Lõpuks, peale mitmetunniseid ootamisi tuli aeg lennuki peale asuda. Ahoi Perth! Viimaks ometi suutsin end Läände ajada. Võttis ainult terve aasta aega:) Lennujaamas läks ilusti. Kuna mul oli endiselt kohutavalt pagasit, vaatamata ära visatud tränile, siis tegime Chiega LJ-lt õpitud triki – panime riided ja muud rasked asjad (vä kreemid ja muu keelatud staff) lennukisse tulevatesse kottidesse. Teadagi on limiidiks ainult 1 kott, kuid asjade kontrollis ei vaata keegi enam kui palju sa pagasi eest maksnud oled, nii et ainuke probleem oli pagasitädi, kuid tema ülekavaldamiseks jätsime üleliigse pagasi pingi alla, kaugele eemale tädist, nii et lõppeks olid mõlema seljakotid 20kg ja ekstraraha ei pidanud maksma, vaatamata kümnele lisa-kilole:)
Nii kui maha istusin, tundsin, et lennukis on ülikuiv õhk ja üldsegi mitte piisavalt. Nii juhtuski, et enne kui korralikult õhku tõusime, magasin mina nagu surnu. Üles ärkasin stjuardessi kraaksumise peale, et aknakatted peavad maandumise ajal all olema. Ma ei saanud muffigi aru, maandumine?! Tegin nagu palutud, unise peaga leidsin lõpuks kella ka käe pealt üles ning oh seda imet – 4h oli möödunud kui silmapilk.
Saabusime öisel ajal. Õnneks üks Jaapani poiss, kellega Berris tutvusime, tuli ja korjas meid peale ning esimesed ööd saime tema juures elada. Saime oma toa ja puha. Isegi renti ei pidanud maksma (ta elab üürimajas). Vahepeal kaalusime isegi sinna elama jääda, kuid köök oli suht rokane ning rõve ja üür oli pea sama mis backpackeris. Viimases on vähemalt koristajad, kes teiste jama küürivad.
Perth tervitas meid hirmus kuiva tuuletu õhuga. Mul oli suht raske hingata, kuigi oli öine aeg. Vaatamata sellele, et kedagi lennujaama ees suitsetamas näha ei olnud, oli seal tugev suitsulõhn.
Hommikul sättisime end kesklinna poole teele. Meie buss oli just parajasti läinud, nii et ajasime konidmootori soojaks. Väga kaugele ei jõudnuki, kui ma juba vaikselt vilisema hakkasin. Õhk oli niiii kuiv ning täiesti tuuletu. Mingid kõrrelised ajasid oma kõrretolmu. Pea oli küll täiesti pilvedes. Vaevaliselt vedasin end edasi. Kuna mõlemal oli tööd vaja, siis asusime kohe CVsid printima, liitusime tööagentuuridega jne. Kahjuks oli nädalavahetus ning väga palju teha ei jõudnud.
Teise päeva hommik algas suurte emotsioonidega. Esiteks jäin vetsu luku taha. Suure koukimise ning nuputamise peale saime isegi süsteemi selgeks. Tuleb lihtsalt ristivastupidi sellele teha, kuidas kõik muud ring käepidemaga uksed töötavad:) (ega ma kohe alguses aru saanudki, kuidas mul avamine ikkagi õnnestus, kuid natuke veel mõtlemist, ning võisin julgelt vetsus käia – nad ise kunagi seda ust ei lukusta, sest tegelikult on see pesuruum, kust läheb eraldi uks wc-sse, aga mul on ikka topelt kindlust vaja:P :)) Ma juba kartsin küll, et jäängi sinna:) No okei, läks hästi. Tagatipuks leidsin oma issi antud kalli noa üles. Ega see olnudki kadunud, ma lihtsalt mäletasin kunagi ammu mõtet, enne asjade pakkimist, et ma peaksin selle läpaka kotist välja võtma ning seljakotti panema, sest lennukisse ju noaga ei saa. Paele seda oli must auk, üldse ei mäletanud, et nuga näinudki oleks. Leidsin ta üles sellest samast kohast kus ta ennegi oli – minu läpaka kotist. Oli minuga lõbusasti lennukis kaasas. Nii palju siis meie turvalisusest – veega läbi ei saa, aga noaga saab. Mäletasin küll, et kui mu asjad turvakontrollist läbi läksid, siis onu arvuti taga tõmbles korra ning küünitas monitorile lähemale, kuid asju oli palju ning onu jätkas monitori passimist ja ei teinud midagi. Jumal tänatud, ma oleks ikka pisara poetanud, kui noast ilma oleks jäänud. Issi antud ikkagi :P
Esmaspäval kolisime hostelisse. Võtsime ühe odavamate klassist, kuid mitte kõige odavama (Rainbow Lodge Backpackers). Palvetasin, et mul mingeid ebameeldivad voodikaaslasi ei oleks. Hosteliga läks väga hästi. Ega ükski neist Perthis oma iluga väga hiilga, pigem on kõik mingid hurtsikud, eriti kesklinnas. Hostel oli viimane peatus tasuta kesklinna bussidele. Maksime nädala üüri. Tuppa minemiseks pidime läbi teise toa minema. Ruumi eriti ei olnud. Aken avanes kärarikkale peatänavale. Õnneks teadsime, et loodetavasti on see ajutine ning saame töö väljaspool linna.
Perth mulle kahjuks mingeid suuri rõõme ei pakkunud. Kesklinn on kole ja must. Kings Park on ilus, aga praktiliselt on seal rohi, ei muud. No vähemasti on rohi seal roheline, mitte nagu Adelaide’s – vaatame ikka positiivset külge :D Kuigi alguses oli plaan linnas tööd saada, siis enam ja enam soovisime kuurordis koristaja-ettekandja tööd. Minul ei olnud küll mingit soovi Perthi linna pikemaks jääda. Õnneks ilm natukene muutus, nii et kuivus ei põletanud, aga ega väga midagi hõisata kah olnud. Hostel oli ka natuke...masendav.
Teisipäeval seadsime sammud kõikvõimsasse aussiejobs tööagentuuri. Peale mitme tunnist ootamist oli lõpuks meie järjekord jutule saada. Alguses tädi ei naeratanud, aga kui ta killu maha viskas, et Chie inglise keelel on Eesti aktsent juures, siis oli kõigil nalja kui palju. Lootus oli tööd saada. Kuurordis. Koristajana. Ei julenud väga rõõmustada, rohkem palvetasime. Pidime neljapäeval tagasi minema.
Ka sel korral saime mitu head tundi oodata ning tädil ei olnud muud öelda kui et onu Tom ei ole vastanud tema e-mailile, kas me oleme sobivad töölised või mitte. Oeh. Kartsime, et see töö libiseb käest, aga midagi teha ka ei saanud. Läksime šoppama. Õigemine Chie šoppas ja mina ootasin väljas, sest nendes üleparfümeeritud ruumides ei saanud ma väga hingata. Ja siis tuli kõne. Töö on meie, kas saame tagasi agentuuri minna. Jalad said bussi abiga tiivad alla ning seal me olime! Kaks õnneseent:) Töö oligi meie ning minek järgmisel hommikul. Pidu meie uute Jaapani sõpradega jäi pidamata, aga ega me sest hoolinud. Hostelist saime ettemakstud raha ka tagasi, nii et kõik läks väga hästi.
See ongi minu arust väga kummaline, et kui me Chiega koos oleme ning teineteise vastu head oleme, siis läheb kõik hästi, kohati saame küll vihma ja padukat, kuid lõpuks läheb kõik hästi. Ei mina ega tema oleks seda tööd saanud, kui me oleks üksi olnud. 2 Prantsuse õde, kes nädal enne meid samasse kohta said, olid kuid enne ilma tööta olnud. Me olime õigel ajal õiges kohas, see tööots tuli samal päeval, kui meie agentuuri läksime. Joppas, lihtsalt joppas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar