esmaspäev, 31. mai 2010

Grampians National Park - WWOOFing

Esmaspäeval, 15 veebruaril võtsime varajase bussi, ei-ei, alustasime ikka rongiga, bussi peale ümberistumine toimus Ballaratis, kus saime eelnevalt tunnike oodata. Kokku võttis reis aega u 6h. Lõpuks maandusime Dunkeldis, kust härra Harry meid peale korjas ning 4km eemalasuvasse elupaika viis.

Harry ja Iwona on Austraalia-Poola abielupaar, kelle halduses on puhkepaiga rendimajad. Koht asub kuulsa Grampians Rahvuspargi lõuna piiri külje all. Mägi kohe sealsamas, vallabid ja kängurud ka :)

Kohe alguses saime natukene pettumust, sest ootasime orgaanilise põlluga farmi ning palju välitööd, selle asemel saadeti meid hoopisiki maju koristama, 1x nädalas parandasime matkarada. Töö oli iseenesest ülilihtne ning vanapapi väga muhe vend ning tõelise austraallasena vaatas, et me jumala eest üle ei töötaks. Iwona oli täpselt ristivastupidine. Kui sul on ikka kaks noort näitsikut tasuta antud, siis tuleb neid nii palju töösse rakendada kui seadus lubab. Aga siiski tore inimene, lihtsalt teise taustakultuuriga.

Käisime päris palju ümbritsevates mägedes ukerdamas ning korra saime ka Põhja-Grampiansi, mis mulle tegelikult suurt muljet ei avaldanud, kurva auraga hallide kivide maa. Plaan oli veel teine raks 2x1,5h tee ette võtta, et aborigeenide koopad ning kosed ära näha, kuid Harry jokutas ning ootas, millal naisuke Melbourneist tagasi tuleb, kuid kes endiselt ei tahtnud trippima minna ning lõppeks jäigi minemata. Mul sai natuke süda täis. Kui ikka lubadus antud, siis lubadus antud, see ei olnud nii oluline, et ma väga ei vaimustunud esimesel korral ning Sinimägedes sai neid koski juba päris palju vaadatud, kui lubatud, siis lubatud. Aega meil oli, aga too päev, kui esialgselt minema pidime jokutasime suurema osa päevast kuivanud soos ning siis ajasime emukarja autoga ümber soo taga. Hiljem otsustas Harry mingeid koopaid otsima minna, mida me ei leidnud. Vanale au andes sai ta ukerdamisega päris hästi hakkama, hirmus aeglane oli ainult. Aga noh, see selleks. Ega ma väga nuta.

Chiega oli meil sõprussuhe päris mõranema hakanud, alates Sydneyst ning Hunter Valleys läks aina hullemaks. Tema oli pahane minuga ja mina temaga. Mõlemad kogu aeg ärritusime teineteise peale. Mul oli küll juba tõsine plaan, et Perthis tõmban vaikselt oma teed. Kuidagi tänu muheda olemisega onule saime oma sõprusele jälle kargud alla. Lonkas küll endiselt veel kõvasti, kuid paranemise lootus oli.

Plaanitud 2 nädala asemel jäime sinna pea 3ks, sest ei saanud varem odavat lendu Perthi. Lõpus oli mul tunne, et ma ei suuda seal olla enam. Kõik oli hästi, aga.... tööd tegime aeglaselt, sest ei olnud põhjust kiiresti liigutada ning tülpimus tuli peale. Enamus päevast läks söömise peale, sest sõime 3-4 korda päevas ning tavaliselt jäi onu tundideks jutustama. Alguses oli huvitav, kuid lõpus hakkas ära väsitama, eriti kui sama jutt erinevas variatsioonis tuli. Vana oli kunagi õpetaja olnud, seda enam üllatas mind, kui tema tögamisele natuke vastu tögasin ning onu ei suutnud end enam sõnadega väljendada, pidi kätega näitama, mis ta arvab. Tähendab, et lõi. Loomulikult mitte nii, et haiget oleks teinud, aga ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et minusugune „plika“ suutus 50-aastase onu sellisele tasemele viia. Mu joaks on õpetajad ikka alati sellised olnud, kellel on alati tark vastus taskus. Elu on üllatusi täis. Ma enda arust väga midagi öelnudki, aga noh.... ise alustas, teinekord on targem... või noh, kui nüüd päris aus olla, siis kolmandal korral oli targem ehk kolmandat korda ei tulnud :)

Papil on muidu äge süsteem seal. Üritab ökomajandust ajada. Päriselt väga ei õnnestu, kuid siiski, päiksepaneelid katusel, joogivesi tuleb taevast ning igakuiste arvete pärast muretsema ei pea. Nett on olemas, Iwona suudab ainult arvuti pidevalt segaseks ajada. No ja veekannud keedab kuivaks. Ja sügavkülmutatud leiba ahjus ülessulataes küpsetab selle miniatuurseks söeks.:) Nii neil see elu seal läheb. Onu küpsetab ise leiba, mida meiegi tegema õppisime hommiku varajastel tundidel :)

Ahjaa, unustasin kõige olulisema. Harry esimene naine oli eestlane, neil on 3 lasti. Naine oli veidike kõva kiiksuga. Kuid südames Harry siiski endiselt armastab teda. Ta oli alguses nii vaimustatud minu rahvusest, muudkui jahvatas Eestist ja Melbourne’i Eesti majast. Ajas mulle ka veel suurema koduigatsuse peale koos kõigi nende toitude kirjeldustega. Oeh. No igatahes tundus, et ajasin vana armi sügelema ning esimene nädal aega onu muust ei rääkinud kui oma naisest... eks-naisest (ta tegi selle vea kogu aeg), seda muidugi ainult siis, kui Iwonat kodus ei olnud. Lõpus tundus, et ta arvas, et ma olen samasugune hull nagu tema eks-naine. No jah, ... keda huvitab.?

Reedel, 5 märtsil võtsime Melbourne tee taaskord jalge alla. Lend Perthi väljus õhtul kell 10, meie saabusime lennujaama enne üht. Oli äge :P hahaaa. Lõpuks hakkasime suurest igavusest arvutist filme vahtima. No ja torm oli väljas, padukat tuli ning isegi lennujaama keldrikorruse lagi lasi vett läbi. Modern-arhitektuur. Hahaa.

Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule, puulehti nosivad vallabid, kes ülbelt vastu jõllavad; hüppavad hiiglaslikud kängurud (lõpuks sain aru, miks kleepsude kängurudel boksikindad käes on:D); tühjusesse minevad vaated.... Vaated olid küll enneolematud... mitte oma ilu poolest, vaid tühjuse. Näed isegi silmapiiri taha. Kõik on tasane (välja arvatud Grampians ahelik ise), ei suurt metsa, võib-olla üksik küngas, paar jõge ning põllud. Kõikjal kuhu vaatad, pilt on sama, kollane. Uskumatu. Aga see on see, mis meelde jääb.

laupäev, 22. mai 2010

Melbourne

Melbourne’is veetsime oma nädalavahetuse. Saabusime laupäeval. Hostelit me eelnevalt ei bronninud, sest lootsime Hospitalityclubi kaudu öömaja saada, mis kahjuks ei õnnestunud. Olime planeerimisega liiga hilja peale ka jäänud. Kuna kotid olid rasked, siis ei tahtnud rongijaamast väga kaugele kärutada. Mõningate helistamiste peale saime Melbourne International Backpackerissee. 6-toalise voodikoha eest pidime 29 taala välja käima. Üks räpaauk oli. Brrrr. Tuba haises kohutavalt. Õnneks veetsime seal ainult 2 ööd.

Melbourne’is oli sel nädalal avatud uus jäähall, sain minagi uisud jalga. Pilet oli mäletamist mööda 20 taala, või rohkem. Kallis, kuid jääda võid kuni sulgemiseni, ehk veetsin seal 4,5 tundi lõbusalt keerutades. Lõpus ikka väsisin ära kah :) Nii et kokkuvõttes maksin sama raha mis Tallinnas. Uisutada tahtsin juba pikemat aega – selline koduigatsus oli peal. 1 uisutamise hooaeg juba jäi vahele ning nüüd teine takkaotsa.

Teisel päeval võtsime ette rännaku St Kilda Beachile Sundgham’i rannast. Oli pikk, aga meile meeldis ning meil eelnevad kõmpimised seljataga ja ei olnud hullu midagi. Õhtul nägime ka väiksed mini-pingviinid ära. Pildid on kahjuks jamad, sest välgu kasutamine oli keelatud. Pingviinid ei kannata valget valgust. Kahjuks.

Newcastle, Esimene Surfamine

Nonii, mina jälle siin :) Ostsime Chiega kahepeale neti ja ma asusin taaskord blogi täiendama. Väga odav see nett ei ole, kuid kuna tõsised reisiplaanid (Jaapanisse kuuks ajaks) vajavad organiseerimist, siis ilma enam ei saanud. USB WiFi pulk ise maksis 70 taala, nett maksab 40 taala 1 GB. Telstra – operaatoritest kõige kallim, kuid kõige kiirem ja võimsam, sest Telstra on see, kes reaalset võrku omab, teised on niisama muidutegijad. Meil siin pommiaugus Preston Beachis muu ei levi. Vähemalt on nett :) Täitsa Oma nett :D

Kui nüüd päris aus olla, siis on mul nende kuude jooksul netivõimalust ennegi olnud, aga mul juba on selle kirjutamisega kord nii, et lükkan aga muudkui edasi kuni viimase vindini ning siis kriban. Et siis inspiratsiooni on vaja :) Kirjanikku minust ei saa. On see siis nüüd paha või hea. Ise ma väga ei kurda, tahangi elu jooksul ainult ühe raamatu kirjutada, millest, seda ei tea isegi. Selle elueesmärgi viin ma täide siis, kuid juba vana olen. Mul ongi raudne plaan paika pandud, et enne ära ei sure, kui raamatu olen kirjutanud, nii et ega ma väga ei kiirustagi, nii igaks juhuks :P Aega on selle kiire asjaga :)

Ma parem alustan sealt kust pooleli jäin.

Hunter Valley jätsime rõõmuga seljataha, mina vinnasid oma hiiglasliku koti selga ning põrutasime kohaliku bussiga Newcatle’isse, kus ööbisime 2 ööd. Sain lõpuks ka oma esimese surfamise ära tehtud. Ette rutates võin öelda, et täitsa äge :) Ma küll natuke kartsin, et äkki mulle ei meeldi (mine sa tea noh), kuid väga lahe oli. Ega ma seda päris õiget tunnet saanud, püsti sain küll juba kolmandal katsel, kuid ega ma siiani päriselt aru ei saa inimestest kes igal hommikul kell 5 ärkavad, et surfama minna. Ise tahaksin treenida ning paremaks saada. Treeneriga väga joppas. Alguses väga ei jopanud, helistasin ning kuna oli kesknädal, siis toimusid ainult eratreeningud. Maksumuseks 80 taala. Mina tahtsin surfata ning olin valmis selle raha välja käima. Süda kripeldas küll, kuid kartsin, et hiljem äkki ei tule võimalust ja ilma. Newcastle’i YHA hostelis nägin teist kuulutust, nr-t kahjuks ei olnud kuid suutsin selle välja kaevata. Ja saingi 40 taala eest eratunni!!! Juhuuu!!! Treener oli küll super. Tagasi ma väga ise ujuma ei pidanud, ta tuli ja lohistas mind ning kui laine tuli, siis lükkas hoo sisse. Seda ma nüüd kahjuks ei tea, kuidas ma ise hakkama saaksin, kuid vähemalt saan ise pungestada või võtta grupitrenni. Pimeloomana ma natuke kartsin küll, et eksin laintesse ära, kuid tüüp oli väga arusaaja vend, pani punase nokamütsi pähe ning lehvitas, kui nägi et ma niisama ringi vahin :) Väga-väga rahule jäin. No ja kuna ma väga punnitama ei pidanud, siis mul küll mingit lihasevalu järmisel päeval ei olnud:) Eks see laua pealt püsti ajamine on see kõige raskem, kui ma nüüd väga mõtlen, siis mul vist sutsu ikka lihased tuikasid, kuid see oli pigem mõnus mälestus-valu kui piin ;)

Hiljem läksime Chiega Koobaste randa. Tegime mõnusa paaritunise jalutuskäigu. Esimese hooga koopaid ei leidnud, kuid need olid praktiliselt sealsamas, kus ujumisrandki. Läksin sealgi ujuma. Mu Taiwani sõber sattus Newcastle’i rannas riffi kui mina surfitrenni tegin. Pabinaga läks mulgi segadusse, et kui on kalju ning sellest mõnikümmend meetrit eemal lipp, siis kas ujuda tuleb lipu ja kalju vahel (kus kõik surfarid passisid) või kahe lipu vahel (kus mitte kedagi ei olnud). Sättisin end piiri peale. Vist olin ikka sutsu vales kohas, sest tagasitulek võttis aega ning üks väike poiss surfilauaga tuli abi pakkuma, keeldusin (mulle meeldib niisama ulpida, 1x ikka kaldale jõuan). Poiss ütles tõredalt mingile onule „Ta ei taha abi!“. Sain aru, et onu oli poissi palunud mind aidata. Hiljem sain aru, et see onu oli mu surfiõpetaja, ta elab seal (ilma prillideta ma teda muidugi ära ei tundnud, aga tema buss oli parklas). Pungestasin end randa ning läksin kahe lipu vahele. Ega sealgi käis laine kogu aeg üle pea :) Lõpuks hakkas väss ka peale tulema ning kobisin välja.

Jalutuskäigul panin „killu“ maha. Kõmpisime mööda suvalist „rada“ ning sattusime lõksu. Ees kalju, mulle tagasi minna ei meeldi ning ostustasin rohututtidega kaunistatud seinast üles ronida. Tundus täitsa okay olevat. Üritasin Chiet ka veenda, kuid ei õnnestunud. Poole turnimise pealt sain aru, et asi on hullem kui alt tundus. Väiksed veerevad kivid igal pool, kukilt mujalt kinni haarata ei olnud, kui ainult üksikud rohututid, millest kümne küünega kinni hoides vinnasin end tasapisi ülespoole. Ei tahtnud mõledagi, et Chie oma plätadega mulle järgi tuleb. Õnneks ta ei tulnud, mul oli ka ainult võimalus üles minna, sest allaminek on veelgi ohtlikum. Kõige lõpus hakkasin koos väikeste kividega veerema, kuid pingutasin kõigest väest „Not now!!!!!“ ning tänud Austraalia taimede tugevatele juurtele jäi see 3-4 meetrine vabalangemine proovimata. Eks ma nüüd olen targem :) Või noh, lootus on vähemalt selline :)

Järgmisel päeval sättisime end Sydney rongi peale. Sydneys olid meil mõned vabad tunnid, saime sõpradega kokku, kell 8 õhtul pakkisime end öisesse Melbourne’i bussi lõppeesmärgiga jõuda Grampians Rahvusparki, kus plaanisime paar nädalat WWOOFida (Willing Workers Of Organic Farms).

Newcastle on muidu tore linnake, sõbralikud inimesed, imepuhta krudiseva liivaga rand praktiliselt linna südames (tugevamad vennad võivad kiviga visata), tasuta transport kesklinnas ning teisi- ja kolmapäeviti on backpaceritele tasuta õhtusöök. 2 erinevat baari teevad sellist trikki, et backpackereid õlut jooma meelitada. Esimese koha makaronid olid kohutavad, kuid teine koht oli väga hea. Pugisin endal kõhu punni.

Oh, see surfitreener oli küll kena, mäletan teda veel liigagi eredalt ;):P

teisipäev, 9. veebruar 2010

Hunter Valley 9 jan - 10 veebruar

Hunter Valley YHA kohta olin Orksi foorumist ainult head lugenud, nii et lootsime parimat. Tee peal oli meil mereäärses linnas Newcastle’is paar tundi aega. Linn jättis hea mulje. Bussiga saime väikelinna nimega Cessnock. Sealt korjati meid YHA bussiga peale ning sõitsime 4km eemal asuvasse hostelisse. Et siis.... kõik poed, raamatukogu jne asuvad 4km kaugusel.... äägeeeeee :P

Kõik algas negatiivsega. Tuli välja, et vaatamata minu bronnile ning ka Chie nime mainimesele ning täht-haaval ettelugemisele ei olnud Chiele voodikohta. Kirjas oli ainult 1 inimene. Kui ma telefonis ütlesin, et Chie on jaapanlane, siis vilksas korraks peast läbi, äkki see oli viga. Idarannikul tihti asiaate ei sallita kohe üldse. No 26ni sai Chie voodi endale. Esimese öö olin 4s toas, järgmisel päeval kolisin odavamasse 8-inimese tuppa.

Paari tunni pärast selgus, et kui inimesed terrassil suitsetavad, siis tuleb kogu suits läbi lahtise akna mulle tuppa ning kuna õhk üldse ei liigu, jääb see sinna pidama, tükiks ajaks. Alguses ikka üritasin, et see läheb ära ning ega nad nii palju ka suitseta, aga ei. Ma ei tahtnud isegi mõelda, et pean seal 3 kuud elama. Läksin tädiga rääkima. Ainuke võimalus oli Chiega ära vahetada ning siis oli mul elamine 26ni ja üür 20 taala kallim ehk 160 nädalas. Samas mulle tõesti meeldis see 4ne tuba ning kui hommikul välja astusid oli loodus see, mida nägin. 30m eemal tarandikus hobused, jänesed keksisid vabalt ringi jne. Peod käisid ka teisel pool maja. Ahjaa, maja on selline, kus kõikide tubade uksed avanevad välja terrassile. Ka hiljem olin tegelikult rahul, sest mil iganes ma Chie tuppa astusin, see haises. Õhku ei olnud kunagi. Lärmavad prantslased pealekauba.

Nädal hiljem oli tädil mulle hea uudis – saan jääda kauaks. Mõned päevad hiljem teatas ta Chiele, et tal elamine ainult 26ni, Chie blokkis vastu – me ju vahetasime ära. Sai ka tema rahulikult edasi olla. Vbl oli see tädi eksimus, kuid mulle siiski tundus, et tal Chiega ei klapi üldse ja ma ei taha väita, et asi Chies, pigem vbl mängib rolli fakt, et ta on jaapanlane. Tööga läks ka samuti – mina olin listis 2. ning Chie 3. Esimesed kaks nädalat saime tööd ühkes päevaks mõlemal nädalal. Samas inimesed peale meid töötasid. Üleüldse – tööd said need, kes registratuuri-tädile Charoline’ile meelidsid ning kõvemini karjusid no ja heaks eeliseks oli see, kui olid nt inglane (omanik Nigel ja tema õde registratuuri-tädi on inglased). Lõpuks saime meie ka tööle, kuid tööd tilkus täpselt nii palju, et üüri- ja söögiraha saime. Eriti rohkem küll mitte. Ise kahjuks ei saanud tööd otsimas käia, sest vahemaad pikad ning autot meil ei ole. Bussi tasu oli 5 taala päevas ning enamikel juhtudel oli meil töökoht 5min kaugusel. Röövimine! Kusjuures bussijuht, omanik Nigel, alati hilines. Alguses jäime ka tööle hiljaks, kuid ülemused kobisesd ning siis hakkasime ikka hädavaevu õigeks ajaks jõudma.

Tegemist uute omanikega, kes uuel aastal hosteli ülevõtsid. Väga kurb uudis. Näha on, et nad ei ole elusees midagi juhtinud ning backpacker ei ole nende jaoks klient. Nagu igas teises backpackeris on probleemid köögiga – ikka leidub vendi, kes ei oska nõusid pesta. Kord valetati meile, et väljasõit on 5st, sest meile taheti moraali lugeda, õige väljasõit oli 5:45. Teinekord jälle sai tädi mainida, et kui köök korras ei ole, siis väljasõitu ei toimu. Kusjuures köögis olin tol hetkel ainult mina. Ajas ikka harja punaseks küll!! Krt, ma maksan 160 taala nädalas selle jama eest ja ma pesen iga jumala kord oma nõud!!!! Ja siis röövivad veel 5 taala selle eest, et ma tööle hiljaks jääks. Ma tõesti ei seedi neid. Siin oli muid jamasid ka, aga kuna need otseselt minusse ei puutu, siis jätan nad rahule.

Alguses vaatasime, et pesumasinaga siin petta ei saa – ruumi ümbritseb ainult sääsevõrk ning igaüks võib sind näha, ning seal on 3 auku, ehk asi on keerulisem. Korra pesime raha eest, aga ma võtsin ükskord end kätte, ärkasin 5st ning asusin oma kõrvatikkudega mässama. Mu Jumal! See oli nii lihtne!!! Keegi ei ole seda masinat trööbanud ning ... see lihtsalt oli „too easy!“. Samuti ka kuivatiga. Homme on lahkumispäev ning mul tööjalatsid valgendatud, pestud ning kuivatatud. Väga tore. Õhtul teen ühe ringi veel riietega ka ;) Kusjuures papud näevad suht okod välja. :D

Peale Hunter Valleysse saabumist asusime Chiega maid avastama. Kõik kohad on väga kaugel. Kord läksime ühte vaatluspunkti.... käisime vähemalt 20km. Me ikka tuuritasime, kuid mul hakkasid sääremarjad üles ütlema. Käisime veel kord Newcastle’is ka, niisama jalutamas ja ujumas ning sealseid randu avastamas. Päev oli ilus, kuid ma rumal inimene läksin plätadega. Ei olnud teps mitte hea mu jalgadele.

Korra läksin üksi retkele. Käisin lihtsalt linnas ning tagasiteel tundsin, et tahan ikka veel jalutada. Otsustasingi minna kohalikesse mägedesse, või leida vähemalt koht, kuidas sinna saab. Sättisin end mööda autoteed mägede poole. Kahjuks keeras tee koos mägedaga ning ma jõudsin omadega juba järgmisse alevikku. Väiksemad teed viisid kõik majadevahele ning said siis otsa (tüüpiline Austraalia linnake – tupikteed). Istusin suvalisele murulapile maha ning asjatasin omaette ehk ootasin, millal on ümbrus inimestest tühi ning ma saan üle karjamaa tõmmata. Autraalias on oma-maa reeglid suht karmid, nii et mul ei ole õrna aimugi, kas sul on õigus teise maa peal käia, isegi kui tegemist karjamaaga. Kõndisin karjamaalt karjamaale, kõik olid okastraataiaga ümbritsetud – nalja ja pugemist kui palju! Korra tõmbasin ka püksid veidi katki. Käisin kogu aeg mööda aiaäärt, sest kartsin, et äkki hüppab kuskilt mõni tige pull välja ning noh... ennegi niimoodi inimesi surma saanud. Tesieks kartsin, et omanik tuleb oma püssiga ning ma saan kuuli tagumikku. Et ma olin kogu aeg valmis üle aia hüppama ning jalgadele valu andma. Kõik laabus sujuvalt, ainult üks pullvasikas hakkas hüppama, kuid talle ma käratasin „STOP!“ ning see jäi mind tumma pilguga vahtima. Ma läksin heaga edasi. Kusjuures väga ilus oli. Jäin väga rahule, hea meel oli ka, et Chiet ei olnud, ta ei oleks elusees nõus olnud üle karjamaade kõndima, sest „Me ei peaks siin olema...“. Lõpuks leidsin ka tee, mis viib mägedesse-küngastesse. Need olid liiga kaugel, aeg kiskus hiliseks, hostel oli kaugel ning ma sättisin end vaikselt kodupoole.

Kuumus hakkas järgi andma ning ilm muutus vihmaseks. Iga päev olid äiksetormid ning pidevalt sadas. Vahel olid väiksed pausid. Minu elu hirmsaim äiksetorm sai vastu võtud siin. Ise olin linna peal. Vihmane oli nagunii, kuid kui tagasi hakkasin tulema, siis hakkas vaikselt äikest viskama. Kahetsesin, et ma ühe linnas kohatud töökaaslase ettepanekule mind hostelisse ära visata „ei“ ütlesin. Mul oli mu vihmavari ning plätad. Lõpus ei julenud vihmavarju lahti hoida. Äike oli suht lähedal. Viimane ots oli üle lagendiku ning siis hakkas kallama. Mul ei jäänud muud üle kui joosta ja palvetada. Läbimärjana jõutsin hostelisse, kuid siiski elusa ja tervena. Äike paugustas meie kohal 2h, siis hakkas tasapisi ära minema. Ilus oli muidugi. Vaatamata laiale terrassile peksis vihma aknast sisse. Kohutav vihm! Nähtavus 5m.

Vihma tõttu katkestati viinamarjakorje, sest suhkrutase liiga madal. Oodati mis oodati, aga enne hakkasid viinamarjad põõsas hallitama, kui vihm järgi andis. Siis läks hullumeelseks korjeks. Mudamaadlus 7-8h. Ikkagi parem kui 40-kraadise päiksega. Ilm on ikkagi täpselt nii „külm“, et hommikul kell 5 on paras T-särgiga välja minna, tänu pilvedele püsib sama temp terve päeva. Õhtul võtavad külmad lõunatuuled veidi võdistama. Korra ma sain tööl külma, viimane padukas ajas külma sisse. Hostelis pugesin kuivade riietega teki alla ning higistasin külma välja. Õnneks ei jäänud haigeks. Nüüd on mul teine paar haisvaid kosse.

Tänaseks on pea kõik hostelist läinud, üksikud on veel jäänud, meie läheme homme. Hooaeg kestis 3 kuu asemel 3 nädalat. Maaelu on selline.

Sydney 5-9 jan

Kolmas kord Sydneys.

Backpackeri otsimine osutus väga keeruliseks. Äärelinna YHA, kus oli enamik Berri inimesi, oli täis. Ülejäänud olid kõik ülehinnatud. Leidsime siiski ühe 23 taala öö eesti hosteli Kings Grossis, lähedal linnaliini rongipeatusele. Eks hostel oli hinnale vastav. Esialgu saime räpasesse ruumi, kus kamp poisse pidevalt suitsetas. Gaad. Ühe öö pidasin seal lahtise uksega vastu, teisel päeval saime ära vahetatud. Tunduvalt kenamasse ruumi. Näis, et toakaaslasteks on samuti tüdrukud. Järmisel hommikul nari ülemises voodis istuli tõustes märkasin, et üks alumise korruse tegelane sügas unepealt jalgevahet. Jäin sügavalt mõttesse – kas tõesti naisterahvas?!?! Unepealt?! Hõmmm, äkki on mees. Pikad juuksed... hõmmm, samas keha on suure kondiga ning tundub noor mees olevat. Oligi, nagu ka kõik teised tegelased meie toas. Aga sest polnud midagi. Tuba endiselt korralik.:)

Esimesel päeval, kui olime kotid nurka visanud, saime kokku ühe Berrist tuttava Pratsuse tüdruku Gaelle’iga. Käisime väiksematel rannaribadel. Ilus, ilusad vaated Sydney Ooperile ning Sillale.

Järgmisel päeval saime Berri tuttava Koreast pärit Kim’iga kokku. Käisime kalaturul taaskord lõunatamas. Ma võtsin jällegi väiksed kaheksajalad:) nämma.

Kolmanda päeva vedelesime niisama, ehk käisime linnapeal asjatamas ning saime kokku Berri tuttava Jaapanlase Jo’ga :). Hyde Parkis vajusime kõik magama. Jo vaeseke, kes nüüd on agar õppur, ootas oma raamatutega kuni meie ka üles ärkasime. Meil oli ikka väss sees peale kõiki neid kõndimisi. Ega me linnas ka väga transporti raha kokkuhoiu mõttes kasutada tahtnud.

Neljandal ehk 8 jaanuaril hommiku poole pidime kokku saama Gaelle’ga Bondi rannas ning hiljem Ooper!!! Tüdruk taaskord kõnedele ei vastanud, me otsustasime end randa sättida. Tahtsin muidu surfama minna, kuid kahjuks päevad ei sobinud. Kuid randa jõudsime helistas Gaelle meile. Nad olid mõned rannad edasi sõbra juures korteris (ööbisid seal, paari päeva pärast koju minek). Rannad on omavahel jalgteega mereäärtmööda ühendatud ning igaüks saab nautida kauneid merevaateid. Otsustasimegi sinna jalutada. Kokku võttis see meil aega 2h, ilma pausideta. Kord, kui ma üritasin kõrgustesse minevaid treppe vältida, sest peale Sinimägesid oli mul natuke siiber nendest, ning otsustasin rannaäärest mööda kive minna, saime taaskord kivi-mägironimist teha. Asi läks ainult hullemaks. Paar kohta olid väga keerulised. Ma natuke palvetasin, kui Chie plätedega mööda kive ukerdas, kus ruumi täpselt suurele varbale ning kahele sõrmele. Mul õnneks olid kinnised jalanõud. Kui välja arvata üks korralik marrastus mu sisejalal, mille ma enda lolluse tõttu sain, läks kõik ilusti. Aega ainult võttis :)

Rannad oli ilusad, tunduvalt privaatsemad kui Bondi ning paras väikeste lastega sulberdama minna. Mitte kõik muidugi, kuid ülerahvastatud Bondiga võrreldes tundusid kõik imelised lahesopid. Gaelle ning tema poisi Clement’iga sõime lõunat ning kuna ilm oli super sättisime end rannaliivale. Käisin ujumas. Pärast tagasi hostelisse, kiiruga soeng pähe ning kui küüned lakitud asusime jala ooperimajja. Jõudsime väikse higistamiseg õigeaegselt. Ooper oli mõnus, omaette elamus, kuid nüüd tahaks nt Viini ooperit võrdluseks proovida. Kuna oli Itaalia keeles ega siis väga aru saanud. Üks koht oli eriti „põnev“, kui kõik laval rohkem kui 5ks minuiks magama jäid. Kogu saal nokkis, mina eriti. Aga muidu jäin rahule :) Hea meel oli ka, et ma mingeid tobedaid summasid Ooperimaja sise-tuuri eest välja ei käinud. Seest täpselt sama ilus kui väljast lähedalt vaadates, ehk... kole.
9ndal pakkisime kimpsud kokku ning sättisime end teele Hunter Valleysse, kus lootsime miljoneid viinamarjakorjamisega kokku ajada :D:P

Sinimäed 1-5 jan

Eriti suureks üllatuseks ei olnud, et paljudel teistel reisijatel oli meiega samasugune plaan – ilustulestik Sydneys ning siis Sinimäed. Üsna raske oli hostelit saada, kuid meie õnneks mitte väga paljud ei olnud oma reisi alguseks valinud 1. jaanuarit. Nii et ikkagi joppas. Saime hosteli rongijaamale väga lähedale, 5 min kõndimist. Chie magas esimesed 2 ööd mingis väga imelikus ruumis, mida tavaliselt üldse ei kasutata, kuid kuna hostel oli nii täis, siis topiti sinna ka inimesi. Tema oli ainuke tüdruk 8st inimesest. Talle oli see ikka paras katsumus, ei ole ju enne võõraste meestega ühes ruumis maganud ning nüüd tema veel ainuke tüdruk. Ega ta väga magada saanud. Ma ise olid tüdrukute toas. Muidu oleks võinud ju ruumid ära vahetada, kuid Chie toas oli mul ikka väga kohutav allergia, kõik see tolm ja mustus ning õhku ei olnud absoluutselt.

Sinimägedes oli vihmaperiood ning kohutav niiskus oli igal pool. Ka asjad kotis niiskusid, muust rääkimata. Esimesel päeval said jalanõud vihma tõttu läbimärjaks, need ei kuivanud isegi 5ndaks ära, kuigi ma neid enam ei kandnud. Ülejäänud päevad käisin paljajalu. Päris mõnus oli mudas kõmpida. Kohutavalt suuri veelompe oli palju ning mõnusa irooniaga paterdasin rahulikult läbi lompide kui kõik ülejäänud kümned turistid üritasid oma valgete jalanõudega kuidagi kuiva ning puhta jalaga läbi pääseda. Irwww.

Sinimägedes nägin üle pika aja korralikku rohelust. Aiad on korralikud, enamikel lilled kasvamas, rohi on roheline jne. Väga mõnus.

Esimesel õhtul ei teinud me midagi muud erilist, kui et läksime vara magama, et hommikul uue hooga vara alustada.

Plaan oli kõigepealt infokeskusesse minna ning kaart hankida, keskusesse oli jupp maad minna. Poole tee peal oli mingis pargis kaart, ma tegin ettepanekud vasakule tõmmata ning mööda rada infokeskusesse jalutada ning homme saame poole pealt alustada, ei pea mõttetult edasi-tagasi kõndima. Mõeldud-tehtud. Tõsine takistus ilmnes rajale saamisega. Mööda autoteed jõudsime omadega välja Buddha-munkade elamispaika. Kõndisime paremale mööda autoteed (T-ristmik), et leida sissepäär rajale, ei leidnud. Kuna munkade juures oli turiste, siis ma tegin järelduse, et sealt saab ka äkki rajale, pmst on seal väike mets vahel, õigemini suht kõrvuti. Läksime tagasi asja uurima. Vaatasime väheke munkade juures ringi ning asusime mingile rajale mis suundus metsa poole. Teel nägime ühte töölist ning munka. Viimane võttis jutuotsa üles. Muudkui naeratas ning küsis oma särava naeratusega, et kas läheme matkama? Tal oli täpselt selline naeratus, mis ajab kulmu kortsu ning sa mõtled, et midagi on mäda. Chie muidugi leidis, et ta on lihtsalt kena inimene. Minul siiski ei andnud süda rahu, eriti see viimane küsimus matkamise kohta, ta nagu sisemiselt irvitas omaette. No väga ei lasknud ennast häirida ja jätkasime teed. 20m pärast sai selgeks mida see munga-ahv naeratas – tee sai otsa. Sealt läks jah mingi sissekasvanud rada metsa, kuid see ei olnud ikkagi turisti-rada. Põhimõtteliselt oli meil natuke maad otse läbi metsa minna ning risti ees peaks õige rada olema. Taaskord sai kinnitust, et ei ole tähtsust, mis rahvusest on inimene või missugune on tema sotsiaalne kuuluvus – inimene on inimene. Ei ole tähtsust, kas oled eestlane või asiaadist buddha munk - igal pool leidub häid ja halbu inimesi. Kuigi munkade ning nunnadega seostub ikkagi headus ning rahulikkus. Stereotüüpidele vaatamata tuleb ettevaatlik olla.

Eriti tahtmist tagasi minna ei olnud, sest me endiselt ei teadnud, kust rajale pääseb. Enamikke turiste ikkagi sõidab ühest vaatepunktist teise. Peale meie olid mõned üksikud hullud, kes tõesti matkasid. Vaatamata Chie väiksele puiklemisele juhtisin meid sellele sissekasvanud rajale. Kõik oli märg, aga me olime rohkem usside pärast mures. Ega see naljaasi ole. Paganad ju mürgised! Katsusime hästi raske jalaga käia. Chie tegelikult väga kartis, kuid kuna ta üritab kogu aeg kõva mutt olla ning miljon korda on mulle öelnud „I’m tough“ või „My friends are tough“, (ma tõesti ei tea, miks talle kõva mutt olemine nii oluline on, tegelikult on ta täiesti tavaline, samuti ka tema sõbrad), siis ta väga ei piuksunud. Kuid ega ma kurda, sest enamikel juhtudel tähendab see seda, et kuigi ta on hirmul või väga väsinud, ta siiski ei virise ega hädalda ning teeb kõik kaasa. Vahel on ta küll näost täitsa laip ning kui ma tulen uue ideega, et „oh, me võiksime veel sinna põigata, ma hirmsasti tahan veel jalutada“, siis ta nägu veelgi rohkem laibastub. Me küll teeme oma matka, kuid ma siiski üritan selle võimalikult kerge ning lühikese hoida.

Usse Chie kardab hirmsasti. Vähem kui 10 mintsa pärast leidsime õige raja. Koht oli turiste täis, aru ei saanud, kust nad kõik välja hüppasid. Meie suundusime paremale, 3 õe ning infokeskuse poole. Pean ära mainima, et sinna infokeskusesse me ei jõudnudki ei sel ega ka järgmistel päevadel, õhtul küll jalutasime sealt mööda, aga kell oli siis juba 7 õhtul ning see oli suletud. Hostelist oli meil mingi kaardinärakas, mis eriti kuskile ei kõlvanud, kuid oli siiski kasuks.

Rajad on üldreeglina korralikult märgistatud. 3 õde leidsime üles. Korralikku padukat tuli. Mul oli jällegi õnneks ema suur keep kaasas. Nii et ainult jalad said korralikult vett. Tegelikult võttis meil 3 õe leidmine kauem aega, silt oli, me olime mingis eendis ning õdesid ei olnud kuskil. Hiljem selgus, et õed on järjest ning me olime esimese õe jalamil ning seetõttu ei näinudki peidus olevaid õdesid. Suundusime mööda „Giant Stairs“-i allamäge. Olid küll nimele vastavad kohutavad trepid. Endiselt padukas, libe, väga kitsas ning väga järsk ja turiste oi kui palju. Siiski tänasime igal sammul, et me ei pea ülesmäge minema. Peale treppe jätkasime matka paremale ning muudkui kõndisime ja imetlesime. Õdesid ei olnud kusagil. Leidsime vaid sildi „Kolme Õe All“. Ahah, et siis kuskil sealt metsast ülevalpool nad asuvad... ja meie ikka ei näe :D Egas midagi jalutasime edasi, plaan oli jalutada kuni rongide ja tõstukiteni ning siis mäest üles ja tagasi 3 õeni, kus asub ka infopunk ning kus lõppeb meie esimese päeva teekond. Alguses mõtlesime need õhu-transpordid ka ära proovida, kuid me ei olnud nõus 30 taala selle sama vaate eest välja käima. Jällegi üks ülehinnatud turstiatraktsioon laiskadele austraallastele ja muulastele. Meie muudkui kõmpisime ning nägime ilusat loodust. Vihm andis ka hooti rahu. Vahel olime rajal ainule meie, siis sai ka kähkukas pissipeatus tehtud :D

Tagasiteel kõndisime praktiliselt künkaharjal ning leidsime lõpuks ka õed üles :D

Teisel päeval otsustasime alustada samast punktist ning kõndinda vasakule. Autotee pealt kõndisime vasakule, lootsime ikkagi rajale sissepääsu leida, ei leidnud ja läksime tagasi. Mungad olid ka pühapäeva puhul kinni. Kõndisime õdede poole mööda teed. Ei paistnud lootustki olevat rajale saada. Ma nägin mingis suvalises kohas sissetallatud rada, mis oli meie suunale sobiv. Otse rajale. Läbi metsa jälle, et see ei olnud siis mingi matkarada, lihtsalt kellegi poolt sisse käidud. Künkast alla. Otsustasime selle valida, saime jällegi oma põied ka kortsu lastud ning hetke pärast olimegi taas rajal. Seekord siis teekond vasakule. Lõpuks leisime ka sissepääsu. Teede ristumiskohas, kaardile seda loomulikult märgitud ei olnud, meie olime sellest enne 10m kaugusel, kuid sissepääs jäi natuke kurvi taha ja me andsime enne alla. Nojah, vähemalt saime põit kergendatud. Asi seegi.

Peaks ütlema, et me olime oma kuupäevadega väga õnnelikud. Eelmisel päeval oli küll pilvi palju, kuid udu ei olnud. Seekord hommikul oli selge paar tundi ning terve ülejäänud päeva vahtisime hallikas-valget seina. Vahel kuulsime, et ahah, siitkohast peaks koske nägema. Alguses oli muidugi naljakas ja huvitav, kuid päeva lõpu poole hakkas ära tüütama. Eriti kahju oli nendest vendadest, kes ainult ühe päeva endale Sinimägede jaoks olid bronninud ja mitte midagi ei näinud.

Kuna meile tõesti meeldib jalutada, siis kehvale ilmale vaatamata oli tore. Mõlemad jäime rahule. Sattusime ka mingisse x-kohta, kust oleks ülesmäge pidanud tagasi ronima ning seejärel ringiga, läbi aleviku ühele poolsaarele pääsema, kuid mu silm leidis jällegi mingi raja. Chie puiklemisele vaatamata pressisime end sinna. Saime kuskile majadevahele. Kaart ei aidanud üldse enam, usaldasin oma vaistu ja mõistust ning vedasin hädaldavat Chiet endaga kaasa. Õnneks olime täpselt õigel teel ning olime kõvasti lõiganud. Väga tore. Sadas ikka veel. Ma tol päeval suurte lootustega keepi kaasa ei võtnud, oli ainult vihmavari. Tänu taevale padukat ei tulnud nii et saime hakkama.

Poolsaare tipust tagasiteel tuli mõte, et vbl peaks poest ka läbi hüppama, ma tahtsin ühtesid tosse proovida (jätsin oma närakad tööjalatsid Berrisse, nüüd on uusi vaja), hommikul nägin neid, poole hinnaga, st 25 taala, kerged ning väga hingavad. Kuna olin paljajalu, siis ei saanud neid proovida. Poed pannakse varakult kinni, pühapäev. Olime omadega teises alevikus, vbl 4-5 km kõndida. Mõtlesin, et äkki pressime ära, kui tempot teeme, hostelist läbi ning poodi. Jumal kuulis meie palveid ning üks täiesti suvaline tädi korjas meid autoga peale ning saime hostelisse (tal ei olnud nii kaugele üldse asja, aga lihtsalt oli väga abivalmis). Me vist nägime ikka väga haledad välja :D

Sain oma sussid kätte. Ülirahul omadega. Ei hõõru, laiad ehk mu jalgadel on piisavalt ruumi ning hingavad. Noja valged loomulikult... :( Ei tahtnud üldse mõeldagi, et nendest saavad minu tööjalatsid. Need olid lihtsalt niii head!!! Korrutasin endale, et tööjalatseid ma kannan 8h päevas ning rassin tööd teha ja need peavad olema head! Mis siis et seda punast mulda enam kunagi valge sees välja ei saa.

Kolmandal päeval sõitsime rongiga kolmandasse alevikku, eesmärgiks Wenthworth koski näha. Seekord olime ilma kaardita, tänud Chiele, kes need õhtul kotist välja võttis. Ei olnud hullu tegelikult. Chie ironiseerimisele vaatamata tegin raja aluses olevast suurest kaardist pilte ning hiljem kasutasime orienteerumiseks minu kaamerat. Praktiliselt jätkasime teed ikka mööda sedasma kuristikku, kus olime eelmistel päevadel olnud, vaated olid praktiliselt samad, lihtsalt teise nurga alt. Nii et lõppkokkuvõttes ei jäänud midagi nägemata. Ja palju koski!!! Ilusaid koski!!! Väga ei sadanud, väga pilves ei olnud, palav ka ei olnud. Ideaalne. Suure kuumaga oleks tegelikult 3x hullem olnud. Ma olin endiselt paljajalu, kossid isegi ei teinud sellist nägu, et kuivavad. Haisema hakkasid hoopis. Nuuks.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kuupäevadega läks õnneks. Järgmine päev küll oli ilus, kuid kõige olulisem oli ikkagi esimene päev ning 3 õde ja siis oli nähtavus okay. Kõndida saime kõvasti ja ainuüksi see tegi meid õnnelikuks. Muu ei olegi väga oluline. 3 õde muuseas on väga väiksed. Ja kui sinna talveperioodil minna, võid 100-taalase tuur võtta, kuid ikkagi näed ainult kuivi koski. :P

Järgmisel päeval tagasi Sydneysse.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Sydney!!!

Bussisõit Adelaide’st Sydneysse kulges üle Canberra. Netist sai odavam variant ostetud, nii et Canberras oli 3h aega. Saabusime sinna hommikul vara, nii et praktiliselt kõik oli veel kinni. Vahepeal tekkis väike segadus, arvasime et sama bussiga läheme Sydneysse ning kui bussijuht meie kotte maha hakkas tõstma protestisin häälekalt, kuid bussijuht oli veendunud, et Canberra on õige koht. Õnneks oli kõrval üks suvaline vend, kes teadis, et teine buss läheb 3h pärast. Tegelikult läks apsakas isegi hästi, sest Chie istus rahulikult bussis ning ma ei teagi, mida mina seal väljas kosserdasin. Muidu oleks veel kotid maha jäänud ning meie edasi sõitnud (tegelikult nad ikka kontrollivad, kas keegi kotid üles korjab).

Kiirustasime bussi pealt maha ning seejärel tuli ilmsiks, et Chie-kullakene on meie bussipileti ära kaotanud, buss oli muidugi lännu. Pagan. Õnneks oli Macis üksik meesterahvas oma läppariga ning minu ilusa küsimise peale saime netti ning oma meililt sain vajalikud koodid kätte ja suuremat hullu ei olnud. Nüüd ma hoian piletid kogu aeg kindlalt enda käes, Chie loovutab vabatahtlikult :)

Bussiga saime Sydney lennujaama. Bussijuht ilusti küsis, kas sise-lennujaam või välislennud. Kuna sõbrad tulevad Jaapanist, siis valisime loomulikult viimase. Peale 20 mintsa oma suurte kottidega mööda lennujaama tiirutamist ja liftidega sõitmist turgatas Chiele pähe, et nende Jaapani lend maabus tegelikult Cold Coastil ning nüüd on ju tegemist siiski siselennuga. 4 taala pidime välja käima, et üks peatus rongiga ühest lennujaama osast teise saada. Ma alguses tahtsin ikka jala pressida – ei ole ju võimatu ülesanne või mis? Aga üks lennujaama töötaja vaatas meie kotte haleda pilguga ning väitis, et rong on ainuke võimalus. Rahulolematuna läksin infopunkti, et lennujaama kaart saada. Hirmus tõreda tädi käest sain tigeda vastuse, et kaarti ei ole! Ma ei lasknud ennast hirmutada ning nõudsin kaarti edasi. „Turvalisuse kaalutlustel ei ole ühtegi kaarti!“. No mida veel!!! Singapuri lennujaama kaart on kenasti netis olemas ning varakult saab valmis vaadata, kuhu täpselt pead oma kodinatega minema, samuti teised lennujaamad. No tuli see 4 taala välja käia, egas midagi. Oma 3 ootavat sõpra leidsime seejärel ilusti üles, ootasid meid nagu pupununnud oma suurte kohvritega. Igavesti vahvad tüdrukud.

Järgmine suurüritus oli takso saamine. Tegelikult on asi mõnusalt organiseeritud, tarastatud järjekorras ootad oma järge ning onud organiseerijad vaatavad, et igaüks saaks vajamineva takso. Meie olime natuke problemaatilised – 5 inimest kõik väga suurte kodinatega. Ei pidanud siiski väga kaua ootama. Ma sattusin taksos nö viimasesse ritta koos kottidega istuma. Üsna kohe märkasin, et mu iste (terve see suur 3 inimese iste) ei ole korralikult kinnitatud ning sõidab edasi-tagasi vastavalt pidurdamisele või kiirendamisele. Ma lihtalt hoidsin oma jalgu üleval ning palvetasin, et õnnetust ei juhtuks. Nii minule kui ka Chiele tundus, et takso läks väheke ringiga meie motelli, kuid 100% kindlad ei saa olla, et teine, otsem variant oleks parem olnud, kui ta üleüldse oleks otsem olnud.

Ma ikka veel ei suutnud uskuda, et järgmised 4 ööd maksan ma 50 taala öö eest. Tõesti ei saanud aru, kuidas see siis nüüd juhtus. Motell oli väga kena ning tegelikult üldse ei kahetse. Hea oli vahepeal normaalsetes tingimustes elada. Hiljem tuli veel välja, et pühade ajal tõusevad backpackerites voodi hinnad isegi kõrgemale kui motellides. Nädal peale pühi oli ühes kesklinna backpackeris 10 inimese toa üks voodi 35 taala öö. Tõsine röövimine. Ja loomulikult on kõik ruumid täis. Meie bronnisime novembris ja minu arust motellis isegi vabu tube. Lõppkokkuvõttes läks hästi. Motelli nimeks: Best Western Philip Motel.

Motellis kaua ei jokutanud, lasime kottidel käest kukkuda ning asusime linna avastama. Käisime turu peal, sadamas ning õhtu lõpetasime „Side Bar“-is.

Teisel päeva programmi alustasime „Wild World“-iga. 32 taala eest saime Austraalia loomi näha. Mul kahjuks ei läinud seekord üliõpilaspilet läbi. Väga kurb. Valus oli seda raha maksta, kuid tegemist ikkagi puhkusega. Ja no vähemalt on käidud.
Edasi põrutasime Kalaturule. Pakutakse ka valmistoitu. Mulle väga meeldisid väiksed kaheksajalad magusa tšillikastmega. Ülejäänu oli ka väga hea. Kui päike loojuma hakkas kobistasime ennast Sydney Tower’isse. Järjekord oli pikk, kuid juhtus nii, et nägime linnapanoraami just päikseloojangu ajal. Seekord sain õnneks üliõpilaspiletiga sisse. Mulle tegelikult linnakatused väga huvi ei paku, kuid jällegi – on käidud ning olen rahul. 1x elus võib.
Hiljaõhtul vedasime ennast kasiinosse. Mitte, et raha maha mängida, Jaapanis lihtsalt ei ole kasiinosid. No ja see oli ka täpselt selline nagu filmis näha saab.

Kolmandat päeva alustasime Bondi Beach’il. Meisterdasime lõunaks enda tehtud burgereid. Tüdrukutel rõõmu kui palju :). Head olid ka. Käisime ujumas, nautisime randa ning lasime end päiksel põletada. Tagasi linna saamine oli košmaar. Rahvast oli liiga palju ning busside süsteem oli täpselt nii „organiseeritud“, et inimesed seisid järjekorras, kuid iga järgnev buss peatus isekohas ning peale said järjekorra lõpus olevad inimesed. Samas järgiti väga piinlikult, et isegi mitte 1 inimene liiast pussis ei ole (turvalisuse kaalutlusetel, bussijuhi juurest peab 1,5m vaba ruumi olema. Ja nii sulgesidki uksed 3x meie nina all, 2x ei saanud ustele isegi ligi. Minul ei olnud probleemi bussi peale saamisega, harjunud pugemisega, kuid viisakad ja aeglased jaapanlased olid täiesti lootusetud. Kord sain mina üksinda peale, aga siis kobisin välja (pileti jõudsin juba ära komposteerida, kuid organiseerija-onu ütles, et see on okay), edaspidi üritasin tüdrukuid tagant utsitada, 2tk said peale, kuid meie 3 enam ei mahtunud. Lõpuks võtsime teise bussi, millega sai Bondi Junctionisse, kus kõik selle piirkonna bussid peatuvad. Loomulikult bussijuhile minu komposteeritud pilet ei meeldinud. Oi ma olin nii tige! Vihapisarad jooksid, sest see narrus, mis Bondi’l toimus oli liiast mis liiast. Ja ma tundsin end nii võimetuna nende 4 jaapanlasega. Nad ei ole vist elusees trüginud. Järjekordselt sain kinnitust faktile, et jaapanlased on aeglased ning Nagasakist tulevad jaapanlased on kohe eriti aeglased (seda mainis mulle Chie ise ning mina saan korduvalt sellele ainult kinnitust). Vbl juhtus midagi nende geenidega peale tuumapommi plahvatust, ei tea. Ma ei olnud tige tüdrukute peale, see ei ole nende süü, et nad viisakad on, lihtsalt bussijaamas oli 2 organiseerijat meest, kes niisama vedelesid ning röökisid, et buss on täis ja rohkem midagi muud ei teinud. Ja inimesed muudkui jooksid ühest platvormi äärest teise. Kel kiiremad jalad ning teravamad küünarnukid, need võitsid.
Järgmine päeva sihtpunkt oli Opera House. Mina ja Chie saime ooperipiletite omanikeks!!! :D 105 taala istekoha eest, kust Itaalia-keelse ooperi Inglise keelset teksti lugeda ei näe. Kõige odavam pilet on 65 taala, kus pool vaateväljast on piiratud.

Näljastena kosserdasime sadamas ning üritasime infopunkti juhatuste järgi leid kohta, kus pakutakse känguru- ning krokodilliliha. Üles me seda ei leidnud, kuid hetkel, kui otsustasime linna tagasi minna, hakkas üks täiesti suvaline vend meiega rääkima ning ühtlasi mainis, et kohe, sealt samast tänavaotsast alla minnes leiame meeldiva Itaalia restorani. Seda me ka ei leinud, kuid leidsime väga mõnusa Saksa restorani. Väga head toidud olid, mango mahl ning capuccino olid lihtsalt jumalikud. Tüdrukud tellisid erinevaid õllesid, nt mango-õlu. Söömiseks võtsime suure 75 taalase kahe-inimese erinevate lihade ja vorstide taldriku. Jagasime viieks. Kuna tegemist oli lihaga, pluss hapukapsas, kartul ja veel pudi-padi, saime kõik kõhud täis. Väga hea oli ka. Siiamaani uneleme vahel selle restorani toitude üle. Kallis ka muidugi, teist korda väga ei kannata minna.

Neljanda päeva hommikupoolikul käisid tüdrukud šoppamas ning meie Chiega asjatasime linna peal. Vaatamata minu korduvatele kinnitustele, et pikniku paigas on ka kell 7 õhtul piisavalt vaba ruumi ei suutnud Chie hirmudele vastu panna ning me olime platsis juba 5st. Tegime piknikku ning ootasime. Tüdrukud said lõpuks aega omavahel rääkida, muidu olid päevad kiired ning niisama aega lobiseda ei olnud. Mina lasin tibakese silma looja.
Ilutulestik oli väga ilus. Tõesti – ilutulestike nautimuse tipp!

Minu jaoks oli imelik, et kohe peale ilutulestikku hakkas rahvas aktiivselt kimpsusid-kompsusid kokku pakkima ning kiirustati kodu poole. Ei mingit kallistamist ning ükteisele Head Uut Aastat soovimist. Eks siseringis ikka öeldi, kuid massilist kallistamist küll näha ei olnud. Mina kallistasin Jaapani tüdrukud käik läbi. Peale Chie kallistas ainult üks tüdruk südamest vastu, teised 2 olid kuidagi imelikud – mulle lõpuks koitis, et Jaapanlased vist ei kallista. Chielt sain hiljem sellele kinnitust. Nojah. Tüdrukud jäid reisuga väga rahule, meie Chiega niisamuti. Päevad olit tihedad ning tegusad. Käisime mitmes kohas, kuhu ise ei oleks läinud, kuid sellegi poolest oli tore, hinnaklassile vaatamata. Kogu raha maha ei laristanud, nii et kõik jäi normi piiresse.

Motellis oli kolmel jaapanlannal 2,5h aega, siis oli aeg tagasi kodu poole sõitma hakata. Meie magasime 8ni, pakkisime kimpsud kokku ning sättisime end linna poole. Plaan oli Berri rahvaga kokku saada, kes idee järgi nautisid Bondi Beachil grillimist ja ujumist. Ilm oli külm ja vihmane. Keegi telefonile ei vastanud. Meie ei viitsinud mööda linna oma suurte kottidega joosta ning ehku peale kuskile ronida, nii et pakkisime end rongi peale, siht Sinimägedesse.