laupäev, 22. mai 2010

Newcastle, Esimene Surfamine

Nonii, mina jälle siin :) Ostsime Chiega kahepeale neti ja ma asusin taaskord blogi täiendama. Väga odav see nett ei ole, kuid kuna tõsised reisiplaanid (Jaapanisse kuuks ajaks) vajavad organiseerimist, siis ilma enam ei saanud. USB WiFi pulk ise maksis 70 taala, nett maksab 40 taala 1 GB. Telstra – operaatoritest kõige kallim, kuid kõige kiirem ja võimsam, sest Telstra on see, kes reaalset võrku omab, teised on niisama muidutegijad. Meil siin pommiaugus Preston Beachis muu ei levi. Vähemalt on nett :) Täitsa Oma nett :D

Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)

Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.

Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)

Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.

Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)

Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).

Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.

Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P

teisipäev, 9. veebruar 2010

Hunter Valley 9 jan - 10 veebruar

Hunter Valley YHA kohta olin Orksi foorumist ainult head lugenud, nii et lootsime parimat. Tee peal oli meil mereäärses linnas Newcastle’is paar tundi aega. Linn jättis hea mulje. Bussiga saime väikelinna nimega Cessnock. Sealt korjati meid YHA bussiga peale ning sõitsime 4km eemal asuvasse hostelisse. Et siis.... kõik poed, raamatukogu jne asuvad 4km kaugusel.... äägeeeeee :P

Kõik algas negatiivsega. Tuli välja, et vaatamata minu bronnile ning ka Chie nime mainimesele ning täht-haaval ettelugemisele ei olnud Chiele voodikohta. Kirjas oli ainult 1 inimene. Kui ma telefonis ütlesin, et Chie on jaapanlane, siis vilksas korraks peast läbi, äkki see oli viga. Idarannikul tihti asiaate ei sallita kohe üldse. No 26ni sai Chie voodi endale. Esimese öö olin 4s toas, järgmisel päeval kolisin odavamasse 8-inimese tuppa.

Paari tunni pärast selgus, et kui inimesed terrassil suitsetavad, siis tuleb kogu suits läbi lahtise akna mulle tuppa ning kuna õhk üldse ei liigu, jääb see sinna pidama, tükiks ajaks. Alguses ikka üritasin, et see läheb ära ning ega nad nii palju ka suitseta, aga ei. Ma ei tahtnud isegi mõelda, et pean seal 3 kuud elama. Läksin tädiga rääkima. Ainuke võimalus oli Chiega ära vahetada ning siis oli mul elamine 26ni ja üür 20 taala kallim ehk 160 nädalas. Samas mulle tõesti meeldis see 4ne tuba ning kui hommikul välja astusid oli loodus see, mida nägin. 30m eemal tarandikus hobused, jänesed keksisid vabalt ringi jne. Peod käisid ka teisel pool maja. Ahjaa, maja on selline, kus kõikide tubade uksed avanevad välja terrassile. Ka hiljem olin tegelikult rahul, sest mil iganes ma Chie tuppa astusin, see haises. Õhku ei olnud kunagi. Lärmavad prantslased pealekauba.

Nädal hiljem oli tädil mulle hea uudis – saan jääda kauaks. Mõned päevad hiljem teatas ta Chiele, et tal elamine ainult 26ni, Chie blokkis vastu – me ju vahetasime ära. Sai ka tema rahulikult edasi olla. Vbl oli see tädi eksimus, kuid mulle siiski tundus, et tal Chiega ei klapi üldse ja ma ei taha väita, et asi Chies, pigem vbl mängib rolli fakt, et ta on jaapanlane. Tööga läks ka samuti – mina olin listis 2. ning Chie 3. Esimesed kaks nädalat saime tööd ühkes päevaks mõlemal nädalal. Samas inimesed peale meid töötasid. Üleüldse – tööd said need, kes registratuuri-tädile Charoline’ile meelidsid ning kõvemini karjusid no ja heaks eeliseks oli see, kui olid nt inglane (omanik Nigel ja tema õde registratuuri-tädi on inglased). Lõpuks saime meie ka tööle, kuid tööd tilkus täpselt nii palju, et üüri- ja söögiraha saime. Eriti rohkem küll mitte. Ise kahjuks ei saanud tööd otsimas käia, sest vahemaad pikad ning autot meil ei ole. Bussi tasu oli 5 taala päevas ning enamikel juhtudel oli meil töökoht 5min kaugusel. Röövimine! Kusjuures bussijuht, omanik Nigel, alati hilines. Alguses jäime ka tööle hiljaks, kuid ülemused kobisesd ning siis hakkasime ikka hädavaevu õigeks ajaks jõudma.

Tegemist uute omanikega, kes uuel aastal hosteli ülevõtsid. Väga kurb uudis. Näha on, et nad ei ole elusees midagi juhtinud ning backpacker ei ole nende jaoks klient. Nagu igas teises backpackeris on probleemid köögiga – ikka leidub vendi, kes ei oska nõusid pesta. Kord valetati meile, et väljasõit on 5st, sest meile taheti moraali lugeda, õige väljasõit oli 5:45. Teinekord jälle sai tädi mainida, et kui köök korras ei ole, siis väljasõitu ei toimu. Kusjuures köögis olin tol hetkel ainult mina. Ajas ikka harja punaseks küll!! Krt, ma maksan 160 taala nädalas selle jama eest ja ma pesen iga jumala kord oma nõud!!!! Ja siis röövivad veel 5 taala selle eest, et ma tööle hiljaks jääks. Ma tõesti ei seedi neid. Siin oli muid jamasid ka, aga kuna need otseselt minusse ei puutu, siis jätan nad rahule.

Alguses vaatasime, et pesumasinaga siin petta ei saa – ruumi ümbritseb ainult sääsevõrk ning igaüks võib sind näha, ning seal on 3 auku, ehk asi on keerulisem. Korra pesime raha eest, aga ma võtsin ükskord end kätte, ärkasin 5st ning asusin oma kõrvatikkudega mässama. Mu Jumal! See oli nii lihtne!!! Keegi ei ole seda masinat trööbanud ning ... see lihtsalt oli „too easy!“. Samuti ka kuivatiga. Homme on lahkumispäev ning mul tööjalatsid valgendatud, pestud ning kuivatatud. Väga tore. Õhtul teen ühe ringi veel riietega ka ;) Kusjuures papud näevad suht okod välja. :D

Peale Hunter Valleysse saabumist asusime Chiega maid avastama. Kõik kohad on väga kaugel. Kord läksime ühte vaatluspunkti.... käisime vähemalt 20km. Me ikka tuuritasime, kuid mul hakkasid sääremarjad üles ütlema. Käisime veel kord Newcastle’is ka, niisama jalutamas ja ujumas ning sealseid randu avastamas. Päev oli ilus, kuid ma rumal inimene läksin plätadega. Ei olnud teps mitte hea mu jalgadele.

Korra läksin üksi retkele. Käisin lihtsalt linnas ning tagasiteel tundsin, et tahan ikka veel jalutada. Otsustasingi minna kohalikesse mägedesse, või leida vähemalt koht, kuidas sinna saab. Sättisin end mööda autoteed mägede poole. Kahjuks keeras tee koos mägedaga ning ma jõudsin omadega juba järgmisse alevikku. Väiksemad teed viisid kõik majadevahele ning said siis otsa (tüüpiline Austraalia linnake – tupikteed). Istusin suvalisele murulapile maha ning asjatasin omaette ehk ootasin, millal on ümbrus inimestest tühi ning ma saan üle karjamaa tõmmata. Autraalias on oma-maa reeglid suht karmid, nii et mul ei ole õrna aimugi, kas sul on õigus teise maa peal käia, isegi kui tegemist karjamaaga. Kõndisin karjamaalt karjamaale, kõik olid okastraataiaga ümbritsetud – nalja ja pugemist kui palju! Korra tõmbasin ka püksid veidi katki. Käisin kogu aeg mööda aiaäärt, sest kartsin, et äkki hüppab kuskilt mõni tige pull välja ning noh... ennegi niimoodi inimesi surma saanud. Tesieks kartsin, et omanik tuleb oma püssiga ning ma saan kuuli tagumikku. Et ma olin kogu aeg valmis üle aia hüppama ning jalgadele valu andma. Kõik laabus sujuvalt, ainult üks pullvasikas hakkas hüppama, kuid talle ma käratasin „STOP!“ ning see jäi mind tumma pilguga vahtima. Ma läksin heaga edasi. Kusjuures väga ilus oli. Jäin väga rahule, hea meel oli ka, et Chiet ei olnud, ta ei oleks elusees nõus olnud üle karjamaade kõndima, sest „Me ei peaks siin olema...“. Lõpuks leidsin ka tee, mis viib mägedesse-küngastesse. Need olid liiga kaugel, aeg kiskus hiliseks, hostel oli kaugel ning ma sättisin end vaikselt kodupoole.

Kuumus hakkas järgi andma ning ilm muutus vihmaseks. Iga päev olid äiksetormid ning pidevalt sadas. Vahel olid väiksed pausid. Minu elu hirmsaim äiksetorm sai vastu võtud siin. Ise olin linna peal. Vihmane oli nagunii, kuid kui tagasi hakkasin tulema, siis hakkas vaikselt äikest viskama. Kahetsesin, et ma ühe linnas kohatud töökaaslase ettepanekule mind hostelisse ära visata „ei“ ütlesin. Mul oli mu vihmavari ning plätad. Lõpus ei julenud vihmavarju lahti hoida. Äike oli suht lähedal. Viimane ots oli üle lagendiku ning siis hakkas kallama. Mul ei jäänud muud üle kui joosta ja palvetada. Läbimärjana jõutsin hostelisse, kuid siiski elusa ja tervena. Äike paugustas meie kohal 2h, siis hakkas tasapisi ära minema. Ilus oli muidugi. Vaatamata laiale terrassile peksis vihma aknast sisse. Kohutav vihm! Nähtavus 5m.

Vihma tõttu katkestati viinamarjakorje, sest suhkrutase liiga madal. Oodati mis oodati, aga enne hakkasid viinamarjad põõsas hallitama, kui vihm järgi andis. Siis läks hullumeelseks korjeks. Mudamaadlus 7-8h. Ikkagi parem kui 40-kraadise päiksega. Ilm on ikkagi täpselt nii „külm“, et hommikul kell 5 on paras T-särgiga välja minna, tänu pilvedele püsib sama temp terve päeva. Õhtul võtavad külmad lõunatuuled veidi võdistama. Korra ma sain tööl külma, viimane padukas ajas külma sisse. Hostelis pugesin kuivade riietega teki alla ning higistasin külma välja. Õnneks ei jäänud haigeks. Nüüd on mul teine paar haisvaid kosse.

Tänaseks on pea kõik hostelist läinud, üksikud on veel jäänud, meie läheme homme. Hooaeg kestis 3 kuu asemel 3 nädalat. Maaelu on selline.

Sydney 5-9 jan

Kolmas kord Sydneys.

Backpackeri otsimine osutus väga keeruliseks. Äärelinna YHA, kus oli enamik Berri inimesi, oli täis. Ülejäänud olid kõik ülehinnatud. Leidsime siiski ühe 23 taala öö eesti hosteli Kings Grossis, lähedal linnaliini rongipeatusele. Eks hostel oli hinnale vastav. Esialgu saime räpasesse ruumi, kus kamp poisse pidevalt suitsetas. Gaad. Ühe öö pidasin seal lahtise uksega vastu, teisel päeval saime ära vahetatud. Tunduvalt kenamasse ruumi. Näis, et toakaaslasteks on samuti tüdrukud. Järmisel hommikul nari ülemises voodis istuli tõustes märkasin, et üks alumise korruse tegelane sügas unepealt jalgevahet. Jäin sügavalt mõttesse – kas tõesti naisterahvas?!?! Unepealt?! Hõmmm, äkki on mees. Pikad juuksed... hõmmm, samas keha on suure kondiga ning tundub noor mees olevat. Oligi, nagu ka kõik teised tegelased meie toas. Aga sest polnud midagi. Tuba endiselt korralik.:)

Esimesel päeval, kui olime kotid nurka visanud, saime kokku ühe Berrist tuttava Pratsuse tüdruku Gaelle’iga. Käisime väiksematel rannaribadel. Ilus, ilusad vaated Sydney Ooperile ning Sillale.

Järgmisel päeval saime Berri tuttava Koreast pärit Kim’iga kokku. Käisime kalaturul taaskord lõunatamas. Ma võtsin jällegi väiksed kaheksajalad:) nämma.

Kolmanda päeva vedelesime niisama, ehk käisime linnapeal asjatamas ning saime kokku Berri tuttava Jaapanlase Jo’ga :). Hyde Parkis vajusime kõik magama. Jo vaeseke, kes nüüd on agar õppur, ootas oma raamatutega kuni meie ka üles ärkasime. Meil oli ikka väss sees peale kõiki neid kõndimisi. Ega me linnas ka väga transporti raha kokkuhoiu mõttes kasutada tahtnud.

Neljandal ehk 8 jaanuaril hommiku poole pidime kokku saama Gaelle’ga Bondi rannas ning hiljem Ooper!!! Tüdruk taaskord kõnedele ei vastanud, me otsustasime end randa sättida. Tahtsin muidu surfama minna, kuid kahjuks päevad ei sobinud. Kuid randa jõudsime helistas Gaelle meile. Nad olid mõned rannad edasi sõbra juures korteris (ööbisid seal, paari päeva pärast koju minek). Rannad on omavahel jalgteega mereäärtmööda ühendatud ning igaüks saab nautida kauneid merevaateid. Otsustasimegi sinna jalutada. Kokku võttis see meil aega 2h, ilma pausideta. Kord, kui ma üritasin kõrgustesse minevaid treppe vältida, sest peale Sinimägesid oli mul natuke siiber nendest, ning otsustasin rannaäärest mööda kive minna, saime taaskord kivi-mägironimist teha. Asi läks ainult hullemaks. Paar kohta olid väga keerulised. Ma natuke palvetasin, kui Chie plätedega mööda kive ukerdas, kus ruumi täpselt suurele varbale ning kahele sõrmele. Mul õnneks olid kinnised jalanõud. Kui välja arvata üks korralik marrastus mu sisejalal, mille ma enda lolluse tõttu sain, läks kõik ilusti. Aega ainult võttis :)

Rannad oli ilusad, tunduvalt privaatsemad kui Bondi ning paras väikeste lastega sulberdama minna. Mitte kõik muidugi, kuid ülerahvastatud Bondiga võrreldes tundusid kõik imelised lahesopid. Gaelle ning tema poisi Clement’iga sõime lõunat ning kuna ilm oli super sättisime end rannaliivale. Käisin ujumas. Pärast tagasi hostelisse, kiiruga soeng pähe ning kui küüned lakitud asusime jala ooperimajja. Jõudsime väikse higistamiseg õigeaegselt. Ooper oli mõnus, omaette elamus, kuid nüüd tahaks nt Viini ooperit võrdluseks proovida. Kuna oli Itaalia keeles ega siis väga aru saanud. Üks koht oli eriti „põnev“, kui kõik laval rohkem kui 5ks minuiks magama jäid. Kogu saal nokkis, mina eriti. Aga muidu jäin rahule :) Hea meel oli ka, et ma mingeid tobedaid summasid Ooperimaja sise-tuuri eest välja ei käinud. Seest täpselt sama ilus kui väljast lähedalt vaadates, ehk... kole.
9ndal pakkisime kimpsud kokku ning sättisime end teele Hunter Valleysse, kus lootsime miljoneid viinamarjakorjamisega kokku ajada :D:P

Sinimäed 1-5 jan

Eriti suureks üllatuseks ei olnud, et paljudel teistel reisijatel oli meiega samasugune plaan – ilustulestik Sydneys ning siis Sinimäed. Üsna raske oli hostelit saada, kuid meie õnneks mitte väga paljud ei olnud oma reisi alguseks valinud 1. jaanuarit. Nii et ikkagi joppas. Saime hosteli rongijaamale väga lähedale, 5 min kõndimist. Chie magas esimesed 2 ööd mingis väga imelikus ruumis, mida tavaliselt üldse ei kasutata, kuid kuna hostel oli nii täis, siis topiti sinna ka inimesi. Tema oli ainuke tüdruk 8st inimesest. Talle oli see ikka paras katsumus, ei ole ju enne võõraste meestega ühes ruumis maganud ning nüüd tema veel ainuke tüdruk. Ega ta väga magada saanud. Ma ise olid tüdrukute toas. Muidu oleks võinud ju ruumid ära vahetada, kuid Chie toas oli mul ikka väga kohutav allergia, kõik see tolm ja mustus ning õhku ei olnud absoluutselt.

Sinimägedes oli vihmaperiood ning kohutav niiskus oli igal pool. Ka asjad kotis niiskusid, muust rääkimata. Esimesel päeval said jalanõud vihma tõttu läbimärjaks, need ei kuivanud isegi 5ndaks ära, kuigi ma neid enam ei kandnud. Ülejäänud päevad käisin paljajalu. Päris mõnus oli mudas kõmpida. Kohutavalt suuri veelompe oli palju ning mõnusa irooniaga paterdasin rahulikult läbi lompide kui kõik ülejäänud kümned turistid üritasid oma valgete jalanõudega kuidagi kuiva ning puhta jalaga läbi pääseda. Irwww.

Sinimägedes nägin üle pika aja korralikku rohelust. Aiad on korralikud, enamikel lilled kasvamas, rohi on roheline jne. Väga mõnus.

Esimesel õhtul ei teinud me midagi muud erilist, kui et läksime vara magama, et hommikul uue hooga vara alustada.

Plaan oli kõigepealt infokeskusesse minna ning kaart hankida, keskusesse oli jupp maad minna. Poole tee peal oli mingis pargis kaart, ma tegin ettepanekud vasakule tõmmata ning mööda rada infokeskusesse jalutada ning homme saame poole pealt alustada, ei pea mõttetult edasi-tagasi kõndima. Mõeldud-tehtud. Tõsine takistus ilmnes rajale saamisega. Mööda autoteed jõudsime omadega välja Buddha-munkade elamispaika. Kõndisime paremale mööda autoteed (T-ristmik), et leida sissepäär rajale, ei leidnud. Kuna munkade juures oli turiste, siis ma tegin järelduse, et sealt saab ka äkki rajale, pmst on seal väike mets vahel, õigemini suht kõrvuti. Läksime tagasi asja uurima. Vaatasime väheke munkade juures ringi ning asusime mingile rajale mis suundus metsa poole. Teel nägime ühte töölist ning munka. Viimane võttis jutuotsa üles. Muudkui naeratas ning küsis oma särava naeratusega, et kas läheme matkama? Tal oli täpselt selline naeratus, mis ajab kulmu kortsu ning sa mõtled, et midagi on mäda. Chie muidugi leidis, et ta on lihtsalt kena inimene. Minul siiski ei andnud süda rahu, eriti see viimane küsimus matkamise kohta, ta nagu sisemiselt irvitas omaette. No väga ei lasknud ennast häirida ja jätkasime teed. 20m pärast sai selgeks mida see munga-ahv naeratas – tee sai otsa. Sealt läks jah mingi sissekasvanud rada metsa, kuid see ei olnud ikkagi turisti-rada. Põhimõtteliselt oli meil natuke maad otse läbi metsa minna ning risti ees peaks õige rada olema. Taaskord sai kinnitust, et ei ole tähtsust, mis rahvusest on inimene või missugune on tema sotsiaalne kuuluvus – inimene on inimene. Ei ole tähtsust, kas oled eestlane või asiaadist buddha munk - igal pool leidub häid ja halbu inimesi. Kuigi munkade ning nunnadega seostub ikkagi headus ning rahulikkus. Stereotüüpidele vaatamata tuleb ettevaatlik olla.

Eriti tahtmist tagasi minna ei olnud, sest me endiselt ei teadnud, kust rajale pääseb. Enamikke turiste ikkagi sõidab ühest vaatepunktist teise. Peale meie olid mõned üksikud hullud, kes tõesti matkasid. Vaatamata Chie väiksele puiklemisele juhtisin meid sellele sissekasvanud rajale. Kõik oli märg, aga me olime rohkem usside pärast mures. Ega see naljaasi ole. Paganad ju mürgised! Katsusime hästi raske jalaga käia. Chie tegelikult väga kartis, kuid kuna ta üritab kogu aeg kõva mutt olla ning miljon korda on mulle öelnud „I’m tough“ või „My friends are tough“, (ma tõesti ei tea, miks talle kõva mutt olemine nii oluline on, tegelikult on ta täiesti tavaline, samuti ka tema sõbrad), siis ta väga ei piuksunud. Kuid ega ma kurda, sest enamikel juhtudel tähendab see seda, et kuigi ta on hirmul või väga väsinud, ta siiski ei virise ega hädalda ning teeb kõik kaasa. Vahel on ta küll näost täitsa laip ning kui ma tulen uue ideega, et „oh, me võiksime veel sinna põigata, ma hirmsasti tahan veel jalutada“, siis ta nägu veelgi rohkem laibastub. Me küll teeme oma matka, kuid ma siiski üritan selle võimalikult kerge ning lühikese hoida.

Usse Chie kardab hirmsasti. Vähem kui 10 mintsa pärast leidsime õige raja. Koht oli turiste täis, aru ei saanud, kust nad kõik välja hüppasid. Meie suundusime paremale, 3 õe ning infokeskuse poole. Pean ära mainima, et sinna infokeskusesse me ei jõudnudki ei sel ega ka järgmistel päevadel, õhtul küll jalutasime sealt mööda, aga kell oli siis juba 7 õhtul ning see oli suletud. Hostelist oli meil mingi kaardinärakas, mis eriti kuskile ei kõlvanud, kuid oli siiski kasuks.

Rajad on üldreeglina korralikult märgistatud. 3 õde leidsime üles. Korralikku padukat tuli. Mul oli jällegi õnneks ema suur keep kaasas. Nii et ainult jalad said korralikult vett. Tegelikult võttis meil 3 õe leidmine kauem aega, silt oli, me olime mingis eendis ning õdesid ei olnud kuskil. Hiljem selgus, et õed on järjest ning me olime esimese õe jalamil ning seetõttu ei näinudki peidus olevaid õdesid. Suundusime mööda „Giant Stairs“-i allamäge. Olid küll nimele vastavad kohutavad trepid. Endiselt padukas, libe, väga kitsas ning väga järsk ja turiste oi kui palju. Siiski tänasime igal sammul, et me ei pea ülesmäge minema. Peale treppe jätkasime matka paremale ning muudkui kõndisime ja imetlesime. Õdesid ei olnud kusagil. Leidsime vaid sildi „Kolme Õe All“. Ahah, et siis kuskil sealt metsast ülevalpool nad asuvad... ja meie ikka ei näe :D Egas midagi jalutasime edasi, plaan oli jalutada kuni rongide ja tõstukiteni ning siis mäest üles ja tagasi 3 õeni, kus asub ka infopunk ning kus lõppeb meie esimese päeva teekond. Alguses mõtlesime need õhu-transpordid ka ära proovida, kuid me ei olnud nõus 30 taala selle sama vaate eest välja käima. Jällegi üks ülehinnatud turstiatraktsioon laiskadele austraallastele ja muulastele. Meie muudkui kõmpisime ning nägime ilusat loodust. Vihm andis ka hooti rahu. Vahel olime rajal ainule meie, siis sai ka kähkukas pissipeatus tehtud :D

Tagasiteel kõndisime praktiliselt künkaharjal ning leidsime lõpuks ka õed üles :D

Teisel päeval otsustasime alustada samast punktist ning kõndinda vasakule. Autotee pealt kõndisime vasakule, lootsime ikkagi rajale sissepääsu leida, ei leidnud ja läksime tagasi. Mungad olid ka pühapäeva puhul kinni. Kõndisime õdede poole mööda teed. Ei paistnud lootustki olevat rajale saada. Ma nägin mingis suvalises kohas sissetallatud rada, mis oli meie suunale sobiv. Otse rajale. Läbi metsa jälle, et see ei olnud siis mingi matkarada, lihtsalt kellegi poolt sisse käidud. Künkast alla. Otsustasime selle valida, saime jällegi oma põied ka kortsu lastud ning hetke pärast olimegi taas rajal. Seekord siis teekond vasakule. Lõpuks leisime ka sissepääsu. Teede ristumiskohas, kaardile seda loomulikult märgitud ei olnud, meie olime sellest enne 10m kaugusel, kuid sissepääs jäi natuke kurvi taha ja me andsime enne alla. Nojah, vähemalt saime põit kergendatud. Asi seegi.

Peaks ütlema, et me olime oma kuupäevadega väga õnnelikud. Eelmisel päeval oli küll pilvi palju, kuid udu ei olnud. Seekord hommikul oli selge paar tundi ning terve ülejäänud päeva vahtisime hallikas-valget seina. Vahel kuulsime, et ahah, siitkohast peaks koske nägema. Alguses oli muidugi naljakas ja huvitav, kuid päeva lõpu poole hakkas ära tüütama. Eriti kahju oli nendest vendadest, kes ainult ühe päeva endale Sinimägede jaoks olid bronninud ja mitte midagi ei näinud.

Kuna meile tõesti meeldib jalutada, siis kehvale ilmale vaatamata oli tore. Mõlemad jäime rahule. Sattusime ka mingisse x-kohta, kust oleks ülesmäge pidanud tagasi ronima ning seejärel ringiga, läbi aleviku ühele poolsaarele pääsema, kuid mu silm leidis jällegi mingi raja. Chie puiklemisele vaatamata pressisime end sinna. Saime kuskile majadevahele. Kaart ei aidanud üldse enam, usaldasin oma vaistu ja mõistust ning vedasin hädaldavat Chiet endaga kaasa. Õnneks olime täpselt õigel teel ning olime kõvasti lõiganud. Väga tore. Sadas ikka veel. Ma tol päeval suurte lootustega keepi kaasa ei võtnud, oli ainult vihmavari. Tänu taevale padukat ei tulnud nii et saime hakkama.

Poolsaare tipust tagasiteel tuli mõte, et vbl peaks poest ka läbi hüppama, ma tahtsin ühtesid tosse proovida (jätsin oma närakad tööjalatsid Berrisse, nüüd on uusi vaja), hommikul nägin neid, poole hinnaga, st 25 taala, kerged ning väga hingavad. Kuna olin paljajalu, siis ei saanud neid proovida. Poed pannakse varakult kinni, pühapäev. Olime omadega teises alevikus, vbl 4-5 km kõndida. Mõtlesin, et äkki pressime ära, kui tempot teeme, hostelist läbi ning poodi. Jumal kuulis meie palveid ning üks täiesti suvaline tädi korjas meid autoga peale ning saime hostelisse (tal ei olnud nii kaugele üldse asja, aga lihtsalt oli väga abivalmis). Me vist nägime ikka väga haledad välja :D

Sain oma sussid kätte. Ülirahul omadega. Ei hõõru, laiad ehk mu jalgadel on piisavalt ruumi ning hingavad. Noja valged loomulikult... :( Ei tahtnud üldse mõeldagi, et nendest saavad minu tööjalatsid. Need olid lihtsalt niii head!!! Korrutasin endale, et tööjalatseid ma kannan 8h päevas ning rassin tööd teha ja need peavad olema head! Mis siis et seda punast mulda enam kunagi valge sees välja ei saa.

Kolmandal päeval sõitsime rongiga kolmandasse alevikku, eesmärgiks Wenthworth koski näha. Seekord olime ilma kaardita, tänud Chiele, kes need õhtul kotist välja võttis. Ei olnud hullu tegelikult. Chie ironiseerimisele vaatamata tegin raja aluses olevast suurest kaardist pilte ning hiljem kasutasime orienteerumiseks minu kaamerat. Praktiliselt jätkasime teed ikka mööda sedasma kuristikku, kus olime eelmistel päevadel olnud, vaated olid praktiliselt samad, lihtsalt teise nurga alt. Nii et lõppkokkuvõttes ei jäänud midagi nägemata. Ja palju koski!!! Ilusaid koski!!! Väga ei sadanud, väga pilves ei olnud, palav ka ei olnud. Ideaalne. Suure kuumaga oleks tegelikult 3x hullem olnud. Ma olin endiselt paljajalu, kossid isegi ei teinud sellist nägu, et kuivavad. Haisema hakkasid hoopis. Nuuks.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuupäevadega läks õnneks. Järgmine päev küll oli ilus, kuid kõige olulisem oli ikkagi esimene päev ning 3 õde ja siis oli nähtavus okay. Kõndida saime kõvasti ja ainuüksi see tegi meid õnnelikuks. Muu ei olegi väga oluline. 3 õde muuseas on väga väiksed. Ja kui sinna talveperioodil minna, võid 100-taalase tuur võtta, kuid ikkagi näed ainult kuivi koski. :P

Järgmisel päeval tagasi Sydneysse.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Sydney!!!

Bussisõit Adelaide’st Sydneysse kulges üle Canberra. Netist sai odavam variant ostetud, nii et Canberras oli 3h aega. Saabusime sinna hommikul vara, nii et praktiliselt kõik oli veel kinni. Vahepeal tekkis väike segadus, arvasime et sama bussiga läheme Sydneysse ning kui bussijuht meie kotte maha hakkas tõstma protestisin häälekalt, kuid bussijuht oli veendunud, et Canberra on õige koht. Õnneks oli kõrval üks suvaline vend, kes teadis, et teine buss läheb 3h pärast. Tegelikult läks apsakas isegi hästi, sest Chie istus rahulikult bussis ning ma ei teagi, mida mina seal väljas kosserdasin. Muidu oleks veel kotid maha jäänud ning meie edasi sõitnud (tegelikult nad ikka kontrollivad, kas keegi kotid üles korjab).

Kiirustasime bussi pealt maha ning seejärel tuli ilmsiks, et Chie-kullakene on meie bussipileti ära kaotanud, buss oli muidugi lännu. Pagan. Õnneks oli Macis üksik meesterahvas oma läppariga ning minu ilusa küsimise peale saime netti ning oma meililt sain vajalikud koodid kätte ja suuremat hullu ei olnud. Nüüd ma hoian piletid kogu aeg kindlalt enda käes, Chie loovutab vabatahtlikult :)

Bussiga saime Sydney lennujaama. Bussijuht ilusti küsis, kas sise-lennujaam või välislennud. Kuna sõbrad tulevad Jaapanist, siis valisime loomulikult viimase. Peale 20 mintsa oma suurte kottidega mööda lennujaama tiirutamist ja liftidega sõitmist turgatas Chiele pähe, et nende Jaapani lend maabus tegelikult Cold Coastil ning nüüd on ju tegemist siiski siselennuga. 4 taala pidime välja käima, et üks peatus rongiga ühest lennujaama osast teise saada. Ma alguses tahtsin ikka jala pressida – ei ole ju võimatu ülesanne või mis? Aga üks lennujaama töötaja vaatas meie kotte haleda pilguga ning väitis, et rong on ainuke võimalus. Rahulolematuna läksin infopunkti, et lennujaama kaart saada. Hirmus tõreda tädi käest sain tigeda vastuse, et kaarti ei ole! Ma ei lasknud ennast hirmutada ning nõudsin kaarti edasi. „Turvalisuse kaalutlustel ei ole ühtegi kaarti!“. No mida veel!!! Singapuri lennujaama kaart on kenasti netis olemas ning varakult saab valmis vaadata, kuhu täpselt pead oma kodinatega minema, samuti teised lennujaamad. No tuli see 4 taala välja käia, egas midagi. Oma 3 ootavat sõpra leidsime seejärel ilusti üles, ootasid meid nagu pupununnud oma suurte kohvritega. Igavesti vahvad tüdrukud.

Järgmine suurüritus oli takso saamine. Tegelikult on asi mõnusalt organiseeritud, tarastatud järjekorras ootad oma järge ning onud organiseerijad vaatavad, et igaüks saaks vajamineva takso. Meie olime natuke problemaatilised – 5 inimest kõik väga suurte kodinatega. Ei pidanud siiski väga kaua ootama. Ma sattusin taksos nö viimasesse ritta koos kottidega istuma. Üsna kohe märkasin, et mu iste (terve see suur 3 inimese iste) ei ole korralikult kinnitatud ning sõidab edasi-tagasi vastavalt pidurdamisele või kiirendamisele. Ma lihtalt hoidsin oma jalgu üleval ning palvetasin, et õnnetust ei juhtuks. Nii minule kui ka Chiele tundus, et takso läks väheke ringiga meie motelli, kuid 100% kindlad ei saa olla, et teine, otsem variant oleks parem olnud, kui ta üleüldse oleks otsem olnud.

Ma ikka veel ei suutnud uskuda, et järgmised 4 ööd maksan ma 50 taala öö eest. Tõesti ei saanud aru, kuidas see siis nüüd juhtus. Motell oli väga kena ning tegelikult üldse ei kahetse. Hea oli vahepeal normaalsetes tingimustes elada. Hiljem tuli veel välja, et pühade ajal tõusevad backpackerites voodi hinnad isegi kõrgemale kui motellides. Nädal peale pühi oli ühes kesklinna backpackeris 10 inimese toa üks voodi 35 taala öö. Tõsine röövimine. Ja loomulikult on kõik ruumid täis. Meie bronnisime novembris ja minu arust motellis isegi vabu tube. Lõppkokkuvõttes läks hästi. Motelli nimeks: Best Western Philip Motel.

Motellis kaua ei jokutanud, lasime kottidel käest kukkuda ning asusime linna avastama. Käisime turu peal, sadamas ning õhtu lõpetasime „Side Bar“-is.

Teisel päeva programmi alustasime „Wild World“-iga. 32 taala eest saime Austraalia loomi näha. Mul kahjuks ei läinud seekord üliõpilaspilet läbi. Väga kurb. Valus oli seda raha maksta, kuid tegemist ikkagi puhkusega. Ja no vähemalt on käidud.
Edasi põrutasime Kalaturule. Pakutakse ka valmistoitu. Mulle väga meeldisid väiksed kaheksajalad magusa tšillikastmega. Ülejäänu oli ka väga hea. Kui päike loojuma hakkas kobistasime ennast Sydney Tower’isse. Järjekord oli pikk, kuid juhtus nii, et nägime linnapanoraami just päikseloojangu ajal. Seekord sain õnneks üliõpilaspiletiga sisse. Mulle tegelikult linnakatused väga huvi ei paku, kuid jällegi – on käidud ning olen rahul. 1x elus võib.
Hiljaõhtul vedasime ennast kasiinosse. Mitte, et raha maha mängida, Jaapanis lihtsalt ei ole kasiinosid. No ja see oli ka täpselt selline nagu filmis näha saab.

Kolmandat päeva alustasime Bondi Beach’il. Meisterdasime lõunaks enda tehtud burgereid. Tüdrukutel rõõmu kui palju :). Head olid ka. Käisime ujumas, nautisime randa ning lasime end päiksel põletada. Tagasi linna saamine oli košmaar. Rahvast oli liiga palju ning busside süsteem oli täpselt nii „organiseeritud“, et inimesed seisid järjekorras, kuid iga järgnev buss peatus isekohas ning peale said järjekorra lõpus olevad inimesed. Samas järgiti väga piinlikult, et isegi mitte 1 inimene liiast pussis ei ole (turvalisuse kaalutlusetel, bussijuhi juurest peab 1,5m vaba ruumi olema. Ja nii sulgesidki uksed 3x meie nina all, 2x ei saanud ustele isegi ligi. Minul ei olnud probleemi bussi peale saamisega, harjunud pugemisega, kuid viisakad ja aeglased jaapanlased olid täiesti lootusetud. Kord sain mina üksinda peale, aga siis kobisin välja (pileti jõudsin juba ära komposteerida, kuid organiseerija-onu ütles, et see on okay), edaspidi üritasin tüdrukuid tagant utsitada, 2tk said peale, kuid meie 3 enam ei mahtunud. Lõpuks võtsime teise bussi, millega sai Bondi Junctionisse, kus kõik selle piirkonna bussid peatuvad. Loomulikult bussijuhile minu komposteeritud pilet ei meeldinud. Oi ma olin nii tige! Vihapisarad jooksid, sest see narrus, mis Bondi’l toimus oli liiast mis liiast. Ja ma tundsin end nii võimetuna nende 4 jaapanlasega. Nad ei ole vist elusees trüginud. Järjekordselt sain kinnitust faktile, et jaapanlased on aeglased ning Nagasakist tulevad jaapanlased on kohe eriti aeglased (seda mainis mulle Chie ise ning mina saan korduvalt sellele ainult kinnitust). Vbl juhtus midagi nende geenidega peale tuumapommi plahvatust, ei tea. Ma ei olnud tige tüdrukute peale, see ei ole nende süü, et nad viisakad on, lihtsalt bussijaamas oli 2 organiseerijat meest, kes niisama vedelesid ning röökisid, et buss on täis ja rohkem midagi muud ei teinud. Ja inimesed muudkui jooksid ühest platvormi äärest teise. Kel kiiremad jalad ning teravamad küünarnukid, need võitsid.
Järgmine päeva sihtpunkt oli Opera House. Mina ja Chie saime ooperipiletite omanikeks!!! :D 105 taala istekoha eest, kust Itaalia-keelse ooperi Inglise keelset teksti lugeda ei näe. Kõige odavam pilet on 65 taala, kus pool vaateväljast on piiratud.

Näljastena kosserdasime sadamas ning üritasime infopunkti juhatuste järgi leid kohta, kus pakutakse känguru- ning krokodilliliha. Üles me seda ei leidnud, kuid hetkel, kui otsustasime linna tagasi minna, hakkas üks täiesti suvaline vend meiega rääkima ning ühtlasi mainis, et kohe, sealt samast tänavaotsast alla minnes leiame meeldiva Itaalia restorani. Seda me ka ei leinud, kuid leidsime väga mõnusa Saksa restorani. Väga head toidud olid, mango mahl ning capuccino olid lihtsalt jumalikud. Tüdrukud tellisid erinevaid õllesid, nt mango-õlu. Söömiseks võtsime suure 75 taalase kahe-inimese erinevate lihade ja vorstide taldriku. Jagasime viieks. Kuna tegemist oli lihaga, pluss hapukapsas, kartul ja veel pudi-padi, saime kõik kõhud täis. Väga hea oli ka. Siiamaani uneleme vahel selle restorani toitude üle. Kallis ka muidugi, teist korda väga ei kannata minna.

Neljanda päeva hommikupoolikul käisid tüdrukud šoppamas ning meie Chiega asjatasime linna peal. Vaatamata minu korduvatele kinnitustele, et pikniku paigas on ka kell 7 õhtul piisavalt vaba ruumi ei suutnud Chie hirmudele vastu panna ning me olime platsis juba 5st. Tegime piknikku ning ootasime. Tüdrukud said lõpuks aega omavahel rääkida, muidu olid päevad kiired ning niisama aega lobiseda ei olnud. Mina lasin tibakese silma looja.
Ilutulestik oli väga ilus. Tõesti – ilutulestike nautimuse tipp!

Minu jaoks oli imelik, et kohe peale ilutulestikku hakkas rahvas aktiivselt kimpsusid-kompsusid kokku pakkima ning kiirustati kodu poole. Ei mingit kallistamist ning ükteisele Head Uut Aastat soovimist. Eks siseringis ikka öeldi, kuid massilist kallistamist küll näha ei olnud. Mina kallistasin Jaapani tüdrukud käik läbi. Peale Chie kallistas ainult üks tüdruk südamest vastu, teised 2 olid kuidagi imelikud – mulle lõpuks koitis, et Jaapanlased vist ei kallista. Chielt sain hiljem sellele kinnitust. Nojah. Tüdrukud jäid reisuga väga rahule, meie Chiega niisamuti. Päevad olit tihedad ning tegusad. Käisime mitmes kohas, kuhu ise ei oleks läinud, kuid sellegi poolest oli tore, hinnaklassile vaatamata. Kogu raha maha ei laristanud, nii et kõik jäi normi piiresse.

Motellis oli kolmel jaapanlannal 2,5h aega, siis oli aeg tagasi kodu poole sõitma hakata. Meie magasime 8ni, pakkisime kimpsud kokku ning sättisime end linna poole. Plaan oli Berri rahvaga kokku saada, kes idee järgi nautisid Bondi Beachil grillimist ja ujumist. Ilm oli külm ja vihmane. Keegi telefonile ei vastanud. Meie ei viitsinud mööda linna oma suurte kottidega joosta ning ehku peale kuskile ronida, nii et pakkisime end rongi peale, siht Sinimägedesse.

laupäev, 30. jaanuar 2010

Töö, Hawaii pidu ja Jõulud Berris

Peale Uluru-trippi oli teada, et tööga saab paar nädalat jama olema. Enne minekut juba võtsin oma eelmise aasta farmeri Richardiga ühendust. Ta on hirmus tore mees ning kõige toredam on see, et erinevalt austraallastest (tema on päritolult inglane) peab ta oma sõna. Kui ta midagi lubab, siis ta seda ka teeb. Ühele teisele farmerile helistasin ka – tööd oleks märtsini, kuid kahjus tema tüdrukuid ei võta. Hiljem, kui nägin, kuidas see masinatega korjamine käib, siis oli tegelikult hea meel, et sinna ei saanud. Richardil oli ka 2 sellist masinat ning see pask, mis sealt heitgaasi torust tuli, oli ikka jube, ma oleks redeli peal kokku kukkunud, kui see kaadervärk mul kõrval käia põrises – kolisingi omadega rea teise otsa. Tõsiselt ei kannatanud seda jama. Ma alguses ikka üritasin, sest ülemuselt oli käsk sealt otsast alustada.

Helen suutis ühe kirsi-farmeri kontaktid sebida. Käisime tihti teda külastamas ja üle küsimas millal ja kuidas. Farmer lubas pühapüeval helistada, kas esmap korjame või mitte. Läks nii nagu alati. Tema ei helistanud, kui meie helistasime, siis kõnedele ei vastanud ning nii palju siis tema kindlast lubadusest meid tööle võtta.

Lõpuks sebisingi end Richardi juurde tööle. Alguses olin ühe tüübiga prügimäel, korjasime laiali lennanud prahti kokku. Esimesed 2 päeva olid okei, aga siis hakkas väheke kopp ette saama. Eriti kui vahel ikka päris rõvedad asjad näppu sattusid, ma ei hakka siin välja tooma. Partneriks oli Inglise poiss Mitch. Väga hea meeskonna hingega tüüp, mõnus oli koostöö temaga, meil oli kuidagi hea klapp. Hiljem kui korjasime, siis tundus, et teised väga ei tahtnud temaga koos olla, kuid mulle meeldis. Meil oli selline „ideaal-suhe“: tema püüdis mulle head teha ning mina talle. Vaatamata noorusele asjalik ning mõtlev inimene, samas ei pelga naisterahva ideid, isegi kui tegemist on aiaehitamisega.

Kui nektariinide korjamise aeg tuli küsis Richard minult salamisi, kas mul on kaks sõpra, kes tööd vajavad. Võtsin Chie ning Eesti tüdruku Heidi. Nagu arvata oligi, siis Chie on sutsu aeglane, aga vähemalt ei ole ta laisk ja ei virise. Kuid sealt tuli minu esimene natukene negatiivne emotsioon temaga – me olime paaris, üks korjab ühelt poolt puud teine teiselt poolt. Kuna Chie oli aeglasem, siis püüdsin teda aidata ning ühtlasi järgida ka Richardi sõnu – üks ei lähe enne edasi kui terve puu on tehtud. Vahel on see võimatu, kuid püüdsin anda endast parima ning tegin 3 külge. Kahjuks minu agaruse tulemusena ei märganud Chie, et viljad kasvavad ka kahe puu vahelistel külgedel ning mitte ainult otseselt tema külje poolel. Nii läkski, et tema korjas konkreetselt ainult enda poolelt ning mina tegin ülejäänud kolmandiku. Loomulikult jäin ma sedasi maha ja tema lidus edasi. Ei tahtnud väga kobiseda ka, teised nagunii „narrisid“, Richardiga kaasa-arvatud, „Margareta on boss“. Peale selle jättis ta isegi enda poolelt maha, need mis kasvasid seespool puud. Peale mõningaid märkusi, hakkas ikka hoolemini kontrollima. Chie ei ole halb tööline, ta lihtsalt absoluutselt ei kannata kuumust ja palav loomulikult oli. Ikka kiibitses 40 kraadi ääre peal.

Nüüd siis Hunter Valleys viinamarju korjates läks sarnaselt. Vältisin Chiega paaris olemist, sest ta korjas endiselt konkreetselt „oma poolelt“, kuid keskel on ka viinamarjad. Aga peale mõnda päeva, kui ta pidi ka vahel üksi oleme ning vahel nende kohutavate prantslasatega, kes ei korja isegi oma poolelt, läks asi tunduvalt paremaks ning meil oli Chiega väga hea meeskonnatöö. Ja täitsa kiired olime, sest tegime koostööd ning seega ei pidanud aega raiskama „kaklemise“ peale, kus mõlemad hakkavad hooga sama kobarat haarama. Viimastel päevadel ei ole enam olnud, et pead ühe ja sama inimesega paaris olema. Ühed lihtsalt korjavad ühelt poolt rida ning teiselt teiselt poole ja „hüppame“ üle üksteise. Täna mul joppas, tahtsin lihtsalt prantslasi vältida ning järgnesin põõsaste ritta ühele vennale, kellest ma tean, et ta korjab korralikult. Meid sattusin sinna neli. Neli tornaadot. Olime täpselt poole kiiremad kui teised. Ja meil olid kogu aeg samad paarid ja mu paariline korjas ka korralikult. Hea päev oli. Sain ka hea mulje jätta. Hommikul pidin küll ära minestama, kui seda õudukat supervaisorit nägin. Kui esimest korda tema alluvuses töötasime, siis päev otsa „haukus“. Kujutage korraks ette väikest koeranähvitsat, kes kõrgel häälel klähvib vahet pidamata – hakkab ju närvidele käima. Hommikul olin suht kiire, ta tuli ja küsis minu nime, kuid kuna mul ühe mingi suvalise nõiaga oli halb kogemus, kes ka mu nime uuris, siis vastasin suht negatiivse tooniga ning peale tema enda tutvustust praktiliselt urisesin „nice to meet you“. Kartsin, et ta tahab kobisega, aga tglt vist tahtis paar head sõna öelda. Vahet pole. Igatahes talle mu urin ei meeldinud ning kui hiljem midagi kobises, siis ma konkreetselt ei teinud kunagi sellist nägu, et ma teda kuulen. No nüüdseks saame teineteisele naeratatud. Ta ise on ka üks igavene jupats ja ta tunneb mingit „connection’it“ meie vahel... noh, aga mina ju ei ole lühike! :D Vähemalt ma ei tunne end sellisena (minust on ta loomulikult pikem ;)). Täna jäi ta kõigi tööga rahule. Ei tea kas see midagi muudab, aga vbl muudab. Tööga on siin igatahes täbarasti. Vähemalt ülemuste ülemusele, kes tegelikult töölisi organiseerib, ma paistan meeldivat või vähemalt ei ole tal midagi mu vastu. Kuid siiski....

No tagasi Berrisse. Richardi juurde. Töötasin tema juures kuni äratulekuni ehk 24 dets oli viimane päev. Kahju on tast. Neil läheb ikka väga täbarasti. Juba eelmine aasta oli raske, aga see aasta on veel hullem. Richard on täitsa mures. Tal suri isa ka ära ning masendus on tal nüüd ka, kaasa Jenny üritab teda tujus hoida, kuid kerge see ei ole. Nad on lihtsalt nii kenad inimesed. Kahju. Ma muidu töötasin nii nagu Nadi eelmine aasta – ühe käega pugisin süüa ning teisega korjasin:D Elu oli ilus! Parimat tööda annab otsida. Kuna pidime igat nektariini mõõtma, katsuma ja ei tea veel mida tegema, et ikka kõik õige oleks, siis sellist metsikut vehkimist ei olnud. Rahulikult jooksid mööda redelit üles ja alla. Ja peale 3dant päeva oli sellest kopp nii ees kui ees. Oleks et saaks korjata, aga ei, käid ja näperdad neid ning enamik ei sobi ja lihtsalt tuleb tülpimus peale. Kui saaks kätel kiiresti käia lasta, siis ei oleks nii igav. Vaatamata oma kunagisele lubadusele, et kui ma töö saan, siis töötan seal täpselt nii kaua kuni saan, ja selle lubaduse murdmisele, ei ole mul kahju, et Sydneysse läksime, sest puhkus oli ülitore ning ma tõesti ei jaksanud neid nektariinide „nibusid“ silitada enam (et katsuda, kas on valmis või mitte).

Ahjaa, Sydneysse mineku plaani algus on tore. Mul oli ainult üks mõte – see aasta mina enam mõlemat, nii Jõule kui ka Uut Aastat Berris vastu ei võta, sest see oleks juba liig mis liig. Kava on täpselt sama, söömine, limbo tants ning siis joomine. Teised hakkasid Sydneyst rääkima, ma mainisin kah, et tahaks ka minna, eriti tõsiselt seda ei mõlenud. Chie 4 sõpra pidid Jaapanist 4ks päevaks tulema ja Uue Aasta Chiega Sydneys vastu võtma. Chiekene oli natuke nukker, et peab olema oma sõpradega, sest tundus, et enamik Berri rahvast koguneb Sydneysse. Ma nii mokaotsast mainisin, et ma oleks pigem Chie kui mingi Riki-poisiga koos. Ja nii juhtuski, et muretsev Chie bronnis 50-taala-öö-näkku-motelli novembris ära. Ma ise ka ei uskunud, kuhu end mässinud olin (tegelikult on asi nii, et kui hilja peale jääd, siis saad backpackeris mingi uberiku voodi sama raha eesti või maksad rohkemgi, kui väga hilja peale jääd, siis ei saa üldse mitte kui midagi). Nojah, et kui nii, siis nii. Aga ma tõesti nautisin Sydneyt ning üldse ei kahetse. Ja motell oli ka tore ning vahel võib ju luksust ka lubada (kujutad sa pilti - seep, šampoon ja duššigeel olid täitsa tasuta!:D). Aga Sydneyst hiljem.

Berris sai enne Jõule taaskord Hawaii pidu peetud. See on millaski dets alguses. Õudsalt külm oli. Mõni ikka üritas teemale truuks jääda ning vaid mõne hilbukesega ringi joosta, kuid mul oli ikka jakk seljas. Imelik mõelda, et novembris üle 40 keevitas. Ega peol midagi suurt-huvitavat juhtunud. Saime jälle toredasti LJ-ga aega veeta. Peale tema tagasitulekut olime me kolmekesi (mina, LJ ja Chie) pidevalt nokkapidi koos. LJ on pillimees, põristab trummi ning sõrmitseb kitarri. Omaette klass. LJ näeb välja tõeline boheem, raske uskuda, et Koreas oli ta moe-mees-narr. Rapsis kõvasti kooli kõrvalt tööd teha, et siis 400 taalased teksad osta. Hõmm.... Põhjus, miks ma temast rääkima hakkasin, on tegelikult kurb. LJ lahkus millaski augustis, läksid 3 sõpra idarannikule. Ning kõik said teada (taaskord), mis on nälg. Aga kleenuke LJ nälgis liiga palju, vaatamata oma ülisaledusele suutis ta siiski 6 kilo kaotada. Ja see pilk kui ta sööb! Berriss tulles oli ta endiselt rahast täiesti lage, sõbrad ikka andsid süüa, ta viisakalt sõi natuke. Kuid kui meil oli BBQ.... ja kui ta siis selle kana kätte sai. Minul oli paastu testimise periood. Sõin oma toitu ning siis lihtsalt vaatasin, kuidas LJ jõhverdas. Tundsin end nagu Kariibi Mere Piraatides See-Teine-Kapten-Kelle-Nime-Ma-Ei-Mäleta, kes ise süüa ei saanud ning siis nautis kuidas teised sõid. Samas oli kahju. Ei olnud mina enne sellist nälgimist kogenud ega näinud. Ta lihtsalt sõi. Mitte, et ta oleks jubedalt söönud, aga aru oli saada, et mees on näljane ja mees teab, mis on nälg. Ja jumala eest ei tohi toidust midagi ära visata! Olen nii mõnegi teise venna käest kuulnud, kes suures hädas prügikaste sobranud, sama tegi ka LJ. Mis sa hädas teed. Kurb. Praegugi teeb meele kurvaks.

Jõulud. Möödusid rahulikult, erinevalt eelmisest aastast mäletan ma kõike:) Ja ei mingit joomist! Mul läks enamus õhtut pakkimise peale, buss läks järgmisel hommikul 7:50. Üritus hakkas u 12st päeval piha, Jõuluvana tuli kell 3. Ma käisin ja tilbendasin kogu aeg, vahepeal läksin ja pakkisin, siis tulin ja vaatasin natuke, siis tagasi pakkima jne. Mõned kirjad oli ka vaja kirjutada. Siiski jäin õhtuga rahule. Etteasted olid ka, kõik rahvused laulsid jõululaulu omas keeles. Me neli eestlast pungestasime ka Kuusepuud laulda, õnneks laulsime nii vaikselt, et keegi ei kuulnud kui mööda panime:) Võib-olla läks mõni koht õigesti ka:P:D Kingiks sain lõhnaküünla (mille ma maha jätsin), paki patsikumme ning erinevate muffinite tegemise kokaraamatu. Tunduvalt parem kui eelmise aasta nukk. Kokaraamat on õnneks kerge ning sisu hea, nii et seda ma tassin nüüd kaasas. Patsikummid kuluvad ka alati marjaks ära.

4 dets sai mul Austraalias aasta täis. Pikendasin seda teise aasta peale. Seda, kas ma kogu selle aja siin veedan ei tea. Arvatavasti mitte. Reisida tahaks küll, ja see on äge, aga kui pead siin töö saamisega võitlema, tööl võitlema ning külmkapist toit ära varastatakse, siis mõtled küll, mida ma siin teen. Eriti mõtlen ma seda siis, kui keegi mu kõrval, kohalik korjaja, nooruke lapsuke, suure uhkusega hääles teatab, et kool on nõme ning tema jättis selle pooleli ning temal nüüd juba teine aasta siin viinamarju korjata. Juubeeee. Ja järgmised 60 aastat korjab ta neidsamu viinamarju. Juuubeeee. PS Õnneks söön ma mingit imelikku toitu mida isegi vargad ei taha :D:P Hahaa

Jälle Berri + Minu tervis.

Tagasi Berris, juba kolmandat korda. Viimane kord vbl ei lähegi nii arvesse, sest plaan oli juba eelnevalt tagasi tulla. Enamus asjugi jätsime siia. Kuna mul on natukene sündmusi vahele jäänud, siis räägin kõige pealt need ära ning seejärel lähen üle oma tervise teemadele. Keda viimane teema ei huvita, võib lõpuosa lugemata jätta :)

Alustan oma sünnipäevast. Pidu oli igavesti vänge, suuremalt jaolt tänu ühe prantslanna Gaelle organiseerimisele. Ei saagi nüüd öelda, et me nii hirmus südamesõbrannad oleme, saame hästi läbi küll jah, kuid pigem oli õnnestumises „süüdi“ eelnevate kõvade pidude puudumine. Loomulikult iga nädalavahetus oli pidu, kuid ei midagi suurt. No ja Gaelle on kõva organiseerija ning talle lihtsalt meeldib inimesi nende tähtsatel päeavadel õnnelikuks teha. Kuna üks meie kõigi ühine sõber visati eelneval nädalal hostelist välja (põhjuseks: „selge põhjus puudub“ – täpselt nii talle öeldigi, aga sellest natuke hiljem), siis oli suurt tegemist, et pidu rahvuspargis orgunnida. Kõigil ajud ragisesid ning müdistati kõvasti. Rahvuspargi hooldajad olid enne pidu igati sõbralikud, kuid juba peo ajal tuldi ütlema, et rohkem meid näha ei taheta :D Õnneks hommikul olid nad jällegi normaalsed. Sünnipäeva kingiks sain trummi. Sellega oli selline vahva lugu, et üks tüdruk ütles, et ma ei oska ealeski arvata, mis neil mulle kingiks on, aga midagi väga ägedat. Ma vastasin selle peale naljaga „trumm või?“. Loomulikult oli see nali, tol hetkel ei osanud ma teise tüdruku imeliku näo peale midagi arvata. Kuni oma kingi kätte sain. Ei olnud elus veel nii õnnelik olnud :D Ise ka ei usu, et selline väike asi võib mu nii pöördesse ajada, aga 5 järgnevat minutit ei teinud ma muud kui ainult karjusin „Chie, see on trummmmm!!!!!! Mul on trumm!!!!!“ :D:D Elu tipphetk :) Nüüd rändab seesama trumm merdmööda Eestimaa poole, sest see oli liiga raske ja kohmakas, et endaga kaasas vedada. Merdmööda sel lihtsal põhjusel, et lennupostiga oleks mu pakk 150 taala maksma pidanud – seda uudist kuuldes olin ma tõesti nagu kuival kala. Silmad punnis peas ning ei osanud muud kui suud maigutada :) Loodestavasti jääb pakk reisil terveks, viimane kord merdpidi saates oli keegi pakiga vist jalgpalli mänginud. No ma igatahes tegin kindlustuse.

Kildu ka natukene. Asja poindini jõudmine võtab natukene aega. Meile tuli üks Korea poiss Jude. Oma esimesel saabumis-õhtul rääkis ta kõigile kuidas ta „reduced“ (mis austraalias on nt 5 taala asemel 50 senti) kleepsu mingilt koogilt ära tõmbas ning 9 taalase lihapaki peale pani. Ta päris tihti varastas niimoodi (enne minu äratulekut oli poes juba uus süsteem – kleepsu peale on kirjutatud misasjaga tegemist :), poiss on juba ammu Koreas tagasi, nii et väheke hiljavõitu :P). Ise oli ta nii uhke enda üle, ikka väga uhke. Kogu aeg tahtis tähelepanu ning hirmus sexy oli endaarust. Täielik eneseimetleja. Aga tänu temale sai meist, erinevate rahvusgruppide esindajatest, üks päris tore sõprusring. Jude tahtis alati Korea moodi kõigiga koos süüa ja sealt see hullumeelne suurkokkamine alguse saigi. Korealased teda ei sallinud, üldiselt selle pärast, et ta enamasti ainult Lääne inimestega suhtles. No ja nalja üritas ka ta kogu aeg teha. Kahjuks ja minu suureks pahameeleks olid tema naljad alati kellegi kulul, mis tähendas seda, et grupis oli alati keegi, kes ei naernud. Enamasti tegi ta nalja Jaapani tüdrukute kulul, sest jaapanlased ei ole tögamise-nöökamisega harjunud ning ei oska midagi vastu öelda. Sedasi tihti läkski, et ta muudkui tegi oma „nalju“ kuni Nao või Yui minema läksid. Siis võttis ta minu ette, väga pikalt ta oma mõnusat macholikkust nautida ei saanud, ma enda arust nii pahasti ei öelnud, aga ta muutus ikka väga tõsiseks ning hiljem ta minu kulul enam nalja ei teinud. Sellegi poolest see vend mulle eriti ei istunud. Manageridele käis ta ka närvidele. Suurem probleemide jada sai alguse, kui Jude üritas nalja teha ning pani ühe tavalise poe-kleepsu ühele Korea tüdrukule pepu peale, kõik naersid. Aga tüdruk sai väga vihaseks. Esiteks on ta 25-aastane neitsi, väga usklik ning ükski meesterahvas ei ole isegi vist möödaminnes kunagi ta tagumikku katsunud ning peale selle on ta oma Koreas väga kinni, st korealased peavad väga-väga kokku hoidma ning üksteise kulul nalja ei tee (ehk siis: väga tüüpiline Korea tüdruk).

Kuna tüdruk ikka nii süütu kui süütu oli, siis tögasid ikka päris paljud teda. Ka eestlased. 1x hakkas Heidi teda nöökama, me istusime kõik suure söögilaua taga, teises otsas sõid sakslased õhtust. Vaene Lumi pidi ära minestama, et kuidas me tüdrukud saame kõva häälega sexist rääkida, Koreas räägivad tüdrukud sellest ainult omavahel ning teised SÖÖVAD!!! Saksa poisid ainult irvitasid selle peale :) irwwww. Ma ütlesin, et okay, räägime siis SELLEST ning vasaku käe sõrmedega tegin augu ning parema käe nimetissõrmega tegin sisse-väljatulevaid liigutusi. Tüdrukul läksid silmad suureks kui kräunuval kassil kellele saba peale astutud ning lihtsalt jõllitas pool minutit üle laua. See oli liiga palju tema jaoks! Irwwww. Ta oli täitsa šokis :Dirwww. Meie ikka jätkasime. Korea poiss Kim, kellele see naughty jutt hirmsasti külge hakkas ning meeltmööda oli ainult itsitas. Lumi sai muidugi tigedaks, eriti tigedaks, sest Kim on ka ju Koreast, kuidas ta ikka võib?!?! Kim vastas selle peale, et ei, tema on Eestist (meiega pidevalt koos olles, ta töötas koos Priiduga, kelle mitteametlikuks ametiks on naughtyology ning õhtud veetis minuga, kes ei jää Priidule teps mitte alla, otsustas Kim oma rahvust muuda, sest eestlased on ägedamad;)), tüdruk oleks talle täiesti kraesse karanud, kuid meie veenmise peale, et on täitsa normaalne asjast avalikult rääkida, ta lõpuks ikka rahunes.

Kim muideks ongi nüüd täiesti rikutud mees. Tema vana sõber oli hiljuti küsinud „Kim mis sinuga juhtunud on? Kes sind muutis?“ :D Eestlased.... kuskil miskit toimub... eestlased....!!! irwwww Kim pani ükskord minugi hiljem telefonivestlusel ahhetama... iccc, tegelikult kordas ta täpselt seda, mida mina talle eelmisel õhtul öelnud olin, aga naisterahvaste eneserahuldamise teema on siiski natukene tabu võrreldes meeste omaga, seda isegi naljana. Mulle tuli väga ootamatuna, et ta suutis minu sõnu korrata. Aga ta lihtsalt on kiire õppija :D irwww

Chie läks ka üldise lainega kaasa ning muudkui õppis ja õppis. Küsis ja õppis. Ta on nüüd tunduvalt targem kui enne. Alguses kartsin, et rikun tema ka päris ära, kuid õnneks talle jutt kui selline külge ei ole hakanud, no nüüdseks vbl natukene:P Põhimõtteliselt ta lihtsalt avardab oma silmaringi. Enne ta ei teadnud isegi seda, et on natukene häbiasi mitte teada, mis on „koera-asend“, ta küsis seda kõva häälega, kui me kõik väljas muru peal istusime. No mis siis ikka! Rahvused võtsid end ümarlaua juurde kokku ning asi sai puust ette ja punaseks tehtud. Seda peaaegu, et sõna otseses mõttes, sest tüdruk ei saanud seletamisest aru. Õnneks meil oli üks üliagar nümfomaanist Inglise tüdruk, kes, olles hirmus uhke selle üle, et ta on absoluutselt igas kohas hostelis seksinud (kord leidsin ta hommikul kell 6 teleka-toas ratsutamas, kui mina oma töökaaslasi otsisin, teine kord kuulsin teda, jällegi hommikul, peale silmade avamist, saunas ohhetamas ja ahhetamas), suhtus probleemi täie tõsidusega, laotas selle meie ette laiali, ning lahkete inimeste abiga saigi „koera-asend“ piltlikult ette näidatud. See oli õhtunali ning järgnes kuni asjaosaliste lahkumiseni. Pärast õhtul oli meil pikk diskussioon Chiega, ta muudkui küsis. See oli päris raske tegelikult, üldsegi mitte meelakkumine, sest tõsiasi, et inimesed seksivad töötava pesumasina peal, sest see on hea (või mõnes muus kohas), oli tema jaoks liiga palju ning ta oli päriselt ka endast täitsa väljas. Asi lõppes sellega, et ma pidin teda rahustama ning lugesin pika monoloogi teemal „sina tee täpselt seda, mida sina tahad teha. Kui tunned, et ei meeldi, siis ära tee. Kõik on normaalne“.

Nonii, tagasi Juta... õigemini Jude’i juurde:) Et ta üritas selline seltskonnalõvi olla, kuid pahatihti juhtus tal väikseid äpardusi ning pahatihti ei küsinud ta manageridelt asjade kasutamise luba, kui ta seda tegema oleks pidanud, nt tolmuimeja. Samuti võttis manageri korealasest tüdruksõber seda kleepsu-asja väga südamesse, sellest tuli rahvuslik poleemika. Ükski korealane ei suhelnud Jude’iga ühtegi sõna enam. Ahjaa, mulle hakkas ta närvidele käima selliste lausetega nagu „I love you!“ jne. Ta vist üritas mu südant võita või mida iganes. Igatahes oli mul ülihea meel, kui ma kuulsin, et ta minema läheb. Aga kahjuks oli ta nädala pärast tagasi. Ja jätkas samamoodi nagu enne. Korra pani kogemata sauna poolenisti põlema, kui rosmariini oksa ahju peale pani, et head lõhna saada, jne jne jne. Kuni selleni välja, et poisid vahel petsid piljardilauaga ning mängisid ilma münte sisestamata tasuta. Laual on vist lugeja peal, sest manager alati teadis hommikul, et keegi on petnud, aga nimesid kunagi ei teadnud. Kahjuks mängulised hoiatusi väga tõsiselt ei võtnud, kuigi silt on väljas, et kes petab lendab hostelist. No ja üks õhtu tehti jälle mänge ning hommikul oli Jude süüdlane. Kuigi tjah, tookord ei teinud tema midagi, ta oli suht väsinud ning pool õhtut tinistas omaette kitarri. Talle anti valik – kas ütleb nime, kes pettis või lendab hostelist. Päris mitmed petsid, seal ei olnudki ühte nime. Juta ei öelnud midagi ning pakkis oma kimpsud kokku. Tänu sõpradele sai elamise Berris, ühe tüübi juures. Ning tema pärast sai sünnipäevapidu peetud rahvuspargis, mul on tegelt selle üle hea meel, nii oligi ägedam. Lihtsalt, managerid näitasid veelkord kui haiged nad kahekesi on. Mitte keegi ei salli neid, neil mõlemal on täpselt 1 inimene, kes neid seedib – nende oma armsam. Isegi korealased ei salli neid silmaotsaski.

Aga mul eriti Jude’ist kahju ei olnud. Hommikul olin alles voodis, kui uudist kuulsin. Mäletan, et mõtlesin, kas peaksin nüüd end üles ajama võin magan edasi. Lõpuks ajasin end püsti. Meil tuli veel ühine sööming ja siis ta läks. Ma lootsin, et igaveseks, aga njah, läks teisiti. Prantslased nutsid, südamest. Rohkem ebaõigluse kui Jude’i pärast. Siis ma sain aru, et erinevad rahvused ON erineavad. Priit irvitas-muigas. Ma olin väga tõsine, kurb ja seda konkreetselt selle pärast, et ma ei olnud kurb, kui teised seda väga olid ning ma ei saanud teps aru, mis toimub, mehed nutavad!. Isegi kui tegemist oleks olnud kellegi teisega, siis oleksin olnud samasugune kui Priit – kui visati välja, siis visati välja, mis seals ikka, ega elu sellest seisma jää. Prantslased on oma ülestõusudega väga tuntud ning nüüd ma näen kogu nende ajalugu teise pilguga. Prantslased on prantslased.

Aega võttis, aga lõpuks ma jõudsin selle killu kohani:D uhhh. Et siis minu sünnipäev ning kingi üleandmine. Õhtu, valguse-allikaks lõke, mina juba suhteliselt purjus. Korra nägin, et Jude mu ees, eriti aru saanud, mis ta tahtis, kui kuskilt inimeste vahelt tuli kingitus. Hakkasin seda lahti arutama... edasisest sai juba räägitud. Hiljem piltide pealt nägin, et Jude oli „sisse pakitud“, ilus paberlipsuke pead kaunistamas. Teine pilt oli sellest, kuidas ta seda nördinud näoga peast ära tõmbab. Ma ei mäletanud midagi sellist, uurisin Chielt üle. Tuligi välja, et neil oli hea plaan jätta mulje, et Jude on mu kingitus. Hahaaa. Chie ei lubanud kellelegi öelda, et üllatus läks vett vedama :) irwwwww

Tööst ka võib-olla natukene. Pakkimis-šedist töötasin ma kuni reisile minekuni. Lõpuks oli küll täielik kopp ees ning masekas hakkas peale tulema. Gaellega sai vahel nalja tehtud, naersime nii et püksid märjad, ülemustele see muidugi ei meeldinud. Aga ei hoolinud üldse. Otsene ülemus ka väga ei hoolinud, sest kui teda midagi häiris, siis ta lahutas nt jutustajad, meid ta ei lahutanud. Aga ühte ex-ülemust väga häiris. Keda kotib. Üle 4 kuu juba tuimalt kannatanud, hakkas aitama. Kord ütleb ülemus – kõik sisse ning on tige, kui midagi välja, mahlaks minevate hulka viskad. Kolme päeva pärast on jama, et liiga palju praaki on sees ning siis käivad ja norivad, kas sul on ikka piisavalt ilusad. Ja sa siis sorteerid ning siis tuleb seesama ülemus, et kiiresti-kiiresti, tagatipuks tuleb ise appi ning paneb igast jama sisse. 5-10 min teeb, siis läheb minema. 15 min pärastu tuleb kvaliteedi-tädi ning kobiseb meie kallal. Surnud ring. No escape!

Aga nüüd siis tervisest.
Juuni kuni oktoober lugesin kõvasti kirjandust allergiate ning tervise kohta. Kõige olulisem, mis silma hakkas – tuleb hoiduda toidust (keskkonnast), mis tekitab allergiat. Kergem öelda kui teha! Kuna mina ei olnud ikka veel selget sotti saanud, mis mul tekitab allergiat ja mis mitte, võtsingi plaani teha läbi paast. Ühes raamatus kirjeldati 5-päevasest paastust, mille jooksul tarvitatakse ainult vett. Alternatiiv sellele on 2-nädalane eri-dieet, mille jooksul süüakse enim levinud mitte-allergiat tekitavaid toiduaineid ehk lehtsalat, pirn, kartul, riis, lambaliha, petersell, kusjuures sinna nimekirja ei kuulu sool. Samas paljud teised allikad rõhutavad, et üle 3-päevane paast on nälgimine ning seda kindlasti mitte teha. Ma mõtlesin 2 asja kokku klopsida – teha 3-päevase paastu ning siis süüa nädal asju, mida kannatan. Ideeliselt ei ole lubatud paastu ajal ka hambaid pesta, sest mõningatel inimestel (sh ka mina tegelikult) on hambapasta vastu allergia. Keskkond peab olema võimalikult puhas, ei mingeid kemikaale, suitsu ega midagi. Juua tuleb mineraalvett.

Testimine kujutab endast seda, et iga päev tutvustatakse organismile uut toiduainet, selle puhtal kujul, ilma praadimata, ilma õlita, ilma soolata. Lubatud on grillimine, keetmine, aurutamine. Ja ei mingit toiduainete miksimist! Kui miski tekitab allergiat, siis tuleb 1 päev paastuda ning jätkata testimist teiste elementidega.

Paast kui selline koormab organismi ning loomulikult ei ole töörügamine sellel ajal lubatud. Nii ma ootasingi, millal sealt kemikaale täis pakkimis-shedist tulema saan, Uluru tripi teen ning seejärel asun paastuma. Tööd ei olnud mul nov alguses nagunii lootust saada, nii et aeg oli sobiv, sest ka testimise aeg tuleks ennast kõigest halvast eemale hoida ja puhata.

Uluru-reisi viimastel päevadel hakkas mul 1 alumine tarkusehammas jukerdama, valutas ning väga hell oli. Läkski asi nii hulluks, et tuli tee hambaarsti juurde jalge alla võtta. Ega seal muud hullu olnud, kui et ülemine tarkusehammas lõikas igemesse ja see paistetas üles, mädanes või mida iganes ta tegi. Sellises konditsioonis ei saa küll mingit paastumist ette võtta, esiteks juba ravimite pärast. Arsti soovitatud antibiootikumid jätsingi võtmata, sest kuuldavasti on antibiootikumid need kõige hullemad ühele allergikule, kelle immunsussüsteem on isegi nõrk ning isegi vähevõitu neid häid bakteried. Ma olengi antibiotsi liiga palju tarvitanud. Eestis ei aidanud ükski teine rohi enam, või noh, tegelikult ei saa ma midagi muud süüa, mul on 1 antibiootikum, mida kannatan võtta ning seda võtan iga haiguse puhul (nt nohu, mis mul teatavasti ilma ravimata kestab rahulikult 2 nädalat ning läheb ainult hullemaks), kuid haige olin ma tihti. Samas raamat väitis, et paastuda võib igal ajal, ka siis kui palavik ning haige oled, pidi isegi head tegema. Ma mõtlesin ikkagi ettevaatlik olla ning loputasin hoolega suud sooja sool-veega ning suuloputusvedelikuga ja tegin ema-soovitusel kummelikompressi.

Kummeli vastu on mul allergia, aga mõni aeg enne hambajama tuli mul kummelitee isu. Kummeli eripära on selles, et tema ajab mul lihased kõvaks kuidagi. Kurumi tegi mulle massaaži kui ma teed jõin ning äkki hakkas rääkima, et kle, sul läksid lihased imelikuks, kõvaks, ma nagu tegin just pehmeks. Nojah, mis teha.

Kui ma soolveega agaralt suud loputasin, tuli mul imelik mõte, et mul vist on soola vastu ka allergia?!?! Ei ole võimatu kusjuures. Njah, vajab testimist.

Hammas oli mul peale 2,5 nädalat ikka veel sutsu imelik, aga ma otsustasin oma paastumise ära teha, sest lõpuks hakkas tööotsingute tunnelis natukene valgust koitma. Vaja enne ikka ära testida. Nii sõingi 2. dets oma viimase hommikusöögi, lõuna oli plaanitud 5.dets kella 3 peale. Paast ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Raamatu kirjeldas ka, et eriti allergikutele on paast väga raske. Mina sain rahulikult vaadata, kuidas teised inimesed sõid ning ei kraapinud midagi nii hullusti toidu järgi. Vahel tundus, et köögist tulevad toidulõhnad isegi täidavad mu kõhtu natukene. Iga kord, kui süüa tahtsin, siis selle asemel, et keelata, ütlesin endale „laupäeval kell 3 söön“ ning see aitas, ma ei öelnud „ei“ endale mitte kordagi. Hambaid ma ikkagi natukene pesin. Paastu järgmisel päeval sain üheks päevaks kellegi tagahoovi kuurialusesse šokolooadi tegema. Õnneks kestis see vaid 4 tundi, sest väga kahjuks oli mul seal allergia. Siiski pean ära mainima, et kuigi paast ei kujunenud minu jaoks mingisuguseks katsumuseks, siis hiljem oli väga raske ning veel hiljem veel raskem, aga sellest kirjutan järgemööda.

Ostsin aga poevett. Võtsin hinnaklassis eelviimase 10-liitrise paki. Mida ma juba ennegi tarbisin. Ühele mu Inglise toakaaslasele käis väga närvidele, et ma vee peale „raha raiskan“ (tema ise on nüüdseks alkohoolik, enne Berrisse tulekut ta seda veel ei olnud, aga igaõhtune alkoholi tarbimine sai niivõrd suureks harjumuseks, et ilma enam ei saanud). Nii ta siis salaja proovis mu vett ja teatas, et kraaniveega ei ole mingit vahet. Ma hakkasin lõpuks vee koostisosi lugema. Tuli välja jah, et päris palju kloori on sees, mille vastu mul on päris tugev reaktsioon ning mida teps mitte juua ei tohiks, kloori pärast ei joo ma ka kraanivett. Sutsu kallim vesi sisaldas pea poolevähem kloori. Siis ma olin küll sutsu õnnetu. Ma krt kannatasin 3 päeva ning siis ajasin kloori endale sisse, vahel tundsin küll, et allergia, aga ma mõtlesin, et mul äkki kehas mingid reaktsioonid ning vanad rasvarakud on jama täis. Väga kurb. No siis ma hakkasin kallimat vett ostma. 10 l pea 5 taala. Proovisin ka 7 taalast vett, kuid seda ei kannatanud kohe üldse juua. Pmst oli ilma kloorita, kuid mul ei ole õrna aimugi, mis muud jama sinna sisse oli pandud. Andsin oma vee Chiele ära. Ma olen üldse talle väga palju asju ära andnud, sest ise ei saa tarbida. Tol hetkel oli küll oma seitsmest taalast väga kahju. Aga nüüdseks olen ma palju kallimat vett joonud (ka siin Hunter Valleys maksab 10 l soodukaga 8 taala, põhimõtteliselt sama vesi, mida ma enne vähem kui 5 taalaga sain). Ja päris mitu 1,5 liitrist või väiksemat pudelit olen mitmeid kordi 4-5 taala eest ostnud ning vahel ei kõlba need kah juua. Nüüd ma hakkan sellega ära harjuma. Alguses pressin küll endale sisse, et saan ikka kuidagi seda vett ju juua, aga siis tunnen, „ei! Miks ma seda enale teen? Tervis on olulisem kui raha....“ Kurb on ikkagi. Kahju ka, oleks et oleks siis rahagi.

Alkoholi tarbisin viimast korda oma sünnipäeval. Jah, ja mul on kõikide alkohoolsete jookide vastu allergia, see on ka võimalik, ma ei ole ainuke. Eriti allergiat-tekitav on õlu. Nädal peale oma sünnipäeva olin ma tunduvalt tundlikum allergeenide suhtes kui enne, siis ma mõtlesin ka „aga miks ma seda endale teen?“

Lugesin netist ühte kurba lugu Rootsi tüdruku kohta, kes enne oli täitsa normaalne laps, aga peale ühte vaktsiini-süsti muutus kõigi E-de vastu ülitundlikuks. Vanemad, sugulased, kõik ahastuses. Praktiliselt ei saa ju nüüd mitte midagi süüa. Ja laps ei saa isegi kommi süüa, see oli eraldi välja toodud. Ma jäin täitsa mõtlema, aga mille pagana pärast üldse on vaja kommi süüa, mu ema nt eriti ei söö kommi ja samuti ka mu vanem õde. Mina olen isa moodi maiasmokk nagu ka mu vend ja noorem õde. Aga ikkagi, kas tõesti siis ilma ei saa? Vanasti ei olnudki kommi. Miks ei saa süüa puhtaid toiduaineid ning olla sealjuures õnnelik? Nagu vanasti. Meie esivanemad järasid päevast-päeva leiba süüa (seda ma küll ei suudaks, isegi kui ma jahu vastu ülitundlik ei oleks). Võtsingi vastu otsuse igast jamast, mis mulle tegelikult mitte midagi ei anna, eemale hoida.

Iseasi on muidugi sõltuvus-allergia. Enne ma ei saanud aru inimestest, kes söövad kilode kaupa šokolaadi või jäätist või mida iganes (kusjuures paljud õllejoojad on tegelikult sõltuv-allergikud nisu vastu ning sellepärast vajab nende organism rohkem ja rohkem õlut). Samas on mul endal väga tihti millegi vastu isu ja ma lihtsalt pean seda konkreetset asja sööma. Pea kuueks kuuks jätsin piima joomise maha ning nüüd on väga tihti metsik isu jäätise vastu, mitte kunagi enne ei ole ma jäätisest eriti hoolinud. Nüüd hakkasin jälle piima tarbima, sest piim silmnähtavalt nii suurt allergiat ei tekita ning olen oma hammaste pärast mures. Idee on selline: ära tarbi asju, mida armastad või vihkad. Piima olen ma eluaeg armastanud ning kõvasti joonud. Sellepärast lõikasin selle juba septembris oma toidust välja. Ei hakanudki kiibitsema, sain täitsa hakkama, mingi aeg tuli tõsine isu, aga klaas piima aitas. Kusjuures piim ei maitsenud mulle enam. Või on asi Austraalia piimas, alguses oli see väga imeliku maitsega, kuid pika peale harjusin ära. Täitsa nõme maitse on igatahes. Kuid nüüd proovisin mingit cream-milk’i ning see tundus mõnus. Naljakas on see, et nüüd, kui piima hakkasin jälle tarbima, saan jäätise-lettidest rahulikult mööda kõndida. Õnneks mu organism ei karju piima järgi. No ja viimane kord kui ma jäätist sõin läks mu silmanägemine nii metsa, et poes oli hiljem täitsa raskusi. Ma näen, kuid iga kord kui pead pööran on pool sekundit kõik ähmane, valge, tähed-asjad on mõlemale poole topelt, ehk laialivalgunud, hägune. Ja jällegi mõtlesin, miks ma seda nüüd siis tegin?

Võtan järgepidi ette testimis-perioodi. Toon väja inglise keelse listi allergia-sümptomitest: headache, accelerated heart beat, fuzzy feeling in the head, hay fever, cattarrh, blocked nose, heaviness, lehtargy, muscular aching, bloatedness, swollen abdomen, irritability, depression, poor concentration. Sümbtomeid on veel, aga need on peamised ning neid ma enda juures jälgisin.

Kummaline on see, et depressioon on tõesti sümptom kui selline. Enne ei ole sellest sedasi aru saanud, aga väga hästi tuli see välja peale mu sünnipäeva, tõsine deprekas oli peal, kuigi kõik oli hästi.

Niisiis, etapp 2: Testimine.
Peale paastu alustasin söömist lehtsalatist. Et mitte oma magu ära ehmatada valasin salatile keeva vett peale ning lasin natuke seista. Õudusega pidin tunnistama, et ma olen lehtsalati vastu allergiline. Ja siit see ristirekt alguse sai. Et põhimõtteliselt peaks nüüd 24h paastuma?! No way! Õhtul võtsin karulipudru ette, paljas kartul, veega segatud, ilma soolata. Maitse oli kusjuures täitsa talutav, kartsin hullemat. Kuid siiski – süüa ei kannata. See oli pauk. Alati, kui mul allergia on väga hulluks läinud taandun kartuli, riisi ja teiste nö „puhaste“ toitude peale. Hiinakapsast esimesel korral kannatas süüa, kuid järgmisel hommikul tekkisid juba kõrvalmõjud. Riis – ei. Pean veel ära mainima, et paljas riis ilma soola ja milletagi on täiesti kohutav! Maitsetumat asja annab otsida! Rõve, tol hetkel oli mul isegi sutsu hea meel, et allergia on. Aga sellest 2,5kg riisist, mis ma enne Berrist ära tulekut LJ-le andsin oli küll sutsu kahju. Raha ikkagi. Kurki kannatasin süüa, kuid kui igapäevamenüüsse võtsin, siis tulid hoiatavad ohumärgid. Kana oli ka nii enam-vähem, ehk väga tihti ei või süüa, aga vahel on okay.

No ja niimoodi see nimekiri läheb: piim – ei; tomat – enam-vähem; sibul – enam-vähem; kala – enam-vähem; muna – ei; punapeet – ei; lambaliha – ok; leivatooted – ei; kiivi – enam-vähem; redis – ei; salmon – ei; sool – ei; banaan – ei; kapsas – ei; kus-kus – ei; herned – enam-vähem; porgand – enam-vähem; paprika – ei; nektariin – enam-vähem; pruun riis – ok; sealiha – enam-vähem; seen – enam-vähem; pasta – ei; tatar – enam-vähem; (nisu)jahu – ei; riisijahu – enam-vähem; tatrajahu – enam-vähem; hirss – enam-vähem; jne.

Nagu nimekirjast näha, siis on selge, et võimatu on testida ainult ühte uut asja päevas, sest ma ei leidnud midagi sellist, mida võin julgelt iga päev süüa (ning liha peale paastu ei ole küll soovitav näost sisse ajada). Nii ma siis üritasin olulisemad asjad hommikul testida, kui organism on puhtam. Samas mõnede asjadega ei tea, kui palju nad mind ikkagi mõjutavad.

Raske oli, sest iga kord oli lootus, et äkki seda toitu võin süüa ning siis tuli suur pettumus. Valus pettumus. Süüa oleks tahtnud, aga ei saanud. Tööl käisin ka siis juba. Päev läbi jalutasin prügimäel ning korjasin paber-prahti kokku. Tööst hiljem. Aga olin tugev ning pidasin vastu.

Väga raske oli see, et paljud ei mõistnud minu tegevust, eriti Helen. Eks ta oli mures, ma oleks ka, aga mul oli vaja see läbi teha. Kolmandal päeval ütleski ta mulle teravalt (tahtis, et ma hommikul korra linna sõidaks tema autoga, ta ise oli juba švipsis... või olid need õhtused nähud alles, kuid ma ei tundud end nii hästi, jalad olid veidi pehmed) no ja ma sain paar pisaratki maha poetatud. Aga siis seletasin kõik ära ning ta üritas ikka toetav olla ning mitte negatiivseid kommentaare teha. No ja kui ma sööma hakkasin, siis kõik loomulikult mõtlesid, et Margareta nüüd sööb ja ikka taheti mind ühistele söömingutele vedada. Kuid nüüd oli mul tõesti see probleem, et ma tahtsin süüa, aga ei saanud, samas oli väga raske pirts olla. Ühele sünnipäevale ikka läksin – oma söögiga. Kartulipuder veega. Eks ikka pakuti muud ka, uuesti ja uuesti ning uuesti ja uuesti mina keeldusin. Korea tüdrukud muidugi tegid järelduse, et mul on dieet, et saledaks saada. Kaalus ma loomulikult lõpuks ikkagi kaotasin ka, päris tublisti kuulduste järgi, ma ise ei tea, sest juba mitu aastat ei ole end põhimõtteliselt kaalunud. Üks sai veel öelda, et kadestab mind. Ma küll end hästi ei tundnud, krt süüa oleks tahtnud! Jõulude ajal ikka lasin rihma lõdvaks, sest teada oli, et nagunii Sydneys ei saa ma oma eri-dieeti pidada ning söön seda, mis kätte juhtub.

Kuna organism on nüüd puhtam, siis loomulikult olen palju tundlikum ka. Kuid selle eest on enesetunne ikka kõvasti parem. Alguses ei saanud väga arugi, kuid 1x tuli mul ilge leiva isu, sain Chielt viilu, sõin ning järgmised 2h vedelesin voodis, magasin. See ei olegi tegelikult päris uni, ma lihtsalt ei saa oma keha liigutada, isegi kui tahan. Vahel jään magama ka. Pea oli uimane ning nõme. Siis mul tuli meelde, mis tunne see on ja sain vahest aru küll.

Peale Sydneyt käisime Chiega Sinimägedes, 3 päeva kõmpisime mäest üles ja alla, tuhanded trepiastmed... ühesõnaga liikusime palju, ega Sydneygi väga erinenud. Tervis läks paremaks küll. Hunter Valleys sõin ka korralikult jälle ning nautisin tõega oma 5-6h und ning see oli minu jaoks piisav, pea oli selga, mõistus töötas, olengi nüüd kuidagi targem.... sest mõtlen rohkem. See tuleb mul nüüd poole paremini välja.

Tihti külastan tervisepoode – proovin erinevaid asju, mis aga kätte juhtub. Isegi tavalistes supermarketites on tervisetoodete nurk olemas. Uurin ja puurin seal päris kaua. Olen ikka midagi leidnud, mis kohe tapma ei hakka.

Tegelikult ongi mu testi tulemuseks: „Rotation diet“ ehk kogu aeg vahetan toitu, soovitavalt 5-päevaste vahedega sama või samalaadset toitu ei söö. Sellest ma 100% kinni ei pea, sest ikka kokkan rohkem kui üheks korraks korraga, kuid hoolega püüan mitte jääda ühte toitu kinni. See ei ole just alati väga lihtne ja olen väsinud kogu aeg mõtlemas toidu peale – mida ma millalgi söön, mida ma sõin jne. Poes ka loen nüüd iga jumala toote pealt, mida see sisaldab. Alguses oli väga häiriv, ei ole kunagi sellist harrastust olnud, aga nüüd hakkan tasapisi harjuma, ainult et mega aeg läheb sinna alla. Aga mis teha.

Nüüd on mul nädal aega hoopis teine probleem – kogu aeg tahan süüa. Isegi kui kõht on täiesti täis ja juba valus on, siis pähe kuidagi ei jõua, et kõht on täis. Ja no ei lase olla. Toidust mõtlen ka nagunii kogu aeg, sest töö hooaeg saab märtsi kuu asemel 2 nädala pärast läbi ning mul siin mitu suuremat šoppamist seljataga – toit on nüüd kõik vaja ära süüa. Tänaga õgisin end ümmarguseks. Ja ei suuda end tagasi hoida, Chie pakkus kakaod – see aitab. Mul oli kõht melonist punnis, kuid ikka oli vaja 2 tassi sisse ägada. Ja Chiel olid krõpsud laua peal, kinnine pakk, arvake ära, et enne rahu ei saanud kui pakk oli lahti tehtud. Natuke sõin, kuid kuna kätt pidama ei saanud, siis keerasin ära magama. 4-5 tundi vedelesin diivani peal. Enamus aega ei maganud, aga silmad olid nii võimatult rasked, et lahti ei saanud. Nii raske oli olla, süda tagus ning hingata korralikult ei saanud. Kohutav. Pean end käsile võtma. Heaks uudiseks on see, et melon ei olnudki nii hull, kui väga tihti ei söö, siis kannatab süüa, arbuus see-eest on küll täitsa võimatu.

Raamatutest ja netistki lugesin päris mitmest erinevast võimalusest, kuidas multi-allergilisust ravida või vähemalt vähendada. Mitte igaüht need süstid ei aita, kuid vähemalt midagi on. Lootus on. Ja kui ma enda eest hoolitsen, siis ei ole nii hull ka. Värsket õhku ja liikumist on vaja. Kuigi nüüd hakkasid küll jalad nende kümnete ja kümnete kilomeetrite peale sterikima. Viimane jalutamine oli Hunter Valleys ning minimaalselt jalutasime 20km, pluss iga päev käisime linnas, mis on 4km kaugusel ehk 8km kokku, pluss enne veel teised ligikaudu 10km käimised. Nüüd tõmbasin kõmpimisega tagasi. Karate-trenn on meil ka Chiega kahjuks soiku jäänud ja nüüd on mul siis õgimis-tuur peal. Väga kahju.

See olekski tervisest kõik. Kui kogu aeg korralikult söön, siis võin vahel isegi keelatud asju süüa, v.a kookos, mais ja mõned teised asjad, mida üldse ei kannata. Tegingi endale plaani, et kui väljas söömas käin, siis võin vahel head-paremat lubada (põhimõtteliselt tuleks suhrut vältida), aga ise koju ei osta. Reisil olles sai paar korda küpsist ostetud, sest muu variant oleks mingi jube burgs olnud (viimane kord vajusin Adelaide’is keset linna magama, õnneks oli seal väike park ning keerasime Chiega sinna külili), eks ikka tuli isu teinekordi uuesti peale ning vahel tuleb tobe mõte osta, kuid keelan end, sest tean, kui korra ostan, siis hakkan iga päev ostma.

Positiivseim element kogu testimise juures on, et nüüd ma tean, milline toiduaine millisesse kehaossa mul mõjub. Ehk nüüd saan, ja on targem ka, planeerida, et ma ei söö koos asju, mis nt nina umbe ajavad, sest siis keerab ikka täitsa ära. Valikuid on palju :P Kuigi enamus asju hakkab konkreetselt nina peale ning suurem osa hingamise peale. Ehk vahel lihtsalt köhin, vahel ei lähe õhk kopsudesse korralikult, hingan kuidagi ainult ülemise poole kopsudega, vahel läheb kordinatsioonitaju metsa, mõned ained võtavad kõhu lahti, on ka vastupidist reaktsiooni, teised jälle hakkavad lihaste peale, jalad nõrgad, osa asju (jahutooted) teevad uniseks ning jään lihtsalt ära magama, mõned ained teevad silmad hirmus kuivaks ning valusaks jne. Alguses ma pidasin ikka korralikult allergia-päevikut ehk kirjutasin kõik täpselt üles, aga nüüd ei ole enam viitsinud, mis iseenesest ei ole hea.

Tänu sellele suurele mässamisele ei ole ma 2 kuud pidanud hommikuti nina nuuskama, ainult mõnikord, kui ma olen eelneval õhtul mingit jama söönud, siis tuleb nina tühjendada. Enne oli igahommikune ninanuuskamine minu igapäevane rituaal. Vot see on progress ning selle üle on mul küll ülimalt hea meel!!!

Aga muidu ei ole vaja muretseda.:)