Hommikul 8 paiku jõudsime Osakasse. Mul oli couchsurfingu kaudu öömaja otsitud. Chiel läks õige tee otsimisega ilgelt kaua aega, kuigi meil oli täpne teejuht olemas. Asja point oli see, et tuli õige väljapääs valida, kogu info oli Craig meile eelnevalt edastanud. Paberilipakas oli Chie käes, muud ei ole midagi öelda. Ma ükspäev tulin üksi sealt, unustasin ära, millise väljapääsu me eelmine kord võtsime, mäletasin paberi pealt nagu, aga ei olnud üldse kindel. Läksin umbes ja praktiliselt eksisin ära. Hiljem sain aru, et mul oli väljapääsu nr õieti meeles, kuid kuna me Chiega sealt ei läinud, siis olingi võõral tänaval ega teadnud kus suunas minema hakata. No igatahes hiljem tuli üks vend Hollandist üksi ja leidis samade juhistega koha ilusti üles.
Craig on austraallane, kuid viimased 10 aastat Jaapanis elanud. Üliabivalmis inimene. Tema kiitmiseks ei ole sõnu. Andis isegi oma töömobla mulle, et ma saaks vajadusel Chiele helistada, või talle. Chiele ma paar korda esimesel päeval helistasin, sest mulle tundus imelik, kui me samadess kohtadesse eraldi läheme, kuid ta alati puikles ning sain aru, et ta ei ole huvitatud. S***a sellega. Ma parem alustan alguses.
Hommikul jõudsime Craigi juurde. Teda ennast ei olnud (oli öösel ula peal käinud ega olnud veel tagasi jõudnud), tema korterikaaslane lase meid sisse (nad oli tegelikult aru saanud, et me õhtul tuleme). Ma olin valmis seiklema, kuid Chie tahtis raamatut lugeda. Läksin üksi välja. Oh ma oli nii elevil!!! Bussijaamast tulime metrooga, ma ei riskinud üksi ühistransporti võtta. Seega jalutasin. Leidsin suure tee, kus viidad bussijaama. Jalutasin mööda magistraalteed ning igaks juhuks tegin valgusfoorinimedest pilte, siis saan kellegi kohaliku käest teed küsida, kui ära eksin, sest seda 20-tähelist kohanime ei olnud ma võimeline korrektselt välja hääldama.
Leidsin bussijaama üles. Bussijaamas ja selle kõrval on metsik ostukeskus. Enamasti riided, kallid riided. Linnas olles mõtlesin lõpuks välja, et kui ma pakki tahan Eestisse saata, siis peaksin seda nüüd tegema, sest postkontor on nädalavahetusel äkki kinni. Asju mul muidugi kaasas ei olnud, rahast rääkimata. Enne pidin oma säästu-dollareid ümber vahetama, sest rahakott irvitas oma hambutut naeratust ainult. Kõmpisin Craigi juurde tagasi. Mingisugune tunni tee oli, natu üle. Craig oli seekord kodus, Chiet mitte. Vend pidi ära minestama, kui kuulis, et ma jala kõnnin linna ja tagasi. Siis ta andiski oma mobla mulle, näitas kus on kohalik bussipeatus ja seletas, et reedeti, ainult reedeti, saab odava terve päeva pileti „no-my-car-day“. Kirjutas selle mulle üles ka, ma alguses ei saanud aru, et piletinimi ongi inglise keeles, kui selle bussijuhile Jaapani võimalikku keelt imiteerides ette laulsin, siis too vaatas mind küll nagu debiilikut, aga vähemalt aru sai. Ja saingi oma esimese pileti ise ostetud!!!! :D Raha sain ka lõpuks kalli kursiga vahetatud ning isegi paki sain üksi saadetud (seal on „mõnus“ paberimajandus, mis enne tuleb läbi teha). Õnneks olin Chiega seda eelnevalt teinud ning ma teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Natuke tegin valesti ka, selle asemel, et „mänguasjad“ kirjutada, panin ma „pehmed loomad“. Oi mul läks tükk tegemist, et tädile seletada, mis mul seal pakis ikka on:). Aga kuuldavasti on pakk nüüdseks ilusti kohal:).
Hiljem läksin Osaka lossi, kus oli parasjagu valguse-festival käimas, kõik kohad olid kujundatult paigutatud põlevaid küünlad täis. Lossi tagahoovis oli kontsert. Väga ilus oli, kontsert oli mõnus, ilusad inimesed ilusate häältega laulsid ilusaid laule. Väga mõnus. Tasuta:). Natuke jama oli lossi saamisega. Oli üks rong, mis läks otse, aga selle puhul mu päevapilet ei kehtinud. Pidin ümberistuma, aga selleks, et toda metrood saada, pidin jaamas väga kaugesse otsa kõndima. Üks lahke luupav jaamaonu käis minuga ja hoolitses, et ma ikka õigesse kohta läheksin. Ta oskas inglise keelt ning oli üliõnnelik, et sai seda praktiseerida ning mind aitada. Jaapani blogi alguses juba rääkisin sellest. Mul oli hea meel, et Chie otsustas mind omapead jätta. Siiski, ma ei oleks suutnud seda kõike läbi teha ilma et oleksin Chiega nädalaid koos reisinud ning teda jälginud. Ma olen väga tänulik, et ta mind aitas ja ma olen õnnelik, et ma sain lõpuks ise ka proovida. Osaka infopunktist sain brošüüri, kus isegi kõik transpordi ja ka piletimaksmise reeglid ilusti kirjas. Kes tahab sinna omal käel minna, siis see on võimalik. Tuleb lihtsalt vaeva väga palju näha. Kui lossi peatuses maha tulin, siis ma muidugi ei osanud väljapääsu valida. Üks rõõmsameelne ülikonnas meesterahvas tuli mu eksinud näo peale appi ning kuna tal oli sama tee jalge all, võttis mu oma kaitsva tiiva alla. Ka temal oli väga hea meel, et sai inglise keelt rääkida. Väljapääsu juures kohtus ta oma vennaga, minule näitas põõsa tagant paistvat lossi ning veendudes, et ma tean nüüd kuhu minna, läksid nad oma teed. Nii armas:)
Chie muidugi käis ka lossi ja kontserti vaatamas, aga kui ma talle päeval helistasin, siis väitis, et läheb šoppama.
Järgmisel päeval vedelesin niisama. Läksin roosiparki. Tahtsin ühistranspordi võtta, kuid eksisin maa all 100x ära ning otsustasin jala minna. Roosid kahjuks ei õitsenud. Park ise asub saare peal. Mõnus, kuid kel ajaga kiire, siis väga ei soovita. Istusin ja lugesin. Ei viitsinud midagi teha. Chie küll hommikul pakkus, et ta võib mulle näidata, kus ostukeskused asuvad, aga ma ei olnud huvitatud. Käisin jaama ostukeskuses. Ilgelt suur ja keeruline struktuur. Maa alt ja maa pealt saad ühest hoonest järgmisse teisele poole magistraal-teed. Erinevad trpepid viivad erinevatesse kohtadesse, tupik koridoridesse. Mul oli rohkem raha vaja vahetada. Otsisin panka, lõpuks leidsin kah.
Craigi juurde saabus veel üks külaline, Frank, Hollandist. Craig ise oli õhtul kinni, kuid tema korterikaaslasega läksime õhtustama, neljakesi. Kunagi juba rääkisin, et mõlemal vennal on nn aasiapalavik ning Chie oli neile kuum tükk. Tundus, et Frank’il oli natuke rohkem edu kui nii võib öelda ning seega Mark ei seedinud teda silmaotsaski. Sain aru, et kui midagi tellid, siis järgmine asi tasuta, vähemalt nii Mark ütles. Ei olnud ikka nii. Väga kallis õhtusöök tuli kokku – 3000 jeeni nägu. Mark muidugi jõi kõvasti õlut ning lõpuks läks kangema peale üle. Teadsin, et lõpus lööme arve neljaks ning ei taht väga teiste õllede eest maksa, siis jõin mangomahla. Mis, ma arvan, maksab sama mis õlugi. Lõpuks sai neil mangomahl otsa, ning selle esemel, et öelda, toodi mulle klaasitäis jääd natukese mahlaga. Imede-imde. Läskin ananassimahla peale üle:).
Ja nii mööduski mu viimane õhtu Jaapanis. Läksin tuttu ning järgmisel päeval lennujaama. Chie aitas mul rongijaamas õige alguspunkti leida. Tahtsin võimalikult odavalt minna, sest mul olid viimased sendid mängus, dollareid oli, kuid ma ei taht 50 taala mingi paarisaja jeeni pärast vahetada, eriti niukse jubeda kursiga. Buss, mis läks otse lennujaama oli kallim. Seega – rong. Õnneks juhtus nii, et sain rongiga otse lennujaama, ei pidanud ümber istuma. Ja raha jagus ka täpselt, sain enne lendu veel juua ning näksimist osta.
Lennujaamas oli üks noor tööline nii abivalmis, et kui mu suurt kotti nägi (ma olin oma seljakoti just transpordikotti pakkinud, seega pidin oma 20kg käeotsas kandma), siis pakkus, et äkki aitab kanda. Keeldusin viisakalt, kuid väga armas pakkumine kõrgete kontsadega seelikus inimeselt:).
Ja ongi kõik!:)
Chiest veel nii palju, et kui me oleksime normaalses situatsioonis ehk saaksime paar korda nädalas kokku ja läheksime lihsalt kohvitama, siis oleksime väga head sõbrad. Me lihtsalt ei suuda olla 24h nokkapidi koos; ainult meie kaks. Austraalias olles saatsin talle kirja ning sain ka vastuse. Meil ei ole mingit viha teineteise vastu. Ta on ja jääb mu toredaks reisikaaslaseks, meil oli ka palju häid aegu koos. Inimesena, sõbrana on ta hea inimene. Ta väga hoolib oma vanematest ning tahab neid igati aidata. Nagu Kimgi, saatis temagi mulle sünnipäevakingi. Eelmisel nädalal sain kätte. Suhtlen ka Kimiga endiselt, ta isegi helistas Austraaliasse mulle. Keegi meist püsivalt facebooki kaudu sidet ei pea, aga see ei olegi oluline. Olin õnnest pilves kui Kimi kingituse sain, tee (keegi ei saa aru, kuidas see üldse kohale tuli:)), asi ise ei ole oluline, vaid kingitus, see, et ta võttis vaevaks saata. Chie kingitus oli suur kast, kus, lisaks kingitusele, mu lemmik-snäkid sees, lehvik-kaart, kuhu olid sisse joonistanud ka tema õelapsed ning õnnesoovid ka kohatud Chie sõpradelt Ayumilt ja Kanalt. Chie kirjutas armsa loo oma õe kaheaastasest pesamunast Yukist, kes iga kord, kui telekas näidatakse prillidega blondi, näitab näpuga tema pihta ning ütleb „Margareta“:) Niiiii armas. Olin niiii õnnelik, et helistasin Chiele Jaapanisse. Rääkisime lastest ja ilmast:).
Nemad ei unusta mind ja mina ei unusta neid. Mitte kunagi, sest meil on ühised mälestused. See ongi oluline.
laupäev, 6. november 2010
Jaapan, Nikko (17-19)
Tokiost Nikkosse kulgesime rongidega mitu tundi. Nikkosse jõudsime umbes kahe-kolme ajal. Motell asus meil kaugel, seega jätsime kotid pakihoiukappi. Mul oli jälle tükk tegemist, et oma sumadan kappi suruda, aga hakkama sain.
Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.
Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.
Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.
Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.
Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.
Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.
Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.
Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.
Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.
Võtsime turistibussi üles mägedesse, kust pidi avanema ilus vaade kosele. Bussi piletihind oli röögatu. Sõitis vist mingi pool tundi, aga pilet oli tuhande jeeni kanti, vist 1200. Ülesse jõudes hakkas kohe padukat ning äikest tulema. Mul vihmavarju ega keepi kaasas ei olnud. Ootasime, kuni vaiksemaks jäi. Et koske näha, pidime võtma tasulise lifti (500 või 600 jeeni), et omakorda alla, kose juurde sõita. Tegime oma pildid ära ning siis üles tagasi, sest hakkas jällegi sadama. Kell oli juba nii palju, et söögikohad pandi kinni. Hea õnne peale saime midagi näksida. Üleval seal midagi muud ei olnud. Matkarada vist oli ka, kuid vihma tõttu otsustasime mitte minna. Läksime mööda teed seiklema, järve vaatama ning kuksil pidi ka üks ilus vaatepunkt olema. Tiirutasime järve juures (ma leidsin bussijaamast laste vihmavarju), sadas ikka. Seadsime sammud vaatepunkti, kõmpisime vaikselt ülesmäge, kuid poole tee peal vaatasime, et peame ikka tagasi minema, kui viimase bussi peale tahame jõuda. Lõpus jooksime ning jõudsime eelviimase bussi peale. Oli aeg motelli minna. Ühtegi bussi nii hilja enam ei läinud, otsustasime kõndida (buss oli nagunii kallis ka, taksot ei taht proovidagi). Motelli omanik pidi kreepsu saama, neil vist oli hiljuti karu seal ringi käinud. Lubas peale õhtusöögi serveerimist meile autoga vastu tulla. Tasapisi hakkasime ülesmäge jalutama, käisime üsna pika tee, isegi tänavavalgustus sai otsa. Õnneks kõige hullemas kohas tuligi motelliomanik:) Imepisike auto oli tal:) Saime ilusti kohale. Motell oli täitsa kena. Me ühtegi sööki sealt ei tellinud. Mis kohati osutus veaks, sest kella 5ks olid kõik kohad kinni, ühe 24h putka leidsime lõpuks, aga see oli ka linnas, vähemalt saime hommikusöögi sealt.
Järgmisel päeval võtsime templid ette. Läksime esimeses kohas piletit ostma. 1300 jeeni. Pidin ära minestama, Chie ostis enne ning vaikselt küsisin, kas see on üks tempel või mitu. Vastuseks susati „Sa ei pea tulema, kui sa ei taha!“. Asi ei olnud tahtmises, asi oli puhtalt rahas. Aga nägin, et Chie sai hirmus palju lipikuid ning ostsin ka. Ja tuligi välja, et 1300 jeeni eest saad praktiliselt igale poole sisse, ainult mõnes kohas tuli eraldi 500-600 jeenine pilet osta. Templid, aiad ja muud pühapaigad olid kõik üksteise ligi. Väga ilus oli, jäin igati rahule. Kyotos kohatud USA vend ütles ka, et Nikko on parem. Kellel iganes tuleb kunagi Nikko või Kyoto vahel valida, siis valige Nikko. Parimad templid on seal.
Lõpus läks meil kiireks, sest pidime 15:45 paadisõiduks linna teises otsas valmis olema. Napilt jõudsime. Tegelikult see ei ole isegi mitte Nikko linnas, pidime kahe rongiga minema. Korra võtsime isegi kiirrongi, ekstra raha maksmata, sest muidu ei oleks jõundud. Rongijuht tegelt teadis, et me ei maksnud, Chie arvas, et ta tuleb rongis küsima (saatis meie tõmblemist nähes meid rongi peale), aga ta ei tulnud ning hiljem vurasime rongi ninast ruttu mööda. Mina võin vetsus 200 jeeni asemel 50 ka panna (kui keegi ei näe), aga sellises situatsioonis ma läheks ise raha pakkuma. Chie sundis mind kiirustama ning unustama. No okei.
Kaks paati läks korraga välja, meid seati teki peale istuma. 2500 jeeni läks see lõbu meil maksma. Onu tegi kõvasti nalja ja rahvas naeris, ma muidugi midagi aru ei saanud. Vahepeal Chie tõlkis mulle, nt seda kivi kutstukse karunäoks, sest meenutab karu. No okei, naeratasin. Onu rääkis nalja Leonardo DiCapriost, kes võttis privaat-paadi, maksis selle eest ilget raha, aga kuna keegi neist inglise keelt ei räägi, siis vaene vennike istus seal niisama. Rahvas naeris, Chie tõlkis mulle ka. Naeratasin. Tundsin end sama hästi kui DiCaprio. Sõit oli mõnus, lõõgastav, kuid teel ei olnud midagi väga erilist ning sellise raha eest ma teist korda ei läheks. Sellegipoolest tore kogemus. Onust oli kahju, samal ajal kui ta oma ainuma mõlaga sõudis ja rääkis ning higistas nagu loom, suutis ikka rahva naerma ajada. Õlad tal kängus juba raskest tööst. Hinna sisse kuulus bussisõit alguspunkti tagasi, bussi pidime natuke ootama, sest sõudjate naised olid bussijaama näksivabriku üles seadnud. Hästi planeeritud ettevõtmine. Talvel töötavad samad vennad suusakuurordis. Kes kokana, kes ei-tea-millena.
Ja oligi päev läbi. Seekord suuri kotte ei olnud ning jalutasime terve tee motelli. Järgmisel päeval kotid uuesti selga ning sõit algas tagasi Tokiosse.
Kuna Nikkos me head söögikohta ei märganud (meie liikumisaegade tõttu ei õnnestunud ühtegi proovida) tegi Chie eelneval õhtul ettepaneku rongiga järgmisse linna minna, kus meil on nagunii aega ning seal lõunatada. Jäin sellise plaaniga rahule.
Hommikul rongijaamas, enne minekut käis Chie putkas süüa-näksimist ostmas, küsis, kas ma ei taha endale midagi kaasa osta. Kuna meil oli suur lõuna plaanis, siis ei taht ma midagi. Järgmise linna nime kahjuks enam ei mäleta, väga ilus, linna keskel oli suur purskkaev ning kujukesed siin ja seal. Huvitav oleks olnud ringi käia, mida me kahjuks ei teinud, sest Chie kiirustas mingit bussi otsima, et saaksime eemal asuvasse onsenisse minna. Bussijaamas oli kaardike ka, kuid kahjuks olid mõõtmed täiesti paigast ära, nii me ei saanudki aru, kui kaugel onsen täpselt on. Lõpuks leidsime oma bussi ja ostsime järgmise kalli pileti. Ja me muudkui sõitsime ja sõitsime. Ja sõitsime veel. Kell tiksus ja tiksus. Chie rääkis, et tahab varem maha hüpata, et matkarada pidi onsenisse jalutada ning siis mõnuleda ja alles seejärel tagasi tulla. Viimane buss tagasi tuli kell 4:00. Kell oli 3. Mul juba hakkas, et „mis siin toimub?“. Ütlesin Chiele, et me peaks juba onsenis olema. Ta tegi imestunud näo, et kui kauaks sa siis sinna jääda tahad? Ma ütlesin vastu, et riietumine alguses võtab 5 min, tahad mõnuleda, hiljem pesed ning ongi tunnike läinud. Ta tegi niukest nägi, et „sa ei tea kah midagi“. Käskis ühes punktis maha hüpata ning ütles, et me peame nüüd kiirustama, et matkaradapidi onsenisse saada, et võib-olla teel võtame veel bussi ja läheme sealt edasi onsenisse, muidu ei jõua. Hakkasin ka kohe kiiresti sibama. Sattusime mingisse turistikasse. Chie ütles kiirustades, et silla ületamiseks peame pileti ostma. 300 jeeni maksis. Mõtlesin küll, et mis jama see on, aga no mine tea neid turistikaid, Nikkos nägime ühte pisikest silda linna keskel millele saamiseks pead 600 jeeni välja käima. 10 meetrit eemal on normaale sild jälakäiatele ja autodele. Aga keegi väga oluline inimene oli seda silda kunagi kasutanud. No igatahes ma mõtlesin, et pidin 300 jeeni välja käima, sest silla ehitamine oli nii kallis ja nüüd üritavad kulutatud raha tasa teha, nagu kiirteel noh. Mine sa neid inimesi tea. Sillal tegime paar pilti, midagi seal vaadata ei olnud, silla trossid igal pool ees, mäed olid eemal, meie olime orus. Jõel ei olnud ei koske ega midagi. Nii kui üle saime ütles rõõmsa-kekkava häälega Chie: „Kui onsenisse tahame minna, siis peame tagasi üle silla minama“. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Vihastasin nii kõvasti, et tahtsin lihtsalt röökida. Chie sai veel mainitud, aga kui sa tahad, siis võid siin natuke ringi vaadata. O-mai-GAAAAAAD!!. Seal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Isegi pilti ei olnud millestki teha, leidsin ühe eksleva mesilase. Alguses mõtlesin kohe tagasi põrutada, kuid siis lõi jonn välja. Chie ise keksis vaateplatvormile (ma läksin ka sinna lõpuks ja üldse ei saanud aru, mida vaatama pidi, ma olin bussiaknast väga ilusaid vaatepilte näinud, see oli lihtsalt tavaline jõgi turistiputkadega ning eemal läbi võsa paistsid mäed). Ma olin nii tige, minu jaoks oli see tõe väänamine, ehk valetamine. Nutsin oma 300 jeeni taga, kuigi asi ei olnud rahas, asi oli põhimõttes. Ei oleks ju raske selle 2 tunnise bussisõidu või 10 min jalatuskäigu ajal mulle mainida, et ta soovib minna sinna pisikesele saarekesele. Ma oleks kohe „ei“ öelnud. Aga ega ma tal keela minna. Jokutasin niisama, tegin paar mõttetut pilti kah. Suundusin tagasi üle silla ja ostsin endale jäätise. Jäätis natuke aitas maha rahustada, aga eriti siiski ei töödanud järgmises punktis, kus me alustasime oma matkarajaga ning Chie teatas, et kuna meil on ainult pool tundi aega, siis lähme käime natuke rajal ja tuleme tagasi. Ta nagu ikka vuristas selle kiirelt ette jättes pooled asjad rääkimata. Kuna olin ikka veel tige siis küsisin meie lõuna kohta, et millal ja kus me siis sööme. Chie vaatas mind lolli näoga, kordasin, et eile ju leppisime kokku lõunat siinkandis süüa. Oi, aga siis ma plahvatasin. Ladusin kogu selle sillavärgi välja. Ta muidugi ei saanud aru, milles probleem on. Täiesti tülli läksime, matkarada alustasime eraldi. Ma olin nii vihane, et nutsin. Terve aasta on meil sama probleem olnud – Chie planeerib midagi hullusti oma peas, tema jaoks on kõik selge kui vesi, kuid kahjuks unustab, et ma siiski endiselt ei oska veel mõtteid lugeda. Talle ei meeldi, kui ma lihtsalt järel kõmbin, talle ei meeldi mu ettepanekud, ta ei kannata mu kommentaare. Ükskõik mis ma teen, ikka on valesti. Rajal keerasin esimesse vaatepunkti ja nutsin omaette, Chie kihutas mööda rada edasi. Ilus koht oli seal kurjuures. Kosk ja puha. Ilus koht nutmiseks. Mingid inimesed tulid, siis läksin minema, alguses mööda rada edasi, kuid seal oli ainult mets ning rada läks järsult üles. Vaatasin, et aeg hakkab ka otsa saama ja läksin tagasi. Leidsin vaatepuntki meie „kallile“ saarele, täitsa ilus vaade oli sealt ülevalt... tasuta. Ootasin sillal Chiet, mis ühendas bussijaama matkaraja esimese vaatepunktiga (tasuta sillal!:)), aga teda ei tulnud. Lõpuks tormasin bussijaama kartuses hilineda, Chie istus rahulikult seal. Tahtsin vetsu minna, aga kartsin bussist maha jääda. Kell oli juba 4:35, kuid bussi ei kuskil, Chie istus ning üleüldse olime valel pool teed. Küsisin Chielt, mis kell täpselt buss tuleb, vastuseks sain „varsti“. Läksin vetsu. Istusime veel mõnda aega. Sain aru, et buss ei tule veel nii pea, veel üks asi, mida ta mulle valetas. Olin hirmus tige, kuid selles kohast saan ma tast vähemalt aru – ma nimelt tahan enne igat pikemat sõitu vetsus käia. Aga ega see asja sisu muuda, kui ma tean, et buss läheb 4:45, siis mina olen see, kes hakkab 4:30 närvitsema, et mul on vaja enne vetsu ka minna, kuid Chie seda ei mõista ning väga tihti plaanib minuti pealt, kuigi ta teab paremini kui mina, et enamikes rongides ei ole wc-d. Ja minul on veel järgmiseks 10ks aastaks meeles, kuidas ma ükskord Tallinnast Rakverre bussiga sõitsin ning unustasin vetsus käimata. Juba väljasõites tundsin, et krt, oleks olnud vaja minna. Buss jäi Rakverre 20 mintsa hiljaks, ma istusin viimased 15 min bussijuhi kõrval trepil, sest mul oli nii valus, ma olin viimased 40 mintsa endale korrutanud, et kohe-kohe jõuame ning ei hakanud pissi-peatust küsima. Ma praktiliselt kukkusin bussist välja. Õnneks oli kallis sõber Elen seal, kes mu autoga lähimasse pitsarestorani sõidutuas (bussijaama vets oli juba kinni sellel kella ajal). Et mul on oma põhjus, Chie teab seda, kuid siiski ei mõista.
Lõpuks saime ilusti bussi peale, käisime jällegi pea tuhat jeeni välja ning sõitsime sama targalt tagasi. Lõpuks tuli ka välja, et see linn ei ole isegi mitte Nikko-Tokio teel, vaid asub Nikkost läänes. Tore-tore. Lõpuks sain rongijaamast midagi näksida endale. Eriti meil aega ei olnud. Chie andis mulle mu pileti. Jätsin koti tema juurde, ise läksin vetsu. Tagasi tulles Chiet enam ei olnud. Ta enne mulle seletas kus on meie perroon. Seega ei tulnud tema kadumine mulle üllatusena, teadsin, et ta tahab mind „karistada“. Minu õnneks mulle meeldis üksi mässata. See oligi mu reisist puudu. Viis nädalat oli Chie mulle kõik ette-taha ära teinud mitte midagi seletama, kuidas rongid ja asjad töötavad. Nüüd sain lõpuks ise mõelda ja seigelda. Ma olin nii elevil. Rongi leidmisega ei olnud raskuski. Chiega me ei rääkinud.
Tokiost läks meil buss peale 10-t õhtul. Chie näitas mulle kogunemiskoha ning ütles, et kui ma tahan putkasse minna, siis võin oma koti siia jätta, keegi nagunii ei varasta. See oli pisike ruum, imelikku rahvast täis. Chie ise pidavat kuskile sinna samasse maha istuma (kuid minu kotti ei olnud nõus vaatama, otse ta muidugi ei öelnud). See oli kõige viisakam perse saatmine mis olla saab. Ma läksin oma suure kotiga 24h putkat otsima, et süüa saada. See oli nii imeline tunne! Üksinda Tokios!!! Mis siis, et mul oli ainult 15 aega, aga tunne oli imeline. Mina üksi suure kotiga kimonoid kandva rahva vahel tunglemas (nad läksid mingile üritusele, õnneks väga rahvast täis ei olnud). Tunne oli vaata et sama tugev, kui esimest korda Adelaide’i saabudes. Elevus ja rõõm ning sa nagu imed kõike nähtut enda sisse. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Mida rohkem reisid, seda raskem on Seda Tunnet kogeda. Aga seal see oli!!! Ülivõimas! Ma olin nii õnnelik. Üsna pea, kuid mulle igavikuna tunduva aja pärast suundusin tagasi bussijaama. Chiet ei näinud kuskil. Tabloolt suutsin kuidagi välja lugeda, et mu buss läheb 10 mintsa hiljem. Sõin, närvitsesin natuke, et Chiet ei ole ning läksin vetsu. Keegi käis mu ukse taga kolistamas. Kui välja tulin nägin väga ärevate silmadega Chiet. Ta arvatavasti ei teadnud, et buss hilineb. Njaaa. Bussis olid meil väga head istekohad. Allkorrusel küll, kuid esimene rida ning jalgadel oli pea 2x rohkem ruumi kui teistel ja meil olid eraldi istekohad. Kahe tooli vahel olev käetugi kahjuks eriti ei liikunud, mis võttis ära mult võimaluse kahe tooli peale pikali visata. Ma küll üritasin, kuid ei läinud läbi. Kes veel ei tea, siis pikamaa reisimiseks on üleöö bussid kõige odavam viis, Tokio-Osaka läiks meil 5000 jeeni maksma, mis on väga odav. Pileti ostsime muidugi varakult.
reede, 5. november 2010
Jaapan, Tokio (14-17aug)
Nii et siis Tokio:). Saatjaks oli meil esimesed 2 päeva Austraalias, Berris kohatud ühine sõber Keita. Tore poiss. Häbelik ainult. Chie juuresolekul ei julenud kunagi inglise keelt rääkida. Nii et kui meil Chie vetsus viibitud ajal elav vestlus tekkis, katkes see äkitselt neiu tagasi tulekuga või ma natuke mulisesin omaette kuni vestlus soiku vajus, sest Keita lihtsalt ei rääkinud enam. Nii et enamus aega läks mul jällegi jaapani keelt kuulates. Kuna eriti midagi söögilauas teha ei olnud, siis enamasti lõbutasin end silmade särades sellega, et püüdsin välja mõelda, kas Keita on homo või mitte. Vastust ei tea siiani, aga minu krõllamise tõttu arvas Chie, et ma olen armunud. Hahaaa:)
Esimese asjana läksime Shibuja ostukeskusesse. Seal vist oli oma 9 korrust, kuid kõik poed, üksteise vastu surutud väikseid ruumid, hõivates pea kogu liikumisala, keerlesid ümber eskalaatorite ning laiust mõõtes ei saa me suurest pinnast rääkida. Oli täielik pubekate koht. Me vist olime seal kõige vanemad. Äge oli muidugi, pubekad ise pakkusid enam elamust kui asjad ise. Üleüldse Tokios käiakse riides nii x-moodi, et seda ei saa isegi kirjeldada mitte. Ei saa öelda, et kõik on moes. Ei saa öelda, et need on karnevali-riided. Ütleks nii, et suur hulk tokiolasi käib riides nii, nagu meie läheksime stiilipeole. Kes tahab välja näha kui nukk, kelle on meetrised ripsmed ning kahemeetrine soeng jne. Samas kõik sobib omavahel, st kui sul on imelik kleit, siis on sul ka imelikud kingad, mis sinna juurde sobibva. Stiilivaeseid inimesi väga ei kohta Jaapanis. Ma ostsin endale ühe särgi kogu selle šoppamise peale:). Olen ostuga siiani väga rahul.
Järgmisena läksime elektroonikalinnaossa. Mina tahtsin sinna minna. Neil on terved keskused ainult elektroonikat täis. Kahjuks ei kohanud ühtegi robotit ega muud tehnikaimet. Saime ära proovitud massažitoolid. Tahaks endale küll. Ma proovisin isegi kahte. Mõõõõnus:). Teel sattusime ka ühte väiksemasse poodi, mis oli elektroonikajuppe täis. Ma lõpuks sain oma isast aru, kes iga kord linna sattudes käis poodides elektroonikat vaatamas, mitte ostmas, just nimelt vaatamas. Jumala põnev oli:). Ma kõõritasin seal üle poole tunni igast jubinaid. Tegin väikse ostu ka;).
Elektroonika linnaosa on teatavasti meestele ja mis meestele meeldib – tüdrukud. Nii on kõrvuti elektroonikapoodidega maid-cafe-d. Ma sellest olen juba rääkinud, ei hakka siin kordama. Aga jah, 120 kroonine cappuchino, maitses nagu 20 kroonine. Sellegipoolest soovitan minna:)
Plaanis oli minna ka ööklubisse, kuid me ei oleks kuidagi koju saanud ning Chie oli plätadega. Nii otsustasimegi minna hoopis jaapani BBQd sööma. Oli üsna kallis, mul oli natuke rahast kahju, kuna nüüd maksime enamuste öömajade eest, siis hakkasid rahavarud kiirest kahanema. Lugesime mõelmad Chiega oma rahajäänuseid.
Viimasest bussist jäime siiski maha, minu väiksel survel otsustasime jala minna, me küll täpselt ei teadnud kuhu. Ma teadsin, et mööda peateed otse (see, mis meiega parasjagu risti oli) ning siis tuli keerata kuskile, kus seda ma ei teadnud:). Aga äge siiski. Kahekesi öösel Tokios seiklemas!!!! Chie kasutas oma moblat, et netist teejuhised saada. Seda ma ei tea, mis pagana juhiseid nett andis, igatahes panime kõvasti puusse ning üsna pea suri telefoni aku ka ära. Minu vaikne loogika ka ei aidanud, sest Chie raius, et tal on õigus ja ma ei viitsinud vaielda. Mida rohkem eksime, seda ägedam on;). Chiel oli hirmus raske minna putkast teed küsima, ega tal muud üle jäänud, aga hirmus raske oli. Välja tuli ta sellise jutuga, et jumalast vales kohas oleme ning meil on pikk tee minna ja tema tahab takso võtta. Minu suureks õnnetuseks. Mu arust ongi sellised asjad ägedad. Ohtlik seal ka ei olnud. Tavaline elmurajoon, ei olnud keeg meid seal noaga taga ajamas. Aga jah, Chie võttis esimese takso, mis nähtavale ilmus, maksma läks sama, mis eelmine päev rongijaamast.
Järgmisel päeval olime nagu ikka enne lõunat jalul valmis tegusid sooritama:) Plaan oli minna Jaapani kuulsaima animatsiooni stuudiosse – Ghibri. Kahjuks olid kõik piletid väljamüüdud. Kuna minu lapsepõlv möödus ilma Totoro ja muude ägedate tegelasteta, siis erinevalt Chiest ma suurt kurvastust ei tundnud. Chie vist pahandas natuke mu märkuse „So, what’s next?“ peale. Ta oli ikka tõesti õnnetu.
Järgmisena oli meil päevaplaanis lõbustuspark. Meil teatavasti hüper-super ägedaid ameerikamägesid ei ole ning ma tahtsin hirmsasti proovida. Kuna Chie on „julge mutt“ (vähemalt nii tahab ta ennast näidata), siis tuli isegi tema kaasa. Ma vaikselt palvetasin, et saaksime võimalikult ette istuma ja oi kuidas joppas – sain täitsa esimesse pinki!!!! Oi, ma olin niiii häppi kui häppi. Chie muidugi enne küsis, et kas ma äkki ei avaldaks soovi natuke taha poole istuma minna. Daaa. Esimene laks oli kohe alguses, põhimõtteliselt vertikaalselt alla minek. Jummala ägge!!! Ma muidugi ajasin käpad püsti ning kohustusele kohaselt kiljusin:D Aga esimene laskumine oli nii äge, et isegi mul võttis korra hääle kinni, et „ohhhhhh“. Aga siis karjusin suurest õnnest veel kõvemini edasi;D Keitale ma hirmsasti meeldisin, ta istus meie taga. Isegi tema lasi käed lahti, ta oli seal esimene kord ühe prantslasega käinud, siis oli olnud nagu Chiegi – istus kägaras silmad kinni küüned käepidemesse klammerdunud:) Kahjuks sai see lõbu väga ruttu läbi. Ma olin muidugi ainuke kes karjus, Jaapanis ei ole valjuhäälne eneseväljendamine tavaks:D Kõik jaapanlased istusid jumala vaikselt ning tulid õige tõsiste nägudega rongilt maha. Järgmisena proovisin ma raketti. Olin seda korra Soomes teinud. Ütleks nii, et Soomes proovitu andis ägedama tunde. Siin ma lihtsalt naeratasin õnnest, kuid mingeid suuri emotsioone ei tekkinud. Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule. :D
Edasi suundusime Asakusa-sse – turistide rajooni. Väga suur see ei olnud ning kahjuks olid enamus suveniire erinevates putkades samad. Huvitav siiski.
Hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks võtsin kohvikus jäätise ning brownie. Keita ei suutnud uskuda, et ma kõik selle ära süüa jaksasin:) Õhtul käisime korra baarist läbi, kus Udaisho Šveitsi tüdrukutega hüvasti jättis. Mingi 20 mintsa olime seal, tüdrukud tahtsid pakkima minna ning peremehel oli vaja hommikul vara tööle rutata.
Suurejoonelisele kalaturule jäi minemata, sest neiu Chie ei saanud hommikul üles. Ega ma teda väga peksnud ka, sest Kores nähtud turg oli mu jaoks juba piisav – mul on nii kahju nendest vaestest loomadest, valus on vaadata.
Lõuna paiku saime ikka jalule. Läksime praeguse valitseja maja/lossi vaatama. Park oli täitsa kena, juhtus aga see, et just sel päeval sisse ei lastud. Järgmisena suundusime Sumo muuseumit vaatama – see oli üliväike. Huvitav natuke siiski, kel ajapuudus on, siis ei soovita külastama minna. Edasi pidime kabuki teatrisse minema, kahjuks olid järgi jäänud ainult 13000 jeenised piletid ning Chie keeldus minemast. Ma küll isegi ei teadnud, mis asi see üldse endast kujutab, kuid terve päev oli mõttetuid käimisi täis ning midagi asjalikku oleks taht teha, aga noh. Ma kogu selle jama peale irvitasin ainult. Kahjuks, sest Chiele läks see hinge. Vaatas minu naerul suud imelikult. No aga mis sa niukses olukorras ikka teed, nutma ju ei hakka keset linna!
Kuna edasised juhised puudusid ning Chie paistis omadega ummikus olevat, tegin ettepaneku rand ette võtta. Alguses oli plaan kodust ka läbi hüpata, aga vaatasin, et aega ei ole. Rand oli rohkem kui tunni tee kaugusel. Ma kah sain lõpuks aru, et Tokio on suur!!! Rannas tabas mind üllatus – liiv oli must! Mitte et ma üht sellist enne näinud ei olnud, ma isegi ei olnud kuulnud sellest. Minu suur uskumatus tegi Chiele taaskord haiget, sest ta arvas, et ma kritiseerin. Ma lihtsalt näitasin oma vaimustust looduses olevate asjade üle ning kuna ma nägin, et kõikide inimeste riided on tuhaselise liivaga määrdunud ning vaata et porised, siis loomulikult ma ei kiljunud õnnest, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks Jaapanit kritiseerinud. Meil ükskord oli ka pikem jutuajamine sel teemal, aga eriti ei aidanud. Chie üritas tuua näidet, et mis siis kui tema tuleb Eestisse ja teeb märkuseid Eesti kohta. No mul ei olnud eriti muud öelda kui et „no mis siis kui ütled, ma tean ise ka, ega see midagi muuda ja kui ma isegi ei tea, et miski imelik on, siis ma saan alati öelda – aga vot oleks sa seda 10 aastat tagasi näinud!). Eks iga riik on teistsugune ning paljud asjad, mis Jaapanis toimivad, Eestis kohe kindlasti ei toimiks, iga riik on isesugune ning lahendused tulevad vastavalt vajadusele ning nõudmistele. Ja kui neil ongi imelik piletimaksusüsteem ning ma selle kohta julgen märkuse teha, siis ega see veel tähenda, et ma Jaapanist halvasti mõtlen, oh ei! Vastupidi, see ongi eksootika, see on see, mida ma kodustele räägin. Üritasin seda kõike Chiele seletada, aga noh, ei toiminud. Mis seals ikka. Ta oli päevas pettunud ja oli minus pettunud. Mis seals ikka. Ega elu sellepärast seisma jää.
Rannas muidu käivad ainult saledad inimesed.
Ja ongi Tokioga jokk. Kõik. Läbi. Järgmisel päeval templite linna Nikkosse.
Esimese asjana läksime Shibuja ostukeskusesse. Seal vist oli oma 9 korrust, kuid kõik poed, üksteise vastu surutud väikseid ruumid, hõivates pea kogu liikumisala, keerlesid ümber eskalaatorite ning laiust mõõtes ei saa me suurest pinnast rääkida. Oli täielik pubekate koht. Me vist olime seal kõige vanemad. Äge oli muidugi, pubekad ise pakkusid enam elamust kui asjad ise. Üleüldse Tokios käiakse riides nii x-moodi, et seda ei saa isegi kirjeldada mitte. Ei saa öelda, et kõik on moes. Ei saa öelda, et need on karnevali-riided. Ütleks nii, et suur hulk tokiolasi käib riides nii, nagu meie läheksime stiilipeole. Kes tahab välja näha kui nukk, kelle on meetrised ripsmed ning kahemeetrine soeng jne. Samas kõik sobib omavahel, st kui sul on imelik kleit, siis on sul ka imelikud kingad, mis sinna juurde sobibva. Stiilivaeseid inimesi väga ei kohta Jaapanis. Ma ostsin endale ühe särgi kogu selle šoppamise peale:). Olen ostuga siiani väga rahul.
Järgmisena läksime elektroonikalinnaossa. Mina tahtsin sinna minna. Neil on terved keskused ainult elektroonikat täis. Kahjuks ei kohanud ühtegi robotit ega muud tehnikaimet. Saime ära proovitud massažitoolid. Tahaks endale küll. Ma proovisin isegi kahte. Mõõõõnus:). Teel sattusime ka ühte väiksemasse poodi, mis oli elektroonikajuppe täis. Ma lõpuks sain oma isast aru, kes iga kord linna sattudes käis poodides elektroonikat vaatamas, mitte ostmas, just nimelt vaatamas. Jumala põnev oli:). Ma kõõritasin seal üle poole tunni igast jubinaid. Tegin väikse ostu ka;).
Elektroonika linnaosa on teatavasti meestele ja mis meestele meeldib – tüdrukud. Nii on kõrvuti elektroonikapoodidega maid-cafe-d. Ma sellest olen juba rääkinud, ei hakka siin kordama. Aga jah, 120 kroonine cappuchino, maitses nagu 20 kroonine. Sellegipoolest soovitan minna:)
Plaanis oli minna ka ööklubisse, kuid me ei oleks kuidagi koju saanud ning Chie oli plätadega. Nii otsustasimegi minna hoopis jaapani BBQd sööma. Oli üsna kallis, mul oli natuke rahast kahju, kuna nüüd maksime enamuste öömajade eest, siis hakkasid rahavarud kiirest kahanema. Lugesime mõelmad Chiega oma rahajäänuseid.
Viimasest bussist jäime siiski maha, minu väiksel survel otsustasime jala minna, me küll täpselt ei teadnud kuhu. Ma teadsin, et mööda peateed otse (see, mis meiega parasjagu risti oli) ning siis tuli keerata kuskile, kus seda ma ei teadnud:). Aga äge siiski. Kahekesi öösel Tokios seiklemas!!!! Chie kasutas oma moblat, et netist teejuhised saada. Seda ma ei tea, mis pagana juhiseid nett andis, igatahes panime kõvasti puusse ning üsna pea suri telefoni aku ka ära. Minu vaikne loogika ka ei aidanud, sest Chie raius, et tal on õigus ja ma ei viitsinud vaielda. Mida rohkem eksime, seda ägedam on;). Chiel oli hirmus raske minna putkast teed küsima, ega tal muud üle jäänud, aga hirmus raske oli. Välja tuli ta sellise jutuga, et jumalast vales kohas oleme ning meil on pikk tee minna ja tema tahab takso võtta. Minu suureks õnnetuseks. Mu arust ongi sellised asjad ägedad. Ohtlik seal ka ei olnud. Tavaline elmurajoon, ei olnud keeg meid seal noaga taga ajamas. Aga jah, Chie võttis esimese takso, mis nähtavale ilmus, maksma läks sama, mis eelmine päev rongijaamast.
Järgmisel päeval olime nagu ikka enne lõunat jalul valmis tegusid sooritama:) Plaan oli minna Jaapani kuulsaima animatsiooni stuudiosse – Ghibri. Kahjuks olid kõik piletid väljamüüdud. Kuna minu lapsepõlv möödus ilma Totoro ja muude ägedate tegelasteta, siis erinevalt Chiest ma suurt kurvastust ei tundnud. Chie vist pahandas natuke mu märkuse „So, what’s next?“ peale. Ta oli ikka tõesti õnnetu.
Järgmisena oli meil päevaplaanis lõbustuspark. Meil teatavasti hüper-super ägedaid ameerikamägesid ei ole ning ma tahtsin hirmsasti proovida. Kuna Chie on „julge mutt“ (vähemalt nii tahab ta ennast näidata), siis tuli isegi tema kaasa. Ma vaikselt palvetasin, et saaksime võimalikult ette istuma ja oi kuidas joppas – sain täitsa esimesse pinki!!!! Oi, ma olin niiii häppi kui häppi. Chie muidugi enne küsis, et kas ma äkki ei avaldaks soovi natuke taha poole istuma minna. Daaa. Esimene laks oli kohe alguses, põhimõtteliselt vertikaalselt alla minek. Jummala ägge!!! Ma muidugi ajasin käpad püsti ning kohustusele kohaselt kiljusin:D Aga esimene laskumine oli nii äge, et isegi mul võttis korra hääle kinni, et „ohhhhhh“. Aga siis karjusin suurest õnnest veel kõvemini edasi;D Keitale ma hirmsasti meeldisin, ta istus meie taga. Isegi tema lasi käed lahti, ta oli seal esimene kord ühe prantslasega käinud, siis oli olnud nagu Chiegi – istus kägaras silmad kinni küüned käepidemesse klammerdunud:) Kahjuks sai see lõbu väga ruttu läbi. Ma olin muidugi ainuke kes karjus, Jaapanis ei ole valjuhäälne eneseväljendamine tavaks:D Kõik jaapanlased istusid jumala vaikselt ning tulid õige tõsiste nägudega rongilt maha. Järgmisena proovisin ma raketti. Olin seda korra Soomes teinud. Ütleks nii, et Soomes proovitu andis ägedama tunde. Siin ma lihtsalt naeratasin õnnest, kuid mingeid suuri emotsioone ei tekkinud. Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule. :D
Edasi suundusime Asakusa-sse – turistide rajooni. Väga suur see ei olnud ning kahjuks olid enamus suveniire erinevates putkades samad. Huvitav siiski.
Hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks võtsin kohvikus jäätise ning brownie. Keita ei suutnud uskuda, et ma kõik selle ära süüa jaksasin:) Õhtul käisime korra baarist läbi, kus Udaisho Šveitsi tüdrukutega hüvasti jättis. Mingi 20 mintsa olime seal, tüdrukud tahtsid pakkima minna ning peremehel oli vaja hommikul vara tööle rutata.
Suurejoonelisele kalaturule jäi minemata, sest neiu Chie ei saanud hommikul üles. Ega ma teda väga peksnud ka, sest Kores nähtud turg oli mu jaoks juba piisav – mul on nii kahju nendest vaestest loomadest, valus on vaadata.
Lõuna paiku saime ikka jalule. Läksime praeguse valitseja maja/lossi vaatama. Park oli täitsa kena, juhtus aga see, et just sel päeval sisse ei lastud. Järgmisena suundusime Sumo muuseumit vaatama – see oli üliväike. Huvitav natuke siiski, kel ajapuudus on, siis ei soovita külastama minna. Edasi pidime kabuki teatrisse minema, kahjuks olid järgi jäänud ainult 13000 jeenised piletid ning Chie keeldus minemast. Ma küll isegi ei teadnud, mis asi see üldse endast kujutab, kuid terve päev oli mõttetuid käimisi täis ning midagi asjalikku oleks taht teha, aga noh. Ma kogu selle jama peale irvitasin ainult. Kahjuks, sest Chiele läks see hinge. Vaatas minu naerul suud imelikult. No aga mis sa niukses olukorras ikka teed, nutma ju ei hakka keset linna!
Kuna edasised juhised puudusid ning Chie paistis omadega ummikus olevat, tegin ettepaneku rand ette võtta. Alguses oli plaan kodust ka läbi hüpata, aga vaatasin, et aega ei ole. Rand oli rohkem kui tunni tee kaugusel. Ma kah sain lõpuks aru, et Tokio on suur!!! Rannas tabas mind üllatus – liiv oli must! Mitte et ma üht sellist enne näinud ei olnud, ma isegi ei olnud kuulnud sellest. Minu suur uskumatus tegi Chiele taaskord haiget, sest ta arvas, et ma kritiseerin. Ma lihtsalt näitasin oma vaimustust looduses olevate asjade üle ning kuna ma nägin, et kõikide inimeste riided on tuhaselise liivaga määrdunud ning vaata et porised, siis loomulikult ma ei kiljunud õnnest, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks Jaapanit kritiseerinud. Meil ükskord oli ka pikem jutuajamine sel teemal, aga eriti ei aidanud. Chie üritas tuua näidet, et mis siis kui tema tuleb Eestisse ja teeb märkuseid Eesti kohta. No mul ei olnud eriti muud öelda kui et „no mis siis kui ütled, ma tean ise ka, ega see midagi muuda ja kui ma isegi ei tea, et miski imelik on, siis ma saan alati öelda – aga vot oleks sa seda 10 aastat tagasi näinud!). Eks iga riik on teistsugune ning paljud asjad, mis Jaapanis toimivad, Eestis kohe kindlasti ei toimiks, iga riik on isesugune ning lahendused tulevad vastavalt vajadusele ning nõudmistele. Ja kui neil ongi imelik piletimaksusüsteem ning ma selle kohta julgen märkuse teha, siis ega see veel tähenda, et ma Jaapanist halvasti mõtlen, oh ei! Vastupidi, see ongi eksootika, see on see, mida ma kodustele räägin. Üritasin seda kõike Chiele seletada, aga noh, ei toiminud. Mis seals ikka. Ta oli päevas pettunud ja oli minus pettunud. Mis seals ikka. Ega elu sellepärast seisma jää.
Rannas muidu käivad ainult saledad inimesed.
Ja ongi Tokioga jokk. Kõik. Läbi. Järgmisel päeval templite linna Nikkosse.
Jaapan, Hakone ja Fuji mägi (11-13aug)
Hommikul seadsime end rongiga Hakone poole. Ostsime 5000 jeenise kahepäevapileti, mille eest saab pileti Tokiosse ja tagasi plus, võib kasutada ka kõiki kohalikke transporte Hakones, st tõstukid mäe otsa (päris mäe otsa saamiseks on vaja kolme tõstukit), millelt kaunis vaade, laeva pilet Hakone järvel, bussid jne. Tasub ära, sest üksikpiletid on 1000 jeeni kanti.
Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.
Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.
Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.
Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.
Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.
Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.
Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).
Meil läks nagu alati. Mäe otsas olime oli nii pilves kui pilves, nagu kotis oleks olnud, hea et kellelgi otsa selle paksu udu sees ei koperdanud. Ühesõnaga – ei näinud midagi. Laevasõit oli tore, udu lisas tegelikult mõnusat salapära. Käisime ka ühes pühapaigas ning siis tagasi koju. Hotell asus meil mäejalamil. 130 taala öö. Ütleme nii, et päris oma hinda väärt ei ole, kuid asukoha tõttu ei saa nuriseda. Vann oli küll natuke jube, kellegi karvad ulpisid ning üldse tundus mustavõitu see vesi olevat.
Järgmisel päeval kallas. Chie tahtis ikka kuskile minna, kasvõi kunstimuuseumisse. Ma käisin libedaga käntsa ning kukkusin püksipõlve lõhki – väga naljaks tegelikult:). Kui tõstukiga lõpuks linna jõudsime, siis kallas nagu oavarrest. Me ikka üritasime kuskile minna, kuid peale 100 meetrit käimist ning läbimärjaks saamist otsustasime hotelli pöörduda. Võtsime kotid ning istusime kohvikus, ootasime bussi. Kohvik oli kena. Ma tellisin ainult teed, sest kallis koht oli. Ülihea tee oli, puuviljatee. Suhkur ning piim anti ka. Lõpuks toodi mulle vaesele isegi luskikas, et saaksin puuviljad ka ära süüa:D. Väga kena koht. Ma muidugi sain kogu selle märjaks saamisega külma ning minu tervisele see küll head ei teinud. Jäin ainult haigemaks.
Läksime Fuji mäe külje alla kuskile, kus meil oli elamine bronnitud. Kuna midagi päevaplaanis ei olnud, siis läksime netikohvikusse (sadas ka muidugi). Õnneks leidsin couchsurfingu kaudu hosti Tokios, kus meil oli plaanis 4 päeva veeta.
Öösel ei maganud üldse hästi, järgmisel päeval oli „tore“ üle 3000m mäge vallutama hakata. Fuji mägi on endine vulkaan. Või noh kustunud vulkaan. Luuserid nagu me oleme, alustasime poole maa pealt mäevallutamisega. Buss oli muidugi kallis sinna, aga noh, mis sa teed. Seal oli ka ainuke koht Jaapanis, kus tuli WC eest maksta. Nad isegi olid hinda tõstnud. Enne oli 100 jeeni, nüüd 200. Ma nägin, et ühed jaapanlased tegid sobi (sa paned raha kasti ning asi ants) ning maksid ainult poole rahast, ma tegin sama. Jumal tänatud, et rohkem ei maksnud. Hea, et wc paberi oli, seebi nõudmine oli küll ülemõistuse ülesanne. Chiet mu tegevus muidugi häiris ning peale mind wc poole jalutades kõlistas kõvasti oma kahte 100 jeenist. No olgu õnnelik. Ta sai veel mitu korda käia. Ma kannatasin päev otsa kuni viimase punktini:D.
Loomulikult oli ilm pilves:) Korra õnnestus natukene taevast ning lähedalasuvaid teisi mägesid piiluda. Siis oli kõik jälle üks udupilv. Üsna raske on sinna otsa ronida. Kuigi alustasime poole maa pealt, kulus ikkagi terve päev. Poole maa peal on ka muidu ööbimisvõimalused. Raske on sellepärast, et enamasti on seal pehme tuhane maa ning läheb üsna järsku üles. Ülesmineku teed on veel kuidagi üritatud kurvitamistega kergemaks teha, kuid allatulek on küll praktiliselt otse. Tuhka on kõik kohad täis, jäi märgade pükste külge kinni, jalanõudest üldse ei räägi. Kukkusin mitu korda, sest nii järsk ja libe oli. Tuhk ise tuli õnneks igalt poolt maha. Üleval oli muidgi äge. Pilved tegid võib-olla isegi ägedamaks, ei oska öelda, sest teistsugust vaadet ei avanenud. Eriti meil üleval aega ei olnud, pidime hakkama alla tulema, et viimase bussi peale jõuda. Natukene saime kraatrit silmitseda, siis oligi aeg tormijooksu teha. Mul ei olnud midagi viga, tulin üsna kiirelt, aga Chiel hakkas jalg peale esimest 50 meetrit streikima. Nii me siis vaikselt tulime.
Üleval saime tuult ja vihma. Mul olid ilusti vihmariided kaasa. Ühest odavast poest sain hea keebi ning kilepüksid. Vihma tõttu panin need jalga ning kuigi eriti rohkem ei sadanud jätsin need tuule tõttu selga. Hea otsus muidugi. Eriti „hea“ üllatus tabasi mind päeva lõpus wc-s kui ma üritasin oma teksaseid jalast ära saada, aga need olid minu enda higi tõttu (kilepüksid teatavasti ei hinga) nii läbivettinud kui vähegi olla saab. Jumal, jumal.
Natukene kartsime, et jääme bussist maha (Chiel oli vale aeg meeles ning mind ta ei uskunud), lõpus jooksime. Tegelikult oli aega. Aga läks hästi, sest rahvast tuli rohkem kui bussis istekohti ning hea oli esimeste hulgas peale saada. Tagasi linnas oli meil kiire bussi peale saamisega. Vaevu oli aega wc-s käia. Jooksime, jõudsime täpselt. Ma läksin kohe bussis olevasse wc-sse riideid vahetama. Omaette kogemus:). Võttis üsna kaua aega:). Sain külma jällegi. Tokios pidime ööbimise saama, kuid kuna ma unustasin, et Jaapanis ei saa erinevate telefonioperaatorite kasutajad sms-e saata, tuleb kasutada mobiilide e-maili, siis ei saanud me hosti täpset aadress ning ei teadnud kuidas sinna minna. Tema kahjuks meie telefonile ei vastanud. Ei viitsinud väga vaeva ka näha ning otsustasime jällegi netikohvikusse minna. Hea oli tegelikult, et mineku Udaisho juurde järgmiseks päevaks jätsime, sest Chiel ja taksojuhil võttis ikka väga kaua aega, et täpne aadress ning õige koht üles leida. Keeruline nagu neil see süsteem on. Lõpuks, peale väikeste sekelduste olimegi Udaisho juures. Suur maja tal. Natuke kummaline mees, aga noh, abivalmis (soovib tegelikult endale Lääne naist leida). Tal oli kaks külalist veel ööbimas, Šveitsist, tüdrukud;).
pühapäev, 24. oktoober 2010
Jaapan, Tee Nagoyast Tokiosse (8-10 aug)
Järgmisel hommikul väga vara seadsime end pisikese linna Narai poole teele. Maabusime pommiaugus. Naljakas oli tegelikult kui rongi pealt maha astusime, seal ei olnud mitte midagi. Paar majakatust paistis ning taamal mägede vahel oli kiirtee. Mul oli naljakas, Chie paistis natuke murelik. Plaan oli teha 8km matk Kiso orus, eelnevalt oli vaja kotid hoiule anda, või õigemini lasta sihtpunkti saata. Meil polnud õrna aimugi kus infopunkt või midagi jaama taolist asus. Sättisime end esimese maja poole teele. Sealt saime teada, et peame ristivastupidises suunas minema, siis saame natukene suuremasse linna. Seal peaks midagi olema, et kotid Tsumagosse saata.
Käisime oma kottidega mingi tund aega kuni jõudsime veidike suuremasse kohta. Vahepeal muidgi ekslesime väheke, kuid õnneks abivalmid kohalikud aitasid ning pidasid meid kinni, kui valesti läksime:) Väga armas neist. Olime keset linna, kuid ega sealgi midagi olnud. Bussijaam oli, aga pühapäeval buss ei sõida. Pood oli, aga pühapäeval on kinni:D Hirmus palav oli ka. Saatsin Chie tema puiklemisele vaatamata ühest avatud uksest sisse, et teed küsida. Ise küpsesin väljas. Mõtlesin, et tegemist poega, aga ei, lihtsalt üks vanaproua elas seal uks pärani lahti. Mööda juhtus jalutama üks keskaealine naisterahvas, kes minuga jutulõnga üles võttis. Ma paistsin päris soss vist omadega. Jumal tänatud, et Jaapanis 40-kraadise kuumusega pikkade varrukate kandmine normaalne on, sest just selline riietus mul oli – palaviku tõttu. Tädil oli päris hea inglise keel, hiljem mainis, et käis kuu aega Hollandis. Ma tõesti ei usu, et tal aastaid tagasi kuuajalise tripi tõttu endiselt võõrkeel nii suus on, aga noh, see selleks. Tädi oli väga lahke ning utsitas mind ka tuppa minema. Seda nad ei teadnud, kus kohas me kotid saame teele saata, kuid see-eest teadsid nad, et selles väikses külas nüüd küll ei saa. Vaja minna Magomesse. Enne teele asumist suruti meid istuma ning vett jooma. Väga kenad inimesed. Vanatädi andis meile mõlemale Chiega söögipulgad, mis olid ilusasse paberisse mähitud. Tädi ise tegi. Niiiii armas. Noorem naisterahvas saatis meid läbi küla põllunurgani, kust pidime ise mööda mägiteed Magomesse jõudma. 45 mintsa asemel kulus meil ühtekokku 2,5h, et end täisvarustusega ülesmäge linna vedada. Ilus oli. Väga ilus oli. Raske oli:D. Peale kahte jõudsime Magomesse. Täielik turistikas. Chie läks järgnevast järsust mäest üles infot koguma, ma istusin pingile jooma. Ei teagi, kas uudised olid halvad või head, aga igatahes kotihoid/saatmine suleti juba kell 11 ning kui me just pimedapeale jäämise riskiga kogu oma moonaga mägedesse jalutama ei taha minna, siis meie ainuke võimalus Tsumagosse minna on buss, mille väljumisajaks kell 3. Natuke kahju oli, et see ilmeilus jalutuskäik jäi tegemata, kuid tegelikult olime väsinud ning vihma hakkas ka tagatipuks sadama. Kihutasime turistikas pool tundi ringi ning sättisime end selle hirmkalli bussi peale, et rongijaama minna. Rongiga ööbimiskohta Kisosse, kus meil oli broneeritud vanas Jaapani stiilis hotell. Kallis oli, kuid ilus. Toit oli väga hea (hinna sisse kuulus õhtu- ja hommikusöök). Minu õnneks kõige kallim oli juba kuu aega tagasi välja bronnitud, sest mul oleks rahast kahju olnud. 150 (või oli see 300, hõmm) taala ühe öö eest on täitsa piisav ning ma jäin igati rahule. Soovitan soojalt.
Õhtul käisime Chiega Jaapani vannis. See on siis selline vann, kus käiakse alasti mitmekesi. Vann on sügav ning üsna mahukas. Vesi jookseb pidevalt, nii et sa ei pea siis teise mustuse sisse minema (mitte igas hotellis ei ole see nii, kahjuks). Mõnus oli kuumas vannis vedeleda. Enne magama minekut käisime ühte erilist silda vaatamas. Kuna ma olin endiselt täitsa haige, siis minu jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud, kuid ei tahtnud viriseda ning läksin Chiega kaasa. Kuna kaamerad olid jamad, siis head pilti ei saanud. Sillal oli rohkem ajaloo- kui silmailu.
Hommikul peale sööki läksime pikemale jalutuskäigule. Õnneks saime kotid hotelli jätta. Jällegi sattusime äärmiselt kena ja abivalmi personali otsa (Jaapanis on tegelikult kõik sellised, klient on kuningas ning sinu ees lömitatakse nii palju kui võimalik). Aga noormees oli siiski väga kena. Ma täitsa mõtlesin, et võiks ära armuda, mis kahjuks/õnneks siiski ei juhtunud:D. Plaan oli jalutada Kisost Yabuharasse ning siis rongiga tagasi tulla. Noormees otsis meile netist rongiajad. Kuna vihma sadas, siis ostsime endale eelnevalt keebid, kõige odavamad just ei olnud, aga väga ei röökinud kah. Parem kui ei midagi. Õnneks tegelikult väga ei sadanud. Mõnus jalutuskäik oli. Teel nägime isegi hobust:) Lõpus läks meil kiireks, et rongi peale jõuda. Õigemini keskpaigas läks kiireks ning kui allamäge linna hakkasime saabuma, siis võtsime hoo täiesti maha, kuid meie õnnetuseks ilmnes, et rongijaam oli linna teises otsas ning meil võtts oma 15 min, et sinna saada. Lõpus jooksime. Nägime eelnevalt ühte rongi minemas. Jooksime täiega. Jaamaonu oli lõunale läinud. Ootasime rongi. Aga mida ei tulnud, see oli rong. Paar kiirrongi kimasid meist mööda. Chie kasutas oma moblat, et netist rongiaegu vaadata ning tegi üpris hea avastuse – noormees oli meile kogemata 20 min hilisema aja öelnud. Meil oli ei-kellegi-maal 1,5 tundi aega järgmise rongini. Chie oli tige, kuid mulle tegelikult meeldis. Ilus oli seal istuda ning mägesid ja eemal asuvaid maju vaadata. Pilk puhkas. Mulle tõesti meeldis.
Lõpuks tuli ka meie rong ning saime tagasi Kisosse. Noormehel oli hirmus häbi, mul oli täitsa kahju tast. Kuna meil järgmise ronini aega oli, siis läksime sööma. Kell oli palju ka juba. Vahtisime paar tundi niisama ning saimegi Nagano rongi peale.
Naganos käisime minu suurel survel kõrva-arsti juures. Chiele see muidugi ei meeldinud, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuidas õige arst leida ja-ei-tea-mis-veel. Kuid ma ikka käisin tema tigedust ignoreerides kesk-kõrvapõletiku kartuses Chiele hirmsasti peale (Chie muidugi ei olnud sellest haigusest midagi kuulnud ning seega ei saanud ta ka mu murest aru, et nädal aega jubedat kõrvavalu ei ole normaalne). Ahjaa, eelnevalt otsustasin ma ise oma kõrva ravida. Hahhaaaa. Ema-isa on mulle kõrvavalu vastu ikka soojendatud kampri õli kõrva tilgutanud. Mul muidugi ei olnud kampri õli kusagilt võtta, kuid see-eest oli mul teepuuõli. Õli on ju õli, või mitte?!:D Hahaaa. Parem, haige kõrv ei andnud kohe vastukaja, et nagu ei oleks midagi sisse läinud ning lasksin Chiel veel teisegi koguse kõrva soristada. Ja oi kus siis hakkas põletama!!! Hahahaa. Sõna otseses mõttes tundsin kuidas kuum jutt parema ajupoole käärude vahel end laiali ajas. Mõtlesin, et nüüd tapsin end vist küll ära. Palvetasin, et kõrv täitsa metsas ei oleks. Terve olemine läks väga kuumaks, terve päev oli teepuuõli maitse suus. Hahaaa. Kartsin. Aga tegelikult aitas, st mitte kõrva-valu vastu, oh ei, kus sa sellega!, aga palaviku ning üldise olemise vastu aitas. Lõpuks ometi tundsin, et mul on seest soe. Arstionu pidi muidugi mu jutu peale ära minestama. Õnneks ei olnud mul keskkõrvapõletikku. Sain arsti käest rohtu ning kurgu kuristamiseks mingit vedelikku. Läks umbes 450 kr ulatuses maksma, koos rohtudega. Õnneks rohud aitasid. Jumal tänatud. Chie ei jõudnud oma emale ära kiruda, kui nõrk ma ikka olen. Enne ma arvasin, et mulle ainult näib, et ta tige on (Chie on ju maailma parim inimene (juttude järgi) ning ma ei suutnud uskuda, et selline „ingel“ saab kellegi haige olemise pärast tige olla), aga kui ta ise mulle rääkis oma jutuajamisest emaga, siis sain aru, et ta tõesti on tige mu peale. Ja ma rumal nagu ma olen üritasin mitte viriseda ja oma ülikehvas olemises siiski tugev olla. Säh sulle! Aga no mis sa teed. Ema tal muidugi üritas seletada, et sellises situatsioonis võib-olla ei saa nii kergesti terveks.
Jalutasime natuke Matsumutos ringi ning siis sõitsime Tokyosse. Veetsime öö internetikohvikus. Mulle tõesti meeldis, et reisi jooksul saime peaaegu et kõik erinevad ööbimisvõimalused ära proovitud. Internetikohvikuid on Jaapanis palju ning seal öö veetmine on täiesti normaalne. Kui ostad 10h paketi, siis saad odavamalt. Neil on spetsiaalsed kabiinid üleöö jääjatele, kui liiga hilja saabud, siis pead öö kahjuks toolis veetma. Me saime kabiinid. Mõlemale oma. Terve kabiini põrand on kaetud pehme madratsiga (meenutas sellist jõusaalimatti), sees on madal laud, millel arvuti ning istumiseks on kott-tool. Padi, tekk ning sussid antakse ka. Dušši eest pead eraldi maksma. Üks öö nädala sees maksis 2500 jeeni ning nädalavahetusel oli üle 3000 jeeni. Ma magasin täitsa hästi. Chiel oli külm, ma kasutasin oma magamiskotti. No ja lõpuks saime netis ka käidud. :) Soovitan soojalt minna ja proovida, elamus omaette. Sama raha eest võib ka muidugi odavama külalistemaja saada, kuid elamus on seda väärt!:)
Käisime oma kottidega mingi tund aega kuni jõudsime veidike suuremasse kohta. Vahepeal muidgi ekslesime väheke, kuid õnneks abivalmid kohalikud aitasid ning pidasid meid kinni, kui valesti läksime:) Väga armas neist. Olime keset linna, kuid ega sealgi midagi olnud. Bussijaam oli, aga pühapäeval buss ei sõida. Pood oli, aga pühapäeval on kinni:D Hirmus palav oli ka. Saatsin Chie tema puiklemisele vaatamata ühest avatud uksest sisse, et teed küsida. Ise küpsesin väljas. Mõtlesin, et tegemist poega, aga ei, lihtsalt üks vanaproua elas seal uks pärani lahti. Mööda juhtus jalutama üks keskaealine naisterahvas, kes minuga jutulõnga üles võttis. Ma paistsin päris soss vist omadega. Jumal tänatud, et Jaapanis 40-kraadise kuumusega pikkade varrukate kandmine normaalne on, sest just selline riietus mul oli – palaviku tõttu. Tädil oli päris hea inglise keel, hiljem mainis, et käis kuu aega Hollandis. Ma tõesti ei usu, et tal aastaid tagasi kuuajalise tripi tõttu endiselt võõrkeel nii suus on, aga noh, see selleks. Tädi oli väga lahke ning utsitas mind ka tuppa minema. Seda nad ei teadnud, kus kohas me kotid saame teele saata, kuid see-eest teadsid nad, et selles väikses külas nüüd küll ei saa. Vaja minna Magomesse. Enne teele asumist suruti meid istuma ning vett jooma. Väga kenad inimesed. Vanatädi andis meile mõlemale Chiega söögipulgad, mis olid ilusasse paberisse mähitud. Tädi ise tegi. Niiiii armas. Noorem naisterahvas saatis meid läbi küla põllunurgani, kust pidime ise mööda mägiteed Magomesse jõudma. 45 mintsa asemel kulus meil ühtekokku 2,5h, et end täisvarustusega ülesmäge linna vedada. Ilus oli. Väga ilus oli. Raske oli:D. Peale kahte jõudsime Magomesse. Täielik turistikas. Chie läks järgnevast järsust mäest üles infot koguma, ma istusin pingile jooma. Ei teagi, kas uudised olid halvad või head, aga igatahes kotihoid/saatmine suleti juba kell 11 ning kui me just pimedapeale jäämise riskiga kogu oma moonaga mägedesse jalutama ei taha minna, siis meie ainuke võimalus Tsumagosse minna on buss, mille väljumisajaks kell 3. Natuke kahju oli, et see ilmeilus jalutuskäik jäi tegemata, kuid tegelikult olime väsinud ning vihma hakkas ka tagatipuks sadama. Kihutasime turistikas pool tundi ringi ning sättisime end selle hirmkalli bussi peale, et rongijaama minna. Rongiga ööbimiskohta Kisosse, kus meil oli broneeritud vanas Jaapani stiilis hotell. Kallis oli, kuid ilus. Toit oli väga hea (hinna sisse kuulus õhtu- ja hommikusöök). Minu õnneks kõige kallim oli juba kuu aega tagasi välja bronnitud, sest mul oleks rahast kahju olnud. 150 (või oli see 300, hõmm) taala ühe öö eest on täitsa piisav ning ma jäin igati rahule. Soovitan soojalt.
Õhtul käisime Chiega Jaapani vannis. See on siis selline vann, kus käiakse alasti mitmekesi. Vann on sügav ning üsna mahukas. Vesi jookseb pidevalt, nii et sa ei pea siis teise mustuse sisse minema (mitte igas hotellis ei ole see nii, kahjuks). Mõnus oli kuumas vannis vedeleda. Enne magama minekut käisime ühte erilist silda vaatamas. Kuna ma olin endiselt täitsa haige, siis minu jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud, kuid ei tahtnud viriseda ning läksin Chiega kaasa. Kuna kaamerad olid jamad, siis head pilti ei saanud. Sillal oli rohkem ajaloo- kui silmailu.
Hommikul peale sööki läksime pikemale jalutuskäigule. Õnneks saime kotid hotelli jätta. Jällegi sattusime äärmiselt kena ja abivalmi personali otsa (Jaapanis on tegelikult kõik sellised, klient on kuningas ning sinu ees lömitatakse nii palju kui võimalik). Aga noormees oli siiski väga kena. Ma täitsa mõtlesin, et võiks ära armuda, mis kahjuks/õnneks siiski ei juhtunud:D. Plaan oli jalutada Kisost Yabuharasse ning siis rongiga tagasi tulla. Noormees otsis meile netist rongiajad. Kuna vihma sadas, siis ostsime endale eelnevalt keebid, kõige odavamad just ei olnud, aga väga ei röökinud kah. Parem kui ei midagi. Õnneks tegelikult väga ei sadanud. Mõnus jalutuskäik oli. Teel nägime isegi hobust:) Lõpus läks meil kiireks, et rongi peale jõuda. Õigemini keskpaigas läks kiireks ning kui allamäge linna hakkasime saabuma, siis võtsime hoo täiesti maha, kuid meie õnnetuseks ilmnes, et rongijaam oli linna teises otsas ning meil võtts oma 15 min, et sinna saada. Lõpus jooksime. Nägime eelnevalt ühte rongi minemas. Jooksime täiega. Jaamaonu oli lõunale läinud. Ootasime rongi. Aga mida ei tulnud, see oli rong. Paar kiirrongi kimasid meist mööda. Chie kasutas oma moblat, et netist rongiaegu vaadata ning tegi üpris hea avastuse – noormees oli meile kogemata 20 min hilisema aja öelnud. Meil oli ei-kellegi-maal 1,5 tundi aega järgmise rongini. Chie oli tige, kuid mulle tegelikult meeldis. Ilus oli seal istuda ning mägesid ja eemal asuvaid maju vaadata. Pilk puhkas. Mulle tõesti meeldis.
Lõpuks tuli ka meie rong ning saime tagasi Kisosse. Noormehel oli hirmus häbi, mul oli täitsa kahju tast. Kuna meil järgmise ronini aega oli, siis läksime sööma. Kell oli palju ka juba. Vahtisime paar tundi niisama ning saimegi Nagano rongi peale.
Naganos käisime minu suurel survel kõrva-arsti juures. Chiele see muidugi ei meeldinud, sest tal ei olnud õrna aimugi, kuidas õige arst leida ja-ei-tea-mis-veel. Kuid ma ikka käisin tema tigedust ignoreerides kesk-kõrvapõletiku kartuses Chiele hirmsasti peale (Chie muidugi ei olnud sellest haigusest midagi kuulnud ning seega ei saanud ta ka mu murest aru, et nädal aega jubedat kõrvavalu ei ole normaalne). Ahjaa, eelnevalt otsustasin ma ise oma kõrva ravida. Hahhaaaa. Ema-isa on mulle kõrvavalu vastu ikka soojendatud kampri õli kõrva tilgutanud. Mul muidugi ei olnud kampri õli kusagilt võtta, kuid see-eest oli mul teepuuõli. Õli on ju õli, või mitte?!:D Hahaaa. Parem, haige kõrv ei andnud kohe vastukaja, et nagu ei oleks midagi sisse läinud ning lasksin Chiel veel teisegi koguse kõrva soristada. Ja oi kus siis hakkas põletama!!! Hahahaa. Sõna otseses mõttes tundsin kuidas kuum jutt parema ajupoole käärude vahel end laiali ajas. Mõtlesin, et nüüd tapsin end vist küll ära. Palvetasin, et kõrv täitsa metsas ei oleks. Terve olemine läks väga kuumaks, terve päev oli teepuuõli maitse suus. Hahaaa. Kartsin. Aga tegelikult aitas, st mitte kõrva-valu vastu, oh ei, kus sa sellega!, aga palaviku ning üldise olemise vastu aitas. Lõpuks ometi tundsin, et mul on seest soe. Arstionu pidi muidugi mu jutu peale ära minestama. Õnneks ei olnud mul keskkõrvapõletikku. Sain arsti käest rohtu ning kurgu kuristamiseks mingit vedelikku. Läks umbes 450 kr ulatuses maksma, koos rohtudega. Õnneks rohud aitasid. Jumal tänatud. Chie ei jõudnud oma emale ära kiruda, kui nõrk ma ikka olen. Enne ma arvasin, et mulle ainult näib, et ta tige on (Chie on ju maailma parim inimene (juttude järgi) ning ma ei suutnud uskuda, et selline „ingel“ saab kellegi haige olemise pärast tige olla), aga kui ta ise mulle rääkis oma jutuajamisest emaga, siis sain aru, et ta tõesti on tige mu peale. Ja ma rumal nagu ma olen üritasin mitte viriseda ja oma ülikehvas olemises siiski tugev olla. Säh sulle! Aga no mis sa teed. Ema tal muidugi üritas seletada, et sellises situatsioonis võib-olla ei saa nii kergesti terveks.
Jalutasime natuke Matsumutos ringi ning siis sõitsime Tokyosse. Veetsime öö internetikohvikus. Mulle tõesti meeldis, et reisi jooksul saime peaaegu et kõik erinevad ööbimisvõimalused ära proovitud. Internetikohvikuid on Jaapanis palju ning seal öö veetmine on täiesti normaalne. Kui ostad 10h paketi, siis saad odavamalt. Neil on spetsiaalsed kabiinid üleöö jääjatele, kui liiga hilja saabud, siis pead öö kahjuks toolis veetma. Me saime kabiinid. Mõlemale oma. Terve kabiini põrand on kaetud pehme madratsiga (meenutas sellist jõusaalimatti), sees on madal laud, millel arvuti ning istumiseks on kott-tool. Padi, tekk ning sussid antakse ka. Dušši eest pead eraldi maksma. Üks öö nädala sees maksis 2500 jeeni ning nädalavahetusel oli üle 3000 jeeni. Ma magasin täitsa hästi. Chiel oli külm, ma kasutasin oma magamiskotti. No ja lõpuks saime netis ka käidud. :) Soovitan soojalt minna ja proovida, elamus omaette. Sama raha eest võib ka muidugi odavama külalistemaja saada, kuid elamus on seda väärt!:)
Jaapan, Nagoya (5-8 aug)
Nagoyasse saabusime hilisel pärastlõunal. Meil oli broneeritud üks odavam külalistemaja. Nagu igas uues kohas ei teadnud me saabudes millises suunas astuma hakata. Aegamisi saime ikka õige tee peale, peale mõningaid edasi-tagasi ning vales suunas käimisi. Külalistemaja oli väike, teiste majade vahele pigistatud tornelamu. Meenutas rohkem backpackerit. Seal olid mõned noored jaapanlased kes maalt linna tulnud ning ilma elamiseta. Elavad seal püsivalt ning käivad tööl. Omanik oli väga muhe. Hästi abivalmis ning tore. Teise öö veetsime tegelikult Chie onu juures ning selle öö eest maksime poole raha. Võimalus onu juurde tuli hiljem ning me tegelikult küsisime raha tagasi. Kuna plaanis oli kolmandaks ööks tagasi tulla, siis suured kotid jätsime sinna. Meil endil Chiega tekkis tegelikult suur segadus. Nimelt, Chie ei viitsinud meie plaanidest enam eriti rääkida ning ma ei jaksanud küsida. Nii ma ei saanudki hommikul täpselt aru mis me kaasa võtame ja mis jätame. Selliseid arusaamatusi tekkis meil hiljem veel. Küllaga. Üks räägib aiast ning teine aiaaugust.
Järgmisel päeval peale saabumist seadsime end teele Toyato tehasesse, mis asub Toyota linnas. Enne oli sel linnal teine nimi, kuid muudeti kuulsa tehase tõttu. Chie onugi töötab Toyota tehases ning teenib head raha. Samuti ka ta üks tütardest. Meie läksime sinna ainult uurima:). Väga huvitav oli, meenutas kohati mandariinipakkimistehast:). Demonstreeriti ka tulevikuautosid. Tehas ise oli täitsa äge. Suured liinid, inimesed rapsisid tööd teha.
Tundus, et Chie ei tunne end onuga väga mugavalt. Kui ma palusin mõne oma küsimuse Chiel jaapani keelde tõlkida ning onu käest küsida, siis ta ikka väga blokkis. Üritas nagu ikka oma peaga mingi x vastuse anda, kuid nagu ikka, pani täitsa puusse.
Õhtul pakkus onu, et me võime Chiega onsenisse minna. Ma hästi ei suutnud uskuda, et neil seal ka onsenid on, aga näed oli. Chie kartis, et äkki ma liiga haige, kuid ma arvasin, et saunatamine teeb mulle just head. Ja nii me läksimegi, Chie onu maksis. Aitähh talle! Käisime saunas, mullivannis ning kuumakivi saunas. Natukene ebamugav oli palaviku tõttu: saun ajas südame puperdama, välionsenis oli tuul jne. Kuumakivi saun see-eest oli ideaalne. Lamad kuumade kivide peal ning puhkad. Üritasin oma kõrvavalu vastu kuuma kivi surudes likvideerida, kuid eriti ei aidanud. :) Ei saa just öelda, et onsenis käimine mind tervemaks tegi, kuid haigemaks ka ei jäänud. Kui välja arvata, et ma Chie onunaiselt köha üles korjasin, mis õnneks siiski ei süvenenud ning läks varsti ära. Nohu oli siiski endiselt olemas.
Jägmisel päeval tagasi Nagoyasse. Päevaplaanis oli ainult akvaariumi külastamine. Mässasime seal 5h kokku. Muuhulgas oli ka delfiinide etteaste (täpselt selline nagu telekas nähtud:)). See oli minu elu esimene kord delfiine reaaluses näha. Väga äge. Soovitan soojalt. Lõpus lihtsalt väsisime sutsu ära, kuid tasus igati minemist:)
Järgmisel päeval peale saabumist seadsime end teele Toyato tehasesse, mis asub Toyota linnas. Enne oli sel linnal teine nimi, kuid muudeti kuulsa tehase tõttu. Chie onugi töötab Toyota tehases ning teenib head raha. Samuti ka ta üks tütardest. Meie läksime sinna ainult uurima:). Väga huvitav oli, meenutas kohati mandariinipakkimistehast:). Demonstreeriti ka tulevikuautosid. Tehas ise oli täitsa äge. Suured liinid, inimesed rapsisid tööd teha.
Tundus, et Chie ei tunne end onuga väga mugavalt. Kui ma palusin mõne oma küsimuse Chiel jaapani keelde tõlkida ning onu käest küsida, siis ta ikka väga blokkis. Üritas nagu ikka oma peaga mingi x vastuse anda, kuid nagu ikka, pani täitsa puusse.
Õhtul pakkus onu, et me võime Chiega onsenisse minna. Ma hästi ei suutnud uskuda, et neil seal ka onsenid on, aga näed oli. Chie kartis, et äkki ma liiga haige, kuid ma arvasin, et saunatamine teeb mulle just head. Ja nii me läksimegi, Chie onu maksis. Aitähh talle! Käisime saunas, mullivannis ning kuumakivi saunas. Natukene ebamugav oli palaviku tõttu: saun ajas südame puperdama, välionsenis oli tuul jne. Kuumakivi saun see-eest oli ideaalne. Lamad kuumade kivide peal ning puhkad. Üritasin oma kõrvavalu vastu kuuma kivi surudes likvideerida, kuid eriti ei aidanud. :) Ei saa just öelda, et onsenis käimine mind tervemaks tegi, kuid haigemaks ka ei jäänud. Kui välja arvata, et ma Chie onunaiselt köha üles korjasin, mis õnneks siiski ei süvenenud ning läks varsti ära. Nohu oli siiski endiselt olemas.
Jägmisel päeval tagasi Nagoyasse. Päevaplaanis oli ainult akvaariumi külastamine. Mässasime seal 5h kokku. Muuhulgas oli ka delfiinide etteaste (täpselt selline nagu telekas nähtud:)). See oli minu elu esimene kord delfiine reaaluses näha. Väga äge. Soovitan soojalt. Lõpus lihtsalt väsisime sutsu ära, kuid tasus igati minemist:)
pühapäev, 17. oktoober 2010
Jaapan, Nara (3-5 august)
Naras oli meil hotellituba broneeritud. Täitsa kobe elamine, rongijaamale väga lähedal, nii et meil oli hea kerge minna. Toas oli meil kitsapoolne kaheinimese voodi ning selle peatsis risti üleval üheinimese voodi. Chie oli armas ja lahke ning lasi mul all magada. Kahjuks hakkas tal 10 min peale voodisse minekut väga palav ning ta pani konditsioneeri tööle. Külm õhk puhus otse mulle peale, temast mööda. Ta higistas suht samamoodi edasi. Mul jälle oli 19 kraadi 39 asemel väga suur muudatus ning tundsin kohe, et krt, see on külm!!! Aga kuna olin väga väsinud, siis jäin magama. Ööse ühe aeg ärkasin korra kurgu valu peale üles, kuid jäin uuesti magama, ilma et oleks suutnud midagi teha. Nelja aeg ärkasin uuesti üles ning siis olin omadega täitsa pees. Kurk oli nii jube kui olla võib, parem kõrv valutas ning pagana külm oli!!!! Asusin konditsioneeri pulti otsima. Teatavasti ma vihkan konditsioneere üldse, eriti öösiti. Ma parem higistan kui need tööle panen, sest minu jaoks on see külm õhk liiga külm (ma muidugi võin soojema peale panna, aga inimesed ei ole sellega rahul). Kuna Chie seda kõike teadis, siis oli ta targalt puldi oma padja alla peitnud. Leidsin selle sealt üles ning keerasin kondi välja. Chie muidugi pahandas. Minul aga oli endiselt pagana külm, isegi paks vatitekk ei aidanud, lõdisesin seal nagu segane. Teadsin juba, et ega haigus siit kaugel ole.
Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.
Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.
Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D
Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.
Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.
Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.
Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.
Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.
Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.
Kuna mul oli endiselt Jaapani poliitika – „ära ütle midagi, ainult naerata“, siis ma ei pahandanud, ega virisenud, kuid naeratada kah ei suutnud. Hommikul oli küll ikka väga valus olla. Õnneks oli väljas endiselt megapalav. Plaanis oli jalgrattad laenutada ning minna templeid vaatama. Oi, jalgrattaga mulle meeldis sõita!!!! Kuigi see inimeste vahel manööverdamine oli kohati vägagi trikirohke, mulle meeldis seda enam!:) Chie muidugi võttis endale liidripositsiooni, mul oli hirmus kahju, et ta nii aeglaselt sõitis. Arvan, et tal oli raskema jooksuga ratas, sest mul ratas ise jooksis kogu aeg, pidin Chie pärast pidevalt pidurdama, kuid tema ikka väntas vaikselt pidevalt.
Esimese asjana läksime mingi hirmus tähtsa tegelase suurt maja vaatama. Sellega on üks väga naljakas lugu:) Õnneks oli kõik tasuta. Point on selles, et nagu enamik teisi ajaloomälestisi, oli ka see hoone täiesti nullini kadunud ning nüüd uuesti üles ehitatud ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas see täpselt välja nägi. Ajaloolased arvavad. Kild on see, et kuigi hoone on selle sajandi saavutus, siis pilti ei tohi pühapaigas teha ning ühegi seinatala vastu minna ei tohi. Tegemist on kõige oletatavama (loe: võltsima) ning kõige turvatuma ajalooehitisega. Käisime ümbruses veidike ringi, seal olid väiksed üleskaevamised. Muidu oli huvitav, aga igal pool olid need pagana konditsioneerid ning väljas keevitas kuum-kuum päike. Mulle see temperatuuride vahetus üldse ei meeldinud. Oligi täitsa haige inimese tunne. Kurk oli nii metsas, et isegi toasoe vesi tundus liiga külm olevat. Tasapisi andsin ikka Chiele märku, et ma natuke haige võitu. Sellest ma üldse ei räägi, et mul oli selle palava päevaga jakk seljas.
Selle paaritunnise ringivaatamise ning kõmpimise peale väsisin ma nii ära, et järgmist muistist vaatama minnes vajusin ma päikse kätte seina äärde ning lasin Chiel üksi minna. Ma tahtsin lihtsalt kuuma päikse all lebada. Chie põhimõtteliselt ainult pahandas kaasa tundmise/aru saamise asemel. Kuna väljas oli natuke tuuline, siis võtsin Chie nõuannet kuulda ning pargi asemel läksin hotelli magama. Tasapisi sain end lõpuks higistama. Koristaja tädi tahtis vahepeal koristama tulla, vaatas mind nagu segast seal tekkide kuhja all:D
Õhtu poole istusin uuesti ratta selga ning sõudsin Hirvepargi poole. Käisime seal juba eelmisel õhtul. Hirvepargis ongi päris hirved, ja kohe täitsa palju:) Käimas oli ka parasjagu „lambishõu“, kus õhtul süütati igat sorti lampe ning nendest tehtud kujundeid. Väga muljetavaldav. Enne käisin veel mingis templi pargis rattaga tiirutamas. Chie istus netikohvikus ning mul oli aega väheke. Mulle hirmsasti meeldis, kuid ega see mu tervisele head teinud. Aga ikkagi meeldis;) Kuna Chie arvas, et ma olen hirmus kurb, et ei saanud temaga templisse minna, siis ta vaikselt valetas mulle oma päevategemistest, hiljem tuli vaikselt välja, et käis ikka linnas ringi, mitte ei istunud ainult internetikohvikus, nagu ta mulle algselt mainis. Õnneks ei olnud mul üldse kurb, nüüd väheke on, üks tempel jäi tee peal nägemata. Ma väljast ise vaatasin, oli igavesti suur. Aga noh, mis sest nüüd enam. Mul lihtsalt jäi hinge, et ta valetas. Neid pisikesi valesid hakkas hiljem ikka rohkem ja rohkem kogunema. Kahjuks.
Öösel pakkusin, et ma võin ise üleval magada, sest all on teatavasti jahedam. Konditsioneeri ei lubanud Chiel sisse panna, ega ta õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Üritasin mitte pahandada, et ma mingi lolli kondi pärast jumalast haige olen. Ennast tundes teadin juba, et mul võtab vähemalt nädal, enne kui paremaks hakkab minema ja meil olid ilusad jalgsimatkad planeeritud. Küll saab raske olema! Naeratada ma ei suutnud, aga üritasin ka mitte pahandada. Üritasin ennast ka mitte süüdistada, et mul see tervis ikka nii nõrguke on, sest 20 kraadi temperatuuri muutust on ikka suur ning külm õhk puhus kogu aeg täpselt ühte kohta. Sellise jama peale oleks Chie ise kah haigeks jäänud. Ta ise muidugi nii ei arva ja jumal hoidu seda inimest, kes julgeks talle seda näkku öelda. Mäletatavasti on ta meil ju „Miss – The Strongest!“.
Kui nüüd asja positiivsest küljest vaadata, siis ei olnud see mega palav ilm minu jaoks enam tappev. Mulle tegelikult täitsa meeldis:) Ja ename ei ajanudki iga nuka pealt jäätist ostma (ma olin juba piisavalt selle peale raha raisanud). Paha oli see, et igas rongis on konditsioneer üsna külma peale keeratud. Alguses ma ei märganud pea 40 kraadise ilma puhul pikki pükse panna, eriti kuna ma kunagi ei teadnud, kui palju me rongis peame viibima, siis sain aga uuesti külma. Minu paks fliis oli liiga palav jällegi. Õnneks sain Chie käest laenuks õhukese pikkade varrukatega särgi, mis oli täpselt paras, kuid enne suutsin end ikkagi mitu korda hullemaks külmetada.
Järgmisel päeval magasime üsna kaua. Või õigemini sättisime end minekule siis, kui oli vaja hotellist lahkuda. Nagu alati:) Oli plaanis mägedesse minna ja ilusat vaadet nautida. Kahjuks olime omadega liiga hilja peale jäänud, sest viimane buss tuli mägedest tagasi kell 4 ning meil oli aega täpselt nii palju, et bussiga mäe otsa sõita ning kohe oligi vaja hakata tagasi tulema. Buss ise oli kusjuures väga kallis 2500 jeeni. Ilm oli pilves ka, nii et midagi ei oleks nagunii näinud. Kui Chie infotädi juurest tuli, siis teatas üsna kõvasti, et nii, selline buss on, aga kuna pilves on, siis me sinna ei lähe (hakkas vaikselt vihmale ka kiskuma). Kuna meil midagi muud head plaanis ei olnud, siis ma hakkasin küsimusi küsima. See muidugi Chiele ei meeldinud (sest ta juba ütles, et sinna me ei lähe), aga ma lihtsalt tahtsin teada, millest me ilma jääme ning kaks pead on kaks pead, äkki leiame mingi lahenduse. Aga ei, meie niigi nugade peal olemine läks veelgi teravamaks. Mille peale ma teatasin, et lähme siis üldse minema siit, mida me siis passime niisama. Sellea peale teatas Chie, et nii ikka ei saa, et ma tulin Narasse ning mitte midagi ei näe. No teeme siis midagi!!! Ükskõik mida. Otsustasime paari parki minna. Pidid ilusad rohelised olema. Chie oli kaardilugejaks, ma jõlkusin niisama. Ei taht teda tähtsa töö juures segada. Kuna ta Austraalias sai maigu suhu, et ta oskab kaarte lugeda küll, siis ta võttis uhkusega selle töö enda kanda. Kahjuks, mida aeg edasi, seda frustreeritumana ta end tundis, sest me panime pidevalt puusse. Lõpuks läksime ikka mu suunataju järgi. Parkidesse me ei jõudnudki, sest need olid üpris kaugel ning Chie oli kaardi lugemise suutmatuse pärast endast väljas ja mul oli üsna sitt ehk bohhui olla ning eriti ei hoolinudki. Vihma hakkas kah kallama. Seadsime sammud kohaliku lossi juurde. Lossi sisse me enam ei saanud, minu õnneks. Mulle väljast väga meeldis, park oli väike, kuid jõe kohal kõrguv loss oli võimas ning väga ilus. Saime pildid tehtud ning seadsimegi sammud bussijaama poole. Chiel oli see tegelikult juba teine kord seda lossi vaadata. Saabumispäeval, kui ma väsinult voodile vajusin, sain veel ühe pisivale, et tema läheb korraks, 15 min välja jalutama. Kadus kaheks tunniks ära. Muud poleks midagi, aga ta nii uhkustas, et ta oli seal juba olnud. Vahel ma ei saa tast aru, ta nii tahab täiskasvanu olla, aga siis jälle uhkeldab nagu 5-aastane. Ma saan aru, et ta on terve elu üritanud end isa silmis tõestada, et ta ka on milleski hea, et ka tema väärib oma pilti koridoris, siis... njah. Aeg on üle saada sellest. Ta isal on nüüd raamitud pilt minust ja Chiest elutoas. Meil kõigil on oma koht ja oma aeg.
Kuna mul kurgu- ja kõrvavalu järgi ei andnud siis käisime ka apteegist läbi. Lutsutasin hullumoodi neid kurgupastille, kuid suurt muutust peale ajutise paranemise ei toimunud.
Seadsime sammud järgmisse linna nimega Nagoya.
Tellimine:
Postitused (Atom)