Tagasi Austraalias (23 aug - 4 dets)

Lennuk Osakast Cairnsisse saabus 4 hommikul. Peale minu oli lennukis veel üks valge inimene, mees oma asiaadist naise ning lastega. Peale immigratsiooni leti läbimist tuli üks hirmus suure naeratusega mees minuga kõnelema, palus mul toolil istet võtta ning hakkas küsitlema. Ta muudkui naeratas ja naeratas ja muudkui uuris ja puuris. Hakkas minu Eesti elu kohta küsima, mis mu endine töö oli. Tegelesin tarkvara testimisega, ning ega ma eriti oma tööst rohkem rääkida saagi. Ma ei viitsinud midagi seletada, krt kell 4 hommikul, anna aega! Nii ma siis ütlesingi, vabandust, aga ma ei saa oma tööst rääkida. Ossa kurat kus onu hakkas siis vahutama, karjus: „Kui sina mulle oma tööst ei räägi, siis mina sind oma riiki ei lase!!!!!!!“ Nii tige oli. Mulle tegelt see kojuminekumõte täitsa meeldis:) Ainult asjad olid sõbra Veronika juures, need oli vaja üles korjata. Seda ma siiski onule ei öelnud, vaid ootasin kuni ta vakka jäi ning seletasin siis nagu lollile: „On programmeerijad, programmeerijad loovad tarkvara; ning on tarkvara testijad, kes testivad loodud tarkvara, kontrollimaks, et see ikka teeb seda mida ta tegema peab. Seda mina tegingi.“ (Oli ikka hirmus tark jutt küll:P:D). Kasutasin veel Jaapanist õpitut nippi – naeratust. Jutu lõppedes andsin talle megasuure naeratuse. Onu oli mu vastusega väga rahul:D Küsis ainult pahandades, et miks ma kohe seda öelda ei võinud. Ma vastasin, aga kust ma tean, et sa tegelikult kellegi teise tarkvarafirma heaks ei tööta ning..... ma ei saanudki lõpetada, onu läks täitsa segaseks. „MA OLEN IMMIGRATSIOONI TÖÖLINE!!!!“ Püss ja pauk!!!! Onu oli ikka niiii tige. Mul oli täitsa kopp ees. Mida ta peedistab hommikul vara. Jätkas oma küsitlemist, et kus ma ikka elama hakkan kui tagasi koju lähen jne. Onu jätkas küsitlusega Austraalia kohta, kui kauaks jään ning mida ma siin teen. Kas plaanin tulevikus ka tagasi tulla? Selle küsimuse vastus tuli mul puhtast südamest „Arvan, et 2 aastat on täiesti piisav“, natuke isegi kirtsutasin nina (no mida sa veel ei taha?!!?!? Kopp ees su pagana riigist! Üleüldsegi, jutu käigus, kui tegin ääremärkuse, et Tallinn, Eestimaa pealinn, tuli välja, et ta on Euroopast, oli hirmus uhke selle üle). Igatahes minu ninakirtsutus tõi taas naeratuse onu näole. Siis meil oli üksteise mõistmine. Jättis mu üsna ruttu rahule ja muudkui naeratas ning andis käteldes taaskordse lubaduse, et minu endise töö ülisalajane info ei lähe kuskile maailma peale kondama (no jeerum! Oleks ma siis midagi öelnudki!:D Tänud igatahes:P:D). Edasi läksin pagasikontrolli. Kuna ma olin ainuke inimene, kes letti võeti, siis olingi juba viimaseks jäänud, aga ikka, enne kui pagasikontrollini jõudsin, võeti rajalt maha. Minu kallis vestluskaaslane oleks pidanud mulle mingi lipiku andma, mida ta ei teinud. Nende kahe juhmardi nägudest jäi mulje, et neil oli juba plaan valmis minu aluspesus nuuskima hakata. Oli täitsa nõme olla. Õnneks laabus kõik, pidin 5 min ootama kuni noormees tuli ja teatas, et kõik on hästi ning sain viimases avatud pakikontrollis oma koti minutiga läbi lastud ja olingi vaba mees.

Kogu see jant on täitsa normaalne Austraalia teise aasta viisa hoidjatele, kes vahepeal välismaale lähevad. Need võetakse kõik letti. Ja kellel farmitöö tegemata, neil kojuminek kah.

Lennujaamast oleksin saanud otse bussiga Port Douglasesse, kuid mul oli kaamera vaja osta ning sellepärast suundusin Cairnsisse. Pidin mega kaua ootama ning siis olin kah üksi bussis.

Naljakas oli see, et kui ma lennujaamas valgeid töölisi nägin, siis tuli juba kodutunne peale. Bussist maha astudes voolas rõõm minust läbi – peaaegu et kodus!!! Hommikul vara linnas ringijalutades sai siiski selgeks, et Cairns on nagu iga teine tüüpiline Austraalia linnake – neljakandilised kvartalid, peateeääres poed, baar ning kosserdavad aborigeenid. Läksin esplanaadile, sõin hommikust ja tukastasin väheke. 2 jumalakuulutajat tulid juttu ajama, aga ega must asja saanud, väga viisakad olid siiski.

Lõpuks avati poed ning ma asusin kaamera jahile. Praktiliselt 1 pood oli, kust oli lootust saada, mul nimelt oli kindel kaamera mida tahtsin. Poes kahjuks ei olnud soovitut, oli lootust, et lõunapaiku saabub. Seljakott oli mul suur, kallite kaamerate poodi ei julenud sellega aelema minna, panin selle poe kõrvale nurka maha. Hiljem jätsingi selle sinna ning läksin kaubanduskeskusesse kolama. Tagasi tulles oli kott läinud. Ohh kurrat. Üritasin rahulikuks jääda, aga võttis ikka südame võbelema. Läksin kaamerapoest küsima, nad olid seda märganud jah, aga ei teadnud selle saatusest enam, taga laos neil ei olnud, soovitasid turvatöötajaid piinata. Oligi seal. Loeti 10min pikkune loeng ka mulle. Kõik varastavad seal, aborigeenid, nii muidugi ei öeldud, aga mõte oli selline. Ma nende kahjuks ainult naeratasin. Irvitasin tegelikult. Üritasin haledat nägu teha, aga ei tulnud hästi välja (no 10 min on ikka keeruline kah). Ma arvan, et kogu minu kraamist oli seljakott ise kõige kallim ja kõige väärtuslikum (Läpakas ja muu värk olid Veronika juures mind ootamas).

Kella 1ks ei olnud ikka veel teada, kas kaamera tuleb või mitte. Mul oli vaja otsustada, millise bussiga Port Douglasesse minna. Ei viitisnud rohkem niisama peesitada, läksin uuesti poodi. Oligi seal! Ohsaaa. Olin nii õnnelik. Canon, sellised nupud, nagu ma tahsin (nagu minu eelmisel kaameral) ning 20x zuum. Ostsin veel juurde sellised akud, mis ennast ise tühjaks ei lae nii et võivad rahulikult aparaadis vedeleda (kaamera kasutab 4tk korraga, tegemist poolprofikaga). Makstes saabus muidugi hea tüng – kaamera maksis poole rohkem sellest summast, mis ma netis olin näinud. Ehk siis 600 taala. Ega ma meelt muutnud ning olen väga rahul. Ainult et minu kunagisest ideaalist, kaamera taskus kanda, läksin 100 sammu kaugemale:) Aga see-eest on pildid väga head, mis on peamine.

Ise kui õnnejunn võtsin 3se bussi Port Douglasesse. Bussi süsteem on neil selline, et tulevad ja korjavad sind ööbimiskoha eest peale, bussijaam kui selline on välistatud. Ma võtsin lähima hosteli ning passisin seal. Olin esimene, kes peale korjati, alguses mõtlesin automaatselt, et olen ainuke reisija, õnneks ma seda kõvasti välja ei öelnud, sest hiljem kuulsin pidevalt bussijuhi kirumist selliste tolvanite üle. Ja need jobud talle ka ei meeldi, kes kõige ette, praktiliselt tema kõrvale, istuvad. Ma kuulusin ka peale väikest kohavahetust selliste „jobude“ hulka, sest tahtsin rohkem välja näha – väga ilus on seal. Cairns – Port Douglase sõit on nagu mini-Great Ocean Road. PD-st Cairnisse on parem, sest kogu ilu on vasakul pool nagu sinagi ning kerge on peatusi teha. Bussijuht käskis mul tuvavöö peale panna, oli hirmus pahur sell. Kuna meid ikka ainult kaks siis vend hakkas minuga rääkima. Küsis „The Mediterranean“-i kohta (Veronts ja Alvar elavad seal), kuna ma suurustavalt ei teatanud, et see jah üks äge koht, siis lõpuks vana otsustas, et ma täitsa normaalne mutt ja sai minuga normaalselt räägitud. Juttu jätkus meil kauemaks, minu kahjuks, sest ma ei saanud siis ju korralikult välja vaadata!:) Tee pealt korjasime päris mitu rahvast peale, väike buss sai peaaegu et täis.

Veronikal ja Alvaril on The Mediterraneanil täitsa kena elamine. Veronts oli mulle ilusti kappidesse ruumi teinud, kuhu sain oma asjad lahti pakkida, nii et midagi ei jäänud põrandale vedelema. Esimesed kaks päeva möödusid mul niisama vedeledes ja rannas peesitades. Mõnus oli. Kolmandal päeval käisin kohalikke backpackereid uurimas. Kuivale hooajale vaatamata kallas vihma kõvasti. Nii jätkus see kuni vihmahooajani välja, kus hakkas veel rohkem vihma sadama:) Vihm on tegelikult isegi parem, sest siis ei ole nii palav ja vähemalt ei saa päiksepõletust. Minu nina kärssab küll juba poole tunniga täitsa ära. Sain mitu korda siin päiksepõletuse, kui mitte täielikku, siis kreemitades jäi alati mingi loll koht vahele.

Esimesel reedel PDs käisin bussijuhi Andrewga BBQtamas jõe ääres. Oli väga kena koht. Sõime ja vedelesime niisama. Hiljem kolisin ümber backpackerisse. Mõnus koht, ei olnud eriti kallis ka, kuid kõik toad haisesid. (Ajapikku tekkisid mul seal tõsised probleemid, võisin 13h jutti ka magada ning ikka olid silmad nii kinni kui kinni. Peale tööd suutsin vaevu väikse jogurti põske pista ja juba vajusingi ära voodisse.)

Järgmisel päeval oli mul esimene tööpäev! Loomakliinikus vet-õena, Veronika töötab seal ning neil oli abikäsi vaja. Tundus väga ahvatlev pakkumine:) Olen väga rahul, et selle töö sain, väga hea elukogemus. Raha sain Preston Beachil rohkem ning kulutasin vähem, kuid siiski, igati rahul:)

Teise nädala poole pealt sain endale ülemuse auto, ta läks Melbourni mõneks päevaks. Auto oli mul ka nädalavahetusel. Töökoht ise on mul 20km PD-st Mossmanis. Laup sõitsin sinna, et Veronikale tere öelda, kuid mõtlesin, et sõidan natuke edasi... lõpetasin omadega Cape Tribulation-is, mis on üsna kuulus tursimiobjekt (vihmamets kohtub rannaga). Tee sinna on üsna keeruline, kurviline mägitee, jõe ületamiseks tuleb praam võtta. Haha, sellega sai kildu. Ma ei lugenud kaarilt välja, et silda ei ole. Sõidan mööda teed ning äkki praamijärjekord, mõtlesin, et see on nende jaoks, kes lähevad jõele krokodille piidlema. Keerasin otsa ümber ning pöörsin esimesel võimalusel vasakule. Tuli välja, et see tee oli praamilt maha tulekuks .... olin täitsa segaduses, sest .... Kus mu tee on?!?!?! No ja siis sain aru, et praami pean võtma. Minu esimene praam autojuhina.:) Ja oh issand, ma olin ju nii aeglane nendel kurvilistel teedel. Esimest korda elus, kus ma sõidan 10-20km alla lubatud kiiruse. Käisin eelnevatel päevadel isegi harjutamas. Hommikul vara sõitsin jubi PD-Cairnsi teed. Väga ilus, tegin kõvasti pilte. Ühes kohas käisin oma hommiku-lõunasööki söömas:) Et olin juba sutsu parem, aga ikkagi kohutav!!! Lasin aga autosid enda tagant mööda.

Vaheapeal olid sellised sillad, kus oli ainult üks sõidurada, liiklusmärkidega on reguleeritud, kes teed peab andma. Korra oli see ainumaski sõidurada üleujutatud. Mul oli hea meel, et mul suur auto. Õnneks sain ühele sappa, kelle kiirus sobis ning kes paistis teadvat, kuhu ta läheb:) Nii ma siis kökerdasin selle auto järel ja keerasin tema järel enda arvatavasse sihtpunkti. No oligi õige koht:) Cape Tribulation. Ilus. Jalutasin niisama. Tagasiteel võtsin ette vihmametsade rajad. Sellised lühikesed. Vihma muidugi sadas, kuid seda põnevam oli – vihmaga vihmametsas!!! Hirmus keeruline oli ainult pea kohal kõrguvatest puudest niimoodi pilti teha, et kaamera märjaks ei saaks:) Jõudsin 3 matka teha, hirmus rahul olin. 4nda matka puhul oli nii pime juba, et jaaniussid tulid välja:) Ma ei leidnud isegi vetsu üles, nii pidingi hirmsate usside kartusele vaatamata põõsa vahele kükitama. Või noh, pigem oli see vist käigurada, kes seda nüüd teab:D

Tagasi tulin täitsa pimedas. Äge oli, aga hirmus ka. Kottpimedas kurvilisel teel, kus ühel pool on sul kalju, kust vahel kive alla sajab ning teisel pool kuristik, kus hea juhul on sul 10cm-ne ääris teel, aga vahel isegi seda mitte ning ise pead vaatama, et kuristikku peakat ei paneks. Mõni kord, kui künkast üles sõitsin, pidin künka otsas täitsa seisma jääma, et aru saada, kas allolev tee läheb otse või tuleb keerata. Vahel läks otse, vahel tuli keerata. Peavalu oli, aga mulle meeldis, väga meeldis.

Järgmisel päeval võtsin ette tee lõunasse, lõpuks sain PD-Cairns tee täielikult läbida. Ikka veel olin aeglane! Oi kus see mind häiris!:) Läksin Cristal Cascades’i vaatama. Et mingi kosk jõe peal. Nii kui kohale sain hakkasin asjalikult müttama, läksin muidugi vales suunas ja müttasin oma parimate riietega mööda mudaseina üles ronida. Ülesminek ei olnudki nii hull kui allatulek. Sealt ma tulin õnneks ruttu ära. Käisin seda koske vaatamas, mis noh... nojah. Kui pühapäeval midagi paremat teha ei ole, siis hea koht lastega tulemiseks. Kuskil oli silt – järved. Tee pikkust ega aega ei olnud märgitud. Mõtlesin neid vaatama minna. Ja muudkui rühkisin ja rühkisn ülesmäge ja järvi ei kuskil. Hirmus mudane kõik ja vihma hakkas sadma ka veel. Ratturid tulid ilgema kiirusega vastu, õnneks märkasin neid ning sain end puude vahele tõmmatud (õigemini märkasid nemad mind ja hakkasid karjuma, sest ega nad seal 30cm laiusel pasamäel seisma ei oleks saanud). Peale kahte tundi rühkimist ning väikest ekslemist leidsingi need järved üles. Sinna muidu saab autoga ka.... Kahjuks oli kõik juba suletud, aga tegemist veehoidlaga. Sain mõned poolenisti pandavad pildid. Hakkasin hämaruse hakul tagasi minema. Oi ma kirusin end. Tulles sain veel endale kaani jala peale. Tundsin, et imelik on, ehmusin, et oh kaan!!! Aga ma hästi ei uskunud, et metsas jalutades võib kaani saada, tahtsin raiska ära võtta, aga ei tulnud. Läksin paanikasse ning tõmbasin venna pooleks. Siis tuli, kukkus ise ära. Et hakkasin tagasi minema. Ma nagu ikka plätadega, võtsin need oma elu armastades ammu jalast ära. Issand, see tee oli nii libe ja nii porine. Käisin paar korda käntsa kah. Alla jõudes märkasin, et seelik oli tagant verine, jalg kõik ära kriimustatud. Jeerum küll. Läksin seelikut jõkke pesema. Ega eriti paremaks läinud. Kodus sain õnneks korda. Hirmus väss oli peal, aga ikkagi mulle meeldis. Mulle meeldis, et ma tegin valesid otsuseid ning ainuke, kes mu peale pahane oli, olin mina ise ning mina ise leian, et sellised juhtumid ongi need, mis meelde jäävad. See oli mu elu esimene kord kaani näha.

Järgmisel nädalal kolisin hostelist välja. Õnneks. Mulle sattus toakaaslaseks nooruke sakslane Kerstin. Meil oli kohe algusest peale hea klapp. Mul ei olnud peale Jaapanit absoluutselt mingit jututuju ning veel vähem tahtsin ma mingeid sõpru soetada. Olin inimestest väsinud. Aga Kerstin mulle meeldis, ta on selline särtsakas ning mis peamine – kiire jutuga:) Tuba haises meil pidevalt, ma ei maganud absoluutselt välja, tööl suutsin vaevu püsti seista, mõhkugi ei saanud aru, kohutav. Peale kogu selle jama oli mu voodi allnaaber natuke seksilembene. See on nii naljakas tegelikult. Magan mina rahulikult oma õndsat und, näen unes, et ma olen paadis ning see õõtsub, tasapisi ärkan üles ning hakkan mõistma, et ma tegelikult ka õõtsun!:D Oh gaad. Nad jändasid seal tükk aega, mõlemad jumala purjus, tüdrukule eriti ei meeldinud ning siis tõi ettekäänedeks „tššs, tasa“. Ja nii see jätkus, rühkimine-tššs tasa! – rühkimine jne. Me mõlemad Kerstiniga tahtsime karjuda „Lõpetage!! Me ammu jube üleval, lihtsalt viige asi lõpuni, misasja te jändate!!!“ 2 päeva hiljem leidis Kerstin kuulutuse, kus otsiti majakaaslasi. 160 taala tuba, kui kahekesi läheme siis 80. Naljakas, kuidas ta mulle sellest ebalevalt rääkis ning mina, enne kui ta üldse jutu lõpetada suutis ütlesin „jah“.:) 80 taala majas, kus kahepeale oma vannituba, 135 asemel räpases backpackeris on üsna hea tehing:)

Maja asus meil praktiliselt rannas, kui metsa vahel poleks. Naabrite maja eest läks rada randa. Hommikul käisime vahel kohvitamas seal, rand oli kahjuks alati rahvast täis. No ja vihma ka sadas väga tihti, rahvas oli ikka seal. Aga siiski oli mõnus peale tööpäeva saunalina võtta ning peesitama minna. Linn asus nüüd tunni jalutuskäigu tee kaugusel. Nädalavahetusel oli mõnus mööda liiva linna minna ja tagasi tulla. Ilus. Väga ilus.

Enamus aega möödus siiski töötähe all. Märkmikus ongi ainult töötatud tunnid ja ei miskit muud.

Tahtsin ka langevarju-surfimist proovida (jumal teab kuidas seda eesti keels nimetatakse ning olen ka inglisekeelse nimetuse unustanud), nad just seal meie rannajupil tiirutasid kogu aeg ning tegid nii kadedaks. 300 taala panin magama ning kuivtrennist kaugemale ei jõudnud. Või noh, vette jõudsime, aga selleks, et laua peale saada, oleks pidanud sama palju veel maksma. Onu konkreetselt valetas mulle, ma muudkui küsisin, et millal vette saab jne, ja ta ütles kohe alguses, et sa võid juba sellega minna (mingi väike vari, mis on konkreetselt kuivtrenniks mõeldud). Oh issand, ma nii nutsin oma raha taga. Ma tõesti tahtsin lihtsalt proovida, kas mulle üldse meeldib. Ohhh. Rahast oli nii kahju. Õnneks vees oli minu õpetajaks üks Hawaii vend, too oli hoopis teistsugune. Nii palju oli kogu sest asjast kasu, et ma lõpuks sain aru, mis ma kurvilistel teedel valesti teen, mul on kogu aeg üks viga – liiga hilja, liiga järsult ning liiga kaua. Et kui ma ükskord hiljem jälle kurvitama sain, siis tuli juba poole paremini välja:)

Oktoobri lõpus sain ka lõpuks snorgeldama.:) Kuna olen „kohalik“, siis sain pea poole odavamalt. Alguses oli küll plaan, et raudselt lähen hiljem veel teist korda ka, kuid kuna ma olen ikka nii pimeloom, siis ei ole eriti mõtet. Teenuse pakkujaks valisin Calypso, mis on väga hea ning soovitan soojalt, kuid siiski olid neil prillikandjatele ainult üks variant eriklaasidega maske. No natukene tõi pildis selgust, kuid siiski eriti ei aidanud. Sellegipoolest oli võrratu ettevõtmine. Alguses sain küll mega šoki. Ma oskan igat pidi ujuda – vertikaalselt, külili, ainult käte või ainult jalgadega, tagurpidi või niisama vees lesida, ilma et midagi liigutaks, kuid milleks ma valmis ei olnud, see oli vee all hingamine!!! Gaad. Ma olin täiesti paanikas, hingamine oli nii sassis. Alguses püüdsin automaatselt nina kaudu hingata, isegi kui mask peas oli, teadsin küll, et nii ei saa, aga ... ma hingan suu kaudu ainult siis, kui mul allergia väga hulluks läheb ning ninast lihtsalt ei tule piisavalt õhku isegi mitte minimaalsete vajaduste rahuldamiseks... ja nüüd ma hingasin suu kaudu vee all!!! Mul läks üks 5-10 minutit enne kui hingamise normaalseks sain ning lõpuks nägin ka midagi. Võrratu!!! Ega seda saagi sõnadega kirjeldada. Siiski on praegu tegelikult „pleekimis-aasta“ ning ei ole üldse nii kirkad värvid kui need enne olid. Ei näinud ma meritähti ega „Nemo“-sid, kui siiski.... Ma võiks sinna terveks päevaks kõhuli peesitama jääda (nüüd ma ju sain lõpuks ka kõhuli vees vedeleda, ilma et peaks midagi liigutama:)). Seda ma siiski ei soovita, sest isegi 50+ päiksekreem ei ole nii tugev, et suudaks sind terve päeva põletuse eest kaitsta:P:). Vesi oli külm muidu. Ma enamasti ujusin ainult jalgadega ning käed surusin tugevalt vastu keha, sõrmed kõhu all risti. Mõtlesin, et ma ainuke külmavares, kuid võib-olla oli külm vesi põhjuseks, miks osa rahvast suht vara veest välja läks:) Ma olin nagu ikka viimaste hulgas, kuid siiski mitte liiga hiline, ei pahandanud kedagi;) Kes Calypsot kasutab, siis ettevaatlik tuleb olla laeva peal pakutavate teenustega. Et võta ja söö ja tee mis tahad, kuid hiljem pead selle eest makma. Aga muidu oli igati lahe!! Mobla-nässiga tegin paar pilti ka, mälestus on pildi kvaliteedist siiski 10x üle:), aga ega sest väiksest saagi rohkem tahta:), hea, et nii paljugi tegi:). Snorgeldama minnakse kolme erinevasse kohta. Esimene koht oli lihtsalt mõnus, teises kohas olid üliägedad taimed ning kolmandas oli kalu. Aga rahva jutu kohaselt on seal ikkagi vaikne praegu. Nüüd, järgmistel aastatel, peaks jälle rohkem värvi tulema.


Nonii, nüüd tööst.:)
Olen omadega ikka õnnejunn, et sellise võimaluse sain:) Eks ta kohati raske oli ning peale esimest kuud ei saanud ise vetsus enam number kahte teha, sest sitahaisust oli kopp nii ees kui ees. Kaua võib!!! Looma peale ju ei pahanda, siis pahandasin enda peale:) Peale junnikoristamise tegin ka kõike muud. Praktilisetl 2 kuud olin mina operatsioonide eest vastutav, st valmistasin ette süstlad, andsin, mida vaja ning opi ajal jälgisin, et loom ikka elus püsiks jne jne jne. Väga huvitav, suur väljakutse minu jaoks. Alguses oli muidugi telefoni vastuvõtmisega probleeme, või noh, vastu võtta võisin, aga krt aru ei saanud:D. Eriti keeruline on nimede mõistatamine ning kui nad isegi täht-tähelt ette loevad, siis ega mul see „ei“ ja „ai“ ütlemine mingit normaalset reaktsooni peas tekita:) Lõpus läks juba päris heaks, kui korralikult keskendusin, siis mõtlesin ikka välja, mida nad mulle ette vuristasid. 4 päeva enne lõppu sain esimest korda sõimata selle eest, et aru ei saanud, mis nimega tegu. Mutt ise vusserdas oma aegadega ning mul olid mõtted mujal, kui tema oma nime kaagutas ja kui ma lõpuks nii kaugele sain, et nime otsida, siis saingi juba peatäie kätte. Ajas mul kah sita keema, ütlesin üsna paukuvalt: „Te vist peaksite kellegi teisega rääkima, oodake!“ ning panin ta ootele ja lasin Veronikal rääkida. „Kahjuks“ pidi proua üsna kaua ootama enne kui Veronika vabanes:D, tädi oli üsna leplik temaga olnud:D hahaaa.

Novembris läks ülemus Debra puhkusele (esimest korda kuue aasta jooksul) ning tänu sellele avanes meil võimalus mitme erineva arstiga töötada. See oli juba asi omaette. Peale Debrat tul nooruke Leo. Hästi mõnus sell. Tema on teine inimene Port Douglases, peale Kerstini, kellega mul tõesti meeldib koos olla ning niisama juttu ajada. Enamikes vet-keskustes on suurem rõhk arstide palkamisel, mitte õdede, nagu meil. Nii ongi enamus teiste kliinikute arstid harjunud kõike üksi toimetama. Meil peavad õed kõik ette-taha ära tegema. Alles see nädal oli meil üks noor meesarst, ülinunnu pikk tõmmu Tom, kes lõpetas paberkäterätikute rulli ning ise tuli ja küsis minu käest, kust uue saab ja vahetas paberi ära. Leo üldse tuli appi puure puhastama, vabatahtlikult. Daaa. Kohe alguses tuli kogu aeg küsima, kas midagi on vaja teha. Ma alati viisakalt vastasin, et jah, need puurid on vaja puhastada, aga mina teen seda. Vend läks minema, kuid siis tuli tagasi ning hakkas tööle. Ma alguses tundsin end imelikult, et issand jumal, arstihärra puhastab puure!!!! Hiljem, kui ta nägi, et õdedel aega küllaga ning midagi teha ei ole, siis võttis vabalt ning vedeles niisama, kui midagi teha ei olnud. Ahjaa, miks ma esimesed 2 kuud oppe tegin ja mitte 3 kuud.... Nimelt, kuna mina olin ajutine tööline, siis kõik võtsid mind automaatselt kui mustatöö tegijat ning kuna ma ise kogu aeg koristasin ja mässasin, siis sai nende arvamus kinnitust. Peale paari nädalat operatsiooni saalis olemist (kohe alguses pidin kõike tegema, puure puhastama, oppe tegema, telefonile vastama) oli Deb minuga väga rahul ning ta tahtis, et mina oppe teeks. Et nii juhtuski, et mina rassisin päev otsa tööd teha, isegi lõunat ei olnud aega süüa, kui teised jalutasid niisama ringi või üritasid nägu teha, et nad ka tööd teevad. Muidu mul ei oleks väga selle vastu midagi olnud, sest hullemad olid need päevad, kui midagi teha ei olnud, aga mõni üritas seal väga kamandada ning mõni teine käis ja kommenteeris, mis ikka pahasti on jne. Ning siis mul sai kopp ette. Kelle jaoks ma siin küürin ja mässan. Kõige „parem“ laks tuli siis, kui keegi tark arvas, et minu tunde võiks kärpida, sest üks Debra sõbranna tahtis ühte vaest vanemateta kunstrindadega kanepisõltlasest idiooti meile tööle suruda. Siis mul läsk igasugune tööisu ära. Mis mõttes?!?!?! Kelle heaks ma kõik need päevad rassinud olen?!?!? Kohalikud lebotavad niisama ning ma rügan tööd teha, milleks?!?!? Siis ma võtsingi, et ma olengi nüüd kaka-koristaja. Teen hommikul paar tundi tööd, siis on lõuna ajal paar tundi vaba ning õhtul teen jälle tööd. Meil oli tegelikult ülivaikne periood ning ma ikka tundsin end pahasti, kui ma olin praktiliselt terve päeva mitte midagi teinud. Vahel läksin varem minema. Samas sain palju oma reisi asju orgunnitud ning kuna ma nagunii minemas olin, siis ei öelnud keegi midagi (tegelt nad passisid ise ka niisama ning seal ei olnudki midagi öelda). Ma ikka tegin paar suurt koristamist veel, mõtlesin küll, et enam ei korista teiste sitta, aga nii igav oli, et ... mitte midagi targemat teha ei olnud:).
See nädal oli meil arstiks üks inglanna, või noh, Inglismaal sündinud. Ülikena naisterahvas, hästi tasakaalukas ning rahulik, loomadega hästi kena. Tema lapsepõlv möödus jahil, ta käis koolis 2 aastat ning siis läksid tema vanemad koos lastega 10ks aastaks mööda laiu merd purjetama. Üliäge!!!!
Leoga oli ka lahe. Vahel vaatasime oma kõtusid ultraheliga või tegime midagi muud naljakat. Leo muidugi võttis üsna ruttu ka seksi-porno teema üles. Kui ma kassi mune kastreerimiseks ette valmistasin ehk raseerisin, siis Leo arvas, et ma võiksin porno-äris raseerijana karjääri teha, et mul paras pikkus ka:) Ma olen tegelikult väsinud, et meesterahvad minuga ikka porno teema üles võtavad, aga ta oli naljakas ning ta sai aru (peale minu kommentaari), millal küllalt sai. Mõnda aega pidime Debra majas koos elama (pidin vanast majast välja kolima), igati mõnus aeg, vend kokkas, siis kokkasin mina talle. Alati abivalmis. Märkuseks nii palju, et noormees kardab abielu nagu katku:P:D irww, eks ta ka ükskord sadamasse jõuab, kui õige aeg käes:D Pidi mind küll Eestisse vaatama tulema ja samuti ka meie mäge!!! (ta ei saanud sellest üle, et meie kõrgeim mägi on 316m, ja see kah merepinnast ning koos torniga;)), aga kardan, et ma külmetan sadams passides enne oma t*ti kinni kui tema tuleb:D.
Porno teemast veel nii palju. Meil siin kõigil ühine sõber Ian ja tema abikaasa Lill. Tegemist vanema paariga, kelle juures on meil üsna mitu õhtusööki olnud, tore paarike. Onu arvas (nagu paljud teised mehed) minuga esmakohtudes, et ma olen süütu ning tegi igast sellekohaseid kommentaare, et minu kallal nokkida ning mind ebamuvasse olukorda panna. Ma nagu ikka, siiski endale tahtmatult, sellises olukorras käitudes, teengi sellise näo nagu inimene arvab mind olevat. Ma ei lükka ümber ega jaata, aga lasen kehakeelel enda eest rääkida ning nii onu arvaski, et ma olen süütu. Kuni võttis ükskord Veronika letti, kes võib-olla rääkis isegi liiga palju (või olin mina talle liiga palju rääkinud, keda kurat nüüd süüdistada?!) ja no onul oli siis teemasid millega jälle nalja teha. Oehhhh. Küll see elu on raske:D.

Vist ei ole midagi olulist rääkimata jäänud. Mul nüüd 2 viimast päeva Austraalias jäänud. Homme pakin asjad, õhtul on Iani ja Lille juures söömine ning laup lähen nendega kohvitama ja siis ongi õhtul minek.

Eks ma ajapikku hakkan Austraaliast puudust ka tundma. Ahjaa, tahtsin ka „ozzis ellujäämise kursuse“ näiteid tuua:
Kui keegi ....
... lõhub midagi ära ning ütleb: „Ma parandan ära!“, siis tegelikult see tähendab: „Ja ma tean, et ma lõhkusin ära, ära üldse mõtlegi mulle öelda, et ma pean selle ära parandama, sest ma ei tee seda niikuinii!!!“
... on hirmus tänulik sinu heateole ning lubab sulle midagi tuua või teha, siis tähendab see: „Ma olen hirmus tänulik ning ma ei suuda SÕNADEGA kirjeldada, kui tänulik ma olen, aga ära sa nii naiivne ole ja arva, et ma seda tegelikult ka teen“
... lubab midagi teha ning sa juba kolmandat korda küsid ning vastuseks saad ikka kerge tooniga „Yeee, sure!!“, siis tähendab see „Ei, EI-ei-ei ja veel kord ei, kas sa loll juba aru ei saa või!!!?“

Eriti olulised on viimased kaks. Kui sa tahad õnnelikult Austraalias elada, siis sa lihtsalt pead neid aktsepteerima. Nagu töökaaslane Hannah ütles: „Jobudele ei peagi sõna pidama.“ Tuleb välja, et ma olen vist ikka mega-jobu inimene. Eelmine laup pidi keegi Hannahi nimeline mulle helistama ning me pidime kuskile minema.... pole temalt 2 nädalat ühegi kõnet saanud. Kuigi ma teadsin kohe, et ta ei helista, siis ärritas see mind ikka, et ta isegi ei suutnud sõnumit saata. See lihtsalt ärritab mind. Ma ei saa sinna midagi teha. Ja see on igal pool Austraalias nii, olen kohanud ainult ühte austraallast, kelle sõna peale ma võin 99,9% loota (ülemus Hunter Valleyst). Kui ma Leo käest autot laenasin, siis lubasin talle selle eest Käharpeakooki teha (talle hirmasti hapukoor meeldib). Enne tema lahkumist küpsetasingi koogi, vend ei suutnud uskuda: „Ja sa tegidki koogi?!??!?“. Õhtu otsa muust ei rääkinud ning tänas veel järgmisel päeval ka 100x. Olen nagu tulnukas Austraalia ühiskonnas.
Väga oluline on ka kolmas punkt. Austraalias on „ei“ ütlemine kuritegu, nii antaksegi tühje lubadusi, oled sa jobu või mitte.

Mäletan, et mul oli ka Port Douglase kohta paar kommentaari. Kui võrrelda Port Douglase ning Eesti metsi, siis need on täiesti erinevad. Kui Eesti metsas jalutada, siis võid sa olla üsna rahulik, astuda kuhu tahad, teha mida tahad, kuni ükskord karu vastu tuleb ning siis sa tead, et oled jamas. Port Douglase mets on džungel. Ahvatlev, roheline, külluslik, kutsuv, ..., mida lähemale lähed, seda ohtlikum on. Ilusa lillekese nuusutamine võib su elu lõpetada, kunagi ei tea, millal uss võib salvata, alati pead vaatam kuhu astud ning teist korda üle ka kontrollima. Sarnased metsadele on ka inimesed. Eesti inimesed on nagu karud, praktiliselt kohe saad selgeks, mida segametsade kuningas sinust arvab. Kui karu on rahulik, mitte agressiivne, siis ei olegi tegelikult midagi karta, ära ainult ise torkima mine. Kui karu on agressiivne, siis .... seda teab vast igaüks. Aga vaata Port Douglases ei ole karu.... Port Douglases on ussid.....

Olen väga rahul, et ma siiski tulin Austraaliasse ning olen tänulik oma emale, kes finantsiliselt aitas mul mu unistuse teoks teha ning kogu sellele hingelisele toetusele, mis ma olen saanud. Samuti suured Aitähhid Kerstile, Elenile, õele Renatale, Merlele, Meelisele, Mirkole jne... issile kaaa!:)

PS Vahel poetan juba paar pisarat kui kodu peale mõtlen:) Nagu praegugi... deemit!!!:D

Mul on lihtsalt nii hea meel, et mu elus on inimesed, kelle peale saan loota, kes mu muresid alati kuulavad, alati hea sõna leiavad, mind aitavad. Loomulikult on kõik mu uued sõbrad väga toredad ning igavesti minu mälestustes, kuid Kodu on ikka see kõige kallim.

Suurele koduigatsusele vaatamata olen uute seikluste ootel väga elevil!!! Uus-Meremaa! Tundub, et seal ei olegi vahet kuhu lähed, sest kõik on imeline! Kõigi lootuste kohaselt saan Jõulud Berri tuttava Heleniga veeta, kes töötab Fox liustikul ning loodetavasti saab meile tasuta tuuri sebida. Et ei ole päris üksi:). Ja Milfor Track! 4 päeva seljakotiga ning vaatamata 100le teisele inimesele olen ma põhimõtteliselt siiski üksi. Raske saab olema, aga seda põnevam!!! :)

Loodan, et homme pidusöögil õnnestub rahvaga „Viimset reliikviat“ vaadata, mul inglise keelsed subtiitrid olemas;).