Jaapan, Kobe (29-31 juuli)

Vihma kallas. Saime täitsa läbimärjaks. Pidime natukene ekslema enne kui Chie tädi üles leidsime – oli teine meile pidžaamas peateele vastu tulnud:)

Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.

Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.

Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.

Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.

Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)

Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.

Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D

Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.

Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.

Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D

Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.

Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.