Templite pealinna Kyotosse saabusime hilisel pärastlõunal. Kuna kell oli kohe-kohe 5 saamas, siis olid kõik templid ja pühamud suletud. Lonkisime niisama ühe pühamu juures, natuke saime sisse ka minna (jalanõud tuleb alati jalast ära võtta!), seda on hea eelnevalt teada ja kuigi jaapanlased plätasid väljaspool randa ei kanna, olid need just need kõige mugavad templite külastamiseks.
Ööbimise olin meile HospitalityClubi kaudu sebinud Makoto juures, 3 ööd kokku. Natuke pidime ootama ja sealt siis Makoto oma tüdrukuga tuligi. Olin hämmelduses, sest ei mäletanud, et tal oleks tüdruk ka olnud, aga noh, ega see mind sega;). Tüdruk tervitas ning ütles oma nime „Gea“. No kõlas täiesti Eesti nimena, st ilusa puhta Eesti aktsendiga. Ma ütlesin vaikselt „Tere“, aga vastust ei tulnud. Noh jah. Geal oli siiski tuntav Eesti aktsent inglise keelel juures ning nii ma ei saanud küsimata jätta, kust ta pärit on. Küsimusele vastati küsimusega „Mis sa arvad?“, ja nii saingi õige vastuse „Eesti“ suust välja!:) Oi kui tore!!! Hämmeldus oli küll mega suur. :D Gea jah, oli külas oma sõbral Makotol.
Nii me seal üliväikses korteris neljakesi elasime. Ma olen ülitänulik Makotole, et ta lasi meil enda juures olla. Hoidsime kõvasti raha kokku ning elamus missugune! Meil küll oli raskusi suhtlemisega, sest peremehe inglise keel oli nadi võitu, aga eks ma sain see-eest kõvasti jaapani keelt kuulata).:) Ise mõtlesin küll sada korda, kas mina võtaks nii tillukeses korteris külalisi vastu. Ma arvan, et ma arvaksin, et mul ei ole piisavalt ruumi. Seda enam on mul hea meel, et Makoto nii ei arva, sest HospitalityClubi kaudu oli üsna raske elamist saada, sest kauge saare elanikud jaapanlased ei käi nii tihti netis. Gea soovitusel võtsin CouchSurfingu taaskord ette, ning selle kaudu näkkas poole paremini:)
Järgmisel päeval võtsime varakult templid ette. Päev otsa käisime ühest templist teise, sissepääsuks alati 400-600 jeeni. Imelik on öelda, aga mul tuli täitsa tülpimus peale. Rahast oli kahju, sest enamikes templites oli üks vaatamisväärsus. Ning kuna meil mingit ajaloolist tausta teada ei olnud, siis .... ma tegin pilti, aga enamikes kohtades ei tohi pilti kah teha. Nii ma siin maksin nt 600 jeeni mingi pildi vaatamise eest. Hiljem sain teada, et see kole monstum on mingit sorti jumal. Hirmus palav oli ka. Väga palav oli. Gea üldiselt istus toas kogu aeg, kondikas viimase peale keeratud. Ma sain ka kurguvalu sellest lõpuks. Teisel päeval jätkus templite külastamine. Ilm oli veelgi palavam! Aju hakkas täitsa kokku jooksma ja mul palju ei puudunud, et Chiele öelda, nüüd aitab neist templitest! Peale templite käisime ka pühakodades. Need on enamjaolt tasuta. Viimane tempel oli Kullast Tempel. See mulle tõesti meeldis. Aed oli ilus ning kuldne tempel vee kohal kõrgumas oli imeline rahu pilt. Kahju, et kaamera ei suutnud end õhtuhämaruses kokku võtta. Tegin Chiele ettepaneku kinno minna, minu väga suureks üllatuseks jäi ta nõusse. (Me tegelikult tundsime end Makoto juures ebamugavalt, sest ruum oli üliväike ning me ei osanud midagi erilist rääkida temaga).
Nii läksimegi „Seksi ja linna“ vaatama. See oli minu õhtu nael:) Nalja sai palju ning film oli hea ja kuna tuju oli hea, siis olid nähtud templid ka minu silmis lõpuks ilusad:) Ilma „Seksi ja linnata“ ei oleks see kullast tempel mul ühtigi nii eredalt meeles. Film mulle tõesti meeldis, kahjuks kõige paremate kohtade peal olin mina ainuke kes naeris, kes naeris kõht kõveras pingiridade vahel. Näiteks see koht, kus Samantha oma poiss-sõbra mune avalikus kohas katsus. Chie sai mulle pärast muidugi mainida ka, et ma olin ainuke kes naeris. Nojah. Need vaesed jaapanlased muidugi häbenesid silmad peast ära, kui film väga bravuurseks pööras:P:D
Kolmandal päeval tegelesime pesu pesemisega. Pesumaja väga kaugel ei olnud, kuid kuna endiselt oli niii mega palav, siis need 10-minutilised edasi-tagasi kõndimised olid üsna pöörased.
Ahjaa, esimese päeva hommiku poole käisime Geišade noori õdesid Maikosid vaatamas. Oli see päev aastas, mil nad käivad ühest teemajast teise ning tänavad nende omanikke. Geishad on veel täiesti olemas Jaapanis ning teevad endiselt oma tööd. On vana-aja geishad kogu oma riiete ja juuste ning kingadega ning uue-aja geishad, kes tulevad sinuga üleslööduna välja jooma ning kuulavad su muresid ja lahutavad meelt. Viimastel on hääled suurest joomisest tavaliselt ära. Aga vähemalt raha on hea. Me arvasime, et tegemist on mingit sorti maikode rongkäiguga, aga tegelikult olid tüdrukud hirmus häbelikud ning seinaäärt mööda roomates üritasid kümnete klõpsivate kaamerate eest peitu pugeda. Kahju oli neist. Himus palav oli kah.
Õhtul asusime jälle teele, sihtpunktis Nara.
Templid mida külastasime: Kenninji-Tempel, Rengaoin-Tempel, Kiyomizu-Tempel, Kodaiji-Tempel, Ginkakuji-Tempel, Nanzenji-Tempel, Kinkakuji-Tempel.
Pühamud (Shrine): Higashi-honganji, Tosa Inarikyou.
See ei ole täielik nimekiri, aga vähemalt olulisemad on kirjas.
Muidu soovitan Kyotosse minna küll! Kaubatänav oli täitsa huvitav ning templid ka, aga lihtsalt nii paljudesse ei ole mõtet minna. Tuleb paremad välja valida ning siis muud head ja huvitavat teha. Ja ega need templid seal üksteise kõval ole. Teisel päeval ostsime 500 jeenise päevapileti transpordi jaoks. Tasus enda väga ära. (või oli see 1500... hõmm, no mul peaks pilet kuskil kodupoole saadetud pakis olema:)).
pühapäev, 17. oktoober 2010
pühapäev, 10. oktoober 2010
Jaapan, Kobe (29-31 juuli)
Vihma kallas. Saime täitsa läbimärjaks. Pidime natukene ekslema enne kui Chie tädi üles leidsime – oli teine meile pidžaamas peateele vastu tulnud:)
Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.
Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.
Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.
Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.
Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)
Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.
Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D
Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.
Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.
Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D
Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.
Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.
Chie ise ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud. Ta ei olnud kunagi oma tädi kodu näinud ning samuti ka onu, keda me külastasime hiljem. Kuna Chie perekond elab vanaemale kõige lähemal, siis tulevad teised alati Nagasakisse. No ja Chie perekond on ka kõige vaesem neist, neil lihtsalt ei olnud raha, et kuskile minna.
Chie tädi on üks järjekordne väga kena inimene. Ma arvan, et nad on rikkuselt keskmised, neil on oma küpsise-äri, mis toob piisavalt sisse, nii et vaesuses nad ei virele. Neil on ka ainult kaks last. Tädi mees meenutas mulle natuke mu oma isa – tallegi meeldib hirmsasti tehnikast rääkida. Onu oli väga naljakas. Kohe alguses võttis minuga jutusõna üles, kahjuks ta ühtegi sõna inglise keelt ei räägi:D Et me olime kahekesi elutoas ning tema ütles midagi. Ma tegin sellest ainukese järelduse, et see pidi küll mulle olema. Kobistasin end tema kõrvale arvuti taha. Onu tahtis, et ma talle Google Earthi abil näitaksin kus ma täpselt elan. Alguses oli tal mingi teine programm, kuid see ei suurendanud piisavalt. Saime ilusti kahekesi hakkama:) Õhtul seletas mulle pikalt ja laialt arvutitest. Chie pidid tõlgiks olema. Õnneks ma seda kõike teadsin ning ma sain onu käteviibutustes enamasti aru, millest ta rääkis, nii et kui Chie mulle segadusse sattunult üritas midagi tõlkida, siis ma võtsin onu 10 minutilise seletamise paari lausega kokku ning Chie ainult noogutas. Ma arvan, et onu jõudis kõik oma teadmised selle paari päeva jooksul ära jagada:P:D Et miks ikka kompass põhja näitab ning mis asi on müratapja (elektrooniliste seadmete pistikutel) jne:D Muidu oleks küll imelik olnud, aga kuna ta mulle mu oma isa meenutas, siis oli armas:) Ta naine ja tütar küll häbenesid.
Kahjuks tundub, et abikaasade omavahelised suhted ei ole just kõige paremad. Tädil on mehest suht kopp ees. Kuid meiega olid nad mõlemad väga lahked. Onu ostis mu lahkumispäeval mulle uue kaamera. Kõige odavama, aga siiski. Ega ma seda eriti tahtnud, üldse ei tahtnud, sest ma juba teadsin, et ega sealt ilusaid pilte oodata saa, megapikslite arv ei ole enam ammu oluline. Mulle sobis väga hästi, et Chie kaameraga ainult pilte teeme. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ning muidugi oli see väga armas temast. Tädi ise andis mulle raha, sest Chie oli neile kurtnud, kui palju me rahavahetamisega kaotasime. Kusjuures tädi pabistas, et äkki on raha kinkimine ebaviisakas. Eks ma alguses üritasin ikka tagasi anda, sest nad olid isegi meid nii palju aidanud ning meile töölt küpiseid jaganud ja sõime ju nende kulul. Ning eelnevalt olid nad Chiele raha andnud, et me saaksime lossi vaatama minna, mis asus üpris kaugel. Et noh.... kuna plaan oli ikka veel, et Chie tuleb järmisel aastal mind Eestisse vaatama, siis mul hakkas vaikselt häbi, sest ma ei suuda talle nii palju vastu anda.
Esimesel päeval käisime sake (Jaapani riisiviin) tehases. Oli täitsa huvitav, ja noh... tasuta. :) Proovida sai ka, ma mekkisin, üldse ei meeldinud. Ega meil väga aega ei olnud, sest üsna varsti pidime end linna teise otsa kommivabrikusse vedama. See oli ka täitsa huvitav. Lapsi oli palju. Nägin ürgaegset kommiautomaati. Mulle tegelt hirmsasti meeldis. Iga kord kui raha panid, siis nägid väikest jupikest „filmist“. Mulle turkas pähe mõte, kas joogiautomaat pärineb Jaapanist või Ameerikast? Ega ma tea seda tänase päevani, ei ole viitsinud järgi uurida.
Õhtul läksime peremehe ja –naisega õhtusöögile. See oli mingit sorti suši restoran, kus toit jooksis lindi peal ning sa võisid sealt endale sobiva kausikese haarata. Said ka eraldi tellimuse teha ning siis tuli toit ekspresslindi peal:) Pärast pidid maksma kausikeste arvu järgi. Väga huvitav kogemus:)
Järgmisel päeval läiksime koos täditütre Yukiko’ga Himeji lossi. Eelnevalt hüppasime ühest spordilaagrist läbi, kus Chie vend parasjagu jalka treening-võistlusel oli. Kuna moblad on neil seal kategooriliselt keelatud, siis venda ennast näha ei õnnestunud (me kohtusime Nagasakis), kuid Yukiko jättis talle koti magusa kraamiga. Yukiko meeldis mulle hirmsasti. Ta paistab tark tüdruk olevat. Tark ja rahulik. Küps. Abivalmis.
Himeji lossi põhiosa oli kahjuks ehituse all ning seda meil näha ei õnnestunud. Saime käia kõrvalhoones, kus elasid naised. Midagi ahhetama panevalt ilusat seal ei olnud, aga huvitav sellegi poolest. Ajalugu on huvitav. Tolle aja valitsejatel olid noored näitsikud, kes nende eest hoolitsesid, neid pesid ja riidesse panid jne. Tüdrukud elasid lukustatud uste taga, mida võis külastada ainult valitseja või tema abi. Kui tüdruk rasedaks jäi, siis sai temast valitsejanna. Nii et kõik tahtsid siis hirmsasti rasedaks jääda. Muidugi olid poisslapse sünnitajad eelis seisus. Ja loomulikult oli neil palju kaklemist ning treppidest alla lükkamist. Oh, trepid olid seal järsud ning suurte astmetega. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas naised omal ajal kimonode ning nende eriliste kingadega seal ilma konte murdmata käia suutsid. Mul oli praegugi tükk tegemist:P:D
Lossil oli ka aiake ning salakäik muidugi. Salakäik oli küll täitsa äge, põõsa taga, niisama jalutades tähele ei pane küll:) Üleüldse Jaapani lossid ja templid näevad väljast 3x uhkemad välja kui seest. Kulda ja karda sealt ei leia.
Lõunaks sõime „kaheksajalad pallis“. Mulle maitses! Mmmmm. Hiljem käisime maailma pikimat auto rippsilda kaemas, 3.9 km pikk. Ega väga palju seal ringi jalutada saanud, muidugi pidi sissepääsu eest maksma. Rippsillale ilma autota ei lasta kedagi. Kogu turismindus on silla all.
Õhtul üritasime linnavaadet kaema minna, kuid kahjuks oli pilves ja eriti midagi ei näinud, või noh... ei näinudki midagi:D
Kolmandal päeval käisime onuga suurt animatsiooni tegelase monumenti vaatamas. Onu muud ei tahtnudki kui meist seal pilti teha ning oma sõpradele meid näidata (ta oli oma valge külalise üle hirmus uhke:)). Käisime tädi ja tema pojaga lõunatamas. Poja abikaasa on 4 aastat Ameerikas elanud. Tal oli ikka veel väga hea inglise keel. Neil oli ka väike, aastane lapsuke.
Peale lõunat oligi aeg lahkuda. Suunaks see kord templite linn Kyoto.
Jaapan, Fukuoka (27-28 juuli)
Peale Oitat läksime tagasi sadamalinna Fukuokasse. Algselt oli küll plaanis Yukot tema kodus külastada, kuid kurja vanaisa tõttu pidime oma ilusaid plaane muutma. Kui ma üksi oleks olnud, siis oleksin võinud minna, aga kuna mul oli 2 sõpra kaasas, siis Yuko vanaisa keeldus. Ega meil Fukuokasse muud asja olnudki kui Yukot näha. Tema oli see põhjus, kelle pärast mul idee Jaapanisse minna alguse sai.
Yuko soovituste kohaselt saime elamise ühes külalistemajas. Nimi mul muidugi meelest läinud. Koht oli pisikene, kuid armas ning puhas, väga puhas. Meie saime elamise katusetoas. Tuba oligi täpselt nii suur, et saime oma kaks madratsit põrandale panna ning tuba oligi täis. Mul õnnestus kõrgema laega nurgas pea-aegu et püstigi seista:) Mahtusime ilusti ära ning meile üheks ööks sobis ideaalselt ja hind oli ka üsna soodne. Ainult et oma suurte kottidega trepp-redelist üles- ja allaminek oli täitsa omaette elamus:D No ja tasuta nett oli ka:) Noormees, kes meid vastu võttis oli nii lahke, et sõnadega ei saagi kirjeldada:) Hästi-hästi abivalmis. Järgmisel päeval jätsime oma kotid sinna ning õhtul, enne bussi peale minekut käisime veel netis ja istusime niisama, et aega viita.
Ega me muud põnevat teinudki kui saime Yukoga kokku. Või noh eelnevalt käisime kaamerapoes mulle kaamerat vaatamas. Ma tegelikult tahtsin lihtsalt teada mis mudelid müügis on, sest üks, mille ma netist välja valisin, see on juba nii vana, et seda enam ei müüda. Oli vaja end enne Cairnsisse jõudmist asjadega kurssi viia, et siis Austraalias tagasi olles enne Port Douglasesse minekut üks kähkukas poes teha ning asi olekski lahendatud. Chie muidugi sellest aru ei saanud, et ma tahan lihtsalt vaadata. Ta hirmsasti püüdis mulle minu nõudmistele vastavat midagi leida, kuid need kaamerad mis seal olid... nad nägid juba niuksed välja, et mul ei olnud mingit tahtmist neid isegi mitte lähemalt tundma õppida.
Yuko saabus suht hilja, ta oli arsti juures käinud. Käisime söömas-joomas. Yuko rääkis lähemalt oma vanaisa probleemist. Vana türanniseerib neid kõiki ning kuna ta on Yuko isale kasuisa, siis ei saa nad mitte midagi öelda, sest nad peavad tänulikud olema, et ta üldse suvatses Yuko isa üles kasvatada. Ning nüüd on seis selline, et Yuko ema tahab hirmsasti, et tüdruk endale väljaspool Jaapanit töö leiaks ning siis saaks ema Yuko juurde elama minna, sest keegi ei suuda kodust olukorda välja kannatada. Hirmus kahju. Yuko ei ole enam Facebookis käinud ning ma ei teagi kuidas tal läheb.
Järgmisel päeval saatsime Kimi laeva peale. Kuna oli vihmane ning Chie blokkis, siis me ei läinud kuskile kolama. Läksime lõunatama ja jäime sinna paariks tunniks. Meil tuli see kaamera teema jälle üles, et mulle midagi ei kõlba, mis tema pakub jne. Ma siis seletasin oma olukorda. Lõpuks klaarisime oma ammukogunenud probleeme. Lasin Chiel rääkida. Eks mõneks ajaks läksid suhted jällegi väga heaks. Ma otsustasin jätkuva reisi ajal jaapanlast mängida ning mitte midagi öelda ning ainult naeratada. Kolm päeva pidasin vastu, siis tahtsin ennast juba oksa tõmmata. „Just keep smiling....., just keep smiling.“ :D
Õhtul võtsime öise bussi ning sõitsime Kobesse, kus ootas meid Chie tädi.
Yuko soovituste kohaselt saime elamise ühes külalistemajas. Nimi mul muidugi meelest läinud. Koht oli pisikene, kuid armas ning puhas, väga puhas. Meie saime elamise katusetoas. Tuba oligi täpselt nii suur, et saime oma kaks madratsit põrandale panna ning tuba oligi täis. Mul õnnestus kõrgema laega nurgas pea-aegu et püstigi seista:) Mahtusime ilusti ära ning meile üheks ööks sobis ideaalselt ja hind oli ka üsna soodne. Ainult et oma suurte kottidega trepp-redelist üles- ja allaminek oli täitsa omaette elamus:D No ja tasuta nett oli ka:) Noormees, kes meid vastu võttis oli nii lahke, et sõnadega ei saagi kirjeldada:) Hästi-hästi abivalmis. Järgmisel päeval jätsime oma kotid sinna ning õhtul, enne bussi peale minekut käisime veel netis ja istusime niisama, et aega viita.
Ega me muud põnevat teinudki kui saime Yukoga kokku. Või noh eelnevalt käisime kaamerapoes mulle kaamerat vaatamas. Ma tegelikult tahtsin lihtsalt teada mis mudelid müügis on, sest üks, mille ma netist välja valisin, see on juba nii vana, et seda enam ei müüda. Oli vaja end enne Cairnsisse jõudmist asjadega kurssi viia, et siis Austraalias tagasi olles enne Port Douglasesse minekut üks kähkukas poes teha ning asi olekski lahendatud. Chie muidugi sellest aru ei saanud, et ma tahan lihtsalt vaadata. Ta hirmsasti püüdis mulle minu nõudmistele vastavat midagi leida, kuid need kaamerad mis seal olid... nad nägid juba niuksed välja, et mul ei olnud mingit tahtmist neid isegi mitte lähemalt tundma õppida.
Yuko saabus suht hilja, ta oli arsti juures käinud. Käisime söömas-joomas. Yuko rääkis lähemalt oma vanaisa probleemist. Vana türanniseerib neid kõiki ning kuna ta on Yuko isale kasuisa, siis ei saa nad mitte midagi öelda, sest nad peavad tänulikud olema, et ta üldse suvatses Yuko isa üles kasvatada. Ning nüüd on seis selline, et Yuko ema tahab hirmsasti, et tüdruk endale väljaspool Jaapanit töö leiaks ning siis saaks ema Yuko juurde elama minna, sest keegi ei suuda kodust olukorda välja kannatada. Hirmus kahju. Yuko ei ole enam Facebookis käinud ning ma ei teagi kuidas tal läheb.
Järgmisel päeval saatsime Kimi laeva peale. Kuna oli vihmane ning Chie blokkis, siis me ei läinud kuskile kolama. Läksime lõunatama ja jäime sinna paariks tunniks. Meil tuli see kaamera teema jälle üles, et mulle midagi ei kõlba, mis tema pakub jne. Ma siis seletasin oma olukorda. Lõpuks klaarisime oma ammukogunenud probleeme. Lasin Chiel rääkida. Eks mõneks ajaks läksid suhted jällegi väga heaks. Ma otsustasin jätkuva reisi ajal jaapanlast mängida ning mitte midagi öelda ning ainult naeratada. Kolm päeva pidasin vastu, siis tahtsin ennast juba oksa tõmmata. „Just keep smiling....., just keep smiling.“ :D
Õhtul võtsime öise bussi ning sõitsime Kobesse, kus ootas meid Chie tädi.
esmaspäev, 27. september 2010
Jaapan, Oita (25-27 juuli)
Oita. Ega me muud sealt otsinudki kui vaid tahtsime sõbra Kazue’ga kokku saada, taaskord üks Jaapani tuttav Berrist.
Kazue elab olude sunnil koos vanematega. Poiss elab tal Osakas, suht kaugel. Koos on neil plaan Uus-Meremaa kodanikuks saada ning seal elama hakata. Maja on Kazue vanematel suur, suured toad, kahekorruseline. Ma ei oskagi maja Eestiga võrrelda, sest neil on ruumid enamasti ruudu-kujulised ning mööblit sees ei ole. Et ruumi on siis kõvasti:) No ja suur telekas on ka muidugi:) Jaapani mõistes igatahes suur maja.
Õhtul läksime suve-festivalile. Mõnus oli, meenutas natuke meie kunagiseid Jaanipäevu – rahvas tuli kokku ning tegi nalja, pidutses koos. Meie Jaapnipäevad on kahjuks väga siseringkonna üritusteks kujunenud. Oita festivalil kogesime kahte suurt elamust – esimene oli tõrviku otsa tule tegemine. Tõrvik oli oma 5 meetrit pikk (meetritega võin mööda panna, aga väga pikk latt oli igatahes), sinna hakati kettide otsa riputatud tõrvikutega tuld loopima. Oli üsna ohtlik, vahel lendas loobitav tõrvik rahva sekka ka, oli ikka raske ülesanne. Mõni ei saanudki põlema. Kui tõrvik põlema saadi süttis tõrviku sees olev ilutulestik. Kes selle ülesandega esimesena hakkama sai oligi võitja. Peale võistlust algas päris ilutulestik, oli ilus küll.
Järgmisel päeval läksime loomaaeda. Teel külastasime erinevaid vulkaaniga seotud objekte, nt „põrgukatel“ või siis eriliste põrandatega õlgkatustega puumajad. Ma ei oska täpselt seletada, milles nende põrandate erilisus seisnes (st neid maju tuli seal loodusliku vulkaanilise õhustiku pärast kogu aeg vahetada, aga seal oli mingi point veel), kuid mullitavad hallid massid põrgukatlas olid küll ägedad. Minu esimene „vulkaani“ külastus:) Ja siis oligi loomaaed:) Oita on suur linn ning loomaaiani oli üsna pikk maa, kuid vaev tasus end ära. Või noh, hind oli üsna kirves, taalades vist 30, aga ei ole kindel. Loomaaias loomi väga palju ei olnud, see oligi rohkem African safari. Sõidad eriliste bussidega, millel trellid ees, safaris ringi ning söödad tangidega loomi. Ütleme nii, et üks kord elus võib:) Ja muidugi oli huvitav kaelkirjakuid, elevante ja lõvisid jne nii lähedalt näha. Mulle pakkus enam huvi meie kõrval istuv paarike, silmnähtavalt Tokiost. Kui ma nii häbelik ei oleks, siis oleks pilti küsinud:) No igatahes mõlemad nägid nagu nukud välja, eriti tüdruk oma meetriste ripsmetega ning buffi aetud juustega, vastav riietus sinna juurde muidugi. Ega poiss tüdrukule eriti alla jäänud. Et noh, normaalsed inimesed on ikka teistsugused, meil Eestis selliseid ei näe. Jaapanis suuremates linnades ikka näeb, aga nemad olid pea-aegu üle kõige, eks teele jäi igasuguseid ektremiste:)
Tagasiteel põikasime ühte söögikohta sisse, kus, nagu ka paljudes teistes kohtades, pakutakse vulkaani aurudel keedetud mune. Oli jah teistsugune maitse, mul allergia muidugi. Mulle hästi see vulkaani värk eriti ei istu, väga põnev on muidugi, ärge valesti aru saage, kuid gaasid ei lase hingata, toit ei kannata süüa ning vesi juua. No mis sa teed!:)
Järgmisel päeval lõuna paiku põrutasime Fukuokasse.
Kazue’l oli enne meid käinud külas Saksa poiss Maurice – meie kõigi ühine tuttav. Tema on ka üks neid Lääne mehi, kes kannatab „Aasia palaviku“ all. Ehk lahti seletatuna tähendab see seda, et Lääne mehed satuvad Aasia naistest väga vaimustusse, sest need ei ütle midagi, ainult naeratavad, eriti Jaapanlased. Ükskõik mis sa ei ütle, nad ainult naeratavad, mida iganes nad ka tegelikult ei arva. Nii arvabki vaene Maurice, et Jaapani tüdrukud on hirmus kenad ning tema on hirmus populaarne. Kahjuks ta ei kuule, mida temast seljataga räägitakse, või... pigem naerdakse. Vaesel sakslasel on kinnisidee jaapanlasega abielluda. Selliseid Lääne tüüpe on üsna palju, kahjuks Lääne naiste seas ei ole nad eriti populaarsed ning kuna see neile ka näkku öeldakse, siis ... noh saate isegi aru:) Kurb on asja juures see, et vennad satuvad vaimustusse ega saa aru, mis tegelikult toimub. Nii neil ongi suur armastus ning nad kohe üldse ei mõista, miks neid üsna pea isegi asiaatide poolt maha jäetakse, kuigi Aasias on valge poisi omamine väga kõva sõna. Üks selline kutt elab Osakas, tema tuleb Kanadast. Terve õhtusöögi aja kirus restos kõva häälega jaapanlasi ja Jaapanit ning siis ta ei saa aru, miks tüdruk ta nii äkitse ja nii julmalt maha jättis. Kusjuures vend tahab Jaapanisse elama jääda. Hõmm... njah. Edu talle:P:D No ja kolmas selline vend just saabus, ta tuli Hollandist. Nii et mehed jooksevad kõik Aasiasse.... :D Õnneks on nad kõik kiiksuga:P
Kazue elab olude sunnil koos vanematega. Poiss elab tal Osakas, suht kaugel. Koos on neil plaan Uus-Meremaa kodanikuks saada ning seal elama hakata. Maja on Kazue vanematel suur, suured toad, kahekorruseline. Ma ei oskagi maja Eestiga võrrelda, sest neil on ruumid enamasti ruudu-kujulised ning mööblit sees ei ole. Et ruumi on siis kõvasti:) No ja suur telekas on ka muidugi:) Jaapani mõistes igatahes suur maja.
Õhtul läksime suve-festivalile. Mõnus oli, meenutas natuke meie kunagiseid Jaanipäevu – rahvas tuli kokku ning tegi nalja, pidutses koos. Meie Jaapnipäevad on kahjuks väga siseringkonna üritusteks kujunenud. Oita festivalil kogesime kahte suurt elamust – esimene oli tõrviku otsa tule tegemine. Tõrvik oli oma 5 meetrit pikk (meetritega võin mööda panna, aga väga pikk latt oli igatahes), sinna hakati kettide otsa riputatud tõrvikutega tuld loopima. Oli üsna ohtlik, vahel lendas loobitav tõrvik rahva sekka ka, oli ikka raske ülesanne. Mõni ei saanudki põlema. Kui tõrvik põlema saadi süttis tõrviku sees olev ilutulestik. Kes selle ülesandega esimesena hakkama sai oligi võitja. Peale võistlust algas päris ilutulestik, oli ilus küll.
Järgmisel päeval läksime loomaaeda. Teel külastasime erinevaid vulkaaniga seotud objekte, nt „põrgukatel“ või siis eriliste põrandatega õlgkatustega puumajad. Ma ei oska täpselt seletada, milles nende põrandate erilisus seisnes (st neid maju tuli seal loodusliku vulkaanilise õhustiku pärast kogu aeg vahetada, aga seal oli mingi point veel), kuid mullitavad hallid massid põrgukatlas olid küll ägedad. Minu esimene „vulkaani“ külastus:) Ja siis oligi loomaaed:) Oita on suur linn ning loomaaiani oli üsna pikk maa, kuid vaev tasus end ära. Või noh, hind oli üsna kirves, taalades vist 30, aga ei ole kindel. Loomaaias loomi väga palju ei olnud, see oligi rohkem African safari. Sõidad eriliste bussidega, millel trellid ees, safaris ringi ning söödad tangidega loomi. Ütleme nii, et üks kord elus võib:) Ja muidugi oli huvitav kaelkirjakuid, elevante ja lõvisid jne nii lähedalt näha. Mulle pakkus enam huvi meie kõrval istuv paarike, silmnähtavalt Tokiost. Kui ma nii häbelik ei oleks, siis oleks pilti küsinud:) No igatahes mõlemad nägid nagu nukud välja, eriti tüdruk oma meetriste ripsmetega ning buffi aetud juustega, vastav riietus sinna juurde muidugi. Ega poiss tüdrukule eriti alla jäänud. Et noh, normaalsed inimesed on ikka teistsugused, meil Eestis selliseid ei näe. Jaapanis suuremates linnades ikka näeb, aga nemad olid pea-aegu üle kõige, eks teele jäi igasuguseid ektremiste:)
Tagasiteel põikasime ühte söögikohta sisse, kus, nagu ka paljudes teistes kohtades, pakutakse vulkaani aurudel keedetud mune. Oli jah teistsugune maitse, mul allergia muidugi. Mulle hästi see vulkaani värk eriti ei istu, väga põnev on muidugi, ärge valesti aru saage, kuid gaasid ei lase hingata, toit ei kannata süüa ning vesi juua. No mis sa teed!:)
Järgmisel päeval lõuna paiku põrutasime Fukuokasse.
Kazue’l oli enne meid käinud külas Saksa poiss Maurice – meie kõigi ühine tuttav. Tema on ka üks neid Lääne mehi, kes kannatab „Aasia palaviku“ all. Ehk lahti seletatuna tähendab see seda, et Lääne mehed satuvad Aasia naistest väga vaimustusse, sest need ei ütle midagi, ainult naeratavad, eriti Jaapanlased. Ükskõik mis sa ei ütle, nad ainult naeratavad, mida iganes nad ka tegelikult ei arva. Nii arvabki vaene Maurice, et Jaapani tüdrukud on hirmus kenad ning tema on hirmus populaarne. Kahjuks ta ei kuule, mida temast seljataga räägitakse, või... pigem naerdakse. Vaesel sakslasel on kinnisidee jaapanlasega abielluda. Selliseid Lääne tüüpe on üsna palju, kahjuks Lääne naiste seas ei ole nad eriti populaarsed ning kuna see neile ka näkku öeldakse, siis ... noh saate isegi aru:) Kurb on asja juures see, et vennad satuvad vaimustusse ega saa aru, mis tegelikult toimub. Nii neil ongi suur armastus ning nad kohe üldse ei mõista, miks neid üsna pea isegi asiaatide poolt maha jäetakse, kuigi Aasias on valge poisi omamine väga kõva sõna. Üks selline kutt elab Osakas, tema tuleb Kanadast. Terve õhtusöögi aja kirus restos kõva häälega jaapanlasi ja Jaapanit ning siis ta ei saa aru, miks tüdruk ta nii äkitse ja nii julmalt maha jättis. Kusjuures vend tahab Jaapanisse elama jääda. Hõmm... njah. Edu talle:P:D No ja kolmas selline vend just saabus, ta tuli Hollandist. Nii et mehed jooksevad kõik Aasiasse.... :D Õnneks on nad kõik kiiksuga:P
laupäev, 25. september 2010
Jaapan, Kumamoto (23-25 juuli)
Kumamoto on tuntud kuumaveeallikate poolest. Kuna ma ei olnud elu jooksul üheski looduslikus kuumavee veekogus käinud, siis oligi meie eesmärgiks külastada Onsenit, mis Jaapani keeles tähendab kuuma vee vanni.
Kurumi juba ootas meid bussijaamas kui saabusime. Oh, nii hea meel oli teda jälle näha. Viimane kohtumine oli rohkem kui pool aastat tagasi.
Kurumi elab emaga kahekesi, või õigemini elab ema koeraga üksi, sest mõlemad tütred on Austraalias ning abikaasa juba ammu tuhastatud. Vanem tütar Kanomi arvatavasti jääbki Austraaliasse, Kurumi veel vaatab seda asja. Ta ei ole sest saareriigist nii vaimustatud, kuid Jaapanis ka elada ei taha. Kurumi läks juba gümnaasiumi ajal Kanadasse elama-õppima. Kummaline on, et Kurumi tundub selline hästi õbluke, kaitsetu ja mitte üks hing ei taha talle liiga teha – ta lihtsalt on selline.... armsake, kelle eest kõik tahavad hoolitseda. Mingi hetk, Kurumi kõrval mägiteedel kurvitades saabus mulle mõistmine, et tegelikult ei ole ta nii nõrguke midagi. Tüdruk, kes 16-aastasena võtab eesmärgiks Jaapanist ära minna lihtsalt seetõttu, et talle sealne ühiskond ei meeldi maabubki omadega Kanadas. Ta mitte lihtsalt ei otsustanud minna vaid ta läkski. Lihtne tüdruk, väikelinnast (Jaapani mõistes) nimega Kumamoto läks üksi Kanadasse. Siis ma nägin Kurumit teise pilguga. Inimesena tõusis ta minu silmis tohutult. Eks minagi unistasin pubeka eas paljudest asjades, kuid need jäidki ainult unistusteks.
Maja on neil kahekorruseline. Arvan, et ruumi on neil sama palju kui Chie vanaemal, kuid neil on rohkem asju. Ülakorrusel on kaks tuba, tüdrukutele. Ema elab allkorrusel, läbikäidavas toas, mis ühendab omavahel elutuba ja kööki ning WCd, vannituba. Täitsa korralik maja. Kuna mulle ja Kurumile norskajad ei meeldi, siis saatsime Kimi ja Chie teise tuppa, meile jäi puhur, mis kulus marjaks ära:).
Juba saabumise päeval oli meil väike trip ette nähtud. Kurumi väga hea autojuht ei ole ning ta pabistas kõvasti. Esiteks, et orienteerub valesti ning teiseks ei taha ta tagurdada (mis kohati kitsastel mägiteedel on kohustuslik, kui on vaja teine auto läbi lasta. Teed on Jaapanis väga kitsad, mina seal sõita ei julgeks. Max kiirus on ka tihti 50km/h piiranguga. Kohalike inimeste abiga leidsime otsitava kose üles. Nalja sai, sulistasime niisama jääkülmas vees. Väga mõnus sellise kohutavalt palava ilmaga.
Järgmine päev oli onseni päev. Läksime kahe autoga, meie neljakesi Kurumi autos ning tema sõber ja tolle sõber teises autos. Kunagi oli plaan ühe autoga minna, siis oleks Ku sõber roolis olnud, sest mu väike Jaapani õeke (minust ikka tunduvalt pikem;)) kardab sõitmist ikka kohutavalt, kuid Kimi tõttu ei jagunud meile kõigile kohti enam. Nii läksimegi kahe autoga. Suured tänud tüdrukutele, kuigi püüdsin korduvalt bensu raha maksta, keeldusid nad kõik. Kuid tee oli pikk. Läksime Jaapani parimasse onseni regiooni – Aso mäele. Aso mäed on imelised!!!! Soovitan kõigil neid külastada kes Oita või Kumamoto lähistele satuvad. Meil muidugi sadas vihma ja välgutas äikest kui püüdsime vaadet nautida. Noh, läks nagu alati:)
Kurumi sõbra Aki sõber töötab ühes onsenis. Tema kaudu pidime külastuse odavamalt, viie taalaga kätte saama. Aga läks teisiti – me saime selle tasuta!!!! Imede ime, kui lahked need kauge saare elanikud olla võivad!!! Onsenites on tavaliselt basseinid naistele ning meestele, vahel ka segabasseinid. Meil oli ainult naistele ning sega. Irwww. Me naised läksime kõik naistekasse ning Kim ükski „meestekasse“. Ta meil niuke häbelik. Kuigi Koreas on ka onsenid, või ühiskasutatavad vannid, ei olnud ta kunagi ühtegi kastutanud. Nii et mõte teiste meeste ees alasti olla, ei olnud tema jaoks üldse meeldiv. Ta pidaski seal ainult 15 min vastu, sest siis tuli sinna üks paarike ning Kim tegi vehkat:) Täitsa kahju tast,irwww. Aga et jah, onsenites käiakse alasti. Teised olid mures natuke minu pärast, sest teatavasti Läänes me väga paljalt teiste ees ringi ei silka. Aga ma nagu ikka sellises olukorras – võtsin aga prillid eest ära ning kuna ma ise midagi ei näe, siis tekib mul mulje, et keegi teine ka ei näe, ja no siis ei olegi ju midagi häbeneda:P:D Enne vanni minemist tuleb end veega üle valada, selleks kasutatakse väikest kopsikut, millega saad tünnist vett võtta. Õnneks oli vähe rahvast. Üks naine oma väikse pojaga oli lahkumas ning siis olimegi tükk aega täitsa omaette. Nii et saime isegi pilte teha, kuigi see tegelikult keelatud on;) Aga see väike poiss jõllitas mind küll nagu segane. Isegi ilma prillideta nägin seda:D Ma ei viitsind end imelikult tunda, sest ma arvan, et ta rohkem jõllitas mu valget nahka kui rinda. Mäletan siiani asiaatide kommentaare kui nad väiksena esimest korda valget inimest nägid – enamik kartsid ning arvasid, et tegemist on mingi monstrumiga – nii hirmsad näeme me välja!:D Poiss tundus ka täitsa kohkunud olevat. Kuulduste järgi oli üks austraallane küll end hästi kohutavalt tundnud, sest kõik olid teda onsenis vahtinud. Austraallane... hõmm, arvatavasti oli ta paks ning siis küll jõllitatakse, raudselt.
Nii et me olime seal siis alasti. Soojas vees, otse jooksis mäest, sirava sinise taeva all .....mmmmmm. Mida veel elult tahta?! Võib-olla ainult natuke külma vett, sest süda hakkas kogu selle kuumuse peale puperdama (õhu temp oli ikka veel 38 kraadi ligi). Aga palun! Kohe sealsamas, mäest 3 sammu alla jookseb külm kärestikuline jõgi. Nii ma lajatasingi end sinna kõhuli. Kurumi tegi mõned pildid ka;) Imeline!!!! Varsti pidime kahjuks siiski minema hakkama. No ja siis saimegi äikest ja vett. Autojuhid (Kurumi) hakkasid meil väsima, saime siis natuke neid vahetatud. Aga jah, kõrgel mäe otsas äiksega olla on ka üsna lahe:P:D Õnneks jäi seekord tasuta elekter saamata:)
Õhtul oli Kurumi tänavas väike festival. Väga väike, aga siiski huvitav. Ma pugesin varakult voodisse.
Järgmisel päeval oli meil plaanis lennujaama juurde (seal oli ka bussijaam) mägesid nuuskima minna, kuid sõber Kazu meie järgmisest sihtkohast Oitast teatas, et ta ei taha meid enne 5 näha ning siis saime Kurumi suure soovi kohaselt minna tema lemmikjõge vaatama. Eelnevalt ei osanud ma sest midagi arvata, aga kui kohale jõudsime, siis sain aru, miks Ku seda meile näidata tahtis. Väga ilus oli. Suur, kiirevooluga jõgi. Mul olid muidugi bikiinid juba ammu seljas, kahjuks ma olin ainuke „jobu“. Seal muidu idee järgi saab ujuda küll, aga vesi oli ka seal äärmiselt külm ning tibake ohtlik Ning....! inimesed lihtsalt ei näita ennast rahvale bikiinide väel. T-särk jäetakse ikka selga kui ujuma minnakse. Daaa. Ma sain end pildi jaoks ikka märjaks tehtud. Kummaline oli see, et kivid, mis püsivalt vee all, ei olnud üldse libedad. Me Kurumiga läksime ukerdama (et ägedaid pilte saada;)) ning kartsime kohutavalt libastuda, aga üldse ei olnud libe. Mis muidugi oli ainult positiivne. Teised olid kuidagi tõsised ja passiivsed, vist minu suure kõtu pärast:P:D, sest see oli mõnele seal ikkagi üleliia, et ma suure rahvahulga ees (jõe mõlemad ääred olid piknikupidajaid (ilma söögita) täis) bikiinide väel ringi silkasin. Hõmmm.... njah, keda huvitab.
Ja siis tuligi Kurumiga hüvasti jätta. Ootasime bussijaamas bussi, piletid näpus. Tahtsin viimast pilti teha – minust ja Akist, kes kahjuks ei olnud mulle väga kaamera ette jäänud. No ja siis juhtuski see, et Ku ja Aki suutsid kahepeale mu kaamera maha pillata ning objektiiv oli täitsa nässus, enam ei töödanud. Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma ei tundnud midagi. Ei valu, ei ahastust... ainult „see oli nii määratud“ mõte hüppas mulle pähe. Kummaline, et kui ma lõpuks suutsin end sinnamaale viia, et ma ei ole enam nii „asjade-inimene“, siis ma kaotan oma tavaari, see läheb katki jne. Mitte kunagi varem ei ole mul selliseid probleeme olnud. Kaamerast oli midugi kahju – hea kaamera, aga mul enne juba mõlkus peas mõte, et peaks Austraaliast uue, parema kaamera ostma, sest seal odavam kui Eestis. Kuid kes see ostab uut, kui vana veel töötab!? No nüüd oli vähemalt põhjus, ja kui asja positiivsest küljest vaadata, siis nüüd ma saan Jaapanis ikka ringi ka vaadata, sest tavaliselt teen ma ainult pilti ning asja ennast ei näegi. Ja ma teen palju pilte. Et nüüd on meil ainult Chie kaamera ning ehk saame ainult 1000 pildiga reisi lõpuks hakkama. Muidu teen mina pilti (ühest asjast vähemalt kolm erinevat pilti, nii igaks juhuks:P) ja siis teeb tema samast asjast pilti ning reisi lõpus vahetame pilte ja siis.... siis ei viitsi keegi neid mõttetuid pilte vaadata ja mina olen sorteerimiseks liiga laisk. Kõik olid kohkunud ning tundsin mulle kaasa, nii et mul oli südames väheke häbi, et mul tegelikult nii väga kurb ei olnudki. Tegelikult oli mul see probleem, et ma ei tunne juba pikemat aega üleüldse midagi. Kardetavasti sai see alguse sellest, et ma püüdsin Chie peale mitte ärrituda (see oli märtsis), kuigi ta suutis päevas teha 20 asja, mis mul juukseid kitkuma ajas, kuid ma sundisin end rahulikuks ning asi lõppes sellega, et ma ei tundud enam midagi, ei halba ega head. Emotsioonitu. Kohutav tunne. Eriti kui sa ringi reisid sellises võrratus riigis nagu Jaapan. Nii et mul ei olnud kaamerat enam... noh jah.
Jätsime ehmunud Kurumi ja Akiga hüvasti. Nad küll käisid peale, et ma teada annaks, kas saab kaamerat remontida või pean uue ostma, et nad saadavad siis raha. Mulle ei olnud see raha koht üldse oluline. Nad tegid meie heaks nii palju... sõprus on miljon korda olulisem kui raha. Teel Oitasse läbisime uuesti Aso mägesid. Oli ilus küll. Korra natuke torkas südames, kui ühest imelisest kohast mööda sõitsime, et pilti ei saanud teha, kuid teisest küljest sain ma seda nautida, täiel määral. Muidu hakkan kottist aparaati otsima ning kui selle ükskord leian, siis on juba hilja ning siis ei ole ei pilti ega mälestust. Kuna mul on endiselt emotsioonimälu peamine mäletamisviis, siis kahjuks ei oska ma kirjeldada, mida ma seal täpselt nägin, aga tunne on siiani ülihea. Mäed ja astmelised rohelised riisipõllud.... ma olen juba 3 min selle rea peal istunud ja üritanud leida sõna, mis mu tundeid kirjeldaks, aga seda ei ole. See on rohkem kui imeline! See on kirjeldamatult ilus vaatepilt!
Kurumi juba ootas meid bussijaamas kui saabusime. Oh, nii hea meel oli teda jälle näha. Viimane kohtumine oli rohkem kui pool aastat tagasi.
Kurumi elab emaga kahekesi, või õigemini elab ema koeraga üksi, sest mõlemad tütred on Austraalias ning abikaasa juba ammu tuhastatud. Vanem tütar Kanomi arvatavasti jääbki Austraaliasse, Kurumi veel vaatab seda asja. Ta ei ole sest saareriigist nii vaimustatud, kuid Jaapanis ka elada ei taha. Kurumi läks juba gümnaasiumi ajal Kanadasse elama-õppima. Kummaline on, et Kurumi tundub selline hästi õbluke, kaitsetu ja mitte üks hing ei taha talle liiga teha – ta lihtsalt on selline.... armsake, kelle eest kõik tahavad hoolitseda. Mingi hetk, Kurumi kõrval mägiteedel kurvitades saabus mulle mõistmine, et tegelikult ei ole ta nii nõrguke midagi. Tüdruk, kes 16-aastasena võtab eesmärgiks Jaapanist ära minna lihtsalt seetõttu, et talle sealne ühiskond ei meeldi maabubki omadega Kanadas. Ta mitte lihtsalt ei otsustanud minna vaid ta läkski. Lihtne tüdruk, väikelinnast (Jaapani mõistes) nimega Kumamoto läks üksi Kanadasse. Siis ma nägin Kurumit teise pilguga. Inimesena tõusis ta minu silmis tohutult. Eks minagi unistasin pubeka eas paljudest asjades, kuid need jäidki ainult unistusteks.
Maja on neil kahekorruseline. Arvan, et ruumi on neil sama palju kui Chie vanaemal, kuid neil on rohkem asju. Ülakorrusel on kaks tuba, tüdrukutele. Ema elab allkorrusel, läbikäidavas toas, mis ühendab omavahel elutuba ja kööki ning WCd, vannituba. Täitsa korralik maja. Kuna mulle ja Kurumile norskajad ei meeldi, siis saatsime Kimi ja Chie teise tuppa, meile jäi puhur, mis kulus marjaks ära:).
Juba saabumise päeval oli meil väike trip ette nähtud. Kurumi väga hea autojuht ei ole ning ta pabistas kõvasti. Esiteks, et orienteerub valesti ning teiseks ei taha ta tagurdada (mis kohati kitsastel mägiteedel on kohustuslik, kui on vaja teine auto läbi lasta. Teed on Jaapanis väga kitsad, mina seal sõita ei julgeks. Max kiirus on ka tihti 50km/h piiranguga. Kohalike inimeste abiga leidsime otsitava kose üles. Nalja sai, sulistasime niisama jääkülmas vees. Väga mõnus sellise kohutavalt palava ilmaga.
Järgmine päev oli onseni päev. Läksime kahe autoga, meie neljakesi Kurumi autos ning tema sõber ja tolle sõber teises autos. Kunagi oli plaan ühe autoga minna, siis oleks Ku sõber roolis olnud, sest mu väike Jaapani õeke (minust ikka tunduvalt pikem;)) kardab sõitmist ikka kohutavalt, kuid Kimi tõttu ei jagunud meile kõigile kohti enam. Nii läksimegi kahe autoga. Suured tänud tüdrukutele, kuigi püüdsin korduvalt bensu raha maksta, keeldusid nad kõik. Kuid tee oli pikk. Läksime Jaapani parimasse onseni regiooni – Aso mäele. Aso mäed on imelised!!!! Soovitan kõigil neid külastada kes Oita või Kumamoto lähistele satuvad. Meil muidugi sadas vihma ja välgutas äikest kui püüdsime vaadet nautida. Noh, läks nagu alati:)
Kurumi sõbra Aki sõber töötab ühes onsenis. Tema kaudu pidime külastuse odavamalt, viie taalaga kätte saama. Aga läks teisiti – me saime selle tasuta!!!! Imede ime, kui lahked need kauge saare elanikud olla võivad!!! Onsenites on tavaliselt basseinid naistele ning meestele, vahel ka segabasseinid. Meil oli ainult naistele ning sega. Irwww. Me naised läksime kõik naistekasse ning Kim ükski „meestekasse“. Ta meil niuke häbelik. Kuigi Koreas on ka onsenid, või ühiskasutatavad vannid, ei olnud ta kunagi ühtegi kastutanud. Nii et mõte teiste meeste ees alasti olla, ei olnud tema jaoks üldse meeldiv. Ta pidaski seal ainult 15 min vastu, sest siis tuli sinna üks paarike ning Kim tegi vehkat:) Täitsa kahju tast,irwww. Aga et jah, onsenites käiakse alasti. Teised olid mures natuke minu pärast, sest teatavasti Läänes me väga paljalt teiste ees ringi ei silka. Aga ma nagu ikka sellises olukorras – võtsin aga prillid eest ära ning kuna ma ise midagi ei näe, siis tekib mul mulje, et keegi teine ka ei näe, ja no siis ei olegi ju midagi häbeneda:P:D Enne vanni minemist tuleb end veega üle valada, selleks kasutatakse väikest kopsikut, millega saad tünnist vett võtta. Õnneks oli vähe rahvast. Üks naine oma väikse pojaga oli lahkumas ning siis olimegi tükk aega täitsa omaette. Nii et saime isegi pilte teha, kuigi see tegelikult keelatud on;) Aga see väike poiss jõllitas mind küll nagu segane. Isegi ilma prillideta nägin seda:D Ma ei viitsind end imelikult tunda, sest ma arvan, et ta rohkem jõllitas mu valget nahka kui rinda. Mäletan siiani asiaatide kommentaare kui nad väiksena esimest korda valget inimest nägid – enamik kartsid ning arvasid, et tegemist on mingi monstrumiga – nii hirmsad näeme me välja!:D Poiss tundus ka täitsa kohkunud olevat. Kuulduste järgi oli üks austraallane küll end hästi kohutavalt tundnud, sest kõik olid teda onsenis vahtinud. Austraallane... hõmm, arvatavasti oli ta paks ning siis küll jõllitatakse, raudselt.
Nii et me olime seal siis alasti. Soojas vees, otse jooksis mäest, sirava sinise taeva all .....mmmmmm. Mida veel elult tahta?! Võib-olla ainult natuke külma vett, sest süda hakkas kogu selle kuumuse peale puperdama (õhu temp oli ikka veel 38 kraadi ligi). Aga palun! Kohe sealsamas, mäest 3 sammu alla jookseb külm kärestikuline jõgi. Nii ma lajatasingi end sinna kõhuli. Kurumi tegi mõned pildid ka;) Imeline!!!! Varsti pidime kahjuks siiski minema hakkama. No ja siis saimegi äikest ja vett. Autojuhid (Kurumi) hakkasid meil väsima, saime siis natuke neid vahetatud. Aga jah, kõrgel mäe otsas äiksega olla on ka üsna lahe:P:D Õnneks jäi seekord tasuta elekter saamata:)
Õhtul oli Kurumi tänavas väike festival. Väga väike, aga siiski huvitav. Ma pugesin varakult voodisse.
Järgmisel päeval oli meil plaanis lennujaama juurde (seal oli ka bussijaam) mägesid nuuskima minna, kuid sõber Kazu meie järgmisest sihtkohast Oitast teatas, et ta ei taha meid enne 5 näha ning siis saime Kurumi suure soovi kohaselt minna tema lemmikjõge vaatama. Eelnevalt ei osanud ma sest midagi arvata, aga kui kohale jõudsime, siis sain aru, miks Ku seda meile näidata tahtis. Väga ilus oli. Suur, kiirevooluga jõgi. Mul olid muidugi bikiinid juba ammu seljas, kahjuks ma olin ainuke „jobu“. Seal muidu idee järgi saab ujuda küll, aga vesi oli ka seal äärmiselt külm ning tibake ohtlik Ning....! inimesed lihtsalt ei näita ennast rahvale bikiinide väel. T-särk jäetakse ikka selga kui ujuma minnakse. Daaa. Ma sain end pildi jaoks ikka märjaks tehtud. Kummaline oli see, et kivid, mis püsivalt vee all, ei olnud üldse libedad. Me Kurumiga läksime ukerdama (et ägedaid pilte saada;)) ning kartsime kohutavalt libastuda, aga üldse ei olnud libe. Mis muidugi oli ainult positiivne. Teised olid kuidagi tõsised ja passiivsed, vist minu suure kõtu pärast:P:D, sest see oli mõnele seal ikkagi üleliia, et ma suure rahvahulga ees (jõe mõlemad ääred olid piknikupidajaid (ilma söögita) täis) bikiinide väel ringi silkasin. Hõmmm.... njah, keda huvitab.
Ja siis tuligi Kurumiga hüvasti jätta. Ootasime bussijaamas bussi, piletid näpus. Tahtsin viimast pilti teha – minust ja Akist, kes kahjuks ei olnud mulle väga kaamera ette jäänud. No ja siis juhtuski see, et Ku ja Aki suutsid kahepeale mu kaamera maha pillata ning objektiiv oli täitsa nässus, enam ei töödanud. Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma ei tundnud midagi. Ei valu, ei ahastust... ainult „see oli nii määratud“ mõte hüppas mulle pähe. Kummaline, et kui ma lõpuks suutsin end sinnamaale viia, et ma ei ole enam nii „asjade-inimene“, siis ma kaotan oma tavaari, see läheb katki jne. Mitte kunagi varem ei ole mul selliseid probleeme olnud. Kaamerast oli midugi kahju – hea kaamera, aga mul enne juba mõlkus peas mõte, et peaks Austraaliast uue, parema kaamera ostma, sest seal odavam kui Eestis. Kuid kes see ostab uut, kui vana veel töötab!? No nüüd oli vähemalt põhjus, ja kui asja positiivsest küljest vaadata, siis nüüd ma saan Jaapanis ikka ringi ka vaadata, sest tavaliselt teen ma ainult pilti ning asja ennast ei näegi. Ja ma teen palju pilte. Et nüüd on meil ainult Chie kaamera ning ehk saame ainult 1000 pildiga reisi lõpuks hakkama. Muidu teen mina pilti (ühest asjast vähemalt kolm erinevat pilti, nii igaks juhuks:P) ja siis teeb tema samast asjast pilti ning reisi lõpus vahetame pilte ja siis.... siis ei viitsi keegi neid mõttetuid pilte vaadata ja mina olen sorteerimiseks liiga laisk. Kõik olid kohkunud ning tundsin mulle kaasa, nii et mul oli südames väheke häbi, et mul tegelikult nii väga kurb ei olnudki. Tegelikult oli mul see probleem, et ma ei tunne juba pikemat aega üleüldse midagi. Kardetavasti sai see alguse sellest, et ma püüdsin Chie peale mitte ärrituda (see oli märtsis), kuigi ta suutis päevas teha 20 asja, mis mul juukseid kitkuma ajas, kuid ma sundisin end rahulikuks ning asi lõppes sellega, et ma ei tundud enam midagi, ei halba ega head. Emotsioonitu. Kohutav tunne. Eriti kui sa ringi reisid sellises võrratus riigis nagu Jaapan. Nii et mul ei olnud kaamerat enam... noh jah.
Jätsime ehmunud Kurumi ja Akiga hüvasti. Nad küll käisid peale, et ma teada annaks, kas saab kaamerat remontida või pean uue ostma, et nad saadavad siis raha. Mulle ei olnud see raha koht üldse oluline. Nad tegid meie heaks nii palju... sõprus on miljon korda olulisem kui raha. Teel Oitasse läbisime uuesti Aso mägesid. Oli ilus küll. Korra natuke torkas südames, kui ühest imelisest kohast mööda sõitsime, et pilti ei saanud teha, kuid teisest küljest sain ma seda nautida, täiel määral. Muidu hakkan kottist aparaati otsima ning kui selle ükskord leian, siis on juba hilja ning siis ei ole ei pilti ega mälestust. Kuna mul on endiselt emotsioonimälu peamine mäletamisviis, siis kahjuks ei oska ma kirjeldada, mida ma seal täpselt nägin, aga tunne on siiani ülihea. Mäed ja astmelised rohelised riisipõllud.... ma olen juba 3 min selle rea peal istunud ja üritanud leida sõna, mis mu tundeid kirjeldaks, aga seda ei ole. See on rohkem kui imeline! See on kirjeldamatult ilus vaatepilt!
pühapäev, 19. september 2010
Jaapan, Nagasaki viimased päevad (kuni 23 juuli)
Nonii, linnas käidud, sain kõvasti vett kaela. Kodutee oli sama hea kui rand juba – vesi pahkluudeni. Sain baywatchi kõndi harjutada:P:D Vihmahooaeg pole veel alanudki ning meil jookseb vesi juba majja:S Austraalia ehitus:S Anna otsad.
Järgmisel päeval peale õhtusööki külastasime Chie endist (nüüdseks jällegi praegust) töökohta – lasteaeda. Ma küll natuke pelgasin, liiga palju lapsi või nii, aga tegelikult oli tore :) Väiksed mudilased igal pool ringi jooksmas. Kuna Jaapani emad lähevad järjest varem peale lapse sündi tööle tagasi (sest raha napib), siis on neil ka sõimerühm. Veetsime seal päris mitu tundi. Nägin ka Chie töökaaslasi, kellega sai Sydneys uus aasta vastu võetud. Nägid üsna räsitud välja. Ega ma kadesta neid, raske töö ikkagi. Silma torkas, et Jaapani lapsed ei teadvusta, et mitte kõik inimesed maailmas ei räägi jaapani keelt. Üks näiteks küsis minu käest oma emakeeles, mis pidi aluspükse jalga panna. Ma muidugi vahtisin juhmi näoga ning andsin Chiele häirekella. Kuid neil on oma telekaprogrammid, Ameerika filme näidatakse ainult reede või laupäeva õhtuti, pole siis ime, et lapsed ei tea, et maailm on tegelikult mitmekeelne. Filme üldse eriti ei näidata. Nii palju kui mina juhtusin telekat nägema, siis olid seal ainult jutusaated. Õigemini on need naljashõud. Ma kahjuks ei saanud naljast aru ning seetõttu ei saanud üldse aru, miks neid vaadatakse. Kõik programmid olid sellised. Kusjuures uudistesaates, kus on erinevad teadvustajad (minimaalselt 4, aga üldiselt rohkem), on ekraani all nurgas väike aknake, kus näidatakse mitte aktiivseid teadvustajaid. Ehk kui Mati räägib kuidas taifuun maja ära lõhkus, siis Tiina on väikses aknas, ning kui ta seda õigel ajal ei märka, siis näevad inimesed kuidas ta haigutab. Miks see aknake seal on? Sest siis inimesed näevad, kuidas nad uudistele reageerivad. Ehk enamjaolt on nad seal hästi üllatunud näoga (see on praktiliselt jaapanlaste ainuke miimika peale naeratuse, mis on vastuvaidlematult esimesel kohal. Kuid jah, kui midagi jaapanlasele rääkida, siis ainuke näoline reaktsioon on „oooo“ või „eeeh?!?!“. Osakas näitas üks valge tüüp meile youtubest videot „Kuidas rääkida jaapani keelt ilma reaalseid sõnu kasutamata“:D Oli naljakas, kuid samas ka tõsi:)). Aknakeses on nad päris tihti ka tülpinud näoga. Väga huvitav igatahes.
Hiljem käisime pangas raha vahetamas. Kurss oli küll jube – 66 jeeni 1 AUD eest. Aga no mis teha, ega see eriti paremaks läinud selle 5 nädala jooksul. Nagu meilgi on pank kõige soodsam rahavahetuskoht. Neil on veel postkontorid-pangad, kuid seal raha vahetades tuleb enne paberimajadust täita. Ma ei tea, mis neil see nii keeruliseks on aetud. Või noh, ega ta midagi kontimurdvat ei olnud, aga 5 min ikka hakkama ei saa.
Peale panka läks Chie juuksurisse ning mina koos Kimi ja Ayumiga suundusime šoppama. Plaan oli mulle uued bikiinid saada, mida muidugi ei juhtunud, sest ükski ei sobinud, korvid liiga väikesed. Kui korvid sobisid, siis alumine osa oli küll selline, mida ainult mõni vanaema kannaks, mina igatahes küll mitte. Lootusetu, ega ma eriti lootnudki, aga proovida ju võis. Kim samal ajal valmistas ette järgmist kingitust Chie vanematele ja vanaemale – printis välja meie pea-aegu et ühsipildi ning raamis ära. Pärast läksime Starbucks’i kohvitama, oh Kim tekitas seal mõnusa segaduse. Kuna Ayumi aitas tal printida, siis tahtis Kim talle tänutäheks kohvi osta, kuid eelnevalt läks ise teise kassasse omale kohvi ostma, andis sisse tellimuse ning siis jooksis Ayumi juurde, kes alguses küll üritas viisakalt keelduda, kuid siiski nõustus. Müüja võttis raha (summa suutis katta ainult Ayumi kohvi) ning tõi Kimi kohvi. Ja siis ei saanud enam keegi aru mis toimus, sest Kim ei olnud veel enda kohvi eest maksnud, aga sai selle ning Ayumi tellimuse eest ei olnud keegi maksnud. Oeh. Lõpuks ikka asi lahenes ilusti.
Kui Chie meiega taaskord ühines läksime õhtustama. Sõime mõnusas restos, kus korra makstes saad tellida kuni süüa jaksad. Koht valiti tegelikult seetõttu, et kuigi seal on Jaapani stiilis lauad, siis laua all on põrand 30 cm madalamal kui muus ruumi osas, nii et sa saad siiski istuda ja ei ole sunnitud põlvitama. Väga geniaalne lahendus, mulle meedib! Mina oma puiste eurooplase jalgadega ei suuda üle 15 min põlvitada. Sellist põranda-tooli varianti leidub päris paljudes söögikohtades. Peale sööki asusime Jaapani meelelahutust mekkima ehk läksime karaokesse. Kuna jaapanlased Lääne mõistes pidu ei pane, siis karaoked on peamised sõpradega koosolemise kohad. Lauldakse, tehakse nalja ning muidugi juuakse. Karaokemajas on palju väikseid ruume, kuhu minnakse oma seltskonnaga. Sellist avatud karaoke-klubi neil väga ei eksisteeri. Kahju, aga jaapanlased on juba kord sellised häbelikud:). Tore meelelahutus, aga mitte just kõige odavam. Oleks muidugi toredam, kui ma laulda oskaksin:) Ma olin ikka täitsa jube, ainuke lugu, mille ma suutsin teistega samaväärsel tasemel esitada oli „Barbie Girl“, hahaa. Ja see „tase“ tähendas, et natuke üle poole läks täppi:) irwww. Et koorilaulu ma küll enam tagasi ei lähe, ei ole mõtet ennast ja teisi piinata:D
Järgmine päev oli Ayumil ja Kanal töövabad ning viiekesi läksime Ayumi väikse autoga trippama. Temal on siis see max 4 inimest auto. Leppisime kokku, et kui politsei tuleb, siis Kana peidab end ära. Ta on nii õbluke!!! Minu ranne on mitte väga palju liialdades tema kaks rannet. Piitspeenike. Tahaks öelda paljulevinud väljendit „kaks konti ja k**e hais“, kuid kuna ta nii kena tüdruk on, siis ütlen lihtsalt et sööb nagu linnuke ja ise võib ka kerge tuulega lendu minna:). Eks tal nimi ka juba vastav:P Käisime koske vaatamas. Oli nagu kosk ikka:D Vesi oli külm. Teised kükitasid kivi peal, aga mul oli ikka vaja sisse sumada. Kartsin küll, et võtab äkki jalad krampi, aga ei juhtunud midagi. Chie nagu ta on, ega temagi saanud ju mulle alla jääda ning lõpuks olid riburadapidi kõik vees. Ma olin ainuke, kes oli tõesti bikiinide väel. Jaapanlased väga oma paljast keha ei näita ning seetõttu tulid teised t-särkidega, mille all olid bikiinid. Minusugune „tünn“ ei tohiks kohe kindlasti oma paljast keha näidata. Oh, mu kõht oli suureks jututeemaks, mitte nii väga Nagasakis, rohkem Kumamotos. Kim alustas seda, ei saanud ei üle ega ümber. Vahel küll ütles, et talle meeldib, kuid ikka oli pinnuks silmas.
Ma vette väga kauaks ei jäänud, jahe hakkas. Chie pladistas kõige kauem ning tuli suuresti kekates veest välja, et küll nüüd on hea olla (ta oli uhke, et suutis kõige kauemaks jääda). Oeh. Vahel on lihtsalt nii kummaline, kui tema, olles 24-aastane ning tahtes hirmsasti välja näha ja olla kui täiskasvanu, kekkab nagu plikake ülilapsikute asjadega ning sealjuures ei saa aru, miks inimesed arvavad, et ta on maksimaalselt 20. No näiteks, peale Fuji mäe vallutamist olid meil mõlemal jalad haiged. Kolmandal päeval mul veel väga väga õrnalt tuikas, kuid Chiel olid jalad korras. Ta küsis mu jalgade kohta, vastasin, et veidi valutavad, mille peale tema kuulutas uhkeldades „Aga minul ei valuta!“. Mul ei ole selle peale kunagi midagi öelda. Kasva suureks! Te peaksite seda ise kuulma, see on tõesti nagu mu vanem õde kui ta oli 8-aastane. Chie kahjuks ise ei näe seda. Asja positiivne külg on see, et tänu tema lapsikule loomule olen mina kõvasti suuremaks saanud. Olen palju mõelnud, mis teeb täiskasvanust täiskasvanu ning arvan, et see on kannatlikkus. See, kui sa ei ärritu igasuguste pisiasjade peale ning lased inimestel olla, see vajab palju kannatlikkust, kindlat meelt ning tahtejõudu. Samas teeb see su enda rahulikumaks. Täiskasvanumaks. Austraaliasse tulles olin ma 24 ning kõik arvasid et olen 16, max 18. Veel aasta tagasi pakuti 20, 22. Ja nüüd, aasta hiljem, pakutakse 26, mis on mu õige vanus. Mis juhtus?!?!?! Ja see ei ole mitte üks inimene, kes pakub 26. 4tk järjest ja kõik on täppi pannud. Vahel üritan ise eelnevalt nalja teha, et 16 olen ja mitte keegi ei saa naljast aru. Daaaa. Minu jaoks on see positiivne, vähemalt nii kaua kuni keegi 30 pakkuma ei hakka:D No nüüd ma saan jälle lapsikum olla, sest mul sellised asjalikud inimesed ümberringi;D Ah, mis ma seletan, tegelikult on 2a Austraalia päikest mulle kortsud näkku tekitanud:P Kusjuures tegelikult inimesed ütlevad mulle, et mul on väga ilus sile nahk, mis on teine asi, millest ma aru ei saa. Okei, Jaapanis võõrad naised tulid tänaval ligi või kui putkast süüa ostsin ning esimesel aastal noored jaapanlased korrutasid kõik mulle seda sama juttu, aga nüüd siin ka, Port Douglases üks meesterahvas sai selle välja öeldud. Ma lihtsalt ei saa aru, millest nad räägivad, mul on pubekast peale lõug vinne täis olnud ja on siiamaani. Kogu aeg. Kohutav, vahel ei saa pildi peal isegi naeratada. Midaiganes, ei hooli nagunii.
Pärast ujumist võtsime ette väikse jalutuskäigu metsas. Käisime sillal, tegime pilte ning läksime Nagasakisse tagasi. Ostsime midagi näksida ning läksime sadamasse päikseloojangut nautima. Väga ilus oli. Neil olid merepäevad ning üks suur laev oli teel sadamasse. Võrratu vaatepilt. Sile vesi, päike ja mastidega laev. No ja muidugi mäed. Kadestasin, et Chie nii ilusas kohas üles on kasvanud. Poest saime ka erinevat tüüpi säraküünlaid ning peale loojangut läksime neid mere äärde põletama, sadamast veidike eemale. Äge oli. Tuli lapsepõlv meelde.
Järgmise päeva esimese poole vedelesime Chie vanemate juures. Käisime netis. Ma proovisin telekamänge, Chie isa tutvustas. Mul oli temaga hea klapp, kahju ainult, et ta inglise keelt nii vähe rääkis. Mängudest võtsin ette lennukisõidu, bowlingu ning lauatennise. Viimased kaks olid aktiivsed mängud, ehk pidin reaalselt käega vehkima. Huvitav.:)
Lõuna paiku läksime tagasi vanaema juurde, et asju pakkida ning sättida. Minul oli tõsine katsumus vaja läbida – Chie vanematele ning vanaemale kaardid kirjutada. Ma ei toonud mingeid suveniire Austraaliast, sest see ei ole minu kodumaa ning Chie saatis neile nii palju träni eelnevalt. Ta ostis suure kastitäie maiustusi lastele. Ma eelnevalt juba ammu küsisin, et mis ma peaksin kingituseks tegema, aga Chie väitis alati, et midagi ei ole vaja. Nii ma mõtlesingi midagi tee pealt haarata, kuid mis mul siiski kahjuks ei õnnestunud. Kim, nagu juba mainitud, muudkui kinkis ja kinkis. Samas mul ei olnud raha, et midagi hirmus kallist ja palju osta ning ma tean, et vanad inimesed ei taha mingit träni. Nägin ka millise näoga vanaema Kimi kingitud söögipulgad vastu võttis, et noh jah. Ühesõnaga raha mul ei olnud, aga tänu oli suur. Nii ma otsustasingi midagi südamest teha. Ostsin ka natuke näksimist ning kaardid. Kuna ei vanemad ega vanaema inglise keelt lugeda ei suuda, siis loomulikult pidin kaardid Jaapani keeles kirjutama. Selleks kasutasin Chie abi. Kirjutasin jutu inglise keeles valmis ning lasin tal tõlkida. Ta tahtis küll alguses keelduda, kui minu A4 täis teksti nägi, kuid ma ütlesin, et tähtis on, et mõte jääks samaks, ei pea sõna-sõnalt olema. Tean omast käest, et sõna-sõnalt on ikka väga raske tõlkida, eriti nii erinevaid keeli. 2 h kirjutasin kahte kaarti, käsi oli lõpuks nii krampis. Aga üritasin täpselt Chie käekirja järgi teha, kus iganes konksuke oli, või kriips oli veidi kaarega, siis tegin järgi. Hiljem kuskil suvalises käimlas wc potil istudes ning uksele kleebitud tekste lugedes sain aru, et need konksukesed ja väiksed kaarekesed kriipsukestel ongi olulised. Ega ma ise aru saanud, mida ma neile siis täpselt ütlesin, aga nad olid väga õnnelikud. Chie vanaema tuli veel hiljemgi tänama ning ema tal helistas 3 päeva hiljem ja suure elevusega seletas, mida ma olin kirjutanud (Chie muidugi pahandas emaga, et kle ma ju tean mis seal on, mina ju tõlkisin, irwww). Siis ma olin õnnelik, sest nemad olid õnnelikud ja nemad olid õnnelikud, sest mina olin õnnelik. Chie isa oli viimasel õhtul muretsema hakanud, et neil ei ole meile kingitusi, et äkki peaks meile raha andama. Issand!!! Ma ju sain yukata ning kogu söök ja meie tassimine ühest kohast teise jne.
Viimase õhtu Nagasakis veetsime Chie sõpradega Ayumi ning Kanaga. Sõime õhtust. Kana tegi kingituseks käeketi (ta töötab ehete poes, meisterdab neid pidevalt) ning Ayumi käest pildialbumi. Eelnevalt käisime kiirpilte kambakesi tegemas. Hirmus ilusad pildid tulevad sealt välja, üldreeglina seetõttu, et pildid on ülevalgustatud, ehk näod on valgemad kui nad tegelikult on. Mina olin kahjuks liiga valge:). Kleeps-pildid siiani rahakoti vahel. Tore mälestus. Kenad inimesed.
Järgmisel päeval bussiga Kumamotosse, kus ootas meid ees minu kolmas Jaapani suur sõber Kurumi. Minu väike Jaapani õeke.:)
Järgmisel päeval peale õhtusööki külastasime Chie endist (nüüdseks jällegi praegust) töökohta – lasteaeda. Ma küll natuke pelgasin, liiga palju lapsi või nii, aga tegelikult oli tore :) Väiksed mudilased igal pool ringi jooksmas. Kuna Jaapani emad lähevad järjest varem peale lapse sündi tööle tagasi (sest raha napib), siis on neil ka sõimerühm. Veetsime seal päris mitu tundi. Nägin ka Chie töökaaslasi, kellega sai Sydneys uus aasta vastu võetud. Nägid üsna räsitud välja. Ega ma kadesta neid, raske töö ikkagi. Silma torkas, et Jaapani lapsed ei teadvusta, et mitte kõik inimesed maailmas ei räägi jaapani keelt. Üks näiteks küsis minu käest oma emakeeles, mis pidi aluspükse jalga panna. Ma muidugi vahtisin juhmi näoga ning andsin Chiele häirekella. Kuid neil on oma telekaprogrammid, Ameerika filme näidatakse ainult reede või laupäeva õhtuti, pole siis ime, et lapsed ei tea, et maailm on tegelikult mitmekeelne. Filme üldse eriti ei näidata. Nii palju kui mina juhtusin telekat nägema, siis olid seal ainult jutusaated. Õigemini on need naljashõud. Ma kahjuks ei saanud naljast aru ning seetõttu ei saanud üldse aru, miks neid vaadatakse. Kõik programmid olid sellised. Kusjuures uudistesaates, kus on erinevad teadvustajad (minimaalselt 4, aga üldiselt rohkem), on ekraani all nurgas väike aknake, kus näidatakse mitte aktiivseid teadvustajaid. Ehk kui Mati räägib kuidas taifuun maja ära lõhkus, siis Tiina on väikses aknas, ning kui ta seda õigel ajal ei märka, siis näevad inimesed kuidas ta haigutab. Miks see aknake seal on? Sest siis inimesed näevad, kuidas nad uudistele reageerivad. Ehk enamjaolt on nad seal hästi üllatunud näoga (see on praktiliselt jaapanlaste ainuke miimika peale naeratuse, mis on vastuvaidlematult esimesel kohal. Kuid jah, kui midagi jaapanlasele rääkida, siis ainuke näoline reaktsioon on „oooo“ või „eeeh?!?!“. Osakas näitas üks valge tüüp meile youtubest videot „Kuidas rääkida jaapani keelt ilma reaalseid sõnu kasutamata“:D Oli naljakas, kuid samas ka tõsi:)). Aknakeses on nad päris tihti ka tülpinud näoga. Väga huvitav igatahes.
Hiljem käisime pangas raha vahetamas. Kurss oli küll jube – 66 jeeni 1 AUD eest. Aga no mis teha, ega see eriti paremaks läinud selle 5 nädala jooksul. Nagu meilgi on pank kõige soodsam rahavahetuskoht. Neil on veel postkontorid-pangad, kuid seal raha vahetades tuleb enne paberimajadust täita. Ma ei tea, mis neil see nii keeruliseks on aetud. Või noh, ega ta midagi kontimurdvat ei olnud, aga 5 min ikka hakkama ei saa.
Peale panka läks Chie juuksurisse ning mina koos Kimi ja Ayumiga suundusime šoppama. Plaan oli mulle uued bikiinid saada, mida muidugi ei juhtunud, sest ükski ei sobinud, korvid liiga väikesed. Kui korvid sobisid, siis alumine osa oli küll selline, mida ainult mõni vanaema kannaks, mina igatahes küll mitte. Lootusetu, ega ma eriti lootnudki, aga proovida ju võis. Kim samal ajal valmistas ette järgmist kingitust Chie vanematele ja vanaemale – printis välja meie pea-aegu et ühsipildi ning raamis ära. Pärast läksime Starbucks’i kohvitama, oh Kim tekitas seal mõnusa segaduse. Kuna Ayumi aitas tal printida, siis tahtis Kim talle tänutäheks kohvi osta, kuid eelnevalt läks ise teise kassasse omale kohvi ostma, andis sisse tellimuse ning siis jooksis Ayumi juurde, kes alguses küll üritas viisakalt keelduda, kuid siiski nõustus. Müüja võttis raha (summa suutis katta ainult Ayumi kohvi) ning tõi Kimi kohvi. Ja siis ei saanud enam keegi aru mis toimus, sest Kim ei olnud veel enda kohvi eest maksnud, aga sai selle ning Ayumi tellimuse eest ei olnud keegi maksnud. Oeh. Lõpuks ikka asi lahenes ilusti.
Kui Chie meiega taaskord ühines läksime õhtustama. Sõime mõnusas restos, kus korra makstes saad tellida kuni süüa jaksad. Koht valiti tegelikult seetõttu, et kuigi seal on Jaapani stiilis lauad, siis laua all on põrand 30 cm madalamal kui muus ruumi osas, nii et sa saad siiski istuda ja ei ole sunnitud põlvitama. Väga geniaalne lahendus, mulle meedib! Mina oma puiste eurooplase jalgadega ei suuda üle 15 min põlvitada. Sellist põranda-tooli varianti leidub päris paljudes söögikohtades. Peale sööki asusime Jaapani meelelahutust mekkima ehk läksime karaokesse. Kuna jaapanlased Lääne mõistes pidu ei pane, siis karaoked on peamised sõpradega koosolemise kohad. Lauldakse, tehakse nalja ning muidugi juuakse. Karaokemajas on palju väikseid ruume, kuhu minnakse oma seltskonnaga. Sellist avatud karaoke-klubi neil väga ei eksisteeri. Kahju, aga jaapanlased on juba kord sellised häbelikud:). Tore meelelahutus, aga mitte just kõige odavam. Oleks muidugi toredam, kui ma laulda oskaksin:) Ma olin ikka täitsa jube, ainuke lugu, mille ma suutsin teistega samaväärsel tasemel esitada oli „Barbie Girl“, hahaa. Ja see „tase“ tähendas, et natuke üle poole läks täppi:) irwww. Et koorilaulu ma küll enam tagasi ei lähe, ei ole mõtet ennast ja teisi piinata:D
Järgmine päev oli Ayumil ja Kanal töövabad ning viiekesi läksime Ayumi väikse autoga trippama. Temal on siis see max 4 inimest auto. Leppisime kokku, et kui politsei tuleb, siis Kana peidab end ära. Ta on nii õbluke!!! Minu ranne on mitte väga palju liialdades tema kaks rannet. Piitspeenike. Tahaks öelda paljulevinud väljendit „kaks konti ja k**e hais“, kuid kuna ta nii kena tüdruk on, siis ütlen lihtsalt et sööb nagu linnuke ja ise võib ka kerge tuulega lendu minna:). Eks tal nimi ka juba vastav:P Käisime koske vaatamas. Oli nagu kosk ikka:D Vesi oli külm. Teised kükitasid kivi peal, aga mul oli ikka vaja sisse sumada. Kartsin küll, et võtab äkki jalad krampi, aga ei juhtunud midagi. Chie nagu ta on, ega temagi saanud ju mulle alla jääda ning lõpuks olid riburadapidi kõik vees. Ma olin ainuke, kes oli tõesti bikiinide väel. Jaapanlased väga oma paljast keha ei näita ning seetõttu tulid teised t-särkidega, mille all olid bikiinid. Minusugune „tünn“ ei tohiks kohe kindlasti oma paljast keha näidata. Oh, mu kõht oli suureks jututeemaks, mitte nii väga Nagasakis, rohkem Kumamotos. Kim alustas seda, ei saanud ei üle ega ümber. Vahel küll ütles, et talle meeldib, kuid ikka oli pinnuks silmas.
Ma vette väga kauaks ei jäänud, jahe hakkas. Chie pladistas kõige kauem ning tuli suuresti kekates veest välja, et küll nüüd on hea olla (ta oli uhke, et suutis kõige kauemaks jääda). Oeh. Vahel on lihtsalt nii kummaline, kui tema, olles 24-aastane ning tahtes hirmsasti välja näha ja olla kui täiskasvanu, kekkab nagu plikake ülilapsikute asjadega ning sealjuures ei saa aru, miks inimesed arvavad, et ta on maksimaalselt 20. No näiteks, peale Fuji mäe vallutamist olid meil mõlemal jalad haiged. Kolmandal päeval mul veel väga väga õrnalt tuikas, kuid Chiel olid jalad korras. Ta küsis mu jalgade kohta, vastasin, et veidi valutavad, mille peale tema kuulutas uhkeldades „Aga minul ei valuta!“. Mul ei ole selle peale kunagi midagi öelda. Kasva suureks! Te peaksite seda ise kuulma, see on tõesti nagu mu vanem õde kui ta oli 8-aastane. Chie kahjuks ise ei näe seda. Asja positiivne külg on see, et tänu tema lapsikule loomule olen mina kõvasti suuremaks saanud. Olen palju mõelnud, mis teeb täiskasvanust täiskasvanu ning arvan, et see on kannatlikkus. See, kui sa ei ärritu igasuguste pisiasjade peale ning lased inimestel olla, see vajab palju kannatlikkust, kindlat meelt ning tahtejõudu. Samas teeb see su enda rahulikumaks. Täiskasvanumaks. Austraaliasse tulles olin ma 24 ning kõik arvasid et olen 16, max 18. Veel aasta tagasi pakuti 20, 22. Ja nüüd, aasta hiljem, pakutakse 26, mis on mu õige vanus. Mis juhtus?!?!?! Ja see ei ole mitte üks inimene, kes pakub 26. 4tk järjest ja kõik on täppi pannud. Vahel üritan ise eelnevalt nalja teha, et 16 olen ja mitte keegi ei saa naljast aru. Daaaa. Minu jaoks on see positiivne, vähemalt nii kaua kuni keegi 30 pakkuma ei hakka:D No nüüd ma saan jälle lapsikum olla, sest mul sellised asjalikud inimesed ümberringi;D Ah, mis ma seletan, tegelikult on 2a Austraalia päikest mulle kortsud näkku tekitanud:P Kusjuures tegelikult inimesed ütlevad mulle, et mul on väga ilus sile nahk, mis on teine asi, millest ma aru ei saa. Okei, Jaapanis võõrad naised tulid tänaval ligi või kui putkast süüa ostsin ning esimesel aastal noored jaapanlased korrutasid kõik mulle seda sama juttu, aga nüüd siin ka, Port Douglases üks meesterahvas sai selle välja öeldud. Ma lihtsalt ei saa aru, millest nad räägivad, mul on pubekast peale lõug vinne täis olnud ja on siiamaani. Kogu aeg. Kohutav, vahel ei saa pildi peal isegi naeratada. Midaiganes, ei hooli nagunii.
Pärast ujumist võtsime ette väikse jalutuskäigu metsas. Käisime sillal, tegime pilte ning läksime Nagasakisse tagasi. Ostsime midagi näksida ning läksime sadamasse päikseloojangut nautima. Väga ilus oli. Neil olid merepäevad ning üks suur laev oli teel sadamasse. Võrratu vaatepilt. Sile vesi, päike ja mastidega laev. No ja muidugi mäed. Kadestasin, et Chie nii ilusas kohas üles on kasvanud. Poest saime ka erinevat tüüpi säraküünlaid ning peale loojangut läksime neid mere äärde põletama, sadamast veidike eemale. Äge oli. Tuli lapsepõlv meelde.
Järgmise päeva esimese poole vedelesime Chie vanemate juures. Käisime netis. Ma proovisin telekamänge, Chie isa tutvustas. Mul oli temaga hea klapp, kahju ainult, et ta inglise keelt nii vähe rääkis. Mängudest võtsin ette lennukisõidu, bowlingu ning lauatennise. Viimased kaks olid aktiivsed mängud, ehk pidin reaalselt käega vehkima. Huvitav.:)
Lõuna paiku läksime tagasi vanaema juurde, et asju pakkida ning sättida. Minul oli tõsine katsumus vaja läbida – Chie vanematele ning vanaemale kaardid kirjutada. Ma ei toonud mingeid suveniire Austraaliast, sest see ei ole minu kodumaa ning Chie saatis neile nii palju träni eelnevalt. Ta ostis suure kastitäie maiustusi lastele. Ma eelnevalt juba ammu küsisin, et mis ma peaksin kingituseks tegema, aga Chie väitis alati, et midagi ei ole vaja. Nii ma mõtlesingi midagi tee pealt haarata, kuid mis mul siiski kahjuks ei õnnestunud. Kim, nagu juba mainitud, muudkui kinkis ja kinkis. Samas mul ei olnud raha, et midagi hirmus kallist ja palju osta ning ma tean, et vanad inimesed ei taha mingit träni. Nägin ka millise näoga vanaema Kimi kingitud söögipulgad vastu võttis, et noh jah. Ühesõnaga raha mul ei olnud, aga tänu oli suur. Nii ma otsustasingi midagi südamest teha. Ostsin ka natuke näksimist ning kaardid. Kuna ei vanemad ega vanaema inglise keelt lugeda ei suuda, siis loomulikult pidin kaardid Jaapani keeles kirjutama. Selleks kasutasin Chie abi. Kirjutasin jutu inglise keeles valmis ning lasin tal tõlkida. Ta tahtis küll alguses keelduda, kui minu A4 täis teksti nägi, kuid ma ütlesin, et tähtis on, et mõte jääks samaks, ei pea sõna-sõnalt olema. Tean omast käest, et sõna-sõnalt on ikka väga raske tõlkida, eriti nii erinevaid keeli. 2 h kirjutasin kahte kaarti, käsi oli lõpuks nii krampis. Aga üritasin täpselt Chie käekirja järgi teha, kus iganes konksuke oli, või kriips oli veidi kaarega, siis tegin järgi. Hiljem kuskil suvalises käimlas wc potil istudes ning uksele kleebitud tekste lugedes sain aru, et need konksukesed ja väiksed kaarekesed kriipsukestel ongi olulised. Ega ma ise aru saanud, mida ma neile siis täpselt ütlesin, aga nad olid väga õnnelikud. Chie vanaema tuli veel hiljemgi tänama ning ema tal helistas 3 päeva hiljem ja suure elevusega seletas, mida ma olin kirjutanud (Chie muidugi pahandas emaga, et kle ma ju tean mis seal on, mina ju tõlkisin, irwww). Siis ma olin õnnelik, sest nemad olid õnnelikud ja nemad olid õnnelikud, sest mina olin õnnelik. Chie isa oli viimasel õhtul muretsema hakanud, et neil ei ole meile kingitusi, et äkki peaks meile raha andama. Issand!!! Ma ju sain yukata ning kogu söök ja meie tassimine ühest kohast teise jne.
Viimase õhtu Nagasakis veetsime Chie sõpradega Ayumi ning Kanaga. Sõime õhtust. Kana tegi kingituseks käeketi (ta töötab ehete poes, meisterdab neid pidevalt) ning Ayumi käest pildialbumi. Eelnevalt käisime kiirpilte kambakesi tegemas. Hirmus ilusad pildid tulevad sealt välja, üldreeglina seetõttu, et pildid on ülevalgustatud, ehk näod on valgemad kui nad tegelikult on. Mina olin kahjuks liiga valge:). Kleeps-pildid siiani rahakoti vahel. Tore mälestus. Kenad inimesed.
Järgmisel päeval bussiga Kumamotosse, kus ootas meid ees minu kolmas Jaapani suur sõber Kurumi. Minu väike Jaapani õeke.:)
Jaapan, Nagasaki, Õhtusöök Chie perekonnaga
Täna oli küll plaanis turule ning matkama minna, kuid vaatamata veel kestvale kuivale hooajale kallab taas valget vett taevast. Sättisin end taaskord kirjutama, sest kirjutada on palju:)
Et me oleme siis endiselt Nagasakis, kolmas päev Jaapanis, esmaspäev. Hommikul tegime väikse matka Chie ning Kimiga. Käisime sadamas, mida eriti enam ei kasutada, kuid mis oli siiski muljetavaldav (Chie kodukandis on mitmeid sadamaid). Lõuna paiku korjas Chie isa meid üles ning läksime nende juurde korterisse. Enamus aega läks neti peale. Seejärel suundusime Vanaema juurde. Terve Chie suguvõsa oli sinna kutsutud, Chie isa oli tellinud erinevaid sorte sushisid. Põhimõtteliselt oli see Chie tagasituleku auks. Minule ja Kimile oli veel eraldi tellitud suurema poolne kauss eriliste roogadega. Põhimõtteliselt ikkagi riis ja mereannid. Maitses ülihea. Kim sõi ennast segaseks. Õhtul pakkus Chie isa minna Nagasaki öövaadet kaema, kuid Kim oli suremas ning jäigi minemata. Nagasaki öövaade on oma ilu poolest maailma teisel kohal. Võiksin ju Kimi peale pahane olla, aga ma tegelikult ise ka ei jaksanud väga minna, väss oli peal.
Mul oli mingit kaks jobudikku toakaaslasteks kellel oli vaja ööse kaheni jutustada ning kui magama keerasid, siis norskasid nagu segased. Me kolm magasime põrandal madratsitel – nagu ikka Jaapanis. Kui voodikohti valisime, siis kuidagi läks nii, et mina oleks pidanud keskel magama, kuid juba eelnevatest kogemustest teadsin, et nad mõlemad, nii Chie kui ka Kim, norskavad kohutavalt ning mina keeldusin. Siis sain ääre peale. Aga ega see eriti aidanud. Kim norskab rohkem siis, kui magama läheb ning Chie norskab rohkem hommikul. Chiet ma väga ei kuulnudki, aga Kim oli see-eest väga selge:S Kim oli muidu vupsti hommikul vara üleval (ta tõmbles nii palju, et mitte ebaviisakas või jalus olla, sest Koreas ju teatavasti tuleb vanemate inimeste ees lömitada ning kunagi ei või end kas või korrakski vabalt tunda lasta) ja ajas meid ka vähemalt pool tundi varem üles kui vaja. Peale kolme nädalat reisimist nendega ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal Kim minema läheb (see oli siis juba Oita ning Fukuoka, kuhu me läksime peale Kumamotot uuesti), sest kogu see jama algas juba Perthis. Oitas olin juba täitsa soss omadega, isegi meie ühine sõber Kazu ütles, et ma näen kohutav välja, alguses ma ei saanud aru millest ta räägib, aga siis vaatasin peeglisse....
Tagasi õhtusöögi juurde. Ma üritan oma vigaste väljenditega edasi anda, mida ma kogesin (vabandan kõigi ees ette ära, kui ma enamike asjade kohta „mingi“ ütlen, sest mul lihtsalt täpne sõnavara puudub, häbi mulle!:)) Sushi – mis tähendab riis mereandidega. Viimaseid süüakse enamasti küpsetamata ehk toorelt. Ise ma kohe aru ei saanud, et ma toorest kala söön, aga kõhuprobleeme ei tekkinud ning maitses hästi. Üpris populaarsed on ka minu lemmikud kaheksajalg ning kalmaar. Viimaseid ostsin päris palju poest kuivatatuna, vahel olid soolased vahel mitte nii soolased, kuid palava ilmaga kulusid marjaks ära. Aasia snäkid on üldse erilised, nad on tervislikud, enamasti meresaadused, nad on head. Oi ma jõhverdasin neid süüa. Ma sõin üldse palju. Sest toit oli lihtsalt võrratu!!! Ei ole vürtsikas. Kui toit ei olnud ülihea, siis oli ta lihtsalt hea. Ei mäleta ühtegi kogemust, kus mul ei oleks toit meeldinud. Ainuke probleem on mul red beaninga (punane uba?) või noh ka valge oaga. Nendest tehtud küpsised ei lähe mul alla, allergia on ka muidugi, kuid maitse ja kõik... ei lähe alla, muudkui keerleb suus:)
Eks peamine põhjus, miks mulle toit alati maitses oli ka selles, et Chie teadis mis mulle meeldib ning juhindusin alati tema soovitustest. Ilma tema tõlkimiseta oleksin väga tihti restoranis jänni jäänud. Paljudes kohtades on küll inglisekeelsed menüüd, kuid need kohati erinevad originaalist ning seal ei ole kõik kirjas. Nii et tänud Chiele, kes mu kõhu eest nii hästi hoolitses:) Eriti meeldis mulle „okonomiaki“, mis on Jaapani pannkook. Ehk tavaline pannkook, millele pannakse kapsast ja veel asju sisse ning peale maalitakse kahest erinevast kastmest ruudukujuline muster ning peale raputatakse kala-helbeid (kalast tehtud õhukesed kerged helbed, kui puhud, siis lendavad laiali;)) Tokyos proovisime ka mingit teist „-iakit“, ma erinevust enam ei mäleta, kuid maitses ka väga hästi.
Jaapanis on üldse enamik restorane spetsialiseerunud. Kas on wudongi (nuudlid) või okonimiaki või jne ... restoran. Okonomiaki pead väga tihti ise valmis küpsetama, sulle tuuakse taigen ning koostisosad (sarnane Koreale).
Korra ühes pommiaugus, kus me näljastena meeleheitlikult söögikohta otsisime, mida meie rahakott kannataks ning mis avatud oleks, leidsime kohviku. Ma tellisin karri. Issand, see oli niiiii hea. Mulle üldse Jaapani karri meeldib (Austraalias on see „Golden Curry“, müüakse enamikes supermarketites), aga see oli lihtsalt oivaline!!! Ja kogu teenindus oli super. Me olime praktiliselt ainukesed kliendid. Tädi üksi möllas. Hiljem tellisin karrit ka mõnedes kiirsöögikohtades, aga siis pidin kahjuks pettuma. Kui ma vaid oleks suuteline seda maitse-elamust kirjeldama!
Oma sõbra Kurumi juures Kumamotos proovisin ka toorest hobust. Mulle meeldis! Alguses küll pelgasin, kuid maitses ning kõht pidas ka vastu. Muidu on see väga kallis kaup Jaapanis.
Kui ma nüüd seda söögi teemat siin lahkama hakkasin eks ma üritan siis omadega juba lõpuni minna:). Jaapanis müüakse ohtralt erinevat tüüpi „jäätiseid“. Jutumärkides, sest vahel on nad mahlapulgad, vahel lihtsalt pulgad, vahel on nad kile sisse pakitud purustatud jää-helbed, kus plast-toru lutsides saad kuuma päikese all oma rahulduse;) Erinevaid sorte on palju! Koorejäätise erinevaid sorte niii palju ei ole. Mulle läks väga hästi paele Kalpise jäätis. Kalpise vesi meeldis mulle ka. Kalpis on mingi bakter, mis on organismile hea ja mis lisatakse veele (vesi on siis piimjas-valge). Üks Austraalia tüüp oli sellest sõltuvusse jäänud, õnneks mainis Chie mulle seda fakti reisi alguses, sest mul oli ka täitsa oht sõltuvusse sattuda. Õnneks hakkas organism üsna pea allergia-sümptomitega streikima ning päris sõltuvusse ei sattunud. Eriti meeldis mulle Kalpise-jäätis piimaga:) Oi kui hea, oi kui hea peale ristiretke 39-kraadise kuumusega üliniiskes kliimas.... mmmmmmm.
Jaapani mahlad mulle erilist muljet ei jätnud. Tavalised või ei meeldinud. Need sai kohe esimesest ettejuhtuvast müügiautomaadist järgi proovitud. Müügiautomaadid on Jaapanis igal pool. Iga jumala nuka peal vähemalt 3tk järjest. Sealt saab praktiliselt kõike. Kohvi, teed (plast- või plekkpurgis; enamjaolt külmad, mis on kuuma-kliima riikides väga levinud joogid), mahla, vett, suitsu. Viimastega on küll nii, et sa pead suutma vastava kaardiga masinale tõestada, et sa oled vähemalt 18, kuid sa seda teha ei suuda, siis suitsu ei saa:). Kord üks Austraalia tüüp rääkis, et Tokyos saab isegi kasutatud naiste aluspesu müügiautomaadist osta, (seal neid perverte ikka leidub), meil endil jäi see „ime“ nägemata-proovimata. Kunagi oli küll plaan ise äri teha ning oma vanad trussikud müüki panna, aga näh... ei läinud õnneks:P:D
Teemaga jätkudes lähen üle pervertide teemale:) Perverte Jaapanis on. Tänavapildis neid väga ei kohta, kuid kui kohtad, siis eriti õnnelik selle üle ei ole. Me õnneks ei kohanud kedagi. Suuremates linnades on naistele eraldi rongid (tipptundidel) või on vähemalt eraldi ooteread (perroonile on ära märgitud, kus kohas uksed avanevad ning inimesed kogunevad üksteise järele sappa ja ootavad). Põhjus on selles, et mõned perverid kasutavad suurt inimhulka ning nügimist ära ja käperdavad naisi. Jaapanis seksist kõva häälega ei räägita. Sex on tabu teema. Mitte kõigile, kuid enamikele. Ma arvan, et olen Chiest rääkides juba piisavalt näited toonud. Samas on varjatud sex kreisi!!!! See on kreisi mida nad teevad!!!! Tokyos on absoluutselt kõigile midagi. Mida iganes soovid. Ka sinu kõige hullemad unelmad suudetakse reaalsusesse tuua. Sellest „Jaapanist“ enamik kohalikke, enamik kohalikke tüdrukuid ei tea midagi. Meie käisime ainult maid kohvikus. Meiega oli kaasas tokyolasest ühine sõber Keita. Ta küll häbenes, ta häbenes, et see on tema kodu. Ta oli korra seal juba ühe Austraalias kohatud sõbraga käinud, enne seda ei olnud ta kunagi oma jalga Tokyo „pahelisse“ linnaossa tõstnud, ta isegi ei teadnud selle olemasolu. Tegelikult asuvad maid (e.k teenijatüdruk) kohvikud tehnika-linnaosas. Meeste-teema noh:) Ma ostsin sealt oma elu kõige kallima capuccino (1200 jeeni). 500 jeeni oli ainuüksi istekoha tasu. Aga sellest hiljem, kui reisikirjeldusega ükskord sinnani jõuan:) (Loodan, et ei unune:P)
Ma ikka suudan teemast nii kõrvale kalduda:) Kui ma nüüd taaskord õhtusöögi juurde tagasi pöördun, siis ... ega mul suurt rohkem rääkida ei ole. Tavaline perekonna-kogunemine, kus söödi ning räägiti. Chie tädi tervitas ming suure aupakliku kummardusega, kui mina, kohutav valge plika, suutsin tekitada midagi kniksu ning kummarduse vahepealset. Ma vist reisi lõpuks sain enam-vähem talutava kummardusega hakkama. Mul on ikka harjumus kniks teha, kuid tean ka, et tuleb kummarduda ning tervitades tuleb inimesele silma vaadata. Ja ma siis teen neid kolme asja korraga... juubeeeee. Tegelikult tuleb seista sirgete jalgadega ning mida rohkem austad seda sügavamale kummardud ning silma ei pea üldse jõllitama. See on Aasia värk, isegi klaase kokkulüües ei vaadata silma. Eks ma siis häbenesin iga kord, kui üritasin korralikult tervitada. Chie isale viskasin muidugi kohe käpa pihku, ta sai täitsa hakkama. Hiljem muidugi tuli välja, et tegelikult on ebaviisakas, kui noorem inimene vanemale kätt annab. Tuleb oodata kuni vanem inimene sind kätt-pidi tervitab. Oh need reeglid!!! Chie vanematel oli muidu ükskõik, nad on uue-ajastu inimesed ning ei ole tobedates vanades reeglites kinni, lihtsalt kord peab majas olema. Nad väga sõbralikud ja lahked. Vanaema ka.
Ma nüüd räägin natuke Kimist. Ta vist ka natuke pervert, laste pervert. Talle hirmsasti lapsed meeldivad. Juba teisel päeval, kui Chie vanemate juures olime, oli Chie õde koos oma kolme lapsega seal. Kim asus kohe nendega mängima. Aga ta on kuidagi imelik. Ta nagu ei oska nendega mängida, ta lihtsalt tahab hirmsasti laste käest tähelepanu saada ning neile meeldida. Põhimõtteliselt käib neil järel. Alguses oli lastel põnev, kuid õhtusöögi ajal väsisid ära. Ja Kim muudkui jälitas neid. Kui mulle suvepäevadeks kimonot selga pandi, siis Kim andis neile minu kaamera mängida, et lapsed, tehke pilte! Ma pidin ära minestama!!! Aga ma ei saanud midagi teha, sest Chie ja tema õde pakkisid mind kinni. Tegin nii kurja nägu kui sain. Kim sai aru ning siis oli pahane mu peale, võttis kaamera laste käest ära ja viskas voodi peale. Ma hiljem pühkisin väiksed näpujäljed objektiivi pealt ära ning asi töötas jälle, kuid.... anna oma kaamera neile mängida!!! Kim ise on väga uhke enda üle, sest Ainult Tema on selline, kes annab lastele kaamera kätte ning siis ta näeb maailma läbi laste silmade. Ainult Tema!!!! Ooo-la-laaaa. No mida iganes, aga tee seda Oma Kaameraga!!!! (tal ei olegi oma kaamerat, õe käest laenas). No jumal! Lapsed olid nii väiksed, et need ei osanud mu kaameraga midagi teha, itsitasid ainult ja andsid seda käest kätte. Vähe sellest, et meil Kimiga nagunii juba probleemid olid, siis see oli küll liiast. Õhtusöögi lõppedes hakkas Chie noorim vend lastega mängima. Ta oli hoopis teistsugune. Ta tõesti mängis ja mürgeldas nendega. Tema ei tahtnud laste tähelepanu, tema andis tähelepanu. Lapsed läksid täitsa segaseks:D Mürgeldamise peale hakkasid kõik higistama ning kiskusid kõik oma riided seljast, sedasi meil siis jooksid mingid kolm porganit seal ringi:D Chie õde naeratas häbenedes minu poole, ma naeratasin vastu, sest minul ei olnud küll sellega probleeme. Lapsed on lapsed ja perekond on perekond. Paar korda ainult hüppasin jalule, et pesamuna trepist peakat ei paneks, aga muidu oli kõik okidoki. See-eest Kim sõna otses mõttes varjas oma käed silmadega kui paljaid lapsi nägi. See läks Chiele väga hinge – need on ju lapsed!!!! Mul sellega nii palju probleeme ei olnud, sest ma ise ka ei osanud enne lastega kuidagi käituda ning nii palju räägitakse laps-pervertidest, et ma ei suutnud ka aru saada, et kus maal see piir on. Ühesõnaga, kui Kim ükskord Koreasse tagasi läks, siis meil oli Chiega millest rääkida ning meil oli taaskord ühine „vaenlane“ ning taaskord tänu sellele läksid meie omavahelised suhted paremaks. Mõneks ajaks:). No tegelt ajas Kim tal ka lõpuks kopsu üle maksa. Kim tegi temaga täpselt samu „nalju“ mida minuga Koreas tegi ning Chie ärritus ka silmnähtavalt, kuigi ta üritas seda varjata, hiljem isegi ei üritanud, aga ega Kim ikka aru saanud.
Õhtusöögil vaatasime Chie isaga Sumot. Meil päris Sumot Chiega vaatamas käia ei õnnestunud, sest neil on tuur, mis mööda maad ringi rändab ning kahjuks meie teed Barutoga ei ristunud. See-eest on enamik Jaapani mehi temast täitsa vaimustuses ning kui Baruto öelda, siis kõik saavad aru, kust tulen. (Baruto tähendab tegelikult Baltit:)). Alguses vaatasime matshi Chie isa telefonist (neil selline süsteem, telekat pead sa ikka igalt poolt saama vaadata, kodudes on kah väikestes uberikes tubades ikka suur-ekraan telerid), aga siis keeras isa söögitoas telku tööle ning hoolitses, et tema vanima tütre marakratist poiss mul pildi ees ei seisaks. Nii äksi täis oli onu. Mulle meeldis vaadata nagunii:) olen täitsa huvitatud ja Barutot oleks hea meelega tervitama läinud. Sumo matshi enam tervikuna telekas ei näidata, sest kihlveo vennad läksin nii segaseks, et võistlejatele hakati kaotamise eest peale maksma ning peale seda, kui eba-ausad võistlejad lahti lasti näidatakse telekast ainult kokkuvõtteid. Nii et sumo enam nii palju raha sisse ei too. Kahjuks. Loodan, et Barutoga on ikka kõik korras. Ta päris nimi oli vist Marko kui ma ei eksi. Igatahes Chie isa näitas ja rääkis uhkusega sumost ja Barutost ning mina olin niisama uhke kuulaja. Chie isa väga palju inglise keelt ei räägi, kuid suudab end siiski kuidagit moodi väljendada ning kehakeel aitab alati ja ma ka üritan nii palju aidata kui võimalik ja aru saan.
Tundub, et vihm on üle jäänud ning ma saan ka ehk toast välja. Lootsin küll Nagasaki jutu lõpuni rääkida, aga noh... jah. Eks pärast on siis vähem rääkida... loota ju võib:)
Et me oleme siis endiselt Nagasakis, kolmas päev Jaapanis, esmaspäev. Hommikul tegime väikse matka Chie ning Kimiga. Käisime sadamas, mida eriti enam ei kasutada, kuid mis oli siiski muljetavaldav (Chie kodukandis on mitmeid sadamaid). Lõuna paiku korjas Chie isa meid üles ning läksime nende juurde korterisse. Enamus aega läks neti peale. Seejärel suundusime Vanaema juurde. Terve Chie suguvõsa oli sinna kutsutud, Chie isa oli tellinud erinevaid sorte sushisid. Põhimõtteliselt oli see Chie tagasituleku auks. Minule ja Kimile oli veel eraldi tellitud suurema poolne kauss eriliste roogadega. Põhimõtteliselt ikkagi riis ja mereannid. Maitses ülihea. Kim sõi ennast segaseks. Õhtul pakkus Chie isa minna Nagasaki öövaadet kaema, kuid Kim oli suremas ning jäigi minemata. Nagasaki öövaade on oma ilu poolest maailma teisel kohal. Võiksin ju Kimi peale pahane olla, aga ma tegelikult ise ka ei jaksanud väga minna, väss oli peal.
Mul oli mingit kaks jobudikku toakaaslasteks kellel oli vaja ööse kaheni jutustada ning kui magama keerasid, siis norskasid nagu segased. Me kolm magasime põrandal madratsitel – nagu ikka Jaapanis. Kui voodikohti valisime, siis kuidagi läks nii, et mina oleks pidanud keskel magama, kuid juba eelnevatest kogemustest teadsin, et nad mõlemad, nii Chie kui ka Kim, norskavad kohutavalt ning mina keeldusin. Siis sain ääre peale. Aga ega see eriti aidanud. Kim norskab rohkem siis, kui magama läheb ning Chie norskab rohkem hommikul. Chiet ma väga ei kuulnudki, aga Kim oli see-eest väga selge:S Kim oli muidu vupsti hommikul vara üleval (ta tõmbles nii palju, et mitte ebaviisakas või jalus olla, sest Koreas ju teatavasti tuleb vanemate inimeste ees lömitada ning kunagi ei või end kas või korrakski vabalt tunda lasta) ja ajas meid ka vähemalt pool tundi varem üles kui vaja. Peale kolme nädalat reisimist nendega ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal Kim minema läheb (see oli siis juba Oita ning Fukuoka, kuhu me läksime peale Kumamotot uuesti), sest kogu see jama algas juba Perthis. Oitas olin juba täitsa soss omadega, isegi meie ühine sõber Kazu ütles, et ma näen kohutav välja, alguses ma ei saanud aru millest ta räägib, aga siis vaatasin peeglisse....
Tagasi õhtusöögi juurde. Ma üritan oma vigaste väljenditega edasi anda, mida ma kogesin (vabandan kõigi ees ette ära, kui ma enamike asjade kohta „mingi“ ütlen, sest mul lihtsalt täpne sõnavara puudub, häbi mulle!:)) Sushi – mis tähendab riis mereandidega. Viimaseid süüakse enamasti küpsetamata ehk toorelt. Ise ma kohe aru ei saanud, et ma toorest kala söön, aga kõhuprobleeme ei tekkinud ning maitses hästi. Üpris populaarsed on ka minu lemmikud kaheksajalg ning kalmaar. Viimaseid ostsin päris palju poest kuivatatuna, vahel olid soolased vahel mitte nii soolased, kuid palava ilmaga kulusid marjaks ära. Aasia snäkid on üldse erilised, nad on tervislikud, enamasti meresaadused, nad on head. Oi ma jõhverdasin neid süüa. Ma sõin üldse palju. Sest toit oli lihtsalt võrratu!!! Ei ole vürtsikas. Kui toit ei olnud ülihea, siis oli ta lihtsalt hea. Ei mäleta ühtegi kogemust, kus mul ei oleks toit meeldinud. Ainuke probleem on mul red beaninga (punane uba?) või noh ka valge oaga. Nendest tehtud küpsised ei lähe mul alla, allergia on ka muidugi, kuid maitse ja kõik... ei lähe alla, muudkui keerleb suus:)
Eks peamine põhjus, miks mulle toit alati maitses oli ka selles, et Chie teadis mis mulle meeldib ning juhindusin alati tema soovitustest. Ilma tema tõlkimiseta oleksin väga tihti restoranis jänni jäänud. Paljudes kohtades on küll inglisekeelsed menüüd, kuid need kohati erinevad originaalist ning seal ei ole kõik kirjas. Nii et tänud Chiele, kes mu kõhu eest nii hästi hoolitses:) Eriti meeldis mulle „okonomiaki“, mis on Jaapani pannkook. Ehk tavaline pannkook, millele pannakse kapsast ja veel asju sisse ning peale maalitakse kahest erinevast kastmest ruudukujuline muster ning peale raputatakse kala-helbeid (kalast tehtud õhukesed kerged helbed, kui puhud, siis lendavad laiali;)) Tokyos proovisime ka mingit teist „-iakit“, ma erinevust enam ei mäleta, kuid maitses ka väga hästi.
Jaapanis on üldse enamik restorane spetsialiseerunud. Kas on wudongi (nuudlid) või okonimiaki või jne ... restoran. Okonomiaki pead väga tihti ise valmis küpsetama, sulle tuuakse taigen ning koostisosad (sarnane Koreale).
Korra ühes pommiaugus, kus me näljastena meeleheitlikult söögikohta otsisime, mida meie rahakott kannataks ning mis avatud oleks, leidsime kohviku. Ma tellisin karri. Issand, see oli niiiii hea. Mulle üldse Jaapani karri meeldib (Austraalias on see „Golden Curry“, müüakse enamikes supermarketites), aga see oli lihtsalt oivaline!!! Ja kogu teenindus oli super. Me olime praktiliselt ainukesed kliendid. Tädi üksi möllas. Hiljem tellisin karrit ka mõnedes kiirsöögikohtades, aga siis pidin kahjuks pettuma. Kui ma vaid oleks suuteline seda maitse-elamust kirjeldama!
Oma sõbra Kurumi juures Kumamotos proovisin ka toorest hobust. Mulle meeldis! Alguses küll pelgasin, kuid maitses ning kõht pidas ka vastu. Muidu on see väga kallis kaup Jaapanis.
Kui ma nüüd seda söögi teemat siin lahkama hakkasin eks ma üritan siis omadega juba lõpuni minna:). Jaapanis müüakse ohtralt erinevat tüüpi „jäätiseid“. Jutumärkides, sest vahel on nad mahlapulgad, vahel lihtsalt pulgad, vahel on nad kile sisse pakitud purustatud jää-helbed, kus plast-toru lutsides saad kuuma päikese all oma rahulduse;) Erinevaid sorte on palju! Koorejäätise erinevaid sorte niii palju ei ole. Mulle läks väga hästi paele Kalpise jäätis. Kalpise vesi meeldis mulle ka. Kalpis on mingi bakter, mis on organismile hea ja mis lisatakse veele (vesi on siis piimjas-valge). Üks Austraalia tüüp oli sellest sõltuvusse jäänud, õnneks mainis Chie mulle seda fakti reisi alguses, sest mul oli ka täitsa oht sõltuvusse sattuda. Õnneks hakkas organism üsna pea allergia-sümptomitega streikima ning päris sõltuvusse ei sattunud. Eriti meeldis mulle Kalpise-jäätis piimaga:) Oi kui hea, oi kui hea peale ristiretke 39-kraadise kuumusega üliniiskes kliimas.... mmmmmmm.
Jaapani mahlad mulle erilist muljet ei jätnud. Tavalised või ei meeldinud. Need sai kohe esimesest ettejuhtuvast müügiautomaadist järgi proovitud. Müügiautomaadid on Jaapanis igal pool. Iga jumala nuka peal vähemalt 3tk järjest. Sealt saab praktiliselt kõike. Kohvi, teed (plast- või plekkpurgis; enamjaolt külmad, mis on kuuma-kliima riikides väga levinud joogid), mahla, vett, suitsu. Viimastega on küll nii, et sa pead suutma vastava kaardiga masinale tõestada, et sa oled vähemalt 18, kuid sa seda teha ei suuda, siis suitsu ei saa:). Kord üks Austraalia tüüp rääkis, et Tokyos saab isegi kasutatud naiste aluspesu müügiautomaadist osta, (seal neid perverte ikka leidub), meil endil jäi see „ime“ nägemata-proovimata. Kunagi oli küll plaan ise äri teha ning oma vanad trussikud müüki panna, aga näh... ei läinud õnneks:P:D
Teemaga jätkudes lähen üle pervertide teemale:) Perverte Jaapanis on. Tänavapildis neid väga ei kohta, kuid kui kohtad, siis eriti õnnelik selle üle ei ole. Me õnneks ei kohanud kedagi. Suuremates linnades on naistele eraldi rongid (tipptundidel) või on vähemalt eraldi ooteread (perroonile on ära märgitud, kus kohas uksed avanevad ning inimesed kogunevad üksteise järele sappa ja ootavad). Põhjus on selles, et mõned perverid kasutavad suurt inimhulka ning nügimist ära ja käperdavad naisi. Jaapanis seksist kõva häälega ei räägita. Sex on tabu teema. Mitte kõigile, kuid enamikele. Ma arvan, et olen Chiest rääkides juba piisavalt näited toonud. Samas on varjatud sex kreisi!!!! See on kreisi mida nad teevad!!!! Tokyos on absoluutselt kõigile midagi. Mida iganes soovid. Ka sinu kõige hullemad unelmad suudetakse reaalsusesse tuua. Sellest „Jaapanist“ enamik kohalikke, enamik kohalikke tüdrukuid ei tea midagi. Meie käisime ainult maid kohvikus. Meiega oli kaasas tokyolasest ühine sõber Keita. Ta küll häbenes, ta häbenes, et see on tema kodu. Ta oli korra seal juba ühe Austraalias kohatud sõbraga käinud, enne seda ei olnud ta kunagi oma jalga Tokyo „pahelisse“ linnaossa tõstnud, ta isegi ei teadnud selle olemasolu. Tegelikult asuvad maid (e.k teenijatüdruk) kohvikud tehnika-linnaosas. Meeste-teema noh:) Ma ostsin sealt oma elu kõige kallima capuccino (1200 jeeni). 500 jeeni oli ainuüksi istekoha tasu. Aga sellest hiljem, kui reisikirjeldusega ükskord sinnani jõuan:) (Loodan, et ei unune:P)
Ma ikka suudan teemast nii kõrvale kalduda:) Kui ma nüüd taaskord õhtusöögi juurde tagasi pöördun, siis ... ega mul suurt rohkem rääkida ei ole. Tavaline perekonna-kogunemine, kus söödi ning räägiti. Chie tädi tervitas ming suure aupakliku kummardusega, kui mina, kohutav valge plika, suutsin tekitada midagi kniksu ning kummarduse vahepealset. Ma vist reisi lõpuks sain enam-vähem talutava kummardusega hakkama. Mul on ikka harjumus kniks teha, kuid tean ka, et tuleb kummarduda ning tervitades tuleb inimesele silma vaadata. Ja ma siis teen neid kolme asja korraga... juubeeeee. Tegelikult tuleb seista sirgete jalgadega ning mida rohkem austad seda sügavamale kummardud ning silma ei pea üldse jõllitama. See on Aasia värk, isegi klaase kokkulüües ei vaadata silma. Eks ma siis häbenesin iga kord, kui üritasin korralikult tervitada. Chie isale viskasin muidugi kohe käpa pihku, ta sai täitsa hakkama. Hiljem muidugi tuli välja, et tegelikult on ebaviisakas, kui noorem inimene vanemale kätt annab. Tuleb oodata kuni vanem inimene sind kätt-pidi tervitab. Oh need reeglid!!! Chie vanematel oli muidu ükskõik, nad on uue-ajastu inimesed ning ei ole tobedates vanades reeglites kinni, lihtsalt kord peab majas olema. Nad väga sõbralikud ja lahked. Vanaema ka.
Ma nüüd räägin natuke Kimist. Ta vist ka natuke pervert, laste pervert. Talle hirmsasti lapsed meeldivad. Juba teisel päeval, kui Chie vanemate juures olime, oli Chie õde koos oma kolme lapsega seal. Kim asus kohe nendega mängima. Aga ta on kuidagi imelik. Ta nagu ei oska nendega mängida, ta lihtsalt tahab hirmsasti laste käest tähelepanu saada ning neile meeldida. Põhimõtteliselt käib neil järel. Alguses oli lastel põnev, kuid õhtusöögi ajal väsisid ära. Ja Kim muudkui jälitas neid. Kui mulle suvepäevadeks kimonot selga pandi, siis Kim andis neile minu kaamera mängida, et lapsed, tehke pilte! Ma pidin ära minestama!!! Aga ma ei saanud midagi teha, sest Chie ja tema õde pakkisid mind kinni. Tegin nii kurja nägu kui sain. Kim sai aru ning siis oli pahane mu peale, võttis kaamera laste käest ära ja viskas voodi peale. Ma hiljem pühkisin väiksed näpujäljed objektiivi pealt ära ning asi töötas jälle, kuid.... anna oma kaamera neile mängida!!! Kim ise on väga uhke enda üle, sest Ainult Tema on selline, kes annab lastele kaamera kätte ning siis ta näeb maailma läbi laste silmade. Ainult Tema!!!! Ooo-la-laaaa. No mida iganes, aga tee seda Oma Kaameraga!!!! (tal ei olegi oma kaamerat, õe käest laenas). No jumal! Lapsed olid nii väiksed, et need ei osanud mu kaameraga midagi teha, itsitasid ainult ja andsid seda käest kätte. Vähe sellest, et meil Kimiga nagunii juba probleemid olid, siis see oli küll liiast. Õhtusöögi lõppedes hakkas Chie noorim vend lastega mängima. Ta oli hoopis teistsugune. Ta tõesti mängis ja mürgeldas nendega. Tema ei tahtnud laste tähelepanu, tema andis tähelepanu. Lapsed läksid täitsa segaseks:D Mürgeldamise peale hakkasid kõik higistama ning kiskusid kõik oma riided seljast, sedasi meil siis jooksid mingid kolm porganit seal ringi:D Chie õde naeratas häbenedes minu poole, ma naeratasin vastu, sest minul ei olnud küll sellega probleeme. Lapsed on lapsed ja perekond on perekond. Paar korda ainult hüppasin jalule, et pesamuna trepist peakat ei paneks, aga muidu oli kõik okidoki. See-eest Kim sõna otses mõttes varjas oma käed silmadega kui paljaid lapsi nägi. See läks Chiele väga hinge – need on ju lapsed!!!! Mul sellega nii palju probleeme ei olnud, sest ma ise ka ei osanud enne lastega kuidagi käituda ning nii palju räägitakse laps-pervertidest, et ma ei suutnud ka aru saada, et kus maal see piir on. Ühesõnaga, kui Kim ükskord Koreasse tagasi läks, siis meil oli Chiega millest rääkida ning meil oli taaskord ühine „vaenlane“ ning taaskord tänu sellele läksid meie omavahelised suhted paremaks. Mõneks ajaks:). No tegelt ajas Kim tal ka lõpuks kopsu üle maksa. Kim tegi temaga täpselt samu „nalju“ mida minuga Koreas tegi ning Chie ärritus ka silmnähtavalt, kuigi ta üritas seda varjata, hiljem isegi ei üritanud, aga ega Kim ikka aru saanud.
Õhtusöögil vaatasime Chie isaga Sumot. Meil päris Sumot Chiega vaatamas käia ei õnnestunud, sest neil on tuur, mis mööda maad ringi rändab ning kahjuks meie teed Barutoga ei ristunud. See-eest on enamik Jaapani mehi temast täitsa vaimustuses ning kui Baruto öelda, siis kõik saavad aru, kust tulen. (Baruto tähendab tegelikult Baltit:)). Alguses vaatasime matshi Chie isa telefonist (neil selline süsteem, telekat pead sa ikka igalt poolt saama vaadata, kodudes on kah väikestes uberikes tubades ikka suur-ekraan telerid), aga siis keeras isa söögitoas telku tööle ning hoolitses, et tema vanima tütre marakratist poiss mul pildi ees ei seisaks. Nii äksi täis oli onu. Mulle meeldis vaadata nagunii:) olen täitsa huvitatud ja Barutot oleks hea meelega tervitama läinud. Sumo matshi enam tervikuna telekas ei näidata, sest kihlveo vennad läksin nii segaseks, et võistlejatele hakati kaotamise eest peale maksma ning peale seda, kui eba-ausad võistlejad lahti lasti näidatakse telekast ainult kokkuvõtteid. Nii et sumo enam nii palju raha sisse ei too. Kahjuks. Loodan, et Barutoga on ikka kõik korras. Ta päris nimi oli vist Marko kui ma ei eksi. Igatahes Chie isa näitas ja rääkis uhkusega sumost ja Barutost ning mina olin niisama uhke kuulaja. Chie isa väga palju inglise keelt ei räägi, kuid suudab end siiski kuidagit moodi väljendada ning kehakeel aitab alati ja ma ka üritan nii palju aidata kui võimalik ja aru saan.
Tundub, et vihm on üle jäänud ning ma saan ka ehk toast välja. Lootsin küll Nagasaki jutu lõpuni rääkida, aga noh... jah. Eks pärast on siis vähem rääkida... loota ju võib:)
Tellimine:
Postitused (Atom)