Chiltern - Lake Anderson Caravan Park

Maaliline kodu järve kaldal.... kuid kahjuks on järvest ainult pragunenud kõrb järel, sest mitu aastat ei ole korralikult sadanud.

Suvel on see oivaline koht. Ja odav. Chilterni linn on tüüpiline väikelinn - peatänav läheb otse läbi linna, mõlemal pool teed on poekesed ning elumajad kõrvaltänavatel. Toidupoode on seal täpselt 1. Kunagi oli see inimesitäis linnake, kuid... ma olen nüüdseks unustanud, mida nad seal kaevandasid või tegid, aga igatahes enam ei ole tööd ning linn on tasapisi väljasuremas.

Minu üllatuseks oli seal isegi raamatukogu ning raamatukogus oli isegi üks arvuti interneti kasutamiseks. Kahjuks oli rams avatud 3l päeval nädalas 3ks tunniks. Alguses oli tegelikult mõnus. Siis kui ma veel arvasin, et me ikka saame seal tööd. Õppisin Indoneesia kultuuri tundma. Külmaga mässama :) Armas kodu tuli meelde ning süda täitus soojaga :D Paar korda käisin isegi jalutamas. 2l korral tulid mu sõbrad minuga kaasa. Esimesel korral saime 500m minna, siis olid nad nii-nii väsinud, et enam ei jaksanud. Kuna ma ei arvanud, et nad tahavad minuga kaugele metsa kaasa tulla, siis ma ei olnud nendega arvestanud, ega sellega, et ma pean nende järgi ootama, millal ükskord minema saame. Ei tahtnud ebaviisakas olla ning ootasin nad ära. Tegelikult oli kell liiga palju, ning Jenny.... oi ta käis nii aeglaselt. No nii jumala aeglaselt. Ma üldse ei imesta, et nad zucchinidega raha ei teeninud. Ühesõnaga, ma juba teadsin, et sellise tempoga jõuame me metsani ning siis on aeg tagasi tulla. Nii et ma võtsin asja rahulikult. Ja kui nad mul seal surema hakkasid, siis tegin ettepaneku väikse ringiga koju tagasi pöörduda. Südames rõõmustasin, et teinekord nad äkki taha kaasa tulla ning siis saan oma tempoga minna.

Teisel korral tulid nad ikkagi minuga kaasa. Aga ma kohe alguses ka ütlesin, et kui me tahame kuskile jõuda, siis peame ikka kõndima. Jõudsime metsani. Jenny ja Akhun olid selle 2 km jalutuskäigu tõttu juba otsi andmas (kodus kasutavad nad alati autot). Üldse on nad ühed suured hädaldajad. Tahtejõud on täielik 0. Mul oli tahtmine White Box Walk läbi käia. Eriti ma sellest midagi ei teanud, aga vähemalt oli midagi teha. Kaart mul oli, aga ma ei lugenud välja, kus seda rada täpselt on. Jenny ikka küsis, kuhu me läheme. Ma ütlesin, et teeme ringi ja siis lähem koju. Ta arvas, et teeme vasakule ringi. Kui tuli silt, et Information 1,3km vasakule, siis tahtis hirmsat moodi sinna pressida. Egas mul midagi vastu olnud (mul oli plaan otse minna ning siis paremale ring teha). Jenny küsis uuesti, kuhu me läheme ning ma ütlesin talle oma plaani. Siis hakkas ta hirmsalt paremale pressime, et me saame siit otsem ja sealt otsem jne. Sain aru, et ta tahab kiiresti koju ära. Eriti rõõmus ma sellise seltskonna üle ei olnud, mul oli plaan jalutada. Võtsime sihi sutsu paremale. Tee läks mäest üles ja alla. Need kaks hingeldasid nagu oleksin 90 km läbi käinud (võtan arvesse fakti, millised olime meie peale 50-60 km matka Eesti metsas kogu aeg vesi põlvini, jalg raba mättasse vajumas). Mõne aja pärast jõudsime punkti, kus näitas White Box Walk vasakule. Jenny oli rõõmust hüppamas. Läksime siis vasakule. Siis ma juba lugesin kaardi pealt välja, kust täpselt see rada läheb. Kahjuks oli 500m pärast finish. Jõudsime infopunkti. Tuli välja, et rada on 8.9km pikk. Mina tahtsin selle läbi käia. Teadsin, et kui need 3 kaasa tulevad, siis ei lõpeta me mingil juhul enne pimedat. Nii et nende ahastuses nägusid nähes teatasin lahkelt, et nad võivad koju minna, kui nad tahavad. Andsin neile teise kaardi ja juhised. Jenny noogutas agaralt, et nad teavad kuidas minna. Anthony otsustas minuga tulla, ühest küljest kartis nendega minna, et eksivad ära (mille peale Jenny naeris muidugi), teisest küljest Jenny kartis tegelikult minu pärast. Inimesele, kes ei tea isegi seda, et mets ja muu roheline ala on kaardil rohelisega märgitud, võib päris keeruline olla mõista minu otsust. Seal ei olnud midagi karta, ühtegi looma seal ei ole, sest liiga kuiv on, linnud ja kõik on minema läinud. Ristmikul läksime lahku. Olime Anthonyga päris tükk aega kõndinud, kui Jenny helistas. Nad olid eksinud. Nad läksid vastassuunas sellele, kuhu nad oleksid pidanud minema. Päris kena jupi maad olid puusse pannud ja muud teed ei olnud, kui lihtsalt tagasi kõmpida. Anthony naeris, naeris südamest. Siis ma sain aru, et tegelikult talle ei meeldi, kui Akhun talle meelega näkku peeretab ning nad tema kulul kogu aeg nalja teevad ja mingil määral kiusavad. Ta ei saa kunagi vihaseks. Aga tal ei ole ka teisi sõpru. Nad kõik paistavad nagu lapsikud 22-23aastased, väga lapsikud, eriti Akhun, kes tegelikult on kõige vanem, 33, Jenny 30 ning Anthony 29.

Anthonyga tegime matka läbi, väga pimeda peale ei jäänud, hämaraks läks. Anthony ei hädaldanud. Esimest korda ma nägin, et Anthony on neist 3st kõige asjalikud tegelikult, kuigi ta kunagi oma arvamust ei avalda ning läheb kuhu nemad lähevad. Tal lihtsalt ei ole väga valikut, kui ta just ei taha üksi minna. Ma jäin oma päevaga rahule. Minu üllatuseks olid Jenny ja Akhun täitsa elus ning isegi järgmisel päeval. Mina käisin kokku umbes 20 km. Tänu Akhunile ma mõistsin kui nõme näeb välja lapsik täiskasvanu. Siiani olin ma enda puhul seda nautinud, aga njah... mõtlesin, et ma peaksin oma käitumist väheke muutma, või vähemalt rohkem kontrollima.

Vbl peaksin nendest pikemalt rääkima. Inimesed Indoneesias ei ole harjunud raske tööga. See on vaene riik rikkaliku loodusvaraga, mida nad sandikopikate eest muu maailmale müüvad. Põhiteema käib neil toidu ümber. Toit peab hea olema ja korralik. Söövad mingisugune 5x päevas, minimaalselt 3. Väga palju on odavaid söögikohti. Need 3 inimest tulid Austraaliasse raha teenima. Aga kahjuks ei olnud nad valmis selle nimel pingutama. Eriti hädas on Akhun. Ta on 33 aastat vana ning kuni Austraaliani ei ole ta mitte ühtegi ööd kodust väljapool veetnud. Kogu elu on ta elanud kodus, abiellus Jennuga ning nüüd elavad seal koos, õnnelikult. Nad ei ole rikkad, aga ei ole ka ütlemata vaesed. Neil on teenijad - Indoneesias on igaühel teenijad, väljaarvatud puruvaesed, sest see on lihtsalt nii odav. WC kasutavad nad paberi asemel vett, peale WC käiku käsi ei pese, aga kõik asjad, mida nad söövad nad kas keedavad või praevad eelnevalt. Nii et minu värske salati ja kurgi söömine oli nende jaoks midagi väga ebanormaalset. Väga ebanormaalset. Ma Jennyle ütlesin ka, et "Meie peseme peale WCs käimist käsi, seebiga, ning teie praete kogu oma sööki". Jumal tänatud, et praevad:). Jenny ja Akhun on harjunud olema majas peremehed. Mis tähendas seda, et kui nemad üles ärkasid, siis panid tuled põlema, teleka mängima ning ajasid terve maja üles. Anthonyle see sobis, aga mulle mitte. Hommikul oli külm, mul ei olnud praktiliselt mitte midagi teha ning ma ei näinud põhjust, miks ma peaksin end vara üles ajama, et nendega koos süüa, isegi kui nad mulle hommikul tee voodisse tõid. Alguses ma ikka ajasin end üles, aga kolmandal või neljandal hommikul tänasin viisakalt ning siis jätsin tee sinnapaika ja magasin edasi. Peale seda mind enam väga üles ei aetud, või kui aeti, siis teed enam ei toodud :). Tegelikult nad tahtsid elada koos nagu üks perekond ja südames oli mul kahju, et ma ei suutnud olla nendega nagu üks pere, aga ma tõesti olen harjunud olema iseenda peremees ja mitte elama kellegi teise rütmi järgi. Eriti kui tegemist on praktiliselt võõraste inimestega ja mul on omad mõtted peas, kuidas oma päeva veeta. Lihtsalt kõik käis täpselt nende rütmis, söödi, millal neil oli kõht tühi jne. Teine asi mis mind väga torkas oli nende uudishimulikkus. WC ja dušš olid meil väljas ning iga kord, kui ma WCsse läksin Akhun küsis "Kuhu sa lähed?". Alguses püüdsin irooniline olla, aga see ei aidanud, ta ikka jätkas küsimist. Minu ja Anthony toa ning Jenny ja Akhuni toa vahel oli uks ja isegi aken. Jenny nägi hirmsat vaeva, et seda ust sulgeda, palus minu abi. Ega ma väga rõõmus ei olnud, sest kõik kapid olid nende toas. Aga ma mõtlesin, et saan ilma kappideta ka hakkama ning parem mulle ka, kui Jenny ei saa iga moment minu tuppa hüpata. No uks oli siis kinni ning Jenny käis pidevalt läbi kardinate piilumas, mida mina või Anthony toas teeme. See mind ilgelt häiris, sest kardinad olid nende toas ning meil ei olnud mingit võimalust vastu piiluda. Oleks ka nagu oma privaatsust tahtnud. No ja Jenny samamoodi, kui ma oma toas olin, siis pidevalt hüüdis: "Mis sa teed seal?" (sellise häälega nagu ema küsib lapse käest). Mul oli kopp ees ja ma ei vastanud. "Kas sa loed?". "Ei, ma ei loe". jne. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, siis tuli kardinate vahelt piiluma. Ma saan aru, et nende kultuuris on oluline, et kõik teavad kõike. Ning väga oluline on, mida teised sinust arvavad ja kui nad arvavad, et sa teed midagi valesti, siis on neil õigus seda öelda (Hirmsasti igatsesin eestikeelset väljendit "Mis see sinu asi on?!" Mida saab 100 erineva variatsiooniga öelda ning ei pea alati pahasti kõlama, kui tähendus jääb samaks ;) Ei suutnud inglise keeles nii head väljendit leida). Abieluväliseid lapsi neil ei ole. Normaalsed naised ei lahuta, isegi kui mees on viimane tropp, sest siis on lapsed ilma isata ning see on väga-väga paha. Akhuni isa nt on selline. Päevad veedab kasiinos, tööd ei tee ja lunib naise käest raha. Eluaeg on selline olnud.

Kogu keerukus Jenny ja Akhuni puhul oli see, et nad nii püüdsid lahked olla. Pidevalt kutsusid sööma ja pakkusid oma toitud ning.... südamest püüdsid (tegelikult oli 50% sellest püüdlikusest seotud asjaoluga, et nende inglise keel ei ole väga hea ning nad sõltusid minust väga palju ning nad andsid mulle, et garanteerida enda heaolu.). Aga siiski nad olid väga kenad minuga, minu "ei-d" eriti ei tahetud kuulda ning ma ei suutnud neile ära öelda, et ma tõesti ei soovi süüa. Siis ma otsustasin, et söön natukene, aga alati Akhun pani mulle taldrikusse juurde ning ma kuna toit oli hea, siis järgi ka ei suutnud jätta ja nii ma siis sõin kõik ilusti ära (Indoneesias ei tohi toitu ära visata ning ühte toitu mitu korda ei sööda, nii et kõik mis tehtud, tuleb ära süüa. Ühesõnaga Jenny ja Akhun pressisid ülejäägi rõõmuga minu ja Anthony taldrikusse.). Üks õhtu ma tundsin, et mul on nii raske olla ning ma olen end nii täissöönud ja ma olen tige.... olen tige, sest mu enesetunne on nii kehv, sest ma lihtsalt söön liiga palju. See on nii kummaline, nad püüdsid lahked olla, aga tegelikult välja kukkus teisiti.(Peale seda muutus minu "ei" kindlaks ja ma ei söönud nendega koos enam). Igal õhtul jõime teed, kui me kaarte mängisime. (Siit võib teha järelduse, et me mängisime kaarte igal õhul :)). Nemad tegid teed. Tee läks järjest magusamaks. Vahel oli ikka rõvemagus. Ükskord ma lõpuks nägin, kui palju suhkrut nad panid - väikse kohvitassi peale (st normaalne kohvitass, mitte kruus) 2 supilusikatäit kuhjaga. Supilusikatäit.... gaad. Siis ma sain aru, miks see niiii magus oli.

2 nädalat veetsime seal. Ja ootasime tööd. Ozzyst contractor ütles meile, et saame viinamarju kärpima minna. Sheppartonis nad tõesti alustasid tööga. Meile meie teisel reedel seal onu ütles, et teisip alustame. Esmap helistasin ning siis onu teatas, et teatud põhjustel ei saa veel alustada ning peame veel 2 nädalat ootama. Ma saatsin ta juba mõttes kukele, aga teised ikka ajasid, et äkki saame Sheppartoni minna. Mul oli tglt peas juba mõte Berrisse tulla. Võtsin ühendust Dannyga, kes mulle aprillis ütles, et talvel saan Berrisse pakkima tulla. Tookord ei saanud ma üldse aru, mida ta jahub, eriti seda kohta, et ma saan ka tema juures elada, kui soovin. Ma olin tüüpi korra näinud. Aga lõpuks ma sain aru, et ta on contractor ning tal on sharehose. Avastsin, et ma ei olnud tema viimasele kirjale vastanud, kus ta ütles, et ma annaks teada, kui asjast huvitatud olen. Mul oli meeles, et juulis hakkab pakkimine, aga tegelikult juunist. Aga ma võtsin temaga ühendust. Tal olid kõik vajalikud inimesed olemas. Kuid pidevalt rõhutas, et ma ikka Berrisse läheksin ning siis mingi 2 nädalat ootasin. Üüri sain ka teada 100 taala nädal, mis mu arust sharehouse'i kohta on kallis. Muidugi oleneb, mis seal on, aga siiski kallis. Pluss ma ei saanud aru, kuidas tal transport organiseeritud on. Ma igatahes arvasin, et mul ei ole raha, et 2 nädalat oodata. Sel ajal olin ma veel Chilternis. Aga peale viimast Bossi teadet võtsin kindla plaani Berri poole kapata. Vaatasin, et kõige parem variant on üle Melbourne'i. Ma küll tahtsin seda linna vältida, sest seal möllas swine flue. Ma ei julenud emale öeldagi, kui tõsine see seal on. Isegi Chilternis vist oli üks juhtum. Ka avastasin ma, et Sheppartonist on odavam Meli minna, kui Chitlernist. Bossiga saime sellisele kaubale, et ta korjab meid reedel peale ning viib Sheppartoni ja millaski saame seal tööle hakata. Mul oli hea plaan, et kui tööd ei saa, siis lähen minema. Aga reedel onu contracor enam telefoni vastu ei võnud, kuigi helistasin talle miljon korda. Danny enam mu sms-ile ei vastanud, peale seda, kui teatasin, et mul on alla 100 taala alles (50 kui täpne olla). (mis oli tõsi, aga armas emme saatsis mulle kroone ning tegelikult olin sutsu paremas seisus). Kinnitust sai kahlus, et tüüp tahtis minu pealt teenida ning tööga ta mind eriti ei aita - ühe nr-i saatis, aga sealt öeldi, et nad ei vaja töölisi. Niisiis võtsin ette Berri Backpackeri. Till ütles, et üks koht on täpselt olemas:)

Ma olin suht kindel, et saan Berris tööd. Renmarki helistasin enne tegelikult, aga seal oli hostel täis, nagu ikka, kuid omanik ütles, et tööd on küll, lihtsalt elamine on probleem. Ma eriti ei tahtnud oma sõpru endaga kaasa. Südames oli paha tunne ning tegelikult ma kutsusin neid. Ma ka ütlesin, et ma ei saa garanteerida, et tööd saame. Aga nad ei tahtnud tulla. Neil oli plaan Sydneysse minna. Mulle tundus, et mina ei taha neid endaga ning nemad mind :), sest plaanisid Anthony sugulaste juures ööbida ning kui nad tööd ei saa, siis koju ära minna. Indoneesiasse kutsusid nad mind miljon korda. Vbl kunagi lähen ka. Ma ikka tundsin end pahasti, et ma nendest lahti püüan saada, kuid ma teadsin, et nad ei sobi backpackerisse (Brisbanes 2 ööd backpackeris piisas neile eluks ajaks) ja nemad teadsid seda ise ka. Kuid kui meil reisiplaanitamiseks läks, siis ma kogesin uuesti, kui raske on nendega majandada ning mul oli kergendus, et nad otsustasid Sydneysse minna. Syndeys nad tööd ei saanud, Anthony läks lõpuks Adelaide'i (kuhu nad minna ei tahtnud, kuigi seal tööd oli, viinamarjade kärpimine, aga pagana külm on, ning näpud jäävad krõnksu ning enam sirgeks ei lähe. Töö on raske ning raha ei ole väga hea.). Jenny ja Akhun läksid Newcastle

Viimasel õhtul, kui ma veel seal olin, reedel, siis Akhun küsis minu käest mitu korda, et mida mina arvan, kas nad peaksin Alburysse hommikuse või kella 4se rongiga minema (sealt edasi Syneysse)? Ja mina küsisin vastu: "Mis kell teil rong läheb?". Alguses korralikku vastust ei saanud, aga siis tuli välja, et nad ei tea. Neil oli plaan kohale vajuda ning siis rongipilet osta. Ma ei suutnud uskuda, Brisbanes me juba kogesime, et rong võib ka täis olla ja neile see ikka kohale ei jõudnud. Küsisin Akhuni käest, miks ta seda varem mulle ei öelnud, ma käisin netis enne, oleksin saanud ju järgi vaadata. Helistasin nende eest Countrylinki. Laupäevaks tahtsid piletit, nii et öö sõidavad. Ajasin kõik korda, bronnisin piletid, tuli välja, et laupäeval on Albury rongijaam üldsegi suletud ning mingit piletit sealt ei saa. Kui kõne lõpetasin, siis küsis Jenny, kas pühapäeval ei saa minna? Äkki ma saan vahetada, et neile parem tegelikult, kui nad pühapäeval lähevad. Siis mul hakkasid kõrvad vilisema. Puiklesin ühte ja teistpidi ja lõpuks nad otsustasid, et laupäeval lähevad, sest piletivahetamine maksab (ma ei tea, kas tol hetkel oleks maksnud, aga mul oli neist kopp nii ees kui ees).

Laupäeval istusin Chilternis rongi ja kimasin Meli poole. Meli rongi-bussijaamas oli mul 2h aega. Istusin kogu aja jaamas, süüa nt Macist ei julenud - swine flue pärst. Ma sain aru, et edasi lähen ka rongiga, ja ma tegelikult juba muretsesin, kuidas ma oma kodinatega Adelaide'is rongijaamast bussijaama saan, aga tuli välja, et bussiga lähen hoopis. Põhimõtteliselt ostsin rongipileti, aga vist kui inimesi ei ole piisavalt, siis topitakse nad ühe teise firma bussi ning pilet on sama. 40 taala vist maksis pilet. Tüüpidel, kes otse selle bussifirma teenust kasutasid, nende pilet oli kas 60 või 90 (ma enam ei mäleta) ja nad olid väga õnnelikud, et odavalt saadud. Ma olin siis muidugi väga õnnelik:D