Töö, Hawaii pidu ja Jõulud Berris

Peale Uluru-trippi oli teada, et tööga saab paar nädalat jama olema. Enne minekut juba võtsin oma eelmise aasta farmeri Richardiga ühendust. Ta on hirmus tore mees ning kõige toredam on see, et erinevalt austraallastest (tema on päritolult inglane) peab ta oma sõna. Kui ta midagi lubab, siis ta seda ka teeb. Ühele teisele farmerile helistasin ka – tööd oleks märtsini, kuid kahjus tema tüdrukuid ei võta. Hiljem, kui nägin, kuidas see masinatega korjamine käib, siis oli tegelikult hea meel, et sinna ei saanud. Richardil oli ka 2 sellist masinat ning see pask, mis sealt heitgaasi torust tuli, oli ikka jube, ma oleks redeli peal kokku kukkunud, kui see kaadervärk mul kõrval käia põrises – kolisingi omadega rea teise otsa. Tõsiselt ei kannatanud seda jama. Ma alguses ikka üritasin, sest ülemuselt oli käsk sealt otsast alustada.

Helen suutis ühe kirsi-farmeri kontaktid sebida. Käisime tihti teda külastamas ja üle küsimas millal ja kuidas. Farmer lubas pühapüeval helistada, kas esmap korjame või mitte. Läks nii nagu alati. Tema ei helistanud, kui meie helistasime, siis kõnedele ei vastanud ning nii palju siis tema kindlast lubadusest meid tööle võtta.

Lõpuks sebisingi end Richardi juurde tööle. Alguses olin ühe tüübiga prügimäel, korjasime laiali lennanud prahti kokku. Esimesed 2 päeva olid okei, aga siis hakkas väheke kopp ette saama. Eriti kui vahel ikka päris rõvedad asjad näppu sattusid, ma ei hakka siin välja tooma. Partneriks oli Inglise poiss Mitch. Väga hea meeskonna hingega tüüp, mõnus oli koostöö temaga, meil oli kuidagi hea klapp. Hiljem kui korjasime, siis tundus, et teised väga ei tahtnud temaga koos olla, kuid mulle meeldis. Meil oli selline „ideaal-suhe“: tema püüdis mulle head teha ning mina talle. Vaatamata noorusele asjalik ning mõtlev inimene, samas ei pelga naisterahva ideid, isegi kui tegemist on aiaehitamisega.

Kui nektariinide korjamise aeg tuli küsis Richard minult salamisi, kas mul on kaks sõpra, kes tööd vajavad. Võtsin Chie ning Eesti tüdruku Heidi. Nagu arvata oligi, siis Chie on sutsu aeglane, aga vähemalt ei ole ta laisk ja ei virise. Kuid sealt tuli minu esimene natukene negatiivne emotsioon temaga – me olime paaris, üks korjab ühelt poolt puud teine teiselt poolt. Kuna Chie oli aeglasem, siis püüdsin teda aidata ning ühtlasi järgida ka Richardi sõnu – üks ei lähe enne edasi kui terve puu on tehtud. Vahel on see võimatu, kuid püüdsin anda endast parima ning tegin 3 külge. Kahjuks minu agaruse tulemusena ei märganud Chie, et viljad kasvavad ka kahe puu vahelistel külgedel ning mitte ainult otseselt tema külje poolel. Nii läkski, et tema korjas konkreetselt ainult enda poolelt ning mina tegin ülejäänud kolmandiku. Loomulikult jäin ma sedasi maha ja tema lidus edasi. Ei tahtnud väga kobiseda ka, teised nagunii „narrisid“, Richardiga kaasa-arvatud, „Margareta on boss“. Peale selle jättis ta isegi enda poolelt maha, need mis kasvasid seespool puud. Peale mõningaid märkusi, hakkas ikka hoolemini kontrollima. Chie ei ole halb tööline, ta lihtsalt absoluutselt ei kannata kuumust ja palav loomulikult oli. Ikka kiibitses 40 kraadi ääre peal.

Nüüd siis Hunter Valleys viinamarju korjates läks sarnaselt. Vältisin Chiega paaris olemist, sest ta korjas endiselt konkreetselt „oma poolelt“, kuid keskel on ka viinamarjad. Aga peale mõnda päeva, kui ta pidi ka vahel üksi oleme ning vahel nende kohutavate prantslasatega, kes ei korja isegi oma poolelt, läks asi tunduvalt paremaks ning meil oli Chiega väga hea meeskonnatöö. Ja täitsa kiired olime, sest tegime koostööd ning seega ei pidanud aega raiskama „kaklemise“ peale, kus mõlemad hakkavad hooga sama kobarat haarama. Viimastel päevadel ei ole enam olnud, et pead ühe ja sama inimesega paaris olema. Ühed lihtsalt korjavad ühelt poolt rida ning teiselt teiselt poole ja „hüppame“ üle üksteise. Täna mul joppas, tahtsin lihtsalt prantslasi vältida ning järgnesin põõsaste ritta ühele vennale, kellest ma tean, et ta korjab korralikult. Meid sattusin sinna neli. Neli tornaadot. Olime täpselt poole kiiremad kui teised. Ja meil olid kogu aeg samad paarid ja mu paariline korjas ka korralikult. Hea päev oli. Sain ka hea mulje jätta. Hommikul pidin küll ära minestama, kui seda õudukat supervaisorit nägin. Kui esimest korda tema alluvuses töötasime, siis päev otsa „haukus“. Kujutage korraks ette väikest koeranähvitsat, kes kõrgel häälel klähvib vahet pidamata – hakkab ju närvidele käima. Hommikul olin suht kiire, ta tuli ja küsis minu nime, kuid kuna mul ühe mingi suvalise nõiaga oli halb kogemus, kes ka mu nime uuris, siis vastasin suht negatiivse tooniga ning peale tema enda tutvustust praktiliselt urisesin „nice to meet you“. Kartsin, et ta tahab kobisega, aga tglt vist tahtis paar head sõna öelda. Vahet pole. Igatahes talle mu urin ei meeldinud ning kui hiljem midagi kobises, siis ma konkreetselt ei teinud kunagi sellist nägu, et ma teda kuulen. No nüüdseks saame teineteisele naeratatud. Ta ise on ka üks igavene jupats ja ta tunneb mingit „connection’it“ meie vahel... noh, aga mina ju ei ole lühike! :D Vähemalt ma ei tunne end sellisena (minust on ta loomulikult pikem ;)). Täna jäi ta kõigi tööga rahule. Ei tea kas see midagi muudab, aga vbl muudab. Tööga on siin igatahes täbarasti. Vähemalt ülemuste ülemusele, kes tegelikult töölisi organiseerib, ma paistan meeldivat või vähemalt ei ole tal midagi mu vastu. Kuid siiski....

No tagasi Berrisse. Richardi juurde. Töötasin tema juures kuni äratulekuni ehk 24 dets oli viimane päev. Kahju on tast. Neil läheb ikka väga täbarasti. Juba eelmine aasta oli raske, aga see aasta on veel hullem. Richard on täitsa mures. Tal suri isa ka ära ning masendus on tal nüüd ka, kaasa Jenny üritab teda tujus hoida, kuid kerge see ei ole. Nad on lihtsalt nii kenad inimesed. Kahju. Ma muidu töötasin nii nagu Nadi eelmine aasta – ühe käega pugisin süüa ning teisega korjasin:D Elu oli ilus! Parimat tööda annab otsida. Kuna pidime igat nektariini mõõtma, katsuma ja ei tea veel mida tegema, et ikka kõik õige oleks, siis sellist metsikut vehkimist ei olnud. Rahulikult jooksid mööda redelit üles ja alla. Ja peale 3dant päeva oli sellest kopp nii ees kui ees. Oleks et saaks korjata, aga ei, käid ja näperdad neid ning enamik ei sobi ja lihtsalt tuleb tülpimus peale. Kui saaks kätel kiiresti käia lasta, siis ei oleks nii igav. Vaatamata oma kunagisele lubadusele, et kui ma töö saan, siis töötan seal täpselt nii kaua kuni saan, ja selle lubaduse murdmisele, ei ole mul kahju, et Sydneysse läksime, sest puhkus oli ülitore ning ma tõesti ei jaksanud neid nektariinide „nibusid“ silitada enam (et katsuda, kas on valmis või mitte).

Ahjaa, Sydneysse mineku plaani algus on tore. Mul oli ainult üks mõte – see aasta mina enam mõlemat, nii Jõule kui ka Uut Aastat Berris vastu ei võta, sest see oleks juba liig mis liig. Kava on täpselt sama, söömine, limbo tants ning siis joomine. Teised hakkasid Sydneyst rääkima, ma mainisin kah, et tahaks ka minna, eriti tõsiselt seda ei mõlenud. Chie 4 sõpra pidid Jaapanist 4ks päevaks tulema ja Uue Aasta Chiega Sydneys vastu võtma. Chiekene oli natuke nukker, et peab olema oma sõpradega, sest tundus, et enamik Berri rahvast koguneb Sydneysse. Ma nii mokaotsast mainisin, et ma oleks pigem Chie kui mingi Riki-poisiga koos. Ja nii juhtuski, et muretsev Chie bronnis 50-taala-öö-näkku-motelli novembris ära. Ma ise ka ei uskunud, kuhu end mässinud olin (tegelikult on asi nii, et kui hilja peale jääd, siis saad backpackeris mingi uberiku voodi sama raha eesti või maksad rohkemgi, kui väga hilja peale jääd, siis ei saa üldse mitte kui midagi). Nojah, et kui nii, siis nii. Aga ma tõesti nautisin Sydneyt ning üldse ei kahetse. Ja motell oli ka tore ning vahel võib ju luksust ka lubada (kujutad sa pilti - seep, šampoon ja duššigeel olid täitsa tasuta!:D). Aga Sydneyst hiljem.

Berris sai enne Jõule taaskord Hawaii pidu peetud. See on millaski dets alguses. Õudsalt külm oli. Mõni ikka üritas teemale truuks jääda ning vaid mõne hilbukesega ringi joosta, kuid mul oli ikka jakk seljas. Imelik mõelda, et novembris üle 40 keevitas. Ega peol midagi suurt-huvitavat juhtunud. Saime jälle toredasti LJ-ga aega veeta. Peale tema tagasitulekut olime me kolmekesi (mina, LJ ja Chie) pidevalt nokkapidi koos. LJ on pillimees, põristab trummi ning sõrmitseb kitarri. Omaette klass. LJ näeb välja tõeline boheem, raske uskuda, et Koreas oli ta moe-mees-narr. Rapsis kõvasti kooli kõrvalt tööd teha, et siis 400 taalased teksad osta. Hõmm.... Põhjus, miks ma temast rääkima hakkasin, on tegelikult kurb. LJ lahkus millaski augustis, läksid 3 sõpra idarannikule. Ning kõik said teada (taaskord), mis on nälg. Aga kleenuke LJ nälgis liiga palju, vaatamata oma ülisaledusele suutis ta siiski 6 kilo kaotada. Ja see pilk kui ta sööb! Berriss tulles oli ta endiselt rahast täiesti lage, sõbrad ikka andsid süüa, ta viisakalt sõi natuke. Kuid kui meil oli BBQ.... ja kui ta siis selle kana kätte sai. Minul oli paastu testimise periood. Sõin oma toitu ning siis lihtsalt vaatasin, kuidas LJ jõhverdas. Tundsin end nagu Kariibi Mere Piraatides See-Teine-Kapten-Kelle-Nime-Ma-Ei-Mäleta, kes ise süüa ei saanud ning siis nautis kuidas teised sõid. Samas oli kahju. Ei olnud mina enne sellist nälgimist kogenud ega näinud. Ta lihtsalt sõi. Mitte, et ta oleks jubedalt söönud, aga aru oli saada, et mees on näljane ja mees teab, mis on nälg. Ja jumala eest ei tohi toidust midagi ära visata! Olen nii mõnegi teise venna käest kuulnud, kes suures hädas prügikaste sobranud, sama tegi ka LJ. Mis sa hädas teed. Kurb. Praegugi teeb meele kurvaks.

Jõulud. Möödusid rahulikult, erinevalt eelmisest aastast mäletan ma kõike:) Ja ei mingit joomist! Mul läks enamus õhtut pakkimise peale, buss läks järgmisel hommikul 7:50. Üritus hakkas u 12st päeval piha, Jõuluvana tuli kell 3. Ma käisin ja tilbendasin kogu aeg, vahepeal läksin ja pakkisin, siis tulin ja vaatasin natuke, siis tagasi pakkima jne. Mõned kirjad oli ka vaja kirjutada. Siiski jäin õhtuga rahule. Etteasted olid ka, kõik rahvused laulsid jõululaulu omas keeles. Me neli eestlast pungestasime ka Kuusepuud laulda, õnneks laulsime nii vaikselt, et keegi ei kuulnud kui mööda panime:) Võib-olla läks mõni koht õigesti ka:P:D Kingiks sain lõhnaküünla (mille ma maha jätsin), paki patsikumme ning erinevate muffinite tegemise kokaraamatu. Tunduvalt parem kui eelmise aasta nukk. Kokaraamat on õnneks kerge ning sisu hea, nii et seda ma tassin nüüd kaasas. Patsikummid kuluvad ka alati marjaks ära.

4 dets sai mul Austraalias aasta täis. Pikendasin seda teise aasta peale. Seda, kas ma kogu selle aja siin veedan ei tea. Arvatavasti mitte. Reisida tahaks küll, ja see on äge, aga kui pead siin töö saamisega võitlema, tööl võitlema ning külmkapist toit ära varastatakse, siis mõtled küll, mida ma siin teen. Eriti mõtlen ma seda siis, kui keegi mu kõrval, kohalik korjaja, nooruke lapsuke, suure uhkusega hääles teatab, et kool on nõme ning tema jättis selle pooleli ning temal nüüd juba teine aasta siin viinamarju korjata. Juubeeee. Ja järgmised 60 aastat korjab ta neidsamu viinamarju. Juuubeeee. PS Õnneks söön ma mingit imelikku toitu mida isegi vargad ei taha :D:P Hahaa