Jaapan, Nikko (17-19)

Tokiost Nikkosse kulgesime rongidega mitu tundi. Nikkosse jõudsime umbes kahe-kolme ajal. Motell asus meil kaugel, seega jätsime kotid pakihoiukappi. Mul oli jälle tükk tegemist, et oma sumadan kappi suruda, aga hakkama sain.

Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.

Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.

Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.

Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.

Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.

Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.

Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.

Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.

Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.