Jälle Berri + Minu tervis.

Tagasi Berris, juba kolmandat korda. Viimane kord vbl ei lähegi nii arvesse, sest plaan oli juba eelnevalt tagasi tulla. Enamus asjugi jätsime siia. Kuna mul on natukene sündmusi vahele jäänud, siis räägin kõige pealt need ära ning seejärel lähen üle oma tervise teemadele. Keda viimane teema ei huvita, võib lõpuosa lugemata jätta :)

Alustan oma sünnipäevast. Pidu oli igavesti vänge, suuremalt jaolt tänu ühe prantslanna Gaelle organiseerimisele. Ei saagi nüüd öelda, et me nii hirmus südamesõbrannad oleme, saame hästi läbi küll jah, kuid pigem oli õnnestumises „süüdi“ eelnevate kõvade pidude puudumine. Loomulikult iga nädalavahetus oli pidu, kuid ei midagi suurt. No ja Gaelle on kõva organiseerija ning talle lihtsalt meeldib inimesi nende tähtsatel päeavadel õnnelikuks teha. Kuna üks meie kõigi ühine sõber visati eelneval nädalal hostelist välja (põhjuseks: „selge põhjus puudub“ – täpselt nii talle öeldigi, aga sellest natuke hiljem), siis oli suurt tegemist, et pidu rahvuspargis orgunnida. Kõigil ajud ragisesid ning müdistati kõvasti. Rahvuspargi hooldajad olid enne pidu igati sõbralikud, kuid juba peo ajal tuldi ütlema, et rohkem meid näha ei taheta :D Õnneks hommikul olid nad jällegi normaalsed. Sünnipäeva kingiks sain trummi. Sellega oli selline vahva lugu, et üks tüdruk ütles, et ma ei oska ealeski arvata, mis neil mulle kingiks on, aga midagi väga ägedat. Ma vastasin selle peale naljaga „trumm või?“. Loomulikult oli see nali, tol hetkel ei osanud ma teise tüdruku imeliku näo peale midagi arvata. Kuni oma kingi kätte sain. Ei olnud elus veel nii õnnelik olnud :D Ise ka ei usu, et selline väike asi võib mu nii pöördesse ajada, aga 5 järgnevat minutit ei teinud ma muud kui ainult karjusin „Chie, see on trummmmm!!!!!! Mul on trumm!!!!!“ :D:D Elu tipphetk :) Nüüd rändab seesama trumm merdmööda Eestimaa poole, sest see oli liiga raske ja kohmakas, et endaga kaasas vedada. Merdmööda sel lihtsal põhjusel, et lennupostiga oleks mu pakk 150 taala maksma pidanud – seda uudist kuuldes olin ma tõesti nagu kuival kala. Silmad punnis peas ning ei osanud muud kui suud maigutada :) Loodestavasti jääb pakk reisil terveks, viimane kord merdpidi saates oli keegi pakiga vist jalgpalli mänginud. No ma igatahes tegin kindlustuse.

Kildu ka natukene. Asja poindini jõudmine võtab natukene aega. Meile tuli üks Korea poiss Jude. Oma esimesel saabumis-õhtul rääkis ta kõigile kuidas ta „reduced“ (mis austraalias on nt 5 taala asemel 50 senti) kleepsu mingilt koogilt ära tõmbas ning 9 taalase lihapaki peale pani. Ta päris tihti varastas niimoodi (enne minu äratulekut oli poes juba uus süsteem – kleepsu peale on kirjutatud misasjaga tegemist :), poiss on juba ammu Koreas tagasi, nii et väheke hiljavõitu :P). Ise oli ta nii uhke enda üle, ikka väga uhke. Kogu aeg tahtis tähelepanu ning hirmus sexy oli endaarust. Täielik eneseimetleja. Aga tänu temale sai meist, erinevate rahvusgruppide esindajatest, üks päris tore sõprusring. Jude tahtis alati Korea moodi kõigiga koos süüa ja sealt see hullumeelne suurkokkamine alguse saigi. Korealased teda ei sallinud, üldiselt selle pärast, et ta enamasti ainult Lääne inimestega suhtles. No ja nalja üritas ka ta kogu aeg teha. Kahjuks ja minu suureks pahameeleks olid tema naljad alati kellegi kulul, mis tähendas seda, et grupis oli alati keegi, kes ei naernud. Enamasti tegi ta nalja Jaapani tüdrukute kulul, sest jaapanlased ei ole tögamise-nöökamisega harjunud ning ei oska midagi vastu öelda. Sedasi tihti läkski, et ta muudkui tegi oma „nalju“ kuni Nao või Yui minema läksid. Siis võttis ta minu ette, väga pikalt ta oma mõnusat macholikkust nautida ei saanud, ma enda arust nii pahasti ei öelnud, aga ta muutus ikka väga tõsiseks ning hiljem ta minu kulul enam nalja ei teinud. Sellegi poolest see vend mulle eriti ei istunud. Manageridele käis ta ka närvidele. Suurem probleemide jada sai alguse, kui Jude üritas nalja teha ning pani ühe tavalise poe-kleepsu ühele Korea tüdrukule pepu peale, kõik naersid. Aga tüdruk sai väga vihaseks. Esiteks on ta 25-aastane neitsi, väga usklik ning ükski meesterahvas ei ole isegi vist möödaminnes kunagi ta tagumikku katsunud ning peale selle on ta oma Koreas väga kinni, st korealased peavad väga-väga kokku hoidma ning üksteise kulul nalja ei tee (ehk siis: väga tüüpiline Korea tüdruk).

Kuna tüdruk ikka nii süütu kui süütu oli, siis tögasid ikka päris paljud teda. Ka eestlased. 1x hakkas Heidi teda nöökama, me istusime kõik suure söögilaua taga, teises otsas sõid sakslased õhtust. Vaene Lumi pidi ära minestama, et kuidas me tüdrukud saame kõva häälega sexist rääkida, Koreas räägivad tüdrukud sellest ainult omavahel ning teised SÖÖVAD!!! Saksa poisid ainult irvitasid selle peale :) irwwww. Ma ütlesin, et okay, räägime siis SELLEST ning vasaku käe sõrmedega tegin augu ning parema käe nimetissõrmega tegin sisse-väljatulevaid liigutusi. Tüdrukul läksid silmad suureks kui kräunuval kassil kellele saba peale astutud ning lihtsalt jõllitas pool minutit üle laua. See oli liiga palju tema jaoks! Irwwww. Ta oli täitsa šokis :Dirwww. Meie ikka jätkasime. Korea poiss Kim, kellele see naughty jutt hirmsasti külge hakkas ning meeltmööda oli ainult itsitas. Lumi sai muidugi tigedaks, eriti tigedaks, sest Kim on ka ju Koreast, kuidas ta ikka võib?!?! Kim vastas selle peale, et ei, tema on Eestist (meiega pidevalt koos olles, ta töötas koos Priiduga, kelle mitteametlikuks ametiks on naughtyology ning õhtud veetis minuga, kes ei jää Priidule teps mitte alla, otsustas Kim oma rahvust muuda, sest eestlased on ägedamad;)), tüdruk oleks talle täiesti kraesse karanud, kuid meie veenmise peale, et on täitsa normaalne asjast avalikult rääkida, ta lõpuks ikka rahunes.

Kim muideks ongi nüüd täiesti rikutud mees. Tema vana sõber oli hiljuti küsinud „Kim mis sinuga juhtunud on? Kes sind muutis?“ :D Eestlased.... kuskil miskit toimub... eestlased....!!! irwwww Kim pani ükskord minugi hiljem telefonivestlusel ahhetama... iccc, tegelikult kordas ta täpselt seda, mida mina talle eelmisel õhtul öelnud olin, aga naisterahvaste eneserahuldamise teema on siiski natukene tabu võrreldes meeste omaga, seda isegi naljana. Mulle tuli väga ootamatuna, et ta suutis minu sõnu korrata. Aga ta lihtsalt on kiire õppija :D irwww

Chie läks ka üldise lainega kaasa ning muudkui õppis ja õppis. Küsis ja õppis. Ta on nüüd tunduvalt targem kui enne. Alguses kartsin, et rikun tema ka päris ära, kuid õnneks talle jutt kui selline külge ei ole hakanud, no nüüdseks vbl natukene:P Põhimõtteliselt ta lihtsalt avardab oma silmaringi. Enne ta ei teadnud isegi seda, et on natukene häbiasi mitte teada, mis on „koera-asend“, ta küsis seda kõva häälega, kui me kõik väljas muru peal istusime. No mis siis ikka! Rahvused võtsid end ümarlaua juurde kokku ning asi sai puust ette ja punaseks tehtud. Seda peaaegu, et sõna otseses mõttes, sest tüdruk ei saanud seletamisest aru. Õnneks meil oli üks üliagar nümfomaanist Inglise tüdruk, kes, olles hirmus uhke selle üle, et ta on absoluutselt igas kohas hostelis seksinud (kord leidsin ta hommikul kell 6 teleka-toas ratsutamas, kui mina oma töökaaslasi otsisin, teine kord kuulsin teda, jällegi hommikul, peale silmade avamist, saunas ohhetamas ja ahhetamas), suhtus probleemi täie tõsidusega, laotas selle meie ette laiali, ning lahkete inimeste abiga saigi „koera-asend“ piltlikult ette näidatud. See oli õhtunali ning järgnes kuni asjaosaliste lahkumiseni. Pärast õhtul oli meil pikk diskussioon Chiega, ta muudkui küsis. See oli päris raske tegelikult, üldsegi mitte meelakkumine, sest tõsiasi, et inimesed seksivad töötava pesumasina peal, sest see on hea (või mõnes muus kohas), oli tema jaoks liiga palju ning ta oli päriselt ka endast täitsa väljas. Asi lõppes sellega, et ma pidin teda rahustama ning lugesin pika monoloogi teemal „sina tee täpselt seda, mida sina tahad teha. Kui tunned, et ei meeldi, siis ära tee. Kõik on normaalne“.

Nonii, tagasi Juta... õigemini Jude’i juurde:) Et ta üritas selline seltskonnalõvi olla, kuid pahatihti juhtus tal väikseid äpardusi ning pahatihti ei küsinud ta manageridelt asjade kasutamise luba, kui ta seda tegema oleks pidanud, nt tolmuimeja. Samuti võttis manageri korealasest tüdruksõber seda kleepsu-asja väga südamesse, sellest tuli rahvuslik poleemika. Ükski korealane ei suhelnud Jude’iga ühtegi sõna enam. Ahjaa, mulle hakkas ta närvidele käima selliste lausetega nagu „I love you!“ jne. Ta vist üritas mu südant võita või mida iganes. Igatahes oli mul ülihea meel, kui ma kuulsin, et ta minema läheb. Aga kahjuks oli ta nädala pärast tagasi. Ja jätkas samamoodi nagu enne. Korra pani kogemata sauna poolenisti põlema, kui rosmariini oksa ahju peale pani, et head lõhna saada, jne jne jne. Kuni selleni välja, et poisid vahel petsid piljardilauaga ning mängisid ilma münte sisestamata tasuta. Laual on vist lugeja peal, sest manager alati teadis hommikul, et keegi on petnud, aga nimesid kunagi ei teadnud. Kahjuks mängulised hoiatusi väga tõsiselt ei võtnud, kuigi silt on väljas, et kes petab lendab hostelist. No ja üks õhtu tehti jälle mänge ning hommikul oli Jude süüdlane. Kuigi tjah, tookord ei teinud tema midagi, ta oli suht väsinud ning pool õhtut tinistas omaette kitarri. Talle anti valik – kas ütleb nime, kes pettis või lendab hostelist. Päris mitmed petsid, seal ei olnudki ühte nime. Juta ei öelnud midagi ning pakkis oma kimpsud kokku. Tänu sõpradele sai elamise Berris, ühe tüübi juures. Ning tema pärast sai sünnipäevapidu peetud rahvuspargis, mul on tegelt selle üle hea meel, nii oligi ägedam. Lihtsalt, managerid näitasid veelkord kui haiged nad kahekesi on. Mitte keegi ei salli neid, neil mõlemal on täpselt 1 inimene, kes neid seedib – nende oma armsam. Isegi korealased ei salli neid silmaotsaski.

Aga mul eriti Jude’ist kahju ei olnud. Hommikul olin alles voodis, kui uudist kuulsin. Mäletan, et mõtlesin, kas peaksin nüüd end üles ajama võin magan edasi. Lõpuks ajasin end püsti. Meil tuli veel ühine sööming ja siis ta läks. Ma lootsin, et igaveseks, aga njah, läks teisiti. Prantslased nutsid, südamest. Rohkem ebaõigluse kui Jude’i pärast. Siis ma sain aru, et erinevad rahvused ON erineavad. Priit irvitas-muigas. Ma olin väga tõsine, kurb ja seda konkreetselt selle pärast, et ma ei olnud kurb, kui teised seda väga olid ning ma ei saanud teps aru, mis toimub, mehed nutavad!. Isegi kui tegemist oleks olnud kellegi teisega, siis oleksin olnud samasugune kui Priit – kui visati välja, siis visati välja, mis seals ikka, ega elu sellest seisma jää. Prantslased on oma ülestõusudega väga tuntud ning nüüd ma näen kogu nende ajalugu teise pilguga. Prantslased on prantslased.

Aega võttis, aga lõpuks ma jõudsin selle killu kohani:D uhhh. Et siis minu sünnipäev ning kingi üleandmine. Õhtu, valguse-allikaks lõke, mina juba suhteliselt purjus. Korra nägin, et Jude mu ees, eriti aru saanud, mis ta tahtis, kui kuskilt inimeste vahelt tuli kingitus. Hakkasin seda lahti arutama... edasisest sai juba räägitud. Hiljem piltide pealt nägin, et Jude oli „sisse pakitud“, ilus paberlipsuke pead kaunistamas. Teine pilt oli sellest, kuidas ta seda nördinud näoga peast ära tõmbab. Ma ei mäletanud midagi sellist, uurisin Chielt üle. Tuligi välja, et neil oli hea plaan jätta mulje, et Jude on mu kingitus. Hahaaa. Chie ei lubanud kellelegi öelda, et üllatus läks vett vedama :) irwwwww

Tööst ka võib-olla natukene. Pakkimis-šedist töötasin ma kuni reisile minekuni. Lõpuks oli küll täielik kopp ees ning masekas hakkas peale tulema. Gaellega sai vahel nalja tehtud, naersime nii et püksid märjad, ülemustele see muidugi ei meeldinud. Aga ei hoolinud üldse. Otsene ülemus ka väga ei hoolinud, sest kui teda midagi häiris, siis ta lahutas nt jutustajad, meid ta ei lahutanud. Aga ühte ex-ülemust väga häiris. Keda kotib. Üle 4 kuu juba tuimalt kannatanud, hakkas aitama. Kord ütleb ülemus – kõik sisse ning on tige, kui midagi välja, mahlaks minevate hulka viskad. Kolme päeva pärast on jama, et liiga palju praaki on sees ning siis käivad ja norivad, kas sul on ikka piisavalt ilusad. Ja sa siis sorteerid ning siis tuleb seesama ülemus, et kiiresti-kiiresti, tagatipuks tuleb ise appi ning paneb igast jama sisse. 5-10 min teeb, siis läheb minema. 15 min pärastu tuleb kvaliteedi-tädi ning kobiseb meie kallal. Surnud ring. No escape!

Aga nüüd siis tervisest.
Juuni kuni oktoober lugesin kõvasti kirjandust allergiate ning tervise kohta. Kõige olulisem, mis silma hakkas – tuleb hoiduda toidust (keskkonnast), mis tekitab allergiat. Kergem öelda kui teha! Kuna mina ei olnud ikka veel selget sotti saanud, mis mul tekitab allergiat ja mis mitte, võtsingi plaani teha läbi paast. Ühes raamatus kirjeldati 5-päevasest paastust, mille jooksul tarvitatakse ainult vett. Alternatiiv sellele on 2-nädalane eri-dieet, mille jooksul süüakse enim levinud mitte-allergiat tekitavaid toiduaineid ehk lehtsalat, pirn, kartul, riis, lambaliha, petersell, kusjuures sinna nimekirja ei kuulu sool. Samas paljud teised allikad rõhutavad, et üle 3-päevane paast on nälgimine ning seda kindlasti mitte teha. Ma mõtlesin 2 asja kokku klopsida – teha 3-päevase paastu ning siis süüa nädal asju, mida kannatan. Ideeliselt ei ole lubatud paastu ajal ka hambaid pesta, sest mõningatel inimestel (sh ka mina tegelikult) on hambapasta vastu allergia. Keskkond peab olema võimalikult puhas, ei mingeid kemikaale, suitsu ega midagi. Juua tuleb mineraalvett.

Testimine kujutab endast seda, et iga päev tutvustatakse organismile uut toiduainet, selle puhtal kujul, ilma praadimata, ilma õlita, ilma soolata. Lubatud on grillimine, keetmine, aurutamine. Ja ei mingit toiduainete miksimist! Kui miski tekitab allergiat, siis tuleb 1 päev paastuda ning jätkata testimist teiste elementidega.

Paast kui selline koormab organismi ning loomulikult ei ole töörügamine sellel ajal lubatud. Nii ma ootasingi, millal sealt kemikaale täis pakkimis-shedist tulema saan, Uluru tripi teen ning seejärel asun paastuma. Tööd ei olnud mul nov alguses nagunii lootust saada, nii et aeg oli sobiv, sest ka testimise aeg tuleks ennast kõigest halvast eemale hoida ja puhata.

Uluru-reisi viimastel päevadel hakkas mul 1 alumine tarkusehammas jukerdama, valutas ning väga hell oli. Läkski asi nii hulluks, et tuli tee hambaarsti juurde jalge alla võtta. Ega seal muud hullu olnud, kui et ülemine tarkusehammas lõikas igemesse ja see paistetas üles, mädanes või mida iganes ta tegi. Sellises konditsioonis ei saa küll mingit paastumist ette võtta, esiteks juba ravimite pärast. Arsti soovitatud antibiootikumid jätsingi võtmata, sest kuuldavasti on antibiootikumid need kõige hullemad ühele allergikule, kelle immunsussüsteem on isegi nõrk ning isegi vähevõitu neid häid bakteried. Ma olengi antibiotsi liiga palju tarvitanud. Eestis ei aidanud ükski teine rohi enam, või noh, tegelikult ei saa ma midagi muud süüa, mul on 1 antibiootikum, mida kannatan võtta ning seda võtan iga haiguse puhul (nt nohu, mis mul teatavasti ilma ravimata kestab rahulikult 2 nädalat ning läheb ainult hullemaks), kuid haige olin ma tihti. Samas raamat väitis, et paastuda võib igal ajal, ka siis kui palavik ning haige oled, pidi isegi head tegema. Ma mõtlesin ikkagi ettevaatlik olla ning loputasin hoolega suud sooja sool-veega ning suuloputusvedelikuga ja tegin ema-soovitusel kummelikompressi.

Kummeli vastu on mul allergia, aga mõni aeg enne hambajama tuli mul kummelitee isu. Kummeli eripära on selles, et tema ajab mul lihased kõvaks kuidagi. Kurumi tegi mulle massaaži kui ma teed jõin ning äkki hakkas rääkima, et kle, sul läksid lihased imelikuks, kõvaks, ma nagu tegin just pehmeks. Nojah, mis teha.

Kui ma soolveega agaralt suud loputasin, tuli mul imelik mõte, et mul vist on soola vastu ka allergia?!?! Ei ole võimatu kusjuures. Njah, vajab testimist.

Hammas oli mul peale 2,5 nädalat ikka veel sutsu imelik, aga ma otsustasin oma paastumise ära teha, sest lõpuks hakkas tööotsingute tunnelis natukene valgust koitma. Vaja enne ikka ära testida. Nii sõingi 2. dets oma viimase hommikusöögi, lõuna oli plaanitud 5.dets kella 3 peale. Paast ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Raamatu kirjeldas ka, et eriti allergikutele on paast väga raske. Mina sain rahulikult vaadata, kuidas teised inimesed sõid ning ei kraapinud midagi nii hullusti toidu järgi. Vahel tundus, et köögist tulevad toidulõhnad isegi täidavad mu kõhtu natukene. Iga kord, kui süüa tahtsin, siis selle asemel, et keelata, ütlesin endale „laupäeval kell 3 söön“ ning see aitas, ma ei öelnud „ei“ endale mitte kordagi. Hambaid ma ikkagi natukene pesin. Paastu järgmisel päeval sain üheks päevaks kellegi tagahoovi kuurialusesse šokolooadi tegema. Õnneks kestis see vaid 4 tundi, sest väga kahjuks oli mul seal allergia. Siiski pean ära mainima, et kuigi paast ei kujunenud minu jaoks mingisuguseks katsumuseks, siis hiljem oli väga raske ning veel hiljem veel raskem, aga sellest kirjutan järgemööda.

Ostsin aga poevett. Võtsin hinnaklassis eelviimase 10-liitrise paki. Mida ma juba ennegi tarbisin. Ühele mu Inglise toakaaslasele käis väga närvidele, et ma vee peale „raha raiskan“ (tema ise on nüüdseks alkohoolik, enne Berrisse tulekut ta seda veel ei olnud, aga igaõhtune alkoholi tarbimine sai niivõrd suureks harjumuseks, et ilma enam ei saanud). Nii ta siis salaja proovis mu vett ja teatas, et kraaniveega ei ole mingit vahet. Ma hakkasin lõpuks vee koostisosi lugema. Tuli välja jah, et päris palju kloori on sees, mille vastu mul on päris tugev reaktsioon ning mida teps mitte juua ei tohiks, kloori pärast ei joo ma ka kraanivett. Sutsu kallim vesi sisaldas pea poolevähem kloori. Siis ma olin küll sutsu õnnetu. Ma krt kannatasin 3 päeva ning siis ajasin kloori endale sisse, vahel tundsin küll, et allergia, aga ma mõtlesin, et mul äkki kehas mingid reaktsioonid ning vanad rasvarakud on jama täis. Väga kurb. No siis ma hakkasin kallimat vett ostma. 10 l pea 5 taala. Proovisin ka 7 taalast vett, kuid seda ei kannatanud kohe üldse juua. Pmst oli ilma kloorita, kuid mul ei ole õrna aimugi, mis muud jama sinna sisse oli pandud. Andsin oma vee Chiele ära. Ma olen üldse talle väga palju asju ära andnud, sest ise ei saa tarbida. Tol hetkel oli küll oma seitsmest taalast väga kahju. Aga nüüdseks olen ma palju kallimat vett joonud (ka siin Hunter Valleys maksab 10 l soodukaga 8 taala, põhimõtteliselt sama vesi, mida ma enne vähem kui 5 taalaga sain). Ja päris mitu 1,5 liitrist või väiksemat pudelit olen mitmeid kordi 4-5 taala eest ostnud ning vahel ei kõlba need kah juua. Nüüd ma hakkan sellega ära harjuma. Alguses pressin küll endale sisse, et saan ikka kuidagi seda vett ju juua, aga siis tunnen, „ei! Miks ma seda enale teen? Tervis on olulisem kui raha....“ Kurb on ikkagi. Kahju ka, oleks et oleks siis rahagi.

Alkoholi tarbisin viimast korda oma sünnipäeval. Jah, ja mul on kõikide alkohoolsete jookide vastu allergia, see on ka võimalik, ma ei ole ainuke. Eriti allergiat-tekitav on õlu. Nädal peale oma sünnipäeva olin ma tunduvalt tundlikum allergeenide suhtes kui enne, siis ma mõtlesin ka „aga miks ma seda endale teen?“

Lugesin netist ühte kurba lugu Rootsi tüdruku kohta, kes enne oli täitsa normaalne laps, aga peale ühte vaktsiini-süsti muutus kõigi E-de vastu ülitundlikuks. Vanemad, sugulased, kõik ahastuses. Praktiliselt ei saa ju nüüd mitte midagi süüa. Ja laps ei saa isegi kommi süüa, see oli eraldi välja toodud. Ma jäin täitsa mõtlema, aga mille pagana pärast üldse on vaja kommi süüa, mu ema nt eriti ei söö kommi ja samuti ka mu vanem õde. Mina olen isa moodi maiasmokk nagu ka mu vend ja noorem õde. Aga ikkagi, kas tõesti siis ilma ei saa? Vanasti ei olnudki kommi. Miks ei saa süüa puhtaid toiduaineid ning olla sealjuures õnnelik? Nagu vanasti. Meie esivanemad järasid päevast-päeva leiba süüa (seda ma küll ei suudaks, isegi kui ma jahu vastu ülitundlik ei oleks). Võtsingi vastu otsuse igast jamast, mis mulle tegelikult mitte midagi ei anna, eemale hoida.

Iseasi on muidugi sõltuvus-allergia. Enne ma ei saanud aru inimestest, kes söövad kilode kaupa šokolaadi või jäätist või mida iganes (kusjuures paljud õllejoojad on tegelikult sõltuv-allergikud nisu vastu ning sellepärast vajab nende organism rohkem ja rohkem õlut). Samas on mul endal väga tihti millegi vastu isu ja ma lihtsalt pean seda konkreetset asja sööma. Pea kuueks kuuks jätsin piima joomise maha ning nüüd on väga tihti metsik isu jäätise vastu, mitte kunagi enne ei ole ma jäätisest eriti hoolinud. Nüüd hakkasin jälle piima tarbima, sest piim silmnähtavalt nii suurt allergiat ei tekita ning olen oma hammaste pärast mures. Idee on selline: ära tarbi asju, mida armastad või vihkad. Piima olen ma eluaeg armastanud ning kõvasti joonud. Sellepärast lõikasin selle juba septembris oma toidust välja. Ei hakanudki kiibitsema, sain täitsa hakkama, mingi aeg tuli tõsine isu, aga klaas piima aitas. Kusjuures piim ei maitsenud mulle enam. Või on asi Austraalia piimas, alguses oli see väga imeliku maitsega, kuid pika peale harjusin ära. Täitsa nõme maitse on igatahes. Kuid nüüd proovisin mingit cream-milk’i ning see tundus mõnus. Naljakas on see, et nüüd, kui piima hakkasin jälle tarbima, saan jäätise-lettidest rahulikult mööda kõndida. Õnneks mu organism ei karju piima järgi. No ja viimane kord kui ma jäätist sõin läks mu silmanägemine nii metsa, et poes oli hiljem täitsa raskusi. Ma näen, kuid iga kord kui pead pööran on pool sekundit kõik ähmane, valge, tähed-asjad on mõlemale poole topelt, ehk laialivalgunud, hägune. Ja jällegi mõtlesin, miks ma seda nüüd siis tegin?

Võtan järgepidi ette testimis-perioodi. Toon väja inglise keelse listi allergia-sümptomitest: headache, accelerated heart beat, fuzzy feeling in the head, hay fever, cattarrh, blocked nose, heaviness, lehtargy, muscular aching, bloatedness, swollen abdomen, irritability, depression, poor concentration. Sümbtomeid on veel, aga need on peamised ning neid ma enda juures jälgisin.

Kummaline on see, et depressioon on tõesti sümptom kui selline. Enne ei ole sellest sedasi aru saanud, aga väga hästi tuli see välja peale mu sünnipäeva, tõsine deprekas oli peal, kuigi kõik oli hästi.

Niisiis, etapp 2: Testimine.
Peale paastu alustasin söömist lehtsalatist. Et mitte oma magu ära ehmatada valasin salatile keeva vett peale ning lasin natuke seista. Õudusega pidin tunnistama, et ma olen lehtsalati vastu allergiline. Ja siit see ristirekt alguse sai. Et põhimõtteliselt peaks nüüd 24h paastuma?! No way! Õhtul võtsin karulipudru ette, paljas kartul, veega segatud, ilma soolata. Maitse oli kusjuures täitsa talutav, kartsin hullemat. Kuid siiski – süüa ei kannata. See oli pauk. Alati, kui mul allergia on väga hulluks läinud taandun kartuli, riisi ja teiste nö „puhaste“ toitude peale. Hiinakapsast esimesel korral kannatas süüa, kuid järgmisel hommikul tekkisid juba kõrvalmõjud. Riis – ei. Pean veel ära mainima, et paljas riis ilma soola ja milletagi on täiesti kohutav! Maitsetumat asja annab otsida! Rõve, tol hetkel oli mul isegi sutsu hea meel, et allergia on. Aga sellest 2,5kg riisist, mis ma enne Berrist ära tulekut LJ-le andsin oli küll sutsu kahju. Raha ikkagi. Kurki kannatasin süüa, kuid kui igapäevamenüüsse võtsin, siis tulid hoiatavad ohumärgid. Kana oli ka nii enam-vähem, ehk väga tihti ei või süüa, aga vahel on okay.

No ja niimoodi see nimekiri läheb: piim – ei; tomat – enam-vähem; sibul – enam-vähem; kala – enam-vähem; muna – ei; punapeet – ei; lambaliha – ok; leivatooted – ei; kiivi – enam-vähem; redis – ei; salmon – ei; sool – ei; banaan – ei; kapsas – ei; kus-kus – ei; herned – enam-vähem; porgand – enam-vähem; paprika – ei; nektariin – enam-vähem; pruun riis – ok; sealiha – enam-vähem; seen – enam-vähem; pasta – ei; tatar – enam-vähem; (nisu)jahu – ei; riisijahu – enam-vähem; tatrajahu – enam-vähem; hirss – enam-vähem; jne.

Nagu nimekirjast näha, siis on selge, et võimatu on testida ainult ühte uut asja päevas, sest ma ei leidnud midagi sellist, mida võin julgelt iga päev süüa (ning liha peale paastu ei ole küll soovitav näost sisse ajada). Nii ma siis üritasin olulisemad asjad hommikul testida, kui organism on puhtam. Samas mõnede asjadega ei tea, kui palju nad mind ikkagi mõjutavad.

Raske oli, sest iga kord oli lootus, et äkki seda toitu võin süüa ning siis tuli suur pettumus. Valus pettumus. Süüa oleks tahtnud, aga ei saanud. Tööl käisin ka siis juba. Päev läbi jalutasin prügimäel ning korjasin paber-prahti kokku. Tööst hiljem. Aga olin tugev ning pidasin vastu.

Väga raske oli see, et paljud ei mõistnud minu tegevust, eriti Helen. Eks ta oli mures, ma oleks ka, aga mul oli vaja see läbi teha. Kolmandal päeval ütleski ta mulle teravalt (tahtis, et ma hommikul korra linna sõidaks tema autoga, ta ise oli juba švipsis... või olid need õhtused nähud alles, kuid ma ei tundud end nii hästi, jalad olid veidi pehmed) no ja ma sain paar pisaratki maha poetatud. Aga siis seletasin kõik ära ning ta üritas ikka toetav olla ning mitte negatiivseid kommentaare teha. No ja kui ma sööma hakkasin, siis kõik loomulikult mõtlesid, et Margareta nüüd sööb ja ikka taheti mind ühistele söömingutele vedada. Kuid nüüd oli mul tõesti see probleem, et ma tahtsin süüa, aga ei saanud, samas oli väga raske pirts olla. Ühele sünnipäevale ikka läksin – oma söögiga. Kartulipuder veega. Eks ikka pakuti muud ka, uuesti ja uuesti ning uuesti ja uuesti mina keeldusin. Korea tüdrukud muidugi tegid järelduse, et mul on dieet, et saledaks saada. Kaalus ma loomulikult lõpuks ikkagi kaotasin ka, päris tublisti kuulduste järgi, ma ise ei tea, sest juba mitu aastat ei ole end põhimõtteliselt kaalunud. Üks sai veel öelda, et kadestab mind. Ma küll end hästi ei tundnud, krt süüa oleks tahtnud! Jõulude ajal ikka lasin rihma lõdvaks, sest teada oli, et nagunii Sydneys ei saa ma oma eri-dieeti pidada ning söön seda, mis kätte juhtub.

Kuna organism on nüüd puhtam, siis loomulikult olen palju tundlikum ka. Kuid selle eest on enesetunne ikka kõvasti parem. Alguses ei saanud väga arugi, kuid 1x tuli mul ilge leiva isu, sain Chielt viilu, sõin ning järgmised 2h vedelesin voodis, magasin. See ei olegi tegelikult päris uni, ma lihtsalt ei saa oma keha liigutada, isegi kui tahan. Vahel jään magama ka. Pea oli uimane ning nõme. Siis mul tuli meelde, mis tunne see on ja sain vahest aru küll.

Peale Sydneyt käisime Chiega Sinimägedes, 3 päeva kõmpisime mäest üles ja alla, tuhanded trepiastmed... ühesõnaga liikusime palju, ega Sydneygi väga erinenud. Tervis läks paremaks küll. Hunter Valleys sõin ka korralikult jälle ning nautisin tõega oma 5-6h und ning see oli minu jaoks piisav, pea oli selga, mõistus töötas, olengi nüüd kuidagi targem.... sest mõtlen rohkem. See tuleb mul nüüd poole paremini välja.

Tihti külastan tervisepoode – proovin erinevaid asju, mis aga kätte juhtub. Isegi tavalistes supermarketites on tervisetoodete nurk olemas. Uurin ja puurin seal päris kaua. Olen ikka midagi leidnud, mis kohe tapma ei hakka.

Tegelikult ongi mu testi tulemuseks: „Rotation diet“ ehk kogu aeg vahetan toitu, soovitavalt 5-päevaste vahedega sama või samalaadset toitu ei söö. Sellest ma 100% kinni ei pea, sest ikka kokkan rohkem kui üheks korraks korraga, kuid hoolega püüan mitte jääda ühte toitu kinni. See ei ole just alati väga lihtne ja olen väsinud kogu aeg mõtlemas toidu peale – mida ma millalgi söön, mida ma sõin jne. Poes ka loen nüüd iga jumala toote pealt, mida see sisaldab. Alguses oli väga häiriv, ei ole kunagi sellist harrastust olnud, aga nüüd hakkan tasapisi harjuma, ainult et mega aeg läheb sinna alla. Aga mis teha.

Nüüd on mul nädal aega hoopis teine probleem – kogu aeg tahan süüa. Isegi kui kõht on täiesti täis ja juba valus on, siis pähe kuidagi ei jõua, et kõht on täis. Ja no ei lase olla. Toidust mõtlen ka nagunii kogu aeg, sest töö hooaeg saab märtsi kuu asemel 2 nädala pärast läbi ning mul siin mitu suuremat šoppamist seljataga – toit on nüüd kõik vaja ära süüa. Tänaga õgisin end ümmarguseks. Ja ei suuda end tagasi hoida, Chie pakkus kakaod – see aitab. Mul oli kõht melonist punnis, kuid ikka oli vaja 2 tassi sisse ägada. Ja Chiel olid krõpsud laua peal, kinnine pakk, arvake ära, et enne rahu ei saanud kui pakk oli lahti tehtud. Natuke sõin, kuid kuna kätt pidama ei saanud, siis keerasin ära magama. 4-5 tundi vedelesin diivani peal. Enamus aega ei maganud, aga silmad olid nii võimatult rasked, et lahti ei saanud. Nii raske oli olla, süda tagus ning hingata korralikult ei saanud. Kohutav. Pean end käsile võtma. Heaks uudiseks on see, et melon ei olnudki nii hull, kui väga tihti ei söö, siis kannatab süüa, arbuus see-eest on küll täitsa võimatu.

Raamatutest ja netistki lugesin päris mitmest erinevast võimalusest, kuidas multi-allergilisust ravida või vähemalt vähendada. Mitte igaüht need süstid ei aita, kuid vähemalt midagi on. Lootus on. Ja kui ma enda eest hoolitsen, siis ei ole nii hull ka. Värsket õhku ja liikumist on vaja. Kuigi nüüd hakkasid küll jalad nende kümnete ja kümnete kilomeetrite peale sterikima. Viimane jalutamine oli Hunter Valleys ning minimaalselt jalutasime 20km, pluss iga päev käisime linnas, mis on 4km kaugusel ehk 8km kokku, pluss enne veel teised ligikaudu 10km käimised. Nüüd tõmbasin kõmpimisega tagasi. Karate-trenn on meil ka Chiega kahjuks soiku jäänud ja nüüd on mul siis õgimis-tuur peal. Väga kahju.

See olekski tervisest kõik. Kui kogu aeg korralikult söön, siis võin vahel isegi keelatud asju süüa, v.a kookos, mais ja mõned teised asjad, mida üldse ei kannata. Tegingi endale plaani, et kui väljas söömas käin, siis võin vahel head-paremat lubada (põhimõtteliselt tuleks suhrut vältida), aga ise koju ei osta. Reisil olles sai paar korda küpsist ostetud, sest muu variant oleks mingi jube burgs olnud (viimane kord vajusin Adelaide’is keset linna magama, õnneks oli seal väike park ning keerasime Chiega sinna külili), eks ikka tuli isu teinekordi uuesti peale ning vahel tuleb tobe mõte osta, kuid keelan end, sest tean, kui korra ostan, siis hakkan iga päev ostma.

Positiivseim element kogu testimise juures on, et nüüd ma tean, milline toiduaine millisesse kehaossa mul mõjub. Ehk nüüd saan, ja on targem ka, planeerida, et ma ei söö koos asju, mis nt nina umbe ajavad, sest siis keerab ikka täitsa ära. Valikuid on palju :P Kuigi enamus asju hakkab konkreetselt nina peale ning suurem osa hingamise peale. Ehk vahel lihtsalt köhin, vahel ei lähe õhk kopsudesse korralikult, hingan kuidagi ainult ülemise poole kopsudega, vahel läheb kordinatsioonitaju metsa, mõned ained võtavad kõhu lahti, on ka vastupidist reaktsiooni, teised jälle hakkavad lihaste peale, jalad nõrgad, osa asju (jahutooted) teevad uniseks ning jään lihtsalt ära magama, mõned ained teevad silmad hirmus kuivaks ning valusaks jne. Alguses ma pidasin ikka korralikult allergia-päevikut ehk kirjutasin kõik täpselt üles, aga nüüd ei ole enam viitsinud, mis iseenesest ei ole hea.

Tänu sellele suurele mässamisele ei ole ma 2 kuud pidanud hommikuti nina nuuskama, ainult mõnikord, kui ma olen eelneval õhtul mingit jama söönud, siis tuleb nina tühjendada. Enne oli igahommikune ninanuuskamine minu igapäevane rituaal. Vot see on progress ning selle üle on mul küll ülimalt hea meel!!!

Aga muidu ei ole vaja muretseda.:)