Jaapan, Hakone ja Fuji mägi (11-13aug)

Hommikul seadsime end rongiga Hakone poole. Ostsime 5000 jeenise kahepäevapileti, mille eest saab pileti Tokiosse ja tagasi plus, võib kasutada ka kõiki kohalikke transporte Hakones, st tõstukid mäe otsa (päris mäe otsa saamiseks on vaja kolme tõstukit), millelt kaunis vaade, laeva pilet Hakone järvel, bussid jne. Tasub ära, sest üksikpiletid on 1000 jeeni kanti.

Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.

Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.

Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.

Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.

Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.

Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.

Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).