teisipäev, 9. veebruar 2010

Sinimäed 1-5 jan

Eriti suureks üllatuseks ei olnud, et paljudel teistel reisijatel oli meiega samasugune plaan – ilustulestik Sydneys ning siis Sinimäed. Üsna raske oli hostelit saada, kuid meie õnneks mitte väga paljud ei olnud oma reisi alguseks valinud 1. jaanuarit. Nii et ikkagi joppas. Saime hosteli rongijaamale väga lähedale, 5 min kõndimist. Chie magas esimesed 2 ööd mingis väga imelikus ruumis, mida tavaliselt üldse ei kasutata, kuid kuna hostel oli nii täis, siis topiti sinna ka inimesi. Tema oli ainuke tüdruk 8st inimesest. Talle oli see ikka paras katsumus, ei ole ju enne võõraste meestega ühes ruumis maganud ning nüüd tema veel ainuke tüdruk. Ega ta väga magada saanud. Ma ise olid tüdrukute toas. Muidu oleks võinud ju ruumid ära vahetada, kuid Chie toas oli mul ikka väga kohutav allergia, kõik see tolm ja mustus ning õhku ei olnud absoluutselt.

Sinimägedes oli vihmaperiood ning kohutav niiskus oli igal pool. Ka asjad kotis niiskusid, muust rääkimata. Esimesel päeval said jalanõud vihma tõttu läbimärjaks, need ei kuivanud isegi 5ndaks ära, kuigi ma neid enam ei kandnud. Ülejäänud päevad käisin paljajalu. Päris mõnus oli mudas kõmpida. Kohutavalt suuri veelompe oli palju ning mõnusa irooniaga paterdasin rahulikult läbi lompide kui kõik ülejäänud kümned turistid üritasid oma valgete jalanõudega kuidagi kuiva ning puhta jalaga läbi pääseda. Irwww.

Sinimägedes nägin üle pika aja korralikku rohelust. Aiad on korralikud, enamikel lilled kasvamas, rohi on roheline jne. Väga mõnus.

Esimesel õhtul ei teinud me midagi muud erilist, kui et läksime vara magama, et hommikul uue hooga vara alustada.

Plaan oli kõigepealt infokeskusesse minna ning kaart hankida, keskusesse oli jupp maad minna. Poole tee peal oli mingis pargis kaart, ma tegin ettepanekud vasakule tõmmata ning mööda rada infokeskusesse jalutada ning homme saame poole pealt alustada, ei pea mõttetult edasi-tagasi kõndima. Mõeldud-tehtud. Tõsine takistus ilmnes rajale saamisega. Mööda autoteed jõudsime omadega välja Buddha-munkade elamispaika. Kõndisime paremale mööda autoteed (T-ristmik), et leida sissepäär rajale, ei leidnud. Kuna munkade juures oli turiste, siis ma tegin järelduse, et sealt saab ka äkki rajale, pmst on seal väike mets vahel, õigemini suht kõrvuti. Läksime tagasi asja uurima. Vaatasime väheke munkade juures ringi ning asusime mingile rajale mis suundus metsa poole. Teel nägime ühte töölist ning munka. Viimane võttis jutuotsa üles. Muudkui naeratas ning küsis oma särava naeratusega, et kas läheme matkama? Tal oli täpselt selline naeratus, mis ajab kulmu kortsu ning sa mõtled, et midagi on mäda. Chie muidugi leidis, et ta on lihtsalt kena inimene. Minul siiski ei andnud süda rahu, eriti see viimane küsimus matkamise kohta, ta nagu sisemiselt irvitas omaette. No väga ei lasknud ennast häirida ja jätkasime teed. 20m pärast sai selgeks mida see munga-ahv naeratas – tee sai otsa. Sealt läks jah mingi sissekasvanud rada metsa, kuid see ei olnud ikkagi turisti-rada. Põhimõtteliselt oli meil natuke maad otse läbi metsa minna ning risti ees peaks õige rada olema. Taaskord sai kinnitust, et ei ole tähtsust, mis rahvusest on inimene või missugune on tema sotsiaalne kuuluvus – inimene on inimene. Ei ole tähtsust, kas oled eestlane või asiaadist buddha munk - igal pool leidub häid ja halbu inimesi. Kuigi munkade ning nunnadega seostub ikkagi headus ning rahulikkus. Stereotüüpidele vaatamata tuleb ettevaatlik olla.

Eriti tahtmist tagasi minna ei olnud, sest me endiselt ei teadnud, kust rajale pääseb. Enamikke turiste ikkagi sõidab ühest vaatepunktist teise. Peale meie olid mõned üksikud hullud, kes tõesti matkasid. Vaatamata Chie väiksele puiklemisele juhtisin meid sellele sissekasvanud rajale. Kõik oli märg, aga me olime rohkem usside pärast mures. Ega see naljaasi ole. Paganad ju mürgised! Katsusime hästi raske jalaga käia. Chie tegelikult väga kartis, kuid kuna ta üritab kogu aeg kõva mutt olla ning miljon korda on mulle öelnud „I’m tough“ või „My friends are tough“, (ma tõesti ei tea, miks talle kõva mutt olemine nii oluline on, tegelikult on ta täiesti tavaline, samuti ka tema sõbrad), siis ta väga ei piuksunud. Kuid ega ma kurda, sest enamikel juhtudel tähendab see seda, et kuigi ta on hirmul või väga väsinud, ta siiski ei virise ega hädalda ning teeb kõik kaasa. Vahel on ta küll näost täitsa laip ning kui ma tulen uue ideega, et „oh, me võiksime veel sinna põigata, ma hirmsasti tahan veel jalutada“, siis ta nägu veelgi rohkem laibastub. Me küll teeme oma matka, kuid ma siiski üritan selle võimalikult kerge ning lühikese hoida.

Usse Chie kardab hirmsasti. Vähem kui 10 mintsa pärast leidsime õige raja. Koht oli turiste täis, aru ei saanud, kust nad kõik välja hüppasid. Meie suundusime paremale, 3 õe ning infokeskuse poole. Pean ära mainima, et sinna infokeskusesse me ei jõudnudki ei sel ega ka järgmistel päevadel, õhtul küll jalutasime sealt mööda, aga kell oli siis juba 7 õhtul ning see oli suletud. Hostelist oli meil mingi kaardinärakas, mis eriti kuskile ei kõlvanud, kuid oli siiski kasuks.

Rajad on üldreeglina korralikult märgistatud. 3 õde leidsime üles. Korralikku padukat tuli. Mul oli jällegi õnneks ema suur keep kaasas. Nii et ainult jalad said korralikult vett. Tegelikult võttis meil 3 õe leidmine kauem aega, silt oli, me olime mingis eendis ning õdesid ei olnud kuskil. Hiljem selgus, et õed on järjest ning me olime esimese õe jalamil ning seetõttu ei näinudki peidus olevaid õdesid. Suundusime mööda „Giant Stairs“-i allamäge. Olid küll nimele vastavad kohutavad trepid. Endiselt padukas, libe, väga kitsas ning väga järsk ja turiste oi kui palju. Siiski tänasime igal sammul, et me ei pea ülesmäge minema. Peale treppe jätkasime matka paremale ning muudkui kõndisime ja imetlesime. Õdesid ei olnud kusagil. Leidsime vaid sildi „Kolme Õe All“. Ahah, et siis kuskil sealt metsast ülevalpool nad asuvad... ja meie ikka ei näe :D Egas midagi jalutasime edasi, plaan oli jalutada kuni rongide ja tõstukiteni ning siis mäest üles ja tagasi 3 õeni, kus asub ka infopunk ning kus lõppeb meie esimese päeva teekond. Alguses mõtlesime need õhu-transpordid ka ära proovida, kuid me ei olnud nõus 30 taala selle sama vaate eest välja käima. Jällegi üks ülehinnatud turstiatraktsioon laiskadele austraallastele ja muulastele. Meie muudkui kõmpisime ning nägime ilusat loodust. Vihm andis ka hooti rahu. Vahel olime rajal ainule meie, siis sai ka kähkukas pissipeatus tehtud :D

Tagasiteel kõndisime praktiliselt künkaharjal ning leidsime lõpuks ka õed üles :D

Teisel päeval otsustasime alustada samast punktist ning kõndinda vasakule. Autotee pealt kõndisime vasakule, lootsime ikkagi rajale sissepääsu leida, ei leidnud ja läksime tagasi. Mungad olid ka pühapäeva puhul kinni. Kõndisime õdede poole mööda teed. Ei paistnud lootustki olevat rajale saada. Ma nägin mingis suvalises kohas sissetallatud rada, mis oli meie suunale sobiv. Otse rajale. Läbi metsa jälle, et see ei olnud siis mingi matkarada, lihtsalt kellegi poolt sisse käidud. Künkast alla. Otsustasime selle valida, saime jällegi oma põied ka kortsu lastud ning hetke pärast olimegi taas rajal. Seekord siis teekond vasakule. Lõpuks leisime ka sissepääsu. Teede ristumiskohas, kaardile seda loomulikult märgitud ei olnud, meie olime sellest enne 10m kaugusel, kuid sissepääs jäi natuke kurvi taha ja me andsime enne alla. Nojah, vähemalt saime põit kergendatud. Asi seegi.

Peaks ütlema, et me olime oma kuupäevadega väga õnnelikud. Eelmisel päeval oli küll pilvi palju, kuid udu ei olnud. Seekord hommikul oli selge paar tundi ning terve ülejäänud päeva vahtisime hallikas-valget seina. Vahel kuulsime, et ahah, siitkohast peaks koske nägema. Alguses oli muidugi naljakas ja huvitav, kuid päeva lõpu poole hakkas ära tüütama. Eriti kahju oli nendest vendadest, kes ainult ühe päeva endale Sinimägede jaoks olid bronninud ja mitte midagi ei näinud.

Kuna meile tõesti meeldib jalutada, siis kehvale ilmale vaatamata oli tore. Mõlemad jäime rahule. Sattusime ka mingisse x-kohta, kust oleks ülesmäge pidanud tagasi ronima ning seejärel ringiga, läbi aleviku ühele poolsaarele pääsema, kuid mu silm leidis jällegi mingi raja. Chie puiklemisele vaatamata pressisime end sinna. Saime kuskile majadevahele. Kaart ei aidanud üldse enam, usaldasin oma vaistu ja mõistust ning vedasin hädaldavat Chiet endaga kaasa. Õnneks olime täpselt õigel teel ning olime kõvasti lõiganud. Väga tore. Sadas ikka veel. Ma tol päeval suurte lootustega keepi kaasa ei võtnud, oli ainult vihmavari. Tänu taevale padukat ei tulnud nii et saime hakkama.

Poolsaare tipust tagasiteel tuli mõte, et vbl peaks poest ka läbi hüppama, ma tahtsin ühtesid tosse proovida (jätsin oma närakad tööjalatsid Berrisse, nüüd on uusi vaja), hommikul nägin neid, poole hinnaga, st 25 taala, kerged ning väga hingavad. Kuna olin paljajalu, siis ei saanud neid proovida. Poed pannakse varakult kinni, pühapäev. Olime omadega teises alevikus, vbl 4-5 km kõndida. Mõtlesin, et äkki pressime ära, kui tempot teeme, hostelist läbi ning poodi. Jumal kuulis meie palveid ning üks täiesti suvaline tädi korjas meid autoga peale ning saime hostelisse (tal ei olnud nii kaugele üldse asja, aga lihtsalt oli väga abivalmis). Me vist nägime ikka väga haledad välja :D

Sain oma sussid kätte. Ülirahul omadega. Ei hõõru, laiad ehk mu jalgadel on piisavalt ruumi ning hingavad. Noja valged loomulikult... :( Ei tahtnud üldse mõeldagi, et nendest saavad minu tööjalatsid. Need olid lihtsalt niii head!!! Korrutasin endale, et tööjalatseid ma kannan 8h päevas ning rassin tööd teha ja need peavad olema head! Mis siis et seda punast mulda enam kunagi valge sees välja ei saa.

Kolmandal päeval sõitsime rongiga kolmandasse alevikku, eesmärgiks Wenthworth koski näha. Seekord olime ilma kaardita, tänud Chiele, kes need õhtul kotist välja võttis. Ei olnud hullu tegelikult. Chie ironiseerimisele vaatamata tegin raja aluses olevast suurest kaardist pilte ning hiljem kasutasime orienteerumiseks minu kaamerat. Praktiliselt jätkasime teed ikka mööda sedasma kuristikku, kus olime eelmistel päevadel olnud, vaated olid praktiliselt samad, lihtsalt teise nurga alt. Nii et lõppkokkuvõttes ei jäänud midagi nägemata. Ja palju koski!!! Ilusaid koski!!! Väga ei sadanud, väga pilves ei olnud, palav ka ei olnud. Ideaalne. Suure kuumaga oleks tegelikult 3x hullem olnud. Ma olin endiselt paljajalu, kossid isegi ei teinud sellist nägu, et kuivavad. Haisema hakkasid hoopis. Nuuks.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuupäevadega läks õnneks. Järgmine päev küll oli ilus, kuid kõige olulisem oli ikkagi esimene päev ning 3 õde ja siis oli nähtavus okay. Kõndida saime kõvasti ja ainuüksi see tegi meid õnnelikuks. Muu ei olegi väga oluline. 3 õde muuseas on väga väiksed. Ja kui sinna talveperioodil minna, võid 100-taalase tuur võtta, kuid ikkagi näed ainult kuivi koski. :P

Järgmisel päeval tagasi Sydneysse.

Kommentaare ei ole: