Hommikul sutsu peale 10 alustasime tripiga. Siht oli alguses Adelaide’i, kust korjasime Kurumi peale. Ostsime vajaliku toidumoona ning võtsime sihi põhja. Plaan oli täpselt selline, et sõidame nii kaugele kui jaksame ning leiame ööbimiskoha. Helenilt sai laenutatud matsakas kaart, kus peal ka kõik Austraalia tasuta pikniku ja/või ööbimiskohad. Tasuta kohtades me eriti ei ööbinud, sest see üldiselt tähendas ka duššivõimaluse puudumist. Meil küll oli staffi varutud, et saame vajadusel ka ilma veeta hakkama, kuid v.ä esimene päev ja öö oli ilm kogu aeg väga palav ning me higistasime Riki konditsioneerita autos nagu loomad.
Leidsime kena ööbimiskoha karavanpargis. Telgid olid meil olemas ning vajalikud potid-pannid, pliit ja gaas ka, nii et söögiga muret ei olnud. Kiirnuudleid oli ka piisavalt:). Esimeseks õhtuks oli meil kana, mille grilli peal üles soojendasime. Maitses väga hästi. Öösel oli sutsu külm, kuid saime hakkama. Ööbimiskoha hind oli normaalne, 6 taala + 2 elektri eest. Mul olid muidu kõik akud täis, aga teised kahjuks nii ettenägelikud ei olnud ning neil karjus. Aga see pisiasi :)
Hommikul võtsime suuna Flinders Ranges’i. See jääb küll õigest kiirteest kõrvale ning hiljem on vaja ümber suure järve kaarutada, kuid otsustasime võtta riski ning selle asemel, et pärast sama teed tagasi tulla, kasutada kruusateid ning jätkata sõitu põhja.
Flinders Ranges oli äge. Sinna läheks kunagi isegi tagasi ukerdama. 1 päev ei olnud kindlasti mitte piisav, kuid meil oli ajalimiit ning see üks päev on pikaks ajaks meeldiva mälestusena mällu sööbinud. Praktiliselt terve päeva turnisime mööda kive ülesmäge, kuni selle üle 1000m kõrgendiku vallutatud saime. Iseenesest ei olnud see tegelikult meie eesmärk, me tahtsime lihtsalt ringi vaadata, aga läks nii ning kõik olid sellega rahul. Mina sain aru, et ka täiskaskasvanuna saab ukerdada, tuleb lihtsalt vastavasse kohta minna ning keegi ei vaata sind imelikult:D
Kiskus hilja peale ning otsustasime ööbida sealsamas, ettenähtud telkimisalal.
Hommikul jätkasime sõitu suurt naudingut pakkuval kruusateel. Kokku kasutasime kruusateid üle 600km, vbl isegi 800km. Auto meil suht vana ning kui pagassi lahti tegime, siis alguses ei leidnud oma kotte tolmu alt üles :D
Peasiht oli Cooper Pedy, kuid see oli 1,5 päevatee kaugusel. Aga ega kohale ei jõua, kui minema ei hakka, nii et aega me ei raisanud. Hommikul vara üles ja tuld! See oli väga meeldiv, et kellelgi hommikul vara tõusmisega probleeme ei olnud. Õnneks pidas ka Riki vastu. Ta miskipärast ärkas väga vara üles. Ja kuna tema kogu aeg sõitis, siis ei saanud ta kunagi päeval magada. Eks reisi lõpuks keeras ikka väheke ära, jõi energiajooke ning pressis edasi.
Tee peal midagi väga huvitavat ei näinud, peale liiva, kruusa, miraažide, keeristormide ning üksikute „linnadega“, kui neid võib nii nimetada. Kaardi peale on nad märgitud, kuid reaalsuses kujutavad ühte-kahte putkat, millest üks on baar ning teine bensukas, mõlemad peatee kõrvale püsti aetud. Sellest ei saa ma siiamaani aru, kus need inimesed elavad, kes baari tulevad, sest ümbruses ei olnud mitte ühtegi maja näha. Absoluutselt mitte ühtegi.
Õhtul ühest sellisest kummituslinnast läbi sõites tuli politsei meile järgi. Tegi kontrollpuhumist. Väga kena meesterahavas oli – nii igas mõttes :P:D;). Kuna meil bensuosuti näitab nulli kui auto seisab, siis muretses ka meie heaolu pärast – järgmine bensukas on 200km kaugusel. Me olime omadega korras ning sõit jätkus probleemideta.
Kiskus juba väga pimedaks ning meil oli ööbimiskohta vaja. Ajasin Heleni kaardi pealt näpuga järge ning leidsimegi ühe „eksklusiivse“, vabat loodust armastava ala. Väga paljudes sellistes kohtades on postkast ning ümbrik, kuhu tuleb raha panna (hinnad on ära toodud inimese kohta) ning see siis postkasti libistada. Mingit valvet ei ole. Mina oleksin muidugi maksmata sellistes kohtades ööbinud, kuid Riki vana sindrinahk kohe jooksis maksma (ja hästi ausalt oli vaja kirja panna, mis rahvused jne – märkuseks, et ma olen alati hästi ettevaatlik, sest kui midagi juhtub ei ole raske leida seda ühte autot, mis sellel õhtul seda teed läbis).
Nii et Riki maksis raha ära ning siis asusime valdusi üle vaatama. Sääski oli miljoneid! Koht ise oli täielik peldik. Ei dušši, ega korralikku WCd ega midagi. WC oli kuivkäimla, kuid ilma tuleta. Põhiprobleem olid sääsed, Riki ja tüdrukud oleksid hirmsasti edasi sõitnud ning proovinud mõnda teist võimalikku kohta. Mina tahtsin tegelikult jääda, sest olin Kurumile nö lõkkeõhtu lubanud, kuid kuskil karavanpargis seda teha ei saa. Lõkke tegemine oli küll kategooriliselt keelatud, kuid mul oli trumm kaasas ning niisama saab ikka istuda. Õnneks ei olnud makstud raha võimalik enam kätte saada, mis oli 10 taala inimese kohta – täielik röövimine!!!!! Max 5 oleks sellise koha kohta, kus mitte midagi ei ole. Vaesed näljarotid nagu me oleme, rahast oli kahju ning jäime sinna. Sääskedega võideldes saime kuidagi ikka telgid püsti, ma tegin sääsepeletamise tantsu ja mängisin trummi, kuid kahjuks see väga ei aidanud. Riki ikka pressis peale, et me peame lõkke tegema. Mingid lõkke-kohad seal ikka olid, sellised metallist künad. Looduse armastaja nagu ma olen pressisin vastu, kuid mu sõna jäi alla. Olin küll omadega väga närvis, sest päeval küttis üle 40 ning teadaolevalt jäävad söed veel väga tükiks ajaks hõõguma ning me võime juba 100-de km-te kaugusel olla kui õnnetus tärkab.
Igatahes tegime lõkke (kedagi teist seal ööbimas ei olnud) ja panime kartulid ning sibula fooliumiga lõkkesse küpsema – väga maitsev tuli, eriti koos Jaapani majoneesiga (see on ainuke majonees, mis on ligilähedane meile tuntud majoneesiga, ülejäänu on mingi Austraalia rämps, magus ja mõttetu). Nii et lõkkeõhtu sai ka peetud, mängisime trummi, sai isegi tantsu tehtud ning karated harjutatud :) (Jaapanis õpivad praktiliselt kõik lapsed karated. Ega see paha tee, sest jaapanlased ei tantsi ning lastele väga hea füüsilise ja hingelise vormi arendamise vahend). Kurumi ise oli tegelikult väga väsinud, mõnda aega sai tähti vaadatud – neid oli triljoneid ning väga eredad – ilus, ja siis kobisime tuttu ära.
Hommikul avastasime, et seal on isegi dušši võimalus, ainult et sooja vee saamiseks tuleb tuli alla teha. Riki muidugi seda tegigi. WC juures, mis ei olnud telkimisalale teab-mis-lähedal olid ka kraanikausid, millest ma öösel kõvasti potiga vett lõkkeasemele vedasin. Vaatamata sellele, et ma kogu meie küna veega üle ujutasin, siis hommikul oli see ikka veel soe. Olin täitsa mures, Riki ise oli õhtul purjus ning keeras ära magama, nii et ma võtsin lõkke kustutamise enda hooleks. Hommikusele lõkkele valasin ka liitrite viisi vett. Siiamaani ei ole suurest põlengust kuulda olnud, nii et peaks kõik hästi olema.
Chiega panime hommikul pead tööle ning mõtlesime, kuidas raha tagasi saada, sest 10 taala on ikka liig-mis-liig. Oli näha, et keegi oli enne meid ka üritanud, kuid kardetavasti ebaõnnestunult. Minul oli teipi, keerasime selle puuoksa ümber nii, et tippu jäi kleepuv pool. Püüdsin mis ma püüdsin, aga kätte sain 2 taala ja 20 senti. Ümbrikud ei hakanud külge, sest need olid liiga rasked ja suured. Chie pani oma Jaapani ajud ragisema ning peale suuri ponnistusi ja ebaõnnestumis saime oma ümbriku kätte!!!! Mu eestlase hing läks äksi täis ning küsisin, et äkki saame veel? Ja oh õnne! Saimegi ühe ümbriku veel! Seal oli sees 20 taala. Ülejäänud ümbrikud jätsime rahulikult postkasti, meil oli piisavalt. Mingeid süümekaid ma ei tunne, sest no... koha omanikud on selle täiesti ära teeninud. Hiljem sai selle lisa-raha eest head-paremat ostetud. Rikile me ei julenud öelda, mida konkreetselt tegime, aga rääkisime kogu aeg „lisarahast“ ning eks ta midagi ikka mõikas :)
Hommik käes ja nautisime oma kruusatee mõnusid edasi. Vahel nii jubedalt raputas, et turvavööd läksid lukku, ma olin korra täitsa jännis, sest see läks liiga väikseks ning ma ei saanud end väga liigutada :)irw Kuna Riki, macho-mees nagu ta on, sõitis ikka roolist kahe sõrmega kinni hoides, või mängis rooli peal trummi, siis korjasime ikka päris palju suuri kive üles. Kogu sellel rapsimisel oli tulemus ka – parempoolne tagakumm läks eikellegimaal lõhki. Muidugi oli meil tagavarakumm olemas ning kuna auto oli kukununnu Saksa poisi Maurice’i käest ostetud, siis loomulikult tagavarakumm ei sobinud. Poldikohad olid nihkes. Õnneks on seal ei-kellegi-maal mitmeidki autosid liikumas ning head inimesed aitasid Riki 5km kaugusele autoremondikohta, kust ta kummi sai. Kuna Riki oli piisavalt rõhutanud, et mehel on mehe kohustused ning naisel naise kohustused, siis otsustasin mina ülbelt oma naisekohustuse-õigusi kasutada ning ei vaevanud oma pead selle probleemiga enam ning tegin väikse jalutuskäigu (meil oli eelnevalt vaidlus selle üle, kas saame vähemalt ühe väikse jalutuse teha, sest muidu istume terve päeva autos, Riki oli muidugi jalutuskäigu vastu).
Lõuna paiku vallutasime opaali pealinna Coober Pedy. Linn ise paistab täiest masendav. Tühermaa ilgelt suurte „mullahunnikutega“ nii kaugele ja kaugemalegi kui silm ulatab. Kunagi oli plaan sinna ööseks jääda, kuid aeg pressis peale ning ma olin oma allergia pärast mures, kui me seal maa-all peame ööbima. Võtsime opaali-tuuri, jäime sellega rahule ning põrutasime edasi. Riki vahetas igaks juhuks teise tagakummi ka ära.
Ööbisime Marlas. Kõige parem hinna-kvaliteedi suhtega ööbimine kogu reisi jooksul. Tagasiteel peatusime seal uuesti. 5 taala eest bassein, väga korralik dušširuum, muru, rahulik jne. Ainuke mure oli, et seal olid väga kurjad ja näljased sipelgad. Sel ajal kui meie kokkasime, tegid nemad meie jalge all suurt kogunemist ning värske-liha jahti. Kahjuks pidasid nad jahti meile. Mul olid plätad jalas. Vaatamata Riki veenmisele, et need saatana-loomad ei hammusta, nad siiski tegid seda ning väga valusalt. Ausalt öeldes kardan ma suuri sipelga-masse siiamaani. Nad lihtsalt tulid massiga peale ning järasid sind. Ei aidanud ka see, kui hüppasid kogu aeg, sest mõned ikka hakkasid külge. Ja väga ei aidanud ka see, kui korralikud jalanõud jalga panin. Kohutav. Ohhhh, ei taha seda väga meenutada.
Hommikul vara jälle üles ning panime ajama. Muud suuremat plaani ei olnud kui ainult Ulurusse jõuda. Tee peal trehvasime inimesi, kes sealt just tulid, peaks ütlema, et vaimustuse asemel valdas neid pettumus. Taustaks nii palju, et Uluru asub aborigeenide rahvusalal ning kogu ümbrus on rahvuspark. Rahvusparki sisenemiseks tuleb 25 taala inimese kohta välja käia. Rahvusalale jääb ka Kata Tjuta, mis ideeliselt on sama – monoliitkivid, kuid need on väiksemad, eriliseks teeb see, et nad asuvad kõik koos. Piletit on sul aega 3 päeva kasutada. Seda me uurima ei hakanud, kas on ka tasuta võimalik rahvusalale pääseda :).
Ulurusse saabusime umber 3 paiku päeval. Otsustasime 3h jalutuskäigu teha, 1,5h ühele poole ning 1,5 tundi teisele poole. Terve kivi ümber on võimalik tiir teha, kuid selleks peab nii 9h aega varuma. Hirmus palav ja lämmi oli, kärbsed kiusasid ning vaade oli.... kivi. Eks sellest ka see pettumus, sa maksad 25 taala selle eest, et kivi näha. On muidugi võimas ning eriline, kuid kui sa 15 min jalutad, siis on praktiliselt kivi olemus olemas. See on Austraaliale väga-väga omapärane, et kõik vähegi võimalikud huviobjektid on nii üle reklaamitud, et inimesed ootavad midagi väga-väga erilist, mida täpselt, seda ei tea nad isegi. Ma õnneks olin valmistunud selleks, sest kellegi kodaniku suust ei kuulnud ma mingit kiidulaulu, keegi trippi muidugi maha ka ei laitnud. Ütleme nii, et kord elus võib. Ja huvitav on ta muidugi. Lihtsalt kui keegi Austraaliasse lühiajaliselt reisima läheb, siis soovitan midagi põnevamat ja ilusamat ette võtta. Sõbrad-tuttavad kõik kinnitasid, et tasuta sissepääsuga Kings Canyon on neist kolmest kõige huvitavam (asuvad Austraalia mõistes suht lähestikku üksteisele). Mul on lihtsalt väga hea meel, et me siiski tuuri ei pidanud võtma ning meil Riki olemas oli.
Uluru otsa me raskete ilmastikuolude sunnil (temp üle 40) ronida ei saanud, ega ma tahtnudki. 3h rasket rühkimist, et siis.... kõrbe näha. No ja kuna see on ikkagi aborigeenide pühapaik, siis suuremas osas austusest nende uskumuste vastu.
2 väga olulist „must-do“-d Ulurus on selle päikseloojang ning –tõus. Uluru läheduses väga karavanparke ei ole, ainult üks, mille kasuks me ka otsustasime. Kuskil niisama telkida tegelikult ei tohi. Oma ööbimise eest pidime pea 20 taala igaüks välja käima. Röövimine. Täiesti tavaline karavanpark. Õhtul läksime päikseloojangut vaatama. Mina arvasin, et me vaatame, kuidas päike kivi taha vajub, aga tegelikult vaadatakse, kuidas kivi värvi muudab. Ilm oli pilves ning enamus läksid pettunult juba väga vara minema. Mina keerasin kivile selja ning tegin päikseloojangust endast paar head pilti :). Hommikul ajasime end hästi-hästi vara üles, et päiksetõusu näha. Põhimõte on sama – värvide mäng. Alguses me olime kohas, kust päike tõusis kivi tagant, kuid kuna ikka väga igavaks kiskus (pilvi ega mingit erilist värvidemängu ei olnud ning peaks ütlema, et täitsa tavaline päiksetõus oli:)), siis läksime sinna, kus enamus rahvast. Päike oli juba üsna kobedalt taevakaares, mingid värvid olid jah, aga sellest ma küll aru ei saanud miks selline asi „must-do“ listis on. Pilte sai ikka klõpsitud.
Tagasi karavanpargis pakkisime asjad ning suundusime Kata Tjuta’sse. Kuna tõotas jälle üle 40 visata, siis mida varem jalutamisega alustame, seda parem. Mõned rajad on väga kuuma ilma puhul isegi suletud. Meil läks õnneks, ette nähtud ringteest valisime sellise suuna, et hiljem need jubedad tõusud olid meile laskumised. Aga selle eest olid meil teised jubedad tõusud:) Ilus oli küll, huvitav. Jäin väga rahule. Seltskond oli ka mõnus, nii et jälle üks kena päev.
Kuna me seal kallis kohas enam ööbida ei tahtnud, siis võtsime suuna Kings Canyon’isse. Ma kilomeetreid ja aega kahjuks täpselt ei mäleta, kuid sõit kestis nii umbes 4h, loodan, et väga puusse ei pane. Parkisime end Kings Canyonile kõige lähemal asuvasse karavanparki. Odav see koht just ei olnud, kui parem ikka kui Uluru, ning seal oli jällegi bassein, nagu ka Marlas!:) Mina jätsin seekord bassu vahele, sest peale Marlat oli mul nahal midagi ekseemitaolist, jubedalt sügeles ning väga imelik oli. Kord nägin sama jama ühel Eesti tüdrukul Berris, kes sai ka selle bassust.
Riki kokkas meile korraliku õhtusöögi (üldiselt õhtsöök oli meil alati korralik ning nälga ei pidanud kundagi tundma, kiireks lõunaks sai vajadusel riisipalle valmistaud, sinna lisatakse misiganes sataffi sisse (Jaapani või Korea) ning maitseb külmana väga hästi). Tähti sai ka vaadatud, kuid seekord oli neid tunduvalt vähem. Õnnelikena tuttu, et hommikul vara jälle ajama panna.
Kings Canyon ON ilus! Väga ilusad ning huvitavad vaated, kogu see „Lost City“ ning muu. Õnneks-õnneks meile kõigile meeldis jalutada ning nautisime oma aega. Palav oli ka hullult muidugi. Mul oli alati 2x1,5l vett kotis. Ahjaa, kuskilt tuuri-kirjeldusest lugesin, et Kings Canyonis saab mingites allikates ujuda. Me võtsimegi oma ujumisvarustuse kaasa, õnneks kummirõnga jätsin koju, õnneks, sest kogu vesi mis me leidsime oli mingi väike sogase veega lomp. Eks see oleneb hooajast ka, kuid ujuma ei läheks ma seal kummalises vees ka suure vee puhul. Hooaeg on vaatamisväärsuste puhul päris oluline. Sa võid võtta tuuri, et näha ilma veeta koski Sinimägedes (ma oleksin selle „õnne“ osaliseks saanud, kui plaanisin augustis korra Sydneysse tuuritama minna, kuid õnneks raha nappis:)).
Kings Canyoniga sai meil praktiliselt tuuri eesmärk läbitud. Kunagi oli plaan ka Alice Spings ära näha, mis jääb veelgi rohkem põhja ning sõit sinna ja tagasi võtab terve päeva. Meil aega natuke nappis ning mina olin valmis Alice Springsist loobuma, kuid meie muidu vaiksed jaapanlannad võtsid sõna ning ma pressisin tüdrukute tahtmise läbi ja nii saigi ristis vasakule, üles põhja poole keeratud. Austraalia südamesse saabusime hilja õhtul. Linn oli üllatavalt kena. Ootasin jällegi kiirteed ning kahte lobudikku, kuid majad olid väga ilusad, mõni park isegi. Tekkis tunne, et siin võiks ju isegi pikemalt vbl kunagi peatuda. Peale suuri ringitamisi mööda linna leidsime lõpuks ka öömaja, ikka karavanpark. Sattus täitsa oko koht.
Päiksetõusu möödumisel võtsime ette linnatuuri. Terve linn oli joodikuid-kodutuna-näivaid aborigeene täis. Nüüd sain aru, miks üks Eesti tüdruk neid kartis. On küll hirmsad. Lärmakad, riided on risa-räsa, ei näe väga inimese moodi välja.
Linna infopuntkis juhtus olema üks ülikena vend, kes muuhulgas, meie pärimiste peale, lahkelt seletas, kust saab loomuliku veelombi leida, et väike suplus teha. Koht asub nii 80km kaugusel Alice Springsist läände, tegemist on kaljude vahel oleva 50m sügavuse veeauguga, millel piisavalt mõõtmeid, et ujuda. Ilm oli väga-väga palav. Hiljem ei kannatanud liiva peal paljajalu üldse käia.
Minu jaoks oli see reisi tipp-hetk! :) Pladistasime seal päris mitu tundi. Jaapani tüdrukud ei ole kunagi Baywatchi näinud ning Pamela Andersoni pääste-jooksust ei tea nad midagi. Et see sai siis selgeks õpitud, nad sattusid päris vaimustusse :) Riki miskipärast meiega ei ühinenud, vedeles vaid lähedal oleva kivi peal ning mõtles-jumal-teab-mida :) Nalja sai, niiet päev oli jällegi väga korda läinud.
Pärast oli konkreetselt sirge tagasisõit lõunasse. Lõpuks leidsime üles ka soolajärve(d), millest enne ilma jäime. Tegemist tavalise järvega, kuid kuna nii kuiv on, siis vesi on kõik ära aurustunud ning ainult sool järgi jäänud. Vihmaperioodil võib sealt isegi vett leida. Natukene. Tahtsime ka ühte loodusparki jalutama minna, kuid kuna oli juba pime, siis mõtlesime vähemalt ööbida, aga tee oli kahjuks suletud (selle me tegime lahti), kuid peale kahe kuivkäimla ei olnud seal midagi ning telkimine ilma loata rangelt keelatud, mingit ilusat telkimisala seal ka ei olnud. Koht ei sobinud ning jätkasime otsinguid. Leidsime ühe teise võimaliku tasuta koha. Sõitsime sisse ning koht nägi masendav välja, väravas oli muidugi postkast jälle, kuid me tahtsime koha enne üle vaadata. Mingi onu hüppas lähedalasuvast majast välja, läks nii, et .... hea et kuuli tagumikku ei saanud. Täiesti kreisi vend. Panime sealt heaga minema.
Leidsin ühe veelgi lõunas asuva ööbimiskoha, rannast 100m :). Koht oli soodus ning kena. Kui välja arvata prussakad. Neid oli seal palju. Ilm paistis seal kogu aeg soe olevat (mina magasin väljas) ning prussakad jooksid igal pool ringi. Mina ei ole nendega tegelikult eriti kokku puutunud, kodus meil neid olnud ei ole, ühikas ikka paari väikest sai nähtud ning kahte pisikest nägin Tallinnas korteris. Ma ei osanud neist midagi arvata. Aga Chie kartis neid kohutavalt. Neil kodus olid ning ... ta lihtsalt ei kannata neid silmaotsaski. Tema siis valgustas mind natukene, missugused saatana-sigitised nad on. Ega ma väga ikka hoolinud, muigasin ainult. Kuni õhtul oli duššivõtmise aeg. Minu kabiinis passis üks. Tahtsin privaatsust saada ning üritasin teda veega minema ajada, kahjuks oli dušš jama ning poole ala paele vesi ei ulatunud. Tapma ka ei tahtnud kohe hakata. Ähvardasin, mis ma ähvardasin, aga prussakas väga ei liikunud, mulle tundus, et ta nagu sai aru, et ma ei mõtle talle tegelikult peale astuda. Lõpuks läks ta kabiinist välja ühisruumi, kus meil riided olid. Tal oli suurepärane võimalus tagasi tulla, kuid võtsin selle riski ning asusin end pesema. Samal ajal hinges natuke kartsin, et äkki prussakas tuleb ning hakkab mööda mu jalga üles ronima, rõve ikka ju! Iga imelik tunne nahal ajas ärevusse, aga ei, kõik oli okay. Kuni hetkeni, mil mul vasak jalg tõmbles äkki – see oli konkreetselt automaatne liigutus. Ma ei saanud aru, et prussakas mu jalga mööda üles jooksis, kuid jalg virutas selle elaja-looma automaatselt minema ning siis jõudis mulle ka kohale, mis juhtunud oli! Ai Raisk! Ma sain vihaseks. Mäletasin, et ühisruumis oli midagi pange taolist. Kiirelt tegutsedes, hoolimata oma alastusest ning hambaid pesevatest tüdrukutest läksin, haarasin pange ning neile veel kiirelt seletades, et ma tapan selle looma ära, asusin prussakat uputama. Ülesanne osutus tunduvalt keerulisemaks kui ma arvasin. Lasin ämbri vett täis ning vuhasin selle prussakale peale, kes veega äravooluaugu poole kihutas, ning siis... prussakas haaras esijalgadega veeaugu äärest kinni ja tuli tagasi!?!? Ning nii 4-5 korda. Mina sain ainult tigedamaks ning korrutasin „Ma tapan su ära!“. Nägin, et prussakas jääb tasapaisi nõrgemaks ning lõpuks läks igaveseks (loodetavasti) minema. Ma uhasin veel mitu korda vett veel peale, äkki tuleb tagasi. Selle peale on ikka veel hirmus mõelda. Esiteks see jube olevus nagu loeks mu mõtteid ja teeb täpselt seda, mida ma kardan ning siis ei sure ära kah veel! Kõik teised väiksed mutukad lähevad veega nagu naksti alla! Kui kogu sellele jamale lisada veel juurde Priidu lõpmatud jutustused tulnukatest ning sellest, kuidas nad meid kõikjal jälgivad ning kõik on nende kontrolli all, siis ma tundsin end küll väga kummaliselt. Kui tulnukad välja jätta, siis jõudis mulle ka lõpuks kohale, et prussakas on üks ütlemata tark prussakas. Sedasi esijalgadega end päästa ning kuidas ta enda tagasi vinnas – ega see ei olnud lihtne ülesanne!!! Ja ujus selili ning kõhuli. Jooksis mööda vett ja seina. Juubeeeee. Nüüd ma usun, et kui tulebki maailmalõpp, siis prussakad pääsevad. Õnneks tüdrukud väga suurt šokki ei saanud, kui mina seal porgand-paljalt ringi tatsasin :) Mul endal ei olnud prille peas ning mina ei näinud midagi :P;)
Hommikul käisime rannas sulistamas, siis sõitsime Adelaide’i, kus pidime Kurumi maha jätma, kuid kes peale mõningast veenimst otsustas viimaks siiski Berrisse tulla. 1ks ööks. Berrisse jäi ta lõpuks 2ks ööks. Koht talle meeldis, kuid tal oli Echucas töö ootamas. Kurumi Mildurasse (200km Berrist) sõidutamisega võis meie reisi lõppenuks kuulutada. Prantsuse-sõbrad olid meile tagasisaabumisel korraliku õhtusöögi valmistanud. See oli üks ütlemata tore üllatus, sest kõtu oli tühi küll. No ja me sõime ikka päris mitmeid kordi nuudleid.... ja riisipalle.... :)
Jäin igavesti rahule, olin liiga kauaks Berrisse jäänud ning aju hakkas juba imelikuks minema, reis tõi värsket õhku kopsudesse ning ma olin valmis veel mõnda ega Berri imelikke hosteli-managere taluma.
reede, 22. jaanuar 2010
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
Itaallaste kirumine
Nonii, lõpuks asusin mõningate inimeste pahandamiste peale blogi kirjutama. Minu ebaviisakas laiskuses tuleb Itaalia mehi süüdistada. Ja tegemist ei ole mitte mingi love-story’ga, vaid puhtselge vihaga :D Ma lihtsalt olen nende tegelaste peale nii tige ning kuna üks selline jobukakk oli meil Uluru-reisil kaasas, siis vaatamata sellele, et reis oli väga tore, ei saa ma reisikirjelduses Itaalia meestest mitte rääkimata jätta ning kuna peale reisi olin ma nii tige, et 3 nädalat ei suutnud Riki varjugi taluda, siis tundus mulle, et millal iganes ma blogi kirjutamise peale mõtlesin, et pool sellest tuleb üks suur kirumine. Nõnda ma siis lükkasin oma kirjutamist edasi, kuni rahunenud olen. Lõpuks ikka rahunesin, kuid kirjutada ikka ei tahtnud.
Otsustasin nüüd järjekordse pahase lugeja kommentaari peale, et ma kõige pealt kirjn need Itaalia kummi-m****d ära ning siis saan rahulikult oma tegemistest kirjutada :)
Alustan päris algusest. Kunagi ammu sai vahel kodus igavusest mitte-midagi-tegemise tujus olles Saladusi loetud. Päris mitu kurba kirjutist oli tulnud Eesti naiste sulest, kes Itaalia või Hispaania mehega abiellunud. Eks meil kõigil ole neid kuulujutte Itaalia meestest, kes alguses on mesimagusad ning kui sõrmus sõrmes, siis oled nende isiklik ori. Ööklubis sai vahel Itaalia meeste otsa komistatud, kuid igaks juhuks eemale hoitud. Kohates neid jubedaid olevusi Austraalias, olin ma nendest lihtsalt huvi pärast huvitatud. Siia tulevad ikkagi nö normaalsed tavainimesed, ning mul on võimalus neid oma tavapärases konditsioonis näha. Tahtsin teada, kas nad on tegelikult ka sellised, millisena kuulujutud neid kirjeldavad. Ette rutates võin öelda, et nad ongi täpselt sellised nagu meie arvame nad olevat. :)
Esimest itaallast Austraalias kohtasin Berris, eelmisel aastal. Peale selle, et ta on nagunii imelik inimene ning viimaste kuulduste järgi pede, on ta täielik itaallanne selle sõna kõige halvemas mõistes.
Enne üksikasjadesse laskumist pean mainima, et mul on natuke väärastunud huvi inimrassi kui sellise vastu. Ma olen väga sügavalt huvitatud inimloomusest, inimese mõtlemisest, käitumisest ning sellest, kui palju meid ümbritsev meid mõjutab. See viimane läheb eriti arvesse siis, kui ma kohtan kedagi täiesti ebanormaalse käitumiseg inimest, haige mõtlemisega tüüpi, mul tekib sügav huvi tema kui inimlooma vastu – kuidas ühest lapsest kasvas selline olend? Sajad küsimused lendavad mu peas, Millised on tema vanemad? Milline on tema suhe oma vanematega? Sõbrad? Kas tal oli raske lapsepõlv? Jnejnejne. Jälgin sellise inimese käitumist väga tähelepanelikult, üritan talle ligineda, temaga suhelda, temast rohkem teada saada. Kõlab nagu armuromanss? Mitte minu jaoks... minu jaoks on see puhas psühholoogia... Tavaliselt lõpeb kogu see jama järeldusega, et see on lihtsalt üks mõttetu tegelane ning ma katkestan kogu oma senise käitumise. Oma peas ma vahel ikka mõtlen nende inimeste peale, sest huvi aru saada, miks nad on sellised nagu nad on, on niivõrd suur.
Niisiis, Davide. Ta kõnnib nagu härga täis gorilla, kiilakas, raseerib kõiki karvu oma kehal. Näeb äärmiselt ülbe välja, kuid kui temaga rääkimist alustada, siis tundub ta rõõmus olevat, et keegi suhtleb ning siis ta kommunikeerub täiesti normaalselt. Temaga kohtudes oli mu esimene reaktsioon temast võimalikult kaugele hoida. Miskipärast märkas tema mind igal pool (eriti peale seda, kui me kõik võrku mängisime ning ilmsiks tuli, et ma karjun iga kord palli vastu võttes – ma ei saa sinna mitte midagi teha, aga ma vist siiski kardan palli :), no ja tennisemängus täpselt samamoodi). Mina temaga väga ei suhelnud, üritasin ikkagi eemale hoida. Ei olnud tema niburõngast ka väga vaimustuses, mida ta kahjuks tavatses minu ees liputada ning arvas, et näeb hea välja, kui minu ees eneserahuldamist harrastab. Kahjuks hakkas üks Inglise tüüp (õigemini puhtvereline India-Inglane) narrima, et meil midagi susiseb. Tööd mul ei olnud, midagi teha ei olnud ning suurest igavusest mõtlesin kaasa mängida. Päris aus olles, tahtsin ma teada saada, mis tunne see on, kui keegi paneb sind endasse armuma ning siis lõpus ütleb, et tead, see kõik oli nali. Olin seda filmis näinud ning ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on. Arvasin, et see on nende eesmärk. (Olin suht kindel, et hea tunne see ei ole, aga ma teen pidevalt selliseid „katsed“, sõitsin mõnda aega Tallinnas jänest, sest tahtsin teada, mis tunne see on, kui vahele jääd. Lõpuks jäin vahele ning peaks ütlema, et ülisitt tunne oli. Rahas ka ei võitnud. Nii et tunne oli eriti sitt :))
Tüüpide rõõmustamiseks tegin näo, et olen salamisi Davidest huvitatud. Jälgisin teda, kui ta kuskile läks jne. Võin kohe öelda, et meie vahel mitte midagi ei juhtunud, sest järgmisel päeval arvas Davide, et kuna ma olen temast sisse võetud, siis ma võiksin tema nõusid pesta. Mul läks igasugune mängutuju ära!!!! Kõige hullem on see, et tema oli asjaga tõsine, tema ei teadnud, et ma niisama lolli mängin. Kas sedasi näitavad siis Itaalia mehed oma armastust?!?!?!?! Gaaaaad. Oi, ma olin tige. Tema nõusid ma loomulikult ei pesnud. Davide ikka üritas minu ees igal võimalikul hetkel oma uhkusi liputada, alustades oma kaunistatud nibust ning lõpetades valge tagumikuga. Tema üritas mind basseini uputada mina hammustasin teada jalast.
Berrist läksin ma minema Echucasse. Nädal hiljem oli tema platsis. Minu üllatuseks oli ta sõbrana täiesti okay vend, kuid kahjuks ta siiski arvas, et ma võiksin tema nõusid pesta ning ma lõpetasin temaga suhtlemise. Tema vist arvas meie vahel ikka miskit olevat, sest kui ta nädala pärast minema end sättis, passis ta hetke mil kahekesi oleme ja andis ühe korralikku kalli.
Peale sellist „kenat“ itaallast olin ma nende prussakate vastu eriti alarmeeritud. Suhelda võib, jah, aga elusees ei midagi enamat.
Tagasi Berris. Juulis tulid meile 2 itaalia kutti. Ma kohe heaga ei teinud nendega tegemist, kuid tigeda pilguga jälgisin, kes nad sellised on. Üks on kõige suurem laiskvorst, keda ma eales näinud olen. Tõeline itaallane. Õllepudelit ikka jaksab suu juurde ise liigutada, ülejäänu tuleb küll kõik ette ja taha ära teha. Sõber kokkas kogu aeg. Sellest vennast ma rohkem ei räägi, kuid selle-eest kirjutan palju palju sõbrast.
Sõbra nimi on Riki. Nädalase skännimise tulemusena võisin öelda, et need 2 venda ei ole tüüpilised itaallased. Nad ise korrutasid ka seda (kuigi teises kontekstis.) Riki kokkas kogu aeg, kogu aeg oli rõõmus, vilistas, oli lahke kõigiga. Täitsa okay poiss. Kuulas, mis talle öeldi ning esimesel korral olin meelitatud, kui ta kokates minu käest küsis „Sina kui naisterahvas oskad öelda kui palju ma peaksin panema....“. Tundus loogiline järeldus, et vähemalt ta reskpekteerib naisterahva sõna ning sa ei ole lihtsalt koer. (Ahjaa, nõusid ta pesi ning päris mitu korda kiskus minu nõud mu käest ja pesi ära;)). Tegelik saladus on see, et naise koht on köögis!!!! Väljaspool kööki on naine mitte keegi. Ja isegi köögis ei anta sulle rahu. Esimene kord, kui mul kõik alarmid tööle läksid oli siis, kuid Riki valmistas järjekordselt Itaalia pizza taigent ning tainas oli kõvasti-kõvasti kerkinud, seda oli juba niiga palju, kuid Riki kavatses seda järgmisel päeval küpsetada (kell oli nii 11 õhtul). Küsis minu käest: „Mida ma peaksin tegema?“. Vastasin laisalt, mitte hoolides „Ma ei tea“. Poiss läks kohe tigedaks „SINA oled naine!!! Sina PEAD TEADMA!!“. Kivistusin samal hetkel ning läbi hammaste sai surutud: „Sa võid taigna tagasi alla tampida“. Riki oli kohe äksi täis, oh võin kaa või. Üks Itaalia tüdruk oli köögis ning tema nägu läks ka Riki käitumise peale imelikuks. Tüdruk on pärit lõuna Itaaliast ning seal on konkreetselt nii, et kui tüdruk abielluda tahab, siis peab isa või venna käest küsima... nad on kõva 100 aastat ajast maas. Põhjas, kust Riki pärit on, on asi normaalsem, kuid siiski..... Tüdrukul on nüüd Inglise poiss ning ma üldse ei imesta mispärast. Poiss tal hea ja korralik, tüdruk ise tüüpilisele itaallasele kohaselt natuke laisavõitu.
Peale seda õhtut ma enam väga ei arvanud, et Riki nii tore poiss on.
Sõbra Kurumiga oli ammu räägitud, et nii augustis läheme koos Ulurusse. September oli ammu käes, kuid mul oli töö, millest ei tahtnud loobuda. Mõni aeg Ku lihtsalt ootas minu järgi, kuid siis sai ka töö. Tasapisi ikka rääkisin Ulurust ning tuli välja, et ka Chie tahab minna, otsustasime kolmekesi koos minna. Muidugi oleks parem, kui oleks keegi autoga, tuleb tunduvalt odavam. Transport on ülemõistuse kallis Austraalias. Kuidagi möödaminnes sai Riki käest küsitud (tal on auto), äkki ta tahab ka minna, poiss oli kohe entusiasmi täis. Nii saigi otsustatud, et okt lõpp või nov algus, kui Rikil on 2 nädalat pausi töö juures, siis teeme tripi ära. Kõik oli hästi. Sain aru, et Riki plaan on lihtsalt sõitma hakata ning siis vaadata, mis saama hakkab. Mina tahtsin kindel olla, et kui me juba sellise tripi ette võtame, et siis midagi väga olulist kahesilmavahele ei jääks. Nii tegingi mina uurimustööd. Kohe alguses mainisin Flinder Ranges’i. Riki kuulas ja noogutas (hiljem tuli välja, et pea on tal tühi kast ning kogu mu jutt läks kõik musta auku).
Oktoobri lõpp oli lähedal ning kuupäevad oli vaja paika panna. Alguses mõtlesime nii 28 okt startida, kõik olid sellega nõus, kuid üks tüdo ütles, et me peame Halloweeni Berris veetma, sest see on üks ülitore pidu. Nii saigi ümbermõeldud ning kuupäev 2. nov kindlaks määratud. Poolteist nädalat enne starti hakkasid probleemid. Mina rääkisin, et meil on min 10 päeva vaja. 2 nädalat tundus kõigile üle mõistuse ning 10 päevaga oldi rahul. Riki boss ei olnud 10 päevase pausi üle õnnelik, et vbl hakkavad juba 6 või 7 nov korjama ning temal on siis Rikit vaja. Mina olin nõus Halloweeni peo vahele jätma. Asja tegi raskemas asjaolu, et Kurumi oli endiselt Victorias ning tema pidi päev varem startima, kuid tal oli ka vaja enne bossiga läbirääkimised pidada. Ütlesin Rikile, et ta räägiks bossiga, et mis siis, kui 29 stardime. Kui meil on isegi 8 või 9 päeva, siis lihtsalt pressime ja teeme ära! Riki muidugi jokutas farmeriga rääkimisi, sest vana on kuri ning Riki muudkui ootas õiget momenti. Kui ta lõpuks rääkis, siis rääkis ikkagi 2.nov-st ja mitte üldse mitte midagi 29st nagu ta mulle lubas ja üle korrutas. Igatahes, ei olnud asi ikka veel kindel. Ta pidi veel rääkima. 29, neljap mainis Riki, et ma võin hakata asju pakkima. Meil olid kiired ajad ning rohkem ma teda too päev ei näinud, ega ka järgmisel. Kurumi sai infromeeritud ning asus plaanime, kuidas meiega Adelaide’s kokku saada. Laupäeval rääkis Chie, et kle Margareta, miski jama on Rikiga. Hiljem Rikit köögis nähes, tüüp alguses naeratas sellist vastikut naeratust ning siis hakkas, et tema on minu peale väga pahane, et mina organiseerin ilma temata ning tema mitte miskit ei tea, et farmer lubab tal siis ära minna, kui üks töö on lõpeatud ning see ei ole kohe kindlasti mitte 2. nov. Oi, ma olin tige!!!! No kurat!!! Kogu aeg oli räägitud 2. nov. Eriti mures olin ma Kurumi pärast, et tal äkki bussipilet juba ostetud. Õnneks ei olnud ning startida saime me 3. nov. Ning me saime need 10 päeva.
Pühapäeval teatas Riki, et meil tuleb koosolek. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest parem kõik enne ära rääkida, kes mida tahab ning reisiplaan kokku panna. Enne koosolekut oli mul ilge jäätise isu, mida mul oli, Chie oli ka huvitatud ning viisakusest panime Rikile ka. Läksime jäätistega koosolekule. Mina ja Chie asusime mõnuga jäätist sööma. Riki oli hästi tähtis enda arust, istus seal nagu hõimupealik ning väga tugeva hääletooniga kuulutas (käega laksu vastu põlve lüües, et oma sõnu rõhutada): „Nii Margareta! Räägi, mis meie plaan on!“. Õnneks on mul natukene koosoleku pidamise kogemust ning väga rahuliku ja tavalise häälega, kuid samas koosoleku juhataja hoiakuga vastasin: „Riki, alusta sina. Mis on sinu plaan“. Selle lause peale vaju noormees sõnaotses mõttes kühmu ning äbarikult pobises: „Mul ei ole plaani.“ Mina jätkasin: „Aga räägi, mis on sinu ootused, mida sa tahaksid näha, tahaksid sa palju kõndida või...? Näiteks minu jaoks on väga oluline, et me teeme jalutuskäike, kuidas Sinuga on?“ „Jah, jalutada mulle meeldib“ Mina: „Chie?“ Chiele meeldib ka jalutada :) Asi lõppes täpselt sellega, et mina rääkisin, mis mul plaanis on – olin kogu ajaplaneeringu teinud mõningaste lõtvade kohtadega, aga et vähemalt suured tegemised saaksid tehtud ning arvestatud, et üks päev oleme siin, siis sõidame ning teine päev läheb siin. Kõik olid mu plaanidega nõus, kellelgi midagi lisada ei olnud. Reis võis alata.
Uus „tore“ üllatus tuli meil reisihommikul. Riki oli väga ilusti asjad autosse pakkinud. Väga ilusti tähendab seda, et kahvlid-noad olid ühes karbis, teised pudinad teises karbis jne. Ehk kõik karbid olid pooltühjad ning auto oli juba Berris täiesti täis, Kurumile ei olnud isegi istumise ruumi, tema kottidest ning toidumoonast, mille plaanisime Adelaide’s osta ei saa üldse rääkidagi. Riki ise oli enda üle väga uhke, sest tema töötas enne laos ning tema on pakkimise meister ja paremini pakkida lihtsalt EI SAA!!!! Gaaad help miiiii!!!!! Adelaide’ini on 2,5h sõitu nii et me Chiega ei hakanud tõmblema.
Mina istusin ees ning auto sõitis kogu aeg poolenisti kraavis. Valge teeäärt tähistav jutt oli meil pidevalt kõhu all. Riki hoidis rooli kahe sõrmega ning auto sõitis absoluutselt kogu tee Berrist kuni Austraalia keskmesse Alice Spingsi ja tagasi slaalomit. Kaasa arvatud ka Adelaide, kus auto pani stabiilselt üle kahe sõidurea. Väga tihti on ühes suunas minevate kahe rea vahel mingid jullad (nii et sa tunned, kui üle sõidad) ja Riki muudkui luges, et kui palju neid ikka tee peal on. Kui kaks rida koos keeravad ning tema oli välimises, siis ta konkreetselt lõikas sisemisse ritta ja hiljem vajus rahulikult oma ritta tagasi. Jube!!! Pole elu sees niimoodi autosõitu kartnud. See oli ka „äge“, kui kuristiku äärt mööda sõites nägin, et kuristiku äärel lohk ning meie selle üles korjasime ning ma väga selgelt aru sain, et me tõesti sõidame väga-väga ääre peal. Rikil on lihtsalt silmamõõt sassis. Sain sellest Ulurus aru, kus meil oli vaja putka ette sõita, et pilet saada ning vend oli nii ärevil, sest ta arvas, et ei mahu autoga putkale lähemale, tegelt oli kaugel. Praktiliselt võib öelda, et tal on mootorratturi ruumitaju, foori taga olime pidavalt nii, et meie eesseisva auto kõrvalistuja külg oli vähemalt otse mulle näkku, aga enamasti meie auto keskele. Ja seda ka siis, kui eesseisev auto, oli juba täpselt valge juti kõrval. Meie kõrvale ei mahtunud kedagi. Kui keegi hull mahtuski, siis Riki hüppas rooli taga, ta tõesti kardab teisi autosid. Üldiselt teised autod natuke passisid meie selja taha ning siis sõitsid oma sõidureas olles meist kurviga mööda (st tegemist kahe paralleelse sõidureaga ühes suunas). Vahel lasti tuutu ka ning siis Riki vandus Itaalia keeles – Riki loomulikult ei teinud kunagi midagi valesti.
Niisiis Adelaide. Korjasime Kurumi bussijaamast peale ning suundusime jala poodi. Tulime oma kodinatega auto juurde. Me naised asusime kohe jama klaarima ning toppisime nt nuudlid pooltühjadesse karpidesse. Riki tõmbles ja närvitses, et me ju ajame kõik sassi!!!! Puksiski meid sealt minema – tema teab kuidas pakkida ja meie ei tohi näppida. Mul oli tast juba kopp ees ning lihtsalt irvitasin omaette. Chie ikka üritas, kuid peksti minema. Ma mingi hekt võtsin kätte ja surusin magamiskotid autosse. Oi, Riki läks põlema. Ta on täielik asjadepede – asju tuleb hoida. Ei aidanud ka minu kommentaar, et need on kõigest magamiskotid ja et nad on pehmed!!! Lõpuks ikka mahutasime kõik asjad ära, tüdrukud olid natuke kottide all, kuid sime hakkama. Mul õnneks lühikesed jalad ning osa staffi saime mulle jalgade alla panna. Õnneks reisi lõpuks sai Riki ikka pakkimise selgeks ning meil oli ikka ruumi ka. Siis ta oli muidugi eriti uhke enda üla. Gaad.
Sellega probleemid muidugi ei lõppenud. Flinders Ranges. Meil oli ütlemata tore tripp mööda kive üles mäkke ronides, kuid loomulikult võttis see aega. Plaan oli mingisugune ring teha, kuid Riki arvas, et on liiga hilja ning ilma meile midagi ütlemata võttis ette tagasitee, kaardi võttis enda kätte ning me ei olnud keegi päris kindel, kust meil see rada paremale läheb. Suht ruttu sain ma aru, mis tal plaanis on (oli meie kindel viimane võimalus paremale minna, kuid Riki sõna otseses mõttes tormas edasi). Kommenteerisin seda ning sain Riki terava vastuse, et hilja on ning me ei jõua kuskile minna. Selle peale läksin muidugi mina põlema. No pagan võtaks! Kui koos reisime, siis koos otsustame. Kui on hilja, siis on hilja ja loomulikult läheme koos tagasi. Ma küsisin alati kõigi käest üle, kas sobib või kas on kellelgi teist arvamust. Üldiselt ollakse nõus, aga kui ei olda, siis vaatame üle, mis põhjusel. Ning kui põhjus(ed) on head, siis loomulikult loobun mina oma arvamusest. Reisi ajal lõi kahjuks välja Riki tõeline loomus – naine on teisejärguline ning läheb sinna, kuhu läheb mees ilma küsimusi esitamata. Oi ma olin tige!!! Mitte selle pärast, et tagasi läksime, meil oli ülitore päev, vaid sellepärast, et Riki selle otsuse üksi vastu võttis. Ma pahandasin edasi, et kui me tagasi lähme, siis mille pagana pärast me niimoodi tormame?!?!?!?! Ma olin tige, kui ma olen tige, siis ma olen üliaeglane. Ma võin pungestada, kui palju ma tahan, asjad lihtsalt ei edene. Mu ema peaks väga hästi teada, kuidas ma ikka suutsin 3 päeva ühe väikse peenra taga istuda ja seda rohida. Kusjuures ma rohisin kogu aeg. Tigetsesin omaette, kõmpisin ning nautisin ilusat loodust. Riki ja teised arvasid, et ma olen väsinud. Miskine paus haaras Riki mu koti enda kätte, hakkas 2-meetriste sammudega astuma ning arvas, et on nüüd kõva džentelmen. Mul oli tegelikult kotikandmisest selg märg (ilm oli ikkagi päeval väga palav) ning kuna ilm jahenes, siis ilma kotita võttis selja võdisema. Riki sellest aru ei saanud. Ma lihtsalt jooksin talle järgi, jätsin mulje, et tahan midagi oma kotist, kuid tegelikult ajasin koti endale selga.
Esimest korda elus sain ma aru naisõiguslastest. Kuni selle hetkeni ma ikka mõtlesin, et tegelikult on ju kena, kui sulle ust avatakse. Kuid olgem ausad, Eesti mehed on ikkagi kenad Inimesed ning naine on neile Naine ja mitte koera koer. Esimest korda ma tundsin, et ma parem tassin oma raskeid kotte, kuid vähemalt on mul õigus oma arvamusele! Vähemalt on mul õigus mõelda! Mul on õigus küsida!
Üldiselt ma püüdsin oma suuvärki tagasi hoida, sest ei tahtnud reisi ajal kakelda. Jaapani tüdrukud on kenad ning Jaapani inimesed püüavad alati hästi kenad teistega olla ning peamiselt nende pärast ei tahtnud mingit jagelemist. Et kui Riki eelmisel õhtul arvas, et me peame veel varem välja minema kui muidu ning kui kõik olid valmis ja tema hakkas siis autot puhastama, siis üritasin ikka viisakalt öelda, et hakkaks õige minema. Muidugi on kena, et ta auto korras hoidis, kuid oli täiesti vale aeg seda puhastada. Väga palju aega raiskasime selle alla, et Riki ei öelnud kunagi kuhu ta läheb. Tal on ikka täielik suhtlemispuue. Nt tema läks hommikul vara randa, meie tegelesime söögiga ning siis ootasime, millal tema tagasi tuleb, et koos süüa ja hiljem läksime meie randa ning Riki ootas meie järgi. Lõppkokkuvõttes leidis siis Riki midagi auto kallal nokitseda ning meie ootasime omakorda tema järgi. Suhtlemine oli ikka tõsine probleemiallikas. Näiteks, meie läheme WCsse ning Riki ei suuda need 2 min väljas oodata vaid kaob kuskile ära. 2x käisin ma teda meeste WCs otsimas ning teda sealt mitte leides läksime ja üritasime teisi kohti. Ja ta lihtsalt ei saanud aru minu pahandamistest, praktiliselt irvitas näkku, et ma olen ju siin. Kui 1x tüdrukud teda oodates väljas külmetasid, sest auto oli lukus (ta oli metsa alla midagi otsima läinud), siis oli pahane... ma ei saanudki aru mille peale, turtsus ainult hirmus tigedalt. Mõtlesin, et ma olen imelik, kui selliste asjade peale ärritun, aga isegi Chie sai pahaseks ning see on juba kõva näitaja. Mul viskas peale 2st korda kopa ette ning ma olin valmis asuma oma tegemisi tegema ning lasta temal meid otsida, kuid tüdrukud olid väga kohusetundlikud ning käisid ja otsisid Rikit. Siiski, Alice Springis pidi tema meid otsima (sest ta pidi kuskile oma teed kogu aeg tormama) ning peaks ütlema, et ta ei paistnud üldsegi õnnelik olevat :) Jajaaa, väga kurb :P:P:D
i-le sai ikka punkt ka peale tehtud tagasiteel. Nimelt reisi alguses unustas Riki, et tal lubas Adelaide’st ühele sõbrale Aasia poest moona osta. Sai otsustatud, et tagasiteel. Mul ei olnud sellega mingit pistmist ning poeskäigust ei olnud ma huvitatud, aga Chie oli, ta oleks ka hea meelega Aasia poodi läinud. No kuna oli kindel plaan poodi minna ning minu 6 taalased plätud olid suremas – iga hommiku vaatasin ja mõtlesin, et kas täna tuleb talla sisse auk. Täiesti mõttetud plätad, kõik okkad, millega pea terva lõunaregioon nii Lõuna-Austraalia kui ka Victoria kaetud on tulid läbi ja mis siis ilgelt valusad olid, kivid tundsin ka kõik ilusti ära. Et tuli hea mõte Adelaide’st uued plätad osta. Kuna teema oli aktuaalne, siis sai sellest pidevalt räägitud. Riki oma sõbra soovidest eriti midagi arvanud ning poodi ta minna ei tahtnud tegelikult. Aga seda ta meile ei ölenud. Ma valisin keskuse välja, et kust võiks kergalt plätasid saada, et ei peaks mööda linna otsima ning mis samas ka tee peale jääb. Et ühes ristmikus valime lihtsalt ühest kahest võimalikust kiirteest teise, tee tuleb sama. Riki muidugi nii ei teinud. Meie magasime autos. Sain juba ühe pissipausi ajal aru, et seep ei ole üldse mitte õige tee. Aga ei öelnud midagi. Adelaide’i lähemale jõudes küsisin kaarti vaadates, et kus me oleme, Riki urises vastu, et 16km Adelaide’st. Teadsin, et see on vale kiirtee. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu olnud, kui Riki oleks normaalselt rääkinud, et kle mina olen väsinud (ta sõitis terve tee, meil ei lubanud sõita – mul oli selle üle muidugi hea meel, me praktiliselt magasime terve tee. Tüdrukud tegelikult konkreetselt magasidki kogu sõiduaja :D) ja äkki saab plätad Berrist osta või võime mingi päev Renmarki minna. Sest no olgem ausad, plätasid saab Austraalias iga jumala poest osta, ei üllatuks kui neid varsti Mäkist ka saab :). Ja arvesse võttes fakti, et Riki pidi veel järgmine päev vara tõusma ja tööle minema, siis ei oleks minu suust küll ühtegi kommentaari tulnud. Võin paljajalu ka käia. Ainuke koht, kus ma tõesti ilma plätadeta hakkama ei saa on meie ühisduššid, kuhu mina oma paljast jalga ei pane. Aga sinna käivad need 6 taalased veel küll. Vähemalt järgmise päevani. Aga ei, Riki ei suuda sellist rasket suhtlemist ühe naisterahvaga läbi viia.
Minu kommentaari peale, et me oleme siiski valel teel ta tigetses ja mitte midagi ei öelnud. Ja ilma, et ikka veel midagi oleks öelnud sahkerdas ta end teele, mis viib kaubanduskeskusesse. Ise oli hirmus tige ja mina olin tige. No on jobu! Keskuse ette parkides üritas väga autoritaarse häälega teada anda: „Sul on pool tundi!“. Arvata võib, et see oli leil kerisele. „Pool tundi ei ole piisav“. Asusin rahulikult minema. Riki konkreetselt röökis: „Sa oled siin poole tunni pärast või muidu jätan su siia!!!“. Tule Appi!!! Lasteaed!!!!! Riki jätkas röökimist „Vaata mulle otsa!!!!“ Samal ajal mina jätkasin kõmpimist ning kalkuleersin, et mul on rahakott, mul on mobiil, ma tean, millist teed pidi pean minema. Alguses saan ühe suure teederistumiskohta hääletada ning siis paremale ja siis kogu aeg otse. Oleks ma üksi olnud, oleksingi täpselt 35 min keskuses pingi peal istunud ning siis hääletama asunud. Aga tüdrukud olid ehmunud ning asusid plätasid otsima. Surusin tüdrukute pärast oma uhkuse alla ning lõpuks otsin ka plätad. 30 taala. Nutsin pooleldi kui neid ostsin. Mul on väga teistsugune jalg ning enamike plätadega on mul jalg sisse poole üle pläta ääre. Miteme puhul tuleb see ilmsiks neid kohe jalga pannes, kus pool plätat on konkreetselt talla alt puudu, enamike puhul tuleb see hiljem välja. Nende plätade puhul on jalg ilusti otse. Kuid kahjuks ei pannud emotsioonide ülekülluses tähele, et neil on täeisti sirge ning tugev tald, mis minu pool-lampjalgadele üldsegi head ei tee. Nii et plätad ma sain, kuid õnnelik ei olnud teps mitte. Nüüdki käin väga tihti paljajalu plätad näpuotsas, sest jalad hakkavad valutama ning sääremarjadesse tulevad krambid. Kuid vähemalt ei tule okkad ning kivid läbi ja vähemalt on tugevad. Nii et las olla (Nüüdseks mul jalatallad juba nii tugevad, et okas ei tule ka paljajalu käies läbi:P:D hahaaa). Tüdrukud olid aja pärast närvis ning olime auto juures enne, kui pool tundi läbi. Riki hilines paar minutit ning ta oli väga õnnelik meid seal nähes. Mina konkreetselt vihkasin teda.
Tagasi Berris tüüp ikka üritas meiega samamoodi suhelda kui enne, kuid meie blokkisime. Tasapisi suutsin temaga vähemalt rääkida, sest meil on siiski ühised sõbrad, kuid isegi teised said aru, et midagi on ikka väga mäda. Riki ütles nende küsimiste peale, et tema ei tea, mis viga on. Sitta temaga.
Asjal on ka hea külg. Chiel sai ka Rikist täiesti kopp ette ning esimene õhtu Berris istusime privaatses nurgas ning lihtsalt kirusime Rikit taga. Meil oli nüüd midagi väga ühist ja mõnes mõttes tänu Rikile said meist väga head sõbrad. Hoidsime Chiega väga kokku, et hoida teinetiest Rikist eemal ning ... noh, nii see läks, et nüüd istume koos siin kaugel NSW pommiaugus Hunter Valley regioonis ning seljataga koostehtud väga mõnusad tripid :) Oleme 24h nokkapidi koos ning ikka mõlemad elus :) Ei oleks arvanud, et see minu puhul väga võimalik on, sest ma tüdinen inimestest väga kiiresti ning kui kedagi väga tihti näen, siis on pausi vaja.... :)
Nii palju siis nendest tobedatest itaallastest. Ainult 6 ja pool A4 lehekülge :D hahaaaa.
Järgmine kord tulevad asjalikud sissekanded :)
Otsustasin nüüd järjekordse pahase lugeja kommentaari peale, et ma kõige pealt kirjn need Itaalia kummi-m****d ära ning siis saan rahulikult oma tegemistest kirjutada :)
Alustan päris algusest. Kunagi ammu sai vahel kodus igavusest mitte-midagi-tegemise tujus olles Saladusi loetud. Päris mitu kurba kirjutist oli tulnud Eesti naiste sulest, kes Itaalia või Hispaania mehega abiellunud. Eks meil kõigil ole neid kuulujutte Itaalia meestest, kes alguses on mesimagusad ning kui sõrmus sõrmes, siis oled nende isiklik ori. Ööklubis sai vahel Itaalia meeste otsa komistatud, kuid igaks juhuks eemale hoitud. Kohates neid jubedaid olevusi Austraalias, olin ma nendest lihtsalt huvi pärast huvitatud. Siia tulevad ikkagi nö normaalsed tavainimesed, ning mul on võimalus neid oma tavapärases konditsioonis näha. Tahtsin teada, kas nad on tegelikult ka sellised, millisena kuulujutud neid kirjeldavad. Ette rutates võin öelda, et nad ongi täpselt sellised nagu meie arvame nad olevat. :)
Esimest itaallast Austraalias kohtasin Berris, eelmisel aastal. Peale selle, et ta on nagunii imelik inimene ning viimaste kuulduste järgi pede, on ta täielik itaallanne selle sõna kõige halvemas mõistes.
Enne üksikasjadesse laskumist pean mainima, et mul on natuke väärastunud huvi inimrassi kui sellise vastu. Ma olen väga sügavalt huvitatud inimloomusest, inimese mõtlemisest, käitumisest ning sellest, kui palju meid ümbritsev meid mõjutab. See viimane läheb eriti arvesse siis, kui ma kohtan kedagi täiesti ebanormaalse käitumiseg inimest, haige mõtlemisega tüüpi, mul tekib sügav huvi tema kui inimlooma vastu – kuidas ühest lapsest kasvas selline olend? Sajad küsimused lendavad mu peas, Millised on tema vanemad? Milline on tema suhe oma vanematega? Sõbrad? Kas tal oli raske lapsepõlv? Jnejnejne. Jälgin sellise inimese käitumist väga tähelepanelikult, üritan talle ligineda, temaga suhelda, temast rohkem teada saada. Kõlab nagu armuromanss? Mitte minu jaoks... minu jaoks on see puhas psühholoogia... Tavaliselt lõpeb kogu see jama järeldusega, et see on lihtsalt üks mõttetu tegelane ning ma katkestan kogu oma senise käitumise. Oma peas ma vahel ikka mõtlen nende inimeste peale, sest huvi aru saada, miks nad on sellised nagu nad on, on niivõrd suur.
Niisiis, Davide. Ta kõnnib nagu härga täis gorilla, kiilakas, raseerib kõiki karvu oma kehal. Näeb äärmiselt ülbe välja, kuid kui temaga rääkimist alustada, siis tundub ta rõõmus olevat, et keegi suhtleb ning siis ta kommunikeerub täiesti normaalselt. Temaga kohtudes oli mu esimene reaktsioon temast võimalikult kaugele hoida. Miskipärast märkas tema mind igal pool (eriti peale seda, kui me kõik võrku mängisime ning ilmsiks tuli, et ma karjun iga kord palli vastu võttes – ma ei saa sinna mitte midagi teha, aga ma vist siiski kardan palli :), no ja tennisemängus täpselt samamoodi). Mina temaga väga ei suhelnud, üritasin ikkagi eemale hoida. Ei olnud tema niburõngast ka väga vaimustuses, mida ta kahjuks tavatses minu ees liputada ning arvas, et näeb hea välja, kui minu ees eneserahuldamist harrastab. Kahjuks hakkas üks Inglise tüüp (õigemini puhtvereline India-Inglane) narrima, et meil midagi susiseb. Tööd mul ei olnud, midagi teha ei olnud ning suurest igavusest mõtlesin kaasa mängida. Päris aus olles, tahtsin ma teada saada, mis tunne see on, kui keegi paneb sind endasse armuma ning siis lõpus ütleb, et tead, see kõik oli nali. Olin seda filmis näinud ning ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on. Arvasin, et see on nende eesmärk. (Olin suht kindel, et hea tunne see ei ole, aga ma teen pidevalt selliseid „katsed“, sõitsin mõnda aega Tallinnas jänest, sest tahtsin teada, mis tunne see on, kui vahele jääd. Lõpuks jäin vahele ning peaks ütlema, et ülisitt tunne oli. Rahas ka ei võitnud. Nii et tunne oli eriti sitt :))
Tüüpide rõõmustamiseks tegin näo, et olen salamisi Davidest huvitatud. Jälgisin teda, kui ta kuskile läks jne. Võin kohe öelda, et meie vahel mitte midagi ei juhtunud, sest järgmisel päeval arvas Davide, et kuna ma olen temast sisse võetud, siis ma võiksin tema nõusid pesta. Mul läks igasugune mängutuju ära!!!! Kõige hullem on see, et tema oli asjaga tõsine, tema ei teadnud, et ma niisama lolli mängin. Kas sedasi näitavad siis Itaalia mehed oma armastust?!?!?!?! Gaaaaad. Oi, ma olin tige. Tema nõusid ma loomulikult ei pesnud. Davide ikka üritas minu ees igal võimalikul hetkel oma uhkusi liputada, alustades oma kaunistatud nibust ning lõpetades valge tagumikuga. Tema üritas mind basseini uputada mina hammustasin teada jalast.
Berrist läksin ma minema Echucasse. Nädal hiljem oli tema platsis. Minu üllatuseks oli ta sõbrana täiesti okay vend, kuid kahjuks ta siiski arvas, et ma võiksin tema nõusid pesta ning ma lõpetasin temaga suhtlemise. Tema vist arvas meie vahel ikka miskit olevat, sest kui ta nädala pärast minema end sättis, passis ta hetke mil kahekesi oleme ja andis ühe korralikku kalli.
Peale sellist „kenat“ itaallast olin ma nende prussakate vastu eriti alarmeeritud. Suhelda võib, jah, aga elusees ei midagi enamat.
Tagasi Berris. Juulis tulid meile 2 itaalia kutti. Ma kohe heaga ei teinud nendega tegemist, kuid tigeda pilguga jälgisin, kes nad sellised on. Üks on kõige suurem laiskvorst, keda ma eales näinud olen. Tõeline itaallane. Õllepudelit ikka jaksab suu juurde ise liigutada, ülejäänu tuleb küll kõik ette ja taha ära teha. Sõber kokkas kogu aeg. Sellest vennast ma rohkem ei räägi, kuid selle-eest kirjutan palju palju sõbrast.
Sõbra nimi on Riki. Nädalase skännimise tulemusena võisin öelda, et need 2 venda ei ole tüüpilised itaallased. Nad ise korrutasid ka seda (kuigi teises kontekstis.) Riki kokkas kogu aeg, kogu aeg oli rõõmus, vilistas, oli lahke kõigiga. Täitsa okay poiss. Kuulas, mis talle öeldi ning esimesel korral olin meelitatud, kui ta kokates minu käest küsis „Sina kui naisterahvas oskad öelda kui palju ma peaksin panema....“. Tundus loogiline järeldus, et vähemalt ta reskpekteerib naisterahva sõna ning sa ei ole lihtsalt koer. (Ahjaa, nõusid ta pesi ning päris mitu korda kiskus minu nõud mu käest ja pesi ära;)). Tegelik saladus on see, et naise koht on köögis!!!! Väljaspool kööki on naine mitte keegi. Ja isegi köögis ei anta sulle rahu. Esimene kord, kui mul kõik alarmid tööle läksid oli siis, kuid Riki valmistas järjekordselt Itaalia pizza taigent ning tainas oli kõvasti-kõvasti kerkinud, seda oli juba niiga palju, kuid Riki kavatses seda järgmisel päeval küpsetada (kell oli nii 11 õhtul). Küsis minu käest: „Mida ma peaksin tegema?“. Vastasin laisalt, mitte hoolides „Ma ei tea“. Poiss läks kohe tigedaks „SINA oled naine!!! Sina PEAD TEADMA!!“. Kivistusin samal hetkel ning läbi hammaste sai surutud: „Sa võid taigna tagasi alla tampida“. Riki oli kohe äksi täis, oh võin kaa või. Üks Itaalia tüdruk oli köögis ning tema nägu läks ka Riki käitumise peale imelikuks. Tüdruk on pärit lõuna Itaaliast ning seal on konkreetselt nii, et kui tüdruk abielluda tahab, siis peab isa või venna käest küsima... nad on kõva 100 aastat ajast maas. Põhjas, kust Riki pärit on, on asi normaalsem, kuid siiski..... Tüdrukul on nüüd Inglise poiss ning ma üldse ei imesta mispärast. Poiss tal hea ja korralik, tüdruk ise tüüpilisele itaallasele kohaselt natuke laisavõitu.
Peale seda õhtut ma enam väga ei arvanud, et Riki nii tore poiss on.
Sõbra Kurumiga oli ammu räägitud, et nii augustis läheme koos Ulurusse. September oli ammu käes, kuid mul oli töö, millest ei tahtnud loobuda. Mõni aeg Ku lihtsalt ootas minu järgi, kuid siis sai ka töö. Tasapisi ikka rääkisin Ulurust ning tuli välja, et ka Chie tahab minna, otsustasime kolmekesi koos minna. Muidugi oleks parem, kui oleks keegi autoga, tuleb tunduvalt odavam. Transport on ülemõistuse kallis Austraalias. Kuidagi möödaminnes sai Riki käest küsitud (tal on auto), äkki ta tahab ka minna, poiss oli kohe entusiasmi täis. Nii saigi otsustatud, et okt lõpp või nov algus, kui Rikil on 2 nädalat pausi töö juures, siis teeme tripi ära. Kõik oli hästi. Sain aru, et Riki plaan on lihtsalt sõitma hakata ning siis vaadata, mis saama hakkab. Mina tahtsin kindel olla, et kui me juba sellise tripi ette võtame, et siis midagi väga olulist kahesilmavahele ei jääks. Nii tegingi mina uurimustööd. Kohe alguses mainisin Flinder Ranges’i. Riki kuulas ja noogutas (hiljem tuli välja, et pea on tal tühi kast ning kogu mu jutt läks kõik musta auku).
Oktoobri lõpp oli lähedal ning kuupäevad oli vaja paika panna. Alguses mõtlesime nii 28 okt startida, kõik olid sellega nõus, kuid üks tüdo ütles, et me peame Halloweeni Berris veetma, sest see on üks ülitore pidu. Nii saigi ümbermõeldud ning kuupäev 2. nov kindlaks määratud. Poolteist nädalat enne starti hakkasid probleemid. Mina rääkisin, et meil on min 10 päeva vaja. 2 nädalat tundus kõigile üle mõistuse ning 10 päevaga oldi rahul. Riki boss ei olnud 10 päevase pausi üle õnnelik, et vbl hakkavad juba 6 või 7 nov korjama ning temal on siis Rikit vaja. Mina olin nõus Halloweeni peo vahele jätma. Asja tegi raskemas asjaolu, et Kurumi oli endiselt Victorias ning tema pidi päev varem startima, kuid tal oli ka vaja enne bossiga läbirääkimised pidada. Ütlesin Rikile, et ta räägiks bossiga, et mis siis, kui 29 stardime. Kui meil on isegi 8 või 9 päeva, siis lihtsalt pressime ja teeme ära! Riki muidugi jokutas farmeriga rääkimisi, sest vana on kuri ning Riki muudkui ootas õiget momenti. Kui ta lõpuks rääkis, siis rääkis ikkagi 2.nov-st ja mitte üldse mitte midagi 29st nagu ta mulle lubas ja üle korrutas. Igatahes, ei olnud asi ikka veel kindel. Ta pidi veel rääkima. 29, neljap mainis Riki, et ma võin hakata asju pakkima. Meil olid kiired ajad ning rohkem ma teda too päev ei näinud, ega ka järgmisel. Kurumi sai infromeeritud ning asus plaanime, kuidas meiega Adelaide’s kokku saada. Laupäeval rääkis Chie, et kle Margareta, miski jama on Rikiga. Hiljem Rikit köögis nähes, tüüp alguses naeratas sellist vastikut naeratust ning siis hakkas, et tema on minu peale väga pahane, et mina organiseerin ilma temata ning tema mitte miskit ei tea, et farmer lubab tal siis ära minna, kui üks töö on lõpeatud ning see ei ole kohe kindlasti mitte 2. nov. Oi, ma olin tige!!!! No kurat!!! Kogu aeg oli räägitud 2. nov. Eriti mures olin ma Kurumi pärast, et tal äkki bussipilet juba ostetud. Õnneks ei olnud ning startida saime me 3. nov. Ning me saime need 10 päeva.
Pühapäeval teatas Riki, et meil tuleb koosolek. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest parem kõik enne ära rääkida, kes mida tahab ning reisiplaan kokku panna. Enne koosolekut oli mul ilge jäätise isu, mida mul oli, Chie oli ka huvitatud ning viisakusest panime Rikile ka. Läksime jäätistega koosolekule. Mina ja Chie asusime mõnuga jäätist sööma. Riki oli hästi tähtis enda arust, istus seal nagu hõimupealik ning väga tugeva hääletooniga kuulutas (käega laksu vastu põlve lüües, et oma sõnu rõhutada): „Nii Margareta! Räägi, mis meie plaan on!“. Õnneks on mul natukene koosoleku pidamise kogemust ning väga rahuliku ja tavalise häälega, kuid samas koosoleku juhataja hoiakuga vastasin: „Riki, alusta sina. Mis on sinu plaan“. Selle lause peale vaju noormees sõnaotses mõttes kühmu ning äbarikult pobises: „Mul ei ole plaani.“ Mina jätkasin: „Aga räägi, mis on sinu ootused, mida sa tahaksid näha, tahaksid sa palju kõndida või...? Näiteks minu jaoks on väga oluline, et me teeme jalutuskäike, kuidas Sinuga on?“ „Jah, jalutada mulle meeldib“ Mina: „Chie?“ Chiele meeldib ka jalutada :) Asi lõppes täpselt sellega, et mina rääkisin, mis mul plaanis on – olin kogu ajaplaneeringu teinud mõningaste lõtvade kohtadega, aga et vähemalt suured tegemised saaksid tehtud ning arvestatud, et üks päev oleme siin, siis sõidame ning teine päev läheb siin. Kõik olid mu plaanidega nõus, kellelgi midagi lisada ei olnud. Reis võis alata.
Uus „tore“ üllatus tuli meil reisihommikul. Riki oli väga ilusti asjad autosse pakkinud. Väga ilusti tähendab seda, et kahvlid-noad olid ühes karbis, teised pudinad teises karbis jne. Ehk kõik karbid olid pooltühjad ning auto oli juba Berris täiesti täis, Kurumile ei olnud isegi istumise ruumi, tema kottidest ning toidumoonast, mille plaanisime Adelaide’s osta ei saa üldse rääkidagi. Riki ise oli enda üle väga uhke, sest tema töötas enne laos ning tema on pakkimise meister ja paremini pakkida lihtsalt EI SAA!!!! Gaaad help miiiii!!!!! Adelaide’ini on 2,5h sõitu nii et me Chiega ei hakanud tõmblema.
Mina istusin ees ning auto sõitis kogu aeg poolenisti kraavis. Valge teeäärt tähistav jutt oli meil pidevalt kõhu all. Riki hoidis rooli kahe sõrmega ning auto sõitis absoluutselt kogu tee Berrist kuni Austraalia keskmesse Alice Spingsi ja tagasi slaalomit. Kaasa arvatud ka Adelaide, kus auto pani stabiilselt üle kahe sõidurea. Väga tihti on ühes suunas minevate kahe rea vahel mingid jullad (nii et sa tunned, kui üle sõidad) ja Riki muudkui luges, et kui palju neid ikka tee peal on. Kui kaks rida koos keeravad ning tema oli välimises, siis ta konkreetselt lõikas sisemisse ritta ja hiljem vajus rahulikult oma ritta tagasi. Jube!!! Pole elu sees niimoodi autosõitu kartnud. See oli ka „äge“, kui kuristiku äärt mööda sõites nägin, et kuristiku äärel lohk ning meie selle üles korjasime ning ma väga selgelt aru sain, et me tõesti sõidame väga-väga ääre peal. Rikil on lihtsalt silmamõõt sassis. Sain sellest Ulurus aru, kus meil oli vaja putka ette sõita, et pilet saada ning vend oli nii ärevil, sest ta arvas, et ei mahu autoga putkale lähemale, tegelt oli kaugel. Praktiliselt võib öelda, et tal on mootorratturi ruumitaju, foori taga olime pidavalt nii, et meie eesseisva auto kõrvalistuja külg oli vähemalt otse mulle näkku, aga enamasti meie auto keskele. Ja seda ka siis, kui eesseisev auto, oli juba täpselt valge juti kõrval. Meie kõrvale ei mahtunud kedagi. Kui keegi hull mahtuski, siis Riki hüppas rooli taga, ta tõesti kardab teisi autosid. Üldiselt teised autod natuke passisid meie selja taha ning siis sõitsid oma sõidureas olles meist kurviga mööda (st tegemist kahe paralleelse sõidureaga ühes suunas). Vahel lasti tuutu ka ning siis Riki vandus Itaalia keeles – Riki loomulikult ei teinud kunagi midagi valesti.
Niisiis Adelaide. Korjasime Kurumi bussijaamast peale ning suundusime jala poodi. Tulime oma kodinatega auto juurde. Me naised asusime kohe jama klaarima ning toppisime nt nuudlid pooltühjadesse karpidesse. Riki tõmbles ja närvitses, et me ju ajame kõik sassi!!!! Puksiski meid sealt minema – tema teab kuidas pakkida ja meie ei tohi näppida. Mul oli tast juba kopp ees ning lihtsalt irvitasin omaette. Chie ikka üritas, kuid peksti minema. Ma mingi hekt võtsin kätte ja surusin magamiskotid autosse. Oi, Riki läks põlema. Ta on täielik asjadepede – asju tuleb hoida. Ei aidanud ka minu kommentaar, et need on kõigest magamiskotid ja et nad on pehmed!!! Lõpuks ikka mahutasime kõik asjad ära, tüdrukud olid natuke kottide all, kuid sime hakkama. Mul õnneks lühikesed jalad ning osa staffi saime mulle jalgade alla panna. Õnneks reisi lõpuks sai Riki ikka pakkimise selgeks ning meil oli ikka ruumi ka. Siis ta oli muidugi eriti uhke enda üla. Gaad.
Sellega probleemid muidugi ei lõppenud. Flinders Ranges. Meil oli ütlemata tore tripp mööda kive üles mäkke ronides, kuid loomulikult võttis see aega. Plaan oli mingisugune ring teha, kuid Riki arvas, et on liiga hilja ning ilma meile midagi ütlemata võttis ette tagasitee, kaardi võttis enda kätte ning me ei olnud keegi päris kindel, kust meil see rada paremale läheb. Suht ruttu sain ma aru, mis tal plaanis on (oli meie kindel viimane võimalus paremale minna, kuid Riki sõna otseses mõttes tormas edasi). Kommenteerisin seda ning sain Riki terava vastuse, et hilja on ning me ei jõua kuskile minna. Selle peale läksin muidugi mina põlema. No pagan võtaks! Kui koos reisime, siis koos otsustame. Kui on hilja, siis on hilja ja loomulikult läheme koos tagasi. Ma küsisin alati kõigi käest üle, kas sobib või kas on kellelgi teist arvamust. Üldiselt ollakse nõus, aga kui ei olda, siis vaatame üle, mis põhjusel. Ning kui põhjus(ed) on head, siis loomulikult loobun mina oma arvamusest. Reisi ajal lõi kahjuks välja Riki tõeline loomus – naine on teisejärguline ning läheb sinna, kuhu läheb mees ilma küsimusi esitamata. Oi ma olin tige!!! Mitte selle pärast, et tagasi läksime, meil oli ülitore päev, vaid sellepärast, et Riki selle otsuse üksi vastu võttis. Ma pahandasin edasi, et kui me tagasi lähme, siis mille pagana pärast me niimoodi tormame?!?!?!?! Ma olin tige, kui ma olen tige, siis ma olen üliaeglane. Ma võin pungestada, kui palju ma tahan, asjad lihtsalt ei edene. Mu ema peaks väga hästi teada, kuidas ma ikka suutsin 3 päeva ühe väikse peenra taga istuda ja seda rohida. Kusjuures ma rohisin kogu aeg. Tigetsesin omaette, kõmpisin ning nautisin ilusat loodust. Riki ja teised arvasid, et ma olen väsinud. Miskine paus haaras Riki mu koti enda kätte, hakkas 2-meetriste sammudega astuma ning arvas, et on nüüd kõva džentelmen. Mul oli tegelikult kotikandmisest selg märg (ilm oli ikkagi päeval väga palav) ning kuna ilm jahenes, siis ilma kotita võttis selja võdisema. Riki sellest aru ei saanud. Ma lihtsalt jooksin talle järgi, jätsin mulje, et tahan midagi oma kotist, kuid tegelikult ajasin koti endale selga.
Esimest korda elus sain ma aru naisõiguslastest. Kuni selle hetkeni ma ikka mõtlesin, et tegelikult on ju kena, kui sulle ust avatakse. Kuid olgem ausad, Eesti mehed on ikkagi kenad Inimesed ning naine on neile Naine ja mitte koera koer. Esimest korda ma tundsin, et ma parem tassin oma raskeid kotte, kuid vähemalt on mul õigus oma arvamusele! Vähemalt on mul õigus mõelda! Mul on õigus küsida!
Üldiselt ma püüdsin oma suuvärki tagasi hoida, sest ei tahtnud reisi ajal kakelda. Jaapani tüdrukud on kenad ning Jaapani inimesed püüavad alati hästi kenad teistega olla ning peamiselt nende pärast ei tahtnud mingit jagelemist. Et kui Riki eelmisel õhtul arvas, et me peame veel varem välja minema kui muidu ning kui kõik olid valmis ja tema hakkas siis autot puhastama, siis üritasin ikka viisakalt öelda, et hakkaks õige minema. Muidugi on kena, et ta auto korras hoidis, kuid oli täiesti vale aeg seda puhastada. Väga palju aega raiskasime selle alla, et Riki ei öelnud kunagi kuhu ta läheb. Tal on ikka täielik suhtlemispuue. Nt tema läks hommikul vara randa, meie tegelesime söögiga ning siis ootasime, millal tema tagasi tuleb, et koos süüa ja hiljem läksime meie randa ning Riki ootas meie järgi. Lõppkokkuvõttes leidis siis Riki midagi auto kallal nokitseda ning meie ootasime omakorda tema järgi. Suhtlemine oli ikka tõsine probleemiallikas. Näiteks, meie läheme WCsse ning Riki ei suuda need 2 min väljas oodata vaid kaob kuskile ära. 2x käisin ma teda meeste WCs otsimas ning teda sealt mitte leides läksime ja üritasime teisi kohti. Ja ta lihtsalt ei saanud aru minu pahandamistest, praktiliselt irvitas näkku, et ma olen ju siin. Kui 1x tüdrukud teda oodates väljas külmetasid, sest auto oli lukus (ta oli metsa alla midagi otsima läinud), siis oli pahane... ma ei saanudki aru mille peale, turtsus ainult hirmus tigedalt. Mõtlesin, et ma olen imelik, kui selliste asjade peale ärritun, aga isegi Chie sai pahaseks ning see on juba kõva näitaja. Mul viskas peale 2st korda kopa ette ning ma olin valmis asuma oma tegemisi tegema ning lasta temal meid otsida, kuid tüdrukud olid väga kohusetundlikud ning käisid ja otsisid Rikit. Siiski, Alice Springis pidi tema meid otsima (sest ta pidi kuskile oma teed kogu aeg tormama) ning peaks ütlema, et ta ei paistnud üldsegi õnnelik olevat :) Jajaaa, väga kurb :P:P:D
i-le sai ikka punkt ka peale tehtud tagasiteel. Nimelt reisi alguses unustas Riki, et tal lubas Adelaide’st ühele sõbrale Aasia poest moona osta. Sai otsustatud, et tagasiteel. Mul ei olnud sellega mingit pistmist ning poeskäigust ei olnud ma huvitatud, aga Chie oli, ta oleks ka hea meelega Aasia poodi läinud. No kuna oli kindel plaan poodi minna ning minu 6 taalased plätud olid suremas – iga hommiku vaatasin ja mõtlesin, et kas täna tuleb talla sisse auk. Täiesti mõttetud plätad, kõik okkad, millega pea terva lõunaregioon nii Lõuna-Austraalia kui ka Victoria kaetud on tulid läbi ja mis siis ilgelt valusad olid, kivid tundsin ka kõik ilusti ära. Et tuli hea mõte Adelaide’st uued plätad osta. Kuna teema oli aktuaalne, siis sai sellest pidevalt räägitud. Riki oma sõbra soovidest eriti midagi arvanud ning poodi ta minna ei tahtnud tegelikult. Aga seda ta meile ei ölenud. Ma valisin keskuse välja, et kust võiks kergalt plätasid saada, et ei peaks mööda linna otsima ning mis samas ka tee peale jääb. Et ühes ristmikus valime lihtsalt ühest kahest võimalikust kiirteest teise, tee tuleb sama. Riki muidugi nii ei teinud. Meie magasime autos. Sain juba ühe pissipausi ajal aru, et seep ei ole üldse mitte õige tee. Aga ei öelnud midagi. Adelaide’i lähemale jõudes küsisin kaarti vaadates, et kus me oleme, Riki urises vastu, et 16km Adelaide’st. Teadsin, et see on vale kiirtee. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu olnud, kui Riki oleks normaalselt rääkinud, et kle mina olen väsinud (ta sõitis terve tee, meil ei lubanud sõita – mul oli selle üle muidugi hea meel, me praktiliselt magasime terve tee. Tüdrukud tegelikult konkreetselt magasidki kogu sõiduaja :D) ja äkki saab plätad Berrist osta või võime mingi päev Renmarki minna. Sest no olgem ausad, plätasid saab Austraalias iga jumala poest osta, ei üllatuks kui neid varsti Mäkist ka saab :). Ja arvesse võttes fakti, et Riki pidi veel järgmine päev vara tõusma ja tööle minema, siis ei oleks minu suust küll ühtegi kommentaari tulnud. Võin paljajalu ka käia. Ainuke koht, kus ma tõesti ilma plätadeta hakkama ei saa on meie ühisduššid, kuhu mina oma paljast jalga ei pane. Aga sinna käivad need 6 taalased veel küll. Vähemalt järgmise päevani. Aga ei, Riki ei suuda sellist rasket suhtlemist ühe naisterahvaga läbi viia.
Minu kommentaari peale, et me oleme siiski valel teel ta tigetses ja mitte midagi ei öelnud. Ja ilma, et ikka veel midagi oleks öelnud sahkerdas ta end teele, mis viib kaubanduskeskusesse. Ise oli hirmus tige ja mina olin tige. No on jobu! Keskuse ette parkides üritas väga autoritaarse häälega teada anda: „Sul on pool tundi!“. Arvata võib, et see oli leil kerisele. „Pool tundi ei ole piisav“. Asusin rahulikult minema. Riki konkreetselt röökis: „Sa oled siin poole tunni pärast või muidu jätan su siia!!!“. Tule Appi!!! Lasteaed!!!!! Riki jätkas röökimist „Vaata mulle otsa!!!!“ Samal ajal mina jätkasin kõmpimist ning kalkuleersin, et mul on rahakott, mul on mobiil, ma tean, millist teed pidi pean minema. Alguses saan ühe suure teederistumiskohta hääletada ning siis paremale ja siis kogu aeg otse. Oleks ma üksi olnud, oleksingi täpselt 35 min keskuses pingi peal istunud ning siis hääletama asunud. Aga tüdrukud olid ehmunud ning asusid plätasid otsima. Surusin tüdrukute pärast oma uhkuse alla ning lõpuks otsin ka plätad. 30 taala. Nutsin pooleldi kui neid ostsin. Mul on väga teistsugune jalg ning enamike plätadega on mul jalg sisse poole üle pläta ääre. Miteme puhul tuleb see ilmsiks neid kohe jalga pannes, kus pool plätat on konkreetselt talla alt puudu, enamike puhul tuleb see hiljem välja. Nende plätade puhul on jalg ilusti otse. Kuid kahjuks ei pannud emotsioonide ülekülluses tähele, et neil on täeisti sirge ning tugev tald, mis minu pool-lampjalgadele üldsegi head ei tee. Nii et plätad ma sain, kuid õnnelik ei olnud teps mitte. Nüüdki käin väga tihti paljajalu plätad näpuotsas, sest jalad hakkavad valutama ning sääremarjadesse tulevad krambid. Kuid vähemalt ei tule okkad ning kivid läbi ja vähemalt on tugevad. Nii et las olla (Nüüdseks mul jalatallad juba nii tugevad, et okas ei tule ka paljajalu käies läbi:P:D hahaaa). Tüdrukud olid aja pärast närvis ning olime auto juures enne, kui pool tundi läbi. Riki hilines paar minutit ning ta oli väga õnnelik meid seal nähes. Mina konkreetselt vihkasin teda.
Tagasi Berris tüüp ikka üritas meiega samamoodi suhelda kui enne, kuid meie blokkisime. Tasapisi suutsin temaga vähemalt rääkida, sest meil on siiski ühised sõbrad, kuid isegi teised said aru, et midagi on ikka väga mäda. Riki ütles nende küsimiste peale, et tema ei tea, mis viga on. Sitta temaga.
Asjal on ka hea külg. Chiel sai ka Rikist täiesti kopp ette ning esimene õhtu Berris istusime privaatses nurgas ning lihtsalt kirusime Rikit taga. Meil oli nüüd midagi väga ühist ja mõnes mõttes tänu Rikile said meist väga head sõbrad. Hoidsime Chiega väga kokku, et hoida teinetiest Rikist eemal ning ... noh, nii see läks, et nüüd istume koos siin kaugel NSW pommiaugus Hunter Valley regioonis ning seljataga koostehtud väga mõnusad tripid :) Oleme 24h nokkapidi koos ning ikka mõlemad elus :) Ei oleks arvanud, et see minu puhul väga võimalik on, sest ma tüdinen inimestest väga kiiresti ning kui kedagi väga tihti näen, siis on pausi vaja.... :)
Nii palju siis nendest tobedatest itaallastest. Ainult 6 ja pool A4 lehekülge :D hahaaaa.
Järgmine kord tulevad asjalikud sissekanded :)
laupäev, 10. oktoober 2009
Berriiiii
Kohalike muusikutega kätt harjutamas :)
Berrilased
Minu sünnipäeva pidu :D
Ei teagi, mis see siis nüüd on!? :D:P
Sünnipäeva hommik :)
esmaspäev, 21. september 2009
Back in Berri
Laiskloom nagu ma olen ei ole mitu kuud ühtegi sissekannet teinud, kuid nüüd sättisin ennast lõpuks blogi kirjutama.
Juuni-juuli ja pool augustist möödusid töötähe all. Enamus nädalaid töötasime 6 päeva, ärkasin 5:30 ning hostelisse saabusin 6st. Sõin, vaatasin filmi või ajasin juttu ning siis oligi tuduaeg. Midagi väga põrutavat ei juhtunud. Aeg lendas. Alles oli juuni, kui äkki tuli minu väike õde jutuga, et ta on nüüd ülikoolis ja käib loengutes :) Ma alguses ei saanud aru, kuidas see nüüd nii äkitse tuli:)
Juulis olin korra nädalakese haige - arvatavasti sellepärast, et ma öösel lahtise akna all magasin. Meil on 6 inimest toas ning õhk saab hommikuks täiesti otsa. Till ei ole kahjuks ka nii korralik koristaja kui Netti suvel oli. Talvel on siin ikkagi külm. Muidugi mitte nii külm, nagu meil armsas Eestis, kuid kuna enamikes majades kütet ei ole, siis isegi 5-10 kraadi on väga külm, kuna kuhu iganes sa ka ei lähe, siis on külm ja sooja ei saa. Saun on ka täitsa mõttetu. Eile oli hea, siis olid kõvad kutid ning sai natuke leili ka visatud :) Muidu on küll nii, et ma ei hakka veel higistamagi, kui Korea tüübid juba surevad.
Täna sajab. Kõvasti. Äikest tuli ka ning ülemistes kihtides oli liivatorm, mis tähendab, et alguses sadas tolmu. Mõnus on. Lõpuks sajab. Nädal tagasi tuli ka sutsu vihma. Nii mõnus lõhn oli, istusin õhtul 11-12ni väljas ning nautisin vihma lõhna. Ei oleks elu sees arvanud, et vihmast sedasi puudust tunnen. Kui endiselt külmavõitu ei oleks, siis läheks ja tantsiks vihma käes! :)
Hakkan algusest. Saabusin Berrisse. Kõik oli hästi, Tilli vastuvõtt oli väga soe, selline tunne nagu koju oleksin saabunud. Saabusin pühapäeval. Kohtusin kohe kahe Eesti poisiga, nimedeks neil Mihkel ja Marko. Nad korjasid Amaroo-nimelises suurfarmis apelsine/mandariine. Lahkesti pakkusid, et saan nendega tööle minna ning kui ülemusele ei sobi, siis vähemalt ühe päeva nendega koos korjata ning siis pärast raha jagada. Hiljem ütlesin seda Tillu-Lillule ka, ta miskipärast väga ägestus ja lausus "Mina küll nii ei arva!!!". Minu suurte ehmunud silmade peale natuke rahunes ning andis mulle ülemuse Peteri nr-i, et ma vähemalt helistaksin talle ja küsiksin. Peter ei vastanud. Järgmisel päeval sadas ning keegi ei läinud tööle. Austraalia puhul ongi imelik see, et kõik hirmsasti ootavad vihma, aga kui sajab, siis kõik töö seisab. Saan aru, et viljad ja puud on liiga märjad, aga ikkagi. Eestis ei kujutaks seda ettegi. Mina helistasin ühte pakkimis-shedi ning tädi teatas rõõmsasti, et neil oleks küll töölisi vaja, aga ma pean enne intervjuule minema. Poistel oli auto ning Mihkliga koos kaarutasime Renmarki. Intervjuu koosnes tegelikult paberite täitmisest, jaatava vastuse sain kohe. Alguses tädi Teresa arvas, et poisse küll vaja ei ole, kuid õhtul helistas ning Marko sai ka tööle. Teisipäeval alustasimegi tööd shedis.
Töö iseenesest ei ole raske, kuid väga-väga nüri. See teebki töö "raskeks". Muudkui seisad ning laod apelsine/mandariine/sidruneid/tangelo-sid (apelsini-mandariini segu)/greipe kasti. Korjamine on selle kõrval tunduvalt huvitavam, sest kogu aeg otsid ja mõtled, kuidas kiiremini saaks, liigud jne. Samas ka raskem, eriti jupi võitu tüdrukule. See on ikka suur asi, kui oled pikk ning ei pea redelit kogu aeg endaga kaasas vedama. Pealegi ei sõltu shed-i töö nii palju ilmast, pluss talvel on sees ikkagi soojem. See on ikka jube, kui väljas on külm, lambist hakkab vihma sadama ning sa pead käärikestega mandariine puu otsast lõikama. Aga paljud teevad seda ja ikka elavad :) Minu jaoks oli alguses raske seismine. Seismine on minu jaoks alati väga väsitav tegevus olnud. Ma lihtsalt väsin ära. Teisel päeva jäin poole pakkimise pealt magama. Kast oli külje pealt sutsu üle aluse ääre ning kui ma mandariini karpi panin, siis tundsin, et karp vajub kuidagi kahtlaselt külje peale. Avasin silmad ning siis sain aru, et endal põlved nõrgad ning ise olin poole kukkumise peal. :) Õnneks ei ole seda enam juhtunud. Alguses oli tore omi mõtteid mõelda, korjates ei saa seda luksust väga lubada, sest käed jäävad kohe aeglasemaks. Aga peale kahte nädalat ning hiljem peale nelja nädalat olin miljon korda mõelnud, mida ma edasi teen (vastust ikka ei teandud), nii et see tüütas väga ära. Laulsin endale (müra on päris suur ning võib-olla kõrval seisev tööline kuuleb sind, aga muidu ei kuule küll keegi), kuid peale poolt tundi/tundi hakkas repertuaar väga korduma ning sellest sai ka kopp ette.
Minuga samal ajal tuli tööle saksa tüdruk Christiana (Chris). Hirmus suur tüdruk on. Pikk ning suure kondiga. Kui ma tema kõrval seisan ning kõrvale vaatan, siis tema rinnad on minu silmade kõrgusel. Alguses ta mulle väga ei meeldinud, aga saime väga headeks sõpradeks, tore oli koos nalja visata ning lobiseda. Ta lahkus juba mitu nädalat tagasi Sydneysse. Alguses torkis ta mind päris palju ning see häiris mind tugevalt, ma näitasin kõvasti "hambaid" ning siis ta tõmbus väheke tagasi. Ükskord keerasin talle natuke essu, mis oli mõeldud naljana, kuid ma tean, et mind ennast oleks selline nali väga vihastanud, kui keegi mulle nii oleks teinud. Chris oli ka tige, aga sai sellest üle ning peale seda saimegi väga headeks sõpradeks. Tema ei torkinud mind ning mina teda. Respect :) Töötasime kenasti koos ning aitasime teineteist. Ja jutustasime. Peaks ütlema, et Chrisiga oli tööd tehes väga raske suhelda, müra on suur, tema pikk, mina lühike. Mina teda kuulsin ilusti, tema mind ei kuulnud, eriti kui mina peadpidi karbis olin. Karjusin elueest kui talle midagi öelda tahtsin, tihti ta ikkagi ei kuulnud. See karjumine väsitas mind kõige rohkem :) Nagu backpackerid ikka, kui sõnadest jääb puudu, siis teeme asjad kätega selgeks. Ülemustele väga ei meeldinud, kui meil jutustamise pärast töö pooleli jäi :) Tegelikult oleme head töölised.
Mul üldiselt ei ole kummagi ülemusega probleeme. Kahjuks mõlemad arvavad kohati, et mu inglise keel ei ole kõige parem, sest liin kahes jagab ülemus ülevalt rõdult ülesandeid ning ma lihtsalt ei kuule teda, liin ühes ma ei viitsi vastata, vaid lihtsalt lähen kuhu saadetakse :) Mõlemad on tegelikult toredad inimesed. Liine ühe ülemus Sophie on ikka väga eriline kuju. Kogu aeg tahab koju minna, eriti laupäeviti:) Pidevalt kihutas meid takka, et lihtsalt lükka viljad karpi ja käib küll. Nüüd on meil vesi ahjus, sest üks suur toidukett saatis terve laari sidruneid tagasi. Oi kus me nüüd sorteerime. Aga mul on ikkagi täitsa suva :) Alguses oli minu jaoks raske aru saada inimestest, kes eda tööd nii tõsiselt võtavad. Ühel tüdrukul oli kogu aeg selline kiire-paanika nägu peas, et ma oleks talle tahtnud "Relax" öelda. Väga tihti meil ei ole üldse kiire, kuid mõned panevad ikka kõvat tempot ning selline paanika-laadne olek on. Nädalate möödudes avastasin, et olen ise samasugune. Enam ei käinud nagu rannavurle kastide järel, vaid tegin ka kõvasti tempot ning hirmus asjalik nägu oli peas. Peaks ütlema, et ülemusele see väga meeldis. Chris oli ka läinud ning eriti ei jutustanud ka. Nüüd ma tõmbusin väheke tagasi oma "relax" olekusse :) Ma käin endiselt kiiresti, kuid kehahoiak on selline mõnus Pariisi suvitaja oma :)
Järgmine või ülejärgmine nädal peaks jälle kiireks minema. Loodetavasti, ning loodetavasti saavad sidrunid varsti otsa. Mul on ainuüksi nende lõna vastu allergia. Vahel on nad sabadega ning meie peame need ära murdma, väga vänge lõhn tuleb sealt välja. Sama vänge kui toomingas, ainult teine lõhn:) Ma ei ole ainuke, kes seda ei seedi, ainult selle vahega, et mul hakkab katus sõitma.
Ükspäev oli meil töö juures õnnetus. Mingi kemikaal lekkis. Onud koristasid poolteist tundi. Siis saime tööle minna. Ma seisin alguses konditsioneeri all ja ei tundnud midagi. Aga ülemus kogus meid kokku ning ütles, et tema tunneb end kehvasti ning me ei saa siin tööd teha, mõned teised kinnitasid sama. Alles siis ma tundsin, et mu nina on imelik. Aga ei midagi väga erilist minu jaoks. Suundusime liin ühte. Chie küsis, kas minuga on kõik oko? Tundin küll, et pea vist käib sutsu ringi, aga ei arvanud sest midagi, kuid üks tädi ütles, et ma olen näost täitsa punane. Tundsin end nüüd juba suht kehvalt ning otsustasingi ühe tädi saatel suurema ülemuse jutule minna. Tegin kümme sammu ning siis tundin seda ning sain aru, et mul ei ole aega ülemuse kabinetist läbi hüpata, kuigi see jäi mulle tee peale. Pidin kohe välja värske õhu kätte saama. Süda tagus nagu segane rinnus, eriti hingata ei saanud, väga sitt oli olla. Teadsin juba eelnevast kogemusest, et pean liikuma, lohistasingi oma jalad liikvele, väga kerge see ülesanne ei olnud, aga sundisin end takka. Süda oli küll metsik, mõtlesin, et see annab küll otsad. Vaeseke lõi nii kiiresti, et ma ei suuda isegi sõnadega kirjeldada, kui kiire see oli. Kui öelda nii kiiresti kui saad "tuk-tuk-tuk..", siis pane pool otsa ja selline mu südame tempo oligi. Saatja tädi oli tuli ka välja ja hüüdis, et ma pean ikka ülemuse Liz-i juures läbi minema. Keerasin ennast, et minna, aga tundsin, et sellega ma küll hakkama ei saa. Keerasin talle selja ja hingeldasin teises suunas minema. Tädi vantsis mulle järgi. Tegin autoarklas väikse tiiru, siis juba laskis hingata. Teised olid ka kõik väljas. Ma ülesin Chiele, et lähen jalutama. Tegin väikest jooksu, kuid jalad olid liiga nõrgad. Väga kaugele ma ei jõudnud, sest Suur Boss tuli mulle autoga järgi. Kõik kes end halvasti tundsid saadeti arsti juurde kontrolli. Suur Boss oli väga kohkunud, et ma minema jooksin. No eks ma vabandasin ette ja taha.
Haiglas mulle väga ei meeldinud, sest enamikes haiglates on segunenud rohtude lõhnad ning see teeb mu olukorra hullemaks, mitte paremaks. Ma ei vaadanudki, mis mu südame näitajad olid, suht kehva oli olla ning üritasin lihtsalt mõistuse selge hoida. Mingi näitaja oli vist 135 midagi. Nüüd sain juba sõnadega öelda, kui kiiresti süda lõi. Lõppeks läks kõik hästi, arstionu kuulas, pärast läksime tööle tagasi, ma panin maski ette, midagi hullu ei olnud. Järgmisel päeval hommikul oli väga oko, aga tööl keeras ära, lihtsalt väga paha oli olla ja ma mõtlesin, et ma jalutan need 20km koju. Kuid ülemus veenis mind jääma ning andis loa 10min väljas pausi teha iga kord kui end halvasti tunnen. Tegingi seda ning siis oli oko. Mask oli ka kogu aeg ees, kuid kui palav on, siis päev otsa maskiga ei ole ka just kõige lõbusam.
Arsti juures õppisin seda, et Austraalias arsti juurde minnes pead ikka kõvasti kannatust varuma. Asjad käivad ikka väga aeglaselt, arstid longivad. Üks õde üritas nalja kogu aeg visata, aga need olid sellised naljad, et ainult tema ise naeris. Peale selle üritas kogu aeg kõigile selgeks teha, et meil kõigil on südamerütm kiirenenud, sest me kõik olime nii hirmus ärevil, et ohh, kemikaal on laiali ja mis nüüd saab. Täitsa loll jutt. Ma ei öelnud midagi. Väga ei jaksanduki.
Kogu probleem sai alguse sellest, et kemikaalikoristajad olid kogemata ühe eemal oleva pritsme vahele jätnud. Ma jälgisin, mida ma söön, et mitte hullemaks oma allergiat ajada. Joomise jätsin ka täitsa maha. Ma ei teagi, mis ma oma rummiga nüüd teen, vbl sünnipäeval joon ära. Õlled juba andsin Chiele. Rummi ei raatsi :)
Berrisse tulekust saati olen end kõvasti harida üritanud. Võtan ikka ramsis raamatuid ja loen. Üks raamat oli multi-allergiate kohta, 20 aastat tagasi kirjutatud. Sain teada, et see on täitsa levinud Lääne riikide haigus, ainult Eestis on see veel suht võõras. Raamatust lugesin ka erinevate ravimisvõimaluste kohta, nii et ma ei ole midagi nii lootusetu. Pean ainult enne midagi ette võtma, kui päris ära oma maksa tapan.
Väga edukas ma ei ole, leivasöömise jätsin küll maha, sest tundub, et mul on ka jahu vastu allergia, kuid meil on siin Berris suur küpsetusmaania, küpsetan ise ka ja ühe tüki panen ikka pintslisse :)
Aga jah, ma olen siin nüüd kõvasti kokkama hakanud. Meil ei olegi enam niiväga joomispidusid kuivõrd söömispidusid, kus kõik kokkavad midagi ning siis koos sööme ja maitseme. Ma ei ole elusees nii palju kokanud kui nüüd siin Berris. Aga tore on:) Ma vist isegi oskan süüa teha:) Chiele meeldib hirmsasti küpsetada ja mulle tule ka nüüd see vana harjumus tagasi. Alustasin pisarakoogist. Pisaraid kahjuks ei tulnud ja mulle ei meeldinud see kohutav jahu maitse, kuid teistele väga meeldis. Hiljem mõtlesin välja, et tegelikult tuleb pisarakoogis poole jahu asemel tärklist panna. Nadile tegime Naoga õunakooki, mis lõpuks tuli välja šokolaadikook, kogemata kukkus välja väga hea. Nao oli äge, see oli tema elu esimene iseküpsetatud kook, aga kui ma alguses ütlesin talle, et või tuleb enne sulatada, kui koogi tagnasse paneme, siis vaidles elu eest vastu :) Retseptis ei olnud öeldud, et tuleb sulatada, aga retsept oli ebatäpne. Rahu saamiseks küsisin Chie käest üle (tema käest saime retsepti), ka tema kinnitas seda, kuid Nao jätkas vaidlemist. Lõpuks ikkagi sulatas ära:) Selle kohta saab öelda ainult "jaapanlane". Nad on ikka täitsa hullud oma täpsusega. Kui kokkavad, siis kõike mõõdavad. 100g võid pannakse kaalu peale, isegi kui on 200g võipakk, suhkur, jahu jne kõik käib kaalu peale. Täitsa segased, aga sellised nad on. Mulle meeldib Eesti-stiil - kõik käib silma järgi :) Vahel arva, väga kriitilises kohas, kasutan mingit mõõdikut.
Mõni nädal peale minu saabumist tuli siia üks Eesti paar: Priit ja Heidi. Väga toredad inimesed. Rahulikud, intelligentsed, mõistavad nalja jne. :) Heidiga koos tegime kräsupeakooki. Tema tegi ühe ja mina ühe. Kogemata sai hea :) Kõigile meeldis, kuid kuna kräsupea/käharpea on raske inglise keelde panna ning Curly-hair cake ei olnud väga populaarne või Afro-head cake, siis sai kook uue nime "Estonian cake". :)
Eelmine laupäev tegime kambakesi Itaalia pizzat. Ricky oli master-chef. Kuna ta meie käest ei olnud nõus toorainete raha võtma, siis otsustasime Chiega, et peame talle midagi tänutäheks tegema. Mõtlesin Napoloeni kooki teha. Laupäeval saimegi sellega hakkama. Lasime öö seista ning pühpäeval nämmisime süüa. Ma küll kartsin hirmsasti, sest ma tegin kõik ise, alustades taignast ning väga suur hirm oli sees, et ei tule hea. Jaapanis piimasuppi ei tehta ning Chie, mu väike abiline, ei arvanud et liitrit piima tuleb potis korralikult segada, et kõrbemaitset ei jääks. Ühesõnaga kreem kõrbes täiega põhja. Ma otsustasin teha nagu alati - põhja mitte puutuda, aga kui selja keerasin, siis Chie segas kõik ilusti läbi ning pruune tükke olid kõik kohad täis. Mis seals ikka, noppisime need välja. :) sutsu oli kõrbenud piima maitset tunda, aga koogi sees ei saanud aru midagi. Napoleoni kook on alati hea ning see meeldis kõigile väga-väga. Väga armas oli saksa poisi Juliani aitähh, ta ei ole eriti inimene, kes suudaks oma emotsioone sõnadessa panna ning täna, kui ma küsisin, ega ta tea, kus Jude on, siis ta vajus oma tooli peal kuidagi rohkem kühmu ning näitas käega tule siia, sain aru, et tahab kallistada. Mis seals ikka, kallistasime, pidin ise küsima, et kas see on koogi eest? Noogutas :) Tore on, kui saab inimestele rõõmu valmistada :) Koogi tegemine on küll hirmus! :) Ma sain taignast ilusti 8 põhja, kuid kreemi jagus ainult 6 jaoks :)
Laupäeval oli meil muidu suur sööming ka. Ma tegin 195 tikuvõileiba, need kõik torkasin arbuusi koore sisse. Arbuusi ise immutasin Bundabergi rummiga. Arbuus oli küll väga hea. :) Kõik toidud olid laupäeval väga head, aga niii palju, väga süüa ei jaksanud. Kaahju-kaahju.
Manager Tilluga läksin ka vahepeal raksu. Neil on hommikul umbes üheksast umbest kümneni koristamine, mis tähendab, et WC ja köök on suletud. Me pidime 10:30 tööle minema, 10st oli väljasõit. Ma tegin eelmisel õhtul lõuna- ning hommikusöögi valmis, et siis saan lihtsalt karbi külmkapist välja võtta. Tegingi seda, kuigi köök oli veel suletud, ning Till oli hirmus tige tige (ta läheb alati endast väga kergesti välja, kui reegleid rikud, täitsa sakslane selle koha pealt. Nagu väike poiss, kes oma auto on ära kaotanud, niuke nägu peaks, et kohe hakkab nutma). Nutma ta ei hakanud, aga kollase kaardi andis. Kollase kaardi süsteem on lihtne - nagu jalgpallis, 2 kollast kaarti = punane kaart ning hostelist minek. Läksin välja sööma, 2 minuti pärast tegid köögi lahti. Daaa. Siis sain mina tigedaks. oi ma olin tige. Till nagu ikka ajas enne lolli jutt, et põrand on märg!! (Muidugi ei olnud). Nüüd me siin vahepeal ei suhelnud. Ma tegelikult otsustasin peale terve tööpäeva tigetsemist, et ma unustan selle, kuid see oli reedene päev, mistähendab üürimaksmise päev ning Till tiba ülbitses kui ma maksma läksin. Siis läks mul hari ikka väga punaseks. Nüüd me juba vahetame mõned sõnad, aga tema ei seedi mind ja mina teda. Aga mulle sobib see väga hästi. Ta on nii nõme ja mõttetu mees. Nagu Priit täna ütles - Till näeb niuke välja, et kohe tahaks teda kiusata. :) Tõsijutt. :)
Heidi on nüüdseks kahjuks lännu, nagu ka sõber Kim ja paljud teised. Heidi läks Adelaide'i, kuid tööd seal ei saanud ning nüüd suubub Mildurasse. Kim on Koreast. Vaatasime koos Jaapani animatsioone. Mulle väga meeldis. Kim tahab maailma parandada, aga ei tea kuidas. Tal on plaan Aafrikasse minna ning seal mõni riik üles ehitada. Alguses kui ma Kimi nägin, siis vaatasin, et oh tore Jaapani poiss, kui teada sain, et Koreast on, siis kohkusin ära. Tol hetkel ma sain aru, et mulle väga korealased ei meeldi :) Kui Kim hakkas rääkima, et kapitalism ei ole hea, võib-olla kommunism, siis ma seletasin pool tundi väga suure õhinaga, miks kommunism hea ei ole. Ta kuulas rahulikult mu kiiret jutuvada, kuid peale seda ma temaga väga ei suhelnud. Kuid mu saksa sõbrad An ning Tanja suhtlesid, no ja kui nemad ära läksid, siis saime meie Kimiga sõpradeks. Ta tegelikult ei arva, et kommunism hea on, aga ta lihtsalt üritab leida, mis oleks hea. Ma ei ole eriti kindel, et tal see õnnestub, aga no las proovib.
Chie on Jaapanist. Jälle üks kena jaapanlane. Ma ei ütleks, et me kohe südamesõpradeks saime, kui me töötasime koos, suhtlesime, nüüd ta kolis minu tuppa ja tasapisi oleme headeks sõpradeks saanud. Plaan on koos Ulurusse minna. Inglise tüdruk Helen tahab ka kampa lüüa ning vbl isegi Heidi ja Priit. Ma ise loodan, et Kurumi saab tulla. Aga eks paistab. Meil kahel on kindel plaan minna koos. Chie läheb 3ks nädalaks okt-s Jaapanisse ning kui ta tagasi tuleb, siis läheme. Vaatame, kes on huvitatud kaasa tulemisest.
Pärast Ulurut ma ei tea, mis ma tegema hakkan. Plaan on endiselt Läände minna, kuid vbl tulen tagasi Berrisse. Ei tea veel.
Kummaline on see, et isegi Austraalias on kevad armastuse aeg :) Tüdrukud siin järjest armuvad, mitu kuud koos oldud ning nüüd äkki tuleb kõigil armastus peale :) Aga linnud laulavad ning roheline läheb rohelisemaks, väljas soojemaks. Mõnus on. Praegu on hea, kui liiga soojaks läheb, siis on rõve.
Tahtsin veel Korealastest rääkida. Ma vist kunagi lähen Lõuna-Koreasse, et ise oma silmaga kogu seda müstikat näha. Korea inimesed.... neid lihtsalt pead ise nägema. Enamikelt võid vanusest 10a maha võtta, siis saad teada, mis tasemel nende mõistus on. Kuskil 30-aastaselt hakkab neist midagi inimese sarnast saama, alla selle on täitsa lapsed, pubekad. Vanus on Koreas väga-väga oluline. Kui inimene on kasvõi 1a sinust vanem, siis pead talle kõvasti austust näitama. Kõige vanema sõna maksab jne. Kõik peavad koos sööma jne. Koreas saavad kõik inimesed ühel ja samal päeval vanemaks - uuel aastal. Kui laps sünnib, siis on ta ühe aastane, sest vanuse sisse loetakse ka kõhus oldud aeg (mis on küll 9 kuud, aga see ei ole oluline). Kogu see keeruline süsteem tähendab seda, et kui sa sünnid detsembris, siis veebruaris algab uus aasta ning meie mõistes 2-kuune beebi on nende mõistes 2-aastane laps. Kim rääkis, et paljudes töökohtades Koreas sa lihtsalt pead iga päev töökaaslastega välja minema ning jooma. Alkoholi. Kui sa sa seda ei tee, siis sind lihtsalt lastakse lahti, sest sa ei suhtle teistega piisavalt. Nii neil see elu käib, nädala sees joovad töökaaslastega 2-5ni hommikul ning nädalavahetustel joovad sõpradega. Mõned Korea tüübid on küll täitsa alkohoolikud. Nt Kim ja Jude. Nagu Aasia riikides ikka, siis sex on tabuteema. Ükskord Heidi hakkas ühte Korea tüdrukut nokkima, kes oli suure uhkusega eelnevalt teatanud, et ta on süütu (ta on mingi 25-26 või midagi sellist). Niisama lõõpisime, aga ta pidi ära minestama, sest me rääkisime kõva häälega seksist ning teised inimesed sõid laua teises otsas (need olid saksa tüübid ja ainult naersid;)). Eriti ei saanud vaene Lumi aru, kuidas me saame meeste juuresolekul sellest teemast rääkida, Koreast räägivad tüdrukud omavahel seksist, aga mitte kunagi poiste juuresolekul. Ka ei lubanud ta meil enam seda sõna kõvasti öelda, mispeale ma ütlesin, "okei, räägime siis "sellest"" ning moodustasin oma vasaku käe nimetissõrmest ja pöidlast rõnga (augu) ning parema käie nimetissõrmega torkasin sinna sisse, korduvalt. Esimesed 5 sekundit Lumi lihtsalt kõõritas silmad punnis peas minu käsi, siis hakkas karjuma "SO RUDE!!!!". Oi ta pidi ära minestama :) Aga küsis, kas see on normaalne, mis me teeme? Me vastasime loomulikult "jaaa". Kim ütles, et tema tahab Eestisse tulla ning teatas, et ta on eestlane. Mispeale Lumi tal näo täis sõimas, "Sa oled Koreast!!!". Ma olen siin paar korda tantsu visanud, kui meil peod on. Selline Eesti ööklubi tants. Kuigi esimene tantsimine oli juulis räägitakse sellest siiamaani. Njahh. Eriti eufoorias olid Korea tüdrukud. Ma väga ei saanud aru miks. Aga kui nende "korean girl dancing very sexily" videot youtubest nägin, mis minu arvates on samal tasemel, mis Eestis 14-aastane diskopepu, siis sain aru. Jaapanlased on tagasihoidlikumad. Esimesel korral, kui tantsisin, siis olin sutsu purjus ka ning natuke võimlesin piljardilaua peal, 2 Jaapani tüdrukut olid Priidu käest küsinud "Kas ta teeb striptiisi?" :O Priit juhatas nad lahkelt ruumist välja :) Striptiisi ma tõesti ei teinud :) Või noh, kui palav hakkas, siis tõmbasin hooga oma helesinise fliisi luku lahti, ning kõigil oli juba "oooo", aga mul oli all teine helesinine fliis ning ma ütelsin "Magic!!!" Hahaaaa. Tüng!!!! :D:D:D
Niimoodi vaikselt meil see elu siin läheb:) Ahjaa, juulis käisime ka paar korda Berri Clubis. Üks Argentiina kutt sai kohalike käest kõvasti peksa, peaaegu oleks silmast ilma jäänud. Mõningatel kohalikel on backpackerite vastu midagi, või nad tahavad lihtsalt kellelegi lõuga anda. Mul tglt tuli ka väike hirm sisse. Clubi ise on väike. Mu jaoks on ikka raske aru saada, kui tšikid ennast sellise klubi jaoks ilgelt üles löövad. Aga kui meil nüüd laupäeval Berri Hosteli kohalik söömispidu oli, siis isegi tegin väikse kiire make-upi ning mõtlesin, et kui ma siia kauaks jään, siis vist löön ka ennast Berri clubisse minnes üles, mitte klubi pärast, vaid üleslöömise pärast. Küüsi pole nüüdseks 4 kuud lakkinud. Täitsa imelik on olla :) Juba nädal aega olen mõelnud ära lakkida, kuid kunagi ei ole jõudnud selleni. Eestis oli vastupidi, kui kehva (aga ilus) küünelakk oli ning iga päev vahetamist tahtis, siis ka tegin seda. Alati oli aega :D
Millaski üritan Berri pilte ka üles riputada.
Juuni-juuli ja pool augustist möödusid töötähe all. Enamus nädalaid töötasime 6 päeva, ärkasin 5:30 ning hostelisse saabusin 6st. Sõin, vaatasin filmi või ajasin juttu ning siis oligi tuduaeg. Midagi väga põrutavat ei juhtunud. Aeg lendas. Alles oli juuni, kui äkki tuli minu väike õde jutuga, et ta on nüüd ülikoolis ja käib loengutes :) Ma alguses ei saanud aru, kuidas see nüüd nii äkitse tuli:)
Juulis olin korra nädalakese haige - arvatavasti sellepärast, et ma öösel lahtise akna all magasin. Meil on 6 inimest toas ning õhk saab hommikuks täiesti otsa. Till ei ole kahjuks ka nii korralik koristaja kui Netti suvel oli. Talvel on siin ikkagi külm. Muidugi mitte nii külm, nagu meil armsas Eestis, kuid kuna enamikes majades kütet ei ole, siis isegi 5-10 kraadi on väga külm, kuna kuhu iganes sa ka ei lähe, siis on külm ja sooja ei saa. Saun on ka täitsa mõttetu. Eile oli hea, siis olid kõvad kutid ning sai natuke leili ka visatud :) Muidu on küll nii, et ma ei hakka veel higistamagi, kui Korea tüübid juba surevad.
Täna sajab. Kõvasti. Äikest tuli ka ning ülemistes kihtides oli liivatorm, mis tähendab, et alguses sadas tolmu. Mõnus on. Lõpuks sajab. Nädal tagasi tuli ka sutsu vihma. Nii mõnus lõhn oli, istusin õhtul 11-12ni väljas ning nautisin vihma lõhna. Ei oleks elu sees arvanud, et vihmast sedasi puudust tunnen. Kui endiselt külmavõitu ei oleks, siis läheks ja tantsiks vihma käes! :)
Hakkan algusest. Saabusin Berrisse. Kõik oli hästi, Tilli vastuvõtt oli väga soe, selline tunne nagu koju oleksin saabunud. Saabusin pühapäeval. Kohtusin kohe kahe Eesti poisiga, nimedeks neil Mihkel ja Marko. Nad korjasid Amaroo-nimelises suurfarmis apelsine/mandariine. Lahkesti pakkusid, et saan nendega tööle minna ning kui ülemusele ei sobi, siis vähemalt ühe päeva nendega koos korjata ning siis pärast raha jagada. Hiljem ütlesin seda Tillu-Lillule ka, ta miskipärast väga ägestus ja lausus "Mina küll nii ei arva!!!". Minu suurte ehmunud silmade peale natuke rahunes ning andis mulle ülemuse Peteri nr-i, et ma vähemalt helistaksin talle ja küsiksin. Peter ei vastanud. Järgmisel päeval sadas ning keegi ei läinud tööle. Austraalia puhul ongi imelik see, et kõik hirmsasti ootavad vihma, aga kui sajab, siis kõik töö seisab. Saan aru, et viljad ja puud on liiga märjad, aga ikkagi. Eestis ei kujutaks seda ettegi. Mina helistasin ühte pakkimis-shedi ning tädi teatas rõõmsasti, et neil oleks küll töölisi vaja, aga ma pean enne intervjuule minema. Poistel oli auto ning Mihkliga koos kaarutasime Renmarki. Intervjuu koosnes tegelikult paberite täitmisest, jaatava vastuse sain kohe. Alguses tädi Teresa arvas, et poisse küll vaja ei ole, kuid õhtul helistas ning Marko sai ka tööle. Teisipäeval alustasimegi tööd shedis.
Töö iseenesest ei ole raske, kuid väga-väga nüri. See teebki töö "raskeks". Muudkui seisad ning laod apelsine/mandariine/sidruneid/tangelo-sid (apelsini-mandariini segu)/greipe kasti. Korjamine on selle kõrval tunduvalt huvitavam, sest kogu aeg otsid ja mõtled, kuidas kiiremini saaks, liigud jne. Samas ka raskem, eriti jupi võitu tüdrukule. See on ikka suur asi, kui oled pikk ning ei pea redelit kogu aeg endaga kaasas vedama. Pealegi ei sõltu shed-i töö nii palju ilmast, pluss talvel on sees ikkagi soojem. See on ikka jube, kui väljas on külm, lambist hakkab vihma sadama ning sa pead käärikestega mandariine puu otsast lõikama. Aga paljud teevad seda ja ikka elavad :) Minu jaoks oli alguses raske seismine. Seismine on minu jaoks alati väga väsitav tegevus olnud. Ma lihtsalt väsin ära. Teisel päeva jäin poole pakkimise pealt magama. Kast oli külje pealt sutsu üle aluse ääre ning kui ma mandariini karpi panin, siis tundsin, et karp vajub kuidagi kahtlaselt külje peale. Avasin silmad ning siis sain aru, et endal põlved nõrgad ning ise olin poole kukkumise peal. :) Õnneks ei ole seda enam juhtunud. Alguses oli tore omi mõtteid mõelda, korjates ei saa seda luksust väga lubada, sest käed jäävad kohe aeglasemaks. Aga peale kahte nädalat ning hiljem peale nelja nädalat olin miljon korda mõelnud, mida ma edasi teen (vastust ikka ei teandud), nii et see tüütas väga ära. Laulsin endale (müra on päris suur ning võib-olla kõrval seisev tööline kuuleb sind, aga muidu ei kuule küll keegi), kuid peale poolt tundi/tundi hakkas repertuaar väga korduma ning sellest sai ka kopp ette.
Minuga samal ajal tuli tööle saksa tüdruk Christiana (Chris). Hirmus suur tüdruk on. Pikk ning suure kondiga. Kui ma tema kõrval seisan ning kõrvale vaatan, siis tema rinnad on minu silmade kõrgusel. Alguses ta mulle väga ei meeldinud, aga saime väga headeks sõpradeks, tore oli koos nalja visata ning lobiseda. Ta lahkus juba mitu nädalat tagasi Sydneysse. Alguses torkis ta mind päris palju ning see häiris mind tugevalt, ma näitasin kõvasti "hambaid" ning siis ta tõmbus väheke tagasi. Ükskord keerasin talle natuke essu, mis oli mõeldud naljana, kuid ma tean, et mind ennast oleks selline nali väga vihastanud, kui keegi mulle nii oleks teinud. Chris oli ka tige, aga sai sellest üle ning peale seda saimegi väga headeks sõpradeks. Tema ei torkinud mind ning mina teda. Respect :) Töötasime kenasti koos ning aitasime teineteist. Ja jutustasime. Peaks ütlema, et Chrisiga oli tööd tehes väga raske suhelda, müra on suur, tema pikk, mina lühike. Mina teda kuulsin ilusti, tema mind ei kuulnud, eriti kui mina peadpidi karbis olin. Karjusin elueest kui talle midagi öelda tahtsin, tihti ta ikkagi ei kuulnud. See karjumine väsitas mind kõige rohkem :) Nagu backpackerid ikka, kui sõnadest jääb puudu, siis teeme asjad kätega selgeks. Ülemustele väga ei meeldinud, kui meil jutustamise pärast töö pooleli jäi :) Tegelikult oleme head töölised.
Mul üldiselt ei ole kummagi ülemusega probleeme. Kahjuks mõlemad arvavad kohati, et mu inglise keel ei ole kõige parem, sest liin kahes jagab ülemus ülevalt rõdult ülesandeid ning ma lihtsalt ei kuule teda, liin ühes ma ei viitsi vastata, vaid lihtsalt lähen kuhu saadetakse :) Mõlemad on tegelikult toredad inimesed. Liine ühe ülemus Sophie on ikka väga eriline kuju. Kogu aeg tahab koju minna, eriti laupäeviti:) Pidevalt kihutas meid takka, et lihtsalt lükka viljad karpi ja käib küll. Nüüd on meil vesi ahjus, sest üks suur toidukett saatis terve laari sidruneid tagasi. Oi kus me nüüd sorteerime. Aga mul on ikkagi täitsa suva :) Alguses oli minu jaoks raske aru saada inimestest, kes eda tööd nii tõsiselt võtavad. Ühel tüdrukul oli kogu aeg selline kiire-paanika nägu peas, et ma oleks talle tahtnud "Relax" öelda. Väga tihti meil ei ole üldse kiire, kuid mõned panevad ikka kõvat tempot ning selline paanika-laadne olek on. Nädalate möödudes avastasin, et olen ise samasugune. Enam ei käinud nagu rannavurle kastide järel, vaid tegin ka kõvasti tempot ning hirmus asjalik nägu oli peas. Peaks ütlema, et ülemusele see väga meeldis. Chris oli ka läinud ning eriti ei jutustanud ka. Nüüd ma tõmbusin väheke tagasi oma "relax" olekusse :) Ma käin endiselt kiiresti, kuid kehahoiak on selline mõnus Pariisi suvitaja oma :)
Järgmine või ülejärgmine nädal peaks jälle kiireks minema. Loodetavasti, ning loodetavasti saavad sidrunid varsti otsa. Mul on ainuüksi nende lõna vastu allergia. Vahel on nad sabadega ning meie peame need ära murdma, väga vänge lõhn tuleb sealt välja. Sama vänge kui toomingas, ainult teine lõhn:) Ma ei ole ainuke, kes seda ei seedi, ainult selle vahega, et mul hakkab katus sõitma.
Ükspäev oli meil töö juures õnnetus. Mingi kemikaal lekkis. Onud koristasid poolteist tundi. Siis saime tööle minna. Ma seisin alguses konditsioneeri all ja ei tundnud midagi. Aga ülemus kogus meid kokku ning ütles, et tema tunneb end kehvasti ning me ei saa siin tööd teha, mõned teised kinnitasid sama. Alles siis ma tundsin, et mu nina on imelik. Aga ei midagi väga erilist minu jaoks. Suundusime liin ühte. Chie küsis, kas minuga on kõik oko? Tundin küll, et pea vist käib sutsu ringi, aga ei arvanud sest midagi, kuid üks tädi ütles, et ma olen näost täitsa punane. Tundsin end nüüd juba suht kehvalt ning otsustasingi ühe tädi saatel suurema ülemuse jutule minna. Tegin kümme sammu ning siis tundin seda ning sain aru, et mul ei ole aega ülemuse kabinetist läbi hüpata, kuigi see jäi mulle tee peale. Pidin kohe välja värske õhu kätte saama. Süda tagus nagu segane rinnus, eriti hingata ei saanud, väga sitt oli olla. Teadsin juba eelnevast kogemusest, et pean liikuma, lohistasingi oma jalad liikvele, väga kerge see ülesanne ei olnud, aga sundisin end takka. Süda oli küll metsik, mõtlesin, et see annab küll otsad. Vaeseke lõi nii kiiresti, et ma ei suuda isegi sõnadega kirjeldada, kui kiire see oli. Kui öelda nii kiiresti kui saad "tuk-tuk-tuk..", siis pane pool otsa ja selline mu südame tempo oligi. Saatja tädi oli tuli ka välja ja hüüdis, et ma pean ikka ülemuse Liz-i juures läbi minema. Keerasin ennast, et minna, aga tundsin, et sellega ma küll hakkama ei saa. Keerasin talle selja ja hingeldasin teises suunas minema. Tädi vantsis mulle järgi. Tegin autoarklas väikse tiiru, siis juba laskis hingata. Teised olid ka kõik väljas. Ma ülesin Chiele, et lähen jalutama. Tegin väikest jooksu, kuid jalad olid liiga nõrgad. Väga kaugele ma ei jõudnud, sest Suur Boss tuli mulle autoga järgi. Kõik kes end halvasti tundsid saadeti arsti juurde kontrolli. Suur Boss oli väga kohkunud, et ma minema jooksin. No eks ma vabandasin ette ja taha.
Haiglas mulle väga ei meeldinud, sest enamikes haiglates on segunenud rohtude lõhnad ning see teeb mu olukorra hullemaks, mitte paremaks. Ma ei vaadanudki, mis mu südame näitajad olid, suht kehva oli olla ning üritasin lihtsalt mõistuse selge hoida. Mingi näitaja oli vist 135 midagi. Nüüd sain juba sõnadega öelda, kui kiiresti süda lõi. Lõppeks läks kõik hästi, arstionu kuulas, pärast läksime tööle tagasi, ma panin maski ette, midagi hullu ei olnud. Järgmisel päeval hommikul oli väga oko, aga tööl keeras ära, lihtsalt väga paha oli olla ja ma mõtlesin, et ma jalutan need 20km koju. Kuid ülemus veenis mind jääma ning andis loa 10min väljas pausi teha iga kord kui end halvasti tunnen. Tegingi seda ning siis oli oko. Mask oli ka kogu aeg ees, kuid kui palav on, siis päev otsa maskiga ei ole ka just kõige lõbusam.
Arsti juures õppisin seda, et Austraalias arsti juurde minnes pead ikka kõvasti kannatust varuma. Asjad käivad ikka väga aeglaselt, arstid longivad. Üks õde üritas nalja kogu aeg visata, aga need olid sellised naljad, et ainult tema ise naeris. Peale selle üritas kogu aeg kõigile selgeks teha, et meil kõigil on südamerütm kiirenenud, sest me kõik olime nii hirmus ärevil, et ohh, kemikaal on laiali ja mis nüüd saab. Täitsa loll jutt. Ma ei öelnud midagi. Väga ei jaksanduki.
Kogu probleem sai alguse sellest, et kemikaalikoristajad olid kogemata ühe eemal oleva pritsme vahele jätnud. Ma jälgisin, mida ma söön, et mitte hullemaks oma allergiat ajada. Joomise jätsin ka täitsa maha. Ma ei teagi, mis ma oma rummiga nüüd teen, vbl sünnipäeval joon ära. Õlled juba andsin Chiele. Rummi ei raatsi :)
Berrisse tulekust saati olen end kõvasti harida üritanud. Võtan ikka ramsis raamatuid ja loen. Üks raamat oli multi-allergiate kohta, 20 aastat tagasi kirjutatud. Sain teada, et see on täitsa levinud Lääne riikide haigus, ainult Eestis on see veel suht võõras. Raamatust lugesin ka erinevate ravimisvõimaluste kohta, nii et ma ei ole midagi nii lootusetu. Pean ainult enne midagi ette võtma, kui päris ära oma maksa tapan.
Väga edukas ma ei ole, leivasöömise jätsin küll maha, sest tundub, et mul on ka jahu vastu allergia, kuid meil on siin Berris suur küpsetusmaania, küpsetan ise ka ja ühe tüki panen ikka pintslisse :)
Aga jah, ma olen siin nüüd kõvasti kokkama hakanud. Meil ei olegi enam niiväga joomispidusid kuivõrd söömispidusid, kus kõik kokkavad midagi ning siis koos sööme ja maitseme. Ma ei ole elusees nii palju kokanud kui nüüd siin Berris. Aga tore on:) Ma vist isegi oskan süüa teha:) Chiele meeldib hirmsasti küpsetada ja mulle tule ka nüüd see vana harjumus tagasi. Alustasin pisarakoogist. Pisaraid kahjuks ei tulnud ja mulle ei meeldinud see kohutav jahu maitse, kuid teistele väga meeldis. Hiljem mõtlesin välja, et tegelikult tuleb pisarakoogis poole jahu asemel tärklist panna. Nadile tegime Naoga õunakooki, mis lõpuks tuli välja šokolaadikook, kogemata kukkus välja väga hea. Nao oli äge, see oli tema elu esimene iseküpsetatud kook, aga kui ma alguses ütlesin talle, et või tuleb enne sulatada, kui koogi tagnasse paneme, siis vaidles elu eest vastu :) Retseptis ei olnud öeldud, et tuleb sulatada, aga retsept oli ebatäpne. Rahu saamiseks küsisin Chie käest üle (tema käest saime retsepti), ka tema kinnitas seda, kuid Nao jätkas vaidlemist. Lõpuks ikkagi sulatas ära:) Selle kohta saab öelda ainult "jaapanlane". Nad on ikka täitsa hullud oma täpsusega. Kui kokkavad, siis kõike mõõdavad. 100g võid pannakse kaalu peale, isegi kui on 200g võipakk, suhkur, jahu jne kõik käib kaalu peale. Täitsa segased, aga sellised nad on. Mulle meeldib Eesti-stiil - kõik käib silma järgi :) Vahel arva, väga kriitilises kohas, kasutan mingit mõõdikut.
Mõni nädal peale minu saabumist tuli siia üks Eesti paar: Priit ja Heidi. Väga toredad inimesed. Rahulikud, intelligentsed, mõistavad nalja jne. :) Heidiga koos tegime kräsupeakooki. Tema tegi ühe ja mina ühe. Kogemata sai hea :) Kõigile meeldis, kuid kuna kräsupea/käharpea on raske inglise keelde panna ning Curly-hair cake ei olnud väga populaarne või Afro-head cake, siis sai kook uue nime "Estonian cake". :)
Eelmine laupäev tegime kambakesi Itaalia pizzat. Ricky oli master-chef. Kuna ta meie käest ei olnud nõus toorainete raha võtma, siis otsustasime Chiega, et peame talle midagi tänutäheks tegema. Mõtlesin Napoloeni kooki teha. Laupäeval saimegi sellega hakkama. Lasime öö seista ning pühpäeval nämmisime süüa. Ma küll kartsin hirmsasti, sest ma tegin kõik ise, alustades taignast ning väga suur hirm oli sees, et ei tule hea. Jaapanis piimasuppi ei tehta ning Chie, mu väike abiline, ei arvanud et liitrit piima tuleb potis korralikult segada, et kõrbemaitset ei jääks. Ühesõnaga kreem kõrbes täiega põhja. Ma otsustasin teha nagu alati - põhja mitte puutuda, aga kui selja keerasin, siis Chie segas kõik ilusti läbi ning pruune tükke olid kõik kohad täis. Mis seals ikka, noppisime need välja. :) sutsu oli kõrbenud piima maitset tunda, aga koogi sees ei saanud aru midagi. Napoleoni kook on alati hea ning see meeldis kõigile väga-väga. Väga armas oli saksa poisi Juliani aitähh, ta ei ole eriti inimene, kes suudaks oma emotsioone sõnadessa panna ning täna, kui ma küsisin, ega ta tea, kus Jude on, siis ta vajus oma tooli peal kuidagi rohkem kühmu ning näitas käega tule siia, sain aru, et tahab kallistada. Mis seals ikka, kallistasime, pidin ise küsima, et kas see on koogi eest? Noogutas :) Tore on, kui saab inimestele rõõmu valmistada :) Koogi tegemine on küll hirmus! :) Ma sain taignast ilusti 8 põhja, kuid kreemi jagus ainult 6 jaoks :)
Laupäeval oli meil muidu suur sööming ka. Ma tegin 195 tikuvõileiba, need kõik torkasin arbuusi koore sisse. Arbuusi ise immutasin Bundabergi rummiga. Arbuus oli küll väga hea. :) Kõik toidud olid laupäeval väga head, aga niii palju, väga süüa ei jaksanud. Kaahju-kaahju.
Manager Tilluga läksin ka vahepeal raksu. Neil on hommikul umbes üheksast umbest kümneni koristamine, mis tähendab, et WC ja köök on suletud. Me pidime 10:30 tööle minema, 10st oli väljasõit. Ma tegin eelmisel õhtul lõuna- ning hommikusöögi valmis, et siis saan lihtsalt karbi külmkapist välja võtta. Tegingi seda, kuigi köök oli veel suletud, ning Till oli hirmus tige tige (ta läheb alati endast väga kergesti välja, kui reegleid rikud, täitsa sakslane selle koha pealt. Nagu väike poiss, kes oma auto on ära kaotanud, niuke nägu peaks, et kohe hakkab nutma). Nutma ta ei hakanud, aga kollase kaardi andis. Kollase kaardi süsteem on lihtne - nagu jalgpallis, 2 kollast kaarti = punane kaart ning hostelist minek. Läksin välja sööma, 2 minuti pärast tegid köögi lahti. Daaa. Siis sain mina tigedaks. oi ma olin tige. Till nagu ikka ajas enne lolli jutt, et põrand on märg!! (Muidugi ei olnud). Nüüd me siin vahepeal ei suhelnud. Ma tegelikult otsustasin peale terve tööpäeva tigetsemist, et ma unustan selle, kuid see oli reedene päev, mistähendab üürimaksmise päev ning Till tiba ülbitses kui ma maksma läksin. Siis läks mul hari ikka väga punaseks. Nüüd me juba vahetame mõned sõnad, aga tema ei seedi mind ja mina teda. Aga mulle sobib see väga hästi. Ta on nii nõme ja mõttetu mees. Nagu Priit täna ütles - Till näeb niuke välja, et kohe tahaks teda kiusata. :) Tõsijutt. :)
Heidi on nüüdseks kahjuks lännu, nagu ka sõber Kim ja paljud teised. Heidi läks Adelaide'i, kuid tööd seal ei saanud ning nüüd suubub Mildurasse. Kim on Koreast. Vaatasime koos Jaapani animatsioone. Mulle väga meeldis. Kim tahab maailma parandada, aga ei tea kuidas. Tal on plaan Aafrikasse minna ning seal mõni riik üles ehitada. Alguses kui ma Kimi nägin, siis vaatasin, et oh tore Jaapani poiss, kui teada sain, et Koreast on, siis kohkusin ära. Tol hetkel ma sain aru, et mulle väga korealased ei meeldi :) Kui Kim hakkas rääkima, et kapitalism ei ole hea, võib-olla kommunism, siis ma seletasin pool tundi väga suure õhinaga, miks kommunism hea ei ole. Ta kuulas rahulikult mu kiiret jutuvada, kuid peale seda ma temaga väga ei suhelnud. Kuid mu saksa sõbrad An ning Tanja suhtlesid, no ja kui nemad ära läksid, siis saime meie Kimiga sõpradeks. Ta tegelikult ei arva, et kommunism hea on, aga ta lihtsalt üritab leida, mis oleks hea. Ma ei ole eriti kindel, et tal see õnnestub, aga no las proovib.
Chie on Jaapanist. Jälle üks kena jaapanlane. Ma ei ütleks, et me kohe südamesõpradeks saime, kui me töötasime koos, suhtlesime, nüüd ta kolis minu tuppa ja tasapisi oleme headeks sõpradeks saanud. Plaan on koos Ulurusse minna. Inglise tüdruk Helen tahab ka kampa lüüa ning vbl isegi Heidi ja Priit. Ma ise loodan, et Kurumi saab tulla. Aga eks paistab. Meil kahel on kindel plaan minna koos. Chie läheb 3ks nädalaks okt-s Jaapanisse ning kui ta tagasi tuleb, siis läheme. Vaatame, kes on huvitatud kaasa tulemisest.
Pärast Ulurut ma ei tea, mis ma tegema hakkan. Plaan on endiselt Läände minna, kuid vbl tulen tagasi Berrisse. Ei tea veel.
Kummaline on see, et isegi Austraalias on kevad armastuse aeg :) Tüdrukud siin järjest armuvad, mitu kuud koos oldud ning nüüd äkki tuleb kõigil armastus peale :) Aga linnud laulavad ning roheline läheb rohelisemaks, väljas soojemaks. Mõnus on. Praegu on hea, kui liiga soojaks läheb, siis on rõve.
Tahtsin veel Korealastest rääkida. Ma vist kunagi lähen Lõuna-Koreasse, et ise oma silmaga kogu seda müstikat näha. Korea inimesed.... neid lihtsalt pead ise nägema. Enamikelt võid vanusest 10a maha võtta, siis saad teada, mis tasemel nende mõistus on. Kuskil 30-aastaselt hakkab neist midagi inimese sarnast saama, alla selle on täitsa lapsed, pubekad. Vanus on Koreas väga-väga oluline. Kui inimene on kasvõi 1a sinust vanem, siis pead talle kõvasti austust näitama. Kõige vanema sõna maksab jne. Kõik peavad koos sööma jne. Koreas saavad kõik inimesed ühel ja samal päeval vanemaks - uuel aastal. Kui laps sünnib, siis on ta ühe aastane, sest vanuse sisse loetakse ka kõhus oldud aeg (mis on küll 9 kuud, aga see ei ole oluline). Kogu see keeruline süsteem tähendab seda, et kui sa sünnid detsembris, siis veebruaris algab uus aasta ning meie mõistes 2-kuune beebi on nende mõistes 2-aastane laps. Kim rääkis, et paljudes töökohtades Koreas sa lihtsalt pead iga päev töökaaslastega välja minema ning jooma. Alkoholi. Kui sa sa seda ei tee, siis sind lihtsalt lastakse lahti, sest sa ei suhtle teistega piisavalt. Nii neil see elu käib, nädala sees joovad töökaaslastega 2-5ni hommikul ning nädalavahetustel joovad sõpradega. Mõned Korea tüübid on küll täitsa alkohoolikud. Nt Kim ja Jude. Nagu Aasia riikides ikka, siis sex on tabuteema. Ükskord Heidi hakkas ühte Korea tüdrukut nokkima, kes oli suure uhkusega eelnevalt teatanud, et ta on süütu (ta on mingi 25-26 või midagi sellist). Niisama lõõpisime, aga ta pidi ära minestama, sest me rääkisime kõva häälega seksist ning teised inimesed sõid laua teises otsas (need olid saksa tüübid ja ainult naersid;)). Eriti ei saanud vaene Lumi aru, kuidas me saame meeste juuresolekul sellest teemast rääkida, Koreast räägivad tüdrukud omavahel seksist, aga mitte kunagi poiste juuresolekul. Ka ei lubanud ta meil enam seda sõna kõvasti öelda, mispeale ma ütlesin, "okei, räägime siis "sellest"" ning moodustasin oma vasaku käe nimetissõrmest ja pöidlast rõnga (augu) ning parema käie nimetissõrmega torkasin sinna sisse, korduvalt. Esimesed 5 sekundit Lumi lihtsalt kõõritas silmad punnis peas minu käsi, siis hakkas karjuma "SO RUDE!!!!". Oi ta pidi ära minestama :) Aga küsis, kas see on normaalne, mis me teeme? Me vastasime loomulikult "jaaa". Kim ütles, et tema tahab Eestisse tulla ning teatas, et ta on eestlane. Mispeale Lumi tal näo täis sõimas, "Sa oled Koreast!!!". Ma olen siin paar korda tantsu visanud, kui meil peod on. Selline Eesti ööklubi tants. Kuigi esimene tantsimine oli juulis räägitakse sellest siiamaani. Njahh. Eriti eufoorias olid Korea tüdrukud. Ma väga ei saanud aru miks. Aga kui nende "korean girl dancing very sexily" videot youtubest nägin, mis minu arvates on samal tasemel, mis Eestis 14-aastane diskopepu, siis sain aru. Jaapanlased on tagasihoidlikumad. Esimesel korral, kui tantsisin, siis olin sutsu purjus ka ning natuke võimlesin piljardilaua peal, 2 Jaapani tüdrukut olid Priidu käest küsinud "Kas ta teeb striptiisi?" :O Priit juhatas nad lahkelt ruumist välja :) Striptiisi ma tõesti ei teinud :) Või noh, kui palav hakkas, siis tõmbasin hooga oma helesinise fliisi luku lahti, ning kõigil oli juba "oooo", aga mul oli all teine helesinine fliis ning ma ütelsin "Magic!!!" Hahaaaa. Tüng!!!! :D:D:D
Niimoodi vaikselt meil see elu siin läheb:) Ahjaa, juulis käisime ka paar korda Berri Clubis. Üks Argentiina kutt sai kohalike käest kõvasti peksa, peaaegu oleks silmast ilma jäänud. Mõningatel kohalikel on backpackerite vastu midagi, või nad tahavad lihtsalt kellelegi lõuga anda. Mul tglt tuli ka väike hirm sisse. Clubi ise on väike. Mu jaoks on ikka raske aru saada, kui tšikid ennast sellise klubi jaoks ilgelt üles löövad. Aga kui meil nüüd laupäeval Berri Hosteli kohalik söömispidu oli, siis isegi tegin väikse kiire make-upi ning mõtlesin, et kui ma siia kauaks jään, siis vist löön ka ennast Berri clubisse minnes üles, mitte klubi pärast, vaid üleslöömise pärast. Küüsi pole nüüdseks 4 kuud lakkinud. Täitsa imelik on olla :) Juba nädal aega olen mõelnud ära lakkida, kuid kunagi ei ole jõudnud selleni. Eestis oli vastupidi, kui kehva (aga ilus) küünelakk oli ning iga päev vahetamist tahtis, siis ka tegin seda. Alati oli aega :D
Millaski üritan Berri pilte ka üles riputada.
kolmapäev, 8. juuli 2009
Chiltern - Lake Anderson Caravan Park
Maaliline kodu järve kaldal.... kuid kahjuks on järvest ainult pragunenud kõrb järel, sest mitu aastat ei ole korralikult sadanud.
Suvel on see oivaline koht. Ja odav. Chilterni linn on tüüpiline väikelinn - peatänav läheb otse läbi linna, mõlemal pool teed on poekesed ning elumajad kõrvaltänavatel. Toidupoode on seal täpselt 1. Kunagi oli see inimesitäis linnake, kuid... ma olen nüüdseks unustanud, mida nad seal kaevandasid või tegid, aga igatahes enam ei ole tööd ning linn on tasapisi väljasuremas.
Minu üllatuseks oli seal isegi raamatukogu ning raamatukogus oli isegi üks arvuti interneti kasutamiseks. Kahjuks oli rams avatud 3l päeval nädalas 3ks tunniks. Alguses oli tegelikult mõnus. Siis kui ma veel arvasin, et me ikka saame seal tööd. Õppisin Indoneesia kultuuri tundma. Külmaga mässama :) Armas kodu tuli meelde ning süda täitus soojaga :D Paar korda käisin isegi jalutamas. 2l korral tulid mu sõbrad minuga kaasa. Esimesel korral saime 500m minna, siis olid nad nii-nii väsinud, et enam ei jaksanud. Kuna ma ei arvanud, et nad tahavad minuga kaugele metsa kaasa tulla, siis ma ei olnud nendega arvestanud, ega sellega, et ma pean nende järgi ootama, millal ükskord minema saame. Ei tahtnud ebaviisakas olla ning ootasin nad ära. Tegelikult oli kell liiga palju, ning Jenny.... oi ta käis nii aeglaselt. No nii jumala aeglaselt. Ma üldse ei imesta, et nad zucchinidega raha ei teeninud. Ühesõnaga, ma juba teadsin, et sellise tempoga jõuame me metsani ning siis on aeg tagasi tulla. Nii et ma võtsin asja rahulikult. Ja kui nad mul seal surema hakkasid, siis tegin ettepaneku väikse ringiga koju tagasi pöörduda. Südames rõõmustasin, et teinekord nad äkki taha kaasa tulla ning siis saan oma tempoga minna.
Teisel korral tulid nad ikkagi minuga kaasa. Aga ma kohe alguses ka ütlesin, et kui me tahame kuskile jõuda, siis peame ikka kõndima. Jõudsime metsani. Jenny ja Akhun olid selle 2 km jalutuskäigu tõttu juba otsi andmas (kodus kasutavad nad alati autot). Üldse on nad ühed suured hädaldajad. Tahtejõud on täielik 0. Mul oli tahtmine White Box Walk läbi käia. Eriti ma sellest midagi ei teanud, aga vähemalt oli midagi teha. Kaart mul oli, aga ma ei lugenud välja, kus seda rada täpselt on. Jenny ikka küsis, kuhu me läheme. Ma ütlesin, et teeme ringi ja siis lähem koju. Ta arvas, et teeme vasakule ringi. Kui tuli silt, et Information 1,3km vasakule, siis tahtis hirmsat moodi sinna pressida. Egas mul midagi vastu olnud (mul oli plaan otse minna ning siis paremale ring teha). Jenny küsis uuesti, kuhu me läheme ning ma ütlesin talle oma plaani. Siis hakkas ta hirmsalt paremale pressime, et me saame siit otsem ja sealt otsem jne. Sain aru, et ta tahab kiiresti koju ära. Eriti rõõmus ma sellise seltskonna üle ei olnud, mul oli plaan jalutada. Võtsime sihi sutsu paremale. Tee läks mäest üles ja alla. Need kaks hingeldasid nagu oleksin 90 km läbi käinud (võtan arvesse fakti, millised olime meie peale 50-60 km matka Eesti metsas kogu aeg vesi põlvini, jalg raba mättasse vajumas). Mõne aja pärast jõudsime punkti, kus näitas White Box Walk vasakule. Jenny oli rõõmust hüppamas. Läksime siis vasakule. Siis ma juba lugesin kaardi pealt välja, kust täpselt see rada läheb. Kahjuks oli 500m pärast finish. Jõudsime infopunkti. Tuli välja, et rada on 8.9km pikk. Mina tahtsin selle läbi käia. Teadsin, et kui need 3 kaasa tulevad, siis ei lõpeta me mingil juhul enne pimedat. Nii et nende ahastuses nägusid nähes teatasin lahkelt, et nad võivad koju minna, kui nad tahavad. Andsin neile teise kaardi ja juhised. Jenny noogutas agaralt, et nad teavad kuidas minna. Anthony otsustas minuga tulla, ühest küljest kartis nendega minna, et eksivad ära (mille peale Jenny naeris muidugi), teisest küljest Jenny kartis tegelikult minu pärast. Inimesele, kes ei tea isegi seda, et mets ja muu roheline ala on kaardil rohelisega märgitud, võib päris keeruline olla mõista minu otsust. Seal ei olnud midagi karta, ühtegi looma seal ei ole, sest liiga kuiv on, linnud ja kõik on minema läinud. Ristmikul läksime lahku. Olime Anthonyga päris tükk aega kõndinud, kui Jenny helistas. Nad olid eksinud. Nad läksid vastassuunas sellele, kuhu nad oleksid pidanud minema. Päris kena jupi maad olid puusse pannud ja muud teed ei olnud, kui lihtsalt tagasi kõmpida. Anthony naeris, naeris südamest. Siis ma sain aru, et tegelikult talle ei meeldi, kui Akhun talle meelega näkku peeretab ning nad tema kulul kogu aeg nalja teevad ja mingil määral kiusavad. Ta ei saa kunagi vihaseks. Aga tal ei ole ka teisi sõpru. Nad kõik paistavad nagu lapsikud 22-23aastased, väga lapsikud, eriti Akhun, kes tegelikult on kõige vanem, 33, Jenny 30 ning Anthony 29.
Anthonyga tegime matka läbi, väga pimeda peale ei jäänud, hämaraks läks. Anthony ei hädaldanud. Esimest korda ma nägin, et Anthony on neist 3st kõige asjalikud tegelikult, kuigi ta kunagi oma arvamust ei avalda ning läheb kuhu nemad lähevad. Tal lihtsalt ei ole väga valikut, kui ta just ei taha üksi minna. Ma jäin oma päevaga rahule. Minu üllatuseks olid Jenny ja Akhun täitsa elus ning isegi järgmisel päeval. Mina käisin kokku umbes 20 km. Tänu Akhunile ma mõistsin kui nõme näeb välja lapsik täiskasvanu. Siiani olin ma enda puhul seda nautinud, aga njah... mõtlesin, et ma peaksin oma käitumist väheke muutma, või vähemalt rohkem kontrollima.
Vbl peaksin nendest pikemalt rääkima. Inimesed Indoneesias ei ole harjunud raske tööga. See on vaene riik rikkaliku loodusvaraga, mida nad sandikopikate eest muu maailmale müüvad. Põhiteema käib neil toidu ümber. Toit peab hea olema ja korralik. Söövad mingisugune 5x päevas, minimaalselt 3. Väga palju on odavaid söögikohti. Need 3 inimest tulid Austraaliasse raha teenima. Aga kahjuks ei olnud nad valmis selle nimel pingutama. Eriti hädas on Akhun. Ta on 33 aastat vana ning kuni Austraaliani ei ole ta mitte ühtegi ööd kodust väljapool veetnud. Kogu elu on ta elanud kodus, abiellus Jennuga ning nüüd elavad seal koos, õnnelikult. Nad ei ole rikkad, aga ei ole ka ütlemata vaesed. Neil on teenijad - Indoneesias on igaühel teenijad, väljaarvatud puruvaesed, sest see on lihtsalt nii odav. WC kasutavad nad paberi asemel vett, peale WC käiku käsi ei pese, aga kõik asjad, mida nad söövad nad kas keedavad või praevad eelnevalt. Nii et minu värske salati ja kurgi söömine oli nende jaoks midagi väga ebanormaalset. Väga ebanormaalset. Ma Jennyle ütlesin ka, et "Meie peseme peale WCs käimist käsi, seebiga, ning teie praete kogu oma sööki". Jumal tänatud, et praevad:). Jenny ja Akhun on harjunud olema majas peremehed. Mis tähendas seda, et kui nemad üles ärkasid, siis panid tuled põlema, teleka mängima ning ajasid terve maja üles. Anthonyle see sobis, aga mulle mitte. Hommikul oli külm, mul ei olnud praktiliselt mitte midagi teha ning ma ei näinud põhjust, miks ma peaksin end vara üles ajama, et nendega koos süüa, isegi kui nad mulle hommikul tee voodisse tõid. Alguses ma ikka ajasin end üles, aga kolmandal või neljandal hommikul tänasin viisakalt ning siis jätsin tee sinnapaika ja magasin edasi. Peale seda mind enam väga üles ei aetud, või kui aeti, siis teed enam ei toodud :). Tegelikult nad tahtsid elada koos nagu üks perekond ja südames oli mul kahju, et ma ei suutnud olla nendega nagu üks pere, aga ma tõesti olen harjunud olema iseenda peremees ja mitte elama kellegi teise rütmi järgi. Eriti kui tegemist on praktiliselt võõraste inimestega ja mul on omad mõtted peas, kuidas oma päeva veeta. Lihtsalt kõik käis täpselt nende rütmis, söödi, millal neil oli kõht tühi jne. Teine asi mis mind väga torkas oli nende uudishimulikkus. WC ja dušš olid meil väljas ning iga kord, kui ma WCsse läksin Akhun küsis "Kuhu sa lähed?". Alguses püüdsin irooniline olla, aga see ei aidanud, ta ikka jätkas küsimist. Minu ja Anthony toa ning Jenny ja Akhuni toa vahel oli uks ja isegi aken. Jenny nägi hirmsat vaeva, et seda ust sulgeda, palus minu abi. Ega ma väga rõõmus ei olnud, sest kõik kapid olid nende toas. Aga ma mõtlesin, et saan ilma kappideta ka hakkama ning parem mulle ka, kui Jenny ei saa iga moment minu tuppa hüpata. No uks oli siis kinni ning Jenny käis pidevalt läbi kardinate piilumas, mida mina või Anthony toas teeme. See mind ilgelt häiris, sest kardinad olid nende toas ning meil ei olnud mingit võimalust vastu piiluda. Oleks ka nagu oma privaatsust tahtnud. No ja Jenny samamoodi, kui ma oma toas olin, siis pidevalt hüüdis: "Mis sa teed seal?" (sellise häälega nagu ema küsib lapse käest). Mul oli kopp ees ja ma ei vastanud. "Kas sa loed?". "Ei, ma ei loe". jne. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, siis tuli kardinate vahelt piiluma. Ma saan aru, et nende kultuuris on oluline, et kõik teavad kõike. Ning väga oluline on, mida teised sinust arvavad ja kui nad arvavad, et sa teed midagi valesti, siis on neil õigus seda öelda (Hirmsasti igatsesin eestikeelset väljendit "Mis see sinu asi on?!" Mida saab 100 erineva variatsiooniga öelda ning ei pea alati pahasti kõlama, kui tähendus jääb samaks ;) Ei suutnud inglise keeles nii head väljendit leida). Abieluväliseid lapsi neil ei ole. Normaalsed naised ei lahuta, isegi kui mees on viimane tropp, sest siis on lapsed ilma isata ning see on väga-väga paha. Akhuni isa nt on selline. Päevad veedab kasiinos, tööd ei tee ja lunib naise käest raha. Eluaeg on selline olnud.
Kogu keerukus Jenny ja Akhuni puhul oli see, et nad nii püüdsid lahked olla. Pidevalt kutsusid sööma ja pakkusid oma toitud ning.... südamest püüdsid (tegelikult oli 50% sellest püüdlikusest seotud asjaoluga, et nende inglise keel ei ole väga hea ning nad sõltusid minust väga palju ning nad andsid mulle, et garanteerida enda heaolu.). Aga siiski nad olid väga kenad minuga, minu "ei-d" eriti ei tahetud kuulda ning ma ei suutnud neile ära öelda, et ma tõesti ei soovi süüa. Siis ma otsustasin, et söön natukene, aga alati Akhun pani mulle taldrikusse juurde ning ma kuna toit oli hea, siis järgi ka ei suutnud jätta ja nii ma siis sõin kõik ilusti ära (Indoneesias ei tohi toitu ära visata ning ühte toitu mitu korda ei sööda, nii et kõik mis tehtud, tuleb ära süüa. Ühesõnaga Jenny ja Akhun pressisid ülejäägi rõõmuga minu ja Anthony taldrikusse.). Üks õhtu ma tundsin, et mul on nii raske olla ning ma olen end nii täissöönud ja ma olen tige.... olen tige, sest mu enesetunne on nii kehv, sest ma lihtsalt söön liiga palju. See on nii kummaline, nad püüdsid lahked olla, aga tegelikult välja kukkus teisiti.(Peale seda muutus minu "ei" kindlaks ja ma ei söönud nendega koos enam). Igal õhtul jõime teed, kui me kaarte mängisime. (Siit võib teha järelduse, et me mängisime kaarte igal õhul :)). Nemad tegid teed. Tee läks järjest magusamaks. Vahel oli ikka rõvemagus. Ükskord ma lõpuks nägin, kui palju suhkrut nad panid - väikse kohvitassi peale (st normaalne kohvitass, mitte kruus) 2 supilusikatäit kuhjaga. Supilusikatäit.... gaad. Siis ma sain aru, miks see niiii magus oli.
2 nädalat veetsime seal. Ja ootasime tööd. Ozzyst contractor ütles meile, et saame viinamarju kärpima minna. Sheppartonis nad tõesti alustasid tööga. Meile meie teisel reedel seal onu ütles, et teisip alustame. Esmap helistasin ning siis onu teatas, et teatud põhjustel ei saa veel alustada ning peame veel 2 nädalat ootama. Ma saatsin ta juba mõttes kukele, aga teised ikka ajasid, et äkki saame Sheppartoni minna. Mul oli tglt peas juba mõte Berrisse tulla. Võtsin ühendust Dannyga, kes mulle aprillis ütles, et talvel saan Berrisse pakkima tulla. Tookord ei saanud ma üldse aru, mida ta jahub, eriti seda kohta, et ma saan ka tema juures elada, kui soovin. Ma olin tüüpi korra näinud. Aga lõpuks ma sain aru, et ta on contractor ning tal on sharehose. Avastsin, et ma ei olnud tema viimasele kirjale vastanud, kus ta ütles, et ma annaks teada, kui asjast huvitatud olen. Mul oli meeles, et juulis hakkab pakkimine, aga tegelikult juunist. Aga ma võtsin temaga ühendust. Tal olid kõik vajalikud inimesed olemas. Kuid pidevalt rõhutas, et ma ikka Berrisse läheksin ning siis mingi 2 nädalat ootasin. Üüri sain ka teada 100 taala nädal, mis mu arust sharehouse'i kohta on kallis. Muidugi oleneb, mis seal on, aga siiski kallis. Pluss ma ei saanud aru, kuidas tal transport organiseeritud on. Ma igatahes arvasin, et mul ei ole raha, et 2 nädalat oodata. Sel ajal olin ma veel Chilternis. Aga peale viimast Bossi teadet võtsin kindla plaani Berri poole kapata. Vaatasin, et kõige parem variant on üle Melbourne'i. Ma küll tahtsin seda linna vältida, sest seal möllas swine flue. Ma ei julenud emale öeldagi, kui tõsine see seal on. Isegi Chilternis vist oli üks juhtum. Ka avastasin ma, et Sheppartonist on odavam Meli minna, kui Chitlernist. Bossiga saime sellisele kaubale, et ta korjab meid reedel peale ning viib Sheppartoni ja millaski saame seal tööle hakata. Mul oli hea plaan, et kui tööd ei saa, siis lähen minema. Aga reedel onu contracor enam telefoni vastu ei võnud, kuigi helistasin talle miljon korda. Danny enam mu sms-ile ei vastanud, peale seda, kui teatasin, et mul on alla 100 taala alles (50 kui täpne olla). (mis oli tõsi, aga armas emme saatsis mulle kroone ning tegelikult olin sutsu paremas seisus). Kinnitust sai kahlus, et tüüp tahtis minu pealt teenida ning tööga ta mind eriti ei aita - ühe nr-i saatis, aga sealt öeldi, et nad ei vaja töölisi. Niisiis võtsin ette Berri Backpackeri. Till ütles, et üks koht on täpselt olemas:)
Ma olin suht kindel, et saan Berris tööd. Renmarki helistasin enne tegelikult, aga seal oli hostel täis, nagu ikka, kuid omanik ütles, et tööd on küll, lihtsalt elamine on probleem. Ma eriti ei tahtnud oma sõpru endaga kaasa. Südames oli paha tunne ning tegelikult ma kutsusin neid. Ma ka ütlesin, et ma ei saa garanteerida, et tööd saame. Aga nad ei tahtnud tulla. Neil oli plaan Sydneysse minna. Mulle tundus, et mina ei taha neid endaga ning nemad mind :), sest plaanisid Anthony sugulaste juures ööbida ning kui nad tööd ei saa, siis koju ära minna. Indoneesiasse kutsusid nad mind miljon korda. Vbl kunagi lähen ka. Ma ikka tundsin end pahasti, et ma nendest lahti püüan saada, kuid ma teadsin, et nad ei sobi backpackerisse (Brisbanes 2 ööd backpackeris piisas neile eluks ajaks) ja nemad teadsid seda ise ka. Kuid kui meil reisiplaanitamiseks läks, siis ma kogesin uuesti, kui raske on nendega majandada ning mul oli kergendus, et nad otsustasid Sydneysse minna. Syndeys nad tööd ei saanud, Anthony läks lõpuks Adelaide'i (kuhu nad minna ei tahtnud, kuigi seal tööd oli, viinamarjade kärpimine, aga pagana külm on, ning näpud jäävad krõnksu ning enam sirgeks ei lähe. Töö on raske ning raha ei ole väga hea.). Jenny ja Akhun läksid Newcastle
Viimasel õhtul, kui ma veel seal olin, reedel, siis Akhun küsis minu käest mitu korda, et mida mina arvan, kas nad peaksin Alburysse hommikuse või kella 4se rongiga minema (sealt edasi Syneysse)? Ja mina küsisin vastu: "Mis kell teil rong läheb?". Alguses korralikku vastust ei saanud, aga siis tuli välja, et nad ei tea. Neil oli plaan kohale vajuda ning siis rongipilet osta. Ma ei suutnud uskuda, Brisbanes me juba kogesime, et rong võib ka täis olla ja neile see ikka kohale ei jõudnud. Küsisin Akhuni käest, miks ta seda varem mulle ei öelnud, ma käisin netis enne, oleksin saanud ju järgi vaadata. Helistasin nende eest Countrylinki. Laupäevaks tahtsid piletit, nii et öö sõidavad. Ajasin kõik korda, bronnisin piletid, tuli välja, et laupäeval on Albury rongijaam üldsegi suletud ning mingit piletit sealt ei saa. Kui kõne lõpetasin, siis küsis Jenny, kas pühapäeval ei saa minna? Äkki ma saan vahetada, et neile parem tegelikult, kui nad pühapäeval lähevad. Siis mul hakkasid kõrvad vilisema. Puiklesin ühte ja teistpidi ja lõpuks nad otsustasid, et laupäeval lähevad, sest piletivahetamine maksab (ma ei tea, kas tol hetkel oleks maksnud, aga mul oli neist kopp nii ees kui ees).
Laupäeval istusin Chilternis rongi ja kimasin Meli poole. Meli rongi-bussijaamas oli mul 2h aega. Istusin kogu aja jaamas, süüa nt Macist ei julenud - swine flue pärst. Ma sain aru, et edasi lähen ka rongiga, ja ma tegelikult juba muretsesin, kuidas ma oma kodinatega Adelaide'is rongijaamast bussijaama saan, aga tuli välja, et bussiga lähen hoopis. Põhimõtteliselt ostsin rongipileti, aga vist kui inimesi ei ole piisavalt, siis topitakse nad ühe teise firma bussi ning pilet on sama. 40 taala vist maksis pilet. Tüüpidel, kes otse selle bussifirma teenust kasutasid, nende pilet oli kas 60 või 90 (ma enam ei mäleta) ja nad olid väga õnnelikud, et odavalt saadud. Ma olin siis muidugi väga õnnelik:D
Suvel on see oivaline koht. Ja odav. Chilterni linn on tüüpiline väikelinn - peatänav läheb otse läbi linna, mõlemal pool teed on poekesed ning elumajad kõrvaltänavatel. Toidupoode on seal täpselt 1. Kunagi oli see inimesitäis linnake, kuid... ma olen nüüdseks unustanud, mida nad seal kaevandasid või tegid, aga igatahes enam ei ole tööd ning linn on tasapisi väljasuremas.
Minu üllatuseks oli seal isegi raamatukogu ning raamatukogus oli isegi üks arvuti interneti kasutamiseks. Kahjuks oli rams avatud 3l päeval nädalas 3ks tunniks. Alguses oli tegelikult mõnus. Siis kui ma veel arvasin, et me ikka saame seal tööd. Õppisin Indoneesia kultuuri tundma. Külmaga mässama :) Armas kodu tuli meelde ning süda täitus soojaga :D Paar korda käisin isegi jalutamas. 2l korral tulid mu sõbrad minuga kaasa. Esimesel korral saime 500m minna, siis olid nad nii-nii väsinud, et enam ei jaksanud. Kuna ma ei arvanud, et nad tahavad minuga kaugele metsa kaasa tulla, siis ma ei olnud nendega arvestanud, ega sellega, et ma pean nende järgi ootama, millal ükskord minema saame. Ei tahtnud ebaviisakas olla ning ootasin nad ära. Tegelikult oli kell liiga palju, ning Jenny.... oi ta käis nii aeglaselt. No nii jumala aeglaselt. Ma üldse ei imesta, et nad zucchinidega raha ei teeninud. Ühesõnaga, ma juba teadsin, et sellise tempoga jõuame me metsani ning siis on aeg tagasi tulla. Nii et ma võtsin asja rahulikult. Ja kui nad mul seal surema hakkasid, siis tegin ettepaneku väikse ringiga koju tagasi pöörduda. Südames rõõmustasin, et teinekord nad äkki taha kaasa tulla ning siis saan oma tempoga minna.
Teisel korral tulid nad ikkagi minuga kaasa. Aga ma kohe alguses ka ütlesin, et kui me tahame kuskile jõuda, siis peame ikka kõndima. Jõudsime metsani. Jenny ja Akhun olid selle 2 km jalutuskäigu tõttu juba otsi andmas (kodus kasutavad nad alati autot). Üldse on nad ühed suured hädaldajad. Tahtejõud on täielik 0. Mul oli tahtmine White Box Walk läbi käia. Eriti ma sellest midagi ei teanud, aga vähemalt oli midagi teha. Kaart mul oli, aga ma ei lugenud välja, kus seda rada täpselt on. Jenny ikka küsis, kuhu me läheme. Ma ütlesin, et teeme ringi ja siis lähem koju. Ta arvas, et teeme vasakule ringi. Kui tuli silt, et Information 1,3km vasakule, siis tahtis hirmsat moodi sinna pressida. Egas mul midagi vastu olnud (mul oli plaan otse minna ning siis paremale ring teha). Jenny küsis uuesti, kuhu me läheme ning ma ütlesin talle oma plaani. Siis hakkas ta hirmsalt paremale pressime, et me saame siit otsem ja sealt otsem jne. Sain aru, et ta tahab kiiresti koju ära. Eriti rõõmus ma sellise seltskonna üle ei olnud, mul oli plaan jalutada. Võtsime sihi sutsu paremale. Tee läks mäest üles ja alla. Need kaks hingeldasid nagu oleksin 90 km läbi käinud (võtan arvesse fakti, millised olime meie peale 50-60 km matka Eesti metsas kogu aeg vesi põlvini, jalg raba mättasse vajumas). Mõne aja pärast jõudsime punkti, kus näitas White Box Walk vasakule. Jenny oli rõõmust hüppamas. Läksime siis vasakule. Siis ma juba lugesin kaardi pealt välja, kust täpselt see rada läheb. Kahjuks oli 500m pärast finish. Jõudsime infopunkti. Tuli välja, et rada on 8.9km pikk. Mina tahtsin selle läbi käia. Teadsin, et kui need 3 kaasa tulevad, siis ei lõpeta me mingil juhul enne pimedat. Nii et nende ahastuses nägusid nähes teatasin lahkelt, et nad võivad koju minna, kui nad tahavad. Andsin neile teise kaardi ja juhised. Jenny noogutas agaralt, et nad teavad kuidas minna. Anthony otsustas minuga tulla, ühest küljest kartis nendega minna, et eksivad ära (mille peale Jenny naeris muidugi), teisest küljest Jenny kartis tegelikult minu pärast. Inimesele, kes ei tea isegi seda, et mets ja muu roheline ala on kaardil rohelisega märgitud, võib päris keeruline olla mõista minu otsust. Seal ei olnud midagi karta, ühtegi looma seal ei ole, sest liiga kuiv on, linnud ja kõik on minema läinud. Ristmikul läksime lahku. Olime Anthonyga päris tükk aega kõndinud, kui Jenny helistas. Nad olid eksinud. Nad läksid vastassuunas sellele, kuhu nad oleksid pidanud minema. Päris kena jupi maad olid puusse pannud ja muud teed ei olnud, kui lihtsalt tagasi kõmpida. Anthony naeris, naeris südamest. Siis ma sain aru, et tegelikult talle ei meeldi, kui Akhun talle meelega näkku peeretab ning nad tema kulul kogu aeg nalja teevad ja mingil määral kiusavad. Ta ei saa kunagi vihaseks. Aga tal ei ole ka teisi sõpru. Nad kõik paistavad nagu lapsikud 22-23aastased, väga lapsikud, eriti Akhun, kes tegelikult on kõige vanem, 33, Jenny 30 ning Anthony 29.
Anthonyga tegime matka läbi, väga pimeda peale ei jäänud, hämaraks läks. Anthony ei hädaldanud. Esimest korda ma nägin, et Anthony on neist 3st kõige asjalikud tegelikult, kuigi ta kunagi oma arvamust ei avalda ning läheb kuhu nemad lähevad. Tal lihtsalt ei ole väga valikut, kui ta just ei taha üksi minna. Ma jäin oma päevaga rahule. Minu üllatuseks olid Jenny ja Akhun täitsa elus ning isegi järgmisel päeval. Mina käisin kokku umbes 20 km. Tänu Akhunile ma mõistsin kui nõme näeb välja lapsik täiskasvanu. Siiani olin ma enda puhul seda nautinud, aga njah... mõtlesin, et ma peaksin oma käitumist väheke muutma, või vähemalt rohkem kontrollima.
Vbl peaksin nendest pikemalt rääkima. Inimesed Indoneesias ei ole harjunud raske tööga. See on vaene riik rikkaliku loodusvaraga, mida nad sandikopikate eest muu maailmale müüvad. Põhiteema käib neil toidu ümber. Toit peab hea olema ja korralik. Söövad mingisugune 5x päevas, minimaalselt 3. Väga palju on odavaid söögikohti. Need 3 inimest tulid Austraaliasse raha teenima. Aga kahjuks ei olnud nad valmis selle nimel pingutama. Eriti hädas on Akhun. Ta on 33 aastat vana ning kuni Austraaliani ei ole ta mitte ühtegi ööd kodust väljapool veetnud. Kogu elu on ta elanud kodus, abiellus Jennuga ning nüüd elavad seal koos, õnnelikult. Nad ei ole rikkad, aga ei ole ka ütlemata vaesed. Neil on teenijad - Indoneesias on igaühel teenijad, väljaarvatud puruvaesed, sest see on lihtsalt nii odav. WC kasutavad nad paberi asemel vett, peale WC käiku käsi ei pese, aga kõik asjad, mida nad söövad nad kas keedavad või praevad eelnevalt. Nii et minu värske salati ja kurgi söömine oli nende jaoks midagi väga ebanormaalset. Väga ebanormaalset. Ma Jennyle ütlesin ka, et "Meie peseme peale WCs käimist käsi, seebiga, ning teie praete kogu oma sööki". Jumal tänatud, et praevad:). Jenny ja Akhun on harjunud olema majas peremehed. Mis tähendas seda, et kui nemad üles ärkasid, siis panid tuled põlema, teleka mängima ning ajasid terve maja üles. Anthonyle see sobis, aga mulle mitte. Hommikul oli külm, mul ei olnud praktiliselt mitte midagi teha ning ma ei näinud põhjust, miks ma peaksin end vara üles ajama, et nendega koos süüa, isegi kui nad mulle hommikul tee voodisse tõid. Alguses ma ikka ajasin end üles, aga kolmandal või neljandal hommikul tänasin viisakalt ning siis jätsin tee sinnapaika ja magasin edasi. Peale seda mind enam väga üles ei aetud, või kui aeti, siis teed enam ei toodud :). Tegelikult nad tahtsid elada koos nagu üks perekond ja südames oli mul kahju, et ma ei suutnud olla nendega nagu üks pere, aga ma tõesti olen harjunud olema iseenda peremees ja mitte elama kellegi teise rütmi järgi. Eriti kui tegemist on praktiliselt võõraste inimestega ja mul on omad mõtted peas, kuidas oma päeva veeta. Lihtsalt kõik käis täpselt nende rütmis, söödi, millal neil oli kõht tühi jne. Teine asi mis mind väga torkas oli nende uudishimulikkus. WC ja dušš olid meil väljas ning iga kord, kui ma WCsse läksin Akhun küsis "Kuhu sa lähed?". Alguses püüdsin irooniline olla, aga see ei aidanud, ta ikka jätkas küsimist. Minu ja Anthony toa ning Jenny ja Akhuni toa vahel oli uks ja isegi aken. Jenny nägi hirmsat vaeva, et seda ust sulgeda, palus minu abi. Ega ma väga rõõmus ei olnud, sest kõik kapid olid nende toas. Aga ma mõtlesin, et saan ilma kappideta ka hakkama ning parem mulle ka, kui Jenny ei saa iga moment minu tuppa hüpata. No uks oli siis kinni ning Jenny käis pidevalt läbi kardinate piilumas, mida mina või Anthony toas teeme. See mind ilgelt häiris, sest kardinad olid nende toas ning meil ei olnud mingit võimalust vastu piiluda. Oleks ka nagu oma privaatsust tahtnud. No ja Jenny samamoodi, kui ma oma toas olin, siis pidevalt hüüdis: "Mis sa teed seal?" (sellise häälega nagu ema küsib lapse käest). Mul oli kopp ees ja ma ei vastanud. "Kas sa loed?". "Ei, ma ei loe". jne. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, siis tuli kardinate vahelt piiluma. Ma saan aru, et nende kultuuris on oluline, et kõik teavad kõike. Ning väga oluline on, mida teised sinust arvavad ja kui nad arvavad, et sa teed midagi valesti, siis on neil õigus seda öelda (Hirmsasti igatsesin eestikeelset väljendit "Mis see sinu asi on?!" Mida saab 100 erineva variatsiooniga öelda ning ei pea alati pahasti kõlama, kui tähendus jääb samaks ;) Ei suutnud inglise keeles nii head väljendit leida). Abieluväliseid lapsi neil ei ole. Normaalsed naised ei lahuta, isegi kui mees on viimane tropp, sest siis on lapsed ilma isata ning see on väga-väga paha. Akhuni isa nt on selline. Päevad veedab kasiinos, tööd ei tee ja lunib naise käest raha. Eluaeg on selline olnud.
Kogu keerukus Jenny ja Akhuni puhul oli see, et nad nii püüdsid lahked olla. Pidevalt kutsusid sööma ja pakkusid oma toitud ning.... südamest püüdsid (tegelikult oli 50% sellest püüdlikusest seotud asjaoluga, et nende inglise keel ei ole väga hea ning nad sõltusid minust väga palju ning nad andsid mulle, et garanteerida enda heaolu.). Aga siiski nad olid väga kenad minuga, minu "ei-d" eriti ei tahetud kuulda ning ma ei suutnud neile ära öelda, et ma tõesti ei soovi süüa. Siis ma otsustasin, et söön natukene, aga alati Akhun pani mulle taldrikusse juurde ning ma kuna toit oli hea, siis järgi ka ei suutnud jätta ja nii ma siis sõin kõik ilusti ära (Indoneesias ei tohi toitu ära visata ning ühte toitu mitu korda ei sööda, nii et kõik mis tehtud, tuleb ära süüa. Ühesõnaga Jenny ja Akhun pressisid ülejäägi rõõmuga minu ja Anthony taldrikusse.). Üks õhtu ma tundsin, et mul on nii raske olla ning ma olen end nii täissöönud ja ma olen tige.... olen tige, sest mu enesetunne on nii kehv, sest ma lihtsalt söön liiga palju. See on nii kummaline, nad püüdsid lahked olla, aga tegelikult välja kukkus teisiti.(Peale seda muutus minu "ei" kindlaks ja ma ei söönud nendega koos enam). Igal õhtul jõime teed, kui me kaarte mängisime. (Siit võib teha järelduse, et me mängisime kaarte igal õhul :)). Nemad tegid teed. Tee läks järjest magusamaks. Vahel oli ikka rõvemagus. Ükskord ma lõpuks nägin, kui palju suhkrut nad panid - väikse kohvitassi peale (st normaalne kohvitass, mitte kruus) 2 supilusikatäit kuhjaga. Supilusikatäit.... gaad. Siis ma sain aru, miks see niiii magus oli.
2 nädalat veetsime seal. Ja ootasime tööd. Ozzyst contractor ütles meile, et saame viinamarju kärpima minna. Sheppartonis nad tõesti alustasid tööga. Meile meie teisel reedel seal onu ütles, et teisip alustame. Esmap helistasin ning siis onu teatas, et teatud põhjustel ei saa veel alustada ning peame veel 2 nädalat ootama. Ma saatsin ta juba mõttes kukele, aga teised ikka ajasid, et äkki saame Sheppartoni minna. Mul oli tglt peas juba mõte Berrisse tulla. Võtsin ühendust Dannyga, kes mulle aprillis ütles, et talvel saan Berrisse pakkima tulla. Tookord ei saanud ma üldse aru, mida ta jahub, eriti seda kohta, et ma saan ka tema juures elada, kui soovin. Ma olin tüüpi korra näinud. Aga lõpuks ma sain aru, et ta on contractor ning tal on sharehose. Avastsin, et ma ei olnud tema viimasele kirjale vastanud, kus ta ütles, et ma annaks teada, kui asjast huvitatud olen. Mul oli meeles, et juulis hakkab pakkimine, aga tegelikult juunist. Aga ma võtsin temaga ühendust. Tal olid kõik vajalikud inimesed olemas. Kuid pidevalt rõhutas, et ma ikka Berrisse läheksin ning siis mingi 2 nädalat ootasin. Üüri sain ka teada 100 taala nädal, mis mu arust sharehouse'i kohta on kallis. Muidugi oleneb, mis seal on, aga siiski kallis. Pluss ma ei saanud aru, kuidas tal transport organiseeritud on. Ma igatahes arvasin, et mul ei ole raha, et 2 nädalat oodata. Sel ajal olin ma veel Chilternis. Aga peale viimast Bossi teadet võtsin kindla plaani Berri poole kapata. Vaatasin, et kõige parem variant on üle Melbourne'i. Ma küll tahtsin seda linna vältida, sest seal möllas swine flue. Ma ei julenud emale öeldagi, kui tõsine see seal on. Isegi Chilternis vist oli üks juhtum. Ka avastasin ma, et Sheppartonist on odavam Meli minna, kui Chitlernist. Bossiga saime sellisele kaubale, et ta korjab meid reedel peale ning viib Sheppartoni ja millaski saame seal tööle hakata. Mul oli hea plaan, et kui tööd ei saa, siis lähen minema. Aga reedel onu contracor enam telefoni vastu ei võnud, kuigi helistasin talle miljon korda. Danny enam mu sms-ile ei vastanud, peale seda, kui teatasin, et mul on alla 100 taala alles (50 kui täpne olla). (mis oli tõsi, aga armas emme saatsis mulle kroone ning tegelikult olin sutsu paremas seisus). Kinnitust sai kahlus, et tüüp tahtis minu pealt teenida ning tööga ta mind eriti ei aita - ühe nr-i saatis, aga sealt öeldi, et nad ei vaja töölisi. Niisiis võtsin ette Berri Backpackeri. Till ütles, et üks koht on täpselt olemas:)
Ma olin suht kindel, et saan Berris tööd. Renmarki helistasin enne tegelikult, aga seal oli hostel täis, nagu ikka, kuid omanik ütles, et tööd on küll, lihtsalt elamine on probleem. Ma eriti ei tahtnud oma sõpru endaga kaasa. Südames oli paha tunne ning tegelikult ma kutsusin neid. Ma ka ütlesin, et ma ei saa garanteerida, et tööd saame. Aga nad ei tahtnud tulla. Neil oli plaan Sydneysse minna. Mulle tundus, et mina ei taha neid endaga ning nemad mind :), sest plaanisid Anthony sugulaste juures ööbida ning kui nad tööd ei saa, siis koju ära minna. Indoneesiasse kutsusid nad mind miljon korda. Vbl kunagi lähen ka. Ma ikka tundsin end pahasti, et ma nendest lahti püüan saada, kuid ma teadsin, et nad ei sobi backpackerisse (Brisbanes 2 ööd backpackeris piisas neile eluks ajaks) ja nemad teadsid seda ise ka. Kuid kui meil reisiplaanitamiseks läks, siis ma kogesin uuesti, kui raske on nendega majandada ning mul oli kergendus, et nad otsustasid Sydneysse minna. Syndeys nad tööd ei saanud, Anthony läks lõpuks Adelaide'i (kuhu nad minna ei tahtnud, kuigi seal tööd oli, viinamarjade kärpimine, aga pagana külm on, ning näpud jäävad krõnksu ning enam sirgeks ei lähe. Töö on raske ning raha ei ole väga hea.). Jenny ja Akhun läksid Newcastle
Viimasel õhtul, kui ma veel seal olin, reedel, siis Akhun küsis minu käest mitu korda, et mida mina arvan, kas nad peaksin Alburysse hommikuse või kella 4se rongiga minema (sealt edasi Syneysse)? Ja mina küsisin vastu: "Mis kell teil rong läheb?". Alguses korralikku vastust ei saanud, aga siis tuli välja, et nad ei tea. Neil oli plaan kohale vajuda ning siis rongipilet osta. Ma ei suutnud uskuda, Brisbanes me juba kogesime, et rong võib ka täis olla ja neile see ikka kohale ei jõudnud. Küsisin Akhuni käest, miks ta seda varem mulle ei öelnud, ma käisin netis enne, oleksin saanud ju järgi vaadata. Helistasin nende eest Countrylinki. Laupäevaks tahtsid piletit, nii et öö sõidavad. Ajasin kõik korda, bronnisin piletid, tuli välja, et laupäeval on Albury rongijaam üldsegi suletud ning mingit piletit sealt ei saa. Kui kõne lõpetasin, siis küsis Jenny, kas pühapäeval ei saa minna? Äkki ma saan vahetada, et neile parem tegelikult, kui nad pühapäeval lähevad. Siis mul hakkasid kõrvad vilisema. Puiklesin ühte ja teistpidi ja lõpuks nad otsustasid, et laupäeval lähevad, sest piletivahetamine maksab (ma ei tea, kas tol hetkel oleks maksnud, aga mul oli neist kopp nii ees kui ees).
Laupäeval istusin Chilternis rongi ja kimasin Meli poole. Meli rongi-bussijaamas oli mul 2h aega. Istusin kogu aja jaamas, süüa nt Macist ei julenud - swine flue pärst. Ma sain aru, et edasi lähen ka rongiga, ja ma tegelikult juba muretsesin, kuidas ma oma kodinatega Adelaide'is rongijaamast bussijaama saan, aga tuli välja, et bussiga lähen hoopis. Põhimõtteliselt ostsin rongipileti, aga vist kui inimesi ei ole piisavalt, siis topitakse nad ühe teise firma bussi ning pilet on sama. 40 taala vist maksis pilet. Tüüpidel, kes otse selle bussifirma teenust kasutasid, nende pilet oli kas 60 või 90 (ma enam ei mäleta) ja nad olid väga õnnelikud, et odavalt saadud. Ma olin siis muidugi väga õnnelik:D
teisipäev, 7. juuli 2009
Tee Brissist (QLD) Chilterni (VIC)
Brisbanes jätsin kahjuks hüvasti Kurumiga, kes läks tagasi Jaapani. Tervislikud põhjused - vaja külastada sealset hiinameditsiini haiglat. Nüüdseks on tal haiglas käidud ning 15 juuli tuleb tagasi - maabub Carinsis.
Mina jätkasin reisi oma Indoneesia sõpradega (Anthony ning Jenny ja Akhun). Nüüd ma tean, mis tunne on lastega reisida :). Miljon korda ajasid mul karvad turri, aga noh, see-selleks. Ma räägin nendest pikemalt nagunii hiljem.
Brisbanes astusime esmaspäeval 15:15 bussi peale ning überistumine Melbourne'i rongi peale toimus Sydney lähedal Casinos (kohanimi :)) Esmap õhtul sai mingis X kohas buss rongi vastu vahetatud. Lõppkokkuvõttes läks kõik ilusti. Rong jäi Casinosse üle poole tunni hiljaks (teisipäeva hommik), nii et meil oli vaja ainult 20 min oodata. Õnneks oli kogemusest teadsin, et pagasitädile tuleb öelda, et pagasit soovime sihtkohas kätte saada, muidu oleks küll jamaks läinud. Casinos oli väga tihe rongiliiklus ning meie rong peatus täpselt nii kauaks, kui palju aega oli vaja inimestel pealeminekuks, ehk mõned minutid. Teadetetahvlile tuli info rongi väljumise kohta 5 min enne väljumist, enne oli lihtsalt tekstiriba, et sellelt plarvormilt väljub ka Melbournei rong. Ahjaa. Rongipiletid :) Alguses ostsime piletid Mel-i, ning õhtul Boss avastas, et me kindlasti peame Sheppartoni asemel Chilterni minema. Ehk siis sama Mel'i rong, aga Alburys läheme maha ning siis bussiga Chilterni, mis asub Victorias. Järgmisel hommikul tegin kiire googeldamise ning avastasin, et rongipileti Alburysse on odavam. Piletid saime vahetatud, see lõbu läks mulle 11 taala maksma, aga lõppkokkuvõttes võitsin tunduvalt rohkem (numbriliselt nüüd enam ei mäleta), sest Meli oleksime me täpselt nii hilja jõudnud, et mitte midagi ei oleks enam ei Sheppartoni ega Chilterni läinud ning öö oleksime pidanud kuskil Melis veetma. Pool tundi enne bussi väljumist mõtles boss, et me võiksime ikkagi Sheppartoni minna, ma teatasin selle peale, et enam pileteid vahetada ei saa! urrr
Kõik me 4 elasime 2eäevase sõidu kenasti üle. Ning isegi Akhun jäi elama, kuigi tal oli algusest peale suur hirm, et kuidas tema rongis süüa saab. Poodi ju teepeal minna ei saa ning süüa teha ei saa ja rongitoit talle ei istu. Ma alguses pidin perseli kukkuma, kui ta sellest nii suure nr-i tegi. Aga noh, inimesed on erinevad. Lihtsalt kummaline oli - mu jaoks kõigest 2 päeva. Ja ma ise reisides eriti ei söö, tavaliselt tassin üle poole koju tagasi.
Alburysse jõudsime teisipäeva õhtul. Mingi 4ja aeg. Pagas oli ok. Bussipilet Chilterni maksis 4.60. Ma alguses ei suutnud uskuda, kõigest 4.60. :) Ma olin valmis kõvasti rohkem maksma :) Aga noh, mulle sobis. Bussi saime mõnda aega oodata, külm oli. Tegelikult sõidab seda liini rong, aga neil on mingi uus süsteem, mida nad ehitavad, asja mõte on see, et uued rööpad pannakse, nii et Victoria rongid ei saa NSW osariiki sõita. Selle koha pealt on Austraalia kummaline. See on nagu 1 riik, aga tegelikult osariigid väga-väga võistlevad omavahel nin praktiliselt on need nagu omaette riigid. Seda rööpa-asja mu mõistus igatahes küll ei võta. Kuna meil olid asendusbussid, siis olenemata sellest, et selline "uus" kord on käigus juba novembrist, ei ole bussidel mingit nr-it, sa lihtsalt pead iga jumala bussijuhi käest küsima, et kas Chilterni saab?
Meie buss lõpuks tuli - siis kui mina oli WCs. Sõbrad mul tublisti küsisid ise, "Kas Chilterni saab?". No ja kui ma bussi juurde jõudsin, siis käis jaamatädi ning bussijuhi vahel lõõpimine, et "need eriti inglise keelt ei räägi..." see oli esitatud tüüpilise ozzy naljana, ehk minu jaoks ei tundunud see tol hetkel üldse naljakas ja aru ma ei saanud, miks oli vaja sellise jubeda kõva häälega naerda. Aga mu kurjast pilgust ning inglise keelest piisas. Bussi väljumiseni oli veel aega ning ma pidin seda ozzy-huumorit veel tükk aega kannatama. Teised läskid WCsse ning bussijuhi põhihuumor seisnes selles, et tal oli vaja hirmsasti neid väljamaa inimesi jooksmas näha. Alguses mõtles bussi teise koha peale ajada, aga piirdus sellega, et pani bussi vara tööle ning jättis mulje, et hakkab sõitma. Iseenesest hea nali, aga jällegi ozzzy esitusviis ja ma lihtsalt vaatasin, et no on inimesed!
Karavanpargi omanik see-eest oli väga-väga lahke mees. Tõsiselt kena inimene. Ning mul on hirmus kahju, et Anthony üle 100 taalase mikrouuni õhku lasi, kui üritas seal koorega muna 7 min keeta. Ta tahtis tegelikult uue mikrouuni osta, kui tööd saame, aga tööd me ei saanud ning lõpuks me ei maininud omanikule midagi. Südames on siiralt kahju, sest ta oli nii lahke mees. Ma olin sel rumalal hetkel väljas, teises hoones. Ega ma muidu ei oleks teadnud, et koorega muna ei tohi mikrouuni panna, aga üks inglise poiss tegi Echucas sama asja, kuid ta õnneks pani ainult paar minutit ning muna lõhkes köögis (terve köök oli muna täis). Aga nii juhtub, kui inimesel võõras tehnika käes. Kummaline on see, et Bundabergi motellis, enne kui mind ja Kurumit seal ei olnud, siis nad kogu aeg hädaldasid, et nad ei saa süüa teha, sest pliiti ei ole. No ja siis tulime meie, vaaritasime mikrouuniga süüa teha, keetsime riisi, muna (kooreta :) koos nuudlitega) jne. Täitsa normaalne söök, backpackerile :P. Inimestele jääb mulje, et mikrouuni võib kõike panna. Ma ise kuulun ka selliste inimeste hulka, aga sellest ma kõva häälega ei räägi, ainult sosinal :D.
Karavanpark oli odav ning väga kena. Saime karavani, millel on juurde-ehitatud 2 tuba. Kõik oli väga kena, ainuke asi, et väga külm oli. "Toa" seinad on põhimõtteliselt papist, mingit kütet ei ole ja temp vähemalt öösel oli 10 kraadi. Päeval üle 16-17 ei läinud. Selline paras sügis.
Karavanist täpsemalt ehk homme. Day off!!
Mina jätkasin reisi oma Indoneesia sõpradega (Anthony ning Jenny ja Akhun). Nüüd ma tean, mis tunne on lastega reisida :). Miljon korda ajasid mul karvad turri, aga noh, see-selleks. Ma räägin nendest pikemalt nagunii hiljem.
Brisbanes astusime esmaspäeval 15:15 bussi peale ning überistumine Melbourne'i rongi peale toimus Sydney lähedal Casinos (kohanimi :)) Esmap õhtul sai mingis X kohas buss rongi vastu vahetatud. Lõppkokkuvõttes läks kõik ilusti. Rong jäi Casinosse üle poole tunni hiljaks (teisipäeva hommik), nii et meil oli vaja ainult 20 min oodata. Õnneks oli kogemusest teadsin, et pagasitädile tuleb öelda, et pagasit soovime sihtkohas kätte saada, muidu oleks küll jamaks läinud. Casinos oli väga tihe rongiliiklus ning meie rong peatus täpselt nii kauaks, kui palju aega oli vaja inimestel pealeminekuks, ehk mõned minutid. Teadetetahvlile tuli info rongi väljumise kohta 5 min enne väljumist, enne oli lihtsalt tekstiriba, et sellelt plarvormilt väljub ka Melbournei rong. Ahjaa. Rongipiletid :) Alguses ostsime piletid Mel-i, ning õhtul Boss avastas, et me kindlasti peame Sheppartoni asemel Chilterni minema. Ehk siis sama Mel'i rong, aga Alburys läheme maha ning siis bussiga Chilterni, mis asub Victorias. Järgmisel hommikul tegin kiire googeldamise ning avastasin, et rongipileti Alburysse on odavam. Piletid saime vahetatud, see lõbu läks mulle 11 taala maksma, aga lõppkokkuvõttes võitsin tunduvalt rohkem (numbriliselt nüüd enam ei mäleta), sest Meli oleksime me täpselt nii hilja jõudnud, et mitte midagi ei oleks enam ei Sheppartoni ega Chilterni läinud ning öö oleksime pidanud kuskil Melis veetma. Pool tundi enne bussi väljumist mõtles boss, et me võiksime ikkagi Sheppartoni minna, ma teatasin selle peale, et enam pileteid vahetada ei saa! urrr
Kõik me 4 elasime 2eäevase sõidu kenasti üle. Ning isegi Akhun jäi elama, kuigi tal oli algusest peale suur hirm, et kuidas tema rongis süüa saab. Poodi ju teepeal minna ei saa ning süüa teha ei saa ja rongitoit talle ei istu. Ma alguses pidin perseli kukkuma, kui ta sellest nii suure nr-i tegi. Aga noh, inimesed on erinevad. Lihtsalt kummaline oli - mu jaoks kõigest 2 päeva. Ja ma ise reisides eriti ei söö, tavaliselt tassin üle poole koju tagasi.
Alburysse jõudsime teisipäeva õhtul. Mingi 4ja aeg. Pagas oli ok. Bussipilet Chilterni maksis 4.60. Ma alguses ei suutnud uskuda, kõigest 4.60. :) Ma olin valmis kõvasti rohkem maksma :) Aga noh, mulle sobis. Bussi saime mõnda aega oodata, külm oli. Tegelikult sõidab seda liini rong, aga neil on mingi uus süsteem, mida nad ehitavad, asja mõte on see, et uued rööpad pannakse, nii et Victoria rongid ei saa NSW osariiki sõita. Selle koha pealt on Austraalia kummaline. See on nagu 1 riik, aga tegelikult osariigid väga-väga võistlevad omavahel nin praktiliselt on need nagu omaette riigid. Seda rööpa-asja mu mõistus igatahes küll ei võta. Kuna meil olid asendusbussid, siis olenemata sellest, et selline "uus" kord on käigus juba novembrist, ei ole bussidel mingit nr-it, sa lihtsalt pead iga jumala bussijuhi käest küsima, et kas Chilterni saab?
Meie buss lõpuks tuli - siis kui mina oli WCs. Sõbrad mul tublisti küsisid ise, "Kas Chilterni saab?". No ja kui ma bussi juurde jõudsin, siis käis jaamatädi ning bussijuhi vahel lõõpimine, et "need eriti inglise keelt ei räägi..." see oli esitatud tüüpilise ozzy naljana, ehk minu jaoks ei tundunud see tol hetkel üldse naljakas ja aru ma ei saanud, miks oli vaja sellise jubeda kõva häälega naerda. Aga mu kurjast pilgust ning inglise keelest piisas. Bussi väljumiseni oli veel aega ning ma pidin seda ozzy-huumorit veel tükk aega kannatama. Teised läskid WCsse ning bussijuhi põhihuumor seisnes selles, et tal oli vaja hirmsasti neid väljamaa inimesi jooksmas näha. Alguses mõtles bussi teise koha peale ajada, aga piirdus sellega, et pani bussi vara tööle ning jättis mulje, et hakkab sõitma. Iseenesest hea nali, aga jällegi ozzzy esitusviis ja ma lihtsalt vaatasin, et no on inimesed!
Karavanpargi omanik see-eest oli väga-väga lahke mees. Tõsiselt kena inimene. Ning mul on hirmus kahju, et Anthony üle 100 taalase mikrouuni õhku lasi, kui üritas seal koorega muna 7 min keeta. Ta tahtis tegelikult uue mikrouuni osta, kui tööd saame, aga tööd me ei saanud ning lõpuks me ei maininud omanikule midagi. Südames on siiralt kahju, sest ta oli nii lahke mees. Ma olin sel rumalal hetkel väljas, teises hoones. Ega ma muidu ei oleks teadnud, et koorega muna ei tohi mikrouuni panna, aga üks inglise poiss tegi Echucas sama asja, kuid ta õnneks pani ainult paar minutit ning muna lõhkes köögis (terve köök oli muna täis). Aga nii juhtub, kui inimesel võõras tehnika käes. Kummaline on see, et Bundabergi motellis, enne kui mind ja Kurumit seal ei olnud, siis nad kogu aeg hädaldasid, et nad ei saa süüa teha, sest pliiti ei ole. No ja siis tulime meie, vaaritasime mikrouuniga süüa teha, keetsime riisi, muna (kooreta :) koos nuudlitega) jne. Täitsa normaalne söök, backpackerile :P. Inimestele jääb mulje, et mikrouuni võib kõike panna. Ma ise kuulun ka selliste inimeste hulka, aga sellest ma kõva häälega ei räägi, ainult sosinal :D.
Karavanpark oli odav ning väga kena. Saime karavani, millel on juurde-ehitatud 2 tuba. Kõik oli väga kena, ainuke asi, et väga külm oli. "Toa" seinad on põhimõtteliselt papist, mingit kütet ei ole ja temp vähemalt öösel oli 10 kraadi. Päeval üle 16-17 ei läinud. Selline paras sügis.
Karavanist täpsemalt ehk homme. Day off!!
Tellimine:
Postitused (Atom)