Lõuna-Korea 9-17 juuli

Lennujaamas oli hea meel küll, et Kim meiega oli. Mitte, et midagi hirmsat oleks juhtunud, aga tundus, et läks kergemini. Või noh, sinna oli vaja kirjutada ööbimiskoha aadress, Kim oma õe aadressi muidugi ei teadnud ning me jätsime täitmata ja hiljem tuli segadus sellest. Aga siiski oli kergem.

Lennujaamast linna oli pikk sõit, bussiga. Sealt edasi rongiga Kimi õe juurde. Õnneks oli Chie mulle enne juba rääkinud, kui väiksed on elamised Jaapanis (ning tegelikult ka muudes Aasia riikides), nii et ma ei olnud Kimi õe korterit nähes üllatunud. Kui uksest sisse astud, siis kohe, vasakut kätt on kraanikauss, seinaäärt mööda edasi on pliit, sellega 90-kraadise nurga all (ehk välisuksest 2 minu suurt sammu teise seina) on külmkapp. See koridor-köök-elu-ja-söögituba on väiksem kui minu vanematekodu koridor. Korteris on kolm tuba. Meie Chiega elasime ühes toas. Mahtusime täpselt teineteise kõrval põrandal magama ning natukene jäi ruumi paari koti jaoks kõrval ning jalutsis ja ruum oligi täidetud. Teine tuba on sama suur, õe enda tuba on veits suurem. WC, dušš ja pesumasin asuvad ühes ruumis. Duššikabiini ei ole. Põhimõtteliselt on pesumasin ning selle ja seina vahel on pott ning ülejäänud ruum on dušš. Kui end pesed, siis tahes-tahtmatult pritsib vett igale poole. Ka nendele seinakontaktidele, mis kohe duššiga vastakuti seina peal on. See oli küll õudukas vaatepilt – hea, et midagi kärssama ei ole läinud.

Samas on nende ruumi kokkuhoid hämmastav. Jaapanis ka, mind, erinevelt mõnest kanadalasest, pani hämmastama, kui targalt nad suudavad ruumi ära kasutada, nii et sa ikkagi oma asjade otsa ei koperda ja luid ei murra. Nt enamikes majapidamistes (st ruumivaestes) käivad söögalaua jalad kokku ning saadki selle vaikselt kuskile ära paigutada (nii ka Kimi õe oma). Laud on neil see madal väike söögilaud.

Lihtsalt hämmastav.

Kimi õde ei ole just kõige rikkam inimene, ta on Korea keskklass. Ehk elab ta kitsaste-tänavate rajoonis, kus ülesse vaadates on näha ainult metsikult kaableid. Ka tema enda akendest tuli 3 kaablit välja, mis libisesid vaikselt kokku teistega moodustades suure puntra. Kaablitemeri.

Ma tegin nii palju pilte Korea kirikutest. Kuna raha pühakojade ehitamiseks ei ole, siis võetakse mingi suvaline maja, millele lüüakse neoontuledes rist peale ja ongi kirik valmis. Hämmastav.

Koreas sain käiku lasta pulkadega söömise praktika. Ma natuke Austraalias enne minekut juba harjutasin. Alguses kunagi proovisin, siis ei saanud üldse, aga mingi hetk võtsin lihtsalt suvaliselt kätte ja tuligi. Eks ma olen palju vaadanud, kuidas Chie neid käsitseb. Natuke valesti hoian, st hoian nii nagu lapsed hoiavad, aga nii ei ole õige. Aga söödud saan, see peamine. Eks ma alguses ikka pudistasin kah.

Korea söömine ehmatas küll alguses ära. Nii palju (väikseid) kausse pandi laua peale. Aga selline ongi nende söömiskultuur. Hästi palju erinevaid kausse erinevate asjadega ning siis oma suva järgi miksid neid kokku, enamasti riisiga, või lihaga või omavahel. Igal suutäiel on erinev maitse. Normaalne on, et süüakse ühistest kaussidest. Siit võib-olla tuleb ka selgitus, miks Kim nii kiiresti sööb:D:P Eriti palju kausse on, kui lähed välja sööma. On nn kõrval-road, mis on tasuta ja mida saad ka juurde küsida (kui suudad ettekandja kurja pilgu välja kannatada:P). Väga tihti pead ise endale kokkama. St sulle tuuakse koostisosad ning lauad on ehitatud koos pliidiga ja seal siis vaikselt kärsatad. Hinnaklassi ma kahjuks väga selgelt enam ei mäleta, midagi röögatut ei olnud, aga hirmus odav ka ei olnud. Ütleks, et väljas söömine on umbes sama, mis Eestis.

Ma ei tea, kas ma olen vürtsidega ära harjunud või mis, aga Korea toit ei olnud nii röökivalt vürtsikas, kui kartsin. Loomulikult saad tellida väga vürtsikaid toite, kuid saad ka täiesti normaalse vürtsikusega roogasid, nii et selle pärast ei pea küll keegi südant vaevama. Iseasi, kuidas sa need toidud ilma kohaliku tõlgi ja seletuseta üles leiad:)

Soul on turvaline linn. Suur, aga turvaline. Kordagi ei tundunud, et pean nüüd oma kotte hirmsasti vastu keha suruma või mis iganes. Ka kohalikud ei tundunud närveerivat. Rongid on nii Koreas kui ka Jaapanis magavaid sõitjad täis. Kõik nokivad, mõned vähem, mõned rohkem.

Linnatänavatel korealased omavahel on natuke ebaviisakad, Austraalia mõistes. Kui kellegagi kokku jooksed, siis keegi ei vabanda, ei pöörata peadki. Kui oled valge, siis on üldiselt lood teised. Valge on priviligeeritud inimrühm neile ning nendega käitutakse väga viisakalt, mulle isegi naeratati. Alguses ma ise seda tähele ei pannud, et käitumises on vahe sees. Chie hakkas rääkima, et kõik on ebaviisakad ning ta kardab Jaapanisse minna, et seal sama seis, keegi ei vabanda (tema väite järgi ei vabandata Jaapanis, kui kellegagi kokku põrkad, sest kõik tunnevad nii häbi, et ei suuda vabandada... noh... jah... midaiganes). Minul samas oli kõik oko, noh tegelt põrkusin minagi tihedas tursititänavas inimestega kokku ning mulle tuli armas kodu meelde:) Selline kodune tunne – inimesed vahivad tõreda näoga, keegi sulle teed ei anna, kui Sina annad, siis nemad kohe kindlasti üldse ei anna. Aga hiljem märkasin minagi, et minuga ollakse lahkemad kui kohalikega.

Koreas üldiselt tasuta asju ei eksisteeri. Kui keegi Sinu heaks midagi teeb, siis tuleb kohe midagi pakkuda, enamasti raha. Kui kohe vastu ei võta, siis tuleb uuesti pakkuda. Mõni ei võtagi. Tundus, et see on pingeline teema. Üks onu joonistas mulle paberi peale ... midagi. Mingi erilise paberi peale mingid erilised hieroglüüfid (nii neid muidugi ei nimetata:D, vabandused kõigile, kes puudutatuna tunnevad:D), mida on väga raske teha. Ta teebi seda – turistidele, ja tasuta. Mu Korea sõber Lumi pakkus talle tükk aega raha kuni onu tigedaks sai. Austraalias on ikka normaalne, kui keegi sulle lihtsalt heast südamest midagi teeb ja sa võtad selle vastu. Arvan, et Eestiski. Vähemalt ei ole nii suurt närveldamist sellega, nad ikka kohe täitsa tõmblevad. Ma sellest räägin hiljem, kui hulluks Kim Chie vanemate lahkuse tõttu läks. Ta üritas teha võistlust „kumb suudab rohkem raha teise kingituste alla panna“ Chie isaga. Minul oli nagu natuke mingil määral häbi, et ta ei suutnud rahulikult olla ja kogu aeg närveldas ja tõmbles, aga... kultuur on teistsugune. Aga sellest hiljem.

Koreas on naine olulisel kohal, st naine on peres tähtis. Ei ole sama nagu Jaapanis, et naine käib vaikselt mehe järel ning teeb mis kästakse. Naine lööb korra majja ning Austraaliaski näed väga tihti kui Korea tüdrukud poisse peksavad. Mitte kõvasti ja mitte vägivaldselt. Ühiskonnas on naise kaitsmine oluline, kui keegi näeb, et sa naisterahvale liiga teed, siis seda ka kohe öeldakse. Nii siis oligi, et kui Kimiga koos reisisime ja bussist maha tulime, et kotte võtta, siis mees äkki rabistas, et mulle kotti selga aidata. Mul ajas silmad suureks küll – mis see siis nüüd äkki?! Aga tema käitumisest sain aru, et ta tahtis jätta muljet meid piidlevate meeste ees, kes bussijaamas seisid. Üks teine kord, kui oma kottidega mõttetult ringi kõmpisime, siis mingi suvaline onu ütles mulle inglise keeles, et me peaksime kotid ära vahetama ning isegi mu naeratusest ja eitavast vastusest ei piisanud, ta ikka veel üritas veenda, et me peaksime kotid ära vahetama, sest mul tunduvalt suurem kott. Onu oli ikka väga pettunud kuhu see noorus omadega jõudnud on!!! :D

No vist sain üleüldise jutu räägitud, nüüd reisi enda kallale. Ma vist käin vahepeal vetsus ära:)

Soul. Alustasime muuseumide, templi, Kuningapaleega ning kunstliku jõega. Muusemides hakkas muu huvitava juures silma sarnasus Eestiga. Paljud iidamast aadamast säilinud asju on idee poolest sarnased meie omadega. Templid on Koreas väga värvilised, väga värvikirevad. Kuid huvitavad ja ilusad. Minul õnnestus ka puust padi ära näha. Hõmm, kuskil... saunas vist, sain Jaapani oma isegi proovida. Ei olnud nii hull kui arvasin, kuid magada ikka sellega ei tahaks. Soulis voolab nüüd juba mõnda aega kunstlik jõgi. Seal oli muidu enne päris jõgi, aga see oli kohutav ning rokane ning seetõttu otsustas tollane linnapea, et tuleb kunstlik jõgi ehitada. Rahvas oli üldiselt selle priiskamise vastu, aga jõgi siiski tehti. Päris jõgi voolab kuskil telliste taga. Muidu... huvitav, ilus isegi, kuid usun kohaliku sõbra Young Mi juttu, et varsti läheb käest ära, sest selle eest tuleb ikka tublisti hoolt kanda. Nüüd on see sama linnapea riigipea. Ja nüüd ta tahab teha kunstlikku jõge läbi riigi – turismiobjektiks. Rahvas pole üldiselt nõus.

Koreas muidu valitseb kapitalism. Kellel raha, sellel jõud; kellel jõud, sellel õigus. Tööle saavad need, kes tulevad hea nimega koolist. Hinded ei ole absoluutselt olulised, maksab ainult kooli nimi. Kui tööle on vaja uusi inimesi, siis võetakse koolide kaupa. Alguses üks kool, kui sellest koolist kedagi enam ei ole, siis võetakse headuselt teine kool jne. Kvaliteet ei ole oluline.

Pärast kolme päeva Soulis lahkus Chie oma sõprade juurde ning meie Kimiga jäime kahekesi. Järgmisel päeva käisime pangas raha vahetamas (oli esmap, nädalavahetusel on pangad kinni, Austraalias oli ülikehva kurss, brrr – röövlid!!). Hiljem läksime jõe äärde jalgrattaga sõitma. Ahh, kui mõnus!!! Jõgi, tuul .... ahhh kuidas see mulle meeldis!!! Lihtsalt väntad ja sõidad, pea tühi mõtetest.

Järgneval hommikul väga vara alustasime ringreisi. Sihtmärgiks oli Busan, kust väljus praam Jaapanisse (Fukuoka). Alguses suundusime itta ning siis rannikutpidi lõunasse.

Aega meil nappis, kõvasti. Aga vähemalt oli meil plaan. Kui Chie ära läks, siis panime Kimiga ikka tõsise kätši maha, aga ma ei viitsi sellest rääkida, vähemalt pani poiss öösel plaani kokku. Soulist suundusime Sokcho’sse, mille lähistel asub Seolack’i mägi. Ülijärsk minek oli. Sikutasin end nööripidi üles. Peale kõige hullemat kohta avastasin, et olin kaamera poole tee peale jätnud (tuldud teest poole tee pea, mäe suhtes pool oli veel väga kaugel:)). Läksin sellele järgi. Oma olematute kopsude tõttu (ehk allergiast täistursunud kopsude tõttu) on mulle mäest üles minek väga raske. See-eest kui ma mingi 1-2h pärast lõpuks kopsud lahti saan, siis on ülihea. Tavaliselt ongi nii, et kui teised hakkavad väsima, siis mul tuleb energia. Aga alguses olen väga aeglane, eriti kuna mitu kuud ei olnud end liigutanud, ega kuskil künka otsas turninud (see-eest alla tulen kiiresti, sest siis ma saan hingata:D). Oh, Kim oli pahane. Tal oli range eesmärk tippu jõuda. Mind see tipp ei huvitanud, ilm oli pilves nagunii. Tippu me ei jõudnudki, sest pidime viimase bussi peale saama. Mulle sobis täiesti.

Öö veetsime bussijaama kõrval motellis. Austraalia mõistes üliodav. Tuba 10 taala nägu. Austraalias saab selle eest telgile koha:).

Hommikul vara bussiga Andong’i, kus asub Korea vanim küla. Käisime ka maskitantsu vaatamas. Vaatamata mittemingisugustele ootustele oli see siiski kena. Mulle meeldis. Mind ja üks prantslannagi tõmmati tantsule. Pärast anti ka meene – maskiküpsised. Mmm, nämmad:). Üks tädi ütles, et ma tantsisin hästi. Ma keeldusin seda uskumast! Seda jalatõstmis-tantsu ei saa küll tantsuks kutsuda. Neil muidu kummaline rütm, ma õnneks kuulasin-vaatasin hoolega, kui nad seal eelnevalt tiirutasid. Aga hiljem, üks noor korealane, Kimi videot piideldes väitis sama, et ma tantsin hästi. Aaa?!?!?! Onu, kes meid tantsule tõmbas oli ka muidu minuga rahul, aga .... ehk kunagi õnnestub videot ka näidata, siis saab igaüks ise otsustada;)
Küla oli huvitav, nägin oma elu esimest riisipõldu. :). Samas oli jällegi sarnasusi Eesti vanade ehitistega.

Siis me jälle sõitsime natuke ning saime Kimi sõbraga kokku. Väga viisakas poiss;). Käisime söömas. Ma ei tea millest nad rääkisid, aga ümberasuvatest laudadest piideldi neid ja siis mind pidevalt. Ja need näod olid rohkem kohkunud-üllatunud kui naeratavad. Aga noh, mis sest enam.
Seekord saime toa 35 taalaga. Täitsa okei tuba, nett olemas ja puha. Nett, koos arvutiga, on neil muidu seal igal pool tubades sees, mõnes isegi kaks arvutit.

Edasi sõitsime Gyeongju’sse. Käisime Buddha’t vaatamas. Õnneks kohtasime kenat Korea paari (kes ka Austraalias käinud, kohtusid seal), nendega saime oma järgmistesse sihtpunktidesse samas linnas. Ma väga ei mäletagi, mis need olid. Üks oli kuningate surnuaed – suured murukünkad. Ütleks, et Korea on ka hakanud turismiobjektide pealt raha röövima. Ma tõesti ei saanud aru, miks selle külastamise eest peab maksma, ja ei olnud odav lõbu. Teine asi ole veel „parem“. Keegi isegi ei tea, mis see on, aga pidime siiski 500 vonn välja käima. AU mõistes üliodav, aga ... keegi isegi ei tea, mida see väike torn endast kujutab, teadlased arvavad, et sellega vaadati tähti kunagi, kuid asjandusel ei ole ust ega midagi ning vist oli katus peal. No ei olnud loogikat igatahes.

Õhtul bussiga Busanisse. Kuna saabusime 12 öösel, siis saime väga hea toa väga soodsalt. Koreas on nagu ka Jaapanis – mida hiljem saabud, seda odavam on tuba. Üldiselt peale kella 3 hakkab hind kukkuma. Mõnes kohas ollakse isegi nii lahked, et saad koti hoiule jätta ning peale 3 sisse regada. Järgmisel päeval pidime ümber kolima, sest täishinda me maksta ei suutnud. Kallimates motellides on väga naljakalt – wc ja dušširuumil on klaasuks. Tore on, et me Kimiga ikkagi ainult sõbrad oleme. Väga tore... Ainulaadne kogemus:P:D

Busanis käisime kalaturul. Enamik vee-elukaid müüakse elusalt. Oi mul oli neist vaevlevatest kaladest, kaheksajalgadest ja muudest olenditest niii kahju. Oeh. Käisime niisama linna peal. Õhtul läksime randa. Ilus oli.

Hommikul sadamasse ning Jaapanisse.

Plaanisin muidu ka minu ja Kimi jagelemisest rääkida, aga ... see ei ole oluline, arvan. :) „Kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja“:P:D