Nonii, linnas käidud, sain kõvasti vett kaela. Kodutee oli sama hea kui rand juba – vesi pahkluudeni. Sain baywatchi kõndi harjutada:P:D Vihmahooaeg pole veel alanudki ning meil jookseb vesi juba majja:S Austraalia ehitus:S Anna otsad.
Järgmisel päeval peale õhtusööki külastasime Chie endist (nüüdseks jällegi praegust) töökohta – lasteaeda. Ma küll natuke pelgasin, liiga palju lapsi või nii, aga tegelikult oli tore :) Väiksed mudilased igal pool ringi jooksmas. Kuna Jaapani emad lähevad järjest varem peale lapse sündi tööle tagasi (sest raha napib), siis on neil ka sõimerühm. Veetsime seal päris mitu tundi. Nägin ka Chie töökaaslasi, kellega sai Sydneys uus aasta vastu võetud. Nägid üsna räsitud välja. Ega ma kadesta neid, raske töö ikkagi. Silma torkas, et Jaapani lapsed ei teadvusta, et mitte kõik inimesed maailmas ei räägi jaapani keelt. Üks näiteks küsis minu käest oma emakeeles, mis pidi aluspükse jalga panna. Ma muidugi vahtisin juhmi näoga ning andsin Chiele häirekella. Kuid neil on oma telekaprogrammid, Ameerika filme näidatakse ainult reede või laupäeva õhtuti, pole siis ime, et lapsed ei tea, et maailm on tegelikult mitmekeelne. Filme üldse eriti ei näidata. Nii palju kui mina juhtusin telekat nägema, siis olid seal ainult jutusaated. Õigemini on need naljashõud. Ma kahjuks ei saanud naljast aru ning seetõttu ei saanud üldse aru, miks neid vaadatakse. Kõik programmid olid sellised. Kusjuures uudistesaates, kus on erinevad teadvustajad (minimaalselt 4, aga üldiselt rohkem), on ekraani all nurgas väike aknake, kus näidatakse mitte aktiivseid teadvustajaid. Ehk kui Mati räägib kuidas taifuun maja ära lõhkus, siis Tiina on väikses aknas, ning kui ta seda õigel ajal ei märka, siis näevad inimesed kuidas ta haigutab. Miks see aknake seal on? Sest siis inimesed näevad, kuidas nad uudistele reageerivad. Ehk enamjaolt on nad seal hästi üllatunud näoga (see on praktiliselt jaapanlaste ainuke miimika peale naeratuse, mis on vastuvaidlematult esimesel kohal. Kuid jah, kui midagi jaapanlasele rääkida, siis ainuke näoline reaktsioon on „oooo“ või „eeeh?!?!“. Osakas näitas üks valge tüüp meile youtubest videot „Kuidas rääkida jaapani keelt ilma reaalseid sõnu kasutamata“:D Oli naljakas, kuid samas ka tõsi:)). Aknakeses on nad päris tihti ka tülpinud näoga. Väga huvitav igatahes.
Hiljem käisime pangas raha vahetamas. Kurss oli küll jube – 66 jeeni 1 AUD eest. Aga no mis teha, ega see eriti paremaks läinud selle 5 nädala jooksul. Nagu meilgi on pank kõige soodsam rahavahetuskoht. Neil on veel postkontorid-pangad, kuid seal raha vahetades tuleb enne paberimajadust täita. Ma ei tea, mis neil see nii keeruliseks on aetud. Või noh, ega ta midagi kontimurdvat ei olnud, aga 5 min ikka hakkama ei saa.
Peale panka läks Chie juuksurisse ning mina koos Kimi ja Ayumiga suundusime šoppama. Plaan oli mulle uued bikiinid saada, mida muidugi ei juhtunud, sest ükski ei sobinud, korvid liiga väikesed. Kui korvid sobisid, siis alumine osa oli küll selline, mida ainult mõni vanaema kannaks, mina igatahes küll mitte. Lootusetu, ega ma eriti lootnudki, aga proovida ju võis. Kim samal ajal valmistas ette järgmist kingitust Chie vanematele ja vanaemale – printis välja meie pea-aegu et ühsipildi ning raamis ära. Pärast läksime Starbucks’i kohvitama, oh Kim tekitas seal mõnusa segaduse. Kuna Ayumi aitas tal printida, siis tahtis Kim talle tänutäheks kohvi osta, kuid eelnevalt läks ise teise kassasse omale kohvi ostma, andis sisse tellimuse ning siis jooksis Ayumi juurde, kes alguses küll üritas viisakalt keelduda, kuid siiski nõustus. Müüja võttis raha (summa suutis katta ainult Ayumi kohvi) ning tõi Kimi kohvi. Ja siis ei saanud enam keegi aru mis toimus, sest Kim ei olnud veel enda kohvi eest maksnud, aga sai selle ning Ayumi tellimuse eest ei olnud keegi maksnud. Oeh. Lõpuks ikka asi lahenes ilusti.
Kui Chie meiega taaskord ühines läksime õhtustama. Sõime mõnusas restos, kus korra makstes saad tellida kuni süüa jaksad. Koht valiti tegelikult seetõttu, et kuigi seal on Jaapani stiilis lauad, siis laua all on põrand 30 cm madalamal kui muus ruumi osas, nii et sa saad siiski istuda ja ei ole sunnitud põlvitama. Väga geniaalne lahendus, mulle meedib! Mina oma puiste eurooplase jalgadega ei suuda üle 15 min põlvitada. Sellist põranda-tooli varianti leidub päris paljudes söögikohtades. Peale sööki asusime Jaapani meelelahutust mekkima ehk läksime karaokesse. Kuna jaapanlased Lääne mõistes pidu ei pane, siis karaoked on peamised sõpradega koosolemise kohad. Lauldakse, tehakse nalja ning muidugi juuakse. Karaokemajas on palju väikseid ruume, kuhu minnakse oma seltskonnaga. Sellist avatud karaoke-klubi neil väga ei eksisteeri. Kahju, aga jaapanlased on juba kord sellised häbelikud:). Tore meelelahutus, aga mitte just kõige odavam. Oleks muidugi toredam, kui ma laulda oskaksin:) Ma olin ikka täitsa jube, ainuke lugu, mille ma suutsin teistega samaväärsel tasemel esitada oli „Barbie Girl“, hahaa. Ja see „tase“ tähendas, et natuke üle poole läks täppi:) irwww. Et koorilaulu ma küll enam tagasi ei lähe, ei ole mõtet ennast ja teisi piinata:D
Järgmine päev oli Ayumil ja Kanal töövabad ning viiekesi läksime Ayumi väikse autoga trippama. Temal on siis see max 4 inimest auto. Leppisime kokku, et kui politsei tuleb, siis Kana peidab end ära. Ta on nii õbluke!!! Minu ranne on mitte väga palju liialdades tema kaks rannet. Piitspeenike. Tahaks öelda paljulevinud väljendit „kaks konti ja k**e hais“, kuid kuna ta nii kena tüdruk on, siis ütlen lihtsalt et sööb nagu linnuke ja ise võib ka kerge tuulega lendu minna:). Eks tal nimi ka juba vastav:P Käisime koske vaatamas. Oli nagu kosk ikka:D Vesi oli külm. Teised kükitasid kivi peal, aga mul oli ikka vaja sisse sumada. Kartsin küll, et võtab äkki jalad krampi, aga ei juhtunud midagi. Chie nagu ta on, ega temagi saanud ju mulle alla jääda ning lõpuks olid riburadapidi kõik vees. Ma olin ainuke, kes oli tõesti bikiinide väel. Jaapanlased väga oma paljast keha ei näita ning seetõttu tulid teised t-särkidega, mille all olid bikiinid. Minusugune „tünn“ ei tohiks kohe kindlasti oma paljast keha näidata. Oh, mu kõht oli suureks jututeemaks, mitte nii väga Nagasakis, rohkem Kumamotos. Kim alustas seda, ei saanud ei üle ega ümber. Vahel küll ütles, et talle meeldib, kuid ikka oli pinnuks silmas.
Ma vette väga kauaks ei jäänud, jahe hakkas. Chie pladistas kõige kauem ning tuli suuresti kekates veest välja, et küll nüüd on hea olla (ta oli uhke, et suutis kõige kauemaks jääda). Oeh. Vahel on lihtsalt nii kummaline, kui tema, olles 24-aastane ning tahtes hirmsasti välja näha ja olla kui täiskasvanu, kekkab nagu plikake ülilapsikute asjadega ning sealjuures ei saa aru, miks inimesed arvavad, et ta on maksimaalselt 20. No näiteks, peale Fuji mäe vallutamist olid meil mõlemal jalad haiged. Kolmandal päeval mul veel väga väga õrnalt tuikas, kuid Chiel olid jalad korras. Ta küsis mu jalgade kohta, vastasin, et veidi valutavad, mille peale tema kuulutas uhkeldades „Aga minul ei valuta!“. Mul ei ole selle peale kunagi midagi öelda. Kasva suureks! Te peaksite seda ise kuulma, see on tõesti nagu mu vanem õde kui ta oli 8-aastane. Chie kahjuks ise ei näe seda. Asja positiivne külg on see, et tänu tema lapsikule loomule olen mina kõvasti suuremaks saanud. Olen palju mõelnud, mis teeb täiskasvanust täiskasvanu ning arvan, et see on kannatlikkus. See, kui sa ei ärritu igasuguste pisiasjade peale ning lased inimestel olla, see vajab palju kannatlikkust, kindlat meelt ning tahtejõudu. Samas teeb see su enda rahulikumaks. Täiskasvanumaks. Austraaliasse tulles olin ma 24 ning kõik arvasid et olen 16, max 18. Veel aasta tagasi pakuti 20, 22. Ja nüüd, aasta hiljem, pakutakse 26, mis on mu õige vanus. Mis juhtus?!?!?! Ja see ei ole mitte üks inimene, kes pakub 26. 4tk järjest ja kõik on täppi pannud. Vahel üritan ise eelnevalt nalja teha, et 16 olen ja mitte keegi ei saa naljast aru. Daaaa. Minu jaoks on see positiivne, vähemalt nii kaua kuni keegi 30 pakkuma ei hakka:D No nüüd ma saan jälle lapsikum olla, sest mul sellised asjalikud inimesed ümberringi;D Ah, mis ma seletan, tegelikult on 2a Austraalia päikest mulle kortsud näkku tekitanud:P Kusjuures tegelikult inimesed ütlevad mulle, et mul on väga ilus sile nahk, mis on teine asi, millest ma aru ei saa. Okei, Jaapanis võõrad naised tulid tänaval ligi või kui putkast süüa ostsin ning esimesel aastal noored jaapanlased korrutasid kõik mulle seda sama juttu, aga nüüd siin ka, Port Douglases üks meesterahvas sai selle välja öeldud. Ma lihtsalt ei saa aru, millest nad räägivad, mul on pubekast peale lõug vinne täis olnud ja on siiamaani. Kogu aeg. Kohutav, vahel ei saa pildi peal isegi naeratada. Midaiganes, ei hooli nagunii.
Pärast ujumist võtsime ette väikse jalutuskäigu metsas. Käisime sillal, tegime pilte ning läksime Nagasakisse tagasi. Ostsime midagi näksida ning läksime sadamasse päikseloojangut nautima. Väga ilus oli. Neil olid merepäevad ning üks suur laev oli teel sadamasse. Võrratu vaatepilt. Sile vesi, päike ja mastidega laev. No ja muidugi mäed. Kadestasin, et Chie nii ilusas kohas üles on kasvanud. Poest saime ka erinevat tüüpi säraküünlaid ning peale loojangut läksime neid mere äärde põletama, sadamast veidike eemale. Äge oli. Tuli lapsepõlv meelde.
Järgmise päeva esimese poole vedelesime Chie vanemate juures. Käisime netis. Ma proovisin telekamänge, Chie isa tutvustas. Mul oli temaga hea klapp, kahju ainult, et ta inglise keelt nii vähe rääkis. Mängudest võtsin ette lennukisõidu, bowlingu ning lauatennise. Viimased kaks olid aktiivsed mängud, ehk pidin reaalselt käega vehkima. Huvitav.:)
Lõuna paiku läksime tagasi vanaema juurde, et asju pakkida ning sättida. Minul oli tõsine katsumus vaja läbida – Chie vanematele ning vanaemale kaardid kirjutada. Ma ei toonud mingeid suveniire Austraaliast, sest see ei ole minu kodumaa ning Chie saatis neile nii palju träni eelnevalt. Ta ostis suure kastitäie maiustusi lastele. Ma eelnevalt juba ammu küsisin, et mis ma peaksin kingituseks tegema, aga Chie väitis alati, et midagi ei ole vaja. Nii ma mõtlesingi midagi tee pealt haarata, kuid mis mul siiski kahjuks ei õnnestunud. Kim, nagu juba mainitud, muudkui kinkis ja kinkis. Samas mul ei olnud raha, et midagi hirmus kallist ja palju osta ning ma tean, et vanad inimesed ei taha mingit träni. Nägin ka millise näoga vanaema Kimi kingitud söögipulgad vastu võttis, et noh jah. Ühesõnaga raha mul ei olnud, aga tänu oli suur. Nii ma otsustasingi midagi südamest teha. Ostsin ka natuke näksimist ning kaardid. Kuna ei vanemad ega vanaema inglise keelt lugeda ei suuda, siis loomulikult pidin kaardid Jaapani keeles kirjutama. Selleks kasutasin Chie abi. Kirjutasin jutu inglise keeles valmis ning lasin tal tõlkida. Ta tahtis küll alguses keelduda, kui minu A4 täis teksti nägi, kuid ma ütlesin, et tähtis on, et mõte jääks samaks, ei pea sõna-sõnalt olema. Tean omast käest, et sõna-sõnalt on ikka väga raske tõlkida, eriti nii erinevaid keeli. 2 h kirjutasin kahte kaarti, käsi oli lõpuks nii krampis. Aga üritasin täpselt Chie käekirja järgi teha, kus iganes konksuke oli, või kriips oli veidi kaarega, siis tegin järgi. Hiljem kuskil suvalises käimlas wc potil istudes ning uksele kleebitud tekste lugedes sain aru, et need konksukesed ja väiksed kaarekesed kriipsukestel ongi olulised. Ega ma ise aru saanud, mida ma neile siis täpselt ütlesin, aga nad olid väga õnnelikud. Chie vanaema tuli veel hiljemgi tänama ning ema tal helistas 3 päeva hiljem ja suure elevusega seletas, mida ma olin kirjutanud (Chie muidugi pahandas emaga, et kle ma ju tean mis seal on, mina ju tõlkisin, irwww). Siis ma olin õnnelik, sest nemad olid õnnelikud ja nemad olid õnnelikud, sest mina olin õnnelik. Chie isa oli viimasel õhtul muretsema hakanud, et neil ei ole meile kingitusi, et äkki peaks meile raha andama. Issand!!! Ma ju sain yukata ning kogu söök ja meie tassimine ühest kohast teise jne.
Viimase õhtu Nagasakis veetsime Chie sõpradega Ayumi ning Kanaga. Sõime õhtust. Kana tegi kingituseks käeketi (ta töötab ehete poes, meisterdab neid pidevalt) ning Ayumi käest pildialbumi. Eelnevalt käisime kiirpilte kambakesi tegemas. Hirmus ilusad pildid tulevad sealt välja, üldreeglina seetõttu, et pildid on ülevalgustatud, ehk näod on valgemad kui nad tegelikult on. Mina olin kahjuks liiga valge:). Kleeps-pildid siiani rahakoti vahel. Tore mälestus. Kenad inimesed.
Järgmisel päeval bussiga Kumamotosse, kus ootas meid ees minu kolmas Jaapani suur sõber Kurumi. Minu väike Jaapani õeke.:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar