaveseks minu jaoks kadunud, tore lahkumiskaart töö juurest ka. Nuuks. Terve lennutee keerles mu peas ainult üks mõte „Mille pagana pärast me pidime seal kõige närusemas ootesaalis istuma ja passima kõige viimasema minutini. Miks me ei võinud minna normaalsel ajal?!!? Eriti kui me Seal juba olime!!!“ Oeh, see reis saab raske olema.... väga raske.

Singapuris oli meil sutsu aega, mingi tund või poolteist niisama ringi vaadata. Teised käisid söömas, ma netis. Manilas olid meil lennud täpselt nii, et üks maabus ja kohe oli vaja järgmisele „check-in“’i minna. Ja loomulikult oli miskit jama. Üleüldse Manila lennujaam oli kaos. Näed, et kõik on kuidagi väga imelikult organiseeritud, kuid seda sõna saab üldse kasutada. Ja meil olid mingid lipikud puudu, et me lihtsalt oleme läbisõidul. Meil paluti oodata ning meie passidega mindi pooleks tunniks minema. Ma hakkasin juba närviliseks minema.... No kas tulevad või ei tule. Tulid!! Jumal tänatud!!!! Saime edasi minna. Kuna Perthis oli ilgelt külm, siis mul oli mu paks fliis seljas, lennukis ka väga hea. Manilas oli küll soe, kuid ma ei viitsinud seljast võtta, lisaraskus käe otsas ning tegelikult oli mul oki olla. Mingi megalt naeratav tädi hakkas Eesti kohta küsimusi küsima. Et kas see asub Euroopas? „Jaaa“, „Kas Kesk-Euroopas“, „Ei-ei, rohkem ida pool“, „Seal on vist väga külm“, „Ooojaaa“. Ei mõelnud tol hetkel üldse sellele, et Eestis on juulis südasuvi ning ma alles Singapuris lugesin ema kirja, et keevitab 30 ja isegi rohkem. Olen harjunud inimeste üleüldise küsimusega, kas Eestis on külm, eriti talvel. Ma muudkui jaatasin ning tädi muudkui naeratas. Ma tean seda skeemi, olen telekas näinud, kui mingi kahtlane tegelane kahtlase passiga tuleb, siis küsivad, nt mis on selle X riigi kõige suurem jõgi või pealinn. Teadsin seda, aga ei osanud midagi normaalset vastata, sest peas keevitas ainult üks mõte „mitte lennust maja jääda!“. Kogemata hüppas suust välja „Tegelikult tulin ma praegu üldsegi Austraaliast“. Siis tädi naeratus kustus ning ta küsis veel üle, et Eesti on ikkagi külmem maa kui Austraalia, millele mina taaskord jaa-jaa vastuse andsin ning tädi lasigi mind läbi. Kohutav, kuidas nad sind oma naeratusega haneks tõmbavad. Sa näed küll, et miskit on vale, kuid naeratus on niii suur, et sa lihtsalt naeratad vastu ning kaotad valvsuse. See tuleb kuidagi automaatselt. Mitte, et mul midagi varjata oleks, aga mind lihtsalt häirib, et ma olen mõjutatav:D.

Meil oli muidugi vetsu vaja minna ja juba hüütigi meie nimed valjuhääldis välja. Teised olid juba lennukis. Õnneks tuli hiljem peale meid veel inimesi, nii et päris viimased ei olnud.

Ja nii suudnusimegi Koreasse.

Kunagi ammu, 2 kuud enne reisi algust, kui Chiega tõsiselt planeerima hakkasime ning Chie ikka pressis, et Kimi ja LJga (teine Korea vend) koos reisida Jaapanis, siis Kim pakkus, et me võime Koreas ringreisi teha. Mulle sobis suurepäraselt, sest ma ei tahtnud tegelikult Koreas midagi teha, sõpradega, kellega oleks tahtnud kokku saada, ma kontakti ei saanud ning mul oli lihtsalt vaja 5 päeva sisustada, mil Chie oma sõpru külastab. Läksin väga elevile ning lootused olid suured. Njaaa, kahjuks Koreas selgus, et Kimi plaan piirduski sellega, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Rohkem ta ei planeerinud midagi. Ma seda veel ei teadnud. Lennukis hakkas ta küsima, et mida ma tahaks teha. No mulle meeldivad mäed ja seda ka ütlesin. Ta pakkus, et võiksime Andonisse (kirjapilt vale, vist), kõige vanemasse Korea linna minna. Ma ei osanud sest midagi arvata. Õigemini andis ta mulle valida, kas mäed või Andon. No ja loomulikult ma valisin mäed. Mis oli vale vastus. Kahjuks, jällegi, tol hetkel ma seda ei teadnud, et tegelikult ei pea/saa ma mitte valima/da vaid leidma „õige“ vastuse. No minu „mäed“ oli kapitaalselt „vale“ vastus. Oi meil tuli sest suur tüli hiljem. Oi kui suur tüli. Aga sellest järgmine kord. Mul tudu aeg ning silmad annavad juba asiaadi mõõdud välja:)