Jaapan, Kyoto (31 juuli - 3 aug)

Templite pealinna Kyotosse saabusime hilisel pärastlõunal. Kuna kell oli kohe-kohe 5 saamas, siis olid kõik templid ja pühamud suletud. Lonkisime niisama ühe pühamu juures, natuke saime sisse ka minna (jalanõud tuleb alati jalast ära võtta!), seda on hea eelnevalt teada ja kuigi jaapanlased plätasid väljaspool randa ei kanna, olid need just need kõige mugavad templite külastamiseks.

Ööbimise olin meile HospitalityClubi kaudu sebinud Makoto juures, 3 ööd kokku. Natuke pidime ootama ja sealt siis Makoto oma tüdrukuga tuligi. Olin hämmelduses, sest ei mäletanud, et tal oleks tüdruk ka olnud, aga noh, ega see mind sega;). Tüdruk tervitas ning ütles oma nime „Gea“. No kõlas täiesti Eesti nimena, st ilusa puhta Eesti aktsendiga. Ma ütlesin vaikselt „Tere“, aga vastust ei tulnud. Noh jah. Geal oli siiski tuntav Eesti aktsent inglise keelel juures ning nii ma ei saanud küsimata jätta, kust ta pärit on. Küsimusele vastati küsimusega „Mis sa arvad?“, ja nii saingi õige vastuse „Eesti“ suust välja!:) Oi kui tore!!! Hämmeldus oli küll mega suur. :D Gea jah, oli külas oma sõbral Makotol.

Nii me seal üliväikses korteris neljakesi elasime. Ma olen ülitänulik Makotole, et ta lasi meil enda juures olla. Hoidsime kõvasti raha kokku ning elamus missugune! Meil küll oli raskusi suhtlemisega, sest peremehe inglise keel oli nadi võitu, aga eks ma sain see-eest kõvasti jaapani keelt kuulata).:) Ise mõtlesin küll sada korda, kas mina võtaks nii tillukeses korteris külalisi vastu. Ma arvan, et ma arvaksin, et mul ei ole piisavalt ruumi. Seda enam on mul hea meel, et Makoto nii ei arva, sest HospitalityClubi kaudu oli üsna raske elamist saada, sest kauge saare elanikud jaapanlased ei käi nii tihti netis. Gea soovitusel võtsin CouchSurfingu taaskord ette, ning selle kaudu näkkas poole paremini:)

Järgmisel päeval võtsime varakult templid ette. Päev otsa käisime ühest templist teise, sissepääsuks alati 400-600 jeeni. Imelik on öelda, aga mul tuli täitsa tülpimus peale. Rahast oli kahju, sest enamikes templites oli üks vaatamisväärsus. Ning kuna meil mingit ajaloolist tausta teada ei olnud, siis .... ma tegin pilti, aga enamikes kohtades ei tohi pilti kah teha. Nii ma siin maksin nt 600 jeeni mingi pildi vaatamise eest. Hiljem sain teada, et see kole monstum on mingit sorti jumal. Hirmus palav oli ka. Väga palav oli. Gea üldiselt istus toas kogu aeg, kondikas viimase peale keeratud. Ma sain ka kurguvalu sellest lõpuks. Teisel päeval jätkus templite külastamine. Ilm oli veelgi palavam! Aju hakkas täitsa kokku jooksma ja mul palju ei puudunud, et Chiele öelda, nüüd aitab neist templitest! Peale templite käisime ka pühakodades. Need on enamjaolt tasuta. Viimane tempel oli Kullast Tempel. See mulle tõesti meeldis. Aed oli ilus ning kuldne tempel vee kohal kõrgumas oli imeline rahu pilt. Kahju, et kaamera ei suutnud end õhtuhämaruses kokku võtta. Tegin Chiele ettepaneku kinno minna, minu väga suureks üllatuseks jäi ta nõusse. (Me tegelikult tundsime end Makoto juures ebamugavalt, sest ruum oli üliväike ning me ei osanud midagi erilist rääkida temaga).

Nii läksimegi „Seksi ja linna“ vaatama. See oli minu õhtu nael:) Nalja sai palju ning film oli hea ja kuna tuju oli hea, siis olid nähtud templid ka minu silmis lõpuks ilusad:) Ilma „Seksi ja linnata“ ei oleks see kullast tempel mul ühtigi nii eredalt meeles. Film mulle tõesti meeldis, kahjuks kõige paremate kohtade peal olin mina ainuke kes naeris, kes naeris kõht kõveras pingiridade vahel. Näiteks see koht, kus Samantha oma poiss-sõbra mune avalikus kohas katsus. Chie sai mulle pärast muidugi mainida ka, et ma olin ainuke kes naeris. Nojah. Need vaesed jaapanlased muidugi häbenesid silmad peast ära, kui film väga bravuurseks pööras:P:D

Kolmandal päeval tegelesime pesu pesemisega. Pesumaja väga kaugel ei olnud, kuid kuna endiselt oli niii mega palav, siis need 10-minutilised edasi-tagasi kõndimised olid üsna pöörased.

Ahjaa, esimese päeva hommiku poole käisime Geišade noori õdesid Maikosid vaatamas. Oli see päev aastas, mil nad käivad ühest teemajast teise ning tänavad nende omanikke. Geishad on veel täiesti olemas Jaapanis ning teevad endiselt oma tööd. On vana-aja geishad kogu oma riiete ja juuste ning kingadega ning uue-aja geishad, kes tulevad sinuga üleslööduna välja jooma ning kuulavad su muresid ja lahutavad meelt. Viimastel on hääled suurest joomisest tavaliselt ära. Aga vähemalt raha on hea. Me arvasime, et tegemist on mingit sorti maikode rongkäiguga, aga tegelikult olid tüdrukud hirmus häbelikud ning seinaäärt mööda roomates üritasid kümnete klõpsivate kaamerate eest peitu pugeda. Kahju oli neist. Himus palav oli kah.

Õhtul asusime jälle teele, sihtpunktis Nara.

Templid mida külastasime: Kenninji-Tempel, Rengaoin-Tempel, Kiyomizu-Tempel, Kodaiji-Tempel, Ginkakuji-Tempel, Nanzenji-Tempel, Kinkakuji-Tempel.

Pühamud (Shrine): Higashi-honganji, Tosa Inarikyou.

See ei ole täielik nimekiri, aga vähemalt olulisemad on kirjas.

Muidu soovitan Kyotosse minna küll! Kaubatänav oli täitsa huvitav ning templid ka, aga lihtsalt nii paljudesse ei ole mõtet minna. Tuleb paremad välja valida ning siis muud head ja huvitavat teha. Ja ega need templid seal üksteise kõval ole. Teisel päeval ostsime 500 jeenise päevapileti transpordi jaoks. Tasus enda väga ära. (või oli see 1500... hõmm, no mul peaks pilet kuskil kodupoole saadetud pakis olema:)).