Preston Beach

Ruttasime rongijaama, kust saime piletid lähimasse linna nimega Waroona, kuigi lähim, asub see siiski 25km eemal Preston Beachilt. Bunbury ja Mandurah jäävad mõlemad 60km kaugusele, kus me nüüdseks juba mitu kuud šoppamas olema käinud. Eks sellega harjub pika aja peale ära, et poodi minekuks on tunniaja tee ning nüüdseks oleme kaks korda niisama Margareta Riveris käinud, kuhu on kahe ja poole tunni tee :) Austraalia.

Kuurordi omanik Joan korjas meid rongijaamast peale. Saime kallisse IGAsse toidutagavarasid täiendama minna. Ma suutsin 200 taala hakkama panna :S Ostsin ka šampooni ja värki, kuid peamine oli see, et meil ei olnud õrna aimugi kas ja millal me jälle poodi saame, nii et ma ostsin palju selliseid asju, mis säilivad. 3 nädala pärast on siit minek, nii et nüüd vajan poest ainult vett ja piima:) Kuid jah, eelmised 3 kuud olen mina kogu aeg osturekordeid teinud. Ma lihtsalt söön palju ning ma tahan korralikult süüa.

Teel Waroonast Preaston Beachile midagi erilist ei näinud. Ainuke kild on see, et tädi juhutmisi mainis, et kiirteelt kuurordisse on nii umbes 4km. Ma ükskord püüdsin jala kiirteeni jõuda, eriti ei jõudnud, hiljem tuli välja, et tegelikult on 10km. Njah. Chie siiski ükskord võttis selle retke ette, mitte et seal midagi oleks, aga ta hakkas siin kõvasti dieeti pidama (päevas sõi paki krõpse ja jõi ühe ülle ning rohkem ei midagi) ja trenni tegema, sest eelmine kord kui ta koju läks, kõik ütlesid, et ta on paksuks läinud. No siis tal oli jah ikka seda kaalukest, aga ta suutis selle juba oma dieeditamisega maha võtta. Jäi juba üsna kleenukeseks, mida me ka kõik väitsime, aga ta ei uskunud meid. Lõpuks käis ta BIG W-s (odavpoekett, mis müüb kõike) ennast kaalumas ja avastas, et on kergem, kui arvas end olevat. Nüüd ta siis sööb šokolaadi meil :)

Kuurordis on meil väiksed kahekorruselised majad, uued odavehitised, mis igalt poolt lagunevad. Ühte sellisesse asusime ka meie Chiega elama. Jagasime maja kahe prantsuse õega. Nemad allkorrusel narivoodites, meie otsustasime ülemise korruse kuningannasuuruses kaheinimesevoodi kasuks. Majas on kaks WC-vannituba. Tasuta pesumasin. Üüri maksame 100 taala nädalas. Alguses oli 4 päeva nädalas ka õhtusöök tasuta, kuid laisavõitu kokk otsustas, et tema nii paljudele inimestele kokata ei taha.

Tööle saime asuda kohe järgmisel päeval, mis meile sobis suurepäraselt. Töö ei ole raske. Kuna tegemist on kuurordiga, siis väga suurt räpasust ei näe, rohkem on jama eelnevate koristajatega, kes ei ole korralikult koristanud. Ega meiegi alguses väga kratsinud. Meie ootustele vastupidiselt töötasime Chiega lahus, mina noorema Prantsuse õe Sophiega ning Chie Lise-ga. Nemad olid ka nö tiimi-liidrid. Mulle sobis see väga hästi tegelikult, sest nad mõelmad ei teinud tegelikult korralikku tööd ning mina olin vaba vastutusest. Kasutasid kulunud nippi, et töötavad nagu hullud, aga tegelikult ei tee suuremat midagi ehk käivad kiiresti, tõmblevad iga asja pärast jne. Neile oli aeg hästi oluline, sest tahtsid Onu Tomi ees head muljet jätta – kiired tüdrukud noh. Nii ma oma pead väga ei vaevanudki, kui Sophie mitmel korral otsustas, et inimesed võivad ise kah nõud nõudepesumasinast välja võtta, kuigi vahel ei olnud need isegi puhtad nõud, sest me võtsime elektrikaardi välja ning maja oli siis täielikult elektrita. 2x oli jama, aga keegi neid muidugi ei kahtlustanud. Mul oli täitsa savi. Kui plikad kuu aega hiljem minema läksid, siis tasapisi kratsisime Chiega iga maja kuurordis puhtaks (paele õdede minekut, olime Cheiga ühes meeskonnas). Õnneks uued asemikud tahtsid hirmasti rohkem tunde saada ning tegid ka päris korralikult. Nii et nüüd on lausa lust igasse majja minna, säravad. :) Eks ma nüüd lasen end lõdvaks, sest ma tegelikult küürisin enda jaoks – et endal oleks kergem ning ei oleks tunnet – Margareta, Sa ei näinud seda, ei näinud! Uus Inglise poiss Ryan on küll kohutav. Ta ise mõtleb, et on hea töötaja, aga kahjuks mitte keegi teine seda ei arva. Nii et kui me Chiega siit ära lähme, siis üsna varsti on need majad sama jubedad kui nad enne olid. Kunagi ma mõtlesin, et tulen siia pärast Jaapanit tagasi, aga ei. Mina ei suuda enam ning valus on, kui kogu sinu töö ja vaev metsa läheb, sest mõned inimesed lihalt ei suuda korralikult tööd teha. Kohalikud on need kõige hullemad. Manager lasi juba päris mitu kohalikku lahti. Ben on neist kõige hullem. Ta lihtsalt jalutab päevad läbi ringi, nüüd hakkas ta pealekauba veel meid oma lobisemisega tüütama, sest tema jalutus-sõber ei tööta siin enam. Ta tahab ka palju tunde saada, aga selle asemel, et grillid korralikult puhtaks teha, käib tema korra lapiga üle, kui sedagi, ning lihtsalt mölutab ja tüütab meid. Kuna me elame kuurordis, siis isegi vabal päeval ei saa tast rahu! Istud, sööd mõnusalt hommikust ning siis ilmub Ben tagumiste klaasuste taha, teeb need lahti ja istub mõnusasti sinuga laua taha järgmiseks pooleteiseks tunniks. Kohutav! Chie peitis ennast ükskord pool hommikut oma toas ja ootas kuni ta minema läheb, kuid tuli ikka enne kööki kui jobukakk suvatsest lahkuda.

Meil oli tegelikult siin vahepeal olukord, kus me oleksime Chiega pidanud kuurordist välja ühte kohutavasse majja elama minema. See oli siis, kui Prantsuse õed lahkusid ning meie kahekesi majja jäime. Meil oli 3 tüdrukut veel, 2 sakslast ning üks šotlane, kuid keegi ei tahtnud minna. Pärast Iiri poiste lahkumist elast kokk Alan seal jubedas majas üksinda. Ma õnneks ei ole temaga koos elanud, aga kõik räägivad, et ta on igavene räpakott. Tänu Taevale me pääsesime sellest, puhtalt tänu minu allergiale. Sest mul on seal majas allergia, pool tundi ning silmalaud on nii rasked, et püsti ei jaksa seista. Ma väga kartsin Onu Tomiga sellest rääkima minna ning mõtlesin viimase testi teha, et äkki ikka kannatan, aga ei, kindel ei. Tom oli õnneks väga normaalne, ega ta mind alguses uskunud, ning nagu ikka ajas udu, et lihtsalt nädalavahetuseks peame ümber kolima, sest kõik majad on täis. Mille peale mina küsisin, kas tal telk on. Telki tal ei olnud ning ta sai aru, et mul on tõsi taga. Saime kuurordisee jääda ning said ka teised tüdrukud kuurordisse jääda, ei olnud see niii täis midagi. Valetas aina. Et nüüd me elame Chiega kahekesi oma majas, mõlemal oma vets ja dušš:)

Shoppamas oleme enamasti Alaniga käinud. Ega ta ise eriti midagi taha, aga Preston Beachilt ära saada on ka tore. Ma arvan, et bensuraha saab ta töölt, sest meie talle midagi maksma ei pea. Paar korda oleme kinos käinud ning korra käisime Lõunas Alaniga, kolmekesi. Ehk põrutasime üle Bunbury ja Busseltoni Margaret Riverisse, kus käisime iirise tehases-poes ning seejärel käisime kahes koopas (Lake Cave ja Jelwel Cave). Koopad olid ilusad, ägedad... kirjeldamatud tegelikult, seda peab ise nägema. Samas sissepääas oli ka üsna soolane – 20 taala mõlems koopa puhul. Siiski odavam, kui oleksime Sinimägedes koobaste retke ette võtnud, nii et me Chiega väga rahul. Käisime ka lõunatipus Augustas, kus kohtuvad kaks ookeani - India ja Vaikne. Majaka sissepäaas oli 15 taala – puhas röövimine, me võtsime 5 taalase pääsu, millega saab ainult majaka ümber ringi jalutada. Ega seal midagi erilist olnud. Vesi nagu vesi ikka, aga noh, pilt sai väiemalt ookeanide sildi juures tehtud:) Margaret Riveri randa me ei jõudnud, sest kiskus pimedaks juba. Austraallasest Pam pidi järmisel päeval ära minestama, et meie niii Jumalast ilusas rannas käimata jätsime. Tema jutust jäi küll mulje, et täitsa mõttetu reis. Koobastest ei teadnud ta midagi, sest polnud seal ise käinud. Tüüpiline austraallane. Korra elus läheb 200km kodust eemale ning siis on kõik jube ilus, ma olin üsna kindel, et Newcastle’i puhas krudisev liiv oma ägeda majakaga oli palju etem. Juhuse tahtel juhtus nii, et saime ka selle MRi ranna ära näha. Enamuse päiseloojangust veetsime küll veinikeldris, kuid jah, sai ära nähtud, ja no mul oli õigus. Oli kena küll, parem kui Preston Beach, seal oli ikka rohkem kui 1 laine (meil ongi täpselt 1 laine ja see on kah kaldas, nii et ujuma saamisega ning veest välja saamisega on ikka tükk tegemist), ühtlasi kutsutakse MRi surfarite paradiisiks, aga ega sest midagi oleks olnud, kui nägemata oleks jäänud, midagi niii erilist see nüüd ka ei olnud. Bloody Pam. Teisel korral saime MRi täitsa juhuslikult. Nimelt oli meil juhutmisi kolmapäev vaba päev, vedelesime niisama, Ben käis tüütamas, siis helistas admin, et Chiele on pakk. Isa saatis talle infot Jaapani kohta. Läksime sellele järgi, istusime maha ja ennäe, üks vana Chie arm tuli teda otsima:) Irwwww Nii saigi väike retk ette võetud.

Käisime veinikeldrites, mina küll ei joonud. Hakkas väheke kripeldama, et teistkorda tasuta veine mekkimas ning mina ei joo, proovisin, no ei ja nina hakkas kah karjuma. Las olla, kui ei joo, siis ei joo.
Kent oli auto rentinud, tagasi pidi ta selle andma järgmisel hommikul. Tegin ettepaneku, et ta võib ööseks jääda. Jäigi. Tema ostis veini ning meie õhtusöögi. Tasapisi tipsutasid. Aga ega Kent asjata tulnud, ta tahtis endiselt Chielt „Jah“ vastust. Nii ma võtsingi naljaga viina välja (mille ma oma teisel nädalal töötades leidsin), et „julgust“ poisile saada. Pärast „Ei“ vastust oli jälle „lohutust“ vaja. Nii meil see minu viinasoki raviks hoitud märjuke otsa sai ning Chie lebas terve järmise päeva voodis. Korra suutis end hommikul jalule ajada 20 minutiks, aga siis puges põhku. Õhtul ajasime ikka ta püsti, et registratuuris saaks kah oma näo ära näidata:) Ta ju ikkagi „töötas“:P

Ega meil siin midagi väga suurt teha ole. Eks ikka mõned lahkumis- ja sünnipäeva peod. Chiele korraldsin üllatus sünnipäeva peo. Ta vaeseke ei aimanud tõesti mitte midagi. Kuna see oli esimene suurem pidu peale hulga tüdrukute saabumist, siis poisid ostsid kõvasti jooki ning pidu kukkus üliäge välja. Mitte ainult jookide pärast, lihtsalt oli tore ja sai nalja.

Kui soojem oli, siis käisin pea iga päev peale tööd rannas jalutamas, vahel isegi ujumas. Kui saabusime, siis läksin kohe ujuma, vesi oli nagu järv – ilma lainteta, aga mida külmemaks läks, seda suuremad lained tulid. Korra oli eriti äge:) Sophie tegelikult kartis, aga mulle meeldis. Kuna laine on rannas, siis kisub endaga nii sinu kui ka liiva kaasa, enne kui kõik tagasi kaldasse paiskab. Ma harjutasin laine peal lendamist, kui isegi oma pimedate silmadega nägin, et nüüd panen küll peaga liiva, õnneks sain käed ette:) hahaaa. Pärast dušši all bikiine seljast võttes leiad igast üllatusi ja paalju liiva:Dirwww.

Alguses käisin jalutamas paljajalu, siis hakkasin rohkem riideid selga panema, nüüd käin jope ja botastega, kui üldse käin. Külm on. Kahjuks. Aga siiski oli tore üksinda 20km rannaribal ookeaniga võidu laulda:) Ma nüüd laulumees:P Vahel käisin ka liivaluidete vahel uitamas. Tihti jäin välja kuni pimedani ja nautisin Lõunataevast. Lõpuks hakkas siiski ajusurm tulema, peale paari kuud. Ma nüüd saan aru, et vanad inimesed ei lähe peast nõdrameelseks mitte niiväga vanaduse, vaid pigem igavuse pärast. Ma situatsiooni enam ei mäleta, aga ma mõtlesin ise, et kui veel kaua nii elada, siis keeran ära. Ma vahepeal mõtlesin isegi suurest igavusest intriige punuma hakata, kuid ei ole siiski minu teema. Aga mõneti olen nüüd küll „maakas“, kui muidagi juhtub, või mingigi väike muudatus on, siis kõik on äksi täis. Vähemalt on millest rääkida:P irwwww Õnneks ma tean, et ainult 3 nädalat veel!!! Juuhuuuuu!!!! Siis kuuks ajaks Jaapanisse!!!! Jeeppiaaaiieee!!! Läheme üle Lõuna-Korea, kus tripime sõbraga 10 päeva ning edasi laevaga Jaapanisse. Mulle eriti meeldib mõte, et me saabume laevaga!:) Olen tegelikult õnneseen, et Chie minuga koos on. Ega Jaapanlased ju Inglise keelt eriti räägi. Tema planeerib ja otsib kõik, kuidas ikkagi odavam on jne. Ma ainult kopeerisin ühe Eesti turistipaketi sihtpunktid ning ütlesin, et sinna tahan minna.

Kunagi mainisin, et mul hakkas Chiega sõprus ragisema. Eks ta ragises veel tükk aega. Ma kartsin tegelikult peale Prantsuse tüdrukute lahkumist Chiega koos töötada. Oli tõesti „10 things I hate about you“. Ühest küljest ärritas ta mind nii palju ja mina ärritasin teda, kuid tundsin endiselt, et peaksime siiski koos olema. Kahtlesin tõsiselt, kas suudan temaga Jaapanisse minna. Üks päev sõin terve tahvli tumedat šokolaadi ning siis ei jäänud õhtul magama. 2h lebasin voodis ning peas keerlesid mõtted ainult sellest, mida ma Chie juures vihkan. Üritasin end magama sundida, ei õnnestunud. Lõpuks sai kopp ette ning läksin allkorrusele filmi vaatama. Hommikuks oli kogu viha läinud ning kogu „armastus“ ka. Järele oli jäänud tühjus. Ei hoolinud üldse enam. Aga see oli ainult hea, see oli see, mida ma kuude kaupa tahtnud olin. Kui ta nüüd mingi „pirni“ maha pani, mida ta teeb tihti, siis ma enam ei ärritunud, ma lihtsalt ei hoolinud. Korra ta suutis mul harja punaseks ajada. Kui Prantsuse tüdrukud lahkusid, siis Chie küsis minult: „Niisiis, millisesse tuppa sa kolid?“ Nagu meil oleks hästi palju võimalusi kolida!!!! Ainult allkorusele narivooditega tuppa, kus ei saa akent avada, kuid mul peab aken lahti olema. Temal oli ilus plaan peas valmis, et mina kolin välja. Õnneks suutsin siiki rahulikult vastata: „Ma tahan jääda sinna, kus olen“. Selle peale ta ahhetas ning ütles, et eks tema siis kolib. Ma vastasin, et sa ei pea kolima, kuid Chie arvas, et on parem, kui mõlemad eraldi. Ja nii ta koliski. Ega mul selle vastu midagi olnud, mulle täitsa meeldib selles suures voodis laiutada:) Oiii, kuidas mulle meeldib diagonaalselt voodis magada. mmmmmmm

Kuid tasapidi muutusin tema „tükkide“ peale immuunseks. Ta küll ärritus vahel, st kõik mida mina ütlesin, oli vale. Absoluutselt kõik. Kui keegi teine täpselt sama asja ütles, siis Chie uskus, sest mina ei ölnud seda. Ükskord sai see ka Chiele välja öeldud, peale seda ta korra tõmbles veel, kuid nägi ka ise lõpuks, et tema ärritub ja mina mitte. Meie puhul on probleem see, et me oleme täpselt samasugused. „Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad“ käib täpselt meie kohta. Kõik, mis Chie juures mind ärritas, on tegelikult seesama, mis mind enda puhulgi häirib, ja siis ta nagu hõõrub mu oma vigu mulle nina alla. Me mõlemad võtame teiste käitumise üle, st „kuidas küla minule, nõnda mina külale“. Et me mõlemad muutusime. Mina olen üle võtnud Chie rahulikkuse ning tema hakkas minu moodi ärrituma iga asja peale.

Lõpuks tuli hakata Jaapani reisi planeerima ning me mõlemad rahunesime maha. Nüüd oleme ühes paadis ja sõuame ühes taktis. Et vähemalt praegu on kõik hästi:) Kuid ma pean endale vahel meelde tuletama, et ma ei tohi ärrituda, mina pean hea olema, sest mina olen „küla“.

Onu Tomist veel nii palju – mõlemad naisega on alkohoolikud. Tomil hommikuti käed niimoodi värisevad, et ta ei saa isegi mitte kirjutada. Muidu ta eriti millesti ei hooli:) Nüüd on ta 3 nädalat kodus vedelenud, sest korjas endale mingi Aasia-haiguse külge, kas siis nende toitu süües või asiaadiga magades:) Arst vähemalt nii talle ütles:) Kõht on lahti ning mis tagant välja ei tule, tuleb suu kaudu. Jakkk.

Järgmine arvatav sissekanne tuleb peale Jaapanit ehk augustis-septembris.