Jaapan, Osaka (20-23)

Hommikul 8 paiku jõudsime Osakasse. Mul oli couchsurfingu kaudu öömaja otsitud. Chiel läks õige tee otsimisega ilgelt kaua aega, kuigi meil oli täpne teejuht olemas. Asja point oli see, et tuli õige väljapääs valida, kogu info oli Craig meile eelnevalt edastanud. Paberilipakas oli Chie käes, muud ei ole midagi öelda. Ma ükspäev tulin üksi sealt, unustasin ära, millise väljapääsu me eelmine kord võtsime, mäletasin paberi pealt nagu, aga ei olnud üldse kindel. Läksin umbes ja praktiliselt eksisin ära. Hiljem sain aru, et mul oli väljapääsu nr õieti meeles, kuid kuna me Chiega sealt ei läinud, siis olingi võõral tänaval ega teadnud kus suunas minema hakata. No igatahes hiljem tuli üks vend Hollandist üksi ja leidis samade juhistega koha ilusti üles.

Craig on austraallane, kuid viimased 10 aastat Jaapanis elanud. Üliabivalmis inimene. Tema kiitmiseks ei ole sõnu. Andis isegi oma töömobla mulle, et ma saaks vajadusel Chiele helistada, või talle. Chiele ma paar korda esimesel päeval helistasin, sest mulle tundus imelik, kui me samadess kohtadesse eraldi läheme, kuid ta alati puikles ning sain aru, et ta ei ole huvitatud. S***a sellega. Ma parem alustan alguses.

Hommikul jõudsime Craigi juurde. Teda ennast ei olnud (oli öösel ula peal käinud ega olnud veel tagasi jõudnud), tema korterikaaslane lase meid sisse (nad oli tegelikult aru saanud, et me õhtul tuleme). Ma olin valmis seiklema, kuid Chie tahtis raamatut lugeda. Läksin üksi välja. Oh ma oli nii elevil!!! Bussijaamast tulime metrooga, ma ei riskinud üksi ühistransporti võtta. Seega jalutasin. Leidsin suure tee, kus viidad bussijaama. Jalutasin mööda magistraalteed ning igaks juhuks tegin valgusfoorinimedest pilte, siis saan kellegi kohaliku käest teed küsida, kui ära eksin, sest seda 20-tähelist kohanime ei olnud ma võimeline korrektselt välja hääldama.

Leidsin bussijaama üles. Bussijaamas ja selle kõrval on metsik ostukeskus. Enamasti riided, kallid riided. Linnas olles mõtlesin lõpuks välja, et kui ma pakki tahan Eestisse saata, siis peaksin seda nüüd tegema, sest postkontor on nädalavahetusel äkki kinni. Asju mul muidugi kaasas ei olnud, rahast rääkimata. Enne pidin oma säästu-dollareid ümber vahetama, sest rahakott irvitas oma hambutut naeratust ainult. Kõmpisin Craigi juurde tagasi. Mingisugune tunni tee oli, natu üle. Craig oli seekord kodus, Chiet mitte. Vend pidi ära minestama, kui kuulis, et ma jala kõnnin linna ja tagasi. Siis ta andiski oma mobla mulle, näitas kus on kohalik bussipeatus ja seletas, et reedeti, ainult reedeti, saab odava terve päeva pileti „no-my-car-day“. Kirjutas selle mulle üles ka, ma alguses ei saanud aru, et piletinimi ongi inglise keeles, kui selle bussijuhile Jaapani võimalikku keelt imiteerides ette laulsin, siis too vaatas mind küll nagu debiilikut, aga vähemalt aru sai. Ja saingi oma esimese pileti ise ostetud!!!! :D Raha sain ka lõpuks kalli kursiga vahetatud ning isegi paki sain üksi saadetud (seal on „mõnus“ paberimajandus, mis enne tuleb läbi teha). Õnneks olin Chiega seda eelnevalt teinud ning ma teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Natuke tegin valesti ka, selle asemel, et „mänguasjad“ kirjutada, panin ma „pehmed loomad“. Oi mul läks tükk tegemist, et tädile seletada, mis mul seal pakis ikka on:). Aga kuuldavasti on pakk nüüdseks ilusti kohal:).

Hiljem läksin Osaka lossi, kus oli parasjagu valguse-festival käimas, kõik kohad olid kujundatult paigutatud põlevaid küünlad täis. Lossi tagahoovis oli kontsert. Väga ilus oli, kontsert oli mõnus, ilusad inimesed ilusate häältega laulsid ilusaid laule. Väga mõnus. Tasuta:). Natuke jama oli lossi saamisega. Oli üks rong, mis läks otse, aga selle puhul mu päevapilet ei kehtinud. Pidin ümberistuma, aga selleks, et toda metrood saada, pidin jaamas väga kaugesse otsa kõndima. Üks lahke luupav jaamaonu käis minuga ja hoolitses, et ma ikka õigesse kohta läheksin. Ta oskas inglise keelt ning oli üliõnnelik, et sai seda praktiseerida ning mind aitada. Jaapani blogi alguses juba rääkisin sellest. Mul oli hea meel, et Chie otsustas mind omapead jätta. Siiski, ma ei oleks suutnud seda kõike läbi teha ilma et oleksin Chiega nädalaid koos reisinud ning teda jälginud. Ma olen väga tänulik, et ta mind aitas ja ma olen õnnelik, et ma sain lõpuks ise ka proovida. Osaka infopunktist sain brošüüri, kus isegi kõik transpordi ja ka piletimaksmise reeglid ilusti kirjas. Kes tahab sinna omal käel minna, siis see on võimalik. Tuleb lihtsalt vaeva väga palju näha. Kui lossi peatuses maha tulin, siis ma muidugi ei osanud väljapääsu valida. Üks rõõmsameelne ülikonnas meesterahvas tuli mu eksinud näo peale appi ning kuna tal oli sama tee jalge all, võttis mu oma kaitsva tiiva alla. Ka temal oli väga hea meel, et sai inglise keelt rääkida. Väljapääsu juures kohtus ta oma vennaga, minule näitas põõsa tagant paistvat lossi ning veendudes, et ma tean nüüd kuhu minna, läksid nad oma teed. Nii armas:)

Chie muidugi käis ka lossi ja kontserti vaatamas, aga kui ma talle päeval helistasin, siis väitis, et läheb šoppama.

Järgmisel päeval vedelesin niisama. Läksin roosiparki. Tahtsin ühistranspordi võtta, kuid eksisin maa all 100x ära ning otsustasin jala minna. Roosid kahjuks ei õitsenud. Park ise asub saare peal. Mõnus, kuid kel ajaga kiire, siis väga ei soovita. Istusin ja lugesin. Ei viitsinud midagi teha. Chie küll hommikul pakkus, et ta võib mulle näidata, kus ostukeskused asuvad, aga ma ei olnud huvitatud. Käisin jaama ostukeskuses. Ilgelt suur ja keeruline struktuur. Maa alt ja maa pealt saad ühest hoonest järgmisse teisele poole magistraal-teed. Erinevad trpepid viivad erinevatesse kohtadesse, tupik koridoridesse. Mul oli rohkem raha vaja vahetada. Otsisin panka, lõpuks leidsin kah.

Craigi juurde saabus veel üks külaline, Frank, Hollandist. Craig ise oli õhtul kinni, kuid tema korterikaaslasega läksime õhtustama, neljakesi. Kunagi juba rääkisin, et mõlemal vennal on nn aasiapalavik ning Chie oli neile kuum tükk. Tundus, et Frank’il oli natuke rohkem edu kui nii võib öelda ning seega Mark ei seedinud teda silmaotsaski. Sain aru, et kui midagi tellid, siis järgmine asi tasuta, vähemalt nii Mark ütles. Ei olnud ikka nii. Väga kallis õhtusöök tuli kokku – 3000 jeeni nägu. Mark muidugi jõi kõvasti õlut ning lõpuks läks kangema peale üle. Teadsin, et lõpus lööme arve neljaks ning ei taht väga teiste õllede eest maksa, siis jõin mangomahla. Mis, ma arvan, maksab sama mis õlugi. Lõpuks sai neil mangomahl otsa, ning selle esemel, et öelda, toodi mulle klaasitäis jääd natukese mahlaga. Imede-imde. Läskin ananassimahla peale üle:).

Ja nii mööduski mu viimane õhtu Jaapanis. Läksin tuttu ning järgmisel päeval lennujaama. Chie aitas mul rongijaamas õige alguspunkti leida. Tahtsin võimalikult odavalt minna, sest mul olid viimased sendid mängus, dollareid oli, kuid ma ei taht 50 taala mingi paarisaja jeeni pärast vahetada, eriti niukse jubeda kursiga. Buss, mis läks otse lennujaama oli kallim. Seega – rong. Õnneks juhtus nii, et sain rongiga otse lennujaama, ei pidanud ümber istuma. Ja raha jagus ka täpselt, sain enne lendu veel juua ning näksimist osta.

Lennujaamas oli üks noor tööline nii abivalmis, et kui mu suurt kotti nägi (ma olin oma seljakoti just transpordikotti pakkinud, seega pidin oma 20kg käeotsas kandma), siis pakkus, et äkki aitab kanda. Keeldusin viisakalt, kuid väga armas pakkumine kõrgete kontsadega seelikus inimeselt:).

Ja ongi kõik!:)

Chiest veel nii palju, et kui me oleksime normaalses situatsioonis ehk saaksime paar korda nädalas kokku ja läheksime lihsalt kohvitama, siis oleksime väga head sõbrad. Me lihtsalt ei suuda olla 24h nokkapidi koos; ainult meie kaks. Austraalias olles saatsin talle kirja ning sain ka vastuse. Meil ei ole mingit viha teineteise vastu. Ta on ja jääb mu toredaks reisikaaslaseks, meil oli ka palju häid aegu koos. Inimesena, sõbrana on ta hea inimene. Ta väga hoolib oma vanematest ning tahab neid igati aidata. Nagu Kimgi, saatis temagi mulle sünnipäevakingi. Eelmisel nädalal sain kätte. Suhtlen ka Kimiga endiselt, ta isegi helistas Austraaliasse mulle. Keegi meist püsivalt facebooki kaudu sidet ei pea, aga see ei olegi oluline. Olin õnnest pilves kui Kimi kingituse sain, tee (keegi ei saa aru, kuidas see üldse kohale tuli:)), asi ise ei ole oluline, vaid kingitus, see, et ta võttis vaevaks saata. Chie kingitus oli suur kast, kus, lisaks kingitusele, mu lemmik-snäkid sees, lehvik-kaart, kuhu olid sisse joonistanud ka tema õelapsed ning õnnesoovid ka kohatud Chie sõpradelt Ayumilt ja Kanalt. Chie kirjutas armsa loo oma õe kaheaastasest pesamunast Yukist, kes iga kord, kui telekas näidatakse prillidega blondi, näitab näpuga tema pihta ning ütleb „Margareta“:) Niiiii armas. Olin niiii õnnelik, et helistasin Chiele Jaapanisse. Rääkisime lastest ja ilmast:).

Nemad ei unusta mind ja mina ei unusta neid. Mitte kunagi, sest meil on ühised mälestused. See ongi oluline.