Tee Brissist (QLD) Chilterni (VIC)

Brisbanes jätsin kahjuks hüvasti Kurumiga, kes läks tagasi Jaapani. Tervislikud põhjused - vaja külastada sealset hiinameditsiini haiglat. Nüüdseks on tal haiglas käidud ning 15 juuli tuleb tagasi - maabub Carinsis.

Mina jätkasin reisi oma Indoneesia sõpradega (Anthony ning Jenny ja Akhun). Nüüd ma tean, mis tunne on lastega reisida :). Miljon korda ajasid mul karvad turri, aga noh, see-selleks. Ma räägin nendest pikemalt nagunii hiljem.

Brisbanes astusime esmaspäeval 15:15 bussi peale ning überistumine Melbourne'i rongi peale toimus Sydney lähedal Casinos (kohanimi :)) Esmap õhtul sai mingis X kohas buss rongi vastu vahetatud. Lõppkokkuvõttes läks kõik ilusti. Rong jäi Casinosse üle poole tunni hiljaks (teisipäeva hommik), nii et meil oli vaja ainult 20 min oodata. Õnneks oli kogemusest teadsin, et pagasitädile tuleb öelda, et pagasit soovime sihtkohas kätte saada, muidu oleks küll jamaks läinud. Casinos oli väga tihe rongiliiklus ning meie rong peatus täpselt nii kauaks, kui palju aega oli vaja inimestel pealeminekuks, ehk mõned minutid. Teadetetahvlile tuli info rongi väljumise kohta 5 min enne väljumist, enne oli lihtsalt tekstiriba, et sellelt plarvormilt väljub ka Melbournei rong. Ahjaa. Rongipiletid :) Alguses ostsime piletid Mel-i, ning õhtul Boss avastas, et me kindlasti peame Sheppartoni asemel Chilterni minema. Ehk siis sama Mel'i rong, aga Alburys läheme maha ning siis bussiga Chilterni, mis asub Victorias. Järgmisel hommikul tegin kiire googeldamise ning avastasin, et rongipileti Alburysse on odavam. Piletid saime vahetatud, see lõbu läks mulle 11 taala maksma, aga lõppkokkuvõttes võitsin tunduvalt rohkem (numbriliselt nüüd enam ei mäleta), sest Meli oleksime me täpselt nii hilja jõudnud, et mitte midagi ei oleks enam ei Sheppartoni ega Chilterni läinud ning öö oleksime pidanud kuskil Melis veetma. Pool tundi enne bussi väljumist mõtles boss, et me võiksime ikkagi Sheppartoni minna, ma teatasin selle peale, et enam pileteid vahetada ei saa! urrr

Kõik me 4 elasime 2eäevase sõidu kenasti üle. Ning isegi Akhun jäi elama, kuigi tal oli algusest peale suur hirm, et kuidas tema rongis süüa saab. Poodi ju teepeal minna ei saa ning süüa teha ei saa ja rongitoit talle ei istu. Ma alguses pidin perseli kukkuma, kui ta sellest nii suure nr-i tegi. Aga noh, inimesed on erinevad. Lihtsalt kummaline oli - mu jaoks kõigest 2 päeva. Ja ma ise reisides eriti ei söö, tavaliselt tassin üle poole koju tagasi.

Alburysse jõudsime teisipäeva õhtul. Mingi 4ja aeg. Pagas oli ok. Bussipilet Chilterni maksis 4.60. Ma alguses ei suutnud uskuda, kõigest 4.60. :) Ma olin valmis kõvasti rohkem maksma :) Aga noh, mulle sobis. Bussi saime mõnda aega oodata, külm oli. Tegelikult sõidab seda liini rong, aga neil on mingi uus süsteem, mida nad ehitavad, asja mõte on see, et uued rööpad pannakse, nii et Victoria rongid ei saa NSW osariiki sõita. Selle koha pealt on Austraalia kummaline. See on nagu 1 riik, aga tegelikult osariigid väga-väga võistlevad omavahel nin praktiliselt on need nagu omaette riigid. Seda rööpa-asja mu mõistus igatahes küll ei võta. Kuna meil olid asendusbussid, siis olenemata sellest, et selline "uus" kord on käigus juba novembrist, ei ole bussidel mingit nr-it, sa lihtsalt pead iga jumala bussijuhi käest küsima, et kas Chilterni saab?

Meie buss lõpuks tuli - siis kui mina oli WCs. Sõbrad mul tublisti küsisid ise, "Kas Chilterni saab?". No ja kui ma bussi juurde jõudsin, siis käis jaamatädi ning bussijuhi vahel lõõpimine, et "need eriti inglise keelt ei räägi..." see oli esitatud tüüpilise ozzy naljana, ehk minu jaoks ei tundunud see tol hetkel üldse naljakas ja aru ma ei saanud, miks oli vaja sellise jubeda kõva häälega naerda. Aga mu kurjast pilgust ning inglise keelest piisas. Bussi väljumiseni oli veel aega ning ma pidin seda ozzy-huumorit veel tükk aega kannatama. Teised läskid WCsse ning bussijuhi põhihuumor seisnes selles, et tal oli vaja hirmsasti neid väljamaa inimesi jooksmas näha. Alguses mõtles bussi teise koha peale ajada, aga piirdus sellega, et pani bussi vara tööle ning jättis mulje, et hakkab sõitma. Iseenesest hea nali, aga jällegi ozzzy esitusviis ja ma lihtsalt vaatasin, et no on inimesed!

Karavanpargi omanik see-eest oli väga-väga lahke mees. Tõsiselt kena inimene. Ning mul on hirmus kahju, et Anthony üle 100 taalase mikrouuni õhku lasi, kui üritas seal koorega muna 7 min keeta. Ta tahtis tegelikult uue mikrouuni osta, kui tööd saame, aga tööd me ei saanud ning lõpuks me ei maininud omanikule midagi. Südames on siiralt kahju, sest ta oli nii lahke mees. Ma olin sel rumalal hetkel väljas, teises hoones. Ega ma muidu ei oleks teadnud, et koorega muna ei tohi mikrouuni panna, aga üks inglise poiss tegi Echucas sama asja, kuid ta õnneks pani ainult paar minutit ning muna lõhkes köögis (terve köök oli muna täis). Aga nii juhtub, kui inimesel võõras tehnika käes. Kummaline on see, et Bundabergi motellis, enne kui mind ja Kurumit seal ei olnud, siis nad kogu aeg hädaldasid, et nad ei saa süüa teha, sest pliiti ei ole. No ja siis tulime meie, vaaritasime mikrouuniga süüa teha, keetsime riisi, muna (kooreta :) koos nuudlitega) jne. Täitsa normaalne söök, backpackerile :P. Inimestele jääb mulje, et mikrouuni võib kõike panna. Ma ise kuulun ka selliste inimeste hulka, aga sellest ma kõva häälega ei räägi, ainult sosinal :D.

Karavanpark oli odav ning väga kena. Saime karavani, millel on juurde-ehitatud 2 tuba. Kõik oli väga kena, ainuke asi, et väga külm oli. "Toa" seinad on põhimõtteliselt papist, mingit kütet ei ole ja temp vähemalt öösel oli 10 kraadi. Päeval üle 16-17 ei läinud. Selline paras sügis.

Karavanist täpsemalt ehk homme. Day off!!