Jaapan, Tee Nagoyast Tokiosse (8-10 aug)

Järgmisel hommikul väga vara seadsime end pisikese linna Narai poole teele. Maabusime pommiaugus. Naljakas oli tegelikult kui rongi pealt maha astusime, seal ei olnud mitte midagi. Paar majakatust paistis ning taamal mägede vahel oli kiirtee. Mul oli naljakas, Chie paistis natuke murelik. Plaan oli teha 8km matk Kiso orus, eelnevalt oli vaja kotid hoiule anda, või õigemini lasta sihtpunkti saata. Meil polnud õrna aimugi kus infopunkt või midagi jaama taolist asus. Sättisime end esimese maja poole teele. Sealt saime teada, et peame ristivastupidises suunas minema, siis saame natukene suuremasse linna. Seal peaks midagi olema, et kotid Tsumagosse saata.

Käisime oma kottidega mingi tund aega kuni jõudsime veidike suuremasse kohta. Vahepeal muidgi ekslesime väheke, kuid õnneks abivalmid kohalikud aitasid ning pidasid meid kinni, kui valesti läksime:) Väga armas neist. Olime keset linna, kuid ega sealgi midagi olnud. Bussijaam oli, aga pühapäeval buss ei sõida. Pood oli, aga pühapäeval on kinni:D Hirmus palav oli ka. Saatsin Chie tema puiklemisele vaatamata ühest avatud uksest sisse, et teed küsida. Ise küpsesin väljas. Mõtlesin, et tegemist poega, aga ei, lihtsalt üks vanaproua elas seal uks pärani lahti. Mööda juhtus jalutama üks keskaealine naisterahvas, kes minuga jutulõnga üles võttis. Ma paistsin päris soss vist omadega. Jumal tänatud, et Jaapanis 40-kraadise kuumusega pikkade varrukate kandmine normaalne on, sest just selline riietus mul oli – palaviku tõttu. Tädil oli päris hea inglise keel, hiljem mainis, et käis kuu aega Hollandis. Ma tõesti ei usu, et tal aastaid tagasi kuuajalise tripi tõttu endiselt võõrkeel nii suus on, aga noh, see selleks. Tädi oli väga lahke ning utsitas mind ka tuppa minema. Seda nad ei teadnud, kus kohas me kotid saame teele saata, kuid see-eest teadsid nad, et selles väikses külas nüüd küll ei saa. Vaja minna Magomesse. Enne teele asumist suruti meid istuma ning vett jooma. Väga kenad inimesed. Vanatädi andis meile mõlemale Chiega söögipulgad, mis olid ilusasse paberisse mähitud. Tädi ise tegi. Niiiii armas. Noorem naisterahvas saatis meid läbi küla põllunurgani, kust pidime ise mööda mägiteed Magomesse jõudma. 45 mintsa asemel kulus meil ühtekokku 2,5h, et end täisvarustusega ülesmäge linna vedada. Ilus oli. Väga ilus oli. Raske oli:D. Peale kahte jõudsime Magomesse. Täielik turistikas. Chie läks järgnevast järsust mäest üles infot koguma, ma istusin pingile jooma. Ei teagi, kas uudised olid halvad või head, aga igatahes kotihoid/saatmine suleti juba kell 11 ning kui me just pimedapeale jäämise riskiga kogu oma moonaga mägedesse jalutama ei taha minna, siis meie ainuke võimalus Tsumagosse minna on buss, mille väljumisajaks kell 3. Natuke kahju oli, et see ilmeilus jalutuskäik jäi tegemata, kuid tegelikult olime väsinud ning vihma hakkas ka tagatipuks sadama. Kihutasime turistikas pool tundi ringi ning sättisime end selle hirmkalli bussi peale, et rongijaama minna. Rongiga ööbimiskohta Kisosse, kus meil oli broneeritud vanas Jaapani stiilis hotell. Kallis oli, kuid ilus. Toit oli väga hea (hinna sisse kuulus õhtu- ja hommikusöök). Minu õnneks kõige kallim oli juba kuu aega tagasi välja bronnitud, sest mul oleks rahast kahju olnud. 150 (või oli see 300, hõmm) taala ühe öö eest on täitsa piisav ning ma jäin igati rahule. Soovitan soojalt.

Õhtul käisime Chiega Jaapani vannis. See on siis selline vann, kus käiakse alasti mitmekesi. Vann on sügav ning üsna mahukas. Vesi jookseb pidevalt, nii et sa ei pea siis teise mustuse sisse minema (mitte igas hotellis ei ole see nii, kahjuks). Mõnus oli kuumas vannis vedeleda. Enne magama minekut käisime ühte erilist silda vaatamas. Kuna ma olin endiselt täitsa haige, siis minu jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud, kuid ei tahtnud viriseda ning läksin Chiega kaasa. Kuna kaamerad olid jamad, siis head pilti ei saanud. Sillal oli rohkem ajaloo- kui silmailu.

Hommikul peale sööki läksime pikemale jalutuskäigule. Õnneks saime kotid hotelli jätta. Jällegi sattusime äärmiselt kena ja abivalmi personali otsa (Jaapanis on tegelikult kõik sellised, klient on kuningas ning sinu ees lömitatakse nii palju kui võimalik). Aga noormees oli siiski väga kena. Ma täitsa mõtlesin, et võiks ära armuda, mis kahjuks/õnneks siiski ei juhtunud:D. Plaan oli jalutada Kisost Yabuharasse ning siis rongiga tagasi tulla. Noormees otsis meile netist rongiajad. Kuna vihma sadas, siis ostsime endale eelnevalt keebid, kõige odavamad just ei olnud, aga väga ei röökinud kah. Parem kui ei midagi. Õnneks tegelikult väga ei sadanud. Mõnus jalutuskäik oli. Teel nägime isegi hobust:) Lõpus läks meil kiireks, et rongi peale jõuda. Õigemini keskpaigas läks kiireks ning kui allamäge linna hakkasime saabuma, siis võtsime hoo täiesti maha, kuid meie õnnetuseks ilmnes, et rongijaam oli linna teises otsas ning meil võtts oma 15 min, et sinna saada. Lõpus jooksime. Nägime eelnevalt ühte rongi minemas. Jooksime täiega. Jaamaonu oli lõunale läinud. Ootasime rongi. Aga mida ei tulnud, see oli rong. Paar kiirrongi kimasid meist mööda. Chie kasutas oma moblat, et netist rongiaegu vaadata ning tegi üpris hea avastuse – noormees oli meile kogemata 20 min hilisema aja öelnud. Meil oli ei-kellegi-maal 1,5 tundi aega järgmise rongini. Chie oli tige, kuid mulle tegelikult meeldis. Ilus oli seal istuda ning mägesid ja eemal asuvaid maju vaadata. Pilk puhkas. Mulle tõesti meeldis.

Lõpuks tuli ka meie rong ning saime tagasi Kisosse. Noormehel oli hirmus häbi, mul oli täitsa kahju tast. Kuna meil järgmise ronini aega oli, siis läksime sööma. Kell oli palju ka juba. Vahtisime paar tundi niisama ning saimegi Nagano rongi peale.

Naganos käisime minu suurel survel kõrva-arsti juures. Chiele see muidugi ei meeldinud, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuidas õige arst leida ja-ei-tea-mis-veel. Kuid ma ikka käisin tema tigedust ignoreerides kesk-kõrvapõletiku kartuses Chiele hirmsasti peale (Chie muidugi ei olnud sellest haigusest midagi kuulnud ning seega ei saanud ta ka mu murest aru, et nädal aega jubedat kõrvavalu ei ole normaalne). Ahjaa, eelnevalt otsustasin ma ise oma kõrva ravida. Hahhaaaa. Ema-isa on mulle kõrvavalu vastu ikka soojendatud kampri õli kõrva tilgutanud. Mul muidugi ei olnud kampri õli kusagilt võtta, kuid see-eest oli mul teepuuõli. Õli on ju õli, või mitte?!:D Hahaaa. Parem, haige kõrv ei andnud kohe vastukaja, et nagu ei oleks midagi sisse läinud ning lasksin Chiel veel teisegi koguse kõrva soristada. Ja oi kus siis hakkas põletama!!! Hahahaa. Sõna otseses mõttes tundsin kuidas kuum jutt parema ajupoole käärude vahel end laiali ajas. Mõtlesin, et nüüd tapsin end vist küll ära. Palvetasin, et kõrv täitsa metsas ei oleks. Terve olemine läks väga kuumaks, terve päev oli teepuuõli maitse suus. Hahaaa. Kartsin. Aga tegelikult aitas, st mitte kõrva-valu vastu, oh ei, kus sa sellega!, aga palaviku ning üldise olemise vastu aitas. Lõpuks ometi tundsin, et mul on seest soe. Arstionu pidi muidugi mu jutu peale ära minestama. Õnneks ei olnud mul keskkõrvapõletikku. Sain arsti käest rohtu ning kurgu kuristamiseks mingit vedelikku. Läks umbes 450 kr ulatuses maksma, koos rohtudega. Õnneks rohud aitasid. Jumal tänatud. Chie ei jõudnud oma emale ära kiruda, kui nõrk ma ikka olen. Enne ma arvasin, et mulle ainult näib, et ta tige on (Chie on ju maailma parim inimene (juttude järgi) ning ma ei suutnud uskuda, et selline „ingel“ saab kellegi haige olemise pärast tige olla), aga kui ta ise mulle rääkis oma jutuajamisest emaga, siis sain aru, et ta tõesti on tige mu peale. Ja ma rumal nagu ma olen üritasin mitte viriseda ja oma ülikehvas olemises siiski tugev olla. Säh sulle! Aga no mis sa teed. Ema tal muidugi üritas seletada, et sellises situatsioonis võib-olla ei saa nii kergesti terveks.

Jalutasime natuke Matsumutos ringi ning siis sõitsime Tokyosse. Veetsime öö internetikohvikus. Mulle tõesti meeldis, et reisi jooksul saime peaaegu et kõik erinevad ööbimisvõimalused ära proovitud. Internetikohvikuid on Jaapanis palju ning seal öö veetmine on täiesti normaalne. Kui ostad 10h paketi, siis saad odavamalt. Neil on spetsiaalsed kabiinid üleöö jääjatele, kui liiga hilja saabud, siis pead öö kahjuks toolis veetma. Me saime kabiinid. Mõlemale oma. Terve kabiini põrand on kaetud pehme madratsiga (meenutas sellist jõusaalimatti), sees on madal laud, millel arvuti ning istumiseks on kott-tool. Padi, tekk ning sussid antakse ka. Dušši eest pead eraldi maksma. Üks öö nädala sees maksis 2500 jeeni ning nädalavahetusel oli üle 3000 jeeni. Ma magasin täitsa hästi. Chiel oli külm, ma kasutasin oma magamiskotti. No ja lõpuks saime netis ka käidud. :) Soovitan soojalt minna ja proovida, elamus omaette. Sama raha eest võib ka muidugi odavama külalistemaja saada, kuid elamus on seda väärt!:)