Newcastle, Esimene Surfamine

Nonii, mina jälle siin :) Ostsime Chiega kahepeale neti ja ma asusin taaskord blogi täiendama. Väga odav see nett ei ole, kuid kuna tõsised reisiplaanid (Jaapanisse kuuks ajaks) vajavad organiseerimist, siis ilma enam ei saanud. USB WiFi pulk ise maksis 70 taala, nett maksab 40 taala 1 GB. Telstra – operaatoritest kõige kallim, kuid kõige kiirem ja võimsam, sest Telstra on see, kes reaalset võrku omab, teised on niisama muidutegijad. Meil siin pommiaugus Preston Beachis muu ei levi. Vähemalt on nett :) Täitsa Oma nett :D

Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)

Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.

Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)

Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.

Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)

Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).

Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.

Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P