Oita. Ega me muud sealt otsinudki kui vaid tahtsime sõbra Kazue’ga kokku saada, taaskord üks Jaapani tuttav Berrist.
Kazue elab olude sunnil koos vanematega. Poiss elab tal Osakas, suht kaugel. Koos on neil plaan Uus-Meremaa kodanikuks saada ning seal elama hakata. Maja on Kazue vanematel suur, suured toad, kahekorruseline. Ma ei oskagi maja Eestiga võrrelda, sest neil on ruumid enamasti ruudu-kujulised ning mööblit sees ei ole. Et ruumi on siis kõvasti:) No ja suur telekas on ka muidugi:) Jaapani mõistes igatahes suur maja.
Õhtul läksime suve-festivalile. Mõnus oli, meenutas natuke meie kunagiseid Jaanipäevu – rahvas tuli kokku ning tegi nalja, pidutses koos. Meie Jaapnipäevad on kahjuks väga siseringkonna üritusteks kujunenud. Oita festivalil kogesime kahte suurt elamust – esimene oli tõrviku otsa tule tegemine. Tõrvik oli oma 5 meetrit pikk (meetritega võin mööda panna, aga väga pikk latt oli igatahes), sinna hakati kettide otsa riputatud tõrvikutega tuld loopima. Oli üsna ohtlik, vahel lendas loobitav tõrvik rahva sekka ka, oli ikka raske ülesanne. Mõni ei saanudki põlema. Kui tõrvik põlema saadi süttis tõrviku sees olev ilutulestik. Kes selle ülesandega esimesena hakkama sai oligi võitja. Peale võistlust algas päris ilutulestik, oli ilus küll.
Järgmisel päeval läksime loomaaeda. Teel külastasime erinevaid vulkaaniga seotud objekte, nt „põrgukatel“ või siis eriliste põrandatega õlgkatustega puumajad. Ma ei oska täpselt seletada, milles nende põrandate erilisus seisnes (st neid maju tuli seal loodusliku vulkaanilise õhustiku pärast kogu aeg vahetada, aga seal oli mingi point veel), kuid mullitavad hallid massid põrgukatlas olid küll ägedad. Minu esimene „vulkaani“ külastus:) Ja siis oligi loomaaed:) Oita on suur linn ning loomaaiani oli üsna pikk maa, kuid vaev tasus end ära. Või noh, hind oli üsna kirves, taalades vist 30, aga ei ole kindel. Loomaaias loomi väga palju ei olnud, see oligi rohkem African safari. Sõidad eriliste bussidega, millel trellid ees, safaris ringi ning söödad tangidega loomi. Ütleme nii, et üks kord elus võib:) Ja muidugi oli huvitav kaelkirjakuid, elevante ja lõvisid jne nii lähedalt näha. Mulle pakkus enam huvi meie kõrval istuv paarike, silmnähtavalt Tokiost. Kui ma nii häbelik ei oleks, siis oleks pilti küsinud:) No igatahes mõlemad nägid nagu nukud välja, eriti tüdruk oma meetriste ripsmetega ning buffi aetud juustega, vastav riietus sinna juurde muidugi. Ega poiss tüdrukule eriti alla jäänud. Et noh, normaalsed inimesed on ikka teistsugused, meil Eestis selliseid ei näe. Jaapanis suuremates linnades ikka näeb, aga nemad olid pea-aegu üle kõige, eks teele jäi igasuguseid ektremiste:)
Tagasiteel põikasime ühte söögikohta sisse, kus, nagu ka paljudes teistes kohtades, pakutakse vulkaani aurudel keedetud mune. Oli jah teistsugune maitse, mul allergia muidugi. Mulle hästi see vulkaani värk eriti ei istu, väga põnev on muidugi, ärge valesti aru saage, kuid gaasid ei lase hingata, toit ei kannata süüa ning vesi juua. No mis sa teed!:)
Järgmisel päeval lõuna paiku põrutasime Fukuokasse.
Kazue’l oli enne meid käinud külas Saksa poiss Maurice – meie kõigi ühine tuttav. Tema on ka üks neid Lääne mehi, kes kannatab „Aasia palaviku“ all. Ehk lahti seletatuna tähendab see seda, et Lääne mehed satuvad Aasia naistest väga vaimustusse, sest need ei ütle midagi, ainult naeratavad, eriti Jaapanlased. Ükskõik mis sa ei ütle, nad ainult naeratavad, mida iganes nad ka tegelikult ei arva. Nii arvabki vaene Maurice, et Jaapani tüdrukud on hirmus kenad ning tema on hirmus populaarne. Kahjuks ta ei kuule, mida temast seljataga räägitakse, või... pigem naerdakse. Vaesel sakslasel on kinnisidee jaapanlasega abielluda. Selliseid Lääne tüüpe on üsna palju, kahjuks Lääne naiste seas ei ole nad eriti populaarsed ning kuna see neile ka näkku öeldakse, siis ... noh saate isegi aru:) Kurb on asja juures see, et vennad satuvad vaimustusse ega saa aru, mis tegelikult toimub. Nii neil ongi suur armastus ning nad kohe üldse ei mõista, miks neid üsna pea isegi asiaatide poolt maha jäetakse, kuigi Aasias on valge poisi omamine väga kõva sõna. Üks selline kutt elab Osakas, tema tuleb Kanadast. Terve õhtusöögi aja kirus restos kõva häälega jaapanlasi ja Jaapanit ning siis ta ei saa aru, miks tüdruk ta nii äkitse ja nii julmalt maha jättis. Kusjuures vend tahab Jaapanisse elama jääda. Hõmm... njah. Edu talle:P:D No ja kolmas selline vend just saabus, ta tuli Hollandist. Nii et mehed jooksevad kõik Aasiasse.... :D Õnneks on nad kõik kiiksuga:P
esmaspäev, 27. september 2010
laupäev, 25. september 2010
Jaapan, Kumamoto (23-25 juuli)
Kumamoto on tuntud kuumaveeallikate poolest. Kuna ma ei olnud elu jooksul üheski looduslikus kuumavee veekogus käinud, siis oligi meie eesmärgiks külastada Onsenit, mis Jaapani keeles tähendab kuuma vee vanni.
Kurumi juba ootas meid bussijaamas kui saabusime. Oh, nii hea meel oli teda jälle näha. Viimane kohtumine oli rohkem kui pool aastat tagasi.
Kurumi elab emaga kahekesi, või õigemini elab ema koeraga üksi, sest mõlemad tütred on Austraalias ning abikaasa juba ammu tuhastatud. Vanem tütar Kanomi arvatavasti jääbki Austraaliasse, Kurumi veel vaatab seda asja. Ta ei ole sest saareriigist nii vaimustatud, kuid Jaapanis ka elada ei taha. Kurumi läks juba gümnaasiumi ajal Kanadasse elama-õppima. Kummaline on, et Kurumi tundub selline hästi õbluke, kaitsetu ja mitte üks hing ei taha talle liiga teha – ta lihtsalt on selline.... armsake, kelle eest kõik tahavad hoolitseda. Mingi hetk, Kurumi kõrval mägiteedel kurvitades saabus mulle mõistmine, et tegelikult ei ole ta nii nõrguke midagi. Tüdruk, kes 16-aastasena võtab eesmärgiks Jaapanist ära minna lihtsalt seetõttu, et talle sealne ühiskond ei meeldi maabubki omadega Kanadas. Ta mitte lihtsalt ei otsustanud minna vaid ta läkski. Lihtne tüdruk, väikelinnast (Jaapani mõistes) nimega Kumamoto läks üksi Kanadasse. Siis ma nägin Kurumit teise pilguga. Inimesena tõusis ta minu silmis tohutult. Eks minagi unistasin pubeka eas paljudest asjades, kuid need jäidki ainult unistusteks.
Maja on neil kahekorruseline. Arvan, et ruumi on neil sama palju kui Chie vanaemal, kuid neil on rohkem asju. Ülakorrusel on kaks tuba, tüdrukutele. Ema elab allkorrusel, läbikäidavas toas, mis ühendab omavahel elutuba ja kööki ning WCd, vannituba. Täitsa korralik maja. Kuna mulle ja Kurumile norskajad ei meeldi, siis saatsime Kimi ja Chie teise tuppa, meile jäi puhur, mis kulus marjaks ära:).
Juba saabumise päeval oli meil väike trip ette nähtud. Kurumi väga hea autojuht ei ole ning ta pabistas kõvasti. Esiteks, et orienteerub valesti ning teiseks ei taha ta tagurdada (mis kohati kitsastel mägiteedel on kohustuslik, kui on vaja teine auto läbi lasta. Teed on Jaapanis väga kitsad, mina seal sõita ei julgeks. Max kiirus on ka tihti 50km/h piiranguga. Kohalike inimeste abiga leidsime otsitava kose üles. Nalja sai, sulistasime niisama jääkülmas vees. Väga mõnus sellise kohutavalt palava ilmaga.
Järgmine päev oli onseni päev. Läksime kahe autoga, meie neljakesi Kurumi autos ning tema sõber ja tolle sõber teises autos. Kunagi oli plaan ühe autoga minna, siis oleks Ku sõber roolis olnud, sest mu väike Jaapani õeke (minust ikka tunduvalt pikem;)) kardab sõitmist ikka kohutavalt, kuid Kimi tõttu ei jagunud meile kõigile kohti enam. Nii läksimegi kahe autoga. Suured tänud tüdrukutele, kuigi püüdsin korduvalt bensu raha maksta, keeldusid nad kõik. Kuid tee oli pikk. Läksime Jaapani parimasse onseni regiooni – Aso mäele. Aso mäed on imelised!!!! Soovitan kõigil neid külastada kes Oita või Kumamoto lähistele satuvad. Meil muidugi sadas vihma ja välgutas äikest kui püüdsime vaadet nautida. Noh, läks nagu alati:)
Kurumi sõbra Aki sõber töötab ühes onsenis. Tema kaudu pidime külastuse odavamalt, viie taalaga kätte saama. Aga läks teisiti – me saime selle tasuta!!!! Imede ime, kui lahked need kauge saare elanikud olla võivad!!! Onsenites on tavaliselt basseinid naistele ning meestele, vahel ka segabasseinid. Meil oli ainult naistele ning sega. Irwww. Me naised läksime kõik naistekasse ning Kim ükski „meestekasse“. Ta meil niuke häbelik. Kuigi Koreas on ka onsenid, või ühiskasutatavad vannid, ei olnud ta kunagi ühtegi kastutanud. Nii et mõte teiste meeste ees alasti olla, ei olnud tema jaoks üldse meeldiv. Ta pidaski seal ainult 15 min vastu, sest siis tuli sinna üks paarike ning Kim tegi vehkat:) Täitsa kahju tast,irwww. Aga et jah, onsenites käiakse alasti. Teised olid mures natuke minu pärast, sest teatavasti Läänes me väga paljalt teiste ees ringi ei silka. Aga ma nagu ikka sellises olukorras – võtsin aga prillid eest ära ning kuna ma ise midagi ei näe, siis tekib mul mulje, et keegi teine ka ei näe, ja no siis ei olegi ju midagi häbeneda:P:D Enne vanni minemist tuleb end veega üle valada, selleks kasutatakse väikest kopsikut, millega saad tünnist vett võtta. Õnneks oli vähe rahvast. Üks naine oma väikse pojaga oli lahkumas ning siis olimegi tükk aega täitsa omaette. Nii et saime isegi pilte teha, kuigi see tegelikult keelatud on;) Aga see väike poiss jõllitas mind küll nagu segane. Isegi ilma prillideta nägin seda:D Ma ei viitsind end imelikult tunda, sest ma arvan, et ta rohkem jõllitas mu valget nahka kui rinda. Mäletan siiani asiaatide kommentaare kui nad väiksena esimest korda valget inimest nägid – enamik kartsid ning arvasid, et tegemist on mingi monstrumiga – nii hirmsad näeme me välja!:D Poiss tundus ka täitsa kohkunud olevat. Kuulduste järgi oli üks austraallane küll end hästi kohutavalt tundnud, sest kõik olid teda onsenis vahtinud. Austraallane... hõmm, arvatavasti oli ta paks ning siis küll jõllitatakse, raudselt.
Nii et me olime seal siis alasti. Soojas vees, otse jooksis mäest, sirava sinise taeva all .....mmmmmm. Mida veel elult tahta?! Võib-olla ainult natuke külma vett, sest süda hakkas kogu selle kuumuse peale puperdama (õhu temp oli ikka veel 38 kraadi ligi). Aga palun! Kohe sealsamas, mäest 3 sammu alla jookseb külm kärestikuline jõgi. Nii ma lajatasingi end sinna kõhuli. Kurumi tegi mõned pildid ka;) Imeline!!!! Varsti pidime kahjuks siiski minema hakkama. No ja siis saimegi äikest ja vett. Autojuhid (Kurumi) hakkasid meil väsima, saime siis natuke neid vahetatud. Aga jah, kõrgel mäe otsas äiksega olla on ka üsna lahe:P:D Õnneks jäi seekord tasuta elekter saamata:)
Õhtul oli Kurumi tänavas väike festival. Väga väike, aga siiski huvitav. Ma pugesin varakult voodisse.
Järgmisel päeval oli meil plaanis lennujaama juurde (seal oli ka bussijaam) mägesid nuuskima minna, kuid sõber Kazu meie järgmisest sihtkohast Oitast teatas, et ta ei taha meid enne 5 näha ning siis saime Kurumi suure soovi kohaselt minna tema lemmikjõge vaatama. Eelnevalt ei osanud ma sest midagi arvata, aga kui kohale jõudsime, siis sain aru, miks Ku seda meile näidata tahtis. Väga ilus oli. Suur, kiirevooluga jõgi. Mul olid muidugi bikiinid juba ammu seljas, kahjuks ma olin ainuke „jobu“. Seal muidu idee järgi saab ujuda küll, aga vesi oli ka seal äärmiselt külm ning tibake ohtlik Ning....! inimesed lihtsalt ei näita ennast rahvale bikiinide väel. T-särk jäetakse ikka selga kui ujuma minnakse. Daaa. Ma sain end pildi jaoks ikka märjaks tehtud. Kummaline oli see, et kivid, mis püsivalt vee all, ei olnud üldse libedad. Me Kurumiga läksime ukerdama (et ägedaid pilte saada;)) ning kartsime kohutavalt libastuda, aga üldse ei olnud libe. Mis muidugi oli ainult positiivne. Teised olid kuidagi tõsised ja passiivsed, vist minu suure kõtu pärast:P:D, sest see oli mõnele seal ikkagi üleliia, et ma suure rahvahulga ees (jõe mõlemad ääred olid piknikupidajaid (ilma söögita) täis) bikiinide väel ringi silkasin. Hõmmm.... njah, keda huvitab.
Ja siis tuligi Kurumiga hüvasti jätta. Ootasime bussijaamas bussi, piletid näpus. Tahtsin viimast pilti teha – minust ja Akist, kes kahjuks ei olnud mulle väga kaamera ette jäänud. No ja siis juhtuski see, et Ku ja Aki suutsid kahepeale mu kaamera maha pillata ning objektiiv oli täitsa nässus, enam ei töödanud. Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma ei tundnud midagi. Ei valu, ei ahastust... ainult „see oli nii määratud“ mõte hüppas mulle pähe. Kummaline, et kui ma lõpuks suutsin end sinnamaale viia, et ma ei ole enam nii „asjade-inimene“, siis ma kaotan oma tavaari, see läheb katki jne. Mitte kunagi varem ei ole mul selliseid probleeme olnud. Kaamerast oli midugi kahju – hea kaamera, aga mul enne juba mõlkus peas mõte, et peaks Austraaliast uue, parema kaamera ostma, sest seal odavam kui Eestis. Kuid kes see ostab uut, kui vana veel töötab!? No nüüd oli vähemalt põhjus, ja kui asja positiivsest küljest vaadata, siis nüüd ma saan Jaapanis ikka ringi ka vaadata, sest tavaliselt teen ma ainult pilti ning asja ennast ei näegi. Ja ma teen palju pilte. Et nüüd on meil ainult Chie kaamera ning ehk saame ainult 1000 pildiga reisi lõpuks hakkama. Muidu teen mina pilti (ühest asjast vähemalt kolm erinevat pilti, nii igaks juhuks:P) ja siis teeb tema samast asjast pilti ning reisi lõpus vahetame pilte ja siis.... siis ei viitsi keegi neid mõttetuid pilte vaadata ja mina olen sorteerimiseks liiga laisk. Kõik olid kohkunud ning tundsin mulle kaasa, nii et mul oli südames väheke häbi, et mul tegelikult nii väga kurb ei olnudki. Tegelikult oli mul see probleem, et ma ei tunne juba pikemat aega üleüldse midagi. Kardetavasti sai see alguse sellest, et ma püüdsin Chie peale mitte ärrituda (see oli märtsis), kuigi ta suutis päevas teha 20 asja, mis mul juukseid kitkuma ajas, kuid ma sundisin end rahulikuks ning asi lõppes sellega, et ma ei tundud enam midagi, ei halba ega head. Emotsioonitu. Kohutav tunne. Eriti kui sa ringi reisid sellises võrratus riigis nagu Jaapan. Nii et mul ei olnud kaamerat enam... noh jah.
Jätsime ehmunud Kurumi ja Akiga hüvasti. Nad küll käisid peale, et ma teada annaks, kas saab kaamerat remontida või pean uue ostma, et nad saadavad siis raha. Mulle ei olnud see raha koht üldse oluline. Nad tegid meie heaks nii palju... sõprus on miljon korda olulisem kui raha. Teel Oitasse läbisime uuesti Aso mägesid. Oli ilus küll. Korra natuke torkas südames, kui ühest imelisest kohast mööda sõitsime, et pilti ei saanud teha, kuid teisest küljest sain ma seda nautida, täiel määral. Muidu hakkan kottist aparaati otsima ning kui selle ükskord leian, siis on juba hilja ning siis ei ole ei pilti ega mälestust. Kuna mul on endiselt emotsioonimälu peamine mäletamisviis, siis kahjuks ei oska ma kirjeldada, mida ma seal täpselt nägin, aga tunne on siiani ülihea. Mäed ja astmelised rohelised riisipõllud.... ma olen juba 3 min selle rea peal istunud ja üritanud leida sõna, mis mu tundeid kirjeldaks, aga seda ei ole. See on rohkem kui imeline! See on kirjeldamatult ilus vaatepilt!
Kurumi juba ootas meid bussijaamas kui saabusime. Oh, nii hea meel oli teda jälle näha. Viimane kohtumine oli rohkem kui pool aastat tagasi.
Kurumi elab emaga kahekesi, või õigemini elab ema koeraga üksi, sest mõlemad tütred on Austraalias ning abikaasa juba ammu tuhastatud. Vanem tütar Kanomi arvatavasti jääbki Austraaliasse, Kurumi veel vaatab seda asja. Ta ei ole sest saareriigist nii vaimustatud, kuid Jaapanis ka elada ei taha. Kurumi läks juba gümnaasiumi ajal Kanadasse elama-õppima. Kummaline on, et Kurumi tundub selline hästi õbluke, kaitsetu ja mitte üks hing ei taha talle liiga teha – ta lihtsalt on selline.... armsake, kelle eest kõik tahavad hoolitseda. Mingi hetk, Kurumi kõrval mägiteedel kurvitades saabus mulle mõistmine, et tegelikult ei ole ta nii nõrguke midagi. Tüdruk, kes 16-aastasena võtab eesmärgiks Jaapanist ära minna lihtsalt seetõttu, et talle sealne ühiskond ei meeldi maabubki omadega Kanadas. Ta mitte lihtsalt ei otsustanud minna vaid ta läkski. Lihtne tüdruk, väikelinnast (Jaapani mõistes) nimega Kumamoto läks üksi Kanadasse. Siis ma nägin Kurumit teise pilguga. Inimesena tõusis ta minu silmis tohutult. Eks minagi unistasin pubeka eas paljudest asjades, kuid need jäidki ainult unistusteks.
Maja on neil kahekorruseline. Arvan, et ruumi on neil sama palju kui Chie vanaemal, kuid neil on rohkem asju. Ülakorrusel on kaks tuba, tüdrukutele. Ema elab allkorrusel, läbikäidavas toas, mis ühendab omavahel elutuba ja kööki ning WCd, vannituba. Täitsa korralik maja. Kuna mulle ja Kurumile norskajad ei meeldi, siis saatsime Kimi ja Chie teise tuppa, meile jäi puhur, mis kulus marjaks ära:).
Juba saabumise päeval oli meil väike trip ette nähtud. Kurumi väga hea autojuht ei ole ning ta pabistas kõvasti. Esiteks, et orienteerub valesti ning teiseks ei taha ta tagurdada (mis kohati kitsastel mägiteedel on kohustuslik, kui on vaja teine auto läbi lasta. Teed on Jaapanis väga kitsad, mina seal sõita ei julgeks. Max kiirus on ka tihti 50km/h piiranguga. Kohalike inimeste abiga leidsime otsitava kose üles. Nalja sai, sulistasime niisama jääkülmas vees. Väga mõnus sellise kohutavalt palava ilmaga.
Järgmine päev oli onseni päev. Läksime kahe autoga, meie neljakesi Kurumi autos ning tema sõber ja tolle sõber teises autos. Kunagi oli plaan ühe autoga minna, siis oleks Ku sõber roolis olnud, sest mu väike Jaapani õeke (minust ikka tunduvalt pikem;)) kardab sõitmist ikka kohutavalt, kuid Kimi tõttu ei jagunud meile kõigile kohti enam. Nii läksimegi kahe autoga. Suured tänud tüdrukutele, kuigi püüdsin korduvalt bensu raha maksta, keeldusid nad kõik. Kuid tee oli pikk. Läksime Jaapani parimasse onseni regiooni – Aso mäele. Aso mäed on imelised!!!! Soovitan kõigil neid külastada kes Oita või Kumamoto lähistele satuvad. Meil muidugi sadas vihma ja välgutas äikest kui püüdsime vaadet nautida. Noh, läks nagu alati:)
Kurumi sõbra Aki sõber töötab ühes onsenis. Tema kaudu pidime külastuse odavamalt, viie taalaga kätte saama. Aga läks teisiti – me saime selle tasuta!!!! Imede ime, kui lahked need kauge saare elanikud olla võivad!!! Onsenites on tavaliselt basseinid naistele ning meestele, vahel ka segabasseinid. Meil oli ainult naistele ning sega. Irwww. Me naised läksime kõik naistekasse ning Kim ükski „meestekasse“. Ta meil niuke häbelik. Kuigi Koreas on ka onsenid, või ühiskasutatavad vannid, ei olnud ta kunagi ühtegi kastutanud. Nii et mõte teiste meeste ees alasti olla, ei olnud tema jaoks üldse meeldiv. Ta pidaski seal ainult 15 min vastu, sest siis tuli sinna üks paarike ning Kim tegi vehkat:) Täitsa kahju tast,irwww. Aga et jah, onsenites käiakse alasti. Teised olid mures natuke minu pärast, sest teatavasti Läänes me väga paljalt teiste ees ringi ei silka. Aga ma nagu ikka sellises olukorras – võtsin aga prillid eest ära ning kuna ma ise midagi ei näe, siis tekib mul mulje, et keegi teine ka ei näe, ja no siis ei olegi ju midagi häbeneda:P:D Enne vanni minemist tuleb end veega üle valada, selleks kasutatakse väikest kopsikut, millega saad tünnist vett võtta. Õnneks oli vähe rahvast. Üks naine oma väikse pojaga oli lahkumas ning siis olimegi tükk aega täitsa omaette. Nii et saime isegi pilte teha, kuigi see tegelikult keelatud on;) Aga see väike poiss jõllitas mind küll nagu segane. Isegi ilma prillideta nägin seda:D Ma ei viitsind end imelikult tunda, sest ma arvan, et ta rohkem jõllitas mu valget nahka kui rinda. Mäletan siiani asiaatide kommentaare kui nad väiksena esimest korda valget inimest nägid – enamik kartsid ning arvasid, et tegemist on mingi monstrumiga – nii hirmsad näeme me välja!:D Poiss tundus ka täitsa kohkunud olevat. Kuulduste järgi oli üks austraallane küll end hästi kohutavalt tundnud, sest kõik olid teda onsenis vahtinud. Austraallane... hõmm, arvatavasti oli ta paks ning siis küll jõllitatakse, raudselt.
Nii et me olime seal siis alasti. Soojas vees, otse jooksis mäest, sirava sinise taeva all .....mmmmmm. Mida veel elult tahta?! Võib-olla ainult natuke külma vett, sest süda hakkas kogu selle kuumuse peale puperdama (õhu temp oli ikka veel 38 kraadi ligi). Aga palun! Kohe sealsamas, mäest 3 sammu alla jookseb külm kärestikuline jõgi. Nii ma lajatasingi end sinna kõhuli. Kurumi tegi mõned pildid ka;) Imeline!!!! Varsti pidime kahjuks siiski minema hakkama. No ja siis saimegi äikest ja vett. Autojuhid (Kurumi) hakkasid meil väsima, saime siis natuke neid vahetatud. Aga jah, kõrgel mäe otsas äiksega olla on ka üsna lahe:P:D Õnneks jäi seekord tasuta elekter saamata:)
Õhtul oli Kurumi tänavas väike festival. Väga väike, aga siiski huvitav. Ma pugesin varakult voodisse.
Järgmisel päeval oli meil plaanis lennujaama juurde (seal oli ka bussijaam) mägesid nuuskima minna, kuid sõber Kazu meie järgmisest sihtkohast Oitast teatas, et ta ei taha meid enne 5 näha ning siis saime Kurumi suure soovi kohaselt minna tema lemmikjõge vaatama. Eelnevalt ei osanud ma sest midagi arvata, aga kui kohale jõudsime, siis sain aru, miks Ku seda meile näidata tahtis. Väga ilus oli. Suur, kiirevooluga jõgi. Mul olid muidugi bikiinid juba ammu seljas, kahjuks ma olin ainuke „jobu“. Seal muidu idee järgi saab ujuda küll, aga vesi oli ka seal äärmiselt külm ning tibake ohtlik Ning....! inimesed lihtsalt ei näita ennast rahvale bikiinide väel. T-särk jäetakse ikka selga kui ujuma minnakse. Daaa. Ma sain end pildi jaoks ikka märjaks tehtud. Kummaline oli see, et kivid, mis püsivalt vee all, ei olnud üldse libedad. Me Kurumiga läksime ukerdama (et ägedaid pilte saada;)) ning kartsime kohutavalt libastuda, aga üldse ei olnud libe. Mis muidugi oli ainult positiivne. Teised olid kuidagi tõsised ja passiivsed, vist minu suure kõtu pärast:P:D, sest see oli mõnele seal ikkagi üleliia, et ma suure rahvahulga ees (jõe mõlemad ääred olid piknikupidajaid (ilma söögita) täis) bikiinide väel ringi silkasin. Hõmmm.... njah, keda huvitab.
Ja siis tuligi Kurumiga hüvasti jätta. Ootasime bussijaamas bussi, piletid näpus. Tahtsin viimast pilti teha – minust ja Akist, kes kahjuks ei olnud mulle väga kaamera ette jäänud. No ja siis juhtuski see, et Ku ja Aki suutsid kahepeale mu kaamera maha pillata ning objektiiv oli täitsa nässus, enam ei töödanud. Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma ei tundnud midagi. Ei valu, ei ahastust... ainult „see oli nii määratud“ mõte hüppas mulle pähe. Kummaline, et kui ma lõpuks suutsin end sinnamaale viia, et ma ei ole enam nii „asjade-inimene“, siis ma kaotan oma tavaari, see läheb katki jne. Mitte kunagi varem ei ole mul selliseid probleeme olnud. Kaamerast oli midugi kahju – hea kaamera, aga mul enne juba mõlkus peas mõte, et peaks Austraaliast uue, parema kaamera ostma, sest seal odavam kui Eestis. Kuid kes see ostab uut, kui vana veel töötab!? No nüüd oli vähemalt põhjus, ja kui asja positiivsest küljest vaadata, siis nüüd ma saan Jaapanis ikka ringi ka vaadata, sest tavaliselt teen ma ainult pilti ning asja ennast ei näegi. Ja ma teen palju pilte. Et nüüd on meil ainult Chie kaamera ning ehk saame ainult 1000 pildiga reisi lõpuks hakkama. Muidu teen mina pilti (ühest asjast vähemalt kolm erinevat pilti, nii igaks juhuks:P) ja siis teeb tema samast asjast pilti ning reisi lõpus vahetame pilte ja siis.... siis ei viitsi keegi neid mõttetuid pilte vaadata ja mina olen sorteerimiseks liiga laisk. Kõik olid kohkunud ning tundsin mulle kaasa, nii et mul oli südames väheke häbi, et mul tegelikult nii väga kurb ei olnudki. Tegelikult oli mul see probleem, et ma ei tunne juba pikemat aega üleüldse midagi. Kardetavasti sai see alguse sellest, et ma püüdsin Chie peale mitte ärrituda (see oli märtsis), kuigi ta suutis päevas teha 20 asja, mis mul juukseid kitkuma ajas, kuid ma sundisin end rahulikuks ning asi lõppes sellega, et ma ei tundud enam midagi, ei halba ega head. Emotsioonitu. Kohutav tunne. Eriti kui sa ringi reisid sellises võrratus riigis nagu Jaapan. Nii et mul ei olnud kaamerat enam... noh jah.
Jätsime ehmunud Kurumi ja Akiga hüvasti. Nad küll käisid peale, et ma teada annaks, kas saab kaamerat remontida või pean uue ostma, et nad saadavad siis raha. Mulle ei olnud see raha koht üldse oluline. Nad tegid meie heaks nii palju... sõprus on miljon korda olulisem kui raha. Teel Oitasse läbisime uuesti Aso mägesid. Oli ilus küll. Korra natuke torkas südames, kui ühest imelisest kohast mööda sõitsime, et pilti ei saanud teha, kuid teisest küljest sain ma seda nautida, täiel määral. Muidu hakkan kottist aparaati otsima ning kui selle ükskord leian, siis on juba hilja ning siis ei ole ei pilti ega mälestust. Kuna mul on endiselt emotsioonimälu peamine mäletamisviis, siis kahjuks ei oska ma kirjeldada, mida ma seal täpselt nägin, aga tunne on siiani ülihea. Mäed ja astmelised rohelised riisipõllud.... ma olen juba 3 min selle rea peal istunud ja üritanud leida sõna, mis mu tundeid kirjeldaks, aga seda ei ole. See on rohkem kui imeline! See on kirjeldamatult ilus vaatepilt!
pühapäev, 19. september 2010
Jaapan, Nagasaki viimased päevad (kuni 23 juuli)
Nonii, linnas käidud, sain kõvasti vett kaela. Kodutee oli sama hea kui rand juba – vesi pahkluudeni. Sain baywatchi kõndi harjutada:P:D Vihmahooaeg pole veel alanudki ning meil jookseb vesi juba majja:S Austraalia ehitus:S Anna otsad.
Järgmisel päeval peale õhtusööki külastasime Chie endist (nüüdseks jällegi praegust) töökohta – lasteaeda. Ma küll natuke pelgasin, liiga palju lapsi või nii, aga tegelikult oli tore :) Väiksed mudilased igal pool ringi jooksmas. Kuna Jaapani emad lähevad järjest varem peale lapse sündi tööle tagasi (sest raha napib), siis on neil ka sõimerühm. Veetsime seal päris mitu tundi. Nägin ka Chie töökaaslasi, kellega sai Sydneys uus aasta vastu võetud. Nägid üsna räsitud välja. Ega ma kadesta neid, raske töö ikkagi. Silma torkas, et Jaapani lapsed ei teadvusta, et mitte kõik inimesed maailmas ei räägi jaapani keelt. Üks näiteks küsis minu käest oma emakeeles, mis pidi aluspükse jalga panna. Ma muidugi vahtisin juhmi näoga ning andsin Chiele häirekella. Kuid neil on oma telekaprogrammid, Ameerika filme näidatakse ainult reede või laupäeva õhtuti, pole siis ime, et lapsed ei tea, et maailm on tegelikult mitmekeelne. Filme üldse eriti ei näidata. Nii palju kui mina juhtusin telekat nägema, siis olid seal ainult jutusaated. Õigemini on need naljashõud. Ma kahjuks ei saanud naljast aru ning seetõttu ei saanud üldse aru, miks neid vaadatakse. Kõik programmid olid sellised. Kusjuures uudistesaates, kus on erinevad teadvustajad (minimaalselt 4, aga üldiselt rohkem), on ekraani all nurgas väike aknake, kus näidatakse mitte aktiivseid teadvustajaid. Ehk kui Mati räägib kuidas taifuun maja ära lõhkus, siis Tiina on väikses aknas, ning kui ta seda õigel ajal ei märka, siis näevad inimesed kuidas ta haigutab. Miks see aknake seal on? Sest siis inimesed näevad, kuidas nad uudistele reageerivad. Ehk enamjaolt on nad seal hästi üllatunud näoga (see on praktiliselt jaapanlaste ainuke miimika peale naeratuse, mis on vastuvaidlematult esimesel kohal. Kuid jah, kui midagi jaapanlasele rääkida, siis ainuke näoline reaktsioon on „oooo“ või „eeeh?!?!“. Osakas näitas üks valge tüüp meile youtubest videot „Kuidas rääkida jaapani keelt ilma reaalseid sõnu kasutamata“:D Oli naljakas, kuid samas ka tõsi:)). Aknakeses on nad päris tihti ka tülpinud näoga. Väga huvitav igatahes.
Hiljem käisime pangas raha vahetamas. Kurss oli küll jube – 66 jeeni 1 AUD eest. Aga no mis teha, ega see eriti paremaks läinud selle 5 nädala jooksul. Nagu meilgi on pank kõige soodsam rahavahetuskoht. Neil on veel postkontorid-pangad, kuid seal raha vahetades tuleb enne paberimajadust täita. Ma ei tea, mis neil see nii keeruliseks on aetud. Või noh, ega ta midagi kontimurdvat ei olnud, aga 5 min ikka hakkama ei saa.
Peale panka läks Chie juuksurisse ning mina koos Kimi ja Ayumiga suundusime šoppama. Plaan oli mulle uued bikiinid saada, mida muidugi ei juhtunud, sest ükski ei sobinud, korvid liiga väikesed. Kui korvid sobisid, siis alumine osa oli küll selline, mida ainult mõni vanaema kannaks, mina igatahes küll mitte. Lootusetu, ega ma eriti lootnudki, aga proovida ju võis. Kim samal ajal valmistas ette järgmist kingitust Chie vanematele ja vanaemale – printis välja meie pea-aegu et ühsipildi ning raamis ära. Pärast läksime Starbucks’i kohvitama, oh Kim tekitas seal mõnusa segaduse. Kuna Ayumi aitas tal printida, siis tahtis Kim talle tänutäheks kohvi osta, kuid eelnevalt läks ise teise kassasse omale kohvi ostma, andis sisse tellimuse ning siis jooksis Ayumi juurde, kes alguses küll üritas viisakalt keelduda, kuid siiski nõustus. Müüja võttis raha (summa suutis katta ainult Ayumi kohvi) ning tõi Kimi kohvi. Ja siis ei saanud enam keegi aru mis toimus, sest Kim ei olnud veel enda kohvi eest maksnud, aga sai selle ning Ayumi tellimuse eest ei olnud keegi maksnud. Oeh. Lõpuks ikka asi lahenes ilusti.
Kui Chie meiega taaskord ühines läksime õhtustama. Sõime mõnusas restos, kus korra makstes saad tellida kuni süüa jaksad. Koht valiti tegelikult seetõttu, et kuigi seal on Jaapani stiilis lauad, siis laua all on põrand 30 cm madalamal kui muus ruumi osas, nii et sa saad siiski istuda ja ei ole sunnitud põlvitama. Väga geniaalne lahendus, mulle meedib! Mina oma puiste eurooplase jalgadega ei suuda üle 15 min põlvitada. Sellist põranda-tooli varianti leidub päris paljudes söögikohtades. Peale sööki asusime Jaapani meelelahutust mekkima ehk läksime karaokesse. Kuna jaapanlased Lääne mõistes pidu ei pane, siis karaoked on peamised sõpradega koosolemise kohad. Lauldakse, tehakse nalja ning muidugi juuakse. Karaokemajas on palju väikseid ruume, kuhu minnakse oma seltskonnaga. Sellist avatud karaoke-klubi neil väga ei eksisteeri. Kahju, aga jaapanlased on juba kord sellised häbelikud:). Tore meelelahutus, aga mitte just kõige odavam. Oleks muidugi toredam, kui ma laulda oskaksin:) Ma olin ikka täitsa jube, ainuke lugu, mille ma suutsin teistega samaväärsel tasemel esitada oli „Barbie Girl“, hahaa. Ja see „tase“ tähendas, et natuke üle poole läks täppi:) irwww. Et koorilaulu ma küll enam tagasi ei lähe, ei ole mõtet ennast ja teisi piinata:D
Järgmine päev oli Ayumil ja Kanal töövabad ning viiekesi läksime Ayumi väikse autoga trippama. Temal on siis see max 4 inimest auto. Leppisime kokku, et kui politsei tuleb, siis Kana peidab end ära. Ta on nii õbluke!!! Minu ranne on mitte väga palju liialdades tema kaks rannet. Piitspeenike. Tahaks öelda paljulevinud väljendit „kaks konti ja k**e hais“, kuid kuna ta nii kena tüdruk on, siis ütlen lihtsalt et sööb nagu linnuke ja ise võib ka kerge tuulega lendu minna:). Eks tal nimi ka juba vastav:P Käisime koske vaatamas. Oli nagu kosk ikka:D Vesi oli külm. Teised kükitasid kivi peal, aga mul oli ikka vaja sisse sumada. Kartsin küll, et võtab äkki jalad krampi, aga ei juhtunud midagi. Chie nagu ta on, ega temagi saanud ju mulle alla jääda ning lõpuks olid riburadapidi kõik vees. Ma olin ainuke, kes oli tõesti bikiinide väel. Jaapanlased väga oma paljast keha ei näita ning seetõttu tulid teised t-särkidega, mille all olid bikiinid. Minusugune „tünn“ ei tohiks kohe kindlasti oma paljast keha näidata. Oh, mu kõht oli suureks jututeemaks, mitte nii väga Nagasakis, rohkem Kumamotos. Kim alustas seda, ei saanud ei üle ega ümber. Vahel küll ütles, et talle meeldib, kuid ikka oli pinnuks silmas.
Ma vette väga kauaks ei jäänud, jahe hakkas. Chie pladistas kõige kauem ning tuli suuresti kekates veest välja, et küll nüüd on hea olla (ta oli uhke, et suutis kõige kauemaks jääda). Oeh. Vahel on lihtsalt nii kummaline, kui tema, olles 24-aastane ning tahtes hirmsasti välja näha ja olla kui täiskasvanu, kekkab nagu plikake ülilapsikute asjadega ning sealjuures ei saa aru, miks inimesed arvavad, et ta on maksimaalselt 20. No näiteks, peale Fuji mäe vallutamist olid meil mõlemal jalad haiged. Kolmandal päeval mul veel väga väga õrnalt tuikas, kuid Chiel olid jalad korras. Ta küsis mu jalgade kohta, vastasin, et veidi valutavad, mille peale tema kuulutas uhkeldades „Aga minul ei valuta!“. Mul ei ole selle peale kunagi midagi öelda. Kasva suureks! Te peaksite seda ise kuulma, see on tõesti nagu mu vanem õde kui ta oli 8-aastane. Chie kahjuks ise ei näe seda. Asja positiivne külg on see, et tänu tema lapsikule loomule olen mina kõvasti suuremaks saanud. Olen palju mõelnud, mis teeb täiskasvanust täiskasvanu ning arvan, et see on kannatlikkus. See, kui sa ei ärritu igasuguste pisiasjade peale ning lased inimestel olla, see vajab palju kannatlikkust, kindlat meelt ning tahtejõudu. Samas teeb see su enda rahulikumaks. Täiskasvanumaks. Austraaliasse tulles olin ma 24 ning kõik arvasid et olen 16, max 18. Veel aasta tagasi pakuti 20, 22. Ja nüüd, aasta hiljem, pakutakse 26, mis on mu õige vanus. Mis juhtus?!?!?! Ja see ei ole mitte üks inimene, kes pakub 26. 4tk järjest ja kõik on täppi pannud. Vahel üritan ise eelnevalt nalja teha, et 16 olen ja mitte keegi ei saa naljast aru. Daaaa. Minu jaoks on see positiivne, vähemalt nii kaua kuni keegi 30 pakkuma ei hakka:D No nüüd ma saan jälle lapsikum olla, sest mul sellised asjalikud inimesed ümberringi;D Ah, mis ma seletan, tegelikult on 2a Austraalia päikest mulle kortsud näkku tekitanud:P Kusjuures tegelikult inimesed ütlevad mulle, et mul on väga ilus sile nahk, mis on teine asi, millest ma aru ei saa. Okei, Jaapanis võõrad naised tulid tänaval ligi või kui putkast süüa ostsin ning esimesel aastal noored jaapanlased korrutasid kõik mulle seda sama juttu, aga nüüd siin ka, Port Douglases üks meesterahvas sai selle välja öeldud. Ma lihtsalt ei saa aru, millest nad räägivad, mul on pubekast peale lõug vinne täis olnud ja on siiamaani. Kogu aeg. Kohutav, vahel ei saa pildi peal isegi naeratada. Midaiganes, ei hooli nagunii.
Pärast ujumist võtsime ette väikse jalutuskäigu metsas. Käisime sillal, tegime pilte ning läksime Nagasakisse tagasi. Ostsime midagi näksida ning läksime sadamasse päikseloojangut nautima. Väga ilus oli. Neil olid merepäevad ning üks suur laev oli teel sadamasse. Võrratu vaatepilt. Sile vesi, päike ja mastidega laev. No ja muidugi mäed. Kadestasin, et Chie nii ilusas kohas üles on kasvanud. Poest saime ka erinevat tüüpi säraküünlaid ning peale loojangut läksime neid mere äärde põletama, sadamast veidike eemale. Äge oli. Tuli lapsepõlv meelde.
Järgmise päeva esimese poole vedelesime Chie vanemate juures. Käisime netis. Ma proovisin telekamänge, Chie isa tutvustas. Mul oli temaga hea klapp, kahju ainult, et ta inglise keelt nii vähe rääkis. Mängudest võtsin ette lennukisõidu, bowlingu ning lauatennise. Viimased kaks olid aktiivsed mängud, ehk pidin reaalselt käega vehkima. Huvitav.:)
Lõuna paiku läksime tagasi vanaema juurde, et asju pakkida ning sättida. Minul oli tõsine katsumus vaja läbida – Chie vanematele ning vanaemale kaardid kirjutada. Ma ei toonud mingeid suveniire Austraaliast, sest see ei ole minu kodumaa ning Chie saatis neile nii palju träni eelnevalt. Ta ostis suure kastitäie maiustusi lastele. Ma eelnevalt juba ammu küsisin, et mis ma peaksin kingituseks tegema, aga Chie väitis alati, et midagi ei ole vaja. Nii ma mõtlesingi midagi tee pealt haarata, kuid mis mul siiski kahjuks ei õnnestunud. Kim, nagu juba mainitud, muudkui kinkis ja kinkis. Samas mul ei olnud raha, et midagi hirmus kallist ja palju osta ning ma tean, et vanad inimesed ei taha mingit träni. Nägin ka millise näoga vanaema Kimi kingitud söögipulgad vastu võttis, et noh jah. Ühesõnaga raha mul ei olnud, aga tänu oli suur. Nii ma otsustasingi midagi südamest teha. Ostsin ka natuke näksimist ning kaardid. Kuna ei vanemad ega vanaema inglise keelt lugeda ei suuda, siis loomulikult pidin kaardid Jaapani keeles kirjutama. Selleks kasutasin Chie abi. Kirjutasin jutu inglise keeles valmis ning lasin tal tõlkida. Ta tahtis küll alguses keelduda, kui minu A4 täis teksti nägi, kuid ma ütlesin, et tähtis on, et mõte jääks samaks, ei pea sõna-sõnalt olema. Tean omast käest, et sõna-sõnalt on ikka väga raske tõlkida, eriti nii erinevaid keeli. 2 h kirjutasin kahte kaarti, käsi oli lõpuks nii krampis. Aga üritasin täpselt Chie käekirja järgi teha, kus iganes konksuke oli, või kriips oli veidi kaarega, siis tegin järgi. Hiljem kuskil suvalises käimlas wc potil istudes ning uksele kleebitud tekste lugedes sain aru, et need konksukesed ja väiksed kaarekesed kriipsukestel ongi olulised. Ega ma ise aru saanud, mida ma neile siis täpselt ütlesin, aga nad olid väga õnnelikud. Chie vanaema tuli veel hiljemgi tänama ning ema tal helistas 3 päeva hiljem ja suure elevusega seletas, mida ma olin kirjutanud (Chie muidugi pahandas emaga, et kle ma ju tean mis seal on, mina ju tõlkisin, irwww). Siis ma olin õnnelik, sest nemad olid õnnelikud ja nemad olid õnnelikud, sest mina olin õnnelik. Chie isa oli viimasel õhtul muretsema hakanud, et neil ei ole meile kingitusi, et äkki peaks meile raha andama. Issand!!! Ma ju sain yukata ning kogu söök ja meie tassimine ühest kohast teise jne.
Viimase õhtu Nagasakis veetsime Chie sõpradega Ayumi ning Kanaga. Sõime õhtust. Kana tegi kingituseks käeketi (ta töötab ehete poes, meisterdab neid pidevalt) ning Ayumi käest pildialbumi. Eelnevalt käisime kiirpilte kambakesi tegemas. Hirmus ilusad pildid tulevad sealt välja, üldreeglina seetõttu, et pildid on ülevalgustatud, ehk näod on valgemad kui nad tegelikult on. Mina olin kahjuks liiga valge:). Kleeps-pildid siiani rahakoti vahel. Tore mälestus. Kenad inimesed.
Järgmisel päeval bussiga Kumamotosse, kus ootas meid ees minu kolmas Jaapani suur sõber Kurumi. Minu väike Jaapani õeke.:)
Järgmisel päeval peale õhtusööki külastasime Chie endist (nüüdseks jällegi praegust) töökohta – lasteaeda. Ma küll natuke pelgasin, liiga palju lapsi või nii, aga tegelikult oli tore :) Väiksed mudilased igal pool ringi jooksmas. Kuna Jaapani emad lähevad järjest varem peale lapse sündi tööle tagasi (sest raha napib), siis on neil ka sõimerühm. Veetsime seal päris mitu tundi. Nägin ka Chie töökaaslasi, kellega sai Sydneys uus aasta vastu võetud. Nägid üsna räsitud välja. Ega ma kadesta neid, raske töö ikkagi. Silma torkas, et Jaapani lapsed ei teadvusta, et mitte kõik inimesed maailmas ei räägi jaapani keelt. Üks näiteks küsis minu käest oma emakeeles, mis pidi aluspükse jalga panna. Ma muidugi vahtisin juhmi näoga ning andsin Chiele häirekella. Kuid neil on oma telekaprogrammid, Ameerika filme näidatakse ainult reede või laupäeva õhtuti, pole siis ime, et lapsed ei tea, et maailm on tegelikult mitmekeelne. Filme üldse eriti ei näidata. Nii palju kui mina juhtusin telekat nägema, siis olid seal ainult jutusaated. Õigemini on need naljashõud. Ma kahjuks ei saanud naljast aru ning seetõttu ei saanud üldse aru, miks neid vaadatakse. Kõik programmid olid sellised. Kusjuures uudistesaates, kus on erinevad teadvustajad (minimaalselt 4, aga üldiselt rohkem), on ekraani all nurgas väike aknake, kus näidatakse mitte aktiivseid teadvustajaid. Ehk kui Mati räägib kuidas taifuun maja ära lõhkus, siis Tiina on väikses aknas, ning kui ta seda õigel ajal ei märka, siis näevad inimesed kuidas ta haigutab. Miks see aknake seal on? Sest siis inimesed näevad, kuidas nad uudistele reageerivad. Ehk enamjaolt on nad seal hästi üllatunud näoga (see on praktiliselt jaapanlaste ainuke miimika peale naeratuse, mis on vastuvaidlematult esimesel kohal. Kuid jah, kui midagi jaapanlasele rääkida, siis ainuke näoline reaktsioon on „oooo“ või „eeeh?!?!“. Osakas näitas üks valge tüüp meile youtubest videot „Kuidas rääkida jaapani keelt ilma reaalseid sõnu kasutamata“:D Oli naljakas, kuid samas ka tõsi:)). Aknakeses on nad päris tihti ka tülpinud näoga. Väga huvitav igatahes.
Hiljem käisime pangas raha vahetamas. Kurss oli küll jube – 66 jeeni 1 AUD eest. Aga no mis teha, ega see eriti paremaks läinud selle 5 nädala jooksul. Nagu meilgi on pank kõige soodsam rahavahetuskoht. Neil on veel postkontorid-pangad, kuid seal raha vahetades tuleb enne paberimajadust täita. Ma ei tea, mis neil see nii keeruliseks on aetud. Või noh, ega ta midagi kontimurdvat ei olnud, aga 5 min ikka hakkama ei saa.
Peale panka läks Chie juuksurisse ning mina koos Kimi ja Ayumiga suundusime šoppama. Plaan oli mulle uued bikiinid saada, mida muidugi ei juhtunud, sest ükski ei sobinud, korvid liiga väikesed. Kui korvid sobisid, siis alumine osa oli küll selline, mida ainult mõni vanaema kannaks, mina igatahes küll mitte. Lootusetu, ega ma eriti lootnudki, aga proovida ju võis. Kim samal ajal valmistas ette järgmist kingitust Chie vanematele ja vanaemale – printis välja meie pea-aegu et ühsipildi ning raamis ära. Pärast läksime Starbucks’i kohvitama, oh Kim tekitas seal mõnusa segaduse. Kuna Ayumi aitas tal printida, siis tahtis Kim talle tänutäheks kohvi osta, kuid eelnevalt läks ise teise kassasse omale kohvi ostma, andis sisse tellimuse ning siis jooksis Ayumi juurde, kes alguses küll üritas viisakalt keelduda, kuid siiski nõustus. Müüja võttis raha (summa suutis katta ainult Ayumi kohvi) ning tõi Kimi kohvi. Ja siis ei saanud enam keegi aru mis toimus, sest Kim ei olnud veel enda kohvi eest maksnud, aga sai selle ning Ayumi tellimuse eest ei olnud keegi maksnud. Oeh. Lõpuks ikka asi lahenes ilusti.
Kui Chie meiega taaskord ühines läksime õhtustama. Sõime mõnusas restos, kus korra makstes saad tellida kuni süüa jaksad. Koht valiti tegelikult seetõttu, et kuigi seal on Jaapani stiilis lauad, siis laua all on põrand 30 cm madalamal kui muus ruumi osas, nii et sa saad siiski istuda ja ei ole sunnitud põlvitama. Väga geniaalne lahendus, mulle meedib! Mina oma puiste eurooplase jalgadega ei suuda üle 15 min põlvitada. Sellist põranda-tooli varianti leidub päris paljudes söögikohtades. Peale sööki asusime Jaapani meelelahutust mekkima ehk läksime karaokesse. Kuna jaapanlased Lääne mõistes pidu ei pane, siis karaoked on peamised sõpradega koosolemise kohad. Lauldakse, tehakse nalja ning muidugi juuakse. Karaokemajas on palju väikseid ruume, kuhu minnakse oma seltskonnaga. Sellist avatud karaoke-klubi neil väga ei eksisteeri. Kahju, aga jaapanlased on juba kord sellised häbelikud:). Tore meelelahutus, aga mitte just kõige odavam. Oleks muidugi toredam, kui ma laulda oskaksin:) Ma olin ikka täitsa jube, ainuke lugu, mille ma suutsin teistega samaväärsel tasemel esitada oli „Barbie Girl“, hahaa. Ja see „tase“ tähendas, et natuke üle poole läks täppi:) irwww. Et koorilaulu ma küll enam tagasi ei lähe, ei ole mõtet ennast ja teisi piinata:D
Järgmine päev oli Ayumil ja Kanal töövabad ning viiekesi läksime Ayumi väikse autoga trippama. Temal on siis see max 4 inimest auto. Leppisime kokku, et kui politsei tuleb, siis Kana peidab end ära. Ta on nii õbluke!!! Minu ranne on mitte väga palju liialdades tema kaks rannet. Piitspeenike. Tahaks öelda paljulevinud väljendit „kaks konti ja k**e hais“, kuid kuna ta nii kena tüdruk on, siis ütlen lihtsalt et sööb nagu linnuke ja ise võib ka kerge tuulega lendu minna:). Eks tal nimi ka juba vastav:P Käisime koske vaatamas. Oli nagu kosk ikka:D Vesi oli külm. Teised kükitasid kivi peal, aga mul oli ikka vaja sisse sumada. Kartsin küll, et võtab äkki jalad krampi, aga ei juhtunud midagi. Chie nagu ta on, ega temagi saanud ju mulle alla jääda ning lõpuks olid riburadapidi kõik vees. Ma olin ainuke, kes oli tõesti bikiinide väel. Jaapanlased väga oma paljast keha ei näita ning seetõttu tulid teised t-särkidega, mille all olid bikiinid. Minusugune „tünn“ ei tohiks kohe kindlasti oma paljast keha näidata. Oh, mu kõht oli suureks jututeemaks, mitte nii väga Nagasakis, rohkem Kumamotos. Kim alustas seda, ei saanud ei üle ega ümber. Vahel küll ütles, et talle meeldib, kuid ikka oli pinnuks silmas.
Ma vette väga kauaks ei jäänud, jahe hakkas. Chie pladistas kõige kauem ning tuli suuresti kekates veest välja, et küll nüüd on hea olla (ta oli uhke, et suutis kõige kauemaks jääda). Oeh. Vahel on lihtsalt nii kummaline, kui tema, olles 24-aastane ning tahtes hirmsasti välja näha ja olla kui täiskasvanu, kekkab nagu plikake ülilapsikute asjadega ning sealjuures ei saa aru, miks inimesed arvavad, et ta on maksimaalselt 20. No näiteks, peale Fuji mäe vallutamist olid meil mõlemal jalad haiged. Kolmandal päeval mul veel väga väga õrnalt tuikas, kuid Chiel olid jalad korras. Ta küsis mu jalgade kohta, vastasin, et veidi valutavad, mille peale tema kuulutas uhkeldades „Aga minul ei valuta!“. Mul ei ole selle peale kunagi midagi öelda. Kasva suureks! Te peaksite seda ise kuulma, see on tõesti nagu mu vanem õde kui ta oli 8-aastane. Chie kahjuks ise ei näe seda. Asja positiivne külg on see, et tänu tema lapsikule loomule olen mina kõvasti suuremaks saanud. Olen palju mõelnud, mis teeb täiskasvanust täiskasvanu ning arvan, et see on kannatlikkus. See, kui sa ei ärritu igasuguste pisiasjade peale ning lased inimestel olla, see vajab palju kannatlikkust, kindlat meelt ning tahtejõudu. Samas teeb see su enda rahulikumaks. Täiskasvanumaks. Austraaliasse tulles olin ma 24 ning kõik arvasid et olen 16, max 18. Veel aasta tagasi pakuti 20, 22. Ja nüüd, aasta hiljem, pakutakse 26, mis on mu õige vanus. Mis juhtus?!?!?! Ja see ei ole mitte üks inimene, kes pakub 26. 4tk järjest ja kõik on täppi pannud. Vahel üritan ise eelnevalt nalja teha, et 16 olen ja mitte keegi ei saa naljast aru. Daaaa. Minu jaoks on see positiivne, vähemalt nii kaua kuni keegi 30 pakkuma ei hakka:D No nüüd ma saan jälle lapsikum olla, sest mul sellised asjalikud inimesed ümberringi;D Ah, mis ma seletan, tegelikult on 2a Austraalia päikest mulle kortsud näkku tekitanud:P Kusjuures tegelikult inimesed ütlevad mulle, et mul on väga ilus sile nahk, mis on teine asi, millest ma aru ei saa. Okei, Jaapanis võõrad naised tulid tänaval ligi või kui putkast süüa ostsin ning esimesel aastal noored jaapanlased korrutasid kõik mulle seda sama juttu, aga nüüd siin ka, Port Douglases üks meesterahvas sai selle välja öeldud. Ma lihtsalt ei saa aru, millest nad räägivad, mul on pubekast peale lõug vinne täis olnud ja on siiamaani. Kogu aeg. Kohutav, vahel ei saa pildi peal isegi naeratada. Midaiganes, ei hooli nagunii.
Pärast ujumist võtsime ette väikse jalutuskäigu metsas. Käisime sillal, tegime pilte ning läksime Nagasakisse tagasi. Ostsime midagi näksida ning läksime sadamasse päikseloojangut nautima. Väga ilus oli. Neil olid merepäevad ning üks suur laev oli teel sadamasse. Võrratu vaatepilt. Sile vesi, päike ja mastidega laev. No ja muidugi mäed. Kadestasin, et Chie nii ilusas kohas üles on kasvanud. Poest saime ka erinevat tüüpi säraküünlaid ning peale loojangut läksime neid mere äärde põletama, sadamast veidike eemale. Äge oli. Tuli lapsepõlv meelde.
Järgmise päeva esimese poole vedelesime Chie vanemate juures. Käisime netis. Ma proovisin telekamänge, Chie isa tutvustas. Mul oli temaga hea klapp, kahju ainult, et ta inglise keelt nii vähe rääkis. Mängudest võtsin ette lennukisõidu, bowlingu ning lauatennise. Viimased kaks olid aktiivsed mängud, ehk pidin reaalselt käega vehkima. Huvitav.:)
Lõuna paiku läksime tagasi vanaema juurde, et asju pakkida ning sättida. Minul oli tõsine katsumus vaja läbida – Chie vanematele ning vanaemale kaardid kirjutada. Ma ei toonud mingeid suveniire Austraaliast, sest see ei ole minu kodumaa ning Chie saatis neile nii palju träni eelnevalt. Ta ostis suure kastitäie maiustusi lastele. Ma eelnevalt juba ammu küsisin, et mis ma peaksin kingituseks tegema, aga Chie väitis alati, et midagi ei ole vaja. Nii ma mõtlesingi midagi tee pealt haarata, kuid mis mul siiski kahjuks ei õnnestunud. Kim, nagu juba mainitud, muudkui kinkis ja kinkis. Samas mul ei olnud raha, et midagi hirmus kallist ja palju osta ning ma tean, et vanad inimesed ei taha mingit träni. Nägin ka millise näoga vanaema Kimi kingitud söögipulgad vastu võttis, et noh jah. Ühesõnaga raha mul ei olnud, aga tänu oli suur. Nii ma otsustasingi midagi südamest teha. Ostsin ka natuke näksimist ning kaardid. Kuna ei vanemad ega vanaema inglise keelt lugeda ei suuda, siis loomulikult pidin kaardid Jaapani keeles kirjutama. Selleks kasutasin Chie abi. Kirjutasin jutu inglise keeles valmis ning lasin tal tõlkida. Ta tahtis küll alguses keelduda, kui minu A4 täis teksti nägi, kuid ma ütlesin, et tähtis on, et mõte jääks samaks, ei pea sõna-sõnalt olema. Tean omast käest, et sõna-sõnalt on ikka väga raske tõlkida, eriti nii erinevaid keeli. 2 h kirjutasin kahte kaarti, käsi oli lõpuks nii krampis. Aga üritasin täpselt Chie käekirja järgi teha, kus iganes konksuke oli, või kriips oli veidi kaarega, siis tegin järgi. Hiljem kuskil suvalises käimlas wc potil istudes ning uksele kleebitud tekste lugedes sain aru, et need konksukesed ja väiksed kaarekesed kriipsukestel ongi olulised. Ega ma ise aru saanud, mida ma neile siis täpselt ütlesin, aga nad olid väga õnnelikud. Chie vanaema tuli veel hiljemgi tänama ning ema tal helistas 3 päeva hiljem ja suure elevusega seletas, mida ma olin kirjutanud (Chie muidugi pahandas emaga, et kle ma ju tean mis seal on, mina ju tõlkisin, irwww). Siis ma olin õnnelik, sest nemad olid õnnelikud ja nemad olid õnnelikud, sest mina olin õnnelik. Chie isa oli viimasel õhtul muretsema hakanud, et neil ei ole meile kingitusi, et äkki peaks meile raha andama. Issand!!! Ma ju sain yukata ning kogu söök ja meie tassimine ühest kohast teise jne.
Viimase õhtu Nagasakis veetsime Chie sõpradega Ayumi ning Kanaga. Sõime õhtust. Kana tegi kingituseks käeketi (ta töötab ehete poes, meisterdab neid pidevalt) ning Ayumi käest pildialbumi. Eelnevalt käisime kiirpilte kambakesi tegemas. Hirmus ilusad pildid tulevad sealt välja, üldreeglina seetõttu, et pildid on ülevalgustatud, ehk näod on valgemad kui nad tegelikult on. Mina olin kahjuks liiga valge:). Kleeps-pildid siiani rahakoti vahel. Tore mälestus. Kenad inimesed.
Järgmisel päeval bussiga Kumamotosse, kus ootas meid ees minu kolmas Jaapani suur sõber Kurumi. Minu väike Jaapani õeke.:)
Jaapan, Nagasaki, Õhtusöök Chie perekonnaga
Täna oli küll plaanis turule ning matkama minna, kuid vaatamata veel kestvale kuivale hooajale kallab taas valget vett taevast. Sättisin end taaskord kirjutama, sest kirjutada on palju:)
Et me oleme siis endiselt Nagasakis, kolmas päev Jaapanis, esmaspäev. Hommikul tegime väikse matka Chie ning Kimiga. Käisime sadamas, mida eriti enam ei kasutada, kuid mis oli siiski muljetavaldav (Chie kodukandis on mitmeid sadamaid). Lõuna paiku korjas Chie isa meid üles ning läksime nende juurde korterisse. Enamus aega läks neti peale. Seejärel suundusime Vanaema juurde. Terve Chie suguvõsa oli sinna kutsutud, Chie isa oli tellinud erinevaid sorte sushisid. Põhimõtteliselt oli see Chie tagasituleku auks. Minule ja Kimile oli veel eraldi tellitud suurema poolne kauss eriliste roogadega. Põhimõtteliselt ikkagi riis ja mereannid. Maitses ülihea. Kim sõi ennast segaseks. Õhtul pakkus Chie isa minna Nagasaki öövaadet kaema, kuid Kim oli suremas ning jäigi minemata. Nagasaki öövaade on oma ilu poolest maailma teisel kohal. Võiksin ju Kimi peale pahane olla, aga ma tegelikult ise ka ei jaksanud väga minna, väss oli peal.
Mul oli mingit kaks jobudikku toakaaslasteks kellel oli vaja ööse kaheni jutustada ning kui magama keerasid, siis norskasid nagu segased. Me kolm magasime põrandal madratsitel – nagu ikka Jaapanis. Kui voodikohti valisime, siis kuidagi läks nii, et mina oleks pidanud keskel magama, kuid juba eelnevatest kogemustest teadsin, et nad mõlemad, nii Chie kui ka Kim, norskavad kohutavalt ning mina keeldusin. Siis sain ääre peale. Aga ega see eriti aidanud. Kim norskab rohkem siis, kui magama läheb ning Chie norskab rohkem hommikul. Chiet ma väga ei kuulnudki, aga Kim oli see-eest väga selge:S Kim oli muidu vupsti hommikul vara üleval (ta tõmbles nii palju, et mitte ebaviisakas või jalus olla, sest Koreas ju teatavasti tuleb vanemate inimeste ees lömitada ning kunagi ei või end kas või korrakski vabalt tunda lasta) ja ajas meid ka vähemalt pool tundi varem üles kui vaja. Peale kolme nädalat reisimist nendega ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal Kim minema läheb (see oli siis juba Oita ning Fukuoka, kuhu me läksime peale Kumamotot uuesti), sest kogu see jama algas juba Perthis. Oitas olin juba täitsa soss omadega, isegi meie ühine sõber Kazu ütles, et ma näen kohutav välja, alguses ma ei saanud aru millest ta räägib, aga siis vaatasin peeglisse....
Tagasi õhtusöögi juurde. Ma üritan oma vigaste väljenditega edasi anda, mida ma kogesin (vabandan kõigi ees ette ära, kui ma enamike asjade kohta „mingi“ ütlen, sest mul lihtsalt täpne sõnavara puudub, häbi mulle!:)) Sushi – mis tähendab riis mereandidega. Viimaseid süüakse enamasti küpsetamata ehk toorelt. Ise ma kohe aru ei saanud, et ma toorest kala söön, aga kõhuprobleeme ei tekkinud ning maitses hästi. Üpris populaarsed on ka minu lemmikud kaheksajalg ning kalmaar. Viimaseid ostsin päris palju poest kuivatatuna, vahel olid soolased vahel mitte nii soolased, kuid palava ilmaga kulusid marjaks ära. Aasia snäkid on üldse erilised, nad on tervislikud, enamasti meresaadused, nad on head. Oi ma jõhverdasin neid süüa. Ma sõin üldse palju. Sest toit oli lihtsalt võrratu!!! Ei ole vürtsikas. Kui toit ei olnud ülihea, siis oli ta lihtsalt hea. Ei mäleta ühtegi kogemust, kus mul ei oleks toit meeldinud. Ainuke probleem on mul red beaninga (punane uba?) või noh ka valge oaga. Nendest tehtud küpsised ei lähe mul alla, allergia on ka muidugi, kuid maitse ja kõik... ei lähe alla, muudkui keerleb suus:)
Eks peamine põhjus, miks mulle toit alati maitses oli ka selles, et Chie teadis mis mulle meeldib ning juhindusin alati tema soovitustest. Ilma tema tõlkimiseta oleksin väga tihti restoranis jänni jäänud. Paljudes kohtades on küll inglisekeelsed menüüd, kuid need kohati erinevad originaalist ning seal ei ole kõik kirjas. Nii et tänud Chiele, kes mu kõhu eest nii hästi hoolitses:) Eriti meeldis mulle „okonomiaki“, mis on Jaapani pannkook. Ehk tavaline pannkook, millele pannakse kapsast ja veel asju sisse ning peale maalitakse kahest erinevast kastmest ruudukujuline muster ning peale raputatakse kala-helbeid (kalast tehtud õhukesed kerged helbed, kui puhud, siis lendavad laiali;)) Tokyos proovisime ka mingit teist „-iakit“, ma erinevust enam ei mäleta, kuid maitses ka väga hästi.
Jaapanis on üldse enamik restorane spetsialiseerunud. Kas on wudongi (nuudlid) või okonimiaki või jne ... restoran. Okonomiaki pead väga tihti ise valmis küpsetama, sulle tuuakse taigen ning koostisosad (sarnane Koreale).
Korra ühes pommiaugus, kus me näljastena meeleheitlikult söögikohta otsisime, mida meie rahakott kannataks ning mis avatud oleks, leidsime kohviku. Ma tellisin karri. Issand, see oli niiiii hea. Mulle üldse Jaapani karri meeldib (Austraalias on see „Golden Curry“, müüakse enamikes supermarketites), aga see oli lihtsalt oivaline!!! Ja kogu teenindus oli super. Me olime praktiliselt ainukesed kliendid. Tädi üksi möllas. Hiljem tellisin karrit ka mõnedes kiirsöögikohtades, aga siis pidin kahjuks pettuma. Kui ma vaid oleks suuteline seda maitse-elamust kirjeldama!
Oma sõbra Kurumi juures Kumamotos proovisin ka toorest hobust. Mulle meeldis! Alguses küll pelgasin, kuid maitses ning kõht pidas ka vastu. Muidu on see väga kallis kaup Jaapanis.
Kui ma nüüd seda söögi teemat siin lahkama hakkasin eks ma üritan siis omadega juba lõpuni minna:). Jaapanis müüakse ohtralt erinevat tüüpi „jäätiseid“. Jutumärkides, sest vahel on nad mahlapulgad, vahel lihtsalt pulgad, vahel on nad kile sisse pakitud purustatud jää-helbed, kus plast-toru lutsides saad kuuma päikese all oma rahulduse;) Erinevaid sorte on palju! Koorejäätise erinevaid sorte niii palju ei ole. Mulle läks väga hästi paele Kalpise jäätis. Kalpise vesi meeldis mulle ka. Kalpis on mingi bakter, mis on organismile hea ja mis lisatakse veele (vesi on siis piimjas-valge). Üks Austraalia tüüp oli sellest sõltuvusse jäänud, õnneks mainis Chie mulle seda fakti reisi alguses, sest mul oli ka täitsa oht sõltuvusse sattuda. Õnneks hakkas organism üsna pea allergia-sümptomitega streikima ning päris sõltuvusse ei sattunud. Eriti meeldis mulle Kalpise-jäätis piimaga:) Oi kui hea, oi kui hea peale ristiretke 39-kraadise kuumusega üliniiskes kliimas.... mmmmmmm.
Jaapani mahlad mulle erilist muljet ei jätnud. Tavalised või ei meeldinud. Need sai kohe esimesest ettejuhtuvast müügiautomaadist järgi proovitud. Müügiautomaadid on Jaapanis igal pool. Iga jumala nuka peal vähemalt 3tk järjest. Sealt saab praktiliselt kõike. Kohvi, teed (plast- või plekkpurgis; enamjaolt külmad, mis on kuuma-kliima riikides väga levinud joogid), mahla, vett, suitsu. Viimastega on küll nii, et sa pead suutma vastava kaardiga masinale tõestada, et sa oled vähemalt 18, kuid sa seda teha ei suuda, siis suitsu ei saa:). Kord üks Austraalia tüüp rääkis, et Tokyos saab isegi kasutatud naiste aluspesu müügiautomaadist osta, (seal neid perverte ikka leidub), meil endil jäi see „ime“ nägemata-proovimata. Kunagi oli küll plaan ise äri teha ning oma vanad trussikud müüki panna, aga näh... ei läinud õnneks:P:D
Teemaga jätkudes lähen üle pervertide teemale:) Perverte Jaapanis on. Tänavapildis neid väga ei kohta, kuid kui kohtad, siis eriti õnnelik selle üle ei ole. Me õnneks ei kohanud kedagi. Suuremates linnades on naistele eraldi rongid (tipptundidel) või on vähemalt eraldi ooteread (perroonile on ära märgitud, kus kohas uksed avanevad ning inimesed kogunevad üksteise järele sappa ja ootavad). Põhjus on selles, et mõned perverid kasutavad suurt inimhulka ning nügimist ära ja käperdavad naisi. Jaapanis seksist kõva häälega ei räägita. Sex on tabu teema. Mitte kõigile, kuid enamikele. Ma arvan, et olen Chiest rääkides juba piisavalt näited toonud. Samas on varjatud sex kreisi!!!! See on kreisi mida nad teevad!!!! Tokyos on absoluutselt kõigile midagi. Mida iganes soovid. Ka sinu kõige hullemad unelmad suudetakse reaalsusesse tuua. Sellest „Jaapanist“ enamik kohalikke, enamik kohalikke tüdrukuid ei tea midagi. Meie käisime ainult maid kohvikus. Meiega oli kaasas tokyolasest ühine sõber Keita. Ta küll häbenes, ta häbenes, et see on tema kodu. Ta oli korra seal juba ühe Austraalias kohatud sõbraga käinud, enne seda ei olnud ta kunagi oma jalga Tokyo „pahelisse“ linnaossa tõstnud, ta isegi ei teadnud selle olemasolu. Tegelikult asuvad maid (e.k teenijatüdruk) kohvikud tehnika-linnaosas. Meeste-teema noh:) Ma ostsin sealt oma elu kõige kallima capuccino (1200 jeeni). 500 jeeni oli ainuüksi istekoha tasu. Aga sellest hiljem, kui reisikirjeldusega ükskord sinnani jõuan:) (Loodan, et ei unune:P)
Ma ikka suudan teemast nii kõrvale kalduda:) Kui ma nüüd taaskord õhtusöögi juurde tagasi pöördun, siis ... ega mul suurt rohkem rääkida ei ole. Tavaline perekonna-kogunemine, kus söödi ning räägiti. Chie tädi tervitas ming suure aupakliku kummardusega, kui mina, kohutav valge plika, suutsin tekitada midagi kniksu ning kummarduse vahepealset. Ma vist reisi lõpuks sain enam-vähem talutava kummardusega hakkama. Mul on ikka harjumus kniks teha, kuid tean ka, et tuleb kummarduda ning tervitades tuleb inimesele silma vaadata. Ja ma siis teen neid kolme asja korraga... juubeeeee. Tegelikult tuleb seista sirgete jalgadega ning mida rohkem austad seda sügavamale kummardud ning silma ei pea üldse jõllitama. See on Aasia värk, isegi klaase kokkulüües ei vaadata silma. Eks ma siis häbenesin iga kord, kui üritasin korralikult tervitada. Chie isale viskasin muidugi kohe käpa pihku, ta sai täitsa hakkama. Hiljem muidugi tuli välja, et tegelikult on ebaviisakas, kui noorem inimene vanemale kätt annab. Tuleb oodata kuni vanem inimene sind kätt-pidi tervitab. Oh need reeglid!!! Chie vanematel oli muidu ükskõik, nad on uue-ajastu inimesed ning ei ole tobedates vanades reeglites kinni, lihtsalt kord peab majas olema. Nad väga sõbralikud ja lahked. Vanaema ka.
Ma nüüd räägin natuke Kimist. Ta vist ka natuke pervert, laste pervert. Talle hirmsasti lapsed meeldivad. Juba teisel päeval, kui Chie vanemate juures olime, oli Chie õde koos oma kolme lapsega seal. Kim asus kohe nendega mängima. Aga ta on kuidagi imelik. Ta nagu ei oska nendega mängida, ta lihtsalt tahab hirmsasti laste käest tähelepanu saada ning neile meeldida. Põhimõtteliselt käib neil järel. Alguses oli lastel põnev, kuid õhtusöögi ajal väsisid ära. Ja Kim muudkui jälitas neid. Kui mulle suvepäevadeks kimonot selga pandi, siis Kim andis neile minu kaamera mängida, et lapsed, tehke pilte! Ma pidin ära minestama!!! Aga ma ei saanud midagi teha, sest Chie ja tema õde pakkisid mind kinni. Tegin nii kurja nägu kui sain. Kim sai aru ning siis oli pahane mu peale, võttis kaamera laste käest ära ja viskas voodi peale. Ma hiljem pühkisin väiksed näpujäljed objektiivi pealt ära ning asi töötas jälle, kuid.... anna oma kaamera neile mängida!!! Kim ise on väga uhke enda üle, sest Ainult Tema on selline, kes annab lastele kaamera kätte ning siis ta näeb maailma läbi laste silmade. Ainult Tema!!!! Ooo-la-laaaa. No mida iganes, aga tee seda Oma Kaameraga!!!! (tal ei olegi oma kaamerat, õe käest laenas). No jumal! Lapsed olid nii väiksed, et need ei osanud mu kaameraga midagi teha, itsitasid ainult ja andsid seda käest kätte. Vähe sellest, et meil Kimiga nagunii juba probleemid olid, siis see oli küll liiast. Õhtusöögi lõppedes hakkas Chie noorim vend lastega mängima. Ta oli hoopis teistsugune. Ta tõesti mängis ja mürgeldas nendega. Tema ei tahtnud laste tähelepanu, tema andis tähelepanu. Lapsed läksid täitsa segaseks:D Mürgeldamise peale hakkasid kõik higistama ning kiskusid kõik oma riided seljast, sedasi meil siis jooksid mingid kolm porganit seal ringi:D Chie õde naeratas häbenedes minu poole, ma naeratasin vastu, sest minul ei olnud küll sellega probleeme. Lapsed on lapsed ja perekond on perekond. Paar korda ainult hüppasin jalule, et pesamuna trepist peakat ei paneks, aga muidu oli kõik okidoki. See-eest Kim sõna otses mõttes varjas oma käed silmadega kui paljaid lapsi nägi. See läks Chiele väga hinge – need on ju lapsed!!!! Mul sellega nii palju probleeme ei olnud, sest ma ise ka ei osanud enne lastega kuidagi käituda ning nii palju räägitakse laps-pervertidest, et ma ei suutnud ka aru saada, et kus maal see piir on. Ühesõnaga, kui Kim ükskord Koreasse tagasi läks, siis meil oli Chiega millest rääkida ning meil oli taaskord ühine „vaenlane“ ning taaskord tänu sellele läksid meie omavahelised suhted paremaks. Mõneks ajaks:). No tegelt ajas Kim tal ka lõpuks kopsu üle maksa. Kim tegi temaga täpselt samu „nalju“ mida minuga Koreas tegi ning Chie ärritus ka silmnähtavalt, kuigi ta üritas seda varjata, hiljem isegi ei üritanud, aga ega Kim ikka aru saanud.
Õhtusöögil vaatasime Chie isaga Sumot. Meil päris Sumot Chiega vaatamas käia ei õnnestunud, sest neil on tuur, mis mööda maad ringi rändab ning kahjuks meie teed Barutoga ei ristunud. See-eest on enamik Jaapani mehi temast täitsa vaimustuses ning kui Baruto öelda, siis kõik saavad aru, kust tulen. (Baruto tähendab tegelikult Baltit:)). Alguses vaatasime matshi Chie isa telefonist (neil selline süsteem, telekat pead sa ikka igalt poolt saama vaadata, kodudes on kah väikestes uberikes tubades ikka suur-ekraan telerid), aga siis keeras isa söögitoas telku tööle ning hoolitses, et tema vanima tütre marakratist poiss mul pildi ees ei seisaks. Nii äksi täis oli onu. Mulle meeldis vaadata nagunii:) olen täitsa huvitatud ja Barutot oleks hea meelega tervitama läinud. Sumo matshi enam tervikuna telekas ei näidata, sest kihlveo vennad läksin nii segaseks, et võistlejatele hakati kaotamise eest peale maksma ning peale seda, kui eba-ausad võistlejad lahti lasti näidatakse telekast ainult kokkuvõtteid. Nii et sumo enam nii palju raha sisse ei too. Kahjuks. Loodan, et Barutoga on ikka kõik korras. Ta päris nimi oli vist Marko kui ma ei eksi. Igatahes Chie isa näitas ja rääkis uhkusega sumost ja Barutost ning mina olin niisama uhke kuulaja. Chie isa väga palju inglise keelt ei räägi, kuid suudab end siiski kuidagit moodi väljendada ning kehakeel aitab alati ja ma ka üritan nii palju aidata kui võimalik ja aru saan.
Tundub, et vihm on üle jäänud ning ma saan ka ehk toast välja. Lootsin küll Nagasaki jutu lõpuni rääkida, aga noh... jah. Eks pärast on siis vähem rääkida... loota ju võib:)
Et me oleme siis endiselt Nagasakis, kolmas päev Jaapanis, esmaspäev. Hommikul tegime väikse matka Chie ning Kimiga. Käisime sadamas, mida eriti enam ei kasutada, kuid mis oli siiski muljetavaldav (Chie kodukandis on mitmeid sadamaid). Lõuna paiku korjas Chie isa meid üles ning läksime nende juurde korterisse. Enamus aega läks neti peale. Seejärel suundusime Vanaema juurde. Terve Chie suguvõsa oli sinna kutsutud, Chie isa oli tellinud erinevaid sorte sushisid. Põhimõtteliselt oli see Chie tagasituleku auks. Minule ja Kimile oli veel eraldi tellitud suurema poolne kauss eriliste roogadega. Põhimõtteliselt ikkagi riis ja mereannid. Maitses ülihea. Kim sõi ennast segaseks. Õhtul pakkus Chie isa minna Nagasaki öövaadet kaema, kuid Kim oli suremas ning jäigi minemata. Nagasaki öövaade on oma ilu poolest maailma teisel kohal. Võiksin ju Kimi peale pahane olla, aga ma tegelikult ise ka ei jaksanud väga minna, väss oli peal.
Mul oli mingit kaks jobudikku toakaaslasteks kellel oli vaja ööse kaheni jutustada ning kui magama keerasid, siis norskasid nagu segased. Me kolm magasime põrandal madratsitel – nagu ikka Jaapanis. Kui voodikohti valisime, siis kuidagi läks nii, et mina oleks pidanud keskel magama, kuid juba eelnevatest kogemustest teadsin, et nad mõlemad, nii Chie kui ka Kim, norskavad kohutavalt ning mina keeldusin. Siis sain ääre peale. Aga ega see eriti aidanud. Kim norskab rohkem siis, kui magama läheb ning Chie norskab rohkem hommikul. Chiet ma väga ei kuulnudki, aga Kim oli see-eest väga selge:S Kim oli muidu vupsti hommikul vara üleval (ta tõmbles nii palju, et mitte ebaviisakas või jalus olla, sest Koreas ju teatavasti tuleb vanemate inimeste ees lömitada ning kunagi ei või end kas või korrakski vabalt tunda lasta) ja ajas meid ka vähemalt pool tundi varem üles kui vaja. Peale kolme nädalat reisimist nendega ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal Kim minema läheb (see oli siis juba Oita ning Fukuoka, kuhu me läksime peale Kumamotot uuesti), sest kogu see jama algas juba Perthis. Oitas olin juba täitsa soss omadega, isegi meie ühine sõber Kazu ütles, et ma näen kohutav välja, alguses ma ei saanud aru millest ta räägib, aga siis vaatasin peeglisse....
Tagasi õhtusöögi juurde. Ma üritan oma vigaste väljenditega edasi anda, mida ma kogesin (vabandan kõigi ees ette ära, kui ma enamike asjade kohta „mingi“ ütlen, sest mul lihtsalt täpne sõnavara puudub, häbi mulle!:)) Sushi – mis tähendab riis mereandidega. Viimaseid süüakse enamasti küpsetamata ehk toorelt. Ise ma kohe aru ei saanud, et ma toorest kala söön, aga kõhuprobleeme ei tekkinud ning maitses hästi. Üpris populaarsed on ka minu lemmikud kaheksajalg ning kalmaar. Viimaseid ostsin päris palju poest kuivatatuna, vahel olid soolased vahel mitte nii soolased, kuid palava ilmaga kulusid marjaks ära. Aasia snäkid on üldse erilised, nad on tervislikud, enamasti meresaadused, nad on head. Oi ma jõhverdasin neid süüa. Ma sõin üldse palju. Sest toit oli lihtsalt võrratu!!! Ei ole vürtsikas. Kui toit ei olnud ülihea, siis oli ta lihtsalt hea. Ei mäleta ühtegi kogemust, kus mul ei oleks toit meeldinud. Ainuke probleem on mul red beaninga (punane uba?) või noh ka valge oaga. Nendest tehtud küpsised ei lähe mul alla, allergia on ka muidugi, kuid maitse ja kõik... ei lähe alla, muudkui keerleb suus:)
Eks peamine põhjus, miks mulle toit alati maitses oli ka selles, et Chie teadis mis mulle meeldib ning juhindusin alati tema soovitustest. Ilma tema tõlkimiseta oleksin väga tihti restoranis jänni jäänud. Paljudes kohtades on küll inglisekeelsed menüüd, kuid need kohati erinevad originaalist ning seal ei ole kõik kirjas. Nii et tänud Chiele, kes mu kõhu eest nii hästi hoolitses:) Eriti meeldis mulle „okonomiaki“, mis on Jaapani pannkook. Ehk tavaline pannkook, millele pannakse kapsast ja veel asju sisse ning peale maalitakse kahest erinevast kastmest ruudukujuline muster ning peale raputatakse kala-helbeid (kalast tehtud õhukesed kerged helbed, kui puhud, siis lendavad laiali;)) Tokyos proovisime ka mingit teist „-iakit“, ma erinevust enam ei mäleta, kuid maitses ka väga hästi.
Jaapanis on üldse enamik restorane spetsialiseerunud. Kas on wudongi (nuudlid) või okonimiaki või jne ... restoran. Okonomiaki pead väga tihti ise valmis küpsetama, sulle tuuakse taigen ning koostisosad (sarnane Koreale).
Korra ühes pommiaugus, kus me näljastena meeleheitlikult söögikohta otsisime, mida meie rahakott kannataks ning mis avatud oleks, leidsime kohviku. Ma tellisin karri. Issand, see oli niiiii hea. Mulle üldse Jaapani karri meeldib (Austraalias on see „Golden Curry“, müüakse enamikes supermarketites), aga see oli lihtsalt oivaline!!! Ja kogu teenindus oli super. Me olime praktiliselt ainukesed kliendid. Tädi üksi möllas. Hiljem tellisin karrit ka mõnedes kiirsöögikohtades, aga siis pidin kahjuks pettuma. Kui ma vaid oleks suuteline seda maitse-elamust kirjeldama!
Oma sõbra Kurumi juures Kumamotos proovisin ka toorest hobust. Mulle meeldis! Alguses küll pelgasin, kuid maitses ning kõht pidas ka vastu. Muidu on see väga kallis kaup Jaapanis.
Kui ma nüüd seda söögi teemat siin lahkama hakkasin eks ma üritan siis omadega juba lõpuni minna:). Jaapanis müüakse ohtralt erinevat tüüpi „jäätiseid“. Jutumärkides, sest vahel on nad mahlapulgad, vahel lihtsalt pulgad, vahel on nad kile sisse pakitud purustatud jää-helbed, kus plast-toru lutsides saad kuuma päikese all oma rahulduse;) Erinevaid sorte on palju! Koorejäätise erinevaid sorte niii palju ei ole. Mulle läks väga hästi paele Kalpise jäätis. Kalpise vesi meeldis mulle ka. Kalpis on mingi bakter, mis on organismile hea ja mis lisatakse veele (vesi on siis piimjas-valge). Üks Austraalia tüüp oli sellest sõltuvusse jäänud, õnneks mainis Chie mulle seda fakti reisi alguses, sest mul oli ka täitsa oht sõltuvusse sattuda. Õnneks hakkas organism üsna pea allergia-sümptomitega streikima ning päris sõltuvusse ei sattunud. Eriti meeldis mulle Kalpise-jäätis piimaga:) Oi kui hea, oi kui hea peale ristiretke 39-kraadise kuumusega üliniiskes kliimas.... mmmmmmm.
Jaapani mahlad mulle erilist muljet ei jätnud. Tavalised või ei meeldinud. Need sai kohe esimesest ettejuhtuvast müügiautomaadist järgi proovitud. Müügiautomaadid on Jaapanis igal pool. Iga jumala nuka peal vähemalt 3tk järjest. Sealt saab praktiliselt kõike. Kohvi, teed (plast- või plekkpurgis; enamjaolt külmad, mis on kuuma-kliima riikides väga levinud joogid), mahla, vett, suitsu. Viimastega on küll nii, et sa pead suutma vastava kaardiga masinale tõestada, et sa oled vähemalt 18, kuid sa seda teha ei suuda, siis suitsu ei saa:). Kord üks Austraalia tüüp rääkis, et Tokyos saab isegi kasutatud naiste aluspesu müügiautomaadist osta, (seal neid perverte ikka leidub), meil endil jäi see „ime“ nägemata-proovimata. Kunagi oli küll plaan ise äri teha ning oma vanad trussikud müüki panna, aga näh... ei läinud õnneks:P:D
Teemaga jätkudes lähen üle pervertide teemale:) Perverte Jaapanis on. Tänavapildis neid väga ei kohta, kuid kui kohtad, siis eriti õnnelik selle üle ei ole. Me õnneks ei kohanud kedagi. Suuremates linnades on naistele eraldi rongid (tipptundidel) või on vähemalt eraldi ooteread (perroonile on ära märgitud, kus kohas uksed avanevad ning inimesed kogunevad üksteise järele sappa ja ootavad). Põhjus on selles, et mõned perverid kasutavad suurt inimhulka ning nügimist ära ja käperdavad naisi. Jaapanis seksist kõva häälega ei räägita. Sex on tabu teema. Mitte kõigile, kuid enamikele. Ma arvan, et olen Chiest rääkides juba piisavalt näited toonud. Samas on varjatud sex kreisi!!!! See on kreisi mida nad teevad!!!! Tokyos on absoluutselt kõigile midagi. Mida iganes soovid. Ka sinu kõige hullemad unelmad suudetakse reaalsusesse tuua. Sellest „Jaapanist“ enamik kohalikke, enamik kohalikke tüdrukuid ei tea midagi. Meie käisime ainult maid kohvikus. Meiega oli kaasas tokyolasest ühine sõber Keita. Ta küll häbenes, ta häbenes, et see on tema kodu. Ta oli korra seal juba ühe Austraalias kohatud sõbraga käinud, enne seda ei olnud ta kunagi oma jalga Tokyo „pahelisse“ linnaossa tõstnud, ta isegi ei teadnud selle olemasolu. Tegelikult asuvad maid (e.k teenijatüdruk) kohvikud tehnika-linnaosas. Meeste-teema noh:) Ma ostsin sealt oma elu kõige kallima capuccino (1200 jeeni). 500 jeeni oli ainuüksi istekoha tasu. Aga sellest hiljem, kui reisikirjeldusega ükskord sinnani jõuan:) (Loodan, et ei unune:P)
Ma ikka suudan teemast nii kõrvale kalduda:) Kui ma nüüd taaskord õhtusöögi juurde tagasi pöördun, siis ... ega mul suurt rohkem rääkida ei ole. Tavaline perekonna-kogunemine, kus söödi ning räägiti. Chie tädi tervitas ming suure aupakliku kummardusega, kui mina, kohutav valge plika, suutsin tekitada midagi kniksu ning kummarduse vahepealset. Ma vist reisi lõpuks sain enam-vähem talutava kummardusega hakkama. Mul on ikka harjumus kniks teha, kuid tean ka, et tuleb kummarduda ning tervitades tuleb inimesele silma vaadata. Ja ma siis teen neid kolme asja korraga... juubeeeee. Tegelikult tuleb seista sirgete jalgadega ning mida rohkem austad seda sügavamale kummardud ning silma ei pea üldse jõllitama. See on Aasia värk, isegi klaase kokkulüües ei vaadata silma. Eks ma siis häbenesin iga kord, kui üritasin korralikult tervitada. Chie isale viskasin muidugi kohe käpa pihku, ta sai täitsa hakkama. Hiljem muidugi tuli välja, et tegelikult on ebaviisakas, kui noorem inimene vanemale kätt annab. Tuleb oodata kuni vanem inimene sind kätt-pidi tervitab. Oh need reeglid!!! Chie vanematel oli muidu ükskõik, nad on uue-ajastu inimesed ning ei ole tobedates vanades reeglites kinni, lihtsalt kord peab majas olema. Nad väga sõbralikud ja lahked. Vanaema ka.
Ma nüüd räägin natuke Kimist. Ta vist ka natuke pervert, laste pervert. Talle hirmsasti lapsed meeldivad. Juba teisel päeval, kui Chie vanemate juures olime, oli Chie õde koos oma kolme lapsega seal. Kim asus kohe nendega mängima. Aga ta on kuidagi imelik. Ta nagu ei oska nendega mängida, ta lihtsalt tahab hirmsasti laste käest tähelepanu saada ning neile meeldida. Põhimõtteliselt käib neil järel. Alguses oli lastel põnev, kuid õhtusöögi ajal väsisid ära. Ja Kim muudkui jälitas neid. Kui mulle suvepäevadeks kimonot selga pandi, siis Kim andis neile minu kaamera mängida, et lapsed, tehke pilte! Ma pidin ära minestama!!! Aga ma ei saanud midagi teha, sest Chie ja tema õde pakkisid mind kinni. Tegin nii kurja nägu kui sain. Kim sai aru ning siis oli pahane mu peale, võttis kaamera laste käest ära ja viskas voodi peale. Ma hiljem pühkisin väiksed näpujäljed objektiivi pealt ära ning asi töötas jälle, kuid.... anna oma kaamera neile mängida!!! Kim ise on väga uhke enda üle, sest Ainult Tema on selline, kes annab lastele kaamera kätte ning siis ta näeb maailma läbi laste silmade. Ainult Tema!!!! Ooo-la-laaaa. No mida iganes, aga tee seda Oma Kaameraga!!!! (tal ei olegi oma kaamerat, õe käest laenas). No jumal! Lapsed olid nii väiksed, et need ei osanud mu kaameraga midagi teha, itsitasid ainult ja andsid seda käest kätte. Vähe sellest, et meil Kimiga nagunii juba probleemid olid, siis see oli küll liiast. Õhtusöögi lõppedes hakkas Chie noorim vend lastega mängima. Ta oli hoopis teistsugune. Ta tõesti mängis ja mürgeldas nendega. Tema ei tahtnud laste tähelepanu, tema andis tähelepanu. Lapsed läksid täitsa segaseks:D Mürgeldamise peale hakkasid kõik higistama ning kiskusid kõik oma riided seljast, sedasi meil siis jooksid mingid kolm porganit seal ringi:D Chie õde naeratas häbenedes minu poole, ma naeratasin vastu, sest minul ei olnud küll sellega probleeme. Lapsed on lapsed ja perekond on perekond. Paar korda ainult hüppasin jalule, et pesamuna trepist peakat ei paneks, aga muidu oli kõik okidoki. See-eest Kim sõna otses mõttes varjas oma käed silmadega kui paljaid lapsi nägi. See läks Chiele väga hinge – need on ju lapsed!!!! Mul sellega nii palju probleeme ei olnud, sest ma ise ka ei osanud enne lastega kuidagi käituda ning nii palju räägitakse laps-pervertidest, et ma ei suutnud ka aru saada, et kus maal see piir on. Ühesõnaga, kui Kim ükskord Koreasse tagasi läks, siis meil oli Chiega millest rääkida ning meil oli taaskord ühine „vaenlane“ ning taaskord tänu sellele läksid meie omavahelised suhted paremaks. Mõneks ajaks:). No tegelt ajas Kim tal ka lõpuks kopsu üle maksa. Kim tegi temaga täpselt samu „nalju“ mida minuga Koreas tegi ning Chie ärritus ka silmnähtavalt, kuigi ta üritas seda varjata, hiljem isegi ei üritanud, aga ega Kim ikka aru saanud.
Õhtusöögil vaatasime Chie isaga Sumot. Meil päris Sumot Chiega vaatamas käia ei õnnestunud, sest neil on tuur, mis mööda maad ringi rändab ning kahjuks meie teed Barutoga ei ristunud. See-eest on enamik Jaapani mehi temast täitsa vaimustuses ning kui Baruto öelda, siis kõik saavad aru, kust tulen. (Baruto tähendab tegelikult Baltit:)). Alguses vaatasime matshi Chie isa telefonist (neil selline süsteem, telekat pead sa ikka igalt poolt saama vaadata, kodudes on kah väikestes uberikes tubades ikka suur-ekraan telerid), aga siis keeras isa söögitoas telku tööle ning hoolitses, et tema vanima tütre marakratist poiss mul pildi ees ei seisaks. Nii äksi täis oli onu. Mulle meeldis vaadata nagunii:) olen täitsa huvitatud ja Barutot oleks hea meelega tervitama läinud. Sumo matshi enam tervikuna telekas ei näidata, sest kihlveo vennad läksin nii segaseks, et võistlejatele hakati kaotamise eest peale maksma ning peale seda, kui eba-ausad võistlejad lahti lasti näidatakse telekast ainult kokkuvõtteid. Nii et sumo enam nii palju raha sisse ei too. Kahjuks. Loodan, et Barutoga on ikka kõik korras. Ta päris nimi oli vist Marko kui ma ei eksi. Igatahes Chie isa näitas ja rääkis uhkusega sumost ja Barutost ning mina olin niisama uhke kuulaja. Chie isa väga palju inglise keelt ei räägi, kuid suudab end siiski kuidagit moodi väljendada ning kehakeel aitab alati ja ma ka üritan nii palju aidata kui võimalik ja aru saan.
Tundub, et vihm on üle jäänud ning ma saan ka ehk toast välja. Lootsin küll Nagasaki jutu lõpuni rääkida, aga noh... jah. Eks pärast on siis vähem rääkida... loota ju võib:)
laupäev, 18. september 2010
Jaapan, saabumine (17 juuli)
Natuke väss oli juba sadamas peal, kuid elevus korvas selle üle:) Ma magasin praktiliselt terve sõidu, mul oli muidu aknaalune istekoht määratud, kuid õiget rida otsides läks nii, et Kim istus seal ning mina olin vahekäigus. Vahet ei ole. Lennukis ei saanud Kim kordagi akna all olla. Ma magasin nagunii:), ainult et neil oli vaja vahepeal ringi joosta ja ega nad must ju üle ei hüpanud:).
Jaapanisse saabusime 17 juuli. Chie võttis oma tuuri-giidi kohustusi väga tõsiselt ning kamandas meid istuma ja ootama kuni tema bussipiletid ostab. Kim muidugi jõlkus kannatamatult kaasa ning ma jäin kotte valvama. Nii iga kord. Ega vahet ei olnud, lihtsalt huvitav on ju vahel ka piletimüüjale otsa vaadata:P Ei, mul oli tegelikult hea meel:) Võrreldes Kimiga andsin Chiele giiditöö eest koheselt hindeks 5+:).
Jaapanis valdas mind algusest peale hea tunne. Kuidagi ... no oli hea tunne:) Koreas mul midagi sellist ei ilmnendud.
Sadamast võtsime takso bussijaama. Takso oli vana, takso oli valge. Kõik taksod olid sellised. Kõik taksod olid kandilised. Enamik autosid olid väga kandilised. See oli esimene suur üllatus. Jaapan on tuntud kui tehnikamaa, ning neil on sellised autod?!?!?!?! (kusjuures paljud tavainimesed on tehnika vallas väga nõrgad, võrreldes Eestiga). Uuemad autod on ka kandilised. Põhjus väga lihtne – ruum. Mida väiksem auto, seda vähem pead maksu selle pealt maksma. Ruumipuuduse vähendamiseks tehakse autod kõrged, siis tundub ikkagi ruumikas. Ning neil on autod, kus on lubatud ainult 4 reisijat (koos juhiga). No muidugi on neil ka ühe-inimese autod. Ka neid õnnestus liikluses kohata, mitte küll väga tihti. Mida põhja poole lähed, seda läänelikumaks läheb Jaapan, sealjuures ka autod ja nende väljanägemine. Toyota linnas, kus on suur Toyota tehas, seal on enamik autod hübriidid. Säästame maailma!:) Kui nüüd teemalt kõrvale põigata, siis Jaapanis nii lahelt kilekotte ei jagata kui Austraalias ja USAs, kuid see-eest on kogu kaup 2x kile sisse pakitud. Näteks riisikräkkerid on kahekaupa kile sees ning siis kõik suures kotis, küpsised on ka eraldi kogustena kilesse pakitud ning siis papp-pakendis. Samas on sellel kõigel ka põhjus (Chie muidugi väidab, et jaapanlased lihtsalt tahavad, et kõik oleks hästi armas ja kena), nimelt niiskus. Kräkkerid lähevad väga kiirelt õhu käes maitsetuteks plönnideks ning Jaapan on oi kui niiske!!! Eriti suvel. 3x hullem kui Austraalia põhjaosa. Peale Jaapanit on Port Douglas, mis on vihmamets ja niiske, nagu paradiis. No meil ka talv muidugi, kuid ilm on parajalt „jahe“:P, ei aja higistama ega midagi. Ideaalne. Kohalikud muidugi väidavalt väheke vastupidist:D Et väga soe talv see-aasta. Niiskus on räme Jaapanis. Üllatusega märkasin tagasi Austraalias, et märkamatult oli mullegi harjumuseks vähemalt 2x päevas dušši võtta! Ja seda olen mina, kes suure suuga räägib, et Lääne inimesed pesevad end liiga palju. No anna olla...., aga mis sa teed kui nahk kleebib kogu aeg. Ühte särki teist korda raha eest ka selga ei pane! (Port Douglases piisab praegu õnneks ainult ühest korrast päevas, v. a kui ujumas käid, seda soola ei taha endaga eriti kaasas tassida:D)
Nonii, tagasi algse teema juurde:). Sadam asus meil idarannikul Fukuokas, kust bussiga suundusime Nagasakisse, Chie koju. Bussisõit kestis 2h ringis. Nagu ikka konditsioneer oli põhjas, õnneks sain Chie-lt jaki peale. Maha minnes tabas ootamatu üllatus – ma läksin esimesena ning bussijuht hakkas mu piletit nõudma. Miidaaa?!?!?!? No ma hakkasin otsima, leidsin. Kim käis kuksil pinkide vahel nuuskimas, leidis kah. No ja nii ongi – Jaapanis tuleb bussipilet peale sõitu tagastada, kui piletit ei ole, siis pead raha uuesti maksma. Daaaa. Ma ükskord suutsin ära kaotada, kui Fuji mäelt tulime. Olin üliväss, võtsin pileti 20 min varem näppu, et pärast vähem mässamist oleks. Jäin magama, ärkasin ehmudes, sest maha oli vaja kobida ning pilet oligi kadunud. Hakkasin paanikas pinkide all roomama, kallis pilet oli ju! Õnneks me ostsime pileti bussist (saabusime viimasel minutil, jooksime) ning bussijuht mäletas meid, ja õnneks oli öö ja õnneks bussijuht lasi meil minna. Tänu taevale!!! I Love Japan!!!!:D
Linnabussiliinidel tuleb bussi siseneda tagumisest uksest, võtta lipik, kuhu on peatuse number peale kirjutatud, vaadata tabloolt (bussijuhi pea kohal) palju pilet maksab, väljuda esimesest uksest ning maksa eelnevalt raha bussijuhi kõrval olevasse rahakogujasse koos piletiga. Jumal tänatud, et Chie meiega oli!!!:D Ma ükskord unustasin raha maksata:P:D Mul oli kõik peos valmis, kuid lihtsalt unustasin:D Läksin välja ning Chie tagant küsis, kas raha maksid? Hahaaa, oi mul oli häbi:D
Ahjaaa, Fukuoka bussijaamas istus Kim põrandale ning kohe tuldi töötajate poolt ütlema, et maas ei istuta. Wow:D No seal olid mõned vabad pingid jah. Muidu väga tihti ootesaalides pinke istumiseks ei ole, üldse ei ole, ning kui on, siis ainult natukene. Ma ükskord võtsin julguse kokku ja istusin maha, mina ei jaksanud seista. Natuke kõõritati küll, aga no mis sa teed! Jumala suur jaam ja jumala suur ootesaal aga no mitte kuskil pinki ei ole, ainult perroonil 2tk. No siis ma olin haige kah sutsu, võin oma vabanduseks öelda:P:D
Nagasaki bussijaamast korjas Chie isa meid üles. Ja sõit algaski Chie kodulinna poole. Ilus. Elab rannale lähedal, ujumiseks see küll ei sobi, kuid imeline. Mäed igal pool. Vanaema juurde muidugi andis oma kottidega roomata – autoga sinna ei saagi. Ainult trepid. Gaaad. Gaaaaaaad help miiiiiii!:P:D
Nii et Chie elab mägisel alal. Alguses läksime tema vanemate koju, mis on väiksema-poolne korter. Siiski suurem kui Kimi õe oma. Chie vanemad on väga lahked, nad tõesti andsid endast parima, et külalisi kostitada. Eks samas tundsid end kohmetult ka, ega siis ju iga päev Lääne inimene neile külla tule.
Seda oli küll märgata, et lõunapool, Nagasaki ja Kumamoto, on valge inimene ikkagi haruldane nähtus ning au sees ning põhja pool hakatakse nendega juba harjuma. Rongis ikka piiluti huviga põhjas ka, kuigi Jaapanis on teiste vahtimine suur tabu ning oi kui naljakas oli neid häbelikke silmapaare vaadata, kui kellelegi vastu jõllitasin:)
Chie vanematega sõime õhtust. Minu püüdlused pulkadega sööma õppida olid kenasti vilja kandnud, kuigi esimesel nädalal pudistasin päris kõvast, kohati palusin isegi Chie abi, kui tundsin, et ei suuda mingit suuremat asja ühest kausist teisse liigutada. Üks kord Chie aitas, teistel kordadel keeldus – lõpuks ütles ka põhjuse, see on räme toidulaua reeglite rikkumine, kui kellelegi teisele toitu taldrikusse oma pulkadega tõsta. Ja see ei ole üldse oluline, et mina, vaene kahvanägu, peaaegu et nutan laua taga, sest ei suuda käntsakat kala oma kausikesse veeretada:P No see on nüüd veidike liialdatud. Aga tuleb mõistus appi võtta;) On täitsa normaalne pulki lahutada ja isegi kahes käes hoida ning sedasi suuremaid tükke väiksemaks teha;)
Peale õhtusööki Chie vanematega suundusime tema vanaema juurde, kes ei ela väga kaugel. Seal me ööbisime järgnevad 6 ööd.
Chie vanaema ning tema maja.... ma ütleks, et ainult selle kogemuse pärast juba tasuks Jaapanisse minna:) Ma püüan sõnadega kuidagi kõike seda väljendada, kuid päriselt ei suuda ma seda kohe kindlasti mitte. Alustame majast. Nagu eelnevalt mainitud, siis vanaema koju on 5 min trepiteed suurelt teelt. Bussipeatus on „sealsamas“ suurel teel:). Vanaema on päris vana, kuid väga kobe. Teeb suitsu:). Põlvitada jaksab endiselt. See ongi Aasia naiste juures imeline – ka vanast peast saavad end kergesti püsti ning asjade maast üles korjamine ei olegi nii suur ettevõtmine kui Lääne vanuritele. Peppu uppi ajamine käib neil tunduvalt kergemini kui minul. Kükitamisest ma üldse ei räägi. Ma olen nüüd natuke Aasia „moodi“ kükitama hakanud – nii jaksab kauem:) Ma ei suuda sõnadega seletada, milles see vahe seisneb, põhimõtteliselt raskuse asetamises. Maja on kahekorruseline, tüüpiline Jaapani-stiilis maja, kus eluruume ümbritseb koridor. Nii et kui mehed elutoas asjatasid, siis naiseid said ringiga endiselt ühest ruumist teise minna. Elutoal on igas küljes uksed. Uksed on lükanduksed. Paberist. Ühest seinast läheb tegelikult panipaika. Kapid on neil seina sees. Enamasti ongi kahe ruumi vahel sisse-ehitatud kapid, mida saab mõlemalt poolt avada. Põhiliselt hoitakse seal magamisasju, sest vanasti magati mattidel/madratsitel (madratseid on küll igas elamises küllaldaselt). Nüüd on paljudes majapidamistes voodid. Mitte nii paljudes majapidamistes on kõrge laud ning toolid. Chie vanaemal ei ole voodeid ning laud on tal ka Jaapani-stiilis. Seintel-lükandustel on ilusad pildid, no see on mingi spets paber, mille nime ma ei tea. Põrand on laotud suurtest ristküliku-kujulistest „mattidest“. Neid saab vahetada, kui ära kuluvad. Vanaemal oli eraldi köök ja söögituba. Mööblit on minimaalselt, peaaegu olematult. Köök on imetilluke, kuid kõik vajalik on olemas. Ahju vist ei olnud. See-eest mikrolainenahi ja riisikeetja on raudselt igas majapidamises. Köögi kraanil on mingi julla otsas, ma olen selle funktsionaalsuse unustanud. Kraanikausi äraveetorul on suur, sügav sõel ees, kuhu kogutakse kõik bio-jäätmed, mis eraldatakse tavalisest prügist. Üldse on seal korralik prügisorteerimis kultuur. Prügikastid ja kõik on muidugi hästi väiksed. Tegelikult on see kahepere-elamu. Aga neil on terve kompleks. Sees on kuivkäimla. Dušš asub väljas, eraldi majakeses künka serval. Vanaema elab päris kõrgel mäe otsas, kuid on neid, kes veel kõrgemal elavad.
Kõik on hoopis teistsugune kui meil. See on eriline! Kord kiskus vanaema kõik oma kimonod välja ja näitas meile. Kimonod on tal kõik ilusti panipaika ära pakitud, spetsiaalsete paber-ümbriste sisse. Kimonod olid ilusad!!! Vanaema kandis kimonosid kuni esimese lapse sünnini, siis läks Lääne riiete peale üle, sest kimonoga oli väga raske rinda anda. Nüüd käib ta tema jaoks suure t-särgi ning lohvakate dressidega:)
Rõdult avanes ilus vaade – mäed, majakatused.... ilus. Kogu see rahu.
Kui vanaema juurde läksime, siis pidime ütlema „Tere“ eelmisel aastal surnud vanaisale. Tema pilt/id on raami sees, põrandal on padi kuhu põlvitad, siis on ümmargune metallist kausike, mida tuleb metallist pulgakesega lüüa, et heli tekiks ning seejärel võtta sisse meile tuntud „palvetamispoos“. Ma olin alguses segaduses, et mida ma mõtlema pean, kui „palvetan“, aga Chie ütles, et midagi ei pea mõtlema. Tegelikult peab seda rituaali igal hommikul või igal küllatulekul tegema, aga ma arvan, et Chie vanemad arvasid, et meile piisab ühest korrast küll, sest rohkem mina ja Kim seda üritust ette ei võtnud. Kord nädalas tuleb munk vanaisale „laulma“. Kui me seal olime, siis ta tuli tunnike oodatust varem ning ma pidin ta öösärgis vastu võtma:) irww. Tegelt oli väga muhe sell, ning mulle õudsalt meeldis ta väga sügav hääl. Mmmmm armu või ära:P:D Kahjuks on tal naine olemas – kui ma õigesti mäletan:)
Ma olin nagu ikka kõige lühem – kui Chie eelkooliealised õe- ja vennalapsed välja arvata:) Vanaema oli minu-pikkune;) aga ta suitsetab:D.
Järgmisel päeval läksime Chie vanematega mobla poodi Chiele uut moblat ostma. Oh nüüd tuleb küll pikk jutt:) Et siis Jaapani telefonisüsteem:D hahaa. Esiteks on neil täitsa oma süsteem ning üldreeglina teised mobiiltelefonid seal ei tööta. Mobiil ja SIM-kaart on omavahel kooskäivad, ehk kui tahad uut mobiili, siis kõige pealt valid välja teenusepakkuja ja seejärel valid poest pakutavate mobiilide vahel. Mobiilid olid kuhutavad!!! Kõik klapiga, suured, neljakandilised. Ja see suurus ei tule ainuüksi ekraani arvelt, ekraan on suur, aga tühi ruum ekraani ümber on samuti suur. Gaad. Klapiga telefonid, kandilised!!!!! Mobiili ostmine, ehk teenusega liitumine võtab paar tundi aega. Tõsijutt. Ilge paberimajandus tuleb enne läbi käia ja siis pead veel pool tundi ootama, et asi funkama hakkaks. Me läksime siis lõunale. Väljas oli megapalav. Eestis keevitas ka sel ajal 30 ja rohkem kraadi. Niiskustase on Jaapanis mäletamist mööda 60 või 80%, või oli isegi 90%. Ma ei mäleta, aga igatahes üle poole rohkem kui Austraalias. Kondikad olid kõik põhjas, aga väljas oli niiiii palav, et isegi mina ei kurtnud mega-jahedate ruumide pärast. (Ainult öösel pidi kont väljas olema, ma ikka jään haigeks kui öö läbi külm õhk peale puhub). Söök oli hea. Ma ainult natukene pudistasin sülle:D Ma muidugi ei mäleta, mis toidu nimi oli. Nuudlid olid noh;). Chie vanemad ostsid mulle ja Kimile yukatad – suve kimonod. Õhtul oli mingi eriline üritus, suvepäevad või midagi sellist, kus „kõik“ kimonosid kannavad. Õnneks oli inimesi peale meie ka kimonodega. Chie enda oma selga ei ajanud. Õhtul ühinesid meiega Chie sõbrad Ayumi ja Kana (ongi selline nimi:), täitsa levinud nimi Jaapanis). Käisime jõe ääres südame-kujulist kivi katsumas, et armastus ikka tuleks (Ayumi on juba nii meeleheitel, et ta lausa peksab seda kivi:P:D), pärast oli ilutulestik. Ilus oli. Mõnus oli.
Oh, ma nüüd väsisin kirjutamisest ära:) Ja see on alles teine päev Jaapanis:)
Jaapanisse saabusime 17 juuli. Chie võttis oma tuuri-giidi kohustusi väga tõsiselt ning kamandas meid istuma ja ootama kuni tema bussipiletid ostab. Kim muidugi jõlkus kannatamatult kaasa ning ma jäin kotte valvama. Nii iga kord. Ega vahet ei olnud, lihtsalt huvitav on ju vahel ka piletimüüjale otsa vaadata:P Ei, mul oli tegelikult hea meel:) Võrreldes Kimiga andsin Chiele giiditöö eest koheselt hindeks 5+:).
Jaapanis valdas mind algusest peale hea tunne. Kuidagi ... no oli hea tunne:) Koreas mul midagi sellist ei ilmnendud.
Sadamast võtsime takso bussijaama. Takso oli vana, takso oli valge. Kõik taksod olid sellised. Kõik taksod olid kandilised. Enamik autosid olid väga kandilised. See oli esimene suur üllatus. Jaapan on tuntud kui tehnikamaa, ning neil on sellised autod?!?!?!?! (kusjuures paljud tavainimesed on tehnika vallas väga nõrgad, võrreldes Eestiga). Uuemad autod on ka kandilised. Põhjus väga lihtne – ruum. Mida väiksem auto, seda vähem pead maksu selle pealt maksma. Ruumipuuduse vähendamiseks tehakse autod kõrged, siis tundub ikkagi ruumikas. Ning neil on autod, kus on lubatud ainult 4 reisijat (koos juhiga). No muidugi on neil ka ühe-inimese autod. Ka neid õnnestus liikluses kohata, mitte küll väga tihti. Mida põhja poole lähed, seda läänelikumaks läheb Jaapan, sealjuures ka autod ja nende väljanägemine. Toyota linnas, kus on suur Toyota tehas, seal on enamik autod hübriidid. Säästame maailma!:) Kui nüüd teemalt kõrvale põigata, siis Jaapanis nii lahelt kilekotte ei jagata kui Austraalias ja USAs, kuid see-eest on kogu kaup 2x kile sisse pakitud. Näteks riisikräkkerid on kahekaupa kile sees ning siis kõik suures kotis, küpsised on ka eraldi kogustena kilesse pakitud ning siis papp-pakendis. Samas on sellel kõigel ka põhjus (Chie muidugi väidab, et jaapanlased lihtsalt tahavad, et kõik oleks hästi armas ja kena), nimelt niiskus. Kräkkerid lähevad väga kiirelt õhu käes maitsetuteks plönnideks ning Jaapan on oi kui niiske!!! Eriti suvel. 3x hullem kui Austraalia põhjaosa. Peale Jaapanit on Port Douglas, mis on vihmamets ja niiske, nagu paradiis. No meil ka talv muidugi, kuid ilm on parajalt „jahe“:P, ei aja higistama ega midagi. Ideaalne. Kohalikud muidugi väidavalt väheke vastupidist:D Et väga soe talv see-aasta. Niiskus on räme Jaapanis. Üllatusega märkasin tagasi Austraalias, et märkamatult oli mullegi harjumuseks vähemalt 2x päevas dušši võtta! Ja seda olen mina, kes suure suuga räägib, et Lääne inimesed pesevad end liiga palju. No anna olla...., aga mis sa teed kui nahk kleebib kogu aeg. Ühte särki teist korda raha eest ka selga ei pane! (Port Douglases piisab praegu õnneks ainult ühest korrast päevas, v. a kui ujumas käid, seda soola ei taha endaga eriti kaasas tassida:D)
Nonii, tagasi algse teema juurde:). Sadam asus meil idarannikul Fukuokas, kust bussiga suundusime Nagasakisse, Chie koju. Bussisõit kestis 2h ringis. Nagu ikka konditsioneer oli põhjas, õnneks sain Chie-lt jaki peale. Maha minnes tabas ootamatu üllatus – ma läksin esimesena ning bussijuht hakkas mu piletit nõudma. Miidaaa?!?!?!? No ma hakkasin otsima, leidsin. Kim käis kuksil pinkide vahel nuuskimas, leidis kah. No ja nii ongi – Jaapanis tuleb bussipilet peale sõitu tagastada, kui piletit ei ole, siis pead raha uuesti maksma. Daaaa. Ma ükskord suutsin ära kaotada, kui Fuji mäelt tulime. Olin üliväss, võtsin pileti 20 min varem näppu, et pärast vähem mässamist oleks. Jäin magama, ärkasin ehmudes, sest maha oli vaja kobida ning pilet oligi kadunud. Hakkasin paanikas pinkide all roomama, kallis pilet oli ju! Õnneks me ostsime pileti bussist (saabusime viimasel minutil, jooksime) ning bussijuht mäletas meid, ja õnneks oli öö ja õnneks bussijuht lasi meil minna. Tänu taevale!!! I Love Japan!!!!:D
Linnabussiliinidel tuleb bussi siseneda tagumisest uksest, võtta lipik, kuhu on peatuse number peale kirjutatud, vaadata tabloolt (bussijuhi pea kohal) palju pilet maksab, väljuda esimesest uksest ning maksa eelnevalt raha bussijuhi kõrval olevasse rahakogujasse koos piletiga. Jumal tänatud, et Chie meiega oli!!!:D Ma ükskord unustasin raha maksata:P:D Mul oli kõik peos valmis, kuid lihtsalt unustasin:D Läksin välja ning Chie tagant küsis, kas raha maksid? Hahaaa, oi mul oli häbi:D
Ahjaaa, Fukuoka bussijaamas istus Kim põrandale ning kohe tuldi töötajate poolt ütlema, et maas ei istuta. Wow:D No seal olid mõned vabad pingid jah. Muidu väga tihti ootesaalides pinke istumiseks ei ole, üldse ei ole, ning kui on, siis ainult natukene. Ma ükskord võtsin julguse kokku ja istusin maha, mina ei jaksanud seista. Natuke kõõritati küll, aga no mis sa teed! Jumala suur jaam ja jumala suur ootesaal aga no mitte kuskil pinki ei ole, ainult perroonil 2tk. No siis ma olin haige kah sutsu, võin oma vabanduseks öelda:P:D
Nagasaki bussijaamast korjas Chie isa meid üles. Ja sõit algaski Chie kodulinna poole. Ilus. Elab rannale lähedal, ujumiseks see küll ei sobi, kuid imeline. Mäed igal pool. Vanaema juurde muidugi andis oma kottidega roomata – autoga sinna ei saagi. Ainult trepid. Gaaad. Gaaaaaaad help miiiiiii!:P:D
Nii et Chie elab mägisel alal. Alguses läksime tema vanemate koju, mis on väiksema-poolne korter. Siiski suurem kui Kimi õe oma. Chie vanemad on väga lahked, nad tõesti andsid endast parima, et külalisi kostitada. Eks samas tundsid end kohmetult ka, ega siis ju iga päev Lääne inimene neile külla tule.
Seda oli küll märgata, et lõunapool, Nagasaki ja Kumamoto, on valge inimene ikkagi haruldane nähtus ning au sees ning põhja pool hakatakse nendega juba harjuma. Rongis ikka piiluti huviga põhjas ka, kuigi Jaapanis on teiste vahtimine suur tabu ning oi kui naljakas oli neid häbelikke silmapaare vaadata, kui kellelegi vastu jõllitasin:)
Chie vanematega sõime õhtust. Minu püüdlused pulkadega sööma õppida olid kenasti vilja kandnud, kuigi esimesel nädalal pudistasin päris kõvast, kohati palusin isegi Chie abi, kui tundsin, et ei suuda mingit suuremat asja ühest kausist teisse liigutada. Üks kord Chie aitas, teistel kordadel keeldus – lõpuks ütles ka põhjuse, see on räme toidulaua reeglite rikkumine, kui kellelegi teisele toitu taldrikusse oma pulkadega tõsta. Ja see ei ole üldse oluline, et mina, vaene kahvanägu, peaaegu et nutan laua taga, sest ei suuda käntsakat kala oma kausikesse veeretada:P No see on nüüd veidike liialdatud. Aga tuleb mõistus appi võtta;) On täitsa normaalne pulki lahutada ja isegi kahes käes hoida ning sedasi suuremaid tükke väiksemaks teha;)
Peale õhtusööki Chie vanematega suundusime tema vanaema juurde, kes ei ela väga kaugel. Seal me ööbisime järgnevad 6 ööd.
Chie vanaema ning tema maja.... ma ütleks, et ainult selle kogemuse pärast juba tasuks Jaapanisse minna:) Ma püüan sõnadega kuidagi kõike seda väljendada, kuid päriselt ei suuda ma seda kohe kindlasti mitte. Alustame majast. Nagu eelnevalt mainitud, siis vanaema koju on 5 min trepiteed suurelt teelt. Bussipeatus on „sealsamas“ suurel teel:). Vanaema on päris vana, kuid väga kobe. Teeb suitsu:). Põlvitada jaksab endiselt. See ongi Aasia naiste juures imeline – ka vanast peast saavad end kergesti püsti ning asjade maast üles korjamine ei olegi nii suur ettevõtmine kui Lääne vanuritele. Peppu uppi ajamine käib neil tunduvalt kergemini kui minul. Kükitamisest ma üldse ei räägi. Ma olen nüüd natuke Aasia „moodi“ kükitama hakanud – nii jaksab kauem:) Ma ei suuda sõnadega seletada, milles see vahe seisneb, põhimõtteliselt raskuse asetamises. Maja on kahekorruseline, tüüpiline Jaapani-stiilis maja, kus eluruume ümbritseb koridor. Nii et kui mehed elutoas asjatasid, siis naiseid said ringiga endiselt ühest ruumist teise minna. Elutoal on igas küljes uksed. Uksed on lükanduksed. Paberist. Ühest seinast läheb tegelikult panipaika. Kapid on neil seina sees. Enamasti ongi kahe ruumi vahel sisse-ehitatud kapid, mida saab mõlemalt poolt avada. Põhiliselt hoitakse seal magamisasju, sest vanasti magati mattidel/madratsitel (madratseid on küll igas elamises küllaldaselt). Nüüd on paljudes majapidamistes voodid. Mitte nii paljudes majapidamistes on kõrge laud ning toolid. Chie vanaemal ei ole voodeid ning laud on tal ka Jaapani-stiilis. Seintel-lükandustel on ilusad pildid, no see on mingi spets paber, mille nime ma ei tea. Põrand on laotud suurtest ristküliku-kujulistest „mattidest“. Neid saab vahetada, kui ära kuluvad. Vanaemal oli eraldi köök ja söögituba. Mööblit on minimaalselt, peaaegu olematult. Köök on imetilluke, kuid kõik vajalik on olemas. Ahju vist ei olnud. See-eest mikrolainenahi ja riisikeetja on raudselt igas majapidamises. Köögi kraanil on mingi julla otsas, ma olen selle funktsionaalsuse unustanud. Kraanikausi äraveetorul on suur, sügav sõel ees, kuhu kogutakse kõik bio-jäätmed, mis eraldatakse tavalisest prügist. Üldse on seal korralik prügisorteerimis kultuur. Prügikastid ja kõik on muidugi hästi väiksed. Tegelikult on see kahepere-elamu. Aga neil on terve kompleks. Sees on kuivkäimla. Dušš asub väljas, eraldi majakeses künka serval. Vanaema elab päris kõrgel mäe otsas, kuid on neid, kes veel kõrgemal elavad.
Kõik on hoopis teistsugune kui meil. See on eriline! Kord kiskus vanaema kõik oma kimonod välja ja näitas meile. Kimonod on tal kõik ilusti panipaika ära pakitud, spetsiaalsete paber-ümbriste sisse. Kimonod olid ilusad!!! Vanaema kandis kimonosid kuni esimese lapse sünnini, siis läks Lääne riiete peale üle, sest kimonoga oli väga raske rinda anda. Nüüd käib ta tema jaoks suure t-särgi ning lohvakate dressidega:)
Rõdult avanes ilus vaade – mäed, majakatused.... ilus. Kogu see rahu.
Kui vanaema juurde läksime, siis pidime ütlema „Tere“ eelmisel aastal surnud vanaisale. Tema pilt/id on raami sees, põrandal on padi kuhu põlvitad, siis on ümmargune metallist kausike, mida tuleb metallist pulgakesega lüüa, et heli tekiks ning seejärel võtta sisse meile tuntud „palvetamispoos“. Ma olin alguses segaduses, et mida ma mõtlema pean, kui „palvetan“, aga Chie ütles, et midagi ei pea mõtlema. Tegelikult peab seda rituaali igal hommikul või igal küllatulekul tegema, aga ma arvan, et Chie vanemad arvasid, et meile piisab ühest korrast küll, sest rohkem mina ja Kim seda üritust ette ei võtnud. Kord nädalas tuleb munk vanaisale „laulma“. Kui me seal olime, siis ta tuli tunnike oodatust varem ning ma pidin ta öösärgis vastu võtma:) irww. Tegelt oli väga muhe sell, ning mulle õudsalt meeldis ta väga sügav hääl. Mmmmm armu või ära:P:D Kahjuks on tal naine olemas – kui ma õigesti mäletan:)
Ma olin nagu ikka kõige lühem – kui Chie eelkooliealised õe- ja vennalapsed välja arvata:) Vanaema oli minu-pikkune;) aga ta suitsetab:D.
Järgmisel päeval läksime Chie vanematega mobla poodi Chiele uut moblat ostma. Oh nüüd tuleb küll pikk jutt:) Et siis Jaapani telefonisüsteem:D hahaa. Esiteks on neil täitsa oma süsteem ning üldreeglina teised mobiiltelefonid seal ei tööta. Mobiil ja SIM-kaart on omavahel kooskäivad, ehk kui tahad uut mobiili, siis kõige pealt valid välja teenusepakkuja ja seejärel valid poest pakutavate mobiilide vahel. Mobiilid olid kuhutavad!!! Kõik klapiga, suured, neljakandilised. Ja see suurus ei tule ainuüksi ekraani arvelt, ekraan on suur, aga tühi ruum ekraani ümber on samuti suur. Gaad. Klapiga telefonid, kandilised!!!!! Mobiili ostmine, ehk teenusega liitumine võtab paar tundi aega. Tõsijutt. Ilge paberimajandus tuleb enne läbi käia ja siis pead veel pool tundi ootama, et asi funkama hakkaks. Me läksime siis lõunale. Väljas oli megapalav. Eestis keevitas ka sel ajal 30 ja rohkem kraadi. Niiskustase on Jaapanis mäletamist mööda 60 või 80%, või oli isegi 90%. Ma ei mäleta, aga igatahes üle poole rohkem kui Austraalias. Kondikad olid kõik põhjas, aga väljas oli niiiii palav, et isegi mina ei kurtnud mega-jahedate ruumide pärast. (Ainult öösel pidi kont väljas olema, ma ikka jään haigeks kui öö läbi külm õhk peale puhub). Söök oli hea. Ma ainult natukene pudistasin sülle:D Ma muidugi ei mäleta, mis toidu nimi oli. Nuudlid olid noh;). Chie vanemad ostsid mulle ja Kimile yukatad – suve kimonod. Õhtul oli mingi eriline üritus, suvepäevad või midagi sellist, kus „kõik“ kimonosid kannavad. Õnneks oli inimesi peale meie ka kimonodega. Chie enda oma selga ei ajanud. Õhtul ühinesid meiega Chie sõbrad Ayumi ja Kana (ongi selline nimi:), täitsa levinud nimi Jaapanis). Käisime jõe ääres südame-kujulist kivi katsumas, et armastus ikka tuleks (Ayumi on juba nii meeleheitel, et ta lausa peksab seda kivi:P:D), pärast oli ilutulestik. Ilus oli. Mõnus oli.
Oh, ma nüüd väsisin kirjutamisest ära:) Ja see on alles teine päev Jaapanis:)
teisipäev, 7. september 2010
Lõuna-Korea 9-17 juuli
Lennujaamas oli hea meel küll, et Kim meiega oli. Mitte, et midagi hirmsat oleks juhtunud, aga tundus, et läks kergemini. Või noh, sinna oli vaja kirjutada ööbimiskoha aadress, Kim oma õe aadressi muidugi ei teadnud ning me jätsime täitmata ja hiljem tuli segadus sellest. Aga siiski oli kergem.
Lennujaamast linna oli pikk sõit, bussiga. Sealt edasi rongiga Kimi õe juurde. Õnneks oli Chie mulle enne juba rääkinud, kui väiksed on elamised Jaapanis (ning tegelikult ka muudes Aasia riikides), nii et ma ei olnud Kimi õe korterit nähes üllatunud. Kui uksest sisse astud, siis kohe, vasakut kätt on kraanikauss, seinaäärt mööda edasi on pliit, sellega 90-kraadise nurga all (ehk välisuksest 2 minu suurt sammu teise seina) on külmkapp. See koridor-köök-elu-ja-söögituba on väiksem kui minu vanematekodu koridor. Korteris on kolm tuba. Meie Chiega elasime ühes toas. Mahtusime täpselt teineteise kõrval põrandal magama ning natukene jäi ruumi paari koti jaoks kõrval ning jalutsis ja ruum oligi täidetud. Teine tuba on sama suur, õe enda tuba on veits suurem. WC, dušš ja pesumasin asuvad ühes ruumis. Duššikabiini ei ole. Põhimõtteliselt on pesumasin ning selle ja seina vahel on pott ning ülejäänud ruum on dušš. Kui end pesed, siis tahes-tahtmatult pritsib vett igale poole. Ka nendele seinakontaktidele, mis kohe duššiga vastakuti seina peal on. See oli küll õudukas vaatepilt – hea, et midagi kärssama ei ole läinud.
Samas on nende ruumi kokkuhoid hämmastav. Jaapanis ka, mind, erinevelt mõnest kanadalasest, pani hämmastama, kui targalt nad suudavad ruumi ära kasutada, nii et sa ikkagi oma asjade otsa ei koperda ja luid ei murra. Nt enamikes majapidamistes (st ruumivaestes) käivad söögalaua jalad kokku ning saadki selle vaikselt kuskile ära paigutada (nii ka Kimi õe oma). Laud on neil see madal väike söögilaud.
Lihtsalt hämmastav.
Kimi õde ei ole just kõige rikkam inimene, ta on Korea keskklass. Ehk elab ta kitsaste-tänavate rajoonis, kus ülesse vaadates on näha ainult metsikult kaableid. Ka tema enda akendest tuli 3 kaablit välja, mis libisesid vaikselt kokku teistega moodustades suure puntra. Kaablitemeri.
Ma tegin nii palju pilte Korea kirikutest. Kuna raha pühakojade ehitamiseks ei ole, siis võetakse mingi suvaline maja, millele lüüakse neoontuledes rist peale ja ongi kirik valmis. Hämmastav.
Koreas sain käiku lasta pulkadega söömise praktika. Ma natuke Austraalias enne minekut juba harjutasin. Alguses kunagi proovisin, siis ei saanud üldse, aga mingi hetk võtsin lihtsalt suvaliselt kätte ja tuligi. Eks ma olen palju vaadanud, kuidas Chie neid käsitseb. Natuke valesti hoian, st hoian nii nagu lapsed hoiavad, aga nii ei ole õige. Aga söödud saan, see peamine. Eks ma alguses ikka pudistasin kah.
Korea söömine ehmatas küll alguses ära. Nii palju (väikseid) kausse pandi laua peale. Aga selline ongi nende söömiskultuur. Hästi palju erinevaid kausse erinevate asjadega ning siis oma suva järgi miksid neid kokku, enamasti riisiga, või lihaga või omavahel. Igal suutäiel on erinev maitse. Normaalne on, et süüakse ühistest kaussidest. Siit võib-olla tuleb ka selgitus, miks Kim nii kiiresti sööb:D:P Eriti palju kausse on, kui lähed välja sööma. On nn kõrval-road, mis on tasuta ja mida saad ka juurde küsida (kui suudad ettekandja kurja pilgu välja kannatada:P). Väga tihti pead ise endale kokkama. St sulle tuuakse koostisosad ning lauad on ehitatud koos pliidiga ja seal siis vaikselt kärsatad. Hinnaklassi ma kahjuks väga selgelt enam ei mäleta, midagi röögatut ei olnud, aga hirmus odav ka ei olnud. Ütleks, et väljas söömine on umbes sama, mis Eestis.
Ma ei tea, kas ma olen vürtsidega ära harjunud või mis, aga Korea toit ei olnud nii röökivalt vürtsikas, kui kartsin. Loomulikult saad tellida väga vürtsikaid toite, kuid saad ka täiesti normaalse vürtsikusega roogasid, nii et selle pärast ei pea küll keegi südant vaevama. Iseasi, kuidas sa need toidud ilma kohaliku tõlgi ja seletuseta üles leiad:)
Soul on turvaline linn. Suur, aga turvaline. Kordagi ei tundunud, et pean nüüd oma kotte hirmsasti vastu keha suruma või mis iganes. Ka kohalikud ei tundunud närveerivat. Rongid on nii Koreas kui ka Jaapanis magavaid sõitjad täis. Kõik nokivad, mõned vähem, mõned rohkem.
Linnatänavatel korealased omavahel on natuke ebaviisakad, Austraalia mõistes. Kui kellegagi kokku jooksed, siis keegi ei vabanda, ei pöörata peadki. Kui oled valge, siis on üldiselt lood teised. Valge on priviligeeritud inimrühm neile ning nendega käitutakse väga viisakalt, mulle isegi naeratati. Alguses ma ise seda tähele ei pannud, et käitumises on vahe sees. Chie hakkas rääkima, et kõik on ebaviisakad ning ta kardab Jaapanisse minna, et seal sama seis, keegi ei vabanda (tema väite järgi ei vabandata Jaapanis, kui kellegagi kokku põrkad, sest kõik tunnevad nii häbi, et ei suuda vabandada... noh... jah... midaiganes). Minul samas oli kõik oko, noh tegelt põrkusin minagi tihedas tursititänavas inimestega kokku ning mulle tuli armas kodu meelde:) Selline kodune tunne – inimesed vahivad tõreda näoga, keegi sulle teed ei anna, kui Sina annad, siis nemad kohe kindlasti üldse ei anna. Aga hiljem märkasin minagi, et minuga ollakse lahkemad kui kohalikega.
Koreas üldiselt tasuta asju ei eksisteeri. Kui keegi Sinu heaks midagi teeb, siis tuleb kohe midagi pakkuda, enamasti raha. Kui kohe vastu ei võta, siis tuleb uuesti pakkuda. Mõni ei võtagi. Tundus, et see on pingeline teema. Üks onu joonistas mulle paberi peale ... midagi. Mingi erilise paberi peale mingid erilised hieroglüüfid (nii neid muidugi ei nimetata:D, vabandused kõigile, kes puudutatuna tunnevad:D), mida on väga raske teha. Ta teebi seda – turistidele, ja tasuta. Mu Korea sõber Lumi pakkus talle tükk aega raha kuni onu tigedaks sai. Austraalias on ikka normaalne, kui keegi sulle lihtsalt heast südamest midagi teeb ja sa võtad selle vastu. Arvan, et Eestiski. Vähemalt ei ole nii suurt närveldamist sellega, nad ikka kohe täitsa tõmblevad. Ma sellest räägin hiljem, kui hulluks Kim Chie vanemate lahkuse tõttu läks. Ta üritas teha võistlust „kumb suudab rohkem raha teise kingituste alla panna“ Chie isaga. Minul oli nagu natuke mingil määral häbi, et ta ei suutnud rahulikult olla ja kogu aeg närveldas ja tõmbles, aga... kultuur on teistsugune. Aga sellest hiljem.
Koreas on naine olulisel kohal, st naine on peres tähtis. Ei ole sama nagu Jaapanis, et naine käib vaikselt mehe järel ning teeb mis kästakse. Naine lööb korra majja ning Austraaliaski näed väga tihti kui Korea tüdrukud poisse peksavad. Mitte kõvasti ja mitte vägivaldselt. Ühiskonnas on naise kaitsmine oluline, kui keegi näeb, et sa naisterahvale liiga teed, siis seda ka kohe öeldakse. Nii siis oligi, et kui Kimiga koos reisisime ja bussist maha tulime, et kotte võtta, siis mees äkki rabistas, et mulle kotti selga aidata. Mul ajas silmad suureks küll – mis see siis nüüd äkki?! Aga tema käitumisest sain aru, et ta tahtis jätta muljet meid piidlevate meeste ees, kes bussijaamas seisid. Üks teine kord, kui oma kottidega mõttetult ringi kõmpisime, siis mingi suvaline onu ütles mulle inglise keeles, et me peaksime kotid ära vahetama ning isegi mu naeratusest ja eitavast vastusest ei piisanud, ta ikka veel üritas veenda, et me peaksime kotid ära vahetama, sest mul tunduvalt suurem kott. Onu oli ikka väga pettunud kuhu see noorus omadega jõudnud on!!! :D
No vist sain üleüldise jutu räägitud, nüüd reisi enda kallale. Ma vist käin vahepeal vetsus ära:)
Soul. Alustasime muuseumide, templi, Kuningapaleega ning kunstliku jõega. Muusemides hakkas muu huvitava juures silma sarnasus Eestiga. Paljud iidamast aadamast säilinud asju on idee poolest sarnased meie omadega. Templid on Koreas väga värvilised, väga värvikirevad. Kuid huvitavad ja ilusad. Minul õnnestus ka puust padi ära näha. Hõmm, kuskil... saunas vist, sain Jaapani oma isegi proovida. Ei olnud nii hull kui arvasin, kuid magada ikka sellega ei tahaks. Soulis voolab nüüd juba mõnda aega kunstlik jõgi. Seal oli muidu enne päris jõgi, aga see oli kohutav ning rokane ning seetõttu otsustas tollane linnapea, et tuleb kunstlik jõgi ehitada. Rahvas oli üldiselt selle priiskamise vastu, aga jõgi siiski tehti. Päris jõgi voolab kuskil telliste taga. Muidu... huvitav, ilus isegi, kuid usun kohaliku sõbra Young Mi juttu, et varsti läheb käest ära, sest selle eest tuleb ikka tublisti hoolt kanda. Nüüd on see sama linnapea riigipea. Ja nüüd ta tahab teha kunstlikku jõge läbi riigi – turismiobjektiks. Rahvas pole üldiselt nõus.
Koreas muidu valitseb kapitalism. Kellel raha, sellel jõud; kellel jõud, sellel õigus. Tööle saavad need, kes tulevad hea nimega koolist. Hinded ei ole absoluutselt olulised, maksab ainult kooli nimi. Kui tööle on vaja uusi inimesi, siis võetakse koolide kaupa. Alguses üks kool, kui sellest koolist kedagi enam ei ole, siis võetakse headuselt teine kool jne. Kvaliteet ei ole oluline.
Pärast kolme päeva Soulis lahkus Chie oma sõprade juurde ning meie Kimiga jäime kahekesi. Järgmisel päeva käisime pangas raha vahetamas (oli esmap, nädalavahetusel on pangad kinni, Austraalias oli ülikehva kurss, brrr – röövlid!!). Hiljem läksime jõe äärde jalgrattaga sõitma. Ahh, kui mõnus!!! Jõgi, tuul .... ahhh kuidas see mulle meeldis!!! Lihtsalt väntad ja sõidad, pea tühi mõtetest.
Järgneval hommikul väga vara alustasime ringreisi. Sihtmärgiks oli Busan, kust väljus praam Jaapanisse (Fukuoka). Alguses suundusime itta ning siis rannikutpidi lõunasse.
Aega meil nappis, kõvasti. Aga vähemalt oli meil plaan. Kui Chie ära läks, siis panime Kimiga ikka tõsise kätši maha, aga ma ei viitsi sellest rääkida, vähemalt pani poiss öösel plaani kokku. Soulist suundusime Sokcho’sse, mille lähistel asub Seolack’i mägi. Ülijärsk minek oli. Sikutasin end nööripidi üles. Peale kõige hullemat kohta avastasin, et olin kaamera poole tee peale jätnud (tuldud teest poole tee pea, mäe suhtes pool oli veel väga kaugel:)). Läksin sellele järgi. Oma olematute kopsude tõttu (ehk allergiast täistursunud kopsude tõttu) on mulle mäest üles minek väga raske. See-eest kui ma mingi 1-2h pärast lõpuks kopsud lahti saan, siis on ülihea. Tavaliselt ongi nii, et kui teised hakkavad väsima, siis mul tuleb energia. Aga alguses olen väga aeglane, eriti kuna mitu kuud ei olnud end liigutanud, ega kuskil künka otsas turninud (see-eest alla tulen kiiresti, sest siis ma saan hingata:D). Oh, Kim oli pahane. Tal oli range eesmärk tippu jõuda. Mind see tipp ei huvitanud, ilm oli pilves nagunii. Tippu me ei jõudnudki, sest pidime viimase bussi peale saama. Mulle sobis täiesti.
Öö veetsime bussijaama kõrval motellis. Austraalia mõistes üliodav. Tuba 10 taala nägu. Austraalias saab selle eest telgile koha:).
Hommikul vara bussiga Andong’i, kus asub Korea vanim küla. Käisime ka maskitantsu vaatamas. Vaatamata mittemingisugustele ootustele oli see siiski kena. Mulle meeldis. Mind ja üks prantslannagi tõmmati tantsule. Pärast anti ka meene – maskiküpsised. Mmm, nämmad:). Üks tädi ütles, et ma tantsisin hästi. Ma keeldusin seda uskumast! Seda jalatõstmis-tantsu ei saa küll tantsuks kutsuda. Neil muidu kummaline rütm, ma õnneks kuulasin-vaatasin hoolega, kui nad seal eelnevalt tiirutasid. Aga hiljem, üks noor korealane, Kimi videot piideldes väitis sama, et ma tantsin hästi. Aaa?!?!?! Onu, kes meid tantsule tõmbas oli ka muidu minuga rahul, aga .... ehk kunagi õnnestub videot ka näidata, siis saab igaüks ise otsustada;)
Küla oli huvitav, nägin oma elu esimest riisipõldu. :). Samas oli jällegi sarnasusi Eesti vanade ehitistega.
Siis me jälle sõitsime natuke ning saime Kimi sõbraga kokku. Väga viisakas poiss;). Käisime söömas. Ma ei tea millest nad rääkisid, aga ümberasuvatest laudadest piideldi neid ja siis mind pidevalt. Ja need näod olid rohkem kohkunud-üllatunud kui naeratavad. Aga noh, mis sest enam.
Seekord saime toa 35 taalaga. Täitsa okei tuba, nett olemas ja puha. Nett, koos arvutiga, on neil muidu seal igal pool tubades sees, mõnes isegi kaks arvutit.
Edasi sõitsime Gyeongju’sse. Käisime Buddha’t vaatamas. Õnneks kohtasime kenat Korea paari (kes ka Austraalias käinud, kohtusid seal), nendega saime oma järgmistesse sihtpunktidesse samas linnas. Ma väga ei mäletagi, mis need olid. Üks oli kuningate surnuaed – suured murukünkad. Ütleks, et Korea on ka hakanud turismiobjektide pealt raha röövima. Ma tõesti ei saanud aru, miks selle külastamise eest peab maksma, ja ei olnud odav lõbu. Teine asi ole veel „parem“. Keegi isegi ei tea, mis see on, aga pidime siiski 500 vonn välja käima. AU mõistes üliodav, aga ... keegi isegi ei tea, mida see väike torn endast kujutab, teadlased arvavad, et sellega vaadati tähti kunagi, kuid asjandusel ei ole ust ega midagi ning vist oli katus peal. No ei olnud loogikat igatahes.
Õhtul bussiga Busanisse. Kuna saabusime 12 öösel, siis saime väga hea toa väga soodsalt. Koreas on nagu ka Jaapanis – mida hiljem saabud, seda odavam on tuba. Üldiselt peale kella 3 hakkab hind kukkuma. Mõnes kohas ollakse isegi nii lahked, et saad koti hoiule jätta ning peale 3 sisse regada. Järgmisel päeval pidime ümber kolima, sest täishinda me maksta ei suutnud. Kallimates motellides on väga naljakalt – wc ja dušširuumil on klaasuks. Tore on, et me Kimiga ikkagi ainult sõbrad oleme. Väga tore... Ainulaadne kogemus:P:D
Busanis käisime kalaturul. Enamik vee-elukaid müüakse elusalt. Oi mul oli neist vaevlevatest kaladest, kaheksajalgadest ja muudest olenditest niii kahju. Oeh. Käisime niisama linna peal. Õhtul läksime randa. Ilus oli.
Hommikul sadamasse ning Jaapanisse.
Plaanisin muidu ka minu ja Kimi jagelemisest rääkida, aga ... see ei ole oluline, arvan. :) „Kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja“:P:D
Lennujaamast linna oli pikk sõit, bussiga. Sealt edasi rongiga Kimi õe juurde. Õnneks oli Chie mulle enne juba rääkinud, kui väiksed on elamised Jaapanis (ning tegelikult ka muudes Aasia riikides), nii et ma ei olnud Kimi õe korterit nähes üllatunud. Kui uksest sisse astud, siis kohe, vasakut kätt on kraanikauss, seinaäärt mööda edasi on pliit, sellega 90-kraadise nurga all (ehk välisuksest 2 minu suurt sammu teise seina) on külmkapp. See koridor-köök-elu-ja-söögituba on väiksem kui minu vanematekodu koridor. Korteris on kolm tuba. Meie Chiega elasime ühes toas. Mahtusime täpselt teineteise kõrval põrandal magama ning natukene jäi ruumi paari koti jaoks kõrval ning jalutsis ja ruum oligi täidetud. Teine tuba on sama suur, õe enda tuba on veits suurem. WC, dušš ja pesumasin asuvad ühes ruumis. Duššikabiini ei ole. Põhimõtteliselt on pesumasin ning selle ja seina vahel on pott ning ülejäänud ruum on dušš. Kui end pesed, siis tahes-tahtmatult pritsib vett igale poole. Ka nendele seinakontaktidele, mis kohe duššiga vastakuti seina peal on. See oli küll õudukas vaatepilt – hea, et midagi kärssama ei ole läinud.
Samas on nende ruumi kokkuhoid hämmastav. Jaapanis ka, mind, erinevelt mõnest kanadalasest, pani hämmastama, kui targalt nad suudavad ruumi ära kasutada, nii et sa ikkagi oma asjade otsa ei koperda ja luid ei murra. Nt enamikes majapidamistes (st ruumivaestes) käivad söögalaua jalad kokku ning saadki selle vaikselt kuskile ära paigutada (nii ka Kimi õe oma). Laud on neil see madal väike söögilaud.
Lihtsalt hämmastav.
Kimi õde ei ole just kõige rikkam inimene, ta on Korea keskklass. Ehk elab ta kitsaste-tänavate rajoonis, kus ülesse vaadates on näha ainult metsikult kaableid. Ka tema enda akendest tuli 3 kaablit välja, mis libisesid vaikselt kokku teistega moodustades suure puntra. Kaablitemeri.
Ma tegin nii palju pilte Korea kirikutest. Kuna raha pühakojade ehitamiseks ei ole, siis võetakse mingi suvaline maja, millele lüüakse neoontuledes rist peale ja ongi kirik valmis. Hämmastav.
Koreas sain käiku lasta pulkadega söömise praktika. Ma natuke Austraalias enne minekut juba harjutasin. Alguses kunagi proovisin, siis ei saanud üldse, aga mingi hetk võtsin lihtsalt suvaliselt kätte ja tuligi. Eks ma olen palju vaadanud, kuidas Chie neid käsitseb. Natuke valesti hoian, st hoian nii nagu lapsed hoiavad, aga nii ei ole õige. Aga söödud saan, see peamine. Eks ma alguses ikka pudistasin kah.
Korea söömine ehmatas küll alguses ära. Nii palju (väikseid) kausse pandi laua peale. Aga selline ongi nende söömiskultuur. Hästi palju erinevaid kausse erinevate asjadega ning siis oma suva järgi miksid neid kokku, enamasti riisiga, või lihaga või omavahel. Igal suutäiel on erinev maitse. Normaalne on, et süüakse ühistest kaussidest. Siit võib-olla tuleb ka selgitus, miks Kim nii kiiresti sööb:D:P Eriti palju kausse on, kui lähed välja sööma. On nn kõrval-road, mis on tasuta ja mida saad ka juurde küsida (kui suudad ettekandja kurja pilgu välja kannatada:P). Väga tihti pead ise endale kokkama. St sulle tuuakse koostisosad ning lauad on ehitatud koos pliidiga ja seal siis vaikselt kärsatad. Hinnaklassi ma kahjuks väga selgelt enam ei mäleta, midagi röögatut ei olnud, aga hirmus odav ka ei olnud. Ütleks, et väljas söömine on umbes sama, mis Eestis.
Ma ei tea, kas ma olen vürtsidega ära harjunud või mis, aga Korea toit ei olnud nii röökivalt vürtsikas, kui kartsin. Loomulikult saad tellida väga vürtsikaid toite, kuid saad ka täiesti normaalse vürtsikusega roogasid, nii et selle pärast ei pea küll keegi südant vaevama. Iseasi, kuidas sa need toidud ilma kohaliku tõlgi ja seletuseta üles leiad:)
Soul on turvaline linn. Suur, aga turvaline. Kordagi ei tundunud, et pean nüüd oma kotte hirmsasti vastu keha suruma või mis iganes. Ka kohalikud ei tundunud närveerivat. Rongid on nii Koreas kui ka Jaapanis magavaid sõitjad täis. Kõik nokivad, mõned vähem, mõned rohkem.
Linnatänavatel korealased omavahel on natuke ebaviisakad, Austraalia mõistes. Kui kellegagi kokku jooksed, siis keegi ei vabanda, ei pöörata peadki. Kui oled valge, siis on üldiselt lood teised. Valge on priviligeeritud inimrühm neile ning nendega käitutakse väga viisakalt, mulle isegi naeratati. Alguses ma ise seda tähele ei pannud, et käitumises on vahe sees. Chie hakkas rääkima, et kõik on ebaviisakad ning ta kardab Jaapanisse minna, et seal sama seis, keegi ei vabanda (tema väite järgi ei vabandata Jaapanis, kui kellegagi kokku põrkad, sest kõik tunnevad nii häbi, et ei suuda vabandada... noh... jah... midaiganes). Minul samas oli kõik oko, noh tegelt põrkusin minagi tihedas tursititänavas inimestega kokku ning mulle tuli armas kodu meelde:) Selline kodune tunne – inimesed vahivad tõreda näoga, keegi sulle teed ei anna, kui Sina annad, siis nemad kohe kindlasti üldse ei anna. Aga hiljem märkasin minagi, et minuga ollakse lahkemad kui kohalikega.
Koreas üldiselt tasuta asju ei eksisteeri. Kui keegi Sinu heaks midagi teeb, siis tuleb kohe midagi pakkuda, enamasti raha. Kui kohe vastu ei võta, siis tuleb uuesti pakkuda. Mõni ei võtagi. Tundus, et see on pingeline teema. Üks onu joonistas mulle paberi peale ... midagi. Mingi erilise paberi peale mingid erilised hieroglüüfid (nii neid muidugi ei nimetata:D, vabandused kõigile, kes puudutatuna tunnevad:D), mida on väga raske teha. Ta teebi seda – turistidele, ja tasuta. Mu Korea sõber Lumi pakkus talle tükk aega raha kuni onu tigedaks sai. Austraalias on ikka normaalne, kui keegi sulle lihtsalt heast südamest midagi teeb ja sa võtad selle vastu. Arvan, et Eestiski. Vähemalt ei ole nii suurt närveldamist sellega, nad ikka kohe täitsa tõmblevad. Ma sellest räägin hiljem, kui hulluks Kim Chie vanemate lahkuse tõttu läks. Ta üritas teha võistlust „kumb suudab rohkem raha teise kingituste alla panna“ Chie isaga. Minul oli nagu natuke mingil määral häbi, et ta ei suutnud rahulikult olla ja kogu aeg närveldas ja tõmbles, aga... kultuur on teistsugune. Aga sellest hiljem.
Koreas on naine olulisel kohal, st naine on peres tähtis. Ei ole sama nagu Jaapanis, et naine käib vaikselt mehe järel ning teeb mis kästakse. Naine lööb korra majja ning Austraaliaski näed väga tihti kui Korea tüdrukud poisse peksavad. Mitte kõvasti ja mitte vägivaldselt. Ühiskonnas on naise kaitsmine oluline, kui keegi näeb, et sa naisterahvale liiga teed, siis seda ka kohe öeldakse. Nii siis oligi, et kui Kimiga koos reisisime ja bussist maha tulime, et kotte võtta, siis mees äkki rabistas, et mulle kotti selga aidata. Mul ajas silmad suureks küll – mis see siis nüüd äkki?! Aga tema käitumisest sain aru, et ta tahtis jätta muljet meid piidlevate meeste ees, kes bussijaamas seisid. Üks teine kord, kui oma kottidega mõttetult ringi kõmpisime, siis mingi suvaline onu ütles mulle inglise keeles, et me peaksime kotid ära vahetama ning isegi mu naeratusest ja eitavast vastusest ei piisanud, ta ikka veel üritas veenda, et me peaksime kotid ära vahetama, sest mul tunduvalt suurem kott. Onu oli ikka väga pettunud kuhu see noorus omadega jõudnud on!!! :D
No vist sain üleüldise jutu räägitud, nüüd reisi enda kallale. Ma vist käin vahepeal vetsus ära:)
Soul. Alustasime muuseumide, templi, Kuningapaleega ning kunstliku jõega. Muusemides hakkas muu huvitava juures silma sarnasus Eestiga. Paljud iidamast aadamast säilinud asju on idee poolest sarnased meie omadega. Templid on Koreas väga värvilised, väga värvikirevad. Kuid huvitavad ja ilusad. Minul õnnestus ka puust padi ära näha. Hõmm, kuskil... saunas vist, sain Jaapani oma isegi proovida. Ei olnud nii hull kui arvasin, kuid magada ikka sellega ei tahaks. Soulis voolab nüüd juba mõnda aega kunstlik jõgi. Seal oli muidu enne päris jõgi, aga see oli kohutav ning rokane ning seetõttu otsustas tollane linnapea, et tuleb kunstlik jõgi ehitada. Rahvas oli üldiselt selle priiskamise vastu, aga jõgi siiski tehti. Päris jõgi voolab kuskil telliste taga. Muidu... huvitav, ilus isegi, kuid usun kohaliku sõbra Young Mi juttu, et varsti läheb käest ära, sest selle eest tuleb ikka tublisti hoolt kanda. Nüüd on see sama linnapea riigipea. Ja nüüd ta tahab teha kunstlikku jõge läbi riigi – turismiobjektiks. Rahvas pole üldiselt nõus.
Koreas muidu valitseb kapitalism. Kellel raha, sellel jõud; kellel jõud, sellel õigus. Tööle saavad need, kes tulevad hea nimega koolist. Hinded ei ole absoluutselt olulised, maksab ainult kooli nimi. Kui tööle on vaja uusi inimesi, siis võetakse koolide kaupa. Alguses üks kool, kui sellest koolist kedagi enam ei ole, siis võetakse headuselt teine kool jne. Kvaliteet ei ole oluline.
Pärast kolme päeva Soulis lahkus Chie oma sõprade juurde ning meie Kimiga jäime kahekesi. Järgmisel päeva käisime pangas raha vahetamas (oli esmap, nädalavahetusel on pangad kinni, Austraalias oli ülikehva kurss, brrr – röövlid!!). Hiljem läksime jõe äärde jalgrattaga sõitma. Ahh, kui mõnus!!! Jõgi, tuul .... ahhh kuidas see mulle meeldis!!! Lihtsalt väntad ja sõidad, pea tühi mõtetest.
Järgneval hommikul väga vara alustasime ringreisi. Sihtmärgiks oli Busan, kust väljus praam Jaapanisse (Fukuoka). Alguses suundusime itta ning siis rannikutpidi lõunasse.
Aega meil nappis, kõvasti. Aga vähemalt oli meil plaan. Kui Chie ära läks, siis panime Kimiga ikka tõsise kätši maha, aga ma ei viitsi sellest rääkida, vähemalt pani poiss öösel plaani kokku. Soulist suundusime Sokcho’sse, mille lähistel asub Seolack’i mägi. Ülijärsk minek oli. Sikutasin end nööripidi üles. Peale kõige hullemat kohta avastasin, et olin kaamera poole tee peale jätnud (tuldud teest poole tee pea, mäe suhtes pool oli veel väga kaugel:)). Läksin sellele järgi. Oma olematute kopsude tõttu (ehk allergiast täistursunud kopsude tõttu) on mulle mäest üles minek väga raske. See-eest kui ma mingi 1-2h pärast lõpuks kopsud lahti saan, siis on ülihea. Tavaliselt ongi nii, et kui teised hakkavad väsima, siis mul tuleb energia. Aga alguses olen väga aeglane, eriti kuna mitu kuud ei olnud end liigutanud, ega kuskil künka otsas turninud (see-eest alla tulen kiiresti, sest siis ma saan hingata:D). Oh, Kim oli pahane. Tal oli range eesmärk tippu jõuda. Mind see tipp ei huvitanud, ilm oli pilves nagunii. Tippu me ei jõudnudki, sest pidime viimase bussi peale saama. Mulle sobis täiesti.
Öö veetsime bussijaama kõrval motellis. Austraalia mõistes üliodav. Tuba 10 taala nägu. Austraalias saab selle eest telgile koha:).
Hommikul vara bussiga Andong’i, kus asub Korea vanim küla. Käisime ka maskitantsu vaatamas. Vaatamata mittemingisugustele ootustele oli see siiski kena. Mulle meeldis. Mind ja üks prantslannagi tõmmati tantsule. Pärast anti ka meene – maskiküpsised. Mmm, nämmad:). Üks tädi ütles, et ma tantsisin hästi. Ma keeldusin seda uskumast! Seda jalatõstmis-tantsu ei saa küll tantsuks kutsuda. Neil muidu kummaline rütm, ma õnneks kuulasin-vaatasin hoolega, kui nad seal eelnevalt tiirutasid. Aga hiljem, üks noor korealane, Kimi videot piideldes väitis sama, et ma tantsin hästi. Aaa?!?!?! Onu, kes meid tantsule tõmbas oli ka muidu minuga rahul, aga .... ehk kunagi õnnestub videot ka näidata, siis saab igaüks ise otsustada;)
Küla oli huvitav, nägin oma elu esimest riisipõldu. :). Samas oli jällegi sarnasusi Eesti vanade ehitistega.
Siis me jälle sõitsime natuke ning saime Kimi sõbraga kokku. Väga viisakas poiss;). Käisime söömas. Ma ei tea millest nad rääkisid, aga ümberasuvatest laudadest piideldi neid ja siis mind pidevalt. Ja need näod olid rohkem kohkunud-üllatunud kui naeratavad. Aga noh, mis sest enam.
Seekord saime toa 35 taalaga. Täitsa okei tuba, nett olemas ja puha. Nett, koos arvutiga, on neil muidu seal igal pool tubades sees, mõnes isegi kaks arvutit.
Edasi sõitsime Gyeongju’sse. Käisime Buddha’t vaatamas. Õnneks kohtasime kenat Korea paari (kes ka Austraalias käinud, kohtusid seal), nendega saime oma järgmistesse sihtpunktidesse samas linnas. Ma väga ei mäletagi, mis need olid. Üks oli kuningate surnuaed – suured murukünkad. Ütleks, et Korea on ka hakanud turismiobjektide pealt raha röövima. Ma tõesti ei saanud aru, miks selle külastamise eest peab maksma, ja ei olnud odav lõbu. Teine asi ole veel „parem“. Keegi isegi ei tea, mis see on, aga pidime siiski 500 vonn välja käima. AU mõistes üliodav, aga ... keegi isegi ei tea, mida see väike torn endast kujutab, teadlased arvavad, et sellega vaadati tähti kunagi, kuid asjandusel ei ole ust ega midagi ning vist oli katus peal. No ei olnud loogikat igatahes.
Õhtul bussiga Busanisse. Kuna saabusime 12 öösel, siis saime väga hea toa väga soodsalt. Koreas on nagu ka Jaapanis – mida hiljem saabud, seda odavam on tuba. Üldiselt peale kella 3 hakkab hind kukkuma. Mõnes kohas ollakse isegi nii lahked, et saad koti hoiule jätta ning peale 3 sisse regada. Järgmisel päeval pidime ümber kolima, sest täishinda me maksta ei suutnud. Kallimates motellides on väga naljakalt – wc ja dušširuumil on klaasuks. Tore on, et me Kimiga ikkagi ainult sõbrad oleme. Väga tore... Ainulaadne kogemus:P:D
Busanis käisime kalaturul. Enamik vee-elukaid müüakse elusalt. Oi mul oli neist vaevlevatest kaladest, kaheksajalgadest ja muudest olenditest niii kahju. Oeh. Käisime niisama linna peal. Õhtul läksime randa. Ilus oli.
Hommikul sadamasse ning Jaapanisse.
Plaanisin muidu ka minu ja Kimi jagelemisest rääkida, aga ... see ei ole oluline, arvan. :) „Kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja“:P:D
kolmapäev, 1. september 2010
Perth, Pinnacles, Lennureis Koreasse
Nonii, võtsin lubaduse oma kirjutised kirja saada, kell juba pool 11 õhtul, kuid vähemalt miskit pean „paberile“ saama. Täna selleks hea päev, sain just ülemuselt tema džiibi nädalaks kasutada (et tööle minna ning nädalavahetusel niisama kärutada) ning nüüd nii häppi olla, et magada ikka ei saaks:)
Hetkel siis Port Douglases, see on üks poolsaareke Austraalia kirdeosas, Cairnsist põhja suunas. Töötan loomakliinikus. Sain selle töö tänu oma eestlasest sõbrale Veronikale, kes seal töötab. Neil abikäsi vaja ning mul oli nagunii plaan siinkandis tööd saada, seega võtsin pakkumise rõõmuga vastu. Alustasin laupäeval (täna kolmapäev). Olen ülirahul omadega. Nii huvitav on. Täna tegelikult puhastasin praktiliselt päev otsa puure, kuid väljas koertega jalutamine ei tunda minu jaoks tööna. Kaka lõhnaga hakkan ka juba ära harjuma. Tegelikult, kui nende eest korralikult hoolitseda, siis nad kakavad sinna kus vaja ega tee pahandust. Üks emane koer pissib mul põrandale, st võtan puurist välja ning nii kaua kui mina tema tilgutitega mässan, et need kaasa võtta, hakkab tema mul soristama. Täna õhtul ta konkreetselt keeldus õue minemast ja tiirutas mööda tuba ringi kuni lõpuks ikka keset põrandat oma häda ära tegi. Õnneks olen alles algaja ning ma ei ärritu. No tegi siis tegi, koristan ära, mis siis ikka. Alguses kartsin hullusti, enne kui tööle asusin. Facebooki küsitlus ütles küll mulle, et ma peaksin tegelikult arst olema, aga mul on liiga eredalt meeles paari nädala tagune üritus, kus ma üritasin kõrvavalu teepuuõliga likvideerida ning praktliselt pool aju läbi kärsatasin (sellest hiljem kui räägin Jaapani reisist). Kartsin hirmsasti, et mina ja kliinikus??!?!! Vabatahtlikke enesetapjaid?!?
Aga tegelikult on okei. Ei minestanudki esimese operatsiooni ajal ära, ma õnneks veel sisikonda ei ole pidanud vaatama. Oli nagu tavalise lihatüku lõikamine. Ainuke järelmõju on, et ma ei taha mitte kunagi mitte ühelgi operatsioonilaual ise viibida. Eiii!!! Ma ei taha, et keegi mind julmalt katki lõikab ning siis julmalt must tükke välja kisub ning... ohhhhh, eiiiii!!!!
Täna aitasin ühest pisi-pisikesest kutsast röntgenpilti teha. Kuna kutsu oli vesipea, siis tuli ta magama panna. See oli lõpp mu ilusale ülipõnevale päevale. Muidu ütleks, et mul oli megatore päev, ainult, et kutsu on surnud.... Hingeliselt olen okei, vist, aga lihtsalt tuli väga ootamatult, et ta kohe peale süsti ära suri (ta rapsis ning arst pani nõela otsa südamesse). Et oli ja siis järsku kukkus kokku ning oligi surnud, minu käte vahel. Ma ei olnud selleks valmis. See põhjustas trauma. Mitte see, et kutsu on surnud, aga et ta nii järsku ära suri.
Aga nüüd õige teema juurde:) Korea, või õigemini Perth. Ma panen nüüd mussi ka käima, sest „we are ready to rok’n’roll!!!“ :)
Läheme ajas tagasi peaaegu 2 kuud, 6-sse juulisse. Lahkusime Chiega Preston Beachist ning läksime Perthi, kus kohtusime Korea sõbra Kimiga, vabandust JongSung (džongsang), mis on siis tema eesnimi, kuid mida me arusaadavatel põhjustel ei kasuta:p.
Järgmisel päeval rentisime kolmekesi auto ning suundusime Perthis põhja Pinnacles’i. See on imelike ainulaatsete kividega kõrb. Tee peale jäi veel stromatoliitede järv, või olid need mingid teised -liidid. Preston Beachil nägime mingeid samalaadseid asju, kuid natuke teistsuguseid. Kimi halval eeskujul poetasime meiegi Chiega paar surnud kivimoodustist taskusse. No et kes ei tea, siis stromatoliidid on ainulaadsed bakterid, mis moodustavad kuhjasid, nähes välja nagu kivid. Kim muidugi seda ei teadnud ning rüvetas oma jalgadega looduse suursaavutust seistes seal peal. Ma kommenteerisin ka, aga sellest ta sai alles kuu aega hiljem aru, kui me kellelegi teisele seletasime oma käimistest ning talle lõpuks kohale jõudis, mida ta vaatamas oli käinud:)
Tee Pinnacles’i ja tagasi oli pikk, mina olin roolis. Alguses ei uskunudki šoti poisi Alani juttu, et see on suurettevõtmine, aga jah, ära sõitsin. Ja isegi matsu ei pannud. Juhuse tahtel leidsin tagasiteel Perhtis isegi õige maja üles... miljon korda sõitsin valesti ja huupi ja äkki olimegi õigel teel, peaaegu et kõige lühemat teed pidi:) Ise olime väga rahul. Kimi abiga suutsin auto külg-parkida ülikitsasse vahesse auto ja postide vahele ülesmäge. Teised pidid enne väja minema, sest pärast enam ust lahti teha ei saanud, ma ikka pressisin end väja, nii kitsuke vahe oli parkimiseks määratud.
Pinnacles muidu meeldis. Teist korda ei läheks, kuid kes sealt mööda sõidab, siis kindlasti soovitan läbi hüpata, vbl väheke enne natuke tausta ka uurida, muidu on lihtsalt kivid.
8. juuli õhtul läks meie lend Koreasse. Või noh alguses ikka Singapuri ja siis Filipiinidele Manilasse ning siis Souli.
Oeh, ma vist peaks nüüd natuke enne tausta rääkima, enne kui asja endani jõuan. Ei tahaks hästi, sest olen avastanud, et päris mitmed inimesed loevad mu blogi:) Ma nüüd hakkan sellest üle saama, et kõik avalikult netti lajatada:P:D
No okei, lugu niisugune, et Kim-poiss tahtis mind natuke endale tüdrukuks. Me kohtusime rohkem kui aasta tagasi Berris. Ta on tore poiss. Ma teadsin kogu aeg, et ma natuke meeldin talle, aga meil ei läinud kunagi asjatamiseks. Kunagi vist isegi kirjutasin, et kui ma päris alguses mõtlesin, et ta on jaapanlane, siis tekkis nagu väike huvi, aga niipea kui kuulsin, et ta hoopis Koreast on, siis oli kohe blokk ees. Olin ise ka üllatanud, et mul mingid rassistlikud tunded korealaste vastu on, aga näed, on. No igatahes oleme vaikselt sidet pidanud ning mida lähemale suur-reis saabus, seda rohkem ta helistas ning seda rohkem hakkas välja ütlema, et ta on nagu millestki rohkemast huvitatud. Ega ma konkreetselt vastu olnud, tore poiss ikkagi. Viskas nalja ning tore oli juttu ajada. Berris veetsime mitmeid hilisõhtuid niisama pläkutades ning Jaapani animatsioone vaadates (viimaste puhul vajus tema nii 1 või 2 ajal ära, aga alati keeldus oma voodisse magama minemast, ta ülidselt magaski iga öö diivanil; tegi alati nalja, et ootab, et keegi tuleks, aga mitte keegi ei tulnud, mitte kunagi:D). Ilusad ajad.
Aga Perthis. Njaaa. Ta oli vahepeal rasket tööd Broome’s teinud, vanadekeste ja puuetega inimeste eest hoolitsenud. Mehel oli kohe teine nägu peas. Mitte eriti naljanägu. Ta küll üritas endiselt nalja teha, nt „Nobody cares about meeee!!!“. Ja seda lauset korrutas iga jumala päev nii 30x. Berris oli tal teine lause „I’m so lonelyyyyy!!!!“. Ma tegelt juba Berris väsisin ta „naljast“ ära, aga nüüd ta nagu konkreetselt vingus. Oeh. Pole õieti päevagi saanud koos olla ja juba probleemid. No ja ma ei viitsinud ta hädaldamist kuulata ja siis oligi probleem, mitte suur, aga siit hakkas lumepall veerema.
Lennujaam. Olime 2,5h enne väljumist lennujaamas. Kuna check-in oli veel suletud, siis istusime ootesaalis. 2h (kui ma ei eksi) enne lennu väljumist sai juba check-in’ida. Ma hakkasin vaikselt korrutama, et me saame minna, aga ei, Kim raius, et meil aega on ja ei lähe veel kuskile. Ma hakkasin närviliseks muutuma, aga no las härra olla. Tund aega enne lennu väljumist arvas Chie ka, et võima nüüd minna. Olime viimased. Kimil ei olnud korralikke pileteid välja prinditud, oli lihtsalt väikse paberitüki peale reg.nr kribanud. Onu ei olnud sellega rahul. Ma siis kogusin oma kotist kiletasku välja. Saime läbi ning onu ütles, et jookske nüüd. Olime tegelikult täiega hiljaks jäänud. Ma olin juba tige. Mille pagana pärast me pidime niii kaua ootama, et siis joosta. Chie alguses ei nõustunud minuga, aga turvakontrillis hakkas tema ka tõmblema, et pagan, meil on kiire!!! Lõpuks jooksime, aga Margaretal on ju alati vaja vetsu minna ning vett osta. Inimesed läksid juba lennukisse. Turvakontrollis tõmmati veel nii Chie kui ka Kim kõrvale, et süvakontrolli teha. Ma läksin vett ostma ning suure ähmiga jätsin oma kilekaaned poeletile. Avastasin selle Singapuris. Väga kahju oli, sest mul oli seal igast dokumente sees, aga jumal tänatud, et ma oma äkk-mõttele pass ka sinne vahele panna, järele ei andnud. Jumal tänatud!!!! Need paberid ongi igaveseks minu jaoks kadunud, tore lahkumiskaart töö juurest ka. Nuuks. Terve lennutee keerles mu peas ainult üks mõte „Mille pagana pärast me pidime seal kõige närusemas ootesaalis istuma ja passima kõige viimasema minutini. Miks me ei võinud minna normaalsel ajal?!!? Eriti kui me Seal juba olime!!!“ Oeh, see reis saab raske olema.... väga raske.
Singapuris oli meil sutsu aega, mingi tund või poolteist niisama ringi vaadata. Teised käisid söömas, ma netis. Manilas olid meil lennud täpselt nii, et üks maabus ja kohe oli vaja järgmisele „check-in“’i minna. Ja loomulikult oli miskit jama. Üleüldse Manila lennujaam oli kaos. Näed, et kõik on kuidagi väga imelikult organiseeritud, kuid seda sõna saab üldse kasutada. Ja meil olid mingid lipikud puudu, et me lihtsalt oleme läbisõidul. Meil paluti oodata ning meie passidega mindi pooleks tunniks minema. Ma hakkasin juba närviliseks minema.... No kas tulevad või ei tule. Tulid!! Jumal tänatud!!!! Saime edasi minna. Kuna Perthis oli ilgelt külm, siis mul oli mu paks fliis seljas, lennukis ka väga hea. Manilas oli küll soe, kuid ma ei viitsinud seljast võtta, lisaraskus käe otsas ning tegelikult oli mul oki olla. Mingi megalt naeratav tädi hakkas Eesti kohta küsimusi küsima. Et kas see asub Euroopas? „Jaaa“, „Kas Kesk-Euroopas“, „Ei-ei, rohkem ida pool“, „Seal on vist väga külm“, „Ooojaaa“. Ei mõelnud tol hetkel üldse sellele, et Eestis on juulis südasuvi ning ma alles Singapuris lugesin ema kirja, et keevitab 30 ja isegi rohkem. Olen harjunud inimeste üleüldise küsimusega, kas Eestis on külm, eriti talvel. Ma muudkui jaatasin ning tädi muudkui naeratas. Ma tean seda skeemi, olen telekas näinud, kui mingi kahtlane tegelane kahtlase passiga tuleb, siis küsivad, nt mis on selle X riigi kõige suurem jõgi või pealinn. Teadsin seda, aga ei osanud midagi normaalset vastata, sest peas keevitas ainult üks mõte „mitte lennust maja jääda!“. Kogemata hüppas suust välja „Tegelikult tulin ma praegu üldsegi Austraaliast“. Siis tädi naeratus kustus ning ta küsis veel üle, et Eesti on ikkagi külmem maa kui Austraalia, millele mina taaskord jaa-jaa vastuse andsin ning tädi lasigi mind läbi. Kohutav, kuidas nad sind oma naeratusega haneks tõmbavad. Sa näed küll, et miskit on vale, kuid naeratus on niii suur, et sa lihtsalt naeratad vastu ning kaotad valvsuse. See tuleb kuidagi automaatselt. Mitte, et mul midagi varjata oleks, aga mind lihtsalt häirib, et ma olen mõjutatav:D.
Meil oli muidugi vetsu vaja minna ja juba hüütigi meie nimed valjuhääldis välja. Teised olid juba lennukis. Õnneks tuli hiljem peale meid veel inimesi, nii et päris viimased ei olnud.
Ja nii suudnusimegi Koreasse.
Kunagi ammu, 2 kuud enne reisi algust, kui Chiega tõsiselt planeerima hakkasime ning Chie ikka pressis, et Kimi ja LJga (teine Korea vend) koos reisida Jaapanis, siis Kim pakkus, et me võime Koreas ringreisi teha. Mulle sobis suurepäraselt, sest ma ei tahtnud tegelikult Koreas midagi teha, sõpradega, kellega oleks tahtnud kokku saada, ma kontakti ei saanud ning mul oli lihtsalt vaja 5 päeva sisustada, mil Chie oma sõpru külastab. Läksin väga elevile ning lootused olid suured. Njaaa, kahjuks Koreas selgus, et Kimi plaan piirduski sellega, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Rohkem ta ei planeerinud midagi. Ma seda veel ei teadnud. Lennukis hakkas ta küsima, et mida ma tahaks teha. No mulle meeldivad mäed ja seda ka ütlesin. Ta pakkus, et võiksime Andonisse (kirjapilt vale, vist), kõige vanemasse Korea linna minna. Ma ei osanud sest midagi arvata. Õigemini andis ta mulle valida, kas mäed või Andon. No ja loomulikult ma valisin mäed. Mis oli vale vastus. Kahjuks, jällegi, tol hetkel ma seda ei teadnud, et tegelikult ei pea/saa ma mitte valima/da vaid leidma „õige“ vastuse. No minu „mäed“ oli kapitaalselt „vale“ vastus. Oi meil tuli sest suur tüli hiljem. Oi kui suur tüli. Aga sellest järgmine kord. Mul tudu aeg ning silmad annavad juba asiaadi mõõdud välja:)
Hetkel siis Port Douglases, see on üks poolsaareke Austraalia kirdeosas, Cairnsist põhja suunas. Töötan loomakliinikus. Sain selle töö tänu oma eestlasest sõbrale Veronikale, kes seal töötab. Neil abikäsi vaja ning mul oli nagunii plaan siinkandis tööd saada, seega võtsin pakkumise rõõmuga vastu. Alustasin laupäeval (täna kolmapäev). Olen ülirahul omadega. Nii huvitav on. Täna tegelikult puhastasin praktiliselt päev otsa puure, kuid väljas koertega jalutamine ei tunda minu jaoks tööna. Kaka lõhnaga hakkan ka juba ära harjuma. Tegelikult, kui nende eest korralikult hoolitseda, siis nad kakavad sinna kus vaja ega tee pahandust. Üks emane koer pissib mul põrandale, st võtan puurist välja ning nii kaua kui mina tema tilgutitega mässan, et need kaasa võtta, hakkab tema mul soristama. Täna õhtul ta konkreetselt keeldus õue minemast ja tiirutas mööda tuba ringi kuni lõpuks ikka keset põrandat oma häda ära tegi. Õnneks olen alles algaja ning ma ei ärritu. No tegi siis tegi, koristan ära, mis siis ikka. Alguses kartsin hullusti, enne kui tööle asusin. Facebooki küsitlus ütles küll mulle, et ma peaksin tegelikult arst olema, aga mul on liiga eredalt meeles paari nädala tagune üritus, kus ma üritasin kõrvavalu teepuuõliga likvideerida ning praktliselt pool aju läbi kärsatasin (sellest hiljem kui räägin Jaapani reisist). Kartsin hirmsasti, et mina ja kliinikus??!?!! Vabatahtlikke enesetapjaid?!?
Aga tegelikult on okei. Ei minestanudki esimese operatsiooni ajal ära, ma õnneks veel sisikonda ei ole pidanud vaatama. Oli nagu tavalise lihatüku lõikamine. Ainuke järelmõju on, et ma ei taha mitte kunagi mitte ühelgi operatsioonilaual ise viibida. Eiii!!! Ma ei taha, et keegi mind julmalt katki lõikab ning siis julmalt must tükke välja kisub ning... ohhhhh, eiiiii!!!!
Täna aitasin ühest pisi-pisikesest kutsast röntgenpilti teha. Kuna kutsu oli vesipea, siis tuli ta magama panna. See oli lõpp mu ilusale ülipõnevale päevale. Muidu ütleks, et mul oli megatore päev, ainult, et kutsu on surnud.... Hingeliselt olen okei, vist, aga lihtsalt tuli väga ootamatult, et ta kohe peale süsti ära suri (ta rapsis ning arst pani nõela otsa südamesse). Et oli ja siis järsku kukkus kokku ning oligi surnud, minu käte vahel. Ma ei olnud selleks valmis. See põhjustas trauma. Mitte see, et kutsu on surnud, aga et ta nii järsku ära suri.
Aga nüüd õige teema juurde:) Korea, või õigemini Perth. Ma panen nüüd mussi ka käima, sest „we are ready to rok’n’roll!!!“ :)
Läheme ajas tagasi peaaegu 2 kuud, 6-sse juulisse. Lahkusime Chiega Preston Beachist ning läksime Perthi, kus kohtusime Korea sõbra Kimiga, vabandust JongSung (džongsang), mis on siis tema eesnimi, kuid mida me arusaadavatel põhjustel ei kasuta:p.
Järgmisel päeval rentisime kolmekesi auto ning suundusime Perthis põhja Pinnacles’i. See on imelike ainulaatsete kividega kõrb. Tee peale jäi veel stromatoliitede järv, või olid need mingid teised -liidid. Preston Beachil nägime mingeid samalaadseid asju, kuid natuke teistsuguseid. Kimi halval eeskujul poetasime meiegi Chiega paar surnud kivimoodustist taskusse. No et kes ei tea, siis stromatoliidid on ainulaadsed bakterid, mis moodustavad kuhjasid, nähes välja nagu kivid. Kim muidugi seda ei teadnud ning rüvetas oma jalgadega looduse suursaavutust seistes seal peal. Ma kommenteerisin ka, aga sellest ta sai alles kuu aega hiljem aru, kui me kellelegi teisele seletasime oma käimistest ning talle lõpuks kohale jõudis, mida ta vaatamas oli käinud:)
Tee Pinnacles’i ja tagasi oli pikk, mina olin roolis. Alguses ei uskunudki šoti poisi Alani juttu, et see on suurettevõtmine, aga jah, ära sõitsin. Ja isegi matsu ei pannud. Juhuse tahtel leidsin tagasiteel Perhtis isegi õige maja üles... miljon korda sõitsin valesti ja huupi ja äkki olimegi õigel teel, peaaegu et kõige lühemat teed pidi:) Ise olime väga rahul. Kimi abiga suutsin auto külg-parkida ülikitsasse vahesse auto ja postide vahele ülesmäge. Teised pidid enne väja minema, sest pärast enam ust lahti teha ei saanud, ma ikka pressisin end väja, nii kitsuke vahe oli parkimiseks määratud.
Pinnacles muidu meeldis. Teist korda ei läheks, kuid kes sealt mööda sõidab, siis kindlasti soovitan läbi hüpata, vbl väheke enne natuke tausta ka uurida, muidu on lihtsalt kivid.
8. juuli õhtul läks meie lend Koreasse. Või noh alguses ikka Singapuri ja siis Filipiinidele Manilasse ning siis Souli.
Oeh, ma vist peaks nüüd natuke enne tausta rääkima, enne kui asja endani jõuan. Ei tahaks hästi, sest olen avastanud, et päris mitmed inimesed loevad mu blogi:) Ma nüüd hakkan sellest üle saama, et kõik avalikult netti lajatada:P:D
No okei, lugu niisugune, et Kim-poiss tahtis mind natuke endale tüdrukuks. Me kohtusime rohkem kui aasta tagasi Berris. Ta on tore poiss. Ma teadsin kogu aeg, et ma natuke meeldin talle, aga meil ei läinud kunagi asjatamiseks. Kunagi vist isegi kirjutasin, et kui ma päris alguses mõtlesin, et ta on jaapanlane, siis tekkis nagu väike huvi, aga niipea kui kuulsin, et ta hoopis Koreast on, siis oli kohe blokk ees. Olin ise ka üllatanud, et mul mingid rassistlikud tunded korealaste vastu on, aga näed, on. No igatahes oleme vaikselt sidet pidanud ning mida lähemale suur-reis saabus, seda rohkem ta helistas ning seda rohkem hakkas välja ütlema, et ta on nagu millestki rohkemast huvitatud. Ega ma konkreetselt vastu olnud, tore poiss ikkagi. Viskas nalja ning tore oli juttu ajada. Berris veetsime mitmeid hilisõhtuid niisama pläkutades ning Jaapani animatsioone vaadates (viimaste puhul vajus tema nii 1 või 2 ajal ära, aga alati keeldus oma voodisse magama minemast, ta ülidselt magaski iga öö diivanil; tegi alati nalja, et ootab, et keegi tuleks, aga mitte keegi ei tulnud, mitte kunagi:D). Ilusad ajad.
Aga Perthis. Njaaa. Ta oli vahepeal rasket tööd Broome’s teinud, vanadekeste ja puuetega inimeste eest hoolitsenud. Mehel oli kohe teine nägu peas. Mitte eriti naljanägu. Ta küll üritas endiselt nalja teha, nt „Nobody cares about meeee!!!“. Ja seda lauset korrutas iga jumala päev nii 30x. Berris oli tal teine lause „I’m so lonelyyyyy!!!!“. Ma tegelt juba Berris väsisin ta „naljast“ ära, aga nüüd ta nagu konkreetselt vingus. Oeh. Pole õieti päevagi saanud koos olla ja juba probleemid. No ja ma ei viitsinud ta hädaldamist kuulata ja siis oligi probleem, mitte suur, aga siit hakkas lumepall veerema.
Lennujaam. Olime 2,5h enne väljumist lennujaamas. Kuna check-in oli veel suletud, siis istusime ootesaalis. 2h (kui ma ei eksi) enne lennu väljumist sai juba check-in’ida. Ma hakkasin vaikselt korrutama, et me saame minna, aga ei, Kim raius, et meil aega on ja ei lähe veel kuskile. Ma hakkasin närviliseks muutuma, aga no las härra olla. Tund aega enne lennu väljumist arvas Chie ka, et võima nüüd minna. Olime viimased. Kimil ei olnud korralikke pileteid välja prinditud, oli lihtsalt väikse paberitüki peale reg.nr kribanud. Onu ei olnud sellega rahul. Ma siis kogusin oma kotist kiletasku välja. Saime läbi ning onu ütles, et jookske nüüd. Olime tegelikult täiega hiljaks jäänud. Ma olin juba tige. Mille pagana pärast me pidime niii kaua ootama, et siis joosta. Chie alguses ei nõustunud minuga, aga turvakontrillis hakkas tema ka tõmblema, et pagan, meil on kiire!!! Lõpuks jooksime, aga Margaretal on ju alati vaja vetsu minna ning vett osta. Inimesed läksid juba lennukisse. Turvakontrollis tõmmati veel nii Chie kui ka Kim kõrvale, et süvakontrolli teha. Ma läksin vett ostma ning suure ähmiga jätsin oma kilekaaned poeletile. Avastasin selle Singapuris. Väga kahju oli, sest mul oli seal igast dokumente sees, aga jumal tänatud, et ma oma äkk-mõttele pass ka sinne vahele panna, järele ei andnud. Jumal tänatud!!!! Need paberid ongi igaveseks minu jaoks kadunud, tore lahkumiskaart töö juurest ka. Nuuks. Terve lennutee keerles mu peas ainult üks mõte „Mille pagana pärast me pidime seal kõige närusemas ootesaalis istuma ja passima kõige viimasema minutini. Miks me ei võinud minna normaalsel ajal?!!? Eriti kui me Seal juba olime!!!“ Oeh, see reis saab raske olema.... väga raske.
Singapuris oli meil sutsu aega, mingi tund või poolteist niisama ringi vaadata. Teised käisid söömas, ma netis. Manilas olid meil lennud täpselt nii, et üks maabus ja kohe oli vaja järgmisele „check-in“’i minna. Ja loomulikult oli miskit jama. Üleüldse Manila lennujaam oli kaos. Näed, et kõik on kuidagi väga imelikult organiseeritud, kuid seda sõna saab üldse kasutada. Ja meil olid mingid lipikud puudu, et me lihtsalt oleme läbisõidul. Meil paluti oodata ning meie passidega mindi pooleks tunniks minema. Ma hakkasin juba närviliseks minema.... No kas tulevad või ei tule. Tulid!! Jumal tänatud!!!! Saime edasi minna. Kuna Perthis oli ilgelt külm, siis mul oli mu paks fliis seljas, lennukis ka väga hea. Manilas oli küll soe, kuid ma ei viitsinud seljast võtta, lisaraskus käe otsas ning tegelikult oli mul oki olla. Mingi megalt naeratav tädi hakkas Eesti kohta küsimusi küsima. Et kas see asub Euroopas? „Jaaa“, „Kas Kesk-Euroopas“, „Ei-ei, rohkem ida pool“, „Seal on vist väga külm“, „Ooojaaa“. Ei mõelnud tol hetkel üldse sellele, et Eestis on juulis südasuvi ning ma alles Singapuris lugesin ema kirja, et keevitab 30 ja isegi rohkem. Olen harjunud inimeste üleüldise küsimusega, kas Eestis on külm, eriti talvel. Ma muudkui jaatasin ning tädi muudkui naeratas. Ma tean seda skeemi, olen telekas näinud, kui mingi kahtlane tegelane kahtlase passiga tuleb, siis küsivad, nt mis on selle X riigi kõige suurem jõgi või pealinn. Teadsin seda, aga ei osanud midagi normaalset vastata, sest peas keevitas ainult üks mõte „mitte lennust maja jääda!“. Kogemata hüppas suust välja „Tegelikult tulin ma praegu üldsegi Austraaliast“. Siis tädi naeratus kustus ning ta küsis veel üle, et Eesti on ikkagi külmem maa kui Austraalia, millele mina taaskord jaa-jaa vastuse andsin ning tädi lasigi mind läbi. Kohutav, kuidas nad sind oma naeratusega haneks tõmbavad. Sa näed küll, et miskit on vale, kuid naeratus on niii suur, et sa lihtsalt naeratad vastu ning kaotad valvsuse. See tuleb kuidagi automaatselt. Mitte, et mul midagi varjata oleks, aga mind lihtsalt häirib, et ma olen mõjutatav:D.
Meil oli muidugi vetsu vaja minna ja juba hüütigi meie nimed valjuhääldis välja. Teised olid juba lennukis. Õnneks tuli hiljem peale meid veel inimesi, nii et päris viimased ei olnud.
Ja nii suudnusimegi Koreasse.
Kunagi ammu, 2 kuud enne reisi algust, kui Chiega tõsiselt planeerima hakkasime ning Chie ikka pressis, et Kimi ja LJga (teine Korea vend) koos reisida Jaapanis, siis Kim pakkus, et me võime Koreas ringreisi teha. Mulle sobis suurepäraselt, sest ma ei tahtnud tegelikult Koreas midagi teha, sõpradega, kellega oleks tahtnud kokku saada, ma kontakti ei saanud ning mul oli lihtsalt vaja 5 päeva sisustada, mil Chie oma sõpru külastab. Läksin väga elevile ning lootused olid suured. Njaaa, kahjuks Koreas selgus, et Kimi plaan piirduski sellega, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Rohkem ta ei planeerinud midagi. Ma seda veel ei teadnud. Lennukis hakkas ta küsima, et mida ma tahaks teha. No mulle meeldivad mäed ja seda ka ütlesin. Ta pakkus, et võiksime Andonisse (kirjapilt vale, vist), kõige vanemasse Korea linna minna. Ma ei osanud sest midagi arvata. Õigemini andis ta mulle valida, kas mäed või Andon. No ja loomulikult ma valisin mäed. Mis oli vale vastus. Kahjuks, jällegi, tol hetkel ma seda ei teadnud, et tegelikult ei pea/saa ma mitte valima/da vaid leidma „õige“ vastuse. No minu „mäed“ oli kapitaalselt „vale“ vastus. Oi meil tuli sest suur tüli hiljem. Oi kui suur tüli. Aga sellest järgmine kord. Mul tudu aeg ning silmad annavad juba asiaadi mõõdud välja:)
Tellimine:
Postitused (Atom)