Grampians National Park - WWOOFing

Esmaspäeval, 15 veebruaril võtsime varajase bussi, ei-ei, alustasime ikka rongiga, bussi peale ümberistumine toimus Ballaratis, kus saime eelnevalt tunnike oodata. Kokku võttis reis aega u 6h. Lõpuks maandusime Dunkeldis, kust härra Harry meid peale korjas ning 4km eemalasuvasse elupaika viis.

Harry ja Iwona on Austraalia-Poola abielupaar, kelle halduses on puhkepaiga rendimajad. Koht asub kuulsa Grampians Rahvuspargi lõuna piiri külje all. Mägi kohe sealsamas, vallabid ja kängurud ka :)

Kohe alguses saime natukene pettumust, sest ootasime orgaanilise põlluga farmi ning palju välitööd, selle asemel saadeti meid hoopisiki maju koristama, 1x nädalas parandasime matkarada. Töö oli iseenesest ülilihtne ning vanapapi väga muhe vend ning tõelise austraallasena vaatas, et me jumala eest üle ei töötaks. Iwona oli täpselt ristivastupidine. Kui sul on ikka kaks noort näitsikut tasuta antud, siis tuleb neid nii palju töösse rakendada kui seadus lubab. Aga siiski tore inimene, lihtsalt teise taustakultuuriga.

Käisime päris palju ümbritsevates mägedes ukerdamas ning korra saime ka Põhja-Grampiansi, mis mulle tegelikult suurt muljet ei avaldanud, kurva auraga hallide kivide maa. Plaan oli veel teine raks 2x1,5h tee ette võtta, et aborigeenide koopad ning kosed ära näha, kuid Harry jokutas ning ootas, millal naisuke Melbourneist tagasi tuleb, kuid kes endiselt ei tahtnud trippima minna ning lõppeks jäigi minemata. Mul sai natuke süda täis. Kui ikka lubadus antud, siis lubadus antud, see ei olnud nii oluline, et ma väga ei vaimustunud esimesel korral ning Sinimägedes sai neid koski juba päris palju vaadatud, kui lubatud, siis lubatud. Aega meil oli, aga too päev, kui esialgselt minema pidime jokutasime suurema osa päevast kuivanud soos ning siis ajasime emukarja autoga ümber soo taga. Hiljem otsustas Harry mingeid koopaid otsima minna, mida me ei leidnud. Vanale au andes sai ta ukerdamisega päris hästi hakkama, hirmus aeglane oli ainult. Aga noh, see selleks. Ega ma väga nuta.

Chiega oli meil sõprussuhe päris mõranema hakanud, alates Sydneyst ning Hunter Valleys läks aina hullemaks. Tema oli pahane minuga ja mina temaga. Mõlemad kogu aeg ärritusime teineteise peale. Mul oli küll juba tõsine plaan, et Perthis tõmban vaikselt oma teed. Kuidagi tänu muheda olemisega onule saime oma sõprusele jälle kargud alla. Lonkas küll endiselt veel kõvasti, kuid paranemise lootus oli.

Plaanitud 2 nädala asemel jäime sinna pea 3ks, sest ei saanud varem odavat lendu Perthi. Lõpus oli mul tunne, et ma ei suuda seal olla enam. Kõik oli hästi, aga.... tööd tegime aeglaselt, sest ei olnud põhjust kiiresti liigutada ning tülpimus tuli peale. Enamus päevast läks söömise peale, sest sõime 3-4 korda päevas ning tavaliselt jäi onu tundideks jutustama. Alguses oli huvitav, kuid lõpus hakkas ära väsitama, eriti kui sama jutt erinevas variatsioonis tuli. Vana oli kunagi õpetaja olnud, seda enam üllatas mind, kui tema tögamisele natuke vastu tögasin ning onu ei suutnud end enam sõnadega väljendada, pidi kätega näitama, mis ta arvab. Tähendab, et lõi. Loomulikult mitte nii, et haiget oleks teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et minusugune „plika“ suutus 50-aastase onu sellisele tasemele viia. Mu joaks on õpetajad ikka alati sellised olnud, kellel on alati tark vastus taskus. Elu on üllatusi täis. Ma enda arust väga midagi öelnudki, aga noh.... ise alustas, teinekord on targem... või noh, kui nüüd päris aus olla, siis kolmandal korral oli targem ehk kolmandat korda ei tulnud :)

Papil on muidu äge süsteem seal. Üritab ökomajandust ajada. Päriselt väga ei õnnestu, kuid siiski, päiksepaneelid katusel, joogivesi tuleb taevast ning igakuiste arvete pärast muretsema ei pea. Nett on olemas, Iwona suudab ainult arvuti pidevalt segaseks ajada. No ja veekannud keedab kuivaks. Ja sügavkülmutatud leiba ahjus ülessulataes küpsetab selle miniatuurseks söeks.:) Nii neil see elu seal läheb. Onu küpsetab ise leiba, mida meiegi tegema õppisime hommiku varajastel tundidel :)

Ahjaa, unustasin kõige olulisema. Harry esimene naine oli eestlane, neil on 3 lasti. Naine oli veidike kõva kiiksuga. Kuid südames Harry siiski endiselt armastab teda. Ta oli alguses nii vaimustatud minu rahvusest, muudkui jahvatas Eestist ja Melbourne’i Eesti majast. Ajas mulle ka veel suurema koduigatsuse peale koos kõigi nende toitude kirjeldustega. Oeh. No igatahes tundus, et ajasin vana armi sügelema ning esimene nädal aega onu muust ei rääkinud kui oma naisest... eks-naisest (ta tegi selle vea kogu aeg), seda muidugi ainult siis, kui Iwonat kodus ei olnud. Lõpus tundus, et ta arvas, et ma olen samasugune hull nagu tema eks-naine. No jah, ... keda huvitab.?

Reedel, 5 märtsil võtsime Melbourne tee taaskord jalge alla. Lend Perthi väljus õhtul kell 10, meie saabusime lennujaama enne üht. Oli äge :P hahaaa. Lõpuks hakkasime suurest igavusest arvutist filme vahtima. No ja torm oli väljas, padukat tuli ning isegi lennujaama keldrikorruse lagi lasi vett läbi. Modern-arhitektuur. Hahaa.

Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule, puulehti nosivad vallabid, kes ülbelt vastu jõllavad; hüppavad hiiglaslikud kängurud (lõpuks sain aru, miks kleepsude kängurudel boksikindad käes on:D); tühjusesse minevad vaated.... Vaated olid küll enneolematud... mitte oma ilu poolest, vaid tühjuse. Näed isegi silmapiiri taha. Kõik on tasane (välja arvatud Grampians ahelik ise), ei suurt metsa, võib-olla üksik küngas, paar jõge ning põllud. Kõikjal kuhu vaatad, pilt on sama, kollane. Uskumatu. Aga see on see, mis meelde jääb.