Jaapan, Nara (3-5 august)

Naras oli meil hotellituba broneeritud. Täitsa kobe elamine, rongijaamale väga lähedal, nii et meil oli hea kerge minna. Toas oli meil kitsapoolne kaheinimese voodi ning selle peatsis risti üleval üheinimese voodi. Chie oli armas ja lahke ning lasi mul all magada. Kahjuks hakkas tal 10 min peale voodisse minekut väga palav ning ta pani konditsioneeri tööle. Külm õhk puhus otse mulle peale, temast mööda. Ta higistas suht samamoodi edasi. Mul jälle oli 19 kraadi 39 asemel väga suur muudatus ning tundsin kohe, et krt, see on külm!!! Aga kuna olin väga väsinud, siis jäin magama. Ööse ühe aeg ärkasin korra kurgu valu peale üles, kuid jäin uuesti magama, ilma et oleks suutnud midagi teha. Nelja aeg ärkasin uuesti üles ning siis olin omadega täitsa pees. Kurk oli nii jube kui olla võib, parem kõrv valutas ning pagana külm oli!!!! Asusin konditsioneeri pulti otsima. Teatavasti ma vihkan konditsioneere üldse, eriti öösiti. Ma parem higistan kui need tööle panen, sest minu jaoks on see külm õhk liiga külm (ma muidugi võin soojema peale panna, aga inimesed ei ole sellega rahul). Kuna Chie seda kõike teadis, siis oli ta targalt puldi oma padja alla peitnud. Leidsin selle sealt üles ning keerasin kondi välja. Chie muidugi pahandas. Minul aga oli endiselt pagana külm, isegi paks vatitekk ei aidanud, lõdisesin seal nagu segane. Teadsin juba, et ega haigus siit kaugel ole.

Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.

Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.

Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D

Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.

Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.

Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.

Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.

Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.

Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.