Back in Berri

Laiskloom nagu ma olen ei ole mitu kuud ühtegi sissekannet teinud, kuid nüüd sättisin ennast lõpuks blogi kirjutama.

Juuni-juuli ja pool augustist möödusid töötähe all. Enamus nädalaid töötasime 6 päeva, ärkasin 5:30 ning hostelisse saabusin 6st. Sõin, vaatasin filmi või ajasin juttu ning siis oligi tuduaeg. Midagi väga põrutavat ei juhtunud. Aeg lendas. Alles oli juuni, kui äkki tuli minu väike õde jutuga, et ta on nüüd ülikoolis ja käib loengutes :) Ma alguses ei saanud aru, kuidas see nüüd nii äkitse tuli:)

Juulis olin korra nädalakese haige - arvatavasti sellepärast, et ma öösel lahtise akna all magasin. Meil on 6 inimest toas ning õhk saab hommikuks täiesti otsa. Till ei ole kahjuks ka nii korralik koristaja kui Netti suvel oli. Talvel on siin ikkagi külm. Muidugi mitte nii külm, nagu meil armsas Eestis, kuid kuna enamikes majades kütet ei ole, siis isegi 5-10 kraadi on väga külm, kuna kuhu iganes sa ka ei lähe, siis on külm ja sooja ei saa. Saun on ka täitsa mõttetu. Eile oli hea, siis olid kõvad kutid ning sai natuke leili ka visatud :) Muidu on küll nii, et ma ei hakka veel higistamagi, kui Korea tüübid juba surevad.

Täna sajab. Kõvasti. Äikest tuli ka ning ülemistes kihtides oli liivatorm, mis tähendab, et alguses sadas tolmu. Mõnus on. Lõpuks sajab. Nädal tagasi tuli ka sutsu vihma. Nii mõnus lõhn oli, istusin õhtul 11-12ni väljas ning nautisin vihma lõhna. Ei oleks elu sees arvanud, et vihmast sedasi puudust tunnen. Kui endiselt külmavõitu ei oleks, siis läheks ja tantsiks vihma käes! :)

Hakkan algusest. Saabusin Berrisse. Kõik oli hästi, Tilli vastuvõtt oli väga soe, selline tunne nagu koju oleksin saabunud. Saabusin pühapäeval. Kohtusin kohe kahe Eesti poisiga, nimedeks neil Mihkel ja Marko. Nad korjasid Amaroo-nimelises suurfarmis apelsine/mandariine. Lahkesti pakkusid, et saan nendega tööle minna ning kui ülemusele ei sobi, siis vähemalt ühe päeva nendega koos korjata ning siis pärast raha jagada. Hiljem ütlesin seda Tillu-Lillule ka, ta miskipärast väga ägestus ja lausus "Mina küll nii ei arva!!!". Minu suurte ehmunud silmade peale natuke rahunes ning andis mulle ülemuse Peteri nr-i, et ma vähemalt helistaksin talle ja küsiksin. Peter ei vastanud. Järgmisel päeval sadas ning keegi ei läinud tööle. Austraalia puhul ongi imelik see, et kõik hirmsasti ootavad vihma, aga kui sajab, siis kõik töö seisab. Saan aru, et viljad ja puud on liiga märjad, aga ikkagi. Eestis ei kujutaks seda ettegi. Mina helistasin ühte pakkimis-shedi ning tädi teatas rõõmsasti, et neil oleks küll töölisi vaja, aga ma pean enne intervjuule minema. Poistel oli auto ning Mihkliga koos kaarutasime Renmarki. Intervjuu koosnes tegelikult paberite täitmisest, jaatava vastuse sain kohe. Alguses tädi Teresa arvas, et poisse küll vaja ei ole, kuid õhtul helistas ning Marko sai ka tööle. Teisipäeval alustasimegi tööd shedis.

Töö iseenesest ei ole raske, kuid väga-väga nüri. See teebki töö "raskeks". Muudkui seisad ning laod apelsine/mandariine/sidruneid/tangelo-sid (apelsini-mandariini segu)/greipe kasti. Korjamine on selle kõrval tunduvalt huvitavam, sest kogu aeg otsid ja mõtled, kuidas kiiremini saaks, liigud jne. Samas ka raskem, eriti jupi võitu tüdrukule. See on ikka suur asi, kui oled pikk ning ei pea redelit kogu aeg endaga kaasas vedama. Pealegi ei sõltu shed-i töö nii palju ilmast, pluss talvel on sees ikkagi soojem. See on ikka jube, kui väljas on külm, lambist hakkab vihma sadama ning sa pead käärikestega mandariine puu otsast lõikama. Aga paljud teevad seda ja ikka elavad :) Minu jaoks oli alguses raske seismine. Seismine on minu jaoks alati väga väsitav tegevus olnud. Ma lihtsalt väsin ära. Teisel päeva jäin poole pakkimise pealt magama. Kast oli külje pealt sutsu üle aluse ääre ning kui ma mandariini karpi panin, siis tundsin, et karp vajub kuidagi kahtlaselt külje peale. Avasin silmad ning siis sain aru, et endal põlved nõrgad ning ise olin poole kukkumise peal. :) Õnneks ei ole seda enam juhtunud. Alguses oli tore omi mõtteid mõelda, korjates ei saa seda luksust väga lubada, sest käed jäävad kohe aeglasemaks. Aga peale kahte nädalat ning hiljem peale nelja nädalat olin miljon korda mõelnud, mida ma edasi teen (vastust ikka ei teandud), nii et see tüütas väga ära. Laulsin endale (müra on päris suur ning võib-olla kõrval seisev tööline kuuleb sind, aga muidu ei kuule küll keegi), kuid peale poolt tundi/tundi hakkas repertuaar väga korduma ning sellest sai ka kopp ette.

Minuga samal ajal tuli tööle saksa tüdruk Christiana (Chris). Hirmus suur tüdruk on. Pikk ning suure kondiga. Kui ma tema kõrval seisan ning kõrvale vaatan, siis tema rinnad on minu silmade kõrgusel. Alguses ta mulle väga ei meeldinud, aga saime väga headeks sõpradeks, tore oli koos nalja visata ning lobiseda. Ta lahkus juba mitu nädalat tagasi Sydneysse. Alguses torkis ta mind päris palju ning see häiris mind tugevalt, ma näitasin kõvasti "hambaid" ning siis ta tõmbus väheke tagasi. Ükskord keerasin talle natuke essu, mis oli mõeldud naljana, kuid ma tean, et mind ennast oleks selline nali väga vihastanud, kui keegi mulle nii oleks teinud. Chris oli ka tige, aga sai sellest üle ning peale seda saimegi väga headeks sõpradeks. Tema ei torkinud mind ning mina teda. Respect :) Töötasime kenasti koos ning aitasime teineteist. Ja jutustasime. Peaks ütlema, et Chrisiga oli tööd tehes väga raske suhelda, müra on suur, tema pikk, mina lühike. Mina teda kuulsin ilusti, tema mind ei kuulnud, eriti kui mina peadpidi karbis olin. Karjusin elueest kui talle midagi öelda tahtsin, tihti ta ikkagi ei kuulnud. See karjumine väsitas mind kõige rohkem :) Nagu backpackerid ikka, kui sõnadest jääb puudu, siis teeme asjad kätega selgeks. Ülemustele väga ei meeldinud, kui meil jutustamise pärast töö pooleli jäi :) Tegelikult oleme head töölised.

Mul üldiselt ei ole kummagi ülemusega probleeme. Kahjuks mõlemad arvavad kohati, et mu inglise keel ei ole kõige parem, sest liin kahes jagab ülemus ülevalt rõdult ülesandeid ning ma lihtsalt ei kuule teda, liin ühes ma ei viitsi vastata, vaid lihtsalt lähen kuhu saadetakse :) Mõlemad on tegelikult toredad inimesed. Liine ühe ülemus Sophie on ikka väga eriline kuju. Kogu aeg tahab koju minna, eriti laupäeviti:) Pidevalt kihutas meid takka, et lihtsalt lükka viljad karpi ja käib küll. Nüüd on meil vesi ahjus, sest üks suur toidukett saatis terve laari sidruneid tagasi. Oi kus me nüüd sorteerime. Aga mul on ikkagi täitsa suva :) Alguses oli minu jaoks raske aru saada inimestest, kes eda tööd nii tõsiselt võtavad. Ühel tüdrukul oli kogu aeg selline kiire-paanika nägu peas, et ma oleks talle tahtnud "Relax" öelda. Väga tihti meil ei ole üldse kiire, kuid mõned panevad ikka kõvat tempot ning selline paanika-laadne olek on. Nädalate möödudes avastasin, et olen ise samasugune. Enam ei käinud nagu rannavurle kastide järel, vaid tegin ka kõvasti tempot ning hirmus asjalik nägu oli peas. Peaks ütlema, et ülemusele see väga meeldis. Chris oli ka läinud ning eriti ei jutustanud ka. Nüüd ma tõmbusin väheke tagasi oma "relax" olekusse :) Ma käin endiselt kiiresti, kuid kehahoiak on selline mõnus Pariisi suvitaja oma :)

Järgmine või ülejärgmine nädal peaks jälle kiireks minema. Loodetavasti, ning loodetavasti saavad sidrunid varsti otsa. Mul on ainuüksi nende lõna vastu allergia. Vahel on nad sabadega ning meie peame need ära murdma, väga vänge lõhn tuleb sealt välja. Sama vänge kui toomingas, ainult teine lõhn:) Ma ei ole ainuke, kes seda ei seedi, ainult selle vahega, et mul hakkab katus sõitma.

Ükspäev oli meil töö juures õnnetus. Mingi kemikaal lekkis. Onud koristasid poolteist tundi. Siis saime tööle minna. Ma seisin alguses konditsioneeri all ja ei tundnud midagi. Aga ülemus kogus meid kokku ning ütles, et tema tunneb end kehvasti ning me ei saa siin tööd teha, mõned teised kinnitasid sama. Alles siis ma tundsin, et mu nina on imelik. Aga ei midagi väga erilist minu jaoks. Suundusime liin ühte. Chie küsis, kas minuga on kõik oko? Tundin küll, et pea vist käib sutsu ringi, aga ei arvanud sest midagi, kuid üks tädi ütles, et ma olen näost täitsa punane. Tundsin end nüüd juba suht kehvalt ning otsustasingi ühe tädi saatel suurema ülemuse jutule minna. Tegin kümme sammu ning siis tundin seda ning sain aru, et mul ei ole aega ülemuse kabinetist läbi hüpata, kuigi see jäi mulle tee peale. Pidin kohe välja värske õhu kätte saama. Süda tagus nagu segane rinnus, eriti hingata ei saanud, väga sitt oli olla. Teadsin juba eelnevast kogemusest, et pean liikuma, lohistasingi oma jalad liikvele, väga kerge see ülesanne ei olnud, aga sundisin end takka. Süda oli küll metsik, mõtlesin, et see annab küll otsad. Vaeseke lõi nii kiiresti, et ma ei suuda isegi sõnadega kirjeldada, kui kiire see oli. Kui öelda nii kiiresti kui saad "tuk-tuk-tuk..", siis pane pool otsa ja selline mu südame tempo oligi. Saatja tädi oli tuli ka välja ja hüüdis, et ma pean ikka ülemuse Liz-i juures läbi minema. Keerasin ennast, et minna, aga tundsin, et sellega ma küll hakkama ei saa. Keerasin talle selja ja hingeldasin teises suunas minema. Tädi vantsis mulle järgi. Tegin autoarklas väikse tiiru, siis juba laskis hingata. Teised olid ka kõik väljas. Ma ülesin Chiele, et lähen jalutama. Tegin väikest jooksu, kuid jalad olid liiga nõrgad. Väga kaugele ma ei jõudnud, sest Suur Boss tuli mulle autoga järgi. Kõik kes end halvasti tundsid saadeti arsti juurde kontrolli. Suur Boss oli väga kohkunud, et ma minema jooksin. No eks ma vabandasin ette ja taha.

Haiglas mulle väga ei meeldinud, sest enamikes haiglates on segunenud rohtude lõhnad ning see teeb mu olukorra hullemaks, mitte paremaks. Ma ei vaadanudki, mis mu südame näitajad olid, suht kehva oli olla ning üritasin lihtsalt mõistuse selge hoida. Mingi näitaja oli vist 135 midagi. Nüüd sain juba sõnadega öelda, kui kiiresti süda lõi. Lõppeks läks kõik hästi, arstionu kuulas, pärast läksime tööle tagasi, ma panin maski ette, midagi hullu ei olnud. Järgmisel päeval hommikul oli väga oko, aga tööl keeras ära, lihtsalt väga paha oli olla ja ma mõtlesin, et ma jalutan need 20km koju. Kuid ülemus veenis mind jääma ning andis loa 10min väljas pausi teha iga kord kui end halvasti tunnen. Tegingi seda ning siis oli oko. Mask oli ka kogu aeg ees, kuid kui palav on, siis päev otsa maskiga ei ole ka just kõige lõbusam.

Arsti juures õppisin seda, et Austraalias arsti juurde minnes pead ikka kõvasti kannatust varuma. Asjad käivad ikka väga aeglaselt, arstid longivad. Üks õde üritas nalja kogu aeg visata, aga need olid sellised naljad, et ainult tema ise naeris. Peale selle üritas kogu aeg kõigile selgeks teha, et meil kõigil on südamerütm kiirenenud, sest me kõik olime nii hirmus ärevil, et ohh, kemikaal on laiali ja mis nüüd saab. Täitsa loll jutt. Ma ei öelnud midagi. Väga ei jaksanduki.

Kogu probleem sai alguse sellest, et kemikaalikoristajad olid kogemata ühe eemal oleva pritsme vahele jätnud. Ma jälgisin, mida ma söön, et mitte hullemaks oma allergiat ajada. Joomise jätsin ka täitsa maha. Ma ei teagi, mis ma oma rummiga nüüd teen, vbl sünnipäeval joon ära. Õlled juba andsin Chiele. Rummi ei raatsi :)

Berrisse tulekust saati olen end kõvasti harida üritanud. Võtan ikka ramsis raamatuid ja loen. Üks raamat oli multi-allergiate kohta, 20 aastat tagasi kirjutatud. Sain teada, et see on täitsa levinud Lääne riikide haigus, ainult Eestis on see veel suht võõras. Raamatust lugesin ka erinevate ravimisvõimaluste kohta, nii et ma ei ole midagi nii lootusetu. Pean ainult enne midagi ette võtma, kui päris ära oma maksa tapan.

Väga edukas ma ei ole, leivasöömise jätsin küll maha, sest tundub, et mul on ka jahu vastu allergia, kuid meil on siin Berris suur küpsetusmaania, küpsetan ise ka ja ühe tüki panen ikka pintslisse :)

Aga jah, ma olen siin nüüd kõvasti kokkama hakanud. Meil ei olegi enam niiväga joomispidusid kuivõrd söömispidusid, kus kõik kokkavad midagi ning siis koos sööme ja maitseme. Ma ei ole elusees nii palju kokanud kui nüüd siin Berris. Aga tore on:) Ma vist isegi oskan süüa teha:) Chiele meeldib hirmsasti küpsetada ja mulle tule ka nüüd see vana harjumus tagasi. Alustasin pisarakoogist. Pisaraid kahjuks ei tulnud ja mulle ei meeldinud see kohutav jahu maitse, kuid teistele väga meeldis. Hiljem mõtlesin välja, et tegelikult tuleb pisarakoogis poole jahu asemel tärklist panna. Nadile tegime Naoga õunakooki, mis lõpuks tuli välja šokolaadikook, kogemata kukkus välja väga hea. Nao oli äge, see oli tema elu esimene iseküpsetatud kook, aga kui ma alguses ütlesin talle, et või tuleb enne sulatada, kui koogi tagnasse paneme, siis vaidles elu eest vastu :) Retseptis ei olnud öeldud, et tuleb sulatada, aga retsept oli ebatäpne. Rahu saamiseks küsisin Chie käest üle (tema käest saime retsepti), ka tema kinnitas seda, kuid Nao jätkas vaidlemist. Lõpuks ikkagi sulatas ära:) Selle kohta saab öelda ainult "jaapanlane". Nad on ikka täitsa hullud oma täpsusega. Kui kokkavad, siis kõike mõõdavad. 100g võid pannakse kaalu peale, isegi kui on 200g võipakk, suhkur, jahu jne kõik käib kaalu peale. Täitsa segased, aga sellised nad on. Mulle meeldib Eesti-stiil - kõik käib silma järgi :) Vahel arva, väga kriitilises kohas, kasutan mingit mõõdikut.

Mõni nädal peale minu saabumist tuli siia üks Eesti paar: Priit ja Heidi. Väga toredad inimesed. Rahulikud, intelligentsed, mõistavad nalja jne. :) Heidiga koos tegime kräsupeakooki. Tema tegi ühe ja mina ühe. Kogemata sai hea :) Kõigile meeldis, kuid kuna kräsupea/käharpea on raske inglise keelde panna ning Curly-hair cake ei olnud väga populaarne või Afro-head cake, siis sai kook uue nime "Estonian cake". :)

Eelmine laupäev tegime kambakesi Itaalia pizzat. Ricky oli master-chef. Kuna ta meie käest ei olnud nõus toorainete raha võtma, siis otsustasime Chiega, et peame talle midagi tänutäheks tegema. Mõtlesin Napoloeni kooki teha. Laupäeval saimegi sellega hakkama. Lasime öö seista ning pühpäeval nämmisime süüa. Ma küll kartsin hirmsasti, sest ma tegin kõik ise, alustades taignast ning väga suur hirm oli sees, et ei tule hea. Jaapanis piimasuppi ei tehta ning Chie, mu väike abiline, ei arvanud et liitrit piima tuleb potis korralikult segada, et kõrbemaitset ei jääks. Ühesõnaga kreem kõrbes täiega põhja. Ma otsustasin teha nagu alati - põhja mitte puutuda, aga kui selja keerasin, siis Chie segas kõik ilusti läbi ning pruune tükke olid kõik kohad täis. Mis seals ikka, noppisime need välja. :) sutsu oli kõrbenud piima maitset tunda, aga koogi sees ei saanud aru midagi. Napoleoni kook on alati hea ning see meeldis kõigile väga-väga. Väga armas oli saksa poisi Juliani aitähh, ta ei ole eriti inimene, kes suudaks oma emotsioone sõnadessa panna ning täna, kui ma küsisin, ega ta tea, kus Jude on, siis ta vajus oma tooli peal kuidagi rohkem kühmu ning näitas käega tule siia, sain aru, et tahab kallistada. Mis seals ikka, kallistasime, pidin ise küsima, et kas see on koogi eest? Noogutas :) Tore on, kui saab inimestele rõõmu valmistada :) Koogi tegemine on küll hirmus! :) Ma sain taignast ilusti 8 põhja, kuid kreemi jagus ainult 6 jaoks :)

Laupäeval oli meil muidu suur sööming ka. Ma tegin 195 tikuvõileiba, need kõik torkasin arbuusi koore sisse. Arbuusi ise immutasin Bundabergi rummiga. Arbuus oli küll väga hea. :) Kõik toidud olid laupäeval väga head, aga niii palju, väga süüa ei jaksanud. Kaahju-kaahju.

Manager Tilluga läksin ka vahepeal raksu. Neil on hommikul umbes üheksast umbest kümneni koristamine, mis tähendab, et WC ja köök on suletud. Me pidime 10:30 tööle minema, 10st oli väljasõit. Ma tegin eelmisel õhtul lõuna- ning hommikusöögi valmis, et siis saan lihtsalt karbi külmkapist välja võtta. Tegingi seda, kuigi köök oli veel suletud, ning Till oli hirmus tige tige (ta läheb alati endast väga kergesti välja, kui reegleid rikud, täitsa sakslane selle koha pealt. Nagu väike poiss, kes oma auto on ära kaotanud, niuke nägu peaks, et kohe hakkab nutma). Nutma ta ei hakanud, aga kollase kaardi andis. Kollase kaardi süsteem on lihtne - nagu jalgpallis, 2 kollast kaarti = punane kaart ning hostelist minek. Läksin välja sööma, 2 minuti pärast tegid köögi lahti. Daaa. Siis sain mina tigedaks. oi ma olin tige. Till nagu ikka ajas enne lolli jutt, et põrand on märg!! (Muidugi ei olnud). Nüüd me siin vahepeal ei suhelnud. Ma tegelikult otsustasin peale terve tööpäeva tigetsemist, et ma unustan selle, kuid see oli reedene päev, mistähendab üürimaksmise päev ning Till tiba ülbitses kui ma maksma läksin. Siis läks mul hari ikka väga punaseks. Nüüd me juba vahetame mõned sõnad, aga tema ei seedi mind ja mina teda. Aga mulle sobib see väga hästi. Ta on nii nõme ja mõttetu mees. Nagu Priit täna ütles - Till näeb niuke välja, et kohe tahaks teda kiusata. :) Tõsijutt. :)

Heidi on nüüdseks kahjuks lännu, nagu ka sõber Kim ja paljud teised. Heidi läks Adelaide'i, kuid tööd seal ei saanud ning nüüd suubub Mildurasse. Kim on Koreast. Vaatasime koos Jaapani animatsioone. Mulle väga meeldis. Kim tahab maailma parandada, aga ei tea kuidas. Tal on plaan Aafrikasse minna ning seal mõni riik üles ehitada. Alguses kui ma Kimi nägin, siis vaatasin, et oh tore Jaapani poiss, kui teada sain, et Koreast on, siis kohkusin ära. Tol hetkel ma sain aru, et mulle väga korealased ei meeldi :) Kui Kim hakkas rääkima, et kapitalism ei ole hea, võib-olla kommunism, siis ma seletasin pool tundi väga suure õhinaga, miks kommunism hea ei ole. Ta kuulas rahulikult mu kiiret jutuvada, kuid peale seda ma temaga väga ei suhelnud. Kuid mu saksa sõbrad An ning Tanja suhtlesid, no ja kui nemad ära läksid, siis saime meie Kimiga sõpradeks. Ta tegelikult ei arva, et kommunism hea on, aga ta lihtsalt üritab leida, mis oleks hea. Ma ei ole eriti kindel, et tal see õnnestub, aga no las proovib.

Chie on Jaapanist. Jälle üks kena jaapanlane. Ma ei ütleks, et me kohe südamesõpradeks saime, kui me töötasime koos, suhtlesime, nüüd ta kolis minu tuppa ja tasapisi oleme headeks sõpradeks saanud. Plaan on koos Ulurusse minna. Inglise tüdruk Helen tahab ka kampa lüüa ning vbl isegi Heidi ja Priit. Ma ise loodan, et Kurumi saab tulla. Aga eks paistab. Meil kahel on kindel plaan minna koos. Chie läheb 3ks nädalaks okt-s Jaapanisse ning kui ta tagasi tuleb, siis läheme. Vaatame, kes on huvitatud kaasa tulemisest.

Pärast Ulurut ma ei tea, mis ma tegema hakkan. Plaan on endiselt Läände minna, kuid vbl tulen tagasi Berrisse. Ei tea veel.

Kummaline on see, et isegi Austraalias on kevad armastuse aeg :) Tüdrukud siin järjest armuvad, mitu kuud koos oldud ning nüüd äkki tuleb kõigil armastus peale :) Aga linnud laulavad ning roheline läheb rohelisemaks, väljas soojemaks. Mõnus on. Praegu on hea, kui liiga soojaks läheb, siis on rõve.

Tahtsin veel Korealastest rääkida. Ma vist kunagi lähen Lõuna-Koreasse, et ise oma silmaga kogu seda müstikat näha. Korea inimesed.... neid lihtsalt pead ise nägema. Enamikelt võid vanusest 10a maha võtta, siis saad teada, mis tasemel nende mõistus on. Kuskil 30-aastaselt hakkab neist midagi inimese sarnast saama, alla selle on täitsa lapsed, pubekad. Vanus on Koreas väga-väga oluline. Kui inimene on kasvõi 1a sinust vanem, siis pead talle kõvasti austust näitama. Kõige vanema sõna maksab jne. Kõik peavad koos sööma jne. Koreas saavad kõik inimesed ühel ja samal päeval vanemaks - uuel aastal. Kui laps sünnib, siis on ta ühe aastane, sest vanuse sisse loetakse ka kõhus oldud aeg (mis on küll 9 kuud, aga see ei ole oluline). Kogu see keeruline süsteem tähendab seda, et kui sa sünnid detsembris, siis veebruaris algab uus aasta ning meie mõistes 2-kuune beebi on nende mõistes 2-aastane laps. Kim rääkis, et paljudes töökohtades Koreas sa lihtsalt pead iga päev töökaaslastega välja minema ning jooma. Alkoholi. Kui sa sa seda ei tee, siis sind lihtsalt lastakse lahti, sest sa ei suhtle teistega piisavalt. Nii neil see elu käib, nädala sees joovad töökaaslastega 2-5ni hommikul ning nädalavahetustel joovad sõpradega. Mõned Korea tüübid on küll täitsa alkohoolikud. Nt Kim ja Jude. Nagu Aasia riikides ikka, siis sex on tabuteema. Ükskord Heidi hakkas ühte Korea tüdrukut nokkima, kes oli suure uhkusega eelnevalt teatanud, et ta on süütu (ta on mingi 25-26 või midagi sellist). Niisama lõõpisime, aga ta pidi ära minestama, sest me rääkisime kõva häälega seksist ning teised inimesed sõid laua teises otsas (need olid saksa tüübid ja ainult naersid;)). Eriti ei saanud vaene Lumi aru, kuidas me saame meeste juuresolekul sellest teemast rääkida, Koreast räägivad tüdrukud omavahel seksist, aga mitte kunagi poiste juuresolekul. Ka ei lubanud ta meil enam seda sõna kõvasti öelda, mispeale ma ütlesin, "okei, räägime siis "sellest"" ning moodustasin oma vasaku käe nimetissõrmest ja pöidlast rõnga (augu) ning parema käie nimetissõrmega torkasin sinna sisse, korduvalt. Esimesed 5 sekundit Lumi lihtsalt kõõritas silmad punnis peas minu käsi, siis hakkas karjuma "SO RUDE!!!!". Oi ta pidi ära minestama :) Aga küsis, kas see on normaalne, mis me teeme? Me vastasime loomulikult "jaaa". Kim ütles, et tema tahab Eestisse tulla ning teatas, et ta on eestlane. Mispeale Lumi tal näo täis sõimas, "Sa oled Koreast!!!". Ma olen siin paar korda tantsu visanud, kui meil peod on. Selline Eesti ööklubi tants. Kuigi esimene tantsimine oli juulis räägitakse sellest siiamaani. Njahh. Eriti eufoorias olid Korea tüdrukud. Ma väga ei saanud aru miks. Aga kui nende "korean girl dancing very sexily" videot youtubest nägin, mis minu arvates on samal tasemel, mis Eestis 14-aastane diskopepu, siis sain aru. Jaapanlased on tagasihoidlikumad. Esimesel korral, kui tantsisin, siis olin sutsu purjus ka ning natuke võimlesin piljardilaua peal, 2 Jaapani tüdrukut olid Priidu käest küsinud "Kas ta teeb striptiisi?" :O Priit juhatas nad lahkelt ruumist välja :) Striptiisi ma tõesti ei teinud :) Või noh, kui palav hakkas, siis tõmbasin hooga oma helesinise fliisi luku lahti, ning kõigil oli juba "oooo", aga mul oli all teine helesinine fliis ning ma ütelsin "Magic!!!" Hahaaaa. Tüng!!!! :D:D:D

Niimoodi vaikselt meil see elu siin läheb:) Ahjaa, juulis käisime ka paar korda Berri Clubis. Üks Argentiina kutt sai kohalike käest kõvasti peksa, peaaegu oleks silmast ilma jäänud. Mõningatel kohalikel on backpackerite vastu midagi, või nad tahavad lihtsalt kellelegi lõuga anda. Mul tglt tuli ka väike hirm sisse. Clubi ise on väike. Mu jaoks on ikka raske aru saada, kui tšikid ennast sellise klubi jaoks ilgelt üles löövad. Aga kui meil nüüd laupäeval Berri Hosteli kohalik söömispidu oli, siis isegi tegin väikse kiire make-upi ning mõtlesin, et kui ma siia kauaks jään, siis vist löön ka ennast Berri clubisse minnes üles, mitte klubi pärast, vaid üleslöömise pärast. Küüsi pole nüüdseks 4 kuud lakkinud. Täitsa imelik on olla :) Juba nädal aega olen mõelnud ära lakkida, kuid kunagi ei ole jõudnud selleni. Eestis oli vastupidi, kui kehva (aga ilus) küünelakk oli ning iga päev vahetamist tahtis, siis ka tegin seda. Alati oli aega :D

Millaski üritan Berri pilte ka üles riputada.