Itaallaste kirumine

Nonii, lõpuks asusin mõningate inimeste pahandamiste peale blogi kirjutama. Minu ebaviisakas laiskuses tuleb Itaalia mehi süüdistada. Ja tegemist ei ole mitte mingi love-story’ga, vaid puhtselge vihaga :D Ma lihtsalt olen nende tegelaste peale nii tige ning kuna üks selline jobukakk oli meil Uluru-reisil kaasas, siis vaatamata sellele, et reis oli väga tore, ei saa ma reisikirjelduses Itaalia meestest mitte rääkimata jätta ning kuna peale reisi olin ma nii tige, et 3 nädalat ei suutnud Riki varjugi taluda, siis tundus mulle, et millal iganes ma blogi kirjutamise peale mõtlesin, et pool sellest tuleb üks suur kirumine. Nõnda ma siis lükkasin oma kirjutamist edasi, kuni rahunenud olen. Lõpuks ikka rahunesin, kuid kirjutada ikka ei tahtnud.

Otsustasin nüüd järjekordse pahase lugeja kommentaari peale, et ma kõige pealt kirjn need Itaalia kummi-m****d ära ning siis saan rahulikult oma tegemistest kirjutada :)

Alustan päris algusest. Kunagi ammu sai vahel kodus igavusest mitte-midagi-tegemise tujus olles Saladusi loetud. Päris mitu kurba kirjutist oli tulnud Eesti naiste sulest, kes Itaalia või Hispaania mehega abiellunud. Eks meil kõigil ole neid kuulujutte Itaalia meestest, kes alguses on mesimagusad ning kui sõrmus sõrmes, siis oled nende isiklik ori. Ööklubis sai vahel Itaalia meeste otsa komistatud, kuid igaks juhuks eemale hoitud. Kohates neid jubedaid olevusi Austraalias, olin ma nendest lihtsalt huvi pärast huvitatud. Siia tulevad ikkagi nö normaalsed tavainimesed, ning mul on võimalus neid oma tavapärases konditsioonis näha. Tahtsin teada, kas nad on tegelikult ka sellised, millisena kuulujutud neid kirjeldavad. Ette rutates võin öelda, et nad ongi täpselt sellised nagu meie arvame nad olevat. :)

Esimest itaallast Austraalias kohtasin Berris, eelmisel aastal. Peale selle, et ta on nagunii imelik inimene ning viimaste kuulduste järgi pede, on ta täielik itaallanne selle sõna kõige halvemas mõistes.

Enne üksikasjadesse laskumist pean mainima, et mul on natuke väärastunud huvi inimrassi kui sellise vastu. Ma olen väga sügavalt huvitatud inimloomusest, inimese mõtlemisest, käitumisest ning sellest, kui palju meid ümbritsev meid mõjutab. See viimane läheb eriti arvesse siis, kui ma kohtan kedagi täiesti ebanormaalse käitumiseg inimest, haige mõtlemisega tüüpi, mul tekib sügav huvi tema kui inimlooma vastu – kuidas ühest lapsest kasvas selline olend? Sajad küsimused lendavad mu peas, Millised on tema vanemad? Milline on tema suhe oma vanematega? Sõbrad? Kas tal oli raske lapsepõlv? Jnejnejne. Jälgin sellise inimese käitumist väga tähelepanelikult, üritan talle ligineda, temaga suhelda, temast rohkem teada saada. Kõlab nagu armuromanss? Mitte minu jaoks... minu jaoks on see puhas psühholoogia... Tavaliselt lõpeb kogu see jama järeldusega, et see on lihtsalt üks mõttetu tegelane ning ma katkestan kogu oma senise käitumise. Oma peas ma vahel ikka mõtlen nende inimeste peale, sest huvi aru saada, miks nad on sellised nagu nad on, on niivõrd suur.

Niisiis, Davide. Ta kõnnib nagu härga täis gorilla, kiilakas, raseerib kõiki karvu oma kehal. Näeb äärmiselt ülbe välja, kuid kui temaga rääkimist alustada, siis tundub ta rõõmus olevat, et keegi suhtleb ning siis ta kommunikeerub täiesti normaalselt. Temaga kohtudes oli mu esimene reaktsioon temast võimalikult kaugele hoida. Miskipärast märkas tema mind igal pool (eriti peale seda, kui me kõik võrku mängisime ning ilmsiks tuli, et ma karjun iga kord palli vastu võttes – ma ei saa sinna mitte midagi teha, aga ma vist siiski kardan palli :), no ja tennisemängus täpselt samamoodi). Mina temaga väga ei suhelnud, üritasin ikkagi eemale hoida. Ei olnud tema niburõngast ka väga vaimustuses, mida ta kahjuks tavatses minu ees liputada ning arvas, et näeb hea välja, kui minu ees eneserahuldamist harrastab. Kahjuks hakkas üks Inglise tüüp (õigemini puhtvereline India-Inglane) narrima, et meil midagi susiseb. Tööd mul ei olnud, midagi teha ei olnud ning suurest igavusest mõtlesin kaasa mängida. Päris aus olles, tahtsin ma teada saada, mis tunne see on, kui keegi paneb sind endasse armuma ning siis lõpus ütleb, et tead, see kõik oli nali. Olin seda filmis näinud ning ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on. Arvasin, et see on nende eesmärk. (Olin suht kindel, et hea tunne see ei ole, aga ma teen pidevalt selliseid „katsed“, sõitsin mõnda aega Tallinnas jänest, sest tahtsin teada, mis tunne see on, kui vahele jääd. Lõpuks jäin vahele ning peaks ütlema, et ülisitt tunne oli. Rahas ka ei võitnud. Nii et tunne oli eriti sitt :))

Tüüpide rõõmustamiseks tegin näo, et olen salamisi Davidest huvitatud. Jälgisin teda, kui ta kuskile läks jne. Võin kohe öelda, et meie vahel mitte midagi ei juhtunud, sest järgmisel päeval arvas Davide, et kuna ma olen temast sisse võetud, siis ma võiksin tema nõusid pesta. Mul läks igasugune mängutuju ära!!!! Kõige hullem on see, et tema oli asjaga tõsine, tema ei teadnud, et ma niisama lolli mängin. Kas sedasi näitavad siis Itaalia mehed oma armastust?!?!?!?! Gaaaaad. Oi, ma olin tige. Tema nõusid ma loomulikult ei pesnud. Davide ikka üritas minu ees igal võimalikul hetkel oma uhkusi liputada, alustades oma kaunistatud nibust ning lõpetades valge tagumikuga. Tema üritas mind basseini uputada mina hammustasin teada jalast.

Berrist läksin ma minema Echucasse. Nädal hiljem oli tema platsis. Minu üllatuseks oli ta sõbrana täiesti okay vend, kuid kahjuks ta siiski arvas, et ma võiksin tema nõusid pesta ning ma lõpetasin temaga suhtlemise. Tema vist arvas meie vahel ikka miskit olevat, sest kui ta nädala pärast minema end sättis, passis ta hetke mil kahekesi oleme ja andis ühe korralikku kalli.

Peale sellist „kenat“ itaallast olin ma nende prussakate vastu eriti alarmeeritud. Suhelda võib, jah, aga elusees ei midagi enamat.

Tagasi Berris. Juulis tulid meile 2 itaalia kutti. Ma kohe heaga ei teinud nendega tegemist, kuid tigeda pilguga jälgisin, kes nad sellised on. Üks on kõige suurem laiskvorst, keda ma eales näinud olen. Tõeline itaallane. Õllepudelit ikka jaksab suu juurde ise liigutada, ülejäänu tuleb küll kõik ette ja taha ära teha. Sõber kokkas kogu aeg. Sellest vennast ma rohkem ei räägi, kuid selle-eest kirjutan palju palju sõbrast.

Sõbra nimi on Riki. Nädalase skännimise tulemusena võisin öelda, et need 2 venda ei ole tüüpilised itaallased. Nad ise korrutasid ka seda (kuigi teises kontekstis.) Riki kokkas kogu aeg, kogu aeg oli rõõmus, vilistas, oli lahke kõigiga. Täitsa okay poiss. Kuulas, mis talle öeldi ning esimesel korral olin meelitatud, kui ta kokates minu käest küsis „Sina kui naisterahvas oskad öelda kui palju ma peaksin panema....“. Tundus loogiline järeldus, et vähemalt ta reskpekteerib naisterahva sõna ning sa ei ole lihtsalt koer. (Ahjaa, nõusid ta pesi ning päris mitu korda kiskus minu nõud mu käest ja pesi ära;)). Tegelik saladus on see, et naise koht on köögis!!!! Väljaspool kööki on naine mitte keegi. Ja isegi köögis ei anta sulle rahu. Esimene kord, kui mul kõik alarmid tööle läksid oli siis, kuid Riki valmistas järjekordselt Itaalia pizza taigent ning tainas oli kõvasti-kõvasti kerkinud, seda oli juba niiga palju, kuid Riki kavatses seda järgmisel päeval küpsetada (kell oli nii 11 õhtul). Küsis minu käest: „Mida ma peaksin tegema?“. Vastasin laisalt, mitte hoolides „Ma ei tea“. Poiss läks kohe tigedaks „SINA oled naine!!! Sina PEAD TEADMA!!“. Kivistusin samal hetkel ning läbi hammaste sai surutud: „Sa võid taigna tagasi alla tampida“. Riki oli kohe äksi täis, oh võin kaa või. Üks Itaalia tüdruk oli köögis ning tema nägu läks ka Riki käitumise peale imelikuks. Tüdruk on pärit lõuna Itaaliast ning seal on konkreetselt nii, et kui tüdruk abielluda tahab, siis peab isa või venna käest küsima... nad on kõva 100 aastat ajast maas. Põhjas, kust Riki pärit on, on asi normaalsem, kuid siiski..... Tüdrukul on nüüd Inglise poiss ning ma üldse ei imesta mispärast. Poiss tal hea ja korralik, tüdruk ise tüüpilisele itaallasele kohaselt natuke laisavõitu.

Peale seda õhtut ma enam väga ei arvanud, et Riki nii tore poiss on.

Sõbra Kurumiga oli ammu räägitud, et nii augustis läheme koos Ulurusse. September oli ammu käes, kuid mul oli töö, millest ei tahtnud loobuda. Mõni aeg Ku lihtsalt ootas minu järgi, kuid siis sai ka töö. Tasapisi ikka rääkisin Ulurust ning tuli välja, et ka Chie tahab minna, otsustasime kolmekesi koos minna. Muidugi oleks parem, kui oleks keegi autoga, tuleb tunduvalt odavam. Transport on ülemõistuse kallis Austraalias. Kuidagi möödaminnes sai Riki käest küsitud (tal on auto), äkki ta tahab ka minna, poiss oli kohe entusiasmi täis. Nii saigi otsustatud, et okt lõpp või nov algus, kui Rikil on 2 nädalat pausi töö juures, siis teeme tripi ära. Kõik oli hästi. Sain aru, et Riki plaan on lihtsalt sõitma hakata ning siis vaadata, mis saama hakkab. Mina tahtsin kindel olla, et kui me juba sellise tripi ette võtame, et siis midagi väga olulist kahesilmavahele ei jääks. Nii tegingi mina uurimustööd. Kohe alguses mainisin Flinder Ranges’i. Riki kuulas ja noogutas (hiljem tuli välja, et pea on tal tühi kast ning kogu mu jutt läks kõik musta auku).

Oktoobri lõpp oli lähedal ning kuupäevad oli vaja paika panna. Alguses mõtlesime nii 28 okt startida, kõik olid sellega nõus, kuid üks tüdo ütles, et me peame Halloweeni Berris veetma, sest see on üks ülitore pidu. Nii saigi ümbermõeldud ning kuupäev 2. nov kindlaks määratud. Poolteist nädalat enne starti hakkasid probleemid. Mina rääkisin, et meil on min 10 päeva vaja. 2 nädalat tundus kõigile üle mõistuse ning 10 päevaga oldi rahul. Riki boss ei olnud 10 päevase pausi üle õnnelik, et vbl hakkavad juba 6 või 7 nov korjama ning temal on siis Rikit vaja. Mina olin nõus Halloweeni peo vahele jätma. Asja tegi raskemas asjaolu, et Kurumi oli endiselt Victorias ning tema pidi päev varem startima, kuid tal oli ka vaja enne bossiga läbirääkimised pidada. Ütlesin Rikile, et ta räägiks bossiga, et mis siis, kui 29 stardime. Kui meil on isegi 8 või 9 päeva, siis lihtsalt pressime ja teeme ära! Riki muidugi jokutas farmeriga rääkimisi, sest vana on kuri ning Riki muudkui ootas õiget momenti. Kui ta lõpuks rääkis, siis rääkis ikkagi 2.nov-st ja mitte üldse mitte midagi 29st nagu ta mulle lubas ja üle korrutas. Igatahes, ei olnud asi ikka veel kindel. Ta pidi veel rääkima. 29, neljap mainis Riki, et ma võin hakata asju pakkima. Meil olid kiired ajad ning rohkem ma teda too päev ei näinud, ega ka järgmisel. Kurumi sai infromeeritud ning asus plaanime, kuidas meiega Adelaide’s kokku saada. Laupäeval rääkis Chie, et kle Margareta, miski jama on Rikiga. Hiljem Rikit köögis nähes, tüüp alguses naeratas sellist vastikut naeratust ning siis hakkas, et tema on minu peale väga pahane, et mina organiseerin ilma temata ning tema mitte miskit ei tea, et farmer lubab tal siis ära minna, kui üks töö on lõpeatud ning see ei ole kohe kindlasti mitte 2. nov. Oi, ma olin tige!!!! No kurat!!! Kogu aeg oli räägitud 2. nov. Eriti mures olin ma Kurumi pärast, et tal äkki bussipilet juba ostetud. Õnneks ei olnud ning startida saime me 3. nov. Ning me saime need 10 päeva.

Pühapäeval teatas Riki, et meil tuleb koosolek. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest parem kõik enne ära rääkida, kes mida tahab ning reisiplaan kokku panna. Enne koosolekut oli mul ilge jäätise isu, mida mul oli, Chie oli ka huvitatud ning viisakusest panime Rikile ka. Läksime jäätistega koosolekule. Mina ja Chie asusime mõnuga jäätist sööma. Riki oli hästi tähtis enda arust, istus seal nagu hõimupealik ning väga tugeva hääletooniga kuulutas (käega laksu vastu põlve lüües, et oma sõnu rõhutada): „Nii Margareta! Räägi, mis meie plaan on!“. Õnneks on mul natukene koosoleku pidamise kogemust ning väga rahuliku ja tavalise häälega, kuid samas koosoleku juhataja hoiakuga vastasin: „Riki, alusta sina. Mis on sinu plaan“. Selle lause peale vaju noormees sõnaotses mõttes kühmu ning äbarikult pobises: „Mul ei ole plaani.“ Mina jätkasin: „Aga räägi, mis on sinu ootused, mida sa tahaksid näha, tahaksid sa palju kõndida või...? Näiteks minu jaoks on väga oluline, et me teeme jalutuskäike, kuidas Sinuga on?“ „Jah, jalutada mulle meeldib“ Mina: „Chie?“ Chiele meeldib ka jalutada :) Asi lõppes täpselt sellega, et mina rääkisin, mis mul plaanis on – olin kogu ajaplaneeringu teinud mõningaste lõtvade kohtadega, aga et vähemalt suured tegemised saaksid tehtud ning arvestatud, et üks päev oleme siin, siis sõidame ning teine päev läheb siin. Kõik olid mu plaanidega nõus, kellelgi midagi lisada ei olnud. Reis võis alata.

Uus „tore“ üllatus tuli meil reisihommikul. Riki oli väga ilusti asjad autosse pakkinud. Väga ilusti tähendab seda, et kahvlid-noad olid ühes karbis, teised pudinad teises karbis jne. Ehk kõik karbid olid pooltühjad ning auto oli juba Berris täiesti täis, Kurumile ei olnud isegi istumise ruumi, tema kottidest ning toidumoonast, mille plaanisime Adelaide’s osta ei saa üldse rääkidagi. Riki ise oli enda üle väga uhke, sest tema töötas enne laos ning tema on pakkimise meister ja paremini pakkida lihtsalt EI SAA!!!! Gaaad help miiiii!!!!! Adelaide’ini on 2,5h sõitu nii et me Chiega ei hakanud tõmblema.

Mina istusin ees ning auto sõitis kogu aeg poolenisti kraavis. Valge teeäärt tähistav jutt oli meil pidevalt kõhu all. Riki hoidis rooli kahe sõrmega ning auto sõitis absoluutselt kogu tee Berrist kuni Austraalia keskmesse Alice Spingsi ja tagasi slaalomit. Kaasa arvatud ka Adelaide, kus auto pani stabiilselt üle kahe sõidurea. Väga tihti on ühes suunas minevate kahe rea vahel mingid jullad (nii et sa tunned, kui üle sõidad) ja Riki muudkui luges, et kui palju neid ikka tee peal on. Kui kaks rida koos keeravad ning tema oli välimises, siis ta konkreetselt lõikas sisemisse ritta ja hiljem vajus rahulikult oma ritta tagasi. Jube!!! Pole elu sees niimoodi autosõitu kartnud. See oli ka „äge“, kui kuristiku äärt mööda sõites nägin, et kuristiku äärel lohk ning meie selle üles korjasime ning ma väga selgelt aru sain, et me tõesti sõidame väga-väga ääre peal. Rikil on lihtsalt silmamõõt sassis. Sain sellest Ulurus aru, kus meil oli vaja putka ette sõita, et pilet saada ning vend oli nii ärevil, sest ta arvas, et ei mahu autoga putkale lähemale, tegelt oli kaugel. Praktiliselt võib öelda, et tal on mootorratturi ruumitaju, foori taga olime pidavalt nii, et meie eesseisva auto kõrvalistuja külg oli vähemalt otse mulle näkku, aga enamasti meie auto keskele. Ja seda ka siis, kui eesseisev auto, oli juba täpselt valge juti kõrval. Meie kõrvale ei mahtunud kedagi. Kui keegi hull mahtuski, siis Riki hüppas rooli taga, ta tõesti kardab teisi autosid. Üldiselt teised autod natuke passisid meie selja taha ning siis sõitsid oma sõidureas olles meist kurviga mööda (st tegemist kahe paralleelse sõidureaga ühes suunas). Vahel lasti tuutu ka ning siis Riki vandus Itaalia keeles – Riki loomulikult ei teinud kunagi midagi valesti.

Niisiis Adelaide. Korjasime Kurumi bussijaamast peale ning suundusime jala poodi. Tulime oma kodinatega auto juurde. Me naised asusime kohe jama klaarima ning toppisime nt nuudlid pooltühjadesse karpidesse. Riki tõmbles ja närvitses, et me ju ajame kõik sassi!!!! Puksiski meid sealt minema – tema teab kuidas pakkida ja meie ei tohi näppida. Mul oli tast juba kopp ees ning lihtsalt irvitasin omaette. Chie ikka üritas, kuid peksti minema. Ma mingi hekt võtsin kätte ja surusin magamiskotid autosse. Oi, Riki läks põlema. Ta on täielik asjadepede – asju tuleb hoida. Ei aidanud ka minu kommentaar, et need on kõigest magamiskotid ja et nad on pehmed!!! Lõpuks ikka mahutasime kõik asjad ära, tüdrukud olid natuke kottide all, kuid sime hakkama. Mul õnneks lühikesed jalad ning osa staffi saime mulle jalgade alla panna. Õnneks reisi lõpuks sai Riki ikka pakkimise selgeks ning meil oli ikka ruumi ka. Siis ta oli muidugi eriti uhke enda üla. Gaad.

Sellega probleemid muidugi ei lõppenud. Flinders Ranges. Meil oli ütlemata tore tripp mööda kive üles mäkke ronides, kuid loomulikult võttis see aega. Plaan oli mingisugune ring teha, kuid Riki arvas, et on liiga hilja ning ilma meile midagi ütlemata võttis ette tagasitee, kaardi võttis enda kätte ning me ei olnud keegi päris kindel, kust meil see rada paremale läheb. Suht ruttu sain ma aru, mis tal plaanis on (oli meie kindel viimane võimalus paremale minna, kuid Riki sõna otseses mõttes tormas edasi). Kommenteerisin seda ning sain Riki terava vastuse, et hilja on ning me ei jõua kuskile minna. Selle peale läksin muidugi mina põlema. No pagan võtaks! Kui koos reisime, siis koos otsustame. Kui on hilja, siis on hilja ja loomulikult läheme koos tagasi. Ma küsisin alati kõigi käest üle, kas sobib või kas on kellelgi teist arvamust. Üldiselt ollakse nõus, aga kui ei olda, siis vaatame üle, mis põhjusel. Ning kui põhjus(ed) on head, siis loomulikult loobun mina oma arvamusest. Reisi ajal lõi kahjuks välja Riki tõeline loomus – naine on teisejärguline ning läheb sinna, kuhu läheb mees ilma küsimusi esitamata. Oi ma olin tige!!! Mitte selle pärast, et tagasi läksime, meil oli ülitore päev, vaid sellepärast, et Riki selle otsuse üksi vastu võttis. Ma pahandasin edasi, et kui me tagasi lähme, siis mille pagana pärast me niimoodi tormame?!?!?!?! Ma olin tige, kui ma olen tige, siis ma olen üliaeglane. Ma võin pungestada, kui palju ma tahan, asjad lihtsalt ei edene. Mu ema peaks väga hästi teada, kuidas ma ikka suutsin 3 päeva ühe väikse peenra taga istuda ja seda rohida. Kusjuures ma rohisin kogu aeg. Tigetsesin omaette, kõmpisin ning nautisin ilusat loodust. Riki ja teised arvasid, et ma olen väsinud. Miskine paus haaras Riki mu koti enda kätte, hakkas 2-meetriste sammudega astuma ning arvas, et on nüüd kõva džentelmen. Mul oli tegelikult kotikandmisest selg märg (ilm oli ikkagi päeval väga palav) ning kuna ilm jahenes, siis ilma kotita võttis selja võdisema. Riki sellest aru ei saanud. Ma lihtsalt jooksin talle järgi, jätsin mulje, et tahan midagi oma kotist, kuid tegelikult ajasin koti endale selga.

Esimest korda elus sain ma aru naisõiguslastest. Kuni selle hetkeni ma ikka mõtlesin, et tegelikult on ju kena, kui sulle ust avatakse. Kuid olgem ausad, Eesti mehed on ikkagi kenad Inimesed ning naine on neile Naine ja mitte koera koer. Esimest korda ma tundsin, et ma parem tassin oma raskeid kotte, kuid vähemalt on mul õigus oma arvamusele! Vähemalt on mul õigus mõelda! Mul on õigus küsida!

Üldiselt ma püüdsin oma suuvärki tagasi hoida, sest ei tahtnud reisi ajal kakelda. Jaapani tüdrukud on kenad ning Jaapani inimesed püüavad alati hästi kenad teistega olla ning peamiselt nende pärast ei tahtnud mingit jagelemist. Et kui Riki eelmisel õhtul arvas, et me peame veel varem välja minema kui muidu ning kui kõik olid valmis ja tema hakkas siis autot puhastama, siis üritasin ikka viisakalt öelda, et hakkaks õige minema. Muidugi on kena, et ta auto korras hoidis, kuid oli täiesti vale aeg seda puhastada. Väga palju aega raiskasime selle alla, et Riki ei öelnud kunagi kuhu ta läheb. Tal on ikka täielik suhtlemispuue. Nt tema läks hommikul vara randa, meie tegelesime söögiga ning siis ootasime, millal tema tagasi tuleb, et koos süüa ja hiljem läksime meie randa ning Riki ootas meie järgi. Lõppkokkuvõttes leidis siis Riki midagi auto kallal nokitseda ning meie ootasime omakorda tema järgi. Suhtlemine oli ikka tõsine probleemiallikas. Näiteks, meie läheme WCsse ning Riki ei suuda need 2 min väljas oodata vaid kaob kuskile ära. 2x käisin ma teda meeste WCs otsimas ning teda sealt mitte leides läksime ja üritasime teisi kohti. Ja ta lihtsalt ei saanud aru minu pahandamistest, praktiliselt irvitas näkku, et ma olen ju siin. Kui 1x tüdrukud teda oodates väljas külmetasid, sest auto oli lukus (ta oli metsa alla midagi otsima läinud), siis oli pahane... ma ei saanudki aru mille peale, turtsus ainult hirmus tigedalt. Mõtlesin, et ma olen imelik, kui selliste asjade peale ärritun, aga isegi Chie sai pahaseks ning see on juba kõva näitaja. Mul viskas peale 2st korda kopa ette ning ma olin valmis asuma oma tegemisi tegema ning lasta temal meid otsida, kuid tüdrukud olid väga kohusetundlikud ning käisid ja otsisid Rikit. Siiski, Alice Springis pidi tema meid otsima (sest ta pidi kuskile oma teed kogu aeg tormama) ning peaks ütlema, et ta ei paistnud üldsegi õnnelik olevat :) Jajaaa, väga kurb :P:P:D

i-le sai ikka punkt ka peale tehtud tagasiteel. Nimelt reisi alguses unustas Riki, et tal lubas Adelaide’st ühele sõbrale Aasia poest moona osta. Sai otsustatud, et tagasiteel. Mul ei olnud sellega mingit pistmist ning poeskäigust ei olnud ma huvitatud, aga Chie oli, ta oleks ka hea meelega Aasia poodi läinud. No kuna oli kindel plaan poodi minna ning minu 6 taalased plätud olid suremas – iga hommiku vaatasin ja mõtlesin, et kas täna tuleb talla sisse auk. Täiesti mõttetud plätad, kõik okkad, millega pea terva lõunaregioon nii Lõuna-Austraalia kui ka Victoria kaetud on tulid läbi ja mis siis ilgelt valusad olid, kivid tundsin ka kõik ilusti ära. Et tuli hea mõte Adelaide’st uued plätad osta. Kuna teema oli aktuaalne, siis sai sellest pidevalt räägitud. Riki oma sõbra soovidest eriti midagi arvanud ning poodi ta minna ei tahtnud tegelikult. Aga seda ta meile ei ölenud. Ma valisin keskuse välja, et kust võiks kergalt plätasid saada, et ei peaks mööda linna otsima ning mis samas ka tee peale jääb. Et ühes ristmikus valime lihtsalt ühest kahest võimalikust kiirteest teise, tee tuleb sama. Riki muidugi nii ei teinud. Meie magasime autos. Sain juba ühe pissipausi ajal aru, et seep ei ole üldse mitte õige tee. Aga ei öelnud midagi. Adelaide’i lähemale jõudes küsisin kaarti vaadates, et kus me oleme, Riki urises vastu, et 16km Adelaide’st. Teadsin, et see on vale kiirtee. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu olnud, kui Riki oleks normaalselt rääkinud, et kle mina olen väsinud (ta sõitis terve tee, meil ei lubanud sõita – mul oli selle üle muidugi hea meel, me praktiliselt magasime terve tee. Tüdrukud tegelikult konkreetselt magasidki kogu sõiduaja :D) ja äkki saab plätad Berrist osta või võime mingi päev Renmarki minna. Sest no olgem ausad, plätasid saab Austraalias iga jumala poest osta, ei üllatuks kui neid varsti Mäkist ka saab :). Ja arvesse võttes fakti, et Riki pidi veel järgmine päev vara tõusma ja tööle minema, siis ei oleks minu suust küll ühtegi kommentaari tulnud. Võin paljajalu ka käia. Ainuke koht, kus ma tõesti ilma plätadeta hakkama ei saa on meie ühisduššid, kuhu mina oma paljast jalga ei pane. Aga sinna käivad need 6 taalased veel küll. Vähemalt järgmise päevani. Aga ei, Riki ei suuda sellist rasket suhtlemist ühe naisterahvaga läbi viia.

Minu kommentaari peale, et me oleme siiski valel teel ta tigetses ja mitte midagi ei öelnud. Ja ilma, et ikka veel midagi oleks öelnud sahkerdas ta end teele, mis viib kaubanduskeskusesse. Ise oli hirmus tige ja mina olin tige. No on jobu! Keskuse ette parkides üritas väga autoritaarse häälega teada anda: „Sul on pool tundi!“. Arvata võib, et see oli leil kerisele. „Pool tundi ei ole piisav“. Asusin rahulikult minema. Riki konkreetselt röökis: „Sa oled siin poole tunni pärast või muidu jätan su siia!!!“. Tule Appi!!! Lasteaed!!!!! Riki jätkas röökimist „Vaata mulle otsa!!!!“ Samal ajal mina jätkasin kõmpimist ning kalkuleersin, et mul on rahakott, mul on mobiil, ma tean, millist teed pidi pean minema. Alguses saan ühe suure teederistumiskohta hääletada ning siis paremale ja siis kogu aeg otse. Oleks ma üksi olnud, oleksingi täpselt 35 min keskuses pingi peal istunud ning siis hääletama asunud. Aga tüdrukud olid ehmunud ning asusid plätasid otsima. Surusin tüdrukute pärast oma uhkuse alla ning lõpuks otsin ka plätad. 30 taala. Nutsin pooleldi kui neid ostsin. Mul on väga teistsugune jalg ning enamike plätadega on mul jalg sisse poole üle pläta ääre. Miteme puhul tuleb see ilmsiks neid kohe jalga pannes, kus pool plätat on konkreetselt talla alt puudu, enamike puhul tuleb see hiljem välja. Nende plätade puhul on jalg ilusti otse. Kuid kahjuks ei pannud emotsioonide ülekülluses tähele, et neil on täeisti sirge ning tugev tald, mis minu pool-lampjalgadele üldsegi head ei tee. Nii et plätad ma sain, kuid õnnelik ei olnud teps mitte. Nüüdki käin väga tihti paljajalu plätad näpuotsas, sest jalad hakkavad valutama ning sääremarjadesse tulevad krambid. Kuid vähemalt ei tule okkad ning kivid läbi ja vähemalt on tugevad. Nii et las olla (Nüüdseks mul jalatallad juba nii tugevad, et okas ei tule ka paljajalu käies läbi:P:D hahaaa). Tüdrukud olid aja pärast närvis ning olime auto juures enne, kui pool tundi läbi. Riki hilines paar minutit ning ta oli väga õnnelik meid seal nähes. Mina konkreetselt vihkasin teda.
Tagasi Berris tüüp ikka üritas meiega samamoodi suhelda kui enne, kuid meie blokkisime. Tasapisi suutsin temaga vähemalt rääkida, sest meil on siiski ühised sõbrad, kuid isegi teised said aru, et midagi on ikka väga mäda. Riki ütles nende küsimiste peale, et tema ei tea, mis viga on. Sitta temaga.

Asjal on ka hea külg. Chiel sai ka Rikist täiesti kopp ette ning esimene õhtu Berris istusime privaatses nurgas ning lihtsalt kirusime Rikit taga. Meil oli nüüd midagi väga ühist ja mõnes mõttes tänu Rikile said meist väga head sõbrad. Hoidsime Chiega väga kokku, et hoida teinetiest Rikist eemal ning ... noh, nii see läks, et nüüd istume koos siin kaugel NSW pommiaugus Hunter Valley regioonis ning seljataga koostehtud väga mõnusad tripid :) Oleme 24h nokkapidi koos ning ikka mõlemad elus :) Ei oleks arvanud, et see minu puhul väga võimalik on, sest ma tüdinen inimestest väga kiiresti ning kui kedagi väga tihti näen, siis on pausi vaja.... :)

Nii palju siis nendest tobedatest itaallastest. Ainult 6 ja pool A4 lehekülge :D hahaaaa.

Järgmine kord tulevad asjalikud sissekanded :)