Trip Ulurusse 3-12 nov

Hommikul sutsu peale 10 alustasime tripiga. Siht oli alguses Adelaide’i, kust korjasime Kurumi peale. Ostsime vajaliku toidumoona ning võtsime sihi põhja. Plaan oli täpselt selline, et sõidame nii kaugele kui jaksame ning leiame ööbimiskoha. Helenilt sai laenutatud matsakas kaart, kus peal ka kõik Austraalia tasuta pikniku ja/või ööbimiskohad. Tasuta kohtades me eriti ei ööbinud, sest see üldiselt tähendas ka duššivõimaluse puudumist. Meil küll oli staffi varutud, et saame vajadusel ka ilma veeta hakkama, kuid v.ä esimene päev ja öö oli ilm kogu aeg väga palav ning me higistasime Riki konditsioneerita autos nagu loomad.

Leidsime kena ööbimiskoha karavanpargis. Telgid olid meil olemas ning vajalikud potid-pannid, pliit ja gaas ka, nii et söögiga muret ei olnud. Kiirnuudleid oli ka piisavalt:). Esimeseks õhtuks oli meil kana, mille grilli peal üles soojendasime. Maitses väga hästi. Öösel oli sutsu külm, kuid saime hakkama. Ööbimiskoha hind oli normaalne, 6 taala + 2 elektri eest. Mul olid muidu kõik akud täis, aga teised kahjuks nii ettenägelikud ei olnud ning neil karjus. Aga see pisiasi :)

Hommikul võtsime suuna Flinders Ranges’i. See jääb küll õigest kiirteest kõrvale ning hiljem on vaja ümber suure järve kaarutada, kuid otsustasime võtta riski ning selle asemel, et pärast sama teed tagasi tulla, kasutada kruusateid ning jätkata sõitu põhja.

Flinders Ranges oli äge. Sinna läheks kunagi isegi tagasi ukerdama. 1 päev ei olnud kindlasti mitte piisav, kuid meil oli ajalimiit ning see üks päev on pikaks ajaks meeldiva mälestusena mällu sööbinud. Praktiliselt terve päeva turnisime mööda kive ülesmäge, kuni selle üle 1000m kõrgendiku vallutatud saime. Iseenesest ei olnud see tegelikult meie eesmärk, me tahtsime lihtsalt ringi vaadata, aga läks nii ning kõik olid sellega rahul. Mina sain aru, et ka täiskaskasvanuna saab ukerdada, tuleb lihtsalt vastavasse kohta minna ning keegi ei vaata sind imelikult:D

Kiskus hilja peale ning otsustasime ööbida sealsamas, ettenähtud telkimisalal.

Hommikul jätkasime sõitu suurt naudingut pakkuval kruusateel. Kokku kasutasime kruusateid üle 600km, vbl isegi 800km. Auto meil suht vana ning kui pagassi lahti tegime, siis alguses ei leidnud oma kotte tolmu alt üles :D

Peasiht oli Cooper Pedy, kuid see oli 1,5 päevatee kaugusel. Aga ega kohale ei jõua, kui minema ei hakka, nii et aega me ei raisanud. Hommikul vara üles ja tuld! See oli väga meeldiv, et kellelgi hommikul vara tõusmisega probleeme ei olnud. Õnneks pidas ka Riki vastu. Ta miskipärast ärkas väga vara üles. Ja kuna tema kogu aeg sõitis, siis ei saanud ta kunagi päeval magada. Eks reisi lõpuks keeras ikka väheke ära, jõi energiajooke ning pressis edasi.

Tee peal midagi väga huvitavat ei näinud, peale liiva, kruusa, miraažide, keeristormide ning üksikute „linnadega“, kui neid võib nii nimetada. Kaardi peale on nad märgitud, kuid reaalsuses kujutavad ühte-kahte putkat, millest üks on baar ning teine bensukas, mõlemad peatee kõrvale püsti aetud. Sellest ei saa ma siiamaani aru, kus need inimesed elavad, kes baari tulevad, sest ümbruses ei olnud mitte ühtegi maja näha. Absoluutselt mitte ühtegi.

Õhtul ühest sellisest kummituslinnast läbi sõites tuli politsei meile järgi. Tegi kontrollpuhumist. Väga kena meesterahavas oli – nii igas mõttes :P:D;). Kuna meil bensuosuti näitab nulli kui auto seisab, siis muretses ka meie heaolu pärast – järgmine bensukas on 200km kaugusel. Me olime omadega korras ning sõit jätkus probleemideta.
Kiskus juba väga pimedaks ning meil oli ööbimiskohta vaja. Ajasin Heleni kaardi pealt näpuga järge ning leidsimegi ühe „eksklusiivse“, vabat loodust armastava ala. Väga paljudes sellistes kohtades on postkast ning ümbrik, kuhu tuleb raha panna (hinnad on ära toodud inimese kohta) ning see siis postkasti libistada. Mingit valvet ei ole. Mina oleksin muidugi maksmata sellistes kohtades ööbinud, kuid Riki vana sindrinahk kohe jooksis maksma (ja hästi ausalt oli vaja kirja panna, mis rahvused jne – märkuseks, et ma olen alati hästi ettevaatlik, sest kui midagi juhtub ei ole raske leida seda ühte autot, mis sellel õhtul seda teed läbis).

Nii et Riki maksis raha ära ning siis asusime valdusi üle vaatama. Sääski oli miljoneid! Koht ise oli täielik peldik. Ei dušši, ega korralikku WCd ega midagi. WC oli kuivkäimla, kuid ilma tuleta. Põhiprobleem olid sääsed, Riki ja tüdrukud oleksid hirmsasti edasi sõitnud ning proovinud mõnda teist võimalikku kohta. Mina tahtsin tegelikult jääda, sest olin Kurumile nö lõkkeõhtu lubanud, kuid kuskil karavanpargis seda teha ei saa. Lõkke tegemine oli küll kategooriliselt keelatud, kuid mul oli trumm kaasas ning niisama saab ikka istuda. Õnneks ei olnud makstud raha võimalik enam kätte saada, mis oli 10 taala inimese kohta – täielik röövimine!!!!! Max 5 oleks sellise koha kohta, kus mitte midagi ei ole. Vaesed näljarotid nagu me oleme, rahast oli kahju ning jäime sinna. Sääskedega võideldes saime kuidagi ikka telgid püsti, ma tegin sääsepeletamise tantsu ja mängisin trummi, kuid kahjuks see väga ei aidanud. Riki ikka pressis peale, et me peame lõkke tegema. Mingid lõkke-kohad seal ikka olid, sellised metallist künad. Looduse armastaja nagu ma olen pressisin vastu, kuid mu sõna jäi alla. Olin küll omadega väga närvis, sest päeval küttis üle 40 ning teadaolevalt jäävad söed veel väga tükiks ajaks hõõguma ning me võime juba 100-de km-te kaugusel olla kui õnnetus tärkab.

Igatahes tegime lõkke (kedagi teist seal ööbimas ei olnud) ja panime kartulid ning sibula fooliumiga lõkkesse küpsema – väga maitsev tuli, eriti koos Jaapani majoneesiga (see on ainuke majonees, mis on ligilähedane meile tuntud majoneesiga, ülejäänu on mingi Austraalia rämps, magus ja mõttetu). Nii et lõkkeõhtu sai ka peetud, mängisime trummi, sai isegi tantsu tehtud ning karated harjutatud :) (Jaapanis õpivad praktiliselt kõik lapsed karated. Ega see paha tee, sest jaapanlased ei tantsi ning lastele väga hea füüsilise ja hingelise vormi arendamise vahend). Kurumi ise oli tegelikult väga väsinud, mõnda aega sai tähti vaadatud – neid oli triljoneid ning väga eredad – ilus, ja siis kobisime tuttu ära.

Hommikul avastasime, et seal on isegi dušši võimalus, ainult et sooja vee saamiseks tuleb tuli alla teha. Riki muidugi seda tegigi. WC juures, mis ei olnud telkimisalale teab-mis-lähedal olid ka kraanikausid, millest ma öösel kõvasti potiga vett lõkkeasemele vedasin. Vaatamata sellele, et ma kogu meie küna veega üle ujutasin, siis hommikul oli see ikka veel soe. Olin täitsa mures, Riki ise oli õhtul purjus ning keeras ära magama, nii et ma võtsin lõkke kustutamise enda hooleks. Hommikusele lõkkele valasin ka liitrite viisi vett. Siiamaani ei ole suurest põlengust kuulda olnud, nii et peaks kõik hästi olema.

Chiega panime hommikul pead tööle ning mõtlesime, kuidas raha tagasi saada, sest 10 taala on ikka liig-mis-liig. Oli näha, et keegi oli enne meid ka üritanud, kuid kardetavasti ebaõnnestunult. Minul oli teipi, keerasime selle puuoksa ümber nii, et tippu jäi kleepuv pool. Püüdsin mis ma püüdsin, aga kätte sain 2 taala ja 20 senti. Ümbrikud ei hakanud külge, sest need olid liiga rasked ja suured. Chie pani oma Jaapani ajud ragisema ning peale suuri ponnistusi ja ebaõnnestumis saime oma ümbriku kätte!!!! Mu eestlase hing läks äksi täis ning küsisin, et äkki saame veel? Ja oh õnne! Saimegi ühe ümbriku veel! Seal oli sees 20 taala. Ülejäänud ümbrikud jätsime rahulikult postkasti, meil oli piisavalt. Mingeid süümekaid ma ei tunne, sest no... koha omanikud on selle täiesti ära teeninud. Hiljem sai selle lisa-raha eest head-paremat ostetud. Rikile me ei julenud öelda, mida konkreetselt tegime, aga rääkisime kogu aeg „lisarahast“ ning eks ta midagi ikka mõikas :)

Hommik käes ja nautisime oma kruusatee mõnusid edasi. Vahel nii jubedalt raputas, et turvavööd läksid lukku, ma olin korra täitsa jännis, sest see läks liiga väikseks ning ma ei saanud end väga liigutada :)irw Kuna Riki, macho-mees nagu ta on, sõitis ikka roolist kahe sõrmega kinni hoides, või mängis rooli peal trummi, siis korjasime ikka päris palju suuri kive üles. Kogu sellel rapsimisel oli tulemus ka – parempoolne tagakumm läks eikellegimaal lõhki. Muidugi oli meil tagavarakumm olemas ning kuna auto oli kukununnu Saksa poisi Maurice’i käest ostetud, siis loomulikult tagavarakumm ei sobinud. Poldikohad olid nihkes. Õnneks on seal ei-kellegi-maal mitmeidki autosid liikumas ning head inimesed aitasid Riki 5km kaugusele autoremondikohta, kust ta kummi sai. Kuna Riki oli piisavalt rõhutanud, et mehel on mehe kohustused ning naisel naise kohustused, siis otsustasin mina ülbelt oma naisekohustuse-õigusi kasutada ning ei vaevanud oma pead selle probleemiga enam ning tegin väikse jalutuskäigu (meil oli eelnevalt vaidlus selle üle, kas saame vähemalt ühe väikse jalutuse teha, sest muidu istume terve päeva autos, Riki oli muidugi jalutuskäigu vastu).

Lõuna paiku vallutasime opaali pealinna Coober Pedy. Linn ise paistab täiest masendav. Tühermaa ilgelt suurte „mullahunnikutega“ nii kaugele ja kaugemalegi kui silm ulatab. Kunagi oli plaan sinna ööseks jääda, kuid aeg pressis peale ning ma olin oma allergia pärast mures, kui me seal maa-all peame ööbima. Võtsime opaali-tuuri, jäime sellega rahule ning põrutasime edasi. Riki vahetas igaks juhuks teise tagakummi ka ära.

Ööbisime Marlas. Kõige parem hinna-kvaliteedi suhtega ööbimine kogu reisi jooksul. Tagasiteel peatusime seal uuesti. 5 taala eest bassein, väga korralik dušširuum, muru, rahulik jne. Ainuke mure oli, et seal olid väga kurjad ja näljased sipelgad. Sel ajal kui meie kokkasime, tegid nemad meie jalge all suurt kogunemist ning värske-liha jahti. Kahjuks pidasid nad jahti meile. Mul olid plätad jalas. Vaatamata Riki veenmisele, et need saatana-loomad ei hammusta, nad siiski tegid seda ning väga valusalt. Ausalt öeldes kardan ma suuri sipelga-masse siiamaani. Nad lihtsalt tulid massiga peale ning järasid sind. Ei aidanud ka see, kui hüppasid kogu aeg, sest mõned ikka hakkasid külge. Ja väga ei aidanud ka see, kui korralikud jalanõud jalga panin. Kohutav. Ohhhh, ei taha seda väga meenutada.

Hommikul vara jälle üles ning panime ajama. Muud suuremat plaani ei olnud kui ainult Ulurusse jõuda. Tee peal trehvasime inimesi, kes sealt just tulid, peaks ütlema, et vaimustuse asemel valdas neid pettumus. Taustaks nii palju, et Uluru asub aborigeenide rahvusalal ning kogu ümbrus on rahvuspark. Rahvusparki sisenemiseks tuleb 25 taala inimese kohta välja käia. Rahvusalale jääb ka Kata Tjuta, mis ideeliselt on sama – monoliitkivid, kuid need on väiksemad, eriliseks teeb see, et nad asuvad kõik koos. Piletit on sul aega 3 päeva kasutada. Seda me uurima ei hakanud, kas on ka tasuta võimalik rahvusalale pääseda :).

Ulurusse saabusime umber 3 paiku päeval. Otsustasime 3h jalutuskäigu teha, 1,5h ühele poole ning 1,5 tundi teisele poole. Terve kivi ümber on võimalik tiir teha, kuid selleks peab nii 9h aega varuma. Hirmus palav ja lämmi oli, kärbsed kiusasid ning vaade oli.... kivi. Eks sellest ka see pettumus, sa maksad 25 taala selle eest, et kivi näha. On muidugi võimas ning eriline, kuid kui sa 15 min jalutad, siis on praktiliselt kivi olemus olemas. See on Austraaliale väga-väga omapärane, et kõik vähegi võimalikud huviobjektid on nii üle reklaamitud, et inimesed ootavad midagi väga-väga erilist, mida täpselt, seda ei tea nad isegi. Ma õnneks olin valmistunud selleks, sest kellegi kodaniku suust ei kuulnud ma mingit kiidulaulu, keegi trippi muidugi maha ka ei laitnud. Ütleme nii, et kord elus võib. Ja huvitav on ta muidugi. Lihtsalt kui keegi Austraaliasse lühiajaliselt reisima läheb, siis soovitan midagi põnevamat ja ilusamat ette võtta. Sõbrad-tuttavad kõik kinnitasid, et tasuta sissepääsuga Kings Canyon on neist kolmest kõige huvitavam (asuvad Austraalia mõistes suht lähestikku üksteisele). Mul on lihtsalt väga hea meel, et me siiski tuuri ei pidanud võtma ning meil Riki olemas oli.

Uluru otsa me raskete ilmastikuolude sunnil (temp üle 40) ronida ei saanud, ega ma tahtnudki. 3h rasket rühkimist, et siis.... kõrbe näha. No ja kuna see on ikkagi aborigeenide pühapaik, siis suuremas osas austusest nende uskumuste vastu.

2 väga olulist „must-do“-d Ulurus on selle päikseloojang ning –tõus. Uluru läheduses väga karavanparke ei ole, ainult üks, mille kasuks me ka otsustasime. Kuskil niisama telkida tegelikult ei tohi. Oma ööbimise eest pidime pea 20 taala igaüks välja käima. Röövimine. Täiesti tavaline karavanpark. Õhtul läksime päikseloojangut vaatama. Mina arvasin, et me vaatame, kuidas päike kivi taha vajub, aga tegelikult vaadatakse, kuidas kivi värvi muudab. Ilm oli pilves ning enamus läksid pettunult juba väga vara minema. Mina keerasin kivile selja ning tegin päikseloojangust endast paar head pilti :). Hommikul ajasime end hästi-hästi vara üles, et päiksetõusu näha. Põhimõte on sama – värvide mäng. Alguses me olime kohas, kust päike tõusis kivi tagant, kuid kuna ikka väga igavaks kiskus (pilvi ega mingit erilist värvidemängu ei olnud ning peaks ütlema, et täitsa tavaline päiksetõus oli:)), siis läksime sinna, kus enamus rahvast. Päike oli juba üsna kobedalt taevakaares, mingid värvid olid jah, aga sellest ma küll aru ei saanud miks selline asi „must-do“ listis on. Pilte sai ikka klõpsitud.

Tagasi karavanpargis pakkisime asjad ning suundusime Kata Tjuta’sse. Kuna tõotas jälle üle 40 visata, siis mida varem jalutamisega alustame, seda parem. Mõned rajad on väga kuuma ilma puhul isegi suletud. Meil läks õnneks, ette nähtud ringteest valisime sellise suuna, et hiljem need jubedad tõusud olid meile laskumised. Aga selle eest olid meil teised jubedad tõusud:) Ilus oli küll, huvitav. Jäin väga rahule. Seltskond oli ka mõnus, nii et jälle üks kena päev.

Kuna me seal kallis kohas enam ööbida ei tahtnud, siis võtsime suuna Kings Canyon’isse. Ma kilomeetreid ja aega kahjuks täpselt ei mäleta, kuid sõit kestis nii umbes 4h, loodan, et väga puusse ei pane. Parkisime end Kings Canyonile kõige lähemal asuvasse karavanparki. Odav see koht just ei olnud, kui parem ikka kui Uluru, ning seal oli jällegi bassein, nagu ka Marlas!:) Mina jätsin seekord bassu vahele, sest peale Marlat oli mul nahal midagi ekseemitaolist, jubedalt sügeles ning väga imelik oli. Kord nägin sama jama ühel Eesti tüdrukul Berris, kes sai ka selle bassust.

Riki kokkas meile korraliku õhtusöögi (üldiselt õhtsöök oli meil alati korralik ning nälga ei pidanud kundagi tundma, kiireks lõunaks sai vajadusel riisipalle valmistaud, sinna lisatakse misiganes sataffi sisse (Jaapani või Korea) ning maitseb külmana väga hästi). Tähti sai ka vaadatud, kuid seekord oli neid tunduvalt vähem. Õnnelikena tuttu, et hommikul vara jälle ajama panna.

Kings Canyon ON ilus! Väga ilusad ning huvitavad vaated, kogu see „Lost City“ ning muu. Õnneks-õnneks meile kõigile meeldis jalutada ning nautisime oma aega. Palav oli ka hullult muidugi. Mul oli alati 2x1,5l vett kotis. Ahjaa, kuskilt tuuri-kirjeldusest lugesin, et Kings Canyonis saab mingites allikates ujuda. Me võtsimegi oma ujumisvarustuse kaasa, õnneks kummirõnga jätsin koju, õnneks, sest kogu vesi mis me leidsime oli mingi väike sogase veega lomp. Eks see oleneb hooajast ka, kuid ujuma ei läheks ma seal kummalises vees ka suure vee puhul. Hooaeg on vaatamisväärsuste puhul päris oluline. Sa võid võtta tuuri, et näha ilma veeta koski Sinimägedes (ma oleksin selle „õnne“ osaliseks saanud, kui plaanisin augustis korra Sydneysse tuuritama minna, kuid õnneks raha nappis:)).

Kings Canyoniga sai meil praktiliselt tuuri eesmärk läbitud. Kunagi oli plaan ka Alice Spings ära näha, mis jääb veelgi rohkem põhja ning sõit sinna ja tagasi võtab terve päeva. Meil aega natuke nappis ning mina olin valmis Alice Springsist loobuma, kuid meie muidu vaiksed jaapanlannad võtsid sõna ning ma pressisin tüdrukute tahtmise läbi ja nii saigi ristis vasakule, üles põhja poole keeratud. Austraalia südamesse saabusime hilja õhtul. Linn oli üllatavalt kena. Ootasin jällegi kiirteed ning kahte lobudikku, kuid majad olid väga ilusad, mõni park isegi. Tekkis tunne, et siin võiks ju isegi pikemalt vbl kunagi peatuda. Peale suuri ringitamisi mööda linna leidsime lõpuks ka öömaja, ikka karavanpark. Sattus täitsa oko koht.

Päiksetõusu möödumisel võtsime ette linnatuuri. Terve linn oli joodikuid-kodutuna-näivaid aborigeene täis. Nüüd sain aru, miks üks Eesti tüdruk neid kartis. On küll hirmsad. Lärmakad, riided on risa-räsa, ei näe väga inimese moodi välja.

Linna infopuntkis juhtus olema üks ülikena vend, kes muuhulgas, meie pärimiste peale, lahkelt seletas, kust saab loomuliku veelombi leida, et väike suplus teha. Koht asub nii 80km kaugusel Alice Springsist läände, tegemist on kaljude vahel oleva 50m sügavuse veeauguga, millel piisavalt mõõtmeid, et ujuda. Ilm oli väga-väga palav. Hiljem ei kannatanud liiva peal paljajalu üldse käia.

Minu jaoks oli see reisi tipp-hetk! :) Pladistasime seal päris mitu tundi. Jaapani tüdrukud ei ole kunagi Baywatchi näinud ning Pamela Andersoni pääste-jooksust ei tea nad midagi. Et see sai siis selgeks õpitud, nad sattusid päris vaimustusse :) Riki miskipärast meiega ei ühinenud, vedeles vaid lähedal oleva kivi peal ning mõtles-jumal-teab-mida :) Nalja sai, niiet päev oli jällegi väga korda läinud.

Pärast oli konkreetselt sirge tagasisõit lõunasse. Lõpuks leidsime üles ka soolajärve(d), millest enne ilma jäime. Tegemist tavalise järvega, kuid kuna nii kuiv on, siis vesi on kõik ära aurustunud ning ainult sool järgi jäänud. Vihmaperioodil võib sealt isegi vett leida. Natukene. Tahtsime ka ühte loodusparki jalutama minna, kuid kuna oli juba pime, siis mõtlesime vähemalt ööbida, aga tee oli kahjuks suletud (selle me tegime lahti), kuid peale kahe kuivkäimla ei olnud seal midagi ning telkimine ilma loata rangelt keelatud, mingit ilusat telkimisala seal ka ei olnud. Koht ei sobinud ning jätkasime otsinguid. Leidsime ühe teise võimaliku tasuta koha. Sõitsime sisse ning koht nägi masendav välja, väravas oli muidugi postkast jälle, kuid me tahtsime koha enne üle vaadata. Mingi onu hüppas lähedalasuvast majast välja, läks nii, et .... hea et kuuli tagumikku ei saanud. Täiesti kreisi vend. Panime sealt heaga minema.

Leidsin ühe veelgi lõunas asuva ööbimiskoha, rannast 100m :). Koht oli soodus ning kena. Kui välja arvata prussakad. Neid oli seal palju. Ilm paistis seal kogu aeg soe olevat (mina magasin väljas) ning prussakad jooksid igal pool ringi. Mina ei ole nendega tegelikult eriti kokku puutunud, kodus meil neid olnud ei ole, ühikas ikka paari väikest sai nähtud ning kahte pisikest nägin Tallinnas korteris. Ma ei osanud neist midagi arvata. Aga Chie kartis neid kohutavalt. Neil kodus olid ning ... ta lihtsalt ei kannata neid silmaotsaski. Tema siis valgustas mind natukene, missugused saatana-sigitised nad on. Ega ma väga ikka hoolinud, muigasin ainult. Kuni õhtul oli duššivõtmise aeg. Minu kabiinis passis üks. Tahtsin privaatsust saada ning üritasin teda veega minema ajada, kahjuks oli dušš jama ning poole ala paele vesi ei ulatunud. Tapma ka ei tahtnud kohe hakata. Ähvardasin, mis ma ähvardasin, aga prussakas väga ei liikunud, mulle tundus, et ta nagu sai aru, et ma ei mõtle talle tegelikult peale astuda. Lõpuks läks ta kabiinist välja ühisruumi, kus meil riided olid. Tal oli suurepärane võimalus tagasi tulla, kuid võtsin selle riski ning asusin end pesema. Samal ajal hinges natuke kartsin, et äkki prussakas tuleb ning hakkab mööda mu jalga üles ronima, rõve ikka ju! Iga imelik tunne nahal ajas ärevusse, aga ei, kõik oli okay. Kuni hetkeni, mil mul vasak jalg tõmbles äkki – see oli konkreetselt automaatne liigutus. Ma ei saanud aru, et prussakas mu jalga mööda üles jooksis, kuid jalg virutas selle elaja-looma automaatselt minema ning siis jõudis mulle ka kohale, mis juhtunud oli! Ai Raisk! Ma sain vihaseks. Mäletasin, et ühisruumis oli midagi pange taolist. Kiirelt tegutsedes, hoolimata oma alastusest ning hambaid pesevatest tüdrukutest läksin, haarasin pange ning neile veel kiirelt seletades, et ma tapan selle looma ära, asusin prussakat uputama. Ülesanne osutus tunduvalt keerulisemaks kui ma arvasin. Lasin ämbri vett täis ning vuhasin selle prussakale peale, kes veega äravooluaugu poole kihutas, ning siis... prussakas haaras esijalgadega veeaugu äärest kinni ja tuli tagasi!?!? Ning nii 4-5 korda. Mina sain ainult tigedamaks ning korrutasin „Ma tapan su ära!“. Nägin, et prussakas jääb tasapaisi nõrgemaks ning lõpuks läks igaveseks (loodetavasti) minema. Ma uhasin veel mitu korda vett veel peale, äkki tuleb tagasi. Selle peale on ikka veel hirmus mõelda. Esiteks see jube olevus nagu loeks mu mõtteid ja teeb täpselt seda, mida ma kardan ning siis ei sure ära kah veel! Kõik teised väiksed mutukad lähevad veega nagu naksti alla! Kui kogu sellele jamale lisada veel juurde Priidu lõpmatud jutustused tulnukatest ning sellest, kuidas nad meid kõikjal jälgivad ning kõik on nende kontrolli all, siis ma tundsin end küll väga kummaliselt. Kui tulnukad välja jätta, siis jõudis mulle ka lõpuks kohale, et prussakas on üks ütlemata tark prussakas. Sedasi esijalgadega end päästa ning kuidas ta enda tagasi vinnas – ega see ei olnud lihtne ülesanne!!! Ja ujus selili ning kõhuli. Jooksis mööda vett ja seina. Juubeeeee. Nüüd ma usun, et kui tulebki maailmalõpp, siis prussakad pääsevad. Õnneks tüdrukud väga suurt šokki ei saanud, kui mina seal porgand-paljalt ringi tatsasin :) Mul endal ei olnud prille peas ning mina ei näinud midagi :P;)

Hommikul käisime rannas sulistamas, siis sõitsime Adelaide’i, kus pidime Kurumi maha jätma, kuid kes peale mõningast veenimst otsustas viimaks siiski Berrisse tulla. 1ks ööks. Berrisse jäi ta lõpuks 2ks ööks. Koht talle meeldis, kuid tal oli Echucas töö ootamas. Kurumi Mildurasse (200km Berrist) sõidutamisega võis meie reisi lõppenuks kuulutada. Prantsuse-sõbrad olid meile tagasisaabumisel korraliku õhtusöögi valmistanud. See oli üks ütlemata tore üllatus, sest kõtu oli tühi küll. No ja me sõime ikka päris mitmeid kordi nuudleid.... ja riisipalle.... :)

Jäin igavesti rahule, olin liiga kauaks Berrisse jäänud ning aju hakkas juba imelikuks minema, reis tõi värsket õhku kopsudesse ning ma olin valmis veel mõnda ega Berri imelikke hosteli-managere taluma.