Hunter Valley 9 jan - 10 veebruar

Hunter Valley YHA kohta olin Orksi foorumist ainult head lugenud, nii et lootsime parimat. Tee peal oli meil mereäärses linnas Newcastle’is paar tundi aega. Linn jättis hea mulje. Bussiga saime väikelinna nimega Cessnock. Sealt korjati meid YHA bussiga peale ning sõitsime 4km eemal asuvasse hostelisse. Et siis.... kõik poed, raamatukogu jne asuvad 4km kaugusel.... äägeeeeee :P

Kõik algas negatiivsega. Tuli välja, et vaatamata minu bronnile ning ka Chie nime mainimesele ning täht-haaval ettelugemisele ei olnud Chiele voodikohta. Kirjas oli ainult 1 inimene. Kui ma telefonis ütlesin, et Chie on jaapanlane, siis vilksas korraks peast läbi, äkki see oli viga. Idarannikul tihti asiaate ei sallita kohe üldse. No 26ni sai Chie voodi endale. Esimese öö olin 4s toas, järgmisel päeval kolisin odavamasse 8-inimese tuppa.

Paari tunni pärast selgus, et kui inimesed terrassil suitsetavad, siis tuleb kogu suits läbi lahtise akna mulle tuppa ning kuna õhk üldse ei liigu, jääb see sinna pidama, tükiks ajaks. Alguses ikka üritasin, et see läheb ära ning ega nad nii palju ka suitseta, aga ei. Ma ei tahtnud isegi mõelda, et pean seal 3 kuud elama. Läksin tädiga rääkima. Ainuke võimalus oli Chiega ära vahetada ning siis oli mul elamine 26ni ja üür 20 taala kallim ehk 160 nädalas. Samas mulle tõesti meeldis see 4ne tuba ning kui hommikul välja astusid oli loodus see, mida nägin. 30m eemal tarandikus hobused, jänesed keksisid vabalt ringi jne. Peod käisid ka teisel pool maja. Ahjaa, maja on selline, kus kõikide tubade uksed avanevad välja terrassile. Ka hiljem olin tegelikult rahul, sest mil iganes ma Chie tuppa astusin, see haises. Õhku ei olnud kunagi. Lärmavad prantslased pealekauba.

Nädal hiljem oli tädil mulle hea uudis – saan jääda kauaks. Mõned päevad hiljem teatas ta Chiele, et tal elamine ainult 26ni, Chie blokkis vastu – me ju vahetasime ära. Sai ka tema rahulikult edasi olla. Vbl oli see tädi eksimus, kuid mulle siiski tundus, et tal Chiega ei klapi üldse ja ma ei taha väita, et asi Chies, pigem vbl mängib rolli fakt, et ta on jaapanlane. Tööga läks ka samuti – mina olin listis 2. ning Chie 3. Esimesed kaks nädalat saime tööd ühkes päevaks mõlemal nädalal. Samas inimesed peale meid töötasid. Üleüldse – tööd said need, kes registratuuri-tädile Charoline’ile meelidsid ning kõvemini karjusid no ja heaks eeliseks oli see, kui olid nt inglane (omanik Nigel ja tema õde registratuuri-tädi on inglased). Lõpuks saime meie ka tööle, kuid tööd tilkus täpselt nii palju, et üüri- ja söögiraha saime. Eriti rohkem küll mitte. Ise kahjuks ei saanud tööd otsimas käia, sest vahemaad pikad ning autot meil ei ole. Bussi tasu oli 5 taala päevas ning enamikel juhtudel oli meil töökoht 5min kaugusel. Röövimine! Kusjuures bussijuht, omanik Nigel, alati hilines. Alguses jäime ka tööle hiljaks, kuid ülemused kobisesd ning siis hakkasime ikka hädavaevu õigeks ajaks jõudma.

Tegemist uute omanikega, kes uuel aastal hosteli ülevõtsid. Väga kurb uudis. Näha on, et nad ei ole elusees midagi juhtinud ning backpacker ei ole nende jaoks klient. Nagu igas teises backpackeris on probleemid köögiga – ikka leidub vendi, kes ei oska nõusid pesta. Kord valetati meile, et väljasõit on 5st, sest meile taheti moraali lugeda, õige väljasõit oli 5:45. Teinekord jälle sai tädi mainida, et kui köök korras ei ole, siis väljasõitu ei toimu. Kusjuures köögis olin tol hetkel ainult mina. Ajas ikka harja punaseks küll!! Krt, ma maksan 160 taala nädalas selle jama eest ja ma pesen iga jumala kord oma nõud!!!! Ja siis röövivad veel 5 taala selle eest, et ma tööle hiljaks jääks. Ma tõesti ei seedi neid. Siin oli muid jamasid ka, aga kuna need otseselt minusse ei puutu, siis jätan nad rahule.

Alguses vaatasime, et pesumasinaga siin petta ei saa – ruumi ümbritseb ainult sääsevõrk ning igaüks võib sind näha, ning seal on 3 auku, ehk asi on keerulisem. Korra pesime raha eest, aga ma võtsin ükskord end kätte, ärkasin 5st ning asusin oma kõrvatikkudega mässama. Mu Jumal! See oli nii lihtne!!! Keegi ei ole seda masinat trööbanud ning ... see lihtsalt oli „too easy!“. Samuti ka kuivatiga. Homme on lahkumispäev ning mul tööjalatsid valgendatud, pestud ning kuivatatud. Väga tore. Õhtul teen ühe ringi veel riietega ka ;) Kusjuures papud näevad suht okod välja. :D

Peale Hunter Valleysse saabumist asusime Chiega maid avastama. Kõik kohad on väga kaugel. Kord läksime ühte vaatluspunkti.... käisime vähemalt 20km. Me ikka tuuritasime, kuid mul hakkasid sääremarjad üles ütlema. Käisime veel kord Newcastle’is ka, niisama jalutamas ja ujumas ning sealseid randu avastamas. Päev oli ilus, kuid ma rumal inimene läksin plätadega. Ei olnud teps mitte hea mu jalgadele.

Korra läksin üksi retkele. Käisin lihtsalt linnas ning tagasiteel tundsin, et tahan ikka veel jalutada. Otsustasingi minna kohalikesse mägedesse, või leida vähemalt koht, kuidas sinna saab. Sättisin end mööda autoteed mägede poole. Kahjuks keeras tee koos mägedaga ning ma jõudsin omadega juba järgmisse alevikku. Väiksemad teed viisid kõik majadevahele ning said siis otsa (tüüpiline Austraalia linnake – tupikteed). Istusin suvalisele murulapile maha ning asjatasin omaette ehk ootasin, millal on ümbrus inimestest tühi ning ma saan üle karjamaa tõmmata. Autraalias on oma-maa reeglid suht karmid, nii et mul ei ole õrna aimugi, kas sul on õigus teise maa peal käia, isegi kui tegemist karjamaaga. Kõndisin karjamaalt karjamaale, kõik olid okastraataiaga ümbritsetud – nalja ja pugemist kui palju! Korra tõmbasin ka püksid veidi katki. Käisin kogu aeg mööda aiaäärt, sest kartsin, et äkki hüppab kuskilt mõni tige pull välja ning noh... ennegi niimoodi inimesi surma saanud. Tesieks kartsin, et omanik tuleb oma püssiga ning ma saan kuuli tagumikku. Et ma olin kogu aeg valmis üle aia hüppama ning jalgadele valu andma. Kõik laabus sujuvalt, ainult üks pullvasikas hakkas hüppama, kuid talle ma käratasin „STOP!“ ning see jäi mind tumma pilguga vahtima. Ma läksin heaga edasi. Kusjuures väga ilus oli. Jäin väga rahule, hea meel oli ka, et Chiet ei olnud, ta ei oleks elusees nõus olnud üle karjamaade kõndima, sest „Me ei peaks siin olema...“. Lõpuks leidsin ka tee, mis viib mägedesse-küngastesse. Need olid liiga kaugel, aeg kiskus hiliseks, hostel oli kaugel ning ma sättisin end vaikselt kodupoole.

Kuumus hakkas järgi andma ning ilm muutus vihmaseks. Iga päev olid äiksetormid ning pidevalt sadas. Vahel olid väiksed pausid. Minu elu hirmsaim äiksetorm sai vastu võtud siin. Ise olin linna peal. Vihmane oli nagunii, kuid kui tagasi hakkasin tulema, siis hakkas vaikselt äikest viskama. Kahetsesin, et ma ühe linnas kohatud töökaaslase ettepanekule mind hostelisse ära visata „ei“ ütlesin. Mul oli mu vihmavari ning plätad. Lõpus ei julenud vihmavarju lahti hoida. Äike oli suht lähedal. Viimane ots oli üle lagendiku ning siis hakkas kallama. Mul ei jäänud muud üle kui joosta ja palvetada. Läbimärjana jõutsin hostelisse, kuid siiski elusa ja tervena. Äike paugustas meie kohal 2h, siis hakkas tasapisi ära minema. Ilus oli muidugi. Vaatamata laiale terrassile peksis vihma aknast sisse. Kohutav vihm! Nähtavus 5m.

Vihma tõttu katkestati viinamarjakorje, sest suhkrutase liiga madal. Oodati mis oodati, aga enne hakkasid viinamarjad põõsas hallitama, kui vihm järgi andis. Siis läks hullumeelseks korjeks. Mudamaadlus 7-8h. Ikkagi parem kui 40-kraadise päiksega. Ilm on ikkagi täpselt nii „külm“, et hommikul kell 5 on paras T-särgiga välja minna, tänu pilvedele püsib sama temp terve päeva. Õhtul võtavad külmad lõunatuuled veidi võdistama. Korra ma sain tööl külma, viimane padukas ajas külma sisse. Hostelis pugesin kuivade riietega teki alla ning higistasin külma välja. Õnneks ei jäänud haigeks. Nüüd on mul teine paar haisvaid kosse.

Tänaseks on pea kõik hostelist läinud, üksikud on veel jäänud, meie läheme homme. Hooaeg kestis 3 kuu asemel 3 nädalat. Maaelu on selline.