Ruttasime rongijaama, kust saime piletid lähimasse linna nimega Waroona, kuigi lähim, asub see siiski 25km eemal Preston Beachilt. Bunbury ja Mandurah jäävad mõlemad 60km kaugusele, kus me nüüdseks juba mitu kuud šoppamas olema käinud. Eks sellega harjub pika aja peale ära, et poodi minekuks on tunniaja tee ning nüüdseks oleme kaks korda niisama Margareta Riveris käinud, kuhu on kahe ja poole tunni tee :) Austraalia.
Kuurordi omanik Joan korjas meid rongijaamast peale. Saime kallisse IGAsse toidutagavarasid täiendama minna. Ma suutsin 200 taala hakkama panna :S Ostsin ka šampooni ja värki, kuid peamine oli see, et meil ei olnud õrna aimugi kas ja millal me jälle poodi saame, nii et ma ostsin palju selliseid asju, mis säilivad. 3 nädala pärast on siit minek, nii et nüüd vajan poest ainult vett ja piima:) Kuid jah, eelmised 3 kuud olen mina kogu aeg osturekordeid teinud. Ma lihtsalt söön palju ning ma tahan korralikult süüa.
Teel Waroonast Preaston Beachile midagi erilist ei näinud. Ainuke kild on see, et tädi juhutmisi mainis, et kiirteelt kuurordisse on nii umbes 4km. Ma ükskord püüdsin jala kiirteeni jõuda, eriti ei jõudnud, hiljem tuli välja, et tegelikult on 10km. Njah. Chie siiski ükskord võttis selle retke ette, mitte et seal midagi oleks, aga ta hakkas siin kõvasti dieeti pidama (päevas sõi paki krõpse ja jõi ühe ülle ning rohkem ei midagi) ja trenni tegema, sest eelmine kord kui ta koju läks, kõik ütlesid, et ta on paksuks läinud. No siis tal oli jah ikka seda kaalukest, aga ta suutis selle juba oma dieeditamisega maha võtta. Jäi juba üsna kleenukeseks, mida me ka kõik väitsime, aga ta ei uskunud meid. Lõpuks käis ta BIG W-s (odavpoekett, mis müüb kõike) ennast kaalumas ja avastas, et on kergem, kui arvas end olevat. Nüüd ta siis sööb šokolaadi meil :)
Kuurordis on meil väiksed kahekorruselised majad, uued odavehitised, mis igalt poolt lagunevad. Ühte sellisesse asusime ka meie Chiega elama. Jagasime maja kahe prantsuse õega. Nemad allkorrusel narivoodites, meie otsustasime ülemise korruse kuningannasuuruses kaheinimesevoodi kasuks. Majas on kaks WC-vannituba. Tasuta pesumasin. Üüri maksame 100 taala nädalas. Alguses oli 4 päeva nädalas ka õhtusöök tasuta, kuid laisavõitu kokk otsustas, et tema nii paljudele inimestele kokata ei taha.
Tööle saime asuda kohe järgmisel päeval, mis meile sobis suurepäraselt. Töö ei ole raske. Kuna tegemist on kuurordiga, siis väga suurt räpasust ei näe, rohkem on jama eelnevate koristajatega, kes ei ole korralikult koristanud. Ega meiegi alguses väga kratsinud. Meie ootustele vastupidiselt töötasime Chiega lahus, mina noorema Prantsuse õe Sophiega ning Chie Lise-ga. Nemad olid ka nö tiimi-liidrid. Mulle sobis see väga hästi tegelikult, sest nad mõelmad ei teinud tegelikult korralikku tööd ning mina olin vaba vastutusest. Kasutasid kulunud nippi, et töötavad nagu hullud, aga tegelikult ei tee suuremat midagi ehk käivad kiiresti, tõmblevad iga asja pärast jne. Neile oli aeg hästi oluline, sest tahtsid Onu Tomi ees head muljet jätta – kiired tüdrukud noh. Nii ma oma pead väga ei vaevanudki, kui Sophie mitmel korral otsustas, et inimesed võivad ise kah nõud nõudepesumasinast välja võtta, kuigi vahel ei olnud need isegi puhtad nõud, sest me võtsime elektrikaardi välja ning maja oli siis täielikult elektrita. 2x oli jama, aga keegi neid muidugi ei kahtlustanud. Mul oli täitsa savi. Kui plikad kuu aega hiljem minema läksid, siis tasapisi kratsisime Chiega iga maja kuurordis puhtaks (paele õdede minekut, olime Cheiga ühes meeskonnas). Õnneks uued asemikud tahtsid hirmasti rohkem tunde saada ning tegid ka päris korralikult. Nii et nüüd on lausa lust igasse majja minna, säravad. :) Eks ma nüüd lasen end lõdvaks, sest ma tegelikult küürisin enda jaoks – et endal oleks kergem ning ei oleks tunnet – Margareta, Sa ei näinud seda, ei näinud! Uus Inglise poiss Ryan on küll kohutav. Ta ise mõtleb, et on hea töötaja, aga kahjuks mitte keegi teine seda ei arva. Nii et kui me Chiega siit ära lähme, siis üsna varsti on need majad sama jubedad kui nad enne olid. Kunagi ma mõtlesin, et tulen siia pärast Jaapanit tagasi, aga ei. Mina ei suuda enam ning valus on, kui kogu sinu töö ja vaev metsa läheb, sest mõned inimesed lihalt ei suuda korralikult tööd teha. Kohalikud on need kõige hullemad. Manager lasi juba päris mitu kohalikku lahti. Ben on neist kõige hullem. Ta lihtsalt jalutab päevad läbi ringi, nüüd hakkas ta pealekauba veel meid oma lobisemisega tüütama, sest tema jalutus-sõber ei tööta siin enam. Ta tahab ka palju tunde saada, aga selle asemel, et grillid korralikult puhtaks teha, käib tema korra lapiga üle, kui sedagi, ning lihtsalt mölutab ja tüütab meid. Kuna me elame kuurordis, siis isegi vabal päeval ei saa tast rahu! Istud, sööd mõnusalt hommikust ning siis ilmub Ben tagumiste klaasuste taha, teeb need lahti ja istub mõnusasti sinuga laua taha järgmiseks pooleteiseks tunniks. Kohutav! Chie peitis ennast ükskord pool hommikut oma toas ja ootas kuni ta minema läheb, kuid tuli ikka enne kööki kui jobukakk suvatsest lahkuda.
Meil oli tegelikult siin vahepeal olukord, kus me oleksime Chiega pidanud kuurordist välja ühte kohutavasse majja elama minema. See oli siis, kui Prantsuse õed lahkusid ning meie kahekesi majja jäime. Meil oli 3 tüdrukut veel, 2 sakslast ning üks šotlane, kuid keegi ei tahtnud minna. Pärast Iiri poiste lahkumist elast kokk Alan seal jubedas majas üksinda. Ma õnneks ei ole temaga koos elanud, aga kõik räägivad, et ta on igavene räpakott. Tänu Taevale me pääsesime sellest, puhtalt tänu minu allergiale. Sest mul on seal majas allergia, pool tundi ning silmalaud on nii rasked, et püsti ei jaksa seista. Ma väga kartsin Onu Tomiga sellest rääkima minna ning mõtlesin viimase testi teha, et äkki ikka kannatan, aga ei, kindel ei. Tom oli õnneks väga normaalne, ega ta mind alguses uskunud, ning nagu ikka ajas udu, et lihtsalt nädalavahetuseks peame ümber kolima, sest kõik majad on täis. Mille peale mina küsisin, kas tal telk on. Telki tal ei olnud ning ta sai aru, et mul on tõsi taga. Saime kuurordisee jääda ning said ka teised tüdrukud kuurordisse jääda, ei olnud see niii täis midagi. Valetas aina. Et nüüd me elame Chiega kahekesi oma majas, mõlemal oma vets ja dušš:)
Shoppamas oleme enamasti Alaniga käinud. Ega ta ise eriti midagi taha, aga Preston Beachilt ära saada on ka tore. Ma arvan, et bensuraha saab ta töölt, sest meie talle midagi maksma ei pea. Paar korda oleme kinos käinud ning korra käisime Lõunas Alaniga, kolmekesi. Ehk põrutasime üle Bunbury ja Busseltoni Margaret Riverisse, kus käisime iirise tehases-poes ning seejärel käisime kahes koopas (Lake Cave ja Jelwel Cave). Koopad olid ilusad, ägedad... kirjeldamatud tegelikult, seda peab ise nägema. Samas sissepääas oli ka üsna soolane – 20 taala mõlems koopa puhul. Siiski odavam, kui oleksime Sinimägedes koobaste retke ette võtnud, nii et me Chiega väga rahul. Käisime ka lõunatipus Augustas, kus kohtuvad kaks ookeani - India ja Vaikne. Majaka sissepäaas oli 15 taala – puhas röövimine, me võtsime 5 taalase pääsu, millega saab ainult majaka ümber ringi jalutada. Ega seal midagi erilist olnud. Vesi nagu vesi ikka, aga noh, pilt sai väiemalt ookeanide sildi juures tehtud:) Margaret Riveri randa me ei jõudnud, sest kiskus pimedaks juba. Austraallasest Pam pidi järmisel päeval ära minestama, et meie niii Jumalast ilusas rannas käimata jätsime. Tema jutust jäi küll mulje, et täitsa mõttetu reis. Koobastest ei teadnud ta midagi, sest polnud seal ise käinud. Tüüpiline austraallane. Korra elus läheb 200km kodust eemale ning siis on kõik jube ilus, ma olin üsna kindel, et Newcastle’i puhas krudisev liiv oma ägeda majakaga oli palju etem. Juhuse tahtel juhtus nii, et saime ka selle MRi ranna ära näha. Enamuse päiseloojangust veetsime küll veinikeldris, kuid jah, sai ära nähtud, ja no mul oli õigus. Oli kena küll, parem kui Preston Beach, seal oli ikka rohkem kui 1 laine (meil ongi täpselt 1 laine ja see on kah kaldas, nii et ujuma saamisega ning veest välja saamisega on ikka tükk tegemist), ühtlasi kutsutakse MRi surfarite paradiisiks, aga ega sest midagi oleks olnud, kui nägemata oleks jäänud, midagi niii erilist see nüüd ka ei olnud. Bloody Pam. Teisel korral saime MRi täitsa juhuslikult. Nimelt oli meil juhutmisi kolmapäev vaba päev, vedelesime niisama, Ben käis tüütamas, siis helistas admin, et Chiele on pakk. Isa saatis talle infot Jaapani kohta. Läksime sellele järgi, istusime maha ja ennäe, üks vana Chie arm tuli teda otsima:) Irwwww Nii saigi väike retk ette võetud.
Käisime veinikeldrites, mina küll ei joonud. Hakkas väheke kripeldama, et teistkorda tasuta veine mekkimas ning mina ei joo, proovisin, no ei ja nina hakkas kah karjuma. Las olla, kui ei joo, siis ei joo.
Kent oli auto rentinud, tagasi pidi ta selle andma järgmisel hommikul. Tegin ettepaneku, et ta võib ööseks jääda. Jäigi. Tema ostis veini ning meie õhtusöögi. Tasapisi tipsutasid. Aga ega Kent asjata tulnud, ta tahtis endiselt Chielt „Jah“ vastust. Nii ma võtsingi naljaga viina välja (mille ma oma teisel nädalal töötades leidsin), et „julgust“ poisile saada. Pärast „Ei“ vastust oli jälle „lohutust“ vaja. Nii meil see minu viinasoki raviks hoitud märjuke otsa sai ning Chie lebas terve järmise päeva voodis. Korra suutis end hommikul jalule ajada 20 minutiks, aga siis puges põhku. Õhtul ajasime ikka ta püsti, et registratuuris saaks kah oma näo ära näidata:) Ta ju ikkagi „töötas“:P
Ega meil siin midagi väga suurt teha ole. Eks ikka mõned lahkumis- ja sünnipäeva peod. Chiele korraldsin üllatus sünnipäeva peo. Ta vaeseke ei aimanud tõesti mitte midagi. Kuna see oli esimene suurem pidu peale hulga tüdrukute saabumist, siis poisid ostsid kõvasti jooki ning pidu kukkus üliäge välja. Mitte ainult jookide pärast, lihtsalt oli tore ja sai nalja.
Kui soojem oli, siis käisin pea iga päev peale tööd rannas jalutamas, vahel isegi ujumas. Kui saabusime, siis läksin kohe ujuma, vesi oli nagu järv – ilma lainteta, aga mida külmemaks läks, seda suuremad lained tulid. Korra oli eriti äge:) Sophie tegelikult kartis, aga mulle meeldis. Kuna laine on rannas, siis kisub endaga nii sinu kui ka liiva kaasa, enne kui kõik tagasi kaldasse paiskab. Ma harjutasin laine peal lendamist, kui isegi oma pimedate silmadega nägin, et nüüd panen küll peaga liiva, õnneks sain käed ette:) hahaaa. Pärast dušši all bikiine seljast võttes leiad igast üllatusi ja paalju liiva:Dirwww.
Alguses käisin jalutamas paljajalu, siis hakkasin rohkem riideid selga panema, nüüd käin jope ja botastega, kui üldse käin. Külm on. Kahjuks. Aga siiski oli tore üksinda 20km rannaribal ookeaniga võidu laulda:) Ma nüüd laulumees:P Vahel käisin ka liivaluidete vahel uitamas. Tihti jäin välja kuni pimedani ja nautisin Lõunataevast. Lõpuks hakkas siiski ajusurm tulema, peale paari kuud. Ma nüüd saan aru, et vanad inimesed ei lähe peast nõdrameelseks mitte niiväga vanaduse, vaid pigem igavuse pärast. Ma situatsiooni enam ei mäleta, aga ma mõtlesin ise, et kui veel kaua nii elada, siis keeran ära. Ma vahepeal mõtlesin isegi suurest igavusest intriige punuma hakata, kuid ei ole siiski minu teema. Aga mõneti olen nüüd küll „maakas“, kui muidagi juhtub, või mingigi väike muudatus on, siis kõik on äksi täis. Vähemalt on millest rääkida:P irwwww Õnneks ma tean, et ainult 3 nädalat veel!!! Juuhuuuuu!!!! Siis kuuks ajaks Jaapanisse!!!! Jeeppiaaaiieee!!! Läheme üle Lõuna-Korea, kus tripime sõbraga 10 päeva ning edasi laevaga Jaapanisse. Mulle eriti meeldib mõte, et me saabume laevaga!:) Olen tegelikult õnneseen, et Chie minuga koos on. Ega Jaapanlased ju Inglise keelt eriti räägi. Tema planeerib ja otsib kõik, kuidas ikkagi odavam on jne. Ma ainult kopeerisin ühe Eesti turistipaketi sihtpunktid ning ütlesin, et sinna tahan minna.
Kunagi mainisin, et mul hakkas Chiega sõprus ragisema. Eks ta ragises veel tükk aega. Ma kartsin tegelikult peale Prantsuse tüdrukute lahkumist Chiega koos töötada. Oli tõesti „10 things I hate about you“. Ühest küljest ärritas ta mind nii palju ja mina ärritasin teda, kuid tundsin endiselt, et peaksime siiski koos olema. Kahtlesin tõsiselt, kas suudan temaga Jaapanisse minna. Üks päev sõin terve tahvli tumedat šokolaadi ning siis ei jäänud õhtul magama. 2h lebasin voodis ning peas keerlesid mõtted ainult sellest, mida ma Chie juures vihkan. Üritasin end magama sundida, ei õnnestunud. Lõpuks sai kopp ette ning läksin allkorrusele filmi vaatama. Hommikuks oli kogu viha läinud ning kogu „armastus“ ka. Järele oli jäänud tühjus. Ei hoolinud üldse enam. Aga see oli ainult hea, see oli see, mida ma kuude kaupa tahtnud olin. Kui ta nüüd mingi „pirni“ maha pani, mida ta teeb tihti, siis ma enam ei ärritunud, ma lihtsalt ei hoolinud. Korra ta suutis mul harja punaseks ajada. Kui Prantsuse tüdrukud lahkusid, siis Chie küsis minult: „Niisiis, millisesse tuppa sa kolid?“ Nagu meil oleks hästi palju võimalusi kolida!!!! Ainult allkorusele narivooditega tuppa, kus ei saa akent avada, kuid mul peab aken lahti olema. Temal oli ilus plaan peas valmis, et mina kolin välja. Õnneks suutsin siiki rahulikult vastata: „Ma tahan jääda sinna, kus olen“. Selle peale ta ahhetas ning ütles, et eks tema siis kolib. Ma vastasin, et sa ei pea kolima, kuid Chie arvas, et on parem, kui mõlemad eraldi. Ja nii ta koliski. Ega mul selle vastu midagi olnud, mulle täitsa meeldib selles suures voodis laiutada:) Oiii, kuidas mulle meeldib diagonaalselt voodis magada. mmmmmmm
Kuid tasapidi muutusin tema „tükkide“ peale immuunseks. Ta küll ärritus vahel, st kõik mida mina ütlesin, oli vale. Absoluutselt kõik. Kui keegi teine täpselt sama asja ütles, siis Chie uskus, sest mina ei ölnud seda. Ükskord sai see ka Chiele välja öeldud, peale seda ta korra tõmbles veel, kuid nägi ka ise lõpuks, et tema ärritub ja mina mitte. Meie puhul on probleem see, et me oleme täpselt samasugused. „Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad“ käib täpselt meie kohta. Kõik, mis Chie juures mind ärritas, on tegelikult seesama, mis mind enda puhulgi häirib, ja siis ta nagu hõõrub mu oma vigu mulle nina alla. Me mõlemad võtame teiste käitumise üle, st „kuidas küla minule, nõnda mina külale“. Et me mõlemad muutusime. Mina olen üle võtnud Chie rahulikkuse ning tema hakkas minu moodi ärrituma iga asja peale.
Lõpuks tuli hakata Jaapani reisi planeerima ning me mõlemad rahunesime maha. Nüüd oleme ühes paadis ja sõuame ühes taktis. Et vähemalt praegu on kõik hästi:) Kuid ma pean endale vahel meelde tuletama, et ma ei tohi ärrituda, mina pean hea olema, sest mina olen „küla“.
Onu Tomist veel nii palju – mõlemad naisega on alkohoolikud. Tomil hommikuti käed niimoodi värisevad, et ta ei saa isegi mitte kirjutada. Muidu ta eriti millesti ei hooli:) Nüüd on ta 3 nädalat kodus vedelenud, sest korjas endale mingi Aasia-haiguse külge, kas siis nende toitu süües või asiaadiga magades:) Arst vähemalt nii talle ütles:) Kõht on lahti ning mis tagant välja ei tule, tuleb suu kaudu. Jakkk.
Järgmine arvatav sissekanne tuleb peale Jaapanit ehk augustis-septembris.
teisipäev, 15. juuni 2010
laupäev, 5. juuni 2010
Perth
Lõpuks, peale mitmetunniseid ootamisi tuli aeg lennuki peale asuda. Ahoi Perth! Viimaks ometi suutsin end Läände ajada. Võttis ainult terve aasta aega:) Lennujaamas läks ilusti. Kuna mul oli endiselt kohutavalt pagasit, vaatamata ära visatud tränile, siis tegime Chiega LJ-lt õpitud triki – panime riided ja muud rasked asjad (vä kreemid ja muu keelatud staff) lennukisse tulevatesse kottidesse. Teadagi on limiidiks ainult 1 kott, kuid asjade kontrollis ei vaata keegi enam kui palju sa pagasi eest maksnud oled, nii et ainuke probleem oli pagasitädi, kuid tema ülekavaldamiseks jätsime üleliigse pagasi pingi alla, kaugele eemale tädist, nii et lõppeks olid mõlema seljakotid 20kg ja ekstraraha ei pidanud maksma, vaatamata kümnele lisa-kilole:)
Nii kui maha istusin, tundsin, et lennukis on ülikuiv õhk ja üldsegi mitte piisavalt. Nii juhtuski, et enne kui korralikult õhku tõusime, magasin mina nagu surnu. Üles ärkasin stjuardessi kraaksumise peale, et aknakatted peavad maandumise ajal all olema. Ma ei saanud muffigi aru, maandumine?! Tegin nagu palutud, unise peaga leidsin lõpuks kella ka käe pealt üles ning oh seda imet – 4h oli möödunud kui silmapilk.
Saabusime öisel ajal. Õnneks üks Jaapani poiss, kellega Berris tutvusime, tuli ja korjas meid peale ning esimesed ööd saime tema juures elada. Saime oma toa ja puha. Isegi renti ei pidanud maksma (ta elab üürimajas). Vahepeal kaalusime isegi sinna elama jääda, kuid köök oli suht rokane ning rõve ja üür oli pea sama mis backpackeris. Viimases on vähemalt koristajad, kes teiste jama küürivad.
Perth tervitas meid hirmus kuiva tuuletu õhuga. Mul oli suht raske hingata, kuigi oli öine aeg. Vaatamata sellele, et kedagi lennujaama ees suitsetamas näha ei olnud, oli seal tugev suitsulõhn.
Hommikul sättisime end kesklinna poole teele. Meie buss oli just parajasti läinud, nii et ajasime konidmootori soojaks. Väga kaugele ei jõudnuki, kui ma juba vaikselt vilisema hakkasin. Õhk oli niiii kuiv ning täiesti tuuletu. Mingid kõrrelised ajasid oma kõrretolmu. Pea oli küll täiesti pilvedes. Vaevaliselt vedasin end edasi. Kuna mõlemal oli tööd vaja, siis asusime kohe CVsid printima, liitusime tööagentuuridega jne. Kahjuks oli nädalavahetus ning väga palju teha ei jõudnud.
Teise päeva hommik algas suurte emotsioonidega. Esiteks jäin vetsu luku taha. Suure koukimise ning nuputamise peale saime isegi süsteemi selgeks. Tuleb lihtsalt ristivastupidi sellele teha, kuidas kõik muud ring käepidemaga uksed töötavad:) (ega ma kohe alguses aru saanudki, kuidas mul avamine ikkagi õnnestus, kuid natuke veel mõtlemist, ning võisin julgelt vetsus käia – nad ise kunagi seda ust ei lukusta, sest tegelikult on see pesuruum, kust läheb eraldi uks wc-sse, aga mul on ikka topelt kindlust vaja:P :)) Ma juba kartsin küll, et jäängi sinna:) No okei, läks hästi. Tagatipuks leidsin oma issi antud kalli noa üles. Ega see olnudki kadunud, ma lihtsalt mäletasin kunagi ammu mõtet, enne asjade pakkimist, et ma peaksin selle läpaka kotist välja võtma ning seljakotti panema, sest lennukisse ju noaga ei saa. Paele seda oli must auk, üldse ei mäletanud, et nuga näinudki oleks. Leidsin ta üles sellest samast kohast kus ta ennegi oli – minu läpaka kotist. Oli minuga lõbusasti lennukis kaasas. Nii palju siis meie turvalisusest – veega läbi ei saa, aga noaga saab. Mäletasin küll, et kui mu asjad turvakontrollist läbi läksid, siis onu arvuti taga tõmbles korra ning küünitas monitorile lähemale, kuid asju oli palju ning onu jätkas monitori passimist ja ei teinud midagi. Jumal tänatud, ma oleks ikka pisara poetanud, kui noast ilma oleks jäänud. Issi antud ikkagi :P
Esmaspäval kolisime hostelisse. Võtsime ühe odavamate klassist, kuid mitte kõige odavama (Rainbow Lodge Backpackers). Palvetasin, et mul mingeid ebameeldivad voodikaaslasi ei oleks. Hosteliga läks väga hästi. Ega ükski neist Perthis oma iluga väga hiilga, pigem on kõik mingid hurtsikud, eriti kesklinnas. Hostel oli viimane peatus tasuta kesklinna bussidele. Maksime nädala üüri. Tuppa minemiseks pidime läbi teise toa minema. Ruumi eriti ei olnud. Aken avanes kärarikkale peatänavale. Õnneks teadsime, et loodetavasti on see ajutine ning saame töö väljaspool linna.
Perth mulle kahjuks mingeid suuri rõõme ei pakkunud. Kesklinn on kole ja must. Kings Park on ilus, aga praktiliselt on seal rohi, ei muud. No vähemasti on rohi seal roheline, mitte nagu Adelaide’s – vaatame ikka positiivset külge :D Kuigi alguses oli plaan linnas tööd saada, siis enam ja enam soovisime kuurordis koristaja-ettekandja tööd. Minul ei olnud küll mingit soovi Perthi linna pikemaks jääda. Õnneks ilm natukene muutus, nii et kuivus ei põletanud, aga ega väga midagi hõisata kah olnud. Hostel oli ka natuke...masendav.
Teisipäeval seadsime sammud kõikvõimsasse aussiejobs tööagentuuri. Peale mitme tunnist ootamist oli lõpuks meie järjekord jutule saada. Alguses tädi ei naeratanud, aga kui ta killu maha viskas, et Chie inglise keelel on Eesti aktsent juures, siis oli kõigil nalja kui palju. Lootus oli tööd saada. Kuurordis. Koristajana. Ei julenud väga rõõmustada, rohkem palvetasime. Pidime neljapäeval tagasi minema.
Ka sel korral saime mitu head tundi oodata ning tädil ei olnud muud öelda kui et onu Tom ei ole vastanud tema e-mailile, kas me oleme sobivad töölised või mitte. Oeh. Kartsime, et see töö libiseb käest, aga midagi teha ka ei saanud. Läksime šoppama. Õigemine Chie šoppas ja mina ootasin väljas, sest nendes üleparfümeeritud ruumides ei saanud ma väga hingata. Ja siis tuli kõne. Töö on meie, kas saame tagasi agentuuri minna. Jalad said bussi abiga tiivad alla ning seal me olime! Kaks õnneseent:) Töö oligi meie ning minek järgmisel hommikul. Pidu meie uute Jaapani sõpradega jäi pidamata, aga ega me sest hoolinud. Hostelist saime ettemakstud raha ka tagasi, nii et kõik läks väga hästi.
See ongi minu arust väga kummaline, et kui me Chiega koos oleme ning teineteise vastu head oleme, siis läheb kõik hästi, kohati saame küll vihma ja padukat, kuid lõpuks läheb kõik hästi. Ei mina ega tema oleks seda tööd saanud, kui me oleks üksi olnud. 2 Prantsuse õde, kes nädal enne meid samasse kohta said, olid kuid enne ilma tööta olnud. Me olime õigel ajal õiges kohas, see tööots tuli samal päeval, kui meie agentuuri läksime. Joppas, lihtsalt joppas.
Nii kui maha istusin, tundsin, et lennukis on ülikuiv õhk ja üldsegi mitte piisavalt. Nii juhtuski, et enne kui korralikult õhku tõusime, magasin mina nagu surnu. Üles ärkasin stjuardessi kraaksumise peale, et aknakatted peavad maandumise ajal all olema. Ma ei saanud muffigi aru, maandumine?! Tegin nagu palutud, unise peaga leidsin lõpuks kella ka käe pealt üles ning oh seda imet – 4h oli möödunud kui silmapilk.
Saabusime öisel ajal. Õnneks üks Jaapani poiss, kellega Berris tutvusime, tuli ja korjas meid peale ning esimesed ööd saime tema juures elada. Saime oma toa ja puha. Isegi renti ei pidanud maksma (ta elab üürimajas). Vahepeal kaalusime isegi sinna elama jääda, kuid köök oli suht rokane ning rõve ja üür oli pea sama mis backpackeris. Viimases on vähemalt koristajad, kes teiste jama küürivad.
Perth tervitas meid hirmus kuiva tuuletu õhuga. Mul oli suht raske hingata, kuigi oli öine aeg. Vaatamata sellele, et kedagi lennujaama ees suitsetamas näha ei olnud, oli seal tugev suitsulõhn.
Hommikul sättisime end kesklinna poole teele. Meie buss oli just parajasti läinud, nii et ajasime konidmootori soojaks. Väga kaugele ei jõudnuki, kui ma juba vaikselt vilisema hakkasin. Õhk oli niiii kuiv ning täiesti tuuletu. Mingid kõrrelised ajasid oma kõrretolmu. Pea oli küll täiesti pilvedes. Vaevaliselt vedasin end edasi. Kuna mõlemal oli tööd vaja, siis asusime kohe CVsid printima, liitusime tööagentuuridega jne. Kahjuks oli nädalavahetus ning väga palju teha ei jõudnud.
Teise päeva hommik algas suurte emotsioonidega. Esiteks jäin vetsu luku taha. Suure koukimise ning nuputamise peale saime isegi süsteemi selgeks. Tuleb lihtsalt ristivastupidi sellele teha, kuidas kõik muud ring käepidemaga uksed töötavad:) (ega ma kohe alguses aru saanudki, kuidas mul avamine ikkagi õnnestus, kuid natuke veel mõtlemist, ning võisin julgelt vetsus käia – nad ise kunagi seda ust ei lukusta, sest tegelikult on see pesuruum, kust läheb eraldi uks wc-sse, aga mul on ikka topelt kindlust vaja:P :)) Ma juba kartsin küll, et jäängi sinna:) No okei, läks hästi. Tagatipuks leidsin oma issi antud kalli noa üles. Ega see olnudki kadunud, ma lihtsalt mäletasin kunagi ammu mõtet, enne asjade pakkimist, et ma peaksin selle läpaka kotist välja võtma ning seljakotti panema, sest lennukisse ju noaga ei saa. Paele seda oli must auk, üldse ei mäletanud, et nuga näinudki oleks. Leidsin ta üles sellest samast kohast kus ta ennegi oli – minu läpaka kotist. Oli minuga lõbusasti lennukis kaasas. Nii palju siis meie turvalisusest – veega läbi ei saa, aga noaga saab. Mäletasin küll, et kui mu asjad turvakontrollist läbi läksid, siis onu arvuti taga tõmbles korra ning küünitas monitorile lähemale, kuid asju oli palju ning onu jätkas monitori passimist ja ei teinud midagi. Jumal tänatud, ma oleks ikka pisara poetanud, kui noast ilma oleks jäänud. Issi antud ikkagi :P
Esmaspäval kolisime hostelisse. Võtsime ühe odavamate klassist, kuid mitte kõige odavama (Rainbow Lodge Backpackers). Palvetasin, et mul mingeid ebameeldivad voodikaaslasi ei oleks. Hosteliga läks väga hästi. Ega ükski neist Perthis oma iluga väga hiilga, pigem on kõik mingid hurtsikud, eriti kesklinnas. Hostel oli viimane peatus tasuta kesklinna bussidele. Maksime nädala üüri. Tuppa minemiseks pidime läbi teise toa minema. Ruumi eriti ei olnud. Aken avanes kärarikkale peatänavale. Õnneks teadsime, et loodetavasti on see ajutine ning saame töö väljaspool linna.
Perth mulle kahjuks mingeid suuri rõõme ei pakkunud. Kesklinn on kole ja must. Kings Park on ilus, aga praktiliselt on seal rohi, ei muud. No vähemasti on rohi seal roheline, mitte nagu Adelaide’s – vaatame ikka positiivset külge :D Kuigi alguses oli plaan linnas tööd saada, siis enam ja enam soovisime kuurordis koristaja-ettekandja tööd. Minul ei olnud küll mingit soovi Perthi linna pikemaks jääda. Õnneks ilm natukene muutus, nii et kuivus ei põletanud, aga ega väga midagi hõisata kah olnud. Hostel oli ka natuke...masendav.
Teisipäeval seadsime sammud kõikvõimsasse aussiejobs tööagentuuri. Peale mitme tunnist ootamist oli lõpuks meie järjekord jutule saada. Alguses tädi ei naeratanud, aga kui ta killu maha viskas, et Chie inglise keelel on Eesti aktsent juures, siis oli kõigil nalja kui palju. Lootus oli tööd saada. Kuurordis. Koristajana. Ei julenud väga rõõmustada, rohkem palvetasime. Pidime neljapäeval tagasi minema.
Ka sel korral saime mitu head tundi oodata ning tädil ei olnud muud öelda kui et onu Tom ei ole vastanud tema e-mailile, kas me oleme sobivad töölised või mitte. Oeh. Kartsime, et see töö libiseb käest, aga midagi teha ka ei saanud. Läksime šoppama. Õigemine Chie šoppas ja mina ootasin väljas, sest nendes üleparfümeeritud ruumides ei saanud ma väga hingata. Ja siis tuli kõne. Töö on meie, kas saame tagasi agentuuri minna. Jalad said bussi abiga tiivad alla ning seal me olime! Kaks õnneseent:) Töö oligi meie ning minek järgmisel hommikul. Pidu meie uute Jaapani sõpradega jäi pidamata, aga ega me sest hoolinud. Hostelist saime ettemakstud raha ka tagasi, nii et kõik läks väga hästi.
See ongi minu arust väga kummaline, et kui me Chiega koos oleme ning teineteise vastu head oleme, siis läheb kõik hästi, kohati saame küll vihma ja padukat, kuid lõpuks läheb kõik hästi. Ei mina ega tema oleks seda tööd saanud, kui me oleks üksi olnud. 2 Prantsuse õde, kes nädal enne meid samasse kohta said, olid kuid enne ilma tööta olnud. Me olime õigel ajal õiges kohas, see tööots tuli samal päeval, kui meie agentuuri läksime. Joppas, lihtsalt joppas.
esmaspäev, 31. mai 2010
Grampians National Park - WWOOFing
Esmaspäeval, 15 veebruaril võtsime varajase bussi, ei-ei, alustasime ikka rongiga, bussi peale ümberistumine toimus Ballaratis, kus saime eelnevalt tunnike oodata. Kokku võttis reis aega u 6h. Lõpuks maandusime Dunkeldis, kust härra Harry meid peale korjas ning 4km eemalasuvasse elupaika viis.
Harry ja Iwona on Austraalia-Poola abielupaar, kelle halduses on puhkepaiga rendimajad. Koht asub kuulsa Grampians Rahvuspargi lõuna piiri külje all. Mägi kohe sealsamas, vallabid ja kängurud ka :)
Kohe alguses saime natukene pettumust, sest ootasime orgaanilise põlluga farmi ning palju välitööd, selle asemel saadeti meid hoopisiki maju koristama, 1x nädalas parandasime matkarada. Töö oli iseenesest ülilihtne ning vanapapi väga muhe vend ning tõelise austraallasena vaatas, et me jumala eest üle ei töötaks. Iwona oli täpselt ristivastupidine. Kui sul on ikka kaks noort näitsikut tasuta antud, siis tuleb neid nii palju töösse rakendada kui seadus lubab. Aga siiski tore inimene, lihtsalt teise taustakultuuriga.
Käisime päris palju ümbritsevates mägedes ukerdamas ning korra saime ka Põhja-Grampiansi, mis mulle tegelikult suurt muljet ei avaldanud, kurva auraga hallide kivide maa. Plaan oli veel teine raks 2x1,5h tee ette võtta, et aborigeenide koopad ning kosed ära näha, kuid Harry jokutas ning ootas, millal naisuke Melbourneist tagasi tuleb, kuid kes endiselt ei tahtnud trippima minna ning lõppeks jäigi minemata. Mul sai natuke süda täis. Kui ikka lubadus antud, siis lubadus antud, see ei olnud nii oluline, et ma väga ei vaimustunud esimesel korral ning Sinimägedes sai neid koski juba päris palju vaadatud, kui lubatud, siis lubatud. Aega meil oli, aga too päev, kui esialgselt minema pidime jokutasime suurema osa päevast kuivanud soos ning siis ajasime emukarja autoga ümber soo taga. Hiljem otsustas Harry mingeid koopaid otsima minna, mida me ei leidnud. Vanale au andes sai ta ukerdamisega päris hästi hakkama, hirmus aeglane oli ainult. Aga noh, see selleks. Ega ma väga nuta.
Chiega oli meil sõprussuhe päris mõranema hakanud, alates Sydneyst ning Hunter Valleys läks aina hullemaks. Tema oli pahane minuga ja mina temaga. Mõlemad kogu aeg ärritusime teineteise peale. Mul oli küll juba tõsine plaan, et Perthis tõmban vaikselt oma teed. Kuidagi tänu muheda olemisega onule saime oma sõprusele jälle kargud alla. Lonkas küll endiselt veel kõvasti, kuid paranemise lootus oli.
Plaanitud 2 nädala asemel jäime sinna pea 3ks, sest ei saanud varem odavat lendu Perthi. Lõpus oli mul tunne, et ma ei suuda seal olla enam. Kõik oli hästi, aga.... tööd tegime aeglaselt, sest ei olnud põhjust kiiresti liigutada ning tülpimus tuli peale. Enamus päevast läks söömise peale, sest sõime 3-4 korda päevas ning tavaliselt jäi onu tundideks jutustama. Alguses oli huvitav, kuid lõpus hakkas ära väsitama, eriti kui sama jutt erinevas variatsioonis tuli. Vana oli kunagi õpetaja olnud, seda enam üllatas mind, kui tema tögamisele natuke vastu tögasin ning onu ei suutnud end enam sõnadega väljendada, pidi kätega näitama, mis ta arvab. Tähendab, et lõi. Loomulikult mitte nii, et haiget oleks teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et minusugune „plika“ suutus 50-aastase onu sellisele tasemele viia. Mu joaks on õpetajad ikka alati sellised olnud, kellel on alati tark vastus taskus. Elu on üllatusi täis. Ma enda arust väga midagi öelnudki, aga noh.... ise alustas, teinekord on targem... või noh, kui nüüd päris aus olla, siis kolmandal korral oli targem ehk kolmandat korda ei tulnud :)
Papil on muidu äge süsteem seal. Üritab ökomajandust ajada. Päriselt väga ei õnnestu, kuid siiski, päiksepaneelid katusel, joogivesi tuleb taevast ning igakuiste arvete pärast muretsema ei pea. Nett on olemas, Iwona suudab ainult arvuti pidevalt segaseks ajada. No ja veekannud keedab kuivaks. Ja sügavkülmutatud leiba ahjus ülessulataes küpsetab selle miniatuurseks söeks.:) Nii neil see elu seal läheb. Onu küpsetab ise leiba, mida meiegi tegema õppisime hommiku varajastel tundidel :)
Ahjaa, unustasin kõige olulisema. Harry esimene naine oli eestlane, neil on 3 lasti. Naine oli veidike kõva kiiksuga. Kuid südames Harry siiski endiselt armastab teda. Ta oli alguses nii vaimustatud minu rahvusest, muudkui jahvatas Eestist ja Melbourne’i Eesti majast. Ajas mulle ka veel suurema koduigatsuse peale koos kõigi nende toitude kirjeldustega. Oeh. No igatahes tundus, et ajasin vana armi sügelema ning esimene nädal aega onu muust ei rääkinud kui oma naisest... eks-naisest (ta tegi selle vea kogu aeg), seda muidugi ainult siis, kui Iwonat kodus ei olnud. Lõpus tundus, et ta arvas, et ma olen samasugune hull nagu tema eks-naine. No jah, ... keda huvitab.?
Reedel, 5 märtsil võtsime Melbourne tee taaskord jalge alla. Lend Perthi väljus õhtul kell 10, meie saabusime lennujaama enne üht. Oli äge :P hahaaa. Lõpuks hakkasime suurest igavusest arvutist filme vahtima. No ja torm oli väljas, padukat tuli ning isegi lennujaama keldrikorruse lagi lasi vett läbi. Modern-arhitektuur. Hahaa.
Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule, puulehti nosivad vallabid, kes ülbelt vastu jõllavad; hüppavad hiiglaslikud kängurud (lõpuks sain aru, miks kleepsude kängurudel boksikindad käes on:D); tühjusesse minevad vaated.... Vaated olid küll enneolematud... mitte oma ilu poolest, vaid tühjuse. Näed isegi silmapiiri taha. Kõik on tasane (välja arvatud Grampians ahelik ise), ei suurt metsa, võib-olla üksik küngas, paar jõge ning põllud. Kõikjal kuhu vaatad, pilt on sama, kollane. Uskumatu. Aga see on see, mis meelde jääb.
Harry ja Iwona on Austraalia-Poola abielupaar, kelle halduses on puhkepaiga rendimajad. Koht asub kuulsa Grampians Rahvuspargi lõuna piiri külje all. Mägi kohe sealsamas, vallabid ja kängurud ka :)
Kohe alguses saime natukene pettumust, sest ootasime orgaanilise põlluga farmi ning palju välitööd, selle asemel saadeti meid hoopisiki maju koristama, 1x nädalas parandasime matkarada. Töö oli iseenesest ülilihtne ning vanapapi väga muhe vend ning tõelise austraallasena vaatas, et me jumala eest üle ei töötaks. Iwona oli täpselt ristivastupidine. Kui sul on ikka kaks noort näitsikut tasuta antud, siis tuleb neid nii palju töösse rakendada kui seadus lubab. Aga siiski tore inimene, lihtsalt teise taustakultuuriga.
Käisime päris palju ümbritsevates mägedes ukerdamas ning korra saime ka Põhja-Grampiansi, mis mulle tegelikult suurt muljet ei avaldanud, kurva auraga hallide kivide maa. Plaan oli veel teine raks 2x1,5h tee ette võtta, et aborigeenide koopad ning kosed ära näha, kuid Harry jokutas ning ootas, millal naisuke Melbourneist tagasi tuleb, kuid kes endiselt ei tahtnud trippima minna ning lõppeks jäigi minemata. Mul sai natuke süda täis. Kui ikka lubadus antud, siis lubadus antud, see ei olnud nii oluline, et ma väga ei vaimustunud esimesel korral ning Sinimägedes sai neid koski juba päris palju vaadatud, kui lubatud, siis lubatud. Aega meil oli, aga too päev, kui esialgselt minema pidime jokutasime suurema osa päevast kuivanud soos ning siis ajasime emukarja autoga ümber soo taga. Hiljem otsustas Harry mingeid koopaid otsima minna, mida me ei leidnud. Vanale au andes sai ta ukerdamisega päris hästi hakkama, hirmus aeglane oli ainult. Aga noh, see selleks. Ega ma väga nuta.
Chiega oli meil sõprussuhe päris mõranema hakanud, alates Sydneyst ning Hunter Valleys läks aina hullemaks. Tema oli pahane minuga ja mina temaga. Mõlemad kogu aeg ärritusime teineteise peale. Mul oli küll juba tõsine plaan, et Perthis tõmban vaikselt oma teed. Kuidagi tänu muheda olemisega onule saime oma sõprusele jälle kargud alla. Lonkas küll endiselt veel kõvasti, kuid paranemise lootus oli.
Plaanitud 2 nädala asemel jäime sinna pea 3ks, sest ei saanud varem odavat lendu Perthi. Lõpus oli mul tunne, et ma ei suuda seal olla enam. Kõik oli hästi, aga.... tööd tegime aeglaselt, sest ei olnud põhjust kiiresti liigutada ning tülpimus tuli peale. Enamus päevast läks söömise peale, sest sõime 3-4 korda päevas ning tavaliselt jäi onu tundideks jutustama. Alguses oli huvitav, kuid lõpus hakkas ära väsitama, eriti kui sama jutt erinevas variatsioonis tuli. Vana oli kunagi õpetaja olnud, seda enam üllatas mind, kui tema tögamisele natuke vastu tögasin ning onu ei suutnud end enam sõnadega väljendada, pidi kätega näitama, mis ta arvab. Tähendab, et lõi. Loomulikult mitte nii, et haiget oleks teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et minusugune „plika“ suutus 50-aastase onu sellisele tasemele viia. Mu joaks on õpetajad ikka alati sellised olnud, kellel on alati tark vastus taskus. Elu on üllatusi täis. Ma enda arust väga midagi öelnudki, aga noh.... ise alustas, teinekord on targem... või noh, kui nüüd päris aus olla, siis kolmandal korral oli targem ehk kolmandat korda ei tulnud :)
Papil on muidu äge süsteem seal. Üritab ökomajandust ajada. Päriselt väga ei õnnestu, kuid siiski, päiksepaneelid katusel, joogivesi tuleb taevast ning igakuiste arvete pärast muretsema ei pea. Nett on olemas, Iwona suudab ainult arvuti pidevalt segaseks ajada. No ja veekannud keedab kuivaks. Ja sügavkülmutatud leiba ahjus ülessulataes küpsetab selle miniatuurseks söeks.:) Nii neil see elu seal läheb. Onu küpsetab ise leiba, mida meiegi tegema õppisime hommiku varajastel tundidel :)
Ahjaa, unustasin kõige olulisema. Harry esimene naine oli eestlane, neil on 3 lasti. Naine oli veidike kõva kiiksuga. Kuid südames Harry siiski endiselt armastab teda. Ta oli alguses nii vaimustatud minu rahvusest, muudkui jahvatas Eestist ja Melbourne’i Eesti majast. Ajas mulle ka veel suurema koduigatsuse peale koos kõigi nende toitude kirjeldustega. Oeh. No igatahes tundus, et ajasin vana armi sügelema ning esimene nädal aega onu muust ei rääkinud kui oma naisest... eks-naisest (ta tegi selle vea kogu aeg), seda muidugi ainult siis, kui Iwonat kodus ei olnud. Lõpus tundus, et ta arvas, et ma olen samasugune hull nagu tema eks-naine. No jah, ... keda huvitab.?
Reedel, 5 märtsil võtsime Melbourne tee taaskord jalge alla. Lend Perthi väljus õhtul kell 10, meie saabusime lennujaama enne üht. Oli äge :P hahaaa. Lõpuks hakkasime suurest igavusest arvutist filme vahtima. No ja torm oli väljas, padukat tuli ning isegi lennujaama keldrikorruse lagi lasi vett läbi. Modern-arhitektuur. Hahaa.
Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule, puulehti nosivad vallabid, kes ülbelt vastu jõllavad; hüppavad hiiglaslikud kängurud (lõpuks sain aru, miks kleepsude kängurudel boksikindad käes on:D); tühjusesse minevad vaated.... Vaated olid küll enneolematud... mitte oma ilu poolest, vaid tühjuse. Näed isegi silmapiiri taha. Kõik on tasane (välja arvatud Grampians ahelik ise), ei suurt metsa, võib-olla üksik küngas, paar jõge ning põllud. Kõikjal kuhu vaatad, pilt on sama, kollane. Uskumatu. Aga see on see, mis meelde jääb.
laupäev, 22. mai 2010
Melbourne
Melbourne’is veetsime oma nädalavahetuse. Saabusime laupäeval. Hostelit me eelnevalt ei bronninud, sest lootsime Hospitalityclubi kaudu öömaja saada, mis kahjuks ei õnnestunud. Olime planeerimisega liiga hilja peale ka jäänud. Kuna kotid olid rasked, siis ei tahtnud rongijaamast väga kaugele kärutada. Mõningate helistamiste peale saime Melbourne International Backpackerissee. 6-toalise voodikoha eest pidime 29 taala välja käima. Üks räpaauk oli. Brrrr. Tuba haises kohutavalt. Õnneks veetsime seal ainult 2 ööd.
Melbourne’is oli sel nädalal avatud uus jäähall, sain minagi uisud jalga. Pilet oli mäletamist mööda 20 taala, või rohkem. Kallis, kuid jääda võid kuni sulgemiseni, ehk veetsin seal 4,5 tundi lõbusalt keerutades. Lõpus ikka väsisin ära kah :) Nii et kokkuvõttes maksin sama raha mis Tallinnas. Uisutada tahtsin juba pikemat aega – selline koduigatsus oli peal. 1 uisutamise hooaeg juba jäi vahele ning nüüd teine takkaotsa.
Teisel päeval võtsime ette rännaku St Kilda Beachile Sundgham’i rannast. Oli pikk, aga meile meeldis ning meil eelnevad kõmpimised seljataga ja ei olnud hullu midagi. Õhtul nägime ka väiksed mini-pingviinid ära. Pildid on kahjuks jamad, sest välgu kasutamine oli keelatud. Pingviinid ei kannata valget valgust. Kahjuks.
Melbourne’is oli sel nädalal avatud uus jäähall, sain minagi uisud jalga. Pilet oli mäletamist mööda 20 taala, või rohkem. Kallis, kuid jääda võid kuni sulgemiseni, ehk veetsin seal 4,5 tundi lõbusalt keerutades. Lõpus ikka väsisin ära kah :) Nii et kokkuvõttes maksin sama raha mis Tallinnas. Uisutada tahtsin juba pikemat aega – selline koduigatsus oli peal. 1 uisutamise hooaeg juba jäi vahele ning nüüd teine takkaotsa.
Teisel päeval võtsime ette rännaku St Kilda Beachile Sundgham’i rannast. Oli pikk, aga meile meeldis ning meil eelnevad kõmpimised seljataga ja ei olnud hullu midagi. Õhtul nägime ka väiksed mini-pingviinid ära. Pildid on kahjuks jamad, sest välgu kasutamine oli keelatud. Pingviinid ei kannata valget valgust. Kahjuks.
Newcastle, Esimene Surfamine
Nonii, mina jälle siin :) Ostsime Chiega kahepeale neti ja ma asusin taaskord blogi täiendama. Väga odav see nett ei ole, kuid kuna tõsised reisiplaanid (Jaapanisse kuuks ajaks) vajavad organiseerimist, siis ilma enam ei saanud. USB WiFi pulk ise maksis 70 taala, nett maksab 40 taala 1 GB. Telstra – operaatoritest kõige kallim, kuid kõige kiirem ja võimsam, sest Telstra on see, kes reaalset võrku omab, teised on niisama muidutegijad. Meil siin pommiaugus Preston Beachis muu ei levi. Vähemalt on nett :) Täitsa Oma nett :D
Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)
Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.
Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)
Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.
Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)
Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).
Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.
Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P
Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)
Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.
Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)
Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.
Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)
Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).
Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.
Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P
teisipäev, 9. veebruar 2010
Hunter Valley 9 jan - 10 veebruar
Hunter Valley YHA kohta olin Orksi foorumist ainult head lugenud, nii et lootsime parimat. Tee peal oli meil mereäärses linnas Newcastle’is paar tundi aega. Linn jättis hea mulje. Bussiga saime väikelinna nimega Cessnock. Sealt korjati meid YHA bussiga peale ning sõitsime 4km eemal asuvasse hostelisse. Et siis.... kõik poed, raamatukogu jne asuvad 4km kaugusel.... äägeeeeee :P
Kõik algas negatiivsega. Tuli välja, et vaatamata minu bronnile ning ka Chie nime mainimesele ning täht-haaval ettelugemisele ei olnud Chiele voodikohta. Kirjas oli ainult 1 inimene. Kui ma telefonis ütlesin, et Chie on jaapanlane, siis vilksas korraks peast läbi, äkki see oli viga. Idarannikul tihti asiaate ei sallita kohe üldse. No 26ni sai Chie voodi endale. Esimese öö olin 4s toas, järgmisel päeval kolisin odavamasse 8-inimese tuppa.
Paari tunni pärast selgus, et kui inimesed terrassil suitsetavad, siis tuleb kogu suits läbi lahtise akna mulle tuppa ning kuna õhk üldse ei liigu, jääb see sinna pidama, tükiks ajaks. Alguses ikka üritasin, et see läheb ära ning ega nad nii palju ka suitseta, aga ei. Ma ei tahtnud isegi mõelda, et pean seal 3 kuud elama. Läksin tädiga rääkima. Ainuke võimalus oli Chiega ära vahetada ning siis oli mul elamine 26ni ja üür 20 taala kallim ehk 160 nädalas. Samas mulle tõesti meeldis see 4ne tuba ning kui hommikul välja astusid oli loodus see, mida nägin. 30m eemal tarandikus hobused, jänesed keksisid vabalt ringi jne. Peod käisid ka teisel pool maja. Ahjaa, maja on selline, kus kõikide tubade uksed avanevad välja terrassile. Ka hiljem olin tegelikult rahul, sest mil iganes ma Chie tuppa astusin, see haises. Õhku ei olnud kunagi. Lärmavad prantslased pealekauba.
Nädal hiljem oli tädil mulle hea uudis – saan jääda kauaks. Mõned päevad hiljem teatas ta Chiele, et tal elamine ainult 26ni, Chie blokkis vastu – me ju vahetasime ära. Sai ka tema rahulikult edasi olla. Vbl oli see tädi eksimus, kuid mulle siiski tundus, et tal Chiega ei klapi üldse ja ma ei taha väita, et asi Chies, pigem vbl mängib rolli fakt, et ta on jaapanlane. Tööga läks ka samuti – mina olin listis 2. ning Chie 3. Esimesed kaks nädalat saime tööd ühkes päevaks mõlemal nädalal. Samas inimesed peale meid töötasid. Üleüldse – tööd said need, kes registratuuri-tädile Charoline’ile meelidsid ning kõvemini karjusid no ja heaks eeliseks oli see, kui olid nt inglane (omanik Nigel ja tema õde registratuuri-tädi on inglased). Lõpuks saime meie ka tööle, kuid tööd tilkus täpselt nii palju, et üüri- ja söögiraha saime. Eriti rohkem küll mitte. Ise kahjuks ei saanud tööd otsimas käia, sest vahemaad pikad ning autot meil ei ole. Bussi tasu oli 5 taala päevas ning enamikel juhtudel oli meil töökoht 5min kaugusel. Röövimine! Kusjuures bussijuht, omanik Nigel, alati hilines. Alguses jäime ka tööle hiljaks, kuid ülemused kobisesd ning siis hakkasime ikka hädavaevu õigeks ajaks jõudma.
Tegemist uute omanikega, kes uuel aastal hosteli ülevõtsid. Väga kurb uudis. Näha on, et nad ei ole elusees midagi juhtinud ning backpacker ei ole nende jaoks klient. Nagu igas teises backpackeris on probleemid köögiga – ikka leidub vendi, kes ei oska nõusid pesta. Kord valetati meile, et väljasõit on 5st, sest meile taheti moraali lugeda, õige väljasõit oli 5:45. Teinekord jälle sai tädi mainida, et kui köök korras ei ole, siis väljasõitu ei toimu. Kusjuures köögis olin tol hetkel ainult mina. Ajas ikka harja punaseks küll!! Krt, ma maksan 160 taala nädalas selle jama eest ja ma pesen iga jumala kord oma nõud!!!! Ja siis röövivad veel 5 taala selle eest, et ma tööle hiljaks jääks. Ma tõesti ei seedi neid. Siin oli muid jamasid ka, aga kuna need otseselt minusse ei puutu, siis jätan nad rahule.
Alguses vaatasime, et pesumasinaga siin petta ei saa – ruumi ümbritseb ainult sääsevõrk ning igaüks võib sind näha, ning seal on 3 auku, ehk asi on keerulisem. Korra pesime raha eest, aga ma võtsin ükskord end kätte, ärkasin 5st ning asusin oma kõrvatikkudega mässama. Mu Jumal! See oli nii lihtne!!! Keegi ei ole seda masinat trööbanud ning ... see lihtsalt oli „too easy!“. Samuti ka kuivatiga. Homme on lahkumispäev ning mul tööjalatsid valgendatud, pestud ning kuivatatud. Väga tore. Õhtul teen ühe ringi veel riietega ka ;) Kusjuures papud näevad suht okod välja. :D
Peale Hunter Valleysse saabumist asusime Chiega maid avastama. Kõik kohad on väga kaugel. Kord läksime ühte vaatluspunkti.... käisime vähemalt 20km. Me ikka tuuritasime, kuid mul hakkasid sääremarjad üles ütlema. Käisime veel kord Newcastle’is ka, niisama jalutamas ja ujumas ning sealseid randu avastamas. Päev oli ilus, kuid ma rumal inimene läksin plätadega. Ei olnud teps mitte hea mu jalgadele.
Korra läksin üksi retkele. Käisin lihtsalt linnas ning tagasiteel tundsin, et tahan ikka veel jalutada. Otsustasingi minna kohalikesse mägedesse, või leida vähemalt koht, kuidas sinna saab. Sättisin end mööda autoteed mägede poole. Kahjuks keeras tee koos mägedaga ning ma jõudsin omadega juba järgmisse alevikku. Väiksemad teed viisid kõik majadevahele ning said siis otsa (tüüpiline Austraalia linnake – tupikteed). Istusin suvalisele murulapile maha ning asjatasin omaette ehk ootasin, millal on ümbrus inimestest tühi ning ma saan üle karjamaa tõmmata. Autraalias on oma-maa reeglid suht karmid, nii et mul ei ole õrna aimugi, kas sul on õigus teise maa peal käia, isegi kui tegemist karjamaaga. Kõndisin karjamaalt karjamaale, kõik olid okastraataiaga ümbritsetud – nalja ja pugemist kui palju! Korra tõmbasin ka püksid veidi katki. Käisin kogu aeg mööda aiaäärt, sest kartsin, et äkki hüppab kuskilt mõni tige pull välja ning noh... ennegi niimoodi inimesi surma saanud. Tesieks kartsin, et omanik tuleb oma püssiga ning ma saan kuuli tagumikku. Et ma olin kogu aeg valmis üle aia hüppama ning jalgadele valu andma. Kõik laabus sujuvalt, ainult üks pullvasikas hakkas hüppama, kuid talle ma käratasin „STOP!“ ning see jäi mind tumma pilguga vahtima. Ma läksin heaga edasi. Kusjuures väga ilus oli. Jäin väga rahule, hea meel oli ka, et Chiet ei olnud, ta ei oleks elusees nõus olnud üle karjamaade kõndima, sest „Me ei peaks siin olema...“. Lõpuks leidsin ka tee, mis viib mägedesse-küngastesse. Need olid liiga kaugel, aeg kiskus hiliseks, hostel oli kaugel ning ma sättisin end vaikselt kodupoole.
Kuumus hakkas järgi andma ning ilm muutus vihmaseks. Iga päev olid äiksetormid ning pidevalt sadas. Vahel olid väiksed pausid. Minu elu hirmsaim äiksetorm sai vastu võtud siin. Ise olin linna peal. Vihmane oli nagunii, kuid kui tagasi hakkasin tulema, siis hakkas vaikselt äikest viskama. Kahetsesin, et ma ühe linnas kohatud töökaaslase ettepanekule mind hostelisse ära visata „ei“ ütlesin. Mul oli mu vihmavari ning plätad. Lõpus ei julenud vihmavarju lahti hoida. Äike oli suht lähedal. Viimane ots oli üle lagendiku ning siis hakkas kallama. Mul ei jäänud muud üle kui joosta ja palvetada. Läbimärjana jõutsin hostelisse, kuid siiski elusa ja tervena. Äike paugustas meie kohal 2h, siis hakkas tasapisi ära minema. Ilus oli muidugi. Vaatamata laiale terrassile peksis vihma aknast sisse. Kohutav vihm! Nähtavus 5m.
Vihma tõttu katkestati viinamarjakorje, sest suhkrutase liiga madal. Oodati mis oodati, aga enne hakkasid viinamarjad põõsas hallitama, kui vihm järgi andis. Siis läks hullumeelseks korjeks. Mudamaadlus 7-8h. Ikkagi parem kui 40-kraadise päiksega. Ilm on ikkagi täpselt nii „külm“, et hommikul kell 5 on paras T-särgiga välja minna, tänu pilvedele püsib sama temp terve päeva. Õhtul võtavad külmad lõunatuuled veidi võdistama. Korra ma sain tööl külma, viimane padukas ajas külma sisse. Hostelis pugesin kuivade riietega teki alla ning higistasin külma välja. Õnneks ei jäänud haigeks. Nüüd on mul teine paar haisvaid kosse.
Tänaseks on pea kõik hostelist läinud, üksikud on veel jäänud, meie läheme homme. Hooaeg kestis 3 kuu asemel 3 nädalat. Maaelu on selline.
Kõik algas negatiivsega. Tuli välja, et vaatamata minu bronnile ning ka Chie nime mainimesele ning täht-haaval ettelugemisele ei olnud Chiele voodikohta. Kirjas oli ainult 1 inimene. Kui ma telefonis ütlesin, et Chie on jaapanlane, siis vilksas korraks peast läbi, äkki see oli viga. Idarannikul tihti asiaate ei sallita kohe üldse. No 26ni sai Chie voodi endale. Esimese öö olin 4s toas, järgmisel päeval kolisin odavamasse 8-inimese tuppa.
Paari tunni pärast selgus, et kui inimesed terrassil suitsetavad, siis tuleb kogu suits läbi lahtise akna mulle tuppa ning kuna õhk üldse ei liigu, jääb see sinna pidama, tükiks ajaks. Alguses ikka üritasin, et see läheb ära ning ega nad nii palju ka suitseta, aga ei. Ma ei tahtnud isegi mõelda, et pean seal 3 kuud elama. Läksin tädiga rääkima. Ainuke võimalus oli Chiega ära vahetada ning siis oli mul elamine 26ni ja üür 20 taala kallim ehk 160 nädalas. Samas mulle tõesti meeldis see 4ne tuba ning kui hommikul välja astusid oli loodus see, mida nägin. 30m eemal tarandikus hobused, jänesed keksisid vabalt ringi jne. Peod käisid ka teisel pool maja. Ahjaa, maja on selline, kus kõikide tubade uksed avanevad välja terrassile. Ka hiljem olin tegelikult rahul, sest mil iganes ma Chie tuppa astusin, see haises. Õhku ei olnud kunagi. Lärmavad prantslased pealekauba.
Nädal hiljem oli tädil mulle hea uudis – saan jääda kauaks. Mõned päevad hiljem teatas ta Chiele, et tal elamine ainult 26ni, Chie blokkis vastu – me ju vahetasime ära. Sai ka tema rahulikult edasi olla. Vbl oli see tädi eksimus, kuid mulle siiski tundus, et tal Chiega ei klapi üldse ja ma ei taha väita, et asi Chies, pigem vbl mängib rolli fakt, et ta on jaapanlane. Tööga läks ka samuti – mina olin listis 2. ning Chie 3. Esimesed kaks nädalat saime tööd ühkes päevaks mõlemal nädalal. Samas inimesed peale meid töötasid. Üleüldse – tööd said need, kes registratuuri-tädile Charoline’ile meelidsid ning kõvemini karjusid no ja heaks eeliseks oli see, kui olid nt inglane (omanik Nigel ja tema õde registratuuri-tädi on inglased). Lõpuks saime meie ka tööle, kuid tööd tilkus täpselt nii palju, et üüri- ja söögiraha saime. Eriti rohkem küll mitte. Ise kahjuks ei saanud tööd otsimas käia, sest vahemaad pikad ning autot meil ei ole. Bussi tasu oli 5 taala päevas ning enamikel juhtudel oli meil töökoht 5min kaugusel. Röövimine! Kusjuures bussijuht, omanik Nigel, alati hilines. Alguses jäime ka tööle hiljaks, kuid ülemused kobisesd ning siis hakkasime ikka hädavaevu õigeks ajaks jõudma.
Tegemist uute omanikega, kes uuel aastal hosteli ülevõtsid. Väga kurb uudis. Näha on, et nad ei ole elusees midagi juhtinud ning backpacker ei ole nende jaoks klient. Nagu igas teises backpackeris on probleemid köögiga – ikka leidub vendi, kes ei oska nõusid pesta. Kord valetati meile, et väljasõit on 5st, sest meile taheti moraali lugeda, õige väljasõit oli 5:45. Teinekord jälle sai tädi mainida, et kui köök korras ei ole, siis väljasõitu ei toimu. Kusjuures köögis olin tol hetkel ainult mina. Ajas ikka harja punaseks küll!! Krt, ma maksan 160 taala nädalas selle jama eest ja ma pesen iga jumala kord oma nõud!!!! Ja siis röövivad veel 5 taala selle eest, et ma tööle hiljaks jääks. Ma tõesti ei seedi neid. Siin oli muid jamasid ka, aga kuna need otseselt minusse ei puutu, siis jätan nad rahule.
Alguses vaatasime, et pesumasinaga siin petta ei saa – ruumi ümbritseb ainult sääsevõrk ning igaüks võib sind näha, ning seal on 3 auku, ehk asi on keerulisem. Korra pesime raha eest, aga ma võtsin ükskord end kätte, ärkasin 5st ning asusin oma kõrvatikkudega mässama. Mu Jumal! See oli nii lihtne!!! Keegi ei ole seda masinat trööbanud ning ... see lihtsalt oli „too easy!“. Samuti ka kuivatiga. Homme on lahkumispäev ning mul tööjalatsid valgendatud, pestud ning kuivatatud. Väga tore. Õhtul teen ühe ringi veel riietega ka ;) Kusjuures papud näevad suht okod välja. :D
Peale Hunter Valleysse saabumist asusime Chiega maid avastama. Kõik kohad on väga kaugel. Kord läksime ühte vaatluspunkti.... käisime vähemalt 20km. Me ikka tuuritasime, kuid mul hakkasid sääremarjad üles ütlema. Käisime veel kord Newcastle’is ka, niisama jalutamas ja ujumas ning sealseid randu avastamas. Päev oli ilus, kuid ma rumal inimene läksin plätadega. Ei olnud teps mitte hea mu jalgadele.
Korra läksin üksi retkele. Käisin lihtsalt linnas ning tagasiteel tundsin, et tahan ikka veel jalutada. Otsustasingi minna kohalikesse mägedesse, või leida vähemalt koht, kuidas sinna saab. Sättisin end mööda autoteed mägede poole. Kahjuks keeras tee koos mägedaga ning ma jõudsin omadega juba järgmisse alevikku. Väiksemad teed viisid kõik majadevahele ning said siis otsa (tüüpiline Austraalia linnake – tupikteed). Istusin suvalisele murulapile maha ning asjatasin omaette ehk ootasin, millal on ümbrus inimestest tühi ning ma saan üle karjamaa tõmmata. Autraalias on oma-maa reeglid suht karmid, nii et mul ei ole õrna aimugi, kas sul on õigus teise maa peal käia, isegi kui tegemist karjamaaga. Kõndisin karjamaalt karjamaale, kõik olid okastraataiaga ümbritsetud – nalja ja pugemist kui palju! Korra tõmbasin ka püksid veidi katki. Käisin kogu aeg mööda aiaäärt, sest kartsin, et äkki hüppab kuskilt mõni tige pull välja ning noh... ennegi niimoodi inimesi surma saanud. Tesieks kartsin, et omanik tuleb oma püssiga ning ma saan kuuli tagumikku. Et ma olin kogu aeg valmis üle aia hüppama ning jalgadele valu andma. Kõik laabus sujuvalt, ainult üks pullvasikas hakkas hüppama, kuid talle ma käratasin „STOP!“ ning see jäi mind tumma pilguga vahtima. Ma läksin heaga edasi. Kusjuures väga ilus oli. Jäin väga rahule, hea meel oli ka, et Chiet ei olnud, ta ei oleks elusees nõus olnud üle karjamaade kõndima, sest „Me ei peaks siin olema...“. Lõpuks leidsin ka tee, mis viib mägedesse-küngastesse. Need olid liiga kaugel, aeg kiskus hiliseks, hostel oli kaugel ning ma sättisin end vaikselt kodupoole.
Kuumus hakkas järgi andma ning ilm muutus vihmaseks. Iga päev olid äiksetormid ning pidevalt sadas. Vahel olid väiksed pausid. Minu elu hirmsaim äiksetorm sai vastu võtud siin. Ise olin linna peal. Vihmane oli nagunii, kuid kui tagasi hakkasin tulema, siis hakkas vaikselt äikest viskama. Kahetsesin, et ma ühe linnas kohatud töökaaslase ettepanekule mind hostelisse ära visata „ei“ ütlesin. Mul oli mu vihmavari ning plätad. Lõpus ei julenud vihmavarju lahti hoida. Äike oli suht lähedal. Viimane ots oli üle lagendiku ning siis hakkas kallama. Mul ei jäänud muud üle kui joosta ja palvetada. Läbimärjana jõutsin hostelisse, kuid siiski elusa ja tervena. Äike paugustas meie kohal 2h, siis hakkas tasapisi ära minema. Ilus oli muidugi. Vaatamata laiale terrassile peksis vihma aknast sisse. Kohutav vihm! Nähtavus 5m.
Vihma tõttu katkestati viinamarjakorje, sest suhkrutase liiga madal. Oodati mis oodati, aga enne hakkasid viinamarjad põõsas hallitama, kui vihm järgi andis. Siis läks hullumeelseks korjeks. Mudamaadlus 7-8h. Ikkagi parem kui 40-kraadise päiksega. Ilm on ikkagi täpselt nii „külm“, et hommikul kell 5 on paras T-särgiga välja minna, tänu pilvedele püsib sama temp terve päeva. Õhtul võtavad külmad lõunatuuled veidi võdistama. Korra ma sain tööl külma, viimane padukas ajas külma sisse. Hostelis pugesin kuivade riietega teki alla ning higistasin külma välja. Õnneks ei jäänud haigeks. Nüüd on mul teine paar haisvaid kosse.
Tänaseks on pea kõik hostelist läinud, üksikud on veel jäänud, meie läheme homme. Hooaeg kestis 3 kuu asemel 3 nädalat. Maaelu on selline.
Sydney 5-9 jan
Kolmas kord Sydneys.
Backpackeri otsimine osutus väga keeruliseks. Äärelinna YHA, kus oli enamik Berri inimesi, oli täis. Ülejäänud olid kõik ülehinnatud. Leidsime siiski ühe 23 taala öö eesti hosteli Kings Grossis, lähedal linnaliini rongipeatusele. Eks hostel oli hinnale vastav. Esialgu saime räpasesse ruumi, kus kamp poisse pidevalt suitsetas. Gaad. Ühe öö pidasin seal lahtise uksega vastu, teisel päeval saime ära vahetatud. Tunduvalt kenamasse ruumi. Näis, et toakaaslasteks on samuti tüdrukud. Järmisel hommikul nari ülemises voodis istuli tõustes märkasin, et üks alumise korruse tegelane sügas unepealt jalgevahet. Jäin sügavalt mõttesse – kas tõesti naisterahvas?!?! Unepealt?! Hõmmm, äkki on mees. Pikad juuksed... hõmmm, samas keha on suure kondiga ning tundub noor mees olevat. Oligi, nagu ka kõik teised tegelased meie toas. Aga sest polnud midagi. Tuba endiselt korralik.:)
Esimesel päeval, kui olime kotid nurka visanud, saime kokku ühe Berrist tuttava Pratsuse tüdruku Gaelle’iga. Käisime väiksematel rannaribadel. Ilus, ilusad vaated Sydney Ooperile ning Sillale.
Järgmisel päeval saime Berri tuttava Koreast pärit Kim’iga kokku. Käisime kalaturul taaskord lõunatamas. Ma võtsin jällegi väiksed kaheksajalad:) nämma.
Kolmanda päeva vedelesime niisama, ehk käisime linnapeal asjatamas ning saime kokku Berri tuttava Jaapanlase Jo’ga :). Hyde Parkis vajusime kõik magama. Jo vaeseke, kes nüüd on agar õppur, ootas oma raamatutega kuni meie ka üles ärkasime. Meil oli ikka väss sees peale kõiki neid kõndimisi. Ega me linnas ka väga transporti raha kokkuhoiu mõttes kasutada tahtnud.
Neljandal ehk 8 jaanuaril hommiku poole pidime kokku saama Gaelle’ga Bondi rannas ning hiljem Ooper!!! Tüdruk taaskord kõnedele ei vastanud, me otsustasime end randa sättida. Tahtsin muidu surfama minna, kuid kahjuks päevad ei sobinud. Kuid randa jõudsime helistas Gaelle meile. Nad olid mõned rannad edasi sõbra juures korteris (ööbisid seal, paari päeva pärast koju minek). Rannad on omavahel jalgteega mereäärtmööda ühendatud ning igaüks saab nautida kauneid merevaateid. Otsustasimegi sinna jalutada. Kokku võttis see meil aega 2h, ilma pausideta. Kord, kui ma üritasin kõrgustesse minevaid treppe vältida, sest peale Sinimägesid oli mul natuke siiber nendest, ning otsustasin rannaäärest mööda kive minna, saime taaskord kivi-mägironimist teha. Asi läks ainult hullemaks. Paar kohta olid väga keerulised. Ma natuke palvetasin, kui Chie plätedega mööda kive ukerdas, kus ruumi täpselt suurele varbale ning kahele sõrmele. Mul õnneks olid kinnised jalanõud. Kui välja arvata üks korralik marrastus mu sisejalal, mille ma enda lolluse tõttu sain, läks kõik ilusti. Aega ainult võttis :)
Rannad oli ilusad, tunduvalt privaatsemad kui Bondi ning paras väikeste lastega sulberdama minna. Mitte kõik muidugi, kuid ülerahvastatud Bondiga võrreldes tundusid kõik imelised lahesopid. Gaelle ning tema poisi Clement’iga sõime lõunat ning kuna ilm oli super sättisime end rannaliivale. Käisin ujumas. Pärast tagasi hostelisse, kiiruga soeng pähe ning kui küüned lakitud asusime jala ooperimajja. Jõudsime väikse higistamiseg õigeaegselt. Ooper oli mõnus, omaette elamus, kuid nüüd tahaks nt Viini ooperit võrdluseks proovida. Kuna oli Itaalia keeles ega siis väga aru saanud. Üks koht oli eriti „põnev“, kui kõik laval rohkem kui 5ks minuiks magama jäid. Kogu saal nokkis, mina eriti. Aga muidu jäin rahule :) Hea meel oli ka, et ma mingeid tobedaid summasid Ooperimaja sise-tuuri eest välja ei käinud. Seest täpselt sama ilus kui väljast lähedalt vaadates, ehk... kole.
9ndal pakkisime kimpsud kokku ning sättisime end teele Hunter Valleysse, kus lootsime miljoneid viinamarjakorjamisega kokku ajada :D:P
Backpackeri otsimine osutus väga keeruliseks. Äärelinna YHA, kus oli enamik Berri inimesi, oli täis. Ülejäänud olid kõik ülehinnatud. Leidsime siiski ühe 23 taala öö eesti hosteli Kings Grossis, lähedal linnaliini rongipeatusele. Eks hostel oli hinnale vastav. Esialgu saime räpasesse ruumi, kus kamp poisse pidevalt suitsetas. Gaad. Ühe öö pidasin seal lahtise uksega vastu, teisel päeval saime ära vahetatud. Tunduvalt kenamasse ruumi. Näis, et toakaaslasteks on samuti tüdrukud. Järmisel hommikul nari ülemises voodis istuli tõustes märkasin, et üks alumise korruse tegelane sügas unepealt jalgevahet. Jäin sügavalt mõttesse – kas tõesti naisterahvas?!?! Unepealt?! Hõmmm, äkki on mees. Pikad juuksed... hõmmm, samas keha on suure kondiga ning tundub noor mees olevat. Oligi, nagu ka kõik teised tegelased meie toas. Aga sest polnud midagi. Tuba endiselt korralik.:)
Esimesel päeval, kui olime kotid nurka visanud, saime kokku ühe Berrist tuttava Pratsuse tüdruku Gaelle’iga. Käisime väiksematel rannaribadel. Ilus, ilusad vaated Sydney Ooperile ning Sillale.
Järgmisel päeval saime Berri tuttava Koreast pärit Kim’iga kokku. Käisime kalaturul taaskord lõunatamas. Ma võtsin jällegi väiksed kaheksajalad:) nämma.
Kolmanda päeva vedelesime niisama, ehk käisime linnapeal asjatamas ning saime kokku Berri tuttava Jaapanlase Jo’ga :). Hyde Parkis vajusime kõik magama. Jo vaeseke, kes nüüd on agar õppur, ootas oma raamatutega kuni meie ka üles ärkasime. Meil oli ikka väss sees peale kõiki neid kõndimisi. Ega me linnas ka väga transporti raha kokkuhoiu mõttes kasutada tahtnud.
Neljandal ehk 8 jaanuaril hommiku poole pidime kokku saama Gaelle’ga Bondi rannas ning hiljem Ooper!!! Tüdruk taaskord kõnedele ei vastanud, me otsustasime end randa sättida. Tahtsin muidu surfama minna, kuid kahjuks päevad ei sobinud. Kuid randa jõudsime helistas Gaelle meile. Nad olid mõned rannad edasi sõbra juures korteris (ööbisid seal, paari päeva pärast koju minek). Rannad on omavahel jalgteega mereäärtmööda ühendatud ning igaüks saab nautida kauneid merevaateid. Otsustasimegi sinna jalutada. Kokku võttis see meil aega 2h, ilma pausideta. Kord, kui ma üritasin kõrgustesse minevaid treppe vältida, sest peale Sinimägesid oli mul natuke siiber nendest, ning otsustasin rannaäärest mööda kive minna, saime taaskord kivi-mägironimist teha. Asi läks ainult hullemaks. Paar kohta olid väga keerulised. Ma natuke palvetasin, kui Chie plätedega mööda kive ukerdas, kus ruumi täpselt suurele varbale ning kahele sõrmele. Mul õnneks olid kinnised jalanõud. Kui välja arvata üks korralik marrastus mu sisejalal, mille ma enda lolluse tõttu sain, läks kõik ilusti. Aega ainult võttis :)
Rannad oli ilusad, tunduvalt privaatsemad kui Bondi ning paras väikeste lastega sulberdama minna. Mitte kõik muidugi, kuid ülerahvastatud Bondiga võrreldes tundusid kõik imelised lahesopid. Gaelle ning tema poisi Clement’iga sõime lõunat ning kuna ilm oli super sättisime end rannaliivale. Käisin ujumas. Pärast tagasi hostelisse, kiiruga soeng pähe ning kui küüned lakitud asusime jala ooperimajja. Jõudsime väikse higistamiseg õigeaegselt. Ooper oli mõnus, omaette elamus, kuid nüüd tahaks nt Viini ooperit võrdluseks proovida. Kuna oli Itaalia keeles ega siis väga aru saanud. Üks koht oli eriti „põnev“, kui kõik laval rohkem kui 5ks minuiks magama jäid. Kogu saal nokkis, mina eriti. Aga muidu jäin rahule :) Hea meel oli ka, et ma mingeid tobedaid summasid Ooperimaja sise-tuuri eest välja ei käinud. Seest täpselt sama ilus kui väljast lähedalt vaadates, ehk... kole.
9ndal pakkisime kimpsud kokku ning sättisime end teele Hunter Valleysse, kus lootsime miljoneid viinamarjakorjamisega kokku ajada :D:P
Tellimine:
Postitused (Atom)