Laiskloom nagu ma olen ei ole mitu kuud ühtegi sissekannet teinud, kuid nüüd sättisin ennast lõpuks blogi kirjutama.
Juuni-juuli ja pool augustist möödusid töötähe all. Enamus nädalaid töötasime 6 päeva, ärkasin 5:30 ning hostelisse saabusin 6st. Sõin, vaatasin filmi või ajasin juttu ning siis oligi tuduaeg. Midagi väga põrutavat ei juhtunud. Aeg lendas. Alles oli juuni, kui äkki tuli minu väike õde jutuga, et ta on nüüd ülikoolis ja käib loengutes :) Ma alguses ei saanud aru, kuidas see nüüd nii äkitse tuli:)
Juulis olin korra nädalakese haige - arvatavasti sellepärast, et ma öösel lahtise akna all magasin. Meil on 6 inimest toas ning õhk saab hommikuks täiesti otsa. Till ei ole kahjuks ka nii korralik koristaja kui Netti suvel oli. Talvel on siin ikkagi külm. Muidugi mitte nii külm, nagu meil armsas Eestis, kuid kuna enamikes majades kütet ei ole, siis isegi 5-10 kraadi on väga külm, kuna kuhu iganes sa ka ei lähe, siis on külm ja sooja ei saa. Saun on ka täitsa mõttetu. Eile oli hea, siis olid kõvad kutid ning sai natuke leili ka visatud :) Muidu on küll nii, et ma ei hakka veel higistamagi, kui Korea tüübid juba surevad.
Täna sajab. Kõvasti. Äikest tuli ka ning ülemistes kihtides oli liivatorm, mis tähendab, et alguses sadas tolmu. Mõnus on. Lõpuks sajab. Nädal tagasi tuli ka sutsu vihma. Nii mõnus lõhn oli, istusin õhtul 11-12ni väljas ning nautisin vihma lõhna. Ei oleks elu sees arvanud, et vihmast sedasi puudust tunnen. Kui endiselt külmavõitu ei oleks, siis läheks ja tantsiks vihma käes! :)
Hakkan algusest. Saabusin Berrisse. Kõik oli hästi, Tilli vastuvõtt oli väga soe, selline tunne nagu koju oleksin saabunud. Saabusin pühapäeval. Kohtusin kohe kahe Eesti poisiga, nimedeks neil Mihkel ja Marko. Nad korjasid Amaroo-nimelises suurfarmis apelsine/mandariine. Lahkesti pakkusid, et saan nendega tööle minna ning kui ülemusele ei sobi, siis vähemalt ühe päeva nendega koos korjata ning siis pärast raha jagada. Hiljem ütlesin seda Tillu-Lillule ka, ta miskipärast väga ägestus ja lausus "Mina küll nii ei arva!!!". Minu suurte ehmunud silmade peale natuke rahunes ning andis mulle ülemuse Peteri nr-i, et ma vähemalt helistaksin talle ja küsiksin. Peter ei vastanud. Järgmisel päeval sadas ning keegi ei läinud tööle. Austraalia puhul ongi imelik see, et kõik hirmsasti ootavad vihma, aga kui sajab, siis kõik töö seisab. Saan aru, et viljad ja puud on liiga märjad, aga ikkagi. Eestis ei kujutaks seda ettegi. Mina helistasin ühte pakkimis-shedi ning tädi teatas rõõmsasti, et neil oleks küll töölisi vaja, aga ma pean enne intervjuule minema. Poistel oli auto ning Mihkliga koos kaarutasime Renmarki. Intervjuu koosnes tegelikult paberite täitmisest, jaatava vastuse sain kohe. Alguses tädi Teresa arvas, et poisse küll vaja ei ole, kuid õhtul helistas ning Marko sai ka tööle. Teisipäeval alustasimegi tööd shedis.
Töö iseenesest ei ole raske, kuid väga-väga nüri. See teebki töö "raskeks". Muudkui seisad ning laod apelsine/mandariine/sidruneid/tangelo-sid (apelsini-mandariini segu)/greipe kasti. Korjamine on selle kõrval tunduvalt huvitavam, sest kogu aeg otsid ja mõtled, kuidas kiiremini saaks, liigud jne. Samas ka raskem, eriti jupi võitu tüdrukule. See on ikka suur asi, kui oled pikk ning ei pea redelit kogu aeg endaga kaasas vedama. Pealegi ei sõltu shed-i töö nii palju ilmast, pluss talvel on sees ikkagi soojem. See on ikka jube, kui väljas on külm, lambist hakkab vihma sadama ning sa pead käärikestega mandariine puu otsast lõikama. Aga paljud teevad seda ja ikka elavad :) Minu jaoks oli alguses raske seismine. Seismine on minu jaoks alati väga väsitav tegevus olnud. Ma lihtsalt väsin ära. Teisel päeva jäin poole pakkimise pealt magama. Kast oli külje pealt sutsu üle aluse ääre ning kui ma mandariini karpi panin, siis tundsin, et karp vajub kuidagi kahtlaselt külje peale. Avasin silmad ning siis sain aru, et endal põlved nõrgad ning ise olin poole kukkumise peal. :) Õnneks ei ole seda enam juhtunud. Alguses oli tore omi mõtteid mõelda, korjates ei saa seda luksust väga lubada, sest käed jäävad kohe aeglasemaks. Aga peale kahte nädalat ning hiljem peale nelja nädalat olin miljon korda mõelnud, mida ma edasi teen (vastust ikka ei teandud), nii et see tüütas väga ära. Laulsin endale (müra on päris suur ning võib-olla kõrval seisev tööline kuuleb sind, aga muidu ei kuule küll keegi), kuid peale poolt tundi/tundi hakkas repertuaar väga korduma ning sellest sai ka kopp ette.
Minuga samal ajal tuli tööle saksa tüdruk Christiana (Chris). Hirmus suur tüdruk on. Pikk ning suure kondiga. Kui ma tema kõrval seisan ning kõrvale vaatan, siis tema rinnad on minu silmade kõrgusel. Alguses ta mulle väga ei meeldinud, aga saime väga headeks sõpradeks, tore oli koos nalja visata ning lobiseda. Ta lahkus juba mitu nädalat tagasi Sydneysse. Alguses torkis ta mind päris palju ning see häiris mind tugevalt, ma näitasin kõvasti "hambaid" ning siis ta tõmbus väheke tagasi. Ükskord keerasin talle natuke essu, mis oli mõeldud naljana, kuid ma tean, et mind ennast oleks selline nali väga vihastanud, kui keegi mulle nii oleks teinud. Chris oli ka tige, aga sai sellest üle ning peale seda saimegi väga headeks sõpradeks. Tema ei torkinud mind ning mina teda. Respect :) Töötasime kenasti koos ning aitasime teineteist. Ja jutustasime. Peaks ütlema, et Chrisiga oli tööd tehes väga raske suhelda, müra on suur, tema pikk, mina lühike. Mina teda kuulsin ilusti, tema mind ei kuulnud, eriti kui mina peadpidi karbis olin. Karjusin elueest kui talle midagi öelda tahtsin, tihti ta ikkagi ei kuulnud. See karjumine väsitas mind kõige rohkem :) Nagu backpackerid ikka, kui sõnadest jääb puudu, siis teeme asjad kätega selgeks. Ülemustele väga ei meeldinud, kui meil jutustamise pärast töö pooleli jäi :) Tegelikult oleme head töölised.
Mul üldiselt ei ole kummagi ülemusega probleeme. Kahjuks mõlemad arvavad kohati, et mu inglise keel ei ole kõige parem, sest liin kahes jagab ülemus ülevalt rõdult ülesandeid ning ma lihtsalt ei kuule teda, liin ühes ma ei viitsi vastata, vaid lihtsalt lähen kuhu saadetakse :) Mõlemad on tegelikult toredad inimesed. Liine ühe ülemus Sophie on ikka väga eriline kuju. Kogu aeg tahab koju minna, eriti laupäeviti:) Pidevalt kihutas meid takka, et lihtsalt lükka viljad karpi ja käib küll. Nüüd on meil vesi ahjus, sest üks suur toidukett saatis terve laari sidruneid tagasi. Oi kus me nüüd sorteerime. Aga mul on ikkagi täitsa suva :) Alguses oli minu jaoks raske aru saada inimestest, kes eda tööd nii tõsiselt võtavad. Ühel tüdrukul oli kogu aeg selline kiire-paanika nägu peas, et ma oleks talle tahtnud "Relax" öelda. Väga tihti meil ei ole üldse kiire, kuid mõned panevad ikka kõvat tempot ning selline paanika-laadne olek on. Nädalate möödudes avastasin, et olen ise samasugune. Enam ei käinud nagu rannavurle kastide järel, vaid tegin ka kõvasti tempot ning hirmus asjalik nägu oli peas. Peaks ütlema, et ülemusele see väga meeldis. Chris oli ka läinud ning eriti ei jutustanud ka. Nüüd ma tõmbusin väheke tagasi oma "relax" olekusse :) Ma käin endiselt kiiresti, kuid kehahoiak on selline mõnus Pariisi suvitaja oma :)
Järgmine või ülejärgmine nädal peaks jälle kiireks minema. Loodetavasti, ning loodetavasti saavad sidrunid varsti otsa. Mul on ainuüksi nende lõna vastu allergia. Vahel on nad sabadega ning meie peame need ära murdma, väga vänge lõhn tuleb sealt välja. Sama vänge kui toomingas, ainult teine lõhn:) Ma ei ole ainuke, kes seda ei seedi, ainult selle vahega, et mul hakkab katus sõitma.
Ükspäev oli meil töö juures õnnetus. Mingi kemikaal lekkis. Onud koristasid poolteist tundi. Siis saime tööle minna. Ma seisin alguses konditsioneeri all ja ei tundnud midagi. Aga ülemus kogus meid kokku ning ütles, et tema tunneb end kehvasti ning me ei saa siin tööd teha, mõned teised kinnitasid sama. Alles siis ma tundsin, et mu nina on imelik. Aga ei midagi väga erilist minu jaoks. Suundusime liin ühte. Chie küsis, kas minuga on kõik oko? Tundin küll, et pea vist käib sutsu ringi, aga ei arvanud sest midagi, kuid üks tädi ütles, et ma olen näost täitsa punane. Tundsin end nüüd juba suht kehvalt ning otsustasingi ühe tädi saatel suurema ülemuse jutule minna. Tegin kümme sammu ning siis tundin seda ning sain aru, et mul ei ole aega ülemuse kabinetist läbi hüpata, kuigi see jäi mulle tee peale. Pidin kohe välja värske õhu kätte saama. Süda tagus nagu segane rinnus, eriti hingata ei saanud, väga sitt oli olla. Teadsin juba eelnevast kogemusest, et pean liikuma, lohistasingi oma jalad liikvele, väga kerge see ülesanne ei olnud, aga sundisin end takka. Süda oli küll metsik, mõtlesin, et see annab küll otsad. Vaeseke lõi nii kiiresti, et ma ei suuda isegi sõnadega kirjeldada, kui kiire see oli. Kui öelda nii kiiresti kui saad "tuk-tuk-tuk..", siis pane pool otsa ja selline mu südame tempo oligi. Saatja tädi oli tuli ka välja ja hüüdis, et ma pean ikka ülemuse Liz-i juures läbi minema. Keerasin ennast, et minna, aga tundsin, et sellega ma küll hakkama ei saa. Keerasin talle selja ja hingeldasin teises suunas minema. Tädi vantsis mulle järgi. Tegin autoarklas väikse tiiru, siis juba laskis hingata. Teised olid ka kõik väljas. Ma ülesin Chiele, et lähen jalutama. Tegin väikest jooksu, kuid jalad olid liiga nõrgad. Väga kaugele ma ei jõudnud, sest Suur Boss tuli mulle autoga järgi. Kõik kes end halvasti tundsid saadeti arsti juurde kontrolli. Suur Boss oli väga kohkunud, et ma minema jooksin. No eks ma vabandasin ette ja taha.
Haiglas mulle väga ei meeldinud, sest enamikes haiglates on segunenud rohtude lõhnad ning see teeb mu olukorra hullemaks, mitte paremaks. Ma ei vaadanudki, mis mu südame näitajad olid, suht kehva oli olla ning üritasin lihtsalt mõistuse selge hoida. Mingi näitaja oli vist 135 midagi. Nüüd sain juba sõnadega öelda, kui kiiresti süda lõi. Lõppeks läks kõik hästi, arstionu kuulas, pärast läksime tööle tagasi, ma panin maski ette, midagi hullu ei olnud. Järgmisel päeval hommikul oli väga oko, aga tööl keeras ära, lihtsalt väga paha oli olla ja ma mõtlesin, et ma jalutan need 20km koju. Kuid ülemus veenis mind jääma ning andis loa 10min väljas pausi teha iga kord kui end halvasti tunnen. Tegingi seda ning siis oli oko. Mask oli ka kogu aeg ees, kuid kui palav on, siis päev otsa maskiga ei ole ka just kõige lõbusam.
Arsti juures õppisin seda, et Austraalias arsti juurde minnes pead ikka kõvasti kannatust varuma. Asjad käivad ikka väga aeglaselt, arstid longivad. Üks õde üritas nalja kogu aeg visata, aga need olid sellised naljad, et ainult tema ise naeris. Peale selle üritas kogu aeg kõigile selgeks teha, et meil kõigil on südamerütm kiirenenud, sest me kõik olime nii hirmus ärevil, et ohh, kemikaal on laiali ja mis nüüd saab. Täitsa loll jutt. Ma ei öelnud midagi. Väga ei jaksanduki.
Kogu probleem sai alguse sellest, et kemikaalikoristajad olid kogemata ühe eemal oleva pritsme vahele jätnud. Ma jälgisin, mida ma söön, et mitte hullemaks oma allergiat ajada. Joomise jätsin ka täitsa maha. Ma ei teagi, mis ma oma rummiga nüüd teen, vbl sünnipäeval joon ära. Õlled juba andsin Chiele. Rummi ei raatsi :)
Berrisse tulekust saati olen end kõvasti harida üritanud. Võtan ikka ramsis raamatuid ja loen. Üks raamat oli multi-allergiate kohta, 20 aastat tagasi kirjutatud. Sain teada, et see on täitsa levinud Lääne riikide haigus, ainult Eestis on see veel suht võõras. Raamatust lugesin ka erinevate ravimisvõimaluste kohta, nii et ma ei ole midagi nii lootusetu. Pean ainult enne midagi ette võtma, kui päris ära oma maksa tapan.
Väga edukas ma ei ole, leivasöömise jätsin küll maha, sest tundub, et mul on ka jahu vastu allergia, kuid meil on siin Berris suur küpsetusmaania, küpsetan ise ka ja ühe tüki panen ikka pintslisse :)
Aga jah, ma olen siin nüüd kõvasti kokkama hakanud. Meil ei olegi enam niiväga joomispidusid kuivõrd söömispidusid, kus kõik kokkavad midagi ning siis koos sööme ja maitseme. Ma ei ole elusees nii palju kokanud kui nüüd siin Berris. Aga tore on:) Ma vist isegi oskan süüa teha:) Chiele meeldib hirmsasti küpsetada ja mulle tule ka nüüd see vana harjumus tagasi. Alustasin pisarakoogist. Pisaraid kahjuks ei tulnud ja mulle ei meeldinud see kohutav jahu maitse, kuid teistele väga meeldis. Hiljem mõtlesin välja, et tegelikult tuleb pisarakoogis poole jahu asemel tärklist panna. Nadile tegime Naoga õunakooki, mis lõpuks tuli välja šokolaadikook, kogemata kukkus välja väga hea. Nao oli äge, see oli tema elu esimene iseküpsetatud kook, aga kui ma alguses ütlesin talle, et või tuleb enne sulatada, kui koogi tagnasse paneme, siis vaidles elu eest vastu :) Retseptis ei olnud öeldud, et tuleb sulatada, aga retsept oli ebatäpne. Rahu saamiseks küsisin Chie käest üle (tema käest saime retsepti), ka tema kinnitas seda, kuid Nao jätkas vaidlemist. Lõpuks ikkagi sulatas ära:) Selle kohta saab öelda ainult "jaapanlane". Nad on ikka täitsa hullud oma täpsusega. Kui kokkavad, siis kõike mõõdavad. 100g võid pannakse kaalu peale, isegi kui on 200g võipakk, suhkur, jahu jne kõik käib kaalu peale. Täitsa segased, aga sellised nad on. Mulle meeldib Eesti-stiil - kõik käib silma järgi :) Vahel arva, väga kriitilises kohas, kasutan mingit mõõdikut.
Mõni nädal peale minu saabumist tuli siia üks Eesti paar: Priit ja Heidi. Väga toredad inimesed. Rahulikud, intelligentsed, mõistavad nalja jne. :) Heidiga koos tegime kräsupeakooki. Tema tegi ühe ja mina ühe. Kogemata sai hea :) Kõigile meeldis, kuid kuna kräsupea/käharpea on raske inglise keelde panna ning Curly-hair cake ei olnud väga populaarne või Afro-head cake, siis sai kook uue nime "Estonian cake". :)
Eelmine laupäev tegime kambakesi Itaalia pizzat. Ricky oli master-chef. Kuna ta meie käest ei olnud nõus toorainete raha võtma, siis otsustasime Chiega, et peame talle midagi tänutäheks tegema. Mõtlesin Napoloeni kooki teha. Laupäeval saimegi sellega hakkama. Lasime öö seista ning pühpäeval nämmisime süüa. Ma küll kartsin hirmsasti, sest ma tegin kõik ise, alustades taignast ning väga suur hirm oli sees, et ei tule hea. Jaapanis piimasuppi ei tehta ning Chie, mu väike abiline, ei arvanud et liitrit piima tuleb potis korralikult segada, et kõrbemaitset ei jääks. Ühesõnaga kreem kõrbes täiega põhja. Ma otsustasin teha nagu alati - põhja mitte puutuda, aga kui selja keerasin, siis Chie segas kõik ilusti läbi ning pruune tükke olid kõik kohad täis. Mis seals ikka, noppisime need välja. :) sutsu oli kõrbenud piima maitset tunda, aga koogi sees ei saanud aru midagi. Napoleoni kook on alati hea ning see meeldis kõigile väga-väga. Väga armas oli saksa poisi Juliani aitähh, ta ei ole eriti inimene, kes suudaks oma emotsioone sõnadessa panna ning täna, kui ma küsisin, ega ta tea, kus Jude on, siis ta vajus oma tooli peal kuidagi rohkem kühmu ning näitas käega tule siia, sain aru, et tahab kallistada. Mis seals ikka, kallistasime, pidin ise küsima, et kas see on koogi eest? Noogutas :) Tore on, kui saab inimestele rõõmu valmistada :) Koogi tegemine on küll hirmus! :) Ma sain taignast ilusti 8 põhja, kuid kreemi jagus ainult 6 jaoks :)
Laupäeval oli meil muidu suur sööming ka. Ma tegin 195 tikuvõileiba, need kõik torkasin arbuusi koore sisse. Arbuusi ise immutasin Bundabergi rummiga. Arbuus oli küll väga hea. :) Kõik toidud olid laupäeval väga head, aga niii palju, väga süüa ei jaksanud. Kaahju-kaahju.
Manager Tilluga läksin ka vahepeal raksu. Neil on hommikul umbes üheksast umbest kümneni koristamine, mis tähendab, et WC ja köök on suletud. Me pidime 10:30 tööle minema, 10st oli väljasõit. Ma tegin eelmisel õhtul lõuna- ning hommikusöögi valmis, et siis saan lihtsalt karbi külmkapist välja võtta. Tegingi seda, kuigi köök oli veel suletud, ning Till oli hirmus tige tige (ta läheb alati endast väga kergesti välja, kui reegleid rikud, täitsa sakslane selle koha pealt. Nagu väike poiss, kes oma auto on ära kaotanud, niuke nägu peaks, et kohe hakkab nutma). Nutma ta ei hakanud, aga kollase kaardi andis. Kollase kaardi süsteem on lihtne - nagu jalgpallis, 2 kollast kaarti = punane kaart ning hostelist minek. Läksin välja sööma, 2 minuti pärast tegid köögi lahti. Daaa. Siis sain mina tigedaks. oi ma olin tige. Till nagu ikka ajas enne lolli jutt, et põrand on märg!! (Muidugi ei olnud). Nüüd me siin vahepeal ei suhelnud. Ma tegelikult otsustasin peale terve tööpäeva tigetsemist, et ma unustan selle, kuid see oli reedene päev, mistähendab üürimaksmise päev ning Till tiba ülbitses kui ma maksma läksin. Siis läks mul hari ikka väga punaseks. Nüüd me juba vahetame mõned sõnad, aga tema ei seedi mind ja mina teda. Aga mulle sobib see väga hästi. Ta on nii nõme ja mõttetu mees. Nagu Priit täna ütles - Till näeb niuke välja, et kohe tahaks teda kiusata. :) Tõsijutt. :)
Heidi on nüüdseks kahjuks lännu, nagu ka sõber Kim ja paljud teised. Heidi läks Adelaide'i, kuid tööd seal ei saanud ning nüüd suubub Mildurasse. Kim on Koreast. Vaatasime koos Jaapani animatsioone. Mulle väga meeldis. Kim tahab maailma parandada, aga ei tea kuidas. Tal on plaan Aafrikasse minna ning seal mõni riik üles ehitada. Alguses kui ma Kimi nägin, siis vaatasin, et oh tore Jaapani poiss, kui teada sain, et Koreast on, siis kohkusin ära. Tol hetkel ma sain aru, et mulle väga korealased ei meeldi :) Kui Kim hakkas rääkima, et kapitalism ei ole hea, võib-olla kommunism, siis ma seletasin pool tundi väga suure õhinaga, miks kommunism hea ei ole. Ta kuulas rahulikult mu kiiret jutuvada, kuid peale seda ma temaga väga ei suhelnud. Kuid mu saksa sõbrad An ning Tanja suhtlesid, no ja kui nemad ära läksid, siis saime meie Kimiga sõpradeks. Ta tegelikult ei arva, et kommunism hea on, aga ta lihtsalt üritab leida, mis oleks hea. Ma ei ole eriti kindel, et tal see õnnestub, aga no las proovib.
Chie on Jaapanist. Jälle üks kena jaapanlane. Ma ei ütleks, et me kohe südamesõpradeks saime, kui me töötasime koos, suhtlesime, nüüd ta kolis minu tuppa ja tasapisi oleme headeks sõpradeks saanud. Plaan on koos Ulurusse minna. Inglise tüdruk Helen tahab ka kampa lüüa ning vbl isegi Heidi ja Priit. Ma ise loodan, et Kurumi saab tulla. Aga eks paistab. Meil kahel on kindel plaan minna koos. Chie läheb 3ks nädalaks okt-s Jaapanisse ning kui ta tagasi tuleb, siis läheme. Vaatame, kes on huvitatud kaasa tulemisest.
Pärast Ulurut ma ei tea, mis ma tegema hakkan. Plaan on endiselt Läände minna, kuid vbl tulen tagasi Berrisse. Ei tea veel.
Kummaline on see, et isegi Austraalias on kevad armastuse aeg :) Tüdrukud siin järjest armuvad, mitu kuud koos oldud ning nüüd äkki tuleb kõigil armastus peale :) Aga linnud laulavad ning roheline läheb rohelisemaks, väljas soojemaks. Mõnus on. Praegu on hea, kui liiga soojaks läheb, siis on rõve.
Tahtsin veel Korealastest rääkida. Ma vist kunagi lähen Lõuna-Koreasse, et ise oma silmaga kogu seda müstikat näha. Korea inimesed.... neid lihtsalt pead ise nägema. Enamikelt võid vanusest 10a maha võtta, siis saad teada, mis tasemel nende mõistus on. Kuskil 30-aastaselt hakkab neist midagi inimese sarnast saama, alla selle on täitsa lapsed, pubekad. Vanus on Koreas väga-väga oluline. Kui inimene on kasvõi 1a sinust vanem, siis pead talle kõvasti austust näitama. Kõige vanema sõna maksab jne. Kõik peavad koos sööma jne. Koreas saavad kõik inimesed ühel ja samal päeval vanemaks - uuel aastal. Kui laps sünnib, siis on ta ühe aastane, sest vanuse sisse loetakse ka kõhus oldud aeg (mis on küll 9 kuud, aga see ei ole oluline). Kogu see keeruline süsteem tähendab seda, et kui sa sünnid detsembris, siis veebruaris algab uus aasta ning meie mõistes 2-kuune beebi on nende mõistes 2-aastane laps. Kim rääkis, et paljudes töökohtades Koreas sa lihtsalt pead iga päev töökaaslastega välja minema ning jooma. Alkoholi. Kui sa sa seda ei tee, siis sind lihtsalt lastakse lahti, sest sa ei suhtle teistega piisavalt. Nii neil see elu käib, nädala sees joovad töökaaslastega 2-5ni hommikul ning nädalavahetustel joovad sõpradega. Mõned Korea tüübid on küll täitsa alkohoolikud. Nt Kim ja Jude. Nagu Aasia riikides ikka, siis sex on tabuteema. Ükskord Heidi hakkas ühte Korea tüdrukut nokkima, kes oli suure uhkusega eelnevalt teatanud, et ta on süütu (ta on mingi 25-26 või midagi sellist). Niisama lõõpisime, aga ta pidi ära minestama, sest me rääkisime kõva häälega seksist ning teised inimesed sõid laua teises otsas (need olid saksa tüübid ja ainult naersid;)). Eriti ei saanud vaene Lumi aru, kuidas me saame meeste juuresolekul sellest teemast rääkida, Koreast räägivad tüdrukud omavahel seksist, aga mitte kunagi poiste juuresolekul. Ka ei lubanud ta meil enam seda sõna kõvasti öelda, mispeale ma ütlesin, "okei, räägime siis "sellest"" ning moodustasin oma vasaku käe nimetissõrmest ja pöidlast rõnga (augu) ning parema käie nimetissõrmega torkasin sinna sisse, korduvalt. Esimesed 5 sekundit Lumi lihtsalt kõõritas silmad punnis peas minu käsi, siis hakkas karjuma "SO RUDE!!!!". Oi ta pidi ära minestama :) Aga küsis, kas see on normaalne, mis me teeme? Me vastasime loomulikult "jaaa". Kim ütles, et tema tahab Eestisse tulla ning teatas, et ta on eestlane. Mispeale Lumi tal näo täis sõimas, "Sa oled Koreast!!!". Ma olen siin paar korda tantsu visanud, kui meil peod on. Selline Eesti ööklubi tants. Kuigi esimene tantsimine oli juulis räägitakse sellest siiamaani. Njahh. Eriti eufoorias olid Korea tüdrukud. Ma väga ei saanud aru miks. Aga kui nende "korean girl dancing very sexily" videot youtubest nägin, mis minu arvates on samal tasemel, mis Eestis 14-aastane diskopepu, siis sain aru. Jaapanlased on tagasihoidlikumad. Esimesel korral, kui tantsisin, siis olin sutsu purjus ka ning natuke võimlesin piljardilaua peal, 2 Jaapani tüdrukut olid Priidu käest küsinud "Kas ta teeb striptiisi?" :O Priit juhatas nad lahkelt ruumist välja :) Striptiisi ma tõesti ei teinud :) Või noh, kui palav hakkas, siis tõmbasin hooga oma helesinise fliisi luku lahti, ning kõigil oli juba "oooo", aga mul oli all teine helesinine fliis ning ma ütelsin "Magic!!!" Hahaaaa. Tüng!!!! :D:D:D
Niimoodi vaikselt meil see elu siin läheb:) Ahjaa, juulis käisime ka paar korda Berri Clubis. Üks Argentiina kutt sai kohalike käest kõvasti peksa, peaaegu oleks silmast ilma jäänud. Mõningatel kohalikel on backpackerite vastu midagi, või nad tahavad lihtsalt kellelegi lõuga anda. Mul tglt tuli ka väike hirm sisse. Clubi ise on väike. Mu jaoks on ikka raske aru saada, kui tšikid ennast sellise klubi jaoks ilgelt üles löövad. Aga kui meil nüüd laupäeval Berri Hosteli kohalik söömispidu oli, siis isegi tegin väikse kiire make-upi ning mõtlesin, et kui ma siia kauaks jään, siis vist löön ka ennast Berri clubisse minnes üles, mitte klubi pärast, vaid üleslöömise pärast. Küüsi pole nüüdseks 4 kuud lakkinud. Täitsa imelik on olla :) Juba nädal aega olen mõelnud ära lakkida, kuid kunagi ei ole jõudnud selleni. Eestis oli vastupidi, kui kehva (aga ilus) küünelakk oli ning iga päev vahetamist tahtis, siis ka tegin seda. Alati oli aega :D
Millaski üritan Berri pilte ka üles riputada.
esmaspäev, 21. september 2009
kolmapäev, 8. juuli 2009
Chiltern - Lake Anderson Caravan Park
Maaliline kodu järve kaldal.... kuid kahjuks on järvest ainult pragunenud kõrb järel, sest mitu aastat ei ole korralikult sadanud.
Suvel on see oivaline koht. Ja odav. Chilterni linn on tüüpiline väikelinn - peatänav läheb otse läbi linna, mõlemal pool teed on poekesed ning elumajad kõrvaltänavatel. Toidupoode on seal täpselt 1. Kunagi oli see inimesitäis linnake, kuid... ma olen nüüdseks unustanud, mida nad seal kaevandasid või tegid, aga igatahes enam ei ole tööd ning linn on tasapisi väljasuremas.
Minu üllatuseks oli seal isegi raamatukogu ning raamatukogus oli isegi üks arvuti interneti kasutamiseks. Kahjuks oli rams avatud 3l päeval nädalas 3ks tunniks. Alguses oli tegelikult mõnus. Siis kui ma veel arvasin, et me ikka saame seal tööd. Õppisin Indoneesia kultuuri tundma. Külmaga mässama :) Armas kodu tuli meelde ning süda täitus soojaga :D Paar korda käisin isegi jalutamas. 2l korral tulid mu sõbrad minuga kaasa. Esimesel korral saime 500m minna, siis olid nad nii-nii väsinud, et enam ei jaksanud. Kuna ma ei arvanud, et nad tahavad minuga kaugele metsa kaasa tulla, siis ma ei olnud nendega arvestanud, ega sellega, et ma pean nende järgi ootama, millal ükskord minema saame. Ei tahtnud ebaviisakas olla ning ootasin nad ära. Tegelikult oli kell liiga palju, ning Jenny.... oi ta käis nii aeglaselt. No nii jumala aeglaselt. Ma üldse ei imesta, et nad zucchinidega raha ei teeninud. Ühesõnaga, ma juba teadsin, et sellise tempoga jõuame me metsani ning siis on aeg tagasi tulla. Nii et ma võtsin asja rahulikult. Ja kui nad mul seal surema hakkasid, siis tegin ettepaneku väikse ringiga koju tagasi pöörduda. Südames rõõmustasin, et teinekord nad äkki taha kaasa tulla ning siis saan oma tempoga minna.
Teisel korral tulid nad ikkagi minuga kaasa. Aga ma kohe alguses ka ütlesin, et kui me tahame kuskile jõuda, siis peame ikka kõndima. Jõudsime metsani. Jenny ja Akhun olid selle 2 km jalutuskäigu tõttu juba otsi andmas (kodus kasutavad nad alati autot). Üldse on nad ühed suured hädaldajad. Tahtejõud on täielik 0. Mul oli tahtmine White Box Walk läbi käia. Eriti ma sellest midagi ei teanud, aga vähemalt oli midagi teha. Kaart mul oli, aga ma ei lugenud välja, kus seda rada täpselt on. Jenny ikka küsis, kuhu me läheme. Ma ütlesin, et teeme ringi ja siis lähem koju. Ta arvas, et teeme vasakule ringi. Kui tuli silt, et Information 1,3km vasakule, siis tahtis hirmsat moodi sinna pressida. Egas mul midagi vastu olnud (mul oli plaan otse minna ning siis paremale ring teha). Jenny küsis uuesti, kuhu me läheme ning ma ütlesin talle oma plaani. Siis hakkas ta hirmsalt paremale pressime, et me saame siit otsem ja sealt otsem jne. Sain aru, et ta tahab kiiresti koju ära. Eriti rõõmus ma sellise seltskonna üle ei olnud, mul oli plaan jalutada. Võtsime sihi sutsu paremale. Tee läks mäest üles ja alla. Need kaks hingeldasid nagu oleksin 90 km läbi käinud (võtan arvesse fakti, millised olime meie peale 50-60 km matka Eesti metsas kogu aeg vesi põlvini, jalg raba mättasse vajumas). Mõne aja pärast jõudsime punkti, kus näitas White Box Walk vasakule. Jenny oli rõõmust hüppamas. Läksime siis vasakule. Siis ma juba lugesin kaardi pealt välja, kust täpselt see rada läheb. Kahjuks oli 500m pärast finish. Jõudsime infopunkti. Tuli välja, et rada on 8.9km pikk. Mina tahtsin selle läbi käia. Teadsin, et kui need 3 kaasa tulevad, siis ei lõpeta me mingil juhul enne pimedat. Nii et nende ahastuses nägusid nähes teatasin lahkelt, et nad võivad koju minna, kui nad tahavad. Andsin neile teise kaardi ja juhised. Jenny noogutas agaralt, et nad teavad kuidas minna. Anthony otsustas minuga tulla, ühest küljest kartis nendega minna, et eksivad ära (mille peale Jenny naeris muidugi), teisest küljest Jenny kartis tegelikult minu pärast. Inimesele, kes ei tea isegi seda, et mets ja muu roheline ala on kaardil rohelisega märgitud, võib päris keeruline olla mõista minu otsust. Seal ei olnud midagi karta, ühtegi looma seal ei ole, sest liiga kuiv on, linnud ja kõik on minema läinud. Ristmikul läksime lahku. Olime Anthonyga päris tükk aega kõndinud, kui Jenny helistas. Nad olid eksinud. Nad läksid vastassuunas sellele, kuhu nad oleksid pidanud minema. Päris kena jupi maad olid puusse pannud ja muud teed ei olnud, kui lihtsalt tagasi kõmpida. Anthony naeris, naeris südamest. Siis ma sain aru, et tegelikult talle ei meeldi, kui Akhun talle meelega näkku peeretab ning nad tema kulul kogu aeg nalja teevad ja mingil määral kiusavad. Ta ei saa kunagi vihaseks. Aga tal ei ole ka teisi sõpru. Nad kõik paistavad nagu lapsikud 22-23aastased, väga lapsikud, eriti Akhun, kes tegelikult on kõige vanem, 33, Jenny 30 ning Anthony 29.
Anthonyga tegime matka läbi, väga pimeda peale ei jäänud, hämaraks läks. Anthony ei hädaldanud. Esimest korda ma nägin, et Anthony on neist 3st kõige asjalikud tegelikult, kuigi ta kunagi oma arvamust ei avalda ning läheb kuhu nemad lähevad. Tal lihtsalt ei ole väga valikut, kui ta just ei taha üksi minna. Ma jäin oma päevaga rahule. Minu üllatuseks olid Jenny ja Akhun täitsa elus ning isegi järgmisel päeval. Mina käisin kokku umbes 20 km. Tänu Akhunile ma mõistsin kui nõme näeb välja lapsik täiskasvanu. Siiani olin ma enda puhul seda nautinud, aga njah... mõtlesin, et ma peaksin oma käitumist väheke muutma, või vähemalt rohkem kontrollima.
Vbl peaksin nendest pikemalt rääkima. Inimesed Indoneesias ei ole harjunud raske tööga. See on vaene riik rikkaliku loodusvaraga, mida nad sandikopikate eest muu maailmale müüvad. Põhiteema käib neil toidu ümber. Toit peab hea olema ja korralik. Söövad mingisugune 5x päevas, minimaalselt 3. Väga palju on odavaid söögikohti. Need 3 inimest tulid Austraaliasse raha teenima. Aga kahjuks ei olnud nad valmis selle nimel pingutama. Eriti hädas on Akhun. Ta on 33 aastat vana ning kuni Austraaliani ei ole ta mitte ühtegi ööd kodust väljapool veetnud. Kogu elu on ta elanud kodus, abiellus Jennuga ning nüüd elavad seal koos, õnnelikult. Nad ei ole rikkad, aga ei ole ka ütlemata vaesed. Neil on teenijad - Indoneesias on igaühel teenijad, väljaarvatud puruvaesed, sest see on lihtsalt nii odav. WC kasutavad nad paberi asemel vett, peale WC käiku käsi ei pese, aga kõik asjad, mida nad söövad nad kas keedavad või praevad eelnevalt. Nii et minu värske salati ja kurgi söömine oli nende jaoks midagi väga ebanormaalset. Väga ebanormaalset. Ma Jennyle ütlesin ka, et "Meie peseme peale WCs käimist käsi, seebiga, ning teie praete kogu oma sööki". Jumal tänatud, et praevad:). Jenny ja Akhun on harjunud olema majas peremehed. Mis tähendas seda, et kui nemad üles ärkasid, siis panid tuled põlema, teleka mängima ning ajasid terve maja üles. Anthonyle see sobis, aga mulle mitte. Hommikul oli külm, mul ei olnud praktiliselt mitte midagi teha ning ma ei näinud põhjust, miks ma peaksin end vara üles ajama, et nendega koos süüa, isegi kui nad mulle hommikul tee voodisse tõid. Alguses ma ikka ajasin end üles, aga kolmandal või neljandal hommikul tänasin viisakalt ning siis jätsin tee sinnapaika ja magasin edasi. Peale seda mind enam väga üles ei aetud, või kui aeti, siis teed enam ei toodud :). Tegelikult nad tahtsid elada koos nagu üks perekond ja südames oli mul kahju, et ma ei suutnud olla nendega nagu üks pere, aga ma tõesti olen harjunud olema iseenda peremees ja mitte elama kellegi teise rütmi järgi. Eriti kui tegemist on praktiliselt võõraste inimestega ja mul on omad mõtted peas, kuidas oma päeva veeta. Lihtsalt kõik käis täpselt nende rütmis, söödi, millal neil oli kõht tühi jne. Teine asi mis mind väga torkas oli nende uudishimulikkus. WC ja dušš olid meil väljas ning iga kord, kui ma WCsse läksin Akhun küsis "Kuhu sa lähed?". Alguses püüdsin irooniline olla, aga see ei aidanud, ta ikka jätkas küsimist. Minu ja Anthony toa ning Jenny ja Akhuni toa vahel oli uks ja isegi aken. Jenny nägi hirmsat vaeva, et seda ust sulgeda, palus minu abi. Ega ma väga rõõmus ei olnud, sest kõik kapid olid nende toas. Aga ma mõtlesin, et saan ilma kappideta ka hakkama ning parem mulle ka, kui Jenny ei saa iga moment minu tuppa hüpata. No uks oli siis kinni ning Jenny käis pidevalt läbi kardinate piilumas, mida mina või Anthony toas teeme. See mind ilgelt häiris, sest kardinad olid nende toas ning meil ei olnud mingit võimalust vastu piiluda. Oleks ka nagu oma privaatsust tahtnud. No ja Jenny samamoodi, kui ma oma toas olin, siis pidevalt hüüdis: "Mis sa teed seal?" (sellise häälega nagu ema küsib lapse käest). Mul oli kopp ees ja ma ei vastanud. "Kas sa loed?". "Ei, ma ei loe". jne. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, siis tuli kardinate vahelt piiluma. Ma saan aru, et nende kultuuris on oluline, et kõik teavad kõike. Ning väga oluline on, mida teised sinust arvavad ja kui nad arvavad, et sa teed midagi valesti, siis on neil õigus seda öelda (Hirmsasti igatsesin eestikeelset väljendit "Mis see sinu asi on?!" Mida saab 100 erineva variatsiooniga öelda ning ei pea alati pahasti kõlama, kui tähendus jääb samaks ;) Ei suutnud inglise keeles nii head väljendit leida). Abieluväliseid lapsi neil ei ole. Normaalsed naised ei lahuta, isegi kui mees on viimane tropp, sest siis on lapsed ilma isata ning see on väga-väga paha. Akhuni isa nt on selline. Päevad veedab kasiinos, tööd ei tee ja lunib naise käest raha. Eluaeg on selline olnud.
Kogu keerukus Jenny ja Akhuni puhul oli see, et nad nii püüdsid lahked olla. Pidevalt kutsusid sööma ja pakkusid oma toitud ning.... südamest püüdsid (tegelikult oli 50% sellest püüdlikusest seotud asjaoluga, et nende inglise keel ei ole väga hea ning nad sõltusid minust väga palju ning nad andsid mulle, et garanteerida enda heaolu.). Aga siiski nad olid väga kenad minuga, minu "ei-d" eriti ei tahetud kuulda ning ma ei suutnud neile ära öelda, et ma tõesti ei soovi süüa. Siis ma otsustasin, et söön natukene, aga alati Akhun pani mulle taldrikusse juurde ning ma kuna toit oli hea, siis järgi ka ei suutnud jätta ja nii ma siis sõin kõik ilusti ära (Indoneesias ei tohi toitu ära visata ning ühte toitu mitu korda ei sööda, nii et kõik mis tehtud, tuleb ära süüa. Ühesõnaga Jenny ja Akhun pressisid ülejäägi rõõmuga minu ja Anthony taldrikusse.). Üks õhtu ma tundsin, et mul on nii raske olla ning ma olen end nii täissöönud ja ma olen tige.... olen tige, sest mu enesetunne on nii kehv, sest ma lihtsalt söön liiga palju. See on nii kummaline, nad püüdsid lahked olla, aga tegelikult välja kukkus teisiti.(Peale seda muutus minu "ei" kindlaks ja ma ei söönud nendega koos enam). Igal õhtul jõime teed, kui me kaarte mängisime. (Siit võib teha järelduse, et me mängisime kaarte igal õhul :)). Nemad tegid teed. Tee läks järjest magusamaks. Vahel oli ikka rõvemagus. Ükskord ma lõpuks nägin, kui palju suhkrut nad panid - väikse kohvitassi peale (st normaalne kohvitass, mitte kruus) 2 supilusikatäit kuhjaga. Supilusikatäit.... gaad. Siis ma sain aru, miks see niiii magus oli.
2 nädalat veetsime seal. Ja ootasime tööd. Ozzyst contractor ütles meile, et saame viinamarju kärpima minna. Sheppartonis nad tõesti alustasid tööga. Meile meie teisel reedel seal onu ütles, et teisip alustame. Esmap helistasin ning siis onu teatas, et teatud põhjustel ei saa veel alustada ning peame veel 2 nädalat ootama. Ma saatsin ta juba mõttes kukele, aga teised ikka ajasid, et äkki saame Sheppartoni minna. Mul oli tglt peas juba mõte Berrisse tulla. Võtsin ühendust Dannyga, kes mulle aprillis ütles, et talvel saan Berrisse pakkima tulla. Tookord ei saanud ma üldse aru, mida ta jahub, eriti seda kohta, et ma saan ka tema juures elada, kui soovin. Ma olin tüüpi korra näinud. Aga lõpuks ma sain aru, et ta on contractor ning tal on sharehose. Avastsin, et ma ei olnud tema viimasele kirjale vastanud, kus ta ütles, et ma annaks teada, kui asjast huvitatud olen. Mul oli meeles, et juulis hakkab pakkimine, aga tegelikult juunist. Aga ma võtsin temaga ühendust. Tal olid kõik vajalikud inimesed olemas. Kuid pidevalt rõhutas, et ma ikka Berrisse läheksin ning siis mingi 2 nädalat ootasin. Üüri sain ka teada 100 taala nädal, mis mu arust sharehouse'i kohta on kallis. Muidugi oleneb, mis seal on, aga siiski kallis. Pluss ma ei saanud aru, kuidas tal transport organiseeritud on. Ma igatahes arvasin, et mul ei ole raha, et 2 nädalat oodata. Sel ajal olin ma veel Chilternis. Aga peale viimast Bossi teadet võtsin kindla plaani Berri poole kapata. Vaatasin, et kõige parem variant on üle Melbourne'i. Ma küll tahtsin seda linna vältida, sest seal möllas swine flue. Ma ei julenud emale öeldagi, kui tõsine see seal on. Isegi Chilternis vist oli üks juhtum. Ka avastasin ma, et Sheppartonist on odavam Meli minna, kui Chitlernist. Bossiga saime sellisele kaubale, et ta korjab meid reedel peale ning viib Sheppartoni ja millaski saame seal tööle hakata. Mul oli hea plaan, et kui tööd ei saa, siis lähen minema. Aga reedel onu contracor enam telefoni vastu ei võnud, kuigi helistasin talle miljon korda. Danny enam mu sms-ile ei vastanud, peale seda, kui teatasin, et mul on alla 100 taala alles (50 kui täpne olla). (mis oli tõsi, aga armas emme saatsis mulle kroone ning tegelikult olin sutsu paremas seisus). Kinnitust sai kahlus, et tüüp tahtis minu pealt teenida ning tööga ta mind eriti ei aita - ühe nr-i saatis, aga sealt öeldi, et nad ei vaja töölisi. Niisiis võtsin ette Berri Backpackeri. Till ütles, et üks koht on täpselt olemas:)
Ma olin suht kindel, et saan Berris tööd. Renmarki helistasin enne tegelikult, aga seal oli hostel täis, nagu ikka, kuid omanik ütles, et tööd on küll, lihtsalt elamine on probleem. Ma eriti ei tahtnud oma sõpru endaga kaasa. Südames oli paha tunne ning tegelikult ma kutsusin neid. Ma ka ütlesin, et ma ei saa garanteerida, et tööd saame. Aga nad ei tahtnud tulla. Neil oli plaan Sydneysse minna. Mulle tundus, et mina ei taha neid endaga ning nemad mind :), sest plaanisid Anthony sugulaste juures ööbida ning kui nad tööd ei saa, siis koju ära minna. Indoneesiasse kutsusid nad mind miljon korda. Vbl kunagi lähen ka. Ma ikka tundsin end pahasti, et ma nendest lahti püüan saada, kuid ma teadsin, et nad ei sobi backpackerisse (Brisbanes 2 ööd backpackeris piisas neile eluks ajaks) ja nemad teadsid seda ise ka. Kuid kui meil reisiplaanitamiseks läks, siis ma kogesin uuesti, kui raske on nendega majandada ning mul oli kergendus, et nad otsustasid Sydneysse minna. Syndeys nad tööd ei saanud, Anthony läks lõpuks Adelaide'i (kuhu nad minna ei tahtnud, kuigi seal tööd oli, viinamarjade kärpimine, aga pagana külm on, ning näpud jäävad krõnksu ning enam sirgeks ei lähe. Töö on raske ning raha ei ole väga hea.). Jenny ja Akhun läksid Newcastle
Viimasel õhtul, kui ma veel seal olin, reedel, siis Akhun küsis minu käest mitu korda, et mida mina arvan, kas nad peaksin Alburysse hommikuse või kella 4se rongiga minema (sealt edasi Syneysse)? Ja mina küsisin vastu: "Mis kell teil rong läheb?". Alguses korralikku vastust ei saanud, aga siis tuli välja, et nad ei tea. Neil oli plaan kohale vajuda ning siis rongipilet osta. Ma ei suutnud uskuda, Brisbanes me juba kogesime, et rong võib ka täis olla ja neile see ikka kohale ei jõudnud. Küsisin Akhuni käest, miks ta seda varem mulle ei öelnud, ma käisin netis enne, oleksin saanud ju järgi vaadata. Helistasin nende eest Countrylinki. Laupäevaks tahtsid piletit, nii et öö sõidavad. Ajasin kõik korda, bronnisin piletid, tuli välja, et laupäeval on Albury rongijaam üldsegi suletud ning mingit piletit sealt ei saa. Kui kõne lõpetasin, siis küsis Jenny, kas pühapäeval ei saa minna? Äkki ma saan vahetada, et neile parem tegelikult, kui nad pühapäeval lähevad. Siis mul hakkasid kõrvad vilisema. Puiklesin ühte ja teistpidi ja lõpuks nad otsustasid, et laupäeval lähevad, sest piletivahetamine maksab (ma ei tea, kas tol hetkel oleks maksnud, aga mul oli neist kopp nii ees kui ees).
Laupäeval istusin Chilternis rongi ja kimasin Meli poole. Meli rongi-bussijaamas oli mul 2h aega. Istusin kogu aja jaamas, süüa nt Macist ei julenud - swine flue pärst. Ma sain aru, et edasi lähen ka rongiga, ja ma tegelikult juba muretsesin, kuidas ma oma kodinatega Adelaide'is rongijaamast bussijaama saan, aga tuli välja, et bussiga lähen hoopis. Põhimõtteliselt ostsin rongipileti, aga vist kui inimesi ei ole piisavalt, siis topitakse nad ühe teise firma bussi ning pilet on sama. 40 taala vist maksis pilet. Tüüpidel, kes otse selle bussifirma teenust kasutasid, nende pilet oli kas 60 või 90 (ma enam ei mäleta) ja nad olid väga õnnelikud, et odavalt saadud. Ma olin siis muidugi väga õnnelik:D
Suvel on see oivaline koht. Ja odav. Chilterni linn on tüüpiline väikelinn - peatänav läheb otse läbi linna, mõlemal pool teed on poekesed ning elumajad kõrvaltänavatel. Toidupoode on seal täpselt 1. Kunagi oli see inimesitäis linnake, kuid... ma olen nüüdseks unustanud, mida nad seal kaevandasid või tegid, aga igatahes enam ei ole tööd ning linn on tasapisi väljasuremas.
Minu üllatuseks oli seal isegi raamatukogu ning raamatukogus oli isegi üks arvuti interneti kasutamiseks. Kahjuks oli rams avatud 3l päeval nädalas 3ks tunniks. Alguses oli tegelikult mõnus. Siis kui ma veel arvasin, et me ikka saame seal tööd. Õppisin Indoneesia kultuuri tundma. Külmaga mässama :) Armas kodu tuli meelde ning süda täitus soojaga :D Paar korda käisin isegi jalutamas. 2l korral tulid mu sõbrad minuga kaasa. Esimesel korral saime 500m minna, siis olid nad nii-nii väsinud, et enam ei jaksanud. Kuna ma ei arvanud, et nad tahavad minuga kaugele metsa kaasa tulla, siis ma ei olnud nendega arvestanud, ega sellega, et ma pean nende järgi ootama, millal ükskord minema saame. Ei tahtnud ebaviisakas olla ning ootasin nad ära. Tegelikult oli kell liiga palju, ning Jenny.... oi ta käis nii aeglaselt. No nii jumala aeglaselt. Ma üldse ei imesta, et nad zucchinidega raha ei teeninud. Ühesõnaga, ma juba teadsin, et sellise tempoga jõuame me metsani ning siis on aeg tagasi tulla. Nii et ma võtsin asja rahulikult. Ja kui nad mul seal surema hakkasid, siis tegin ettepaneku väikse ringiga koju tagasi pöörduda. Südames rõõmustasin, et teinekord nad äkki taha kaasa tulla ning siis saan oma tempoga minna.
Teisel korral tulid nad ikkagi minuga kaasa. Aga ma kohe alguses ka ütlesin, et kui me tahame kuskile jõuda, siis peame ikka kõndima. Jõudsime metsani. Jenny ja Akhun olid selle 2 km jalutuskäigu tõttu juba otsi andmas (kodus kasutavad nad alati autot). Üldse on nad ühed suured hädaldajad. Tahtejõud on täielik 0. Mul oli tahtmine White Box Walk läbi käia. Eriti ma sellest midagi ei teanud, aga vähemalt oli midagi teha. Kaart mul oli, aga ma ei lugenud välja, kus seda rada täpselt on. Jenny ikka küsis, kuhu me läheme. Ma ütlesin, et teeme ringi ja siis lähem koju. Ta arvas, et teeme vasakule ringi. Kui tuli silt, et Information 1,3km vasakule, siis tahtis hirmsat moodi sinna pressida. Egas mul midagi vastu olnud (mul oli plaan otse minna ning siis paremale ring teha). Jenny küsis uuesti, kuhu me läheme ning ma ütlesin talle oma plaani. Siis hakkas ta hirmsalt paremale pressime, et me saame siit otsem ja sealt otsem jne. Sain aru, et ta tahab kiiresti koju ära. Eriti rõõmus ma sellise seltskonna üle ei olnud, mul oli plaan jalutada. Võtsime sihi sutsu paremale. Tee läks mäest üles ja alla. Need kaks hingeldasid nagu oleksin 90 km läbi käinud (võtan arvesse fakti, millised olime meie peale 50-60 km matka Eesti metsas kogu aeg vesi põlvini, jalg raba mättasse vajumas). Mõne aja pärast jõudsime punkti, kus näitas White Box Walk vasakule. Jenny oli rõõmust hüppamas. Läksime siis vasakule. Siis ma juba lugesin kaardi pealt välja, kust täpselt see rada läheb. Kahjuks oli 500m pärast finish. Jõudsime infopunkti. Tuli välja, et rada on 8.9km pikk. Mina tahtsin selle läbi käia. Teadsin, et kui need 3 kaasa tulevad, siis ei lõpeta me mingil juhul enne pimedat. Nii et nende ahastuses nägusid nähes teatasin lahkelt, et nad võivad koju minna, kui nad tahavad. Andsin neile teise kaardi ja juhised. Jenny noogutas agaralt, et nad teavad kuidas minna. Anthony otsustas minuga tulla, ühest küljest kartis nendega minna, et eksivad ära (mille peale Jenny naeris muidugi), teisest küljest Jenny kartis tegelikult minu pärast. Inimesele, kes ei tea isegi seda, et mets ja muu roheline ala on kaardil rohelisega märgitud, võib päris keeruline olla mõista minu otsust. Seal ei olnud midagi karta, ühtegi looma seal ei ole, sest liiga kuiv on, linnud ja kõik on minema läinud. Ristmikul läksime lahku. Olime Anthonyga päris tükk aega kõndinud, kui Jenny helistas. Nad olid eksinud. Nad läksid vastassuunas sellele, kuhu nad oleksid pidanud minema. Päris kena jupi maad olid puusse pannud ja muud teed ei olnud, kui lihtsalt tagasi kõmpida. Anthony naeris, naeris südamest. Siis ma sain aru, et tegelikult talle ei meeldi, kui Akhun talle meelega näkku peeretab ning nad tema kulul kogu aeg nalja teevad ja mingil määral kiusavad. Ta ei saa kunagi vihaseks. Aga tal ei ole ka teisi sõpru. Nad kõik paistavad nagu lapsikud 22-23aastased, väga lapsikud, eriti Akhun, kes tegelikult on kõige vanem, 33, Jenny 30 ning Anthony 29.
Anthonyga tegime matka läbi, väga pimeda peale ei jäänud, hämaraks läks. Anthony ei hädaldanud. Esimest korda ma nägin, et Anthony on neist 3st kõige asjalikud tegelikult, kuigi ta kunagi oma arvamust ei avalda ning läheb kuhu nemad lähevad. Tal lihtsalt ei ole väga valikut, kui ta just ei taha üksi minna. Ma jäin oma päevaga rahule. Minu üllatuseks olid Jenny ja Akhun täitsa elus ning isegi järgmisel päeval. Mina käisin kokku umbes 20 km. Tänu Akhunile ma mõistsin kui nõme näeb välja lapsik täiskasvanu. Siiani olin ma enda puhul seda nautinud, aga njah... mõtlesin, et ma peaksin oma käitumist väheke muutma, või vähemalt rohkem kontrollima.
Vbl peaksin nendest pikemalt rääkima. Inimesed Indoneesias ei ole harjunud raske tööga. See on vaene riik rikkaliku loodusvaraga, mida nad sandikopikate eest muu maailmale müüvad. Põhiteema käib neil toidu ümber. Toit peab hea olema ja korralik. Söövad mingisugune 5x päevas, minimaalselt 3. Väga palju on odavaid söögikohti. Need 3 inimest tulid Austraaliasse raha teenima. Aga kahjuks ei olnud nad valmis selle nimel pingutama. Eriti hädas on Akhun. Ta on 33 aastat vana ning kuni Austraaliani ei ole ta mitte ühtegi ööd kodust väljapool veetnud. Kogu elu on ta elanud kodus, abiellus Jennuga ning nüüd elavad seal koos, õnnelikult. Nad ei ole rikkad, aga ei ole ka ütlemata vaesed. Neil on teenijad - Indoneesias on igaühel teenijad, väljaarvatud puruvaesed, sest see on lihtsalt nii odav. WC kasutavad nad paberi asemel vett, peale WC käiku käsi ei pese, aga kõik asjad, mida nad söövad nad kas keedavad või praevad eelnevalt. Nii et minu värske salati ja kurgi söömine oli nende jaoks midagi väga ebanormaalset. Väga ebanormaalset. Ma Jennyle ütlesin ka, et "Meie peseme peale WCs käimist käsi, seebiga, ning teie praete kogu oma sööki". Jumal tänatud, et praevad:). Jenny ja Akhun on harjunud olema majas peremehed. Mis tähendas seda, et kui nemad üles ärkasid, siis panid tuled põlema, teleka mängima ning ajasid terve maja üles. Anthonyle see sobis, aga mulle mitte. Hommikul oli külm, mul ei olnud praktiliselt mitte midagi teha ning ma ei näinud põhjust, miks ma peaksin end vara üles ajama, et nendega koos süüa, isegi kui nad mulle hommikul tee voodisse tõid. Alguses ma ikka ajasin end üles, aga kolmandal või neljandal hommikul tänasin viisakalt ning siis jätsin tee sinnapaika ja magasin edasi. Peale seda mind enam väga üles ei aetud, või kui aeti, siis teed enam ei toodud :). Tegelikult nad tahtsid elada koos nagu üks perekond ja südames oli mul kahju, et ma ei suutnud olla nendega nagu üks pere, aga ma tõesti olen harjunud olema iseenda peremees ja mitte elama kellegi teise rütmi järgi. Eriti kui tegemist on praktiliselt võõraste inimestega ja mul on omad mõtted peas, kuidas oma päeva veeta. Lihtsalt kõik käis täpselt nende rütmis, söödi, millal neil oli kõht tühi jne. Teine asi mis mind väga torkas oli nende uudishimulikkus. WC ja dušš olid meil väljas ning iga kord, kui ma WCsse läksin Akhun küsis "Kuhu sa lähed?". Alguses püüdsin irooniline olla, aga see ei aidanud, ta ikka jätkas küsimist. Minu ja Anthony toa ning Jenny ja Akhuni toa vahel oli uks ja isegi aken. Jenny nägi hirmsat vaeva, et seda ust sulgeda, palus minu abi. Ega ma väga rõõmus ei olnud, sest kõik kapid olid nende toas. Aga ma mõtlesin, et saan ilma kappideta ka hakkama ning parem mulle ka, kui Jenny ei saa iga moment minu tuppa hüpata. No uks oli siis kinni ning Jenny käis pidevalt läbi kardinate piilumas, mida mina või Anthony toas teeme. See mind ilgelt häiris, sest kardinad olid nende toas ning meil ei olnud mingit võimalust vastu piiluda. Oleks ka nagu oma privaatsust tahtnud. No ja Jenny samamoodi, kui ma oma toas olin, siis pidevalt hüüdis: "Mis sa teed seal?" (sellise häälega nagu ema küsib lapse käest). Mul oli kopp ees ja ma ei vastanud. "Kas sa loed?". "Ei, ma ei loe". jne. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, siis tuli kardinate vahelt piiluma. Ma saan aru, et nende kultuuris on oluline, et kõik teavad kõike. Ning väga oluline on, mida teised sinust arvavad ja kui nad arvavad, et sa teed midagi valesti, siis on neil õigus seda öelda (Hirmsasti igatsesin eestikeelset väljendit "Mis see sinu asi on?!" Mida saab 100 erineva variatsiooniga öelda ning ei pea alati pahasti kõlama, kui tähendus jääb samaks ;) Ei suutnud inglise keeles nii head väljendit leida). Abieluväliseid lapsi neil ei ole. Normaalsed naised ei lahuta, isegi kui mees on viimane tropp, sest siis on lapsed ilma isata ning see on väga-väga paha. Akhuni isa nt on selline. Päevad veedab kasiinos, tööd ei tee ja lunib naise käest raha. Eluaeg on selline olnud.
Kogu keerukus Jenny ja Akhuni puhul oli see, et nad nii püüdsid lahked olla. Pidevalt kutsusid sööma ja pakkusid oma toitud ning.... südamest püüdsid (tegelikult oli 50% sellest püüdlikusest seotud asjaoluga, et nende inglise keel ei ole väga hea ning nad sõltusid minust väga palju ning nad andsid mulle, et garanteerida enda heaolu.). Aga siiski nad olid väga kenad minuga, minu "ei-d" eriti ei tahetud kuulda ning ma ei suutnud neile ära öelda, et ma tõesti ei soovi süüa. Siis ma otsustasin, et söön natukene, aga alati Akhun pani mulle taldrikusse juurde ning ma kuna toit oli hea, siis järgi ka ei suutnud jätta ja nii ma siis sõin kõik ilusti ära (Indoneesias ei tohi toitu ära visata ning ühte toitu mitu korda ei sööda, nii et kõik mis tehtud, tuleb ära süüa. Ühesõnaga Jenny ja Akhun pressisid ülejäägi rõõmuga minu ja Anthony taldrikusse.). Üks õhtu ma tundsin, et mul on nii raske olla ning ma olen end nii täissöönud ja ma olen tige.... olen tige, sest mu enesetunne on nii kehv, sest ma lihtsalt söön liiga palju. See on nii kummaline, nad püüdsid lahked olla, aga tegelikult välja kukkus teisiti.(Peale seda muutus minu "ei" kindlaks ja ma ei söönud nendega koos enam). Igal õhtul jõime teed, kui me kaarte mängisime. (Siit võib teha järelduse, et me mängisime kaarte igal õhul :)). Nemad tegid teed. Tee läks järjest magusamaks. Vahel oli ikka rõvemagus. Ükskord ma lõpuks nägin, kui palju suhkrut nad panid - väikse kohvitassi peale (st normaalne kohvitass, mitte kruus) 2 supilusikatäit kuhjaga. Supilusikatäit.... gaad. Siis ma sain aru, miks see niiii magus oli.
2 nädalat veetsime seal. Ja ootasime tööd. Ozzyst contractor ütles meile, et saame viinamarju kärpima minna. Sheppartonis nad tõesti alustasid tööga. Meile meie teisel reedel seal onu ütles, et teisip alustame. Esmap helistasin ning siis onu teatas, et teatud põhjustel ei saa veel alustada ning peame veel 2 nädalat ootama. Ma saatsin ta juba mõttes kukele, aga teised ikka ajasid, et äkki saame Sheppartoni minna. Mul oli tglt peas juba mõte Berrisse tulla. Võtsin ühendust Dannyga, kes mulle aprillis ütles, et talvel saan Berrisse pakkima tulla. Tookord ei saanud ma üldse aru, mida ta jahub, eriti seda kohta, et ma saan ka tema juures elada, kui soovin. Ma olin tüüpi korra näinud. Aga lõpuks ma sain aru, et ta on contractor ning tal on sharehose. Avastsin, et ma ei olnud tema viimasele kirjale vastanud, kus ta ütles, et ma annaks teada, kui asjast huvitatud olen. Mul oli meeles, et juulis hakkab pakkimine, aga tegelikult juunist. Aga ma võtsin temaga ühendust. Tal olid kõik vajalikud inimesed olemas. Kuid pidevalt rõhutas, et ma ikka Berrisse läheksin ning siis mingi 2 nädalat ootasin. Üüri sain ka teada 100 taala nädal, mis mu arust sharehouse'i kohta on kallis. Muidugi oleneb, mis seal on, aga siiski kallis. Pluss ma ei saanud aru, kuidas tal transport organiseeritud on. Ma igatahes arvasin, et mul ei ole raha, et 2 nädalat oodata. Sel ajal olin ma veel Chilternis. Aga peale viimast Bossi teadet võtsin kindla plaani Berri poole kapata. Vaatasin, et kõige parem variant on üle Melbourne'i. Ma küll tahtsin seda linna vältida, sest seal möllas swine flue. Ma ei julenud emale öeldagi, kui tõsine see seal on. Isegi Chilternis vist oli üks juhtum. Ka avastasin ma, et Sheppartonist on odavam Meli minna, kui Chitlernist. Bossiga saime sellisele kaubale, et ta korjab meid reedel peale ning viib Sheppartoni ja millaski saame seal tööle hakata. Mul oli hea plaan, et kui tööd ei saa, siis lähen minema. Aga reedel onu contracor enam telefoni vastu ei võnud, kuigi helistasin talle miljon korda. Danny enam mu sms-ile ei vastanud, peale seda, kui teatasin, et mul on alla 100 taala alles (50 kui täpne olla). (mis oli tõsi, aga armas emme saatsis mulle kroone ning tegelikult olin sutsu paremas seisus). Kinnitust sai kahlus, et tüüp tahtis minu pealt teenida ning tööga ta mind eriti ei aita - ühe nr-i saatis, aga sealt öeldi, et nad ei vaja töölisi. Niisiis võtsin ette Berri Backpackeri. Till ütles, et üks koht on täpselt olemas:)
Ma olin suht kindel, et saan Berris tööd. Renmarki helistasin enne tegelikult, aga seal oli hostel täis, nagu ikka, kuid omanik ütles, et tööd on küll, lihtsalt elamine on probleem. Ma eriti ei tahtnud oma sõpru endaga kaasa. Südames oli paha tunne ning tegelikult ma kutsusin neid. Ma ka ütlesin, et ma ei saa garanteerida, et tööd saame. Aga nad ei tahtnud tulla. Neil oli plaan Sydneysse minna. Mulle tundus, et mina ei taha neid endaga ning nemad mind :), sest plaanisid Anthony sugulaste juures ööbida ning kui nad tööd ei saa, siis koju ära minna. Indoneesiasse kutsusid nad mind miljon korda. Vbl kunagi lähen ka. Ma ikka tundsin end pahasti, et ma nendest lahti püüan saada, kuid ma teadsin, et nad ei sobi backpackerisse (Brisbanes 2 ööd backpackeris piisas neile eluks ajaks) ja nemad teadsid seda ise ka. Kuid kui meil reisiplaanitamiseks läks, siis ma kogesin uuesti, kui raske on nendega majandada ning mul oli kergendus, et nad otsustasid Sydneysse minna. Syndeys nad tööd ei saanud, Anthony läks lõpuks Adelaide'i (kuhu nad minna ei tahtnud, kuigi seal tööd oli, viinamarjade kärpimine, aga pagana külm on, ning näpud jäävad krõnksu ning enam sirgeks ei lähe. Töö on raske ning raha ei ole väga hea.). Jenny ja Akhun läksid Newcastle
Viimasel õhtul, kui ma veel seal olin, reedel, siis Akhun küsis minu käest mitu korda, et mida mina arvan, kas nad peaksin Alburysse hommikuse või kella 4se rongiga minema (sealt edasi Syneysse)? Ja mina küsisin vastu: "Mis kell teil rong läheb?". Alguses korralikku vastust ei saanud, aga siis tuli välja, et nad ei tea. Neil oli plaan kohale vajuda ning siis rongipilet osta. Ma ei suutnud uskuda, Brisbanes me juba kogesime, et rong võib ka täis olla ja neile see ikka kohale ei jõudnud. Küsisin Akhuni käest, miks ta seda varem mulle ei öelnud, ma käisin netis enne, oleksin saanud ju järgi vaadata. Helistasin nende eest Countrylinki. Laupäevaks tahtsid piletit, nii et öö sõidavad. Ajasin kõik korda, bronnisin piletid, tuli välja, et laupäeval on Albury rongijaam üldsegi suletud ning mingit piletit sealt ei saa. Kui kõne lõpetasin, siis küsis Jenny, kas pühapäeval ei saa minna? Äkki ma saan vahetada, et neile parem tegelikult, kui nad pühapäeval lähevad. Siis mul hakkasid kõrvad vilisema. Puiklesin ühte ja teistpidi ja lõpuks nad otsustasid, et laupäeval lähevad, sest piletivahetamine maksab (ma ei tea, kas tol hetkel oleks maksnud, aga mul oli neist kopp nii ees kui ees).
Laupäeval istusin Chilternis rongi ja kimasin Meli poole. Meli rongi-bussijaamas oli mul 2h aega. Istusin kogu aja jaamas, süüa nt Macist ei julenud - swine flue pärst. Ma sain aru, et edasi lähen ka rongiga, ja ma tegelikult juba muretsesin, kuidas ma oma kodinatega Adelaide'is rongijaamast bussijaama saan, aga tuli välja, et bussiga lähen hoopis. Põhimõtteliselt ostsin rongipileti, aga vist kui inimesi ei ole piisavalt, siis topitakse nad ühe teise firma bussi ning pilet on sama. 40 taala vist maksis pilet. Tüüpidel, kes otse selle bussifirma teenust kasutasid, nende pilet oli kas 60 või 90 (ma enam ei mäleta) ja nad olid väga õnnelikud, et odavalt saadud. Ma olin siis muidugi väga õnnelik:D
teisipäev, 7. juuli 2009
Tee Brissist (QLD) Chilterni (VIC)
Brisbanes jätsin kahjuks hüvasti Kurumiga, kes läks tagasi Jaapani. Tervislikud põhjused - vaja külastada sealset hiinameditsiini haiglat. Nüüdseks on tal haiglas käidud ning 15 juuli tuleb tagasi - maabub Carinsis.
Mina jätkasin reisi oma Indoneesia sõpradega (Anthony ning Jenny ja Akhun). Nüüd ma tean, mis tunne on lastega reisida :). Miljon korda ajasid mul karvad turri, aga noh, see-selleks. Ma räägin nendest pikemalt nagunii hiljem.
Brisbanes astusime esmaspäeval 15:15 bussi peale ning überistumine Melbourne'i rongi peale toimus Sydney lähedal Casinos (kohanimi :)) Esmap õhtul sai mingis X kohas buss rongi vastu vahetatud. Lõppkokkuvõttes läks kõik ilusti. Rong jäi Casinosse üle poole tunni hiljaks (teisipäeva hommik), nii et meil oli vaja ainult 20 min oodata. Õnneks oli kogemusest teadsin, et pagasitädile tuleb öelda, et pagasit soovime sihtkohas kätte saada, muidu oleks küll jamaks läinud. Casinos oli väga tihe rongiliiklus ning meie rong peatus täpselt nii kauaks, kui palju aega oli vaja inimestel pealeminekuks, ehk mõned minutid. Teadetetahvlile tuli info rongi väljumise kohta 5 min enne väljumist, enne oli lihtsalt tekstiriba, et sellelt plarvormilt väljub ka Melbournei rong. Ahjaa. Rongipiletid :) Alguses ostsime piletid Mel-i, ning õhtul Boss avastas, et me kindlasti peame Sheppartoni asemel Chilterni minema. Ehk siis sama Mel'i rong, aga Alburys läheme maha ning siis bussiga Chilterni, mis asub Victorias. Järgmisel hommikul tegin kiire googeldamise ning avastasin, et rongipileti Alburysse on odavam. Piletid saime vahetatud, see lõbu läks mulle 11 taala maksma, aga lõppkokkuvõttes võitsin tunduvalt rohkem (numbriliselt nüüd enam ei mäleta), sest Meli oleksime me täpselt nii hilja jõudnud, et mitte midagi ei oleks enam ei Sheppartoni ega Chilterni läinud ning öö oleksime pidanud kuskil Melis veetma. Pool tundi enne bussi väljumist mõtles boss, et me võiksime ikkagi Sheppartoni minna, ma teatasin selle peale, et enam pileteid vahetada ei saa! urrr
Kõik me 4 elasime 2eäevase sõidu kenasti üle. Ning isegi Akhun jäi elama, kuigi tal oli algusest peale suur hirm, et kuidas tema rongis süüa saab. Poodi ju teepeal minna ei saa ning süüa teha ei saa ja rongitoit talle ei istu. Ma alguses pidin perseli kukkuma, kui ta sellest nii suure nr-i tegi. Aga noh, inimesed on erinevad. Lihtsalt kummaline oli - mu jaoks kõigest 2 päeva. Ja ma ise reisides eriti ei söö, tavaliselt tassin üle poole koju tagasi.
Alburysse jõudsime teisipäeva õhtul. Mingi 4ja aeg. Pagas oli ok. Bussipilet Chilterni maksis 4.60. Ma alguses ei suutnud uskuda, kõigest 4.60. :) Ma olin valmis kõvasti rohkem maksma :) Aga noh, mulle sobis. Bussi saime mõnda aega oodata, külm oli. Tegelikult sõidab seda liini rong, aga neil on mingi uus süsteem, mida nad ehitavad, asja mõte on see, et uued rööpad pannakse, nii et Victoria rongid ei saa NSW osariiki sõita. Selle koha pealt on Austraalia kummaline. See on nagu 1 riik, aga tegelikult osariigid väga-väga võistlevad omavahel nin praktiliselt on need nagu omaette riigid. Seda rööpa-asja mu mõistus igatahes küll ei võta. Kuna meil olid asendusbussid, siis olenemata sellest, et selline "uus" kord on käigus juba novembrist, ei ole bussidel mingit nr-it, sa lihtsalt pead iga jumala bussijuhi käest küsima, et kas Chilterni saab?
Meie buss lõpuks tuli - siis kui mina oli WCs. Sõbrad mul tublisti küsisid ise, "Kas Chilterni saab?". No ja kui ma bussi juurde jõudsin, siis käis jaamatädi ning bussijuhi vahel lõõpimine, et "need eriti inglise keelt ei räägi..." see oli esitatud tüüpilise ozzy naljana, ehk minu jaoks ei tundunud see tol hetkel üldse naljakas ja aru ma ei saanud, miks oli vaja sellise jubeda kõva häälega naerda. Aga mu kurjast pilgust ning inglise keelest piisas. Bussi väljumiseni oli veel aega ning ma pidin seda ozzy-huumorit veel tükk aega kannatama. Teised läskid WCsse ning bussijuhi põhihuumor seisnes selles, et tal oli vaja hirmsasti neid väljamaa inimesi jooksmas näha. Alguses mõtles bussi teise koha peale ajada, aga piirdus sellega, et pani bussi vara tööle ning jättis mulje, et hakkab sõitma. Iseenesest hea nali, aga jällegi ozzzy esitusviis ja ma lihtsalt vaatasin, et no on inimesed!
Karavanpargi omanik see-eest oli väga-väga lahke mees. Tõsiselt kena inimene. Ning mul on hirmus kahju, et Anthony üle 100 taalase mikrouuni õhku lasi, kui üritas seal koorega muna 7 min keeta. Ta tahtis tegelikult uue mikrouuni osta, kui tööd saame, aga tööd me ei saanud ning lõpuks me ei maininud omanikule midagi. Südames on siiralt kahju, sest ta oli nii lahke mees. Ma olin sel rumalal hetkel väljas, teises hoones. Ega ma muidu ei oleks teadnud, et koorega muna ei tohi mikrouuni panna, aga üks inglise poiss tegi Echucas sama asja, kuid ta õnneks pani ainult paar minutit ning muna lõhkes köögis (terve köök oli muna täis). Aga nii juhtub, kui inimesel võõras tehnika käes. Kummaline on see, et Bundabergi motellis, enne kui mind ja Kurumit seal ei olnud, siis nad kogu aeg hädaldasid, et nad ei saa süüa teha, sest pliiti ei ole. No ja siis tulime meie, vaaritasime mikrouuniga süüa teha, keetsime riisi, muna (kooreta :) koos nuudlitega) jne. Täitsa normaalne söök, backpackerile :P. Inimestele jääb mulje, et mikrouuni võib kõike panna. Ma ise kuulun ka selliste inimeste hulka, aga sellest ma kõva häälega ei räägi, ainult sosinal :D.
Karavanpark oli odav ning väga kena. Saime karavani, millel on juurde-ehitatud 2 tuba. Kõik oli väga kena, ainuke asi, et väga külm oli. "Toa" seinad on põhimõtteliselt papist, mingit kütet ei ole ja temp vähemalt öösel oli 10 kraadi. Päeval üle 16-17 ei läinud. Selline paras sügis.
Karavanist täpsemalt ehk homme. Day off!!
Mina jätkasin reisi oma Indoneesia sõpradega (Anthony ning Jenny ja Akhun). Nüüd ma tean, mis tunne on lastega reisida :). Miljon korda ajasid mul karvad turri, aga noh, see-selleks. Ma räägin nendest pikemalt nagunii hiljem.
Brisbanes astusime esmaspäeval 15:15 bussi peale ning überistumine Melbourne'i rongi peale toimus Sydney lähedal Casinos (kohanimi :)) Esmap õhtul sai mingis X kohas buss rongi vastu vahetatud. Lõppkokkuvõttes läks kõik ilusti. Rong jäi Casinosse üle poole tunni hiljaks (teisipäeva hommik), nii et meil oli vaja ainult 20 min oodata. Õnneks oli kogemusest teadsin, et pagasitädile tuleb öelda, et pagasit soovime sihtkohas kätte saada, muidu oleks küll jamaks läinud. Casinos oli väga tihe rongiliiklus ning meie rong peatus täpselt nii kauaks, kui palju aega oli vaja inimestel pealeminekuks, ehk mõned minutid. Teadetetahvlile tuli info rongi väljumise kohta 5 min enne väljumist, enne oli lihtsalt tekstiriba, et sellelt plarvormilt väljub ka Melbournei rong. Ahjaa. Rongipiletid :) Alguses ostsime piletid Mel-i, ning õhtul Boss avastas, et me kindlasti peame Sheppartoni asemel Chilterni minema. Ehk siis sama Mel'i rong, aga Alburys läheme maha ning siis bussiga Chilterni, mis asub Victorias. Järgmisel hommikul tegin kiire googeldamise ning avastasin, et rongipileti Alburysse on odavam. Piletid saime vahetatud, see lõbu läks mulle 11 taala maksma, aga lõppkokkuvõttes võitsin tunduvalt rohkem (numbriliselt nüüd enam ei mäleta), sest Meli oleksime me täpselt nii hilja jõudnud, et mitte midagi ei oleks enam ei Sheppartoni ega Chilterni läinud ning öö oleksime pidanud kuskil Melis veetma. Pool tundi enne bussi väljumist mõtles boss, et me võiksime ikkagi Sheppartoni minna, ma teatasin selle peale, et enam pileteid vahetada ei saa! urrr
Kõik me 4 elasime 2eäevase sõidu kenasti üle. Ning isegi Akhun jäi elama, kuigi tal oli algusest peale suur hirm, et kuidas tema rongis süüa saab. Poodi ju teepeal minna ei saa ning süüa teha ei saa ja rongitoit talle ei istu. Ma alguses pidin perseli kukkuma, kui ta sellest nii suure nr-i tegi. Aga noh, inimesed on erinevad. Lihtsalt kummaline oli - mu jaoks kõigest 2 päeva. Ja ma ise reisides eriti ei söö, tavaliselt tassin üle poole koju tagasi.
Alburysse jõudsime teisipäeva õhtul. Mingi 4ja aeg. Pagas oli ok. Bussipilet Chilterni maksis 4.60. Ma alguses ei suutnud uskuda, kõigest 4.60. :) Ma olin valmis kõvasti rohkem maksma :) Aga noh, mulle sobis. Bussi saime mõnda aega oodata, külm oli. Tegelikult sõidab seda liini rong, aga neil on mingi uus süsteem, mida nad ehitavad, asja mõte on see, et uued rööpad pannakse, nii et Victoria rongid ei saa NSW osariiki sõita. Selle koha pealt on Austraalia kummaline. See on nagu 1 riik, aga tegelikult osariigid väga-väga võistlevad omavahel nin praktiliselt on need nagu omaette riigid. Seda rööpa-asja mu mõistus igatahes küll ei võta. Kuna meil olid asendusbussid, siis olenemata sellest, et selline "uus" kord on käigus juba novembrist, ei ole bussidel mingit nr-it, sa lihtsalt pead iga jumala bussijuhi käest küsima, et kas Chilterni saab?
Meie buss lõpuks tuli - siis kui mina oli WCs. Sõbrad mul tublisti küsisid ise, "Kas Chilterni saab?". No ja kui ma bussi juurde jõudsin, siis käis jaamatädi ning bussijuhi vahel lõõpimine, et "need eriti inglise keelt ei räägi..." see oli esitatud tüüpilise ozzy naljana, ehk minu jaoks ei tundunud see tol hetkel üldse naljakas ja aru ma ei saanud, miks oli vaja sellise jubeda kõva häälega naerda. Aga mu kurjast pilgust ning inglise keelest piisas. Bussi väljumiseni oli veel aega ning ma pidin seda ozzy-huumorit veel tükk aega kannatama. Teised läskid WCsse ning bussijuhi põhihuumor seisnes selles, et tal oli vaja hirmsasti neid väljamaa inimesi jooksmas näha. Alguses mõtles bussi teise koha peale ajada, aga piirdus sellega, et pani bussi vara tööle ning jättis mulje, et hakkab sõitma. Iseenesest hea nali, aga jällegi ozzzy esitusviis ja ma lihtsalt vaatasin, et no on inimesed!
Karavanpargi omanik see-eest oli väga-väga lahke mees. Tõsiselt kena inimene. Ning mul on hirmus kahju, et Anthony üle 100 taalase mikrouuni õhku lasi, kui üritas seal koorega muna 7 min keeta. Ta tahtis tegelikult uue mikrouuni osta, kui tööd saame, aga tööd me ei saanud ning lõpuks me ei maininud omanikule midagi. Südames on siiralt kahju, sest ta oli nii lahke mees. Ma olin sel rumalal hetkel väljas, teises hoones. Ega ma muidu ei oleks teadnud, et koorega muna ei tohi mikrouuni panna, aga üks inglise poiss tegi Echucas sama asja, kuid ta õnneks pani ainult paar minutit ning muna lõhkes köögis (terve köök oli muna täis). Aga nii juhtub, kui inimesel võõras tehnika käes. Kummaline on see, et Bundabergi motellis, enne kui mind ja Kurumit seal ei olnud, siis nad kogu aeg hädaldasid, et nad ei saa süüa teha, sest pliiti ei ole. No ja siis tulime meie, vaaritasime mikrouuniga süüa teha, keetsime riisi, muna (kooreta :) koos nuudlitega) jne. Täitsa normaalne söök, backpackerile :P. Inimestele jääb mulje, et mikrouuni võib kõike panna. Ma ise kuulun ka selliste inimeste hulka, aga sellest ma kõva häälega ei räägi, ainult sosinal :D.
Karavanpark oli odav ning väga kena. Saime karavani, millel on juurde-ehitatud 2 tuba. Kõik oli väga kena, ainuke asi, et väga külm oli. "Toa" seinad on põhimõtteliselt papist, mingit kütet ei ole ja temp vähemalt öösel oli 10 kraadi. Päeval üle 16-17 ei läinud. Selline paras sügis.
Karavanist täpsemalt ehk homme. Day off!!
pühapäev, 24. mai 2009
Brisbane - see juhtus jälle!!!
Eile saabusime Brissi. Otsustasime ületee toidupoodi Coles'i minna. Alguses ei saanud aru, miks uksed lahti ei läinud, aga siis tuli mingi tädi ütlema, et suletud on. Kell oli 17:05!!! Laupäeval! Appiii. Üritasin rahulikuks jääda ning küsida, mis kellani linnas lahti on (mäletasin, et seal midagi oli kauem lahti), sellepeale vastas tädi: "Homme oleme avatud jälle!". "Meil on täna süüa vaja!!!!" Äärepealt oleksin talle küüntega näkku hüpanud, õnneks päris ei röökinud, aga väga viisakas ka olla ei suutnud. Nii loll vastus mu küsimusele! Eriti minu jaoks, kes ma päev otsa süüa ei tahtnud ning nüüd hakkas kõht tasapisi tühjaks minema.
Aga see juhtus jälle! Jälle jalutasin nukralt Hungy Jacki poole...
Aga see juhtus jälle! Jälle jalutasin nukralt Hungy Jacki poole...
Lahkumine Bundabergist
Rõõmusõnumeid nii palju, et esiteks tulin ma Bundabergist tulema ning teiseks sain oma rahad Tina käest kätte. Mu arust ta maksis isegi rohkem. Aga see-eest teise tädi käest ei ole ma midagi saanud. Kardetavasti ei saa ka, läks metsa mul see 2 päeva.
Hetkel olen otsapidi Brisbanes. Väga masendav oli siia tagasi tulla. Rongiga lähme Melbourne'i - rongiga sellepärast, et kõigil on nii palju tavaari, et ei jaksa seda lennuki ülekaalu maksta. Kuigi nüüd arvutades, kuna me jõuame nii hilja Meli, et enam see õhtu Sheppartoni minna ei saa, siis peame öö Melis olema, tuleb lõppkokkuvõttes tegelikult sama välja. vbl lennukiga on sutsu kallim, aga samas saaks mõne tunniga kohale. Sõitmas koos minuga on inimesed Indoneesiast. Äraütlemata huvitavad tegelased on need. Kahel neist on passis "Full name" ainult eesnimi, st neil ei olegi perekonnanime. Tegelikult neil midagi ikkagi on, aga nö "inglise keeles" ei ole, või mis iganes põhjus see ka ei oleks. Passis on igatahes ainult eesnimi. Ja nii nad siis rändavad Jenny ja Agust. Kolmas vend on Anthony. Tema on paar aastat noorem ning uue ajastu mees ning temal on isegi perekonnanimi olemas! Eks me kõik arene! :)
Kurumi sõidab kahjuks Jaapanisse. Tasapisi vist hakkab mõtlema, kas tahabki siia tagasi tulla, eriti kui mina Kanada juttu ajama hakkasin.
Ei, ma pean ikka oma indoneesia sõpradest rääkima! :) Nad on lihtsalt nii erilised. Muidugi on neil "student-"visa ehk kunagi Sydneys käisid nad koolis ka, aga nüüd enam mitte ning iga päevaga saavad neist rohem ja rohkem mustad immigrandid. Aga peaks ütlema, et nagu väga paljudki teised mustad immigrandid, igatsevad nemadki taga oma kodu. Ainult raha pärast siia tuldi. Kodus oli elu ilus, rügama ei pidanud või noh vietamis peab rügama ka, aga inimeste pettumus on suur, kui nad avastavad, et peavad siin samamoodi rügama.
Vahepeal ikka Kurumiga mõtleme, et kuidas me ikkagi nende mustade immigrantidega kokku sattusime. Nad on toredad inimesed, st inimesed nagu inimesed ikka... lihtsalt teistsugused kui mina :) Bundabergis ma vaikselt hakkasin rääkima, et laup võiks minema minna, aga asja kaaludes leidsime Ku-ga, et odavam on Bundy-sse jääda ning siis esmap varahommikul rongiga Brissi ning lennukiga Meli. Aga mu sõbrad Indoneesiast otsustasid reede õhtul, et me nüüd läheme laupäeval Brissi. Ei olnud meil ei elamist ega midagi broneeritud ega vaadatud. Neid ennast kodus ei olnud, helistasid Ku-le. Ootasin 45 min motellis, et nendega vaielda, aga kopp sai ette ning läksin sõpradega Malaisiast (mustad immigrandid loomulikult:)) baari jooma. Tglt oli baarist diskoteek saanud ning mina olin seal miniseelikutes tšikkide kõrval oma T-särgiga sutsu imelik.. vist. Who cares! I don't! :D Sain jälle tasuta õlut ja elu oli ilus:) Seekord pidasin piiri, või vähemalt üritasin, sest eelmine kord poisid järgmine päev mitu korda mainisid, et ma joon nii palju. No janu oli noh!!! :D Purju kah ei jäänud, nii et ei olnud hullu midagi. Ei, toredad poisid on. Tantsu sai, juua sai, süüa sai, nii et tore õhtu oli. Mingi kolmest sain magama. 5st oli äratus, et jõuaks asju pakkida.
Hommikul ärkasin ilge peavaluga. Need 2 smirnoffikoksi vist ei olnud hea mõte:) No nii paha oli olla. Päev otsa midagi ei söönud. Rongisõidu ikka elasin kuidagimoodi üle.
Teepeal hakkasin ma rongiga Meli mineku peale mõtlema. Ma küll üritan oma kotti iga kord kergemaks saada, aga mitte kunagi see ei õnnestu. Rongiga on kergem. Esiteks on 2 kotti lubatud check-ini anda. Ning ülejäänud kodinad võid endaga rongi kaasa võtta. Mingid piirid ikka on, aga üldiselt keegi kotti välja ei viska. Lihtsalt check-in kott ei tohi kunagi üle 20kg olla.
Saabusime Brissi. Kõik vaatsid minu otsa ning küsisid "Mis me nüüd siis teeme?" Siis ma enam ei saanud aru. Üldse ei saanud aru. Kuidas inimesed saavad niimoodi elada. Mu jaoks, kes ma alati kuskile sõites uurin välja ka järgmise peatuse/tänava nime, juhul kui ma äkki mööda sõidan, planeerin niipalju ette kui võimalik, on see ülemõistuse. Korra Bundys olid nad odavat hostelit maininud hiinalinnas, aga see on kaugel ja mu jaoks kõlab väga halvasti. Ja nüüd nad ootasid minu plaani. Ma ei saanud neist lihtsalt aru! Aga kaine mõistus ütles, et Bundy motelli omanik hakkas juba liialt kahltustama, et meid elab 3e inimese asemel 4ses toas 6 inimest ning zucchini farmer oli lõpuks, nädal aega hiljem, neile caravan-parki koha sebinud, kuid teised ei tahtnud enam sinna orjaks tööle minna. Raha ta ka ei maksa, kui otsustad ära minna. Nii, et tglt oli meil sealt nagunii vaja vehkat teha. Motelli omanik oleks meilt kõvasti kaseerinud, kui oleks avastanud, et meid seal tõesti 6 on!
Minu plaan oli tšekata, millal läheb rong Meli ning vlb sealt samast kaabet uuesti tõmmata. Aga kahjuks oli infoputka kinni. Kell oli 14:50 laupäeval. Ja kogu info oli kinni. Küll jooksutati mind ühest kohast teise, aga kõik olid lihtsalt kinni. Ai ma vihastasin jälle austraalia peale! :) Mis meil siis muud üle jäi kui hostelit otsima. Võtsime mu vana hosteli kõrvalt ühe odavama Cloud 9- Ku-le oli keegi öelnud, et see on hea ja odav. Võib öelda, et see on siiani minu kõige hullem ööbimispaik, ja üldsegi mitte tegelikult odav, lihtsalt odavam kui City BP. Rokane, kole, ööse kell 3 otsustasid mingid eid terve toa üles ajada, meelega karjusid ja räuskasid. Hommikul tegi üks tibi enda voodi täis, rõve kusehaise oli toas. RÕÕVEEE. Ja tibi elas minu all ning ma üritasin seal oma asjadega tegeleda. Kuigi midagi söönud ei olnud, ikka tahtis üles visata.
Hommikul vara lippasime infopunkti, aga kahjuks oli ainult 2 vaba kohta jäänud. Meil oli 4 vaja. Nii et esmaspäev siis. Homme.
Hetkel olen otsapidi Brisbanes. Väga masendav oli siia tagasi tulla. Rongiga lähme Melbourne'i - rongiga sellepärast, et kõigil on nii palju tavaari, et ei jaksa seda lennuki ülekaalu maksta. Kuigi nüüd arvutades, kuna me jõuame nii hilja Meli, et enam see õhtu Sheppartoni minna ei saa, siis peame öö Melis olema, tuleb lõppkokkuvõttes tegelikult sama välja. vbl lennukiga on sutsu kallim, aga samas saaks mõne tunniga kohale. Sõitmas koos minuga on inimesed Indoneesiast. Äraütlemata huvitavad tegelased on need. Kahel neist on passis "Full name" ainult eesnimi, st neil ei olegi perekonnanime. Tegelikult neil midagi ikkagi on, aga nö "inglise keeles" ei ole, või mis iganes põhjus see ka ei oleks. Passis on igatahes ainult eesnimi. Ja nii nad siis rändavad Jenny ja Agust. Kolmas vend on Anthony. Tema on paar aastat noorem ning uue ajastu mees ning temal on isegi perekonnanimi olemas! Eks me kõik arene! :)
Kurumi sõidab kahjuks Jaapanisse. Tasapisi vist hakkab mõtlema, kas tahabki siia tagasi tulla, eriti kui mina Kanada juttu ajama hakkasin.
Ei, ma pean ikka oma indoneesia sõpradest rääkima! :) Nad on lihtsalt nii erilised. Muidugi on neil "student-"visa ehk kunagi Sydneys käisid nad koolis ka, aga nüüd enam mitte ning iga päevaga saavad neist rohem ja rohkem mustad immigrandid. Aga peaks ütlema, et nagu väga paljudki teised mustad immigrandid, igatsevad nemadki taga oma kodu. Ainult raha pärast siia tuldi. Kodus oli elu ilus, rügama ei pidanud või noh vietamis peab rügama ka, aga inimeste pettumus on suur, kui nad avastavad, et peavad siin samamoodi rügama.
Vahepeal ikka Kurumiga mõtleme, et kuidas me ikkagi nende mustade immigrantidega kokku sattusime. Nad on toredad inimesed, st inimesed nagu inimesed ikka... lihtsalt teistsugused kui mina :) Bundabergis ma vaikselt hakkasin rääkima, et laup võiks minema minna, aga asja kaaludes leidsime Ku-ga, et odavam on Bundy-sse jääda ning siis esmap varahommikul rongiga Brissi ning lennukiga Meli. Aga mu sõbrad Indoneesiast otsustasid reede õhtul, et me nüüd läheme laupäeval Brissi. Ei olnud meil ei elamist ega midagi broneeritud ega vaadatud. Neid ennast kodus ei olnud, helistasid Ku-le. Ootasin 45 min motellis, et nendega vaielda, aga kopp sai ette ning läksin sõpradega Malaisiast (mustad immigrandid loomulikult:)) baari jooma. Tglt oli baarist diskoteek saanud ning mina olin seal miniseelikutes tšikkide kõrval oma T-särgiga sutsu imelik.. vist. Who cares! I don't! :D Sain jälle tasuta õlut ja elu oli ilus:) Seekord pidasin piiri, või vähemalt üritasin, sest eelmine kord poisid järgmine päev mitu korda mainisid, et ma joon nii palju. No janu oli noh!!! :D Purju kah ei jäänud, nii et ei olnud hullu midagi. Ei, toredad poisid on. Tantsu sai, juua sai, süüa sai, nii et tore õhtu oli. Mingi kolmest sain magama. 5st oli äratus, et jõuaks asju pakkida.
Hommikul ärkasin ilge peavaluga. Need 2 smirnoffikoksi vist ei olnud hea mõte:) No nii paha oli olla. Päev otsa midagi ei söönud. Rongisõidu ikka elasin kuidagimoodi üle.
Teepeal hakkasin ma rongiga Meli mineku peale mõtlema. Ma küll üritan oma kotti iga kord kergemaks saada, aga mitte kunagi see ei õnnestu. Rongiga on kergem. Esiteks on 2 kotti lubatud check-ini anda. Ning ülejäänud kodinad võid endaga rongi kaasa võtta. Mingid piirid ikka on, aga üldiselt keegi kotti välja ei viska. Lihtsalt check-in kott ei tohi kunagi üle 20kg olla.
Saabusime Brissi. Kõik vaatsid minu otsa ning küsisid "Mis me nüüd siis teeme?" Siis ma enam ei saanud aru. Üldse ei saanud aru. Kuidas inimesed saavad niimoodi elada. Mu jaoks, kes ma alati kuskile sõites uurin välja ka järgmise peatuse/tänava nime, juhul kui ma äkki mööda sõidan, planeerin niipalju ette kui võimalik, on see ülemõistuse. Korra Bundys olid nad odavat hostelit maininud hiinalinnas, aga see on kaugel ja mu jaoks kõlab väga halvasti. Ja nüüd nad ootasid minu plaani. Ma ei saanud neist lihtsalt aru! Aga kaine mõistus ütles, et Bundy motelli omanik hakkas juba liialt kahltustama, et meid elab 3e inimese asemel 4ses toas 6 inimest ning zucchini farmer oli lõpuks, nädal aega hiljem, neile caravan-parki koha sebinud, kuid teised ei tahtnud enam sinna orjaks tööle minna. Raha ta ka ei maksa, kui otsustad ära minna. Nii, et tglt oli meil sealt nagunii vaja vehkat teha. Motelli omanik oleks meilt kõvasti kaseerinud, kui oleks avastanud, et meid seal tõesti 6 on!
Minu plaan oli tšekata, millal läheb rong Meli ning vlb sealt samast kaabet uuesti tõmmata. Aga kahjuks oli infoputka kinni. Kell oli 14:50 laupäeval. Ja kogu info oli kinni. Küll jooksutati mind ühest kohast teise, aga kõik olid lihtsalt kinni. Ai ma vihastasin jälle austraalia peale! :) Mis meil siis muud üle jäi kui hostelit otsima. Võtsime mu vana hosteli kõrvalt ühe odavama Cloud 9- Ku-le oli keegi öelnud, et see on hea ja odav. Võib öelda, et see on siiani minu kõige hullem ööbimispaik, ja üldsegi mitte tegelikult odav, lihtsalt odavam kui City BP. Rokane, kole, ööse kell 3 otsustasid mingid eid terve toa üles ajada, meelega karjusid ja räuskasid. Hommikul tegi üks tibi enda voodi täis, rõve kusehaise oli toas. RÕÕVEEE. Ja tibi elas minu all ning ma üritasin seal oma asjadega tegeleda. Kuigi midagi söönud ei olnud, ikka tahtis üles visata.
Hommikul vara lippasime infopunkti, aga kahjuks oli ainult 2 vaba kohta jäänud. Meil oli 4 vaja. Nii et esmaspäev siis. Homme.
reede, 15. mai 2009
Brisbane ja Bundaberg
Hahahaaaa. Kõige ilusam asi Brisbanes oli see, kui me neljakesi (mina, Kurumi, Annela ja Marko) randa Surfers Paradise'i läksime :D Üheõnaga minu jaoks täiesti mõttetu linn. Ei pakkunud mingeid suuri emotsioone. Aga rand oli ääägeeee!!! :D (Rongil oli veel tee peal mingi jama, nii et me läksime sinna mingi 3h ja istusime 3x ümber). Loomulikult tekitasin vetelpäästjates elevust, aga ära ei uppunud, kuigi njah, kaugele ujusin ning korra laintes hulpides sattusin omadega ripile liiga lähedale. Aga mulle väga meeldis. Mingi kuri taim/elukas kõrvetas või mida iganes tegi, aga dušši alt läbi ning asi korras :D
Aga njah, Brisbane. Kui Melis kõigil seda sõna kuuldes silmad särama läksid, siis linna nähes ma neist küll aru ei saanud. Linn ise ei ole midagi erilist, linnas sees ei ole midagi teha. Poed pannakse ka nii pagana vara kinni. Selle koha pealt oli väike Echuca küll üle kõige - ööse 12ni olid mõlemad toidupoed lahti! Siin pandi hiljemalt 9st kinni ning pühade aeg loomulikult ei tehtud üldse lahti. Ja mina sattusin sinna reedel, Suurel Reedel ning õhtul otsustasin poodi söögi järgi minna, pärast seda, kui just olin linnast tagasi tulnud. Oi küll ma olin tige, kui avastasin, et kuskilt süüa ei saa. Roomates otsisin Maci:D Õnneks leidsin "Hungry Jack'i", see poole parem kui Mac :D
Brisbane's proovisin kontoritööd saada - ei õnnestunud. Läksin ukselt-uksele elektrit müüma :D Hahaaa Õnneks olid seal ka Annela ja Marko. Annela müüs päris hästi. Mina olin muidugi sitt, mis sitt. Päris palju mõjutas minu kehva "karjääri" ka see, et meid koolitati olema kuri. St pead olema hästi jäme, käratad inimesele peale "too oma elektri arve!" (seda oli selleks vaja, et näidata, kui üle nad maksavad). Aga mina oma blondi peaga nüüd küll kuri välja ei näe, no ja ma ei julenud siis naeratada ega midagi. 2x olid mul head päevad - siis kui ma olin mina ise ning mul oli hästi hea tuju. Ükspäev oli kohe eriti hea päev, see oli siis, kui mulle ühest teisest kohast helistati, et tule homme intervjuule. Oi, ma olin niiii õnnelik, keksisin ringi ja särasin seal ning tegin müüke :D Aga seda teist kohta ma ikkagi ei saanud :S Väga kahju. 30 taala tunnis jäi saamata :D Pole hullu, nad kasutavad projektihaldamisproget "Primavera", millest mina midagi enne kuulnud polnud (kui sõnumi sain, siis arvasin, et tädi pakub mulle mingit tantsija tööd - "primavera" kõlas täpselt sellisena mulle :D), aga ma ütlesin, et olen seda kasutanud :P Peale seda muidugi, kui ma olin päev otsa inimeste uksi kulutanud ning lõpuks välja mõtlesin, et PRIMAVERA oli sõnumis suurte tähtedega ning vbl on see arvutiproge. Õhtul netist sain sellele kinnitust :D
Aga tglt oli see tore töökogemus, see ukselt-uksele müümine. 2 nädalat ma seda tegin. Lõpp oli hea:D Siis mul oli hea tuju - viimased päevad. Kõige hullemad olid tegelikult hommikud - see, kuidas sulle ülevalt ikka ajusid nussiti "laulame nüüd kõik koos - me teeme täna 200". Ning siis onu seletas, et koju võite jääda ainult siis, kui suremas olete ning siis peate ka arstitõendi tooma (fakk, ise maksavad tükitöö pealt!). No ja siis ronisid need haiged tööle ning mina sain endale mingi rõveda nohu-köha. Nüüd võtan antibiotsi. Toredad inimesed olid toredad, vahel pakkusid õlut ja tegid nalja. Esimesel päeval oli üks tüüp eriti tore. Ta ütles nii ilusti, et ta ei tea oma elektrist midagi ja ta lihtsalt ei taha vahetada ning naeratas nii ilusti (mu muidugi püüdsin õpetuse järgi kuri olla, aga ei pidanud vastu ja naeratasin). No ja muidugi ma ütlesin "okay". Selle peale tüüp küsis, kas ma äkki tahaks mahla või midagi, ei taht aga ülesin jaaa. Ja onu tuli tagasi mahla ning 10ne taalaga :D See on sama raha, mis ma oleks müüki tehes saanud :D Siis ma olin õnnelik:D. Aga Isegi mitte toredad inimesed olid ägedad. Aga need hommikud, oh need hommikud. Ja Himanshu, kes on Indiast pärit ning oli meie grupijuht, oh ta nii nautis Boss olemist ja "get out!!!" käratamist, kui me objektile jõudsime. Aga lõpus ta oskas viisakas ka olla, kui ma 1x ei saanud aru, et käratus "it's your place" tähendas, et mina pean välja minema, ning ma turtsudes ebaviisaka tooniga teatasin, sry, ma ei teadnud, et mu nimi on "YOU". Ning siis bussiukse nii kõvasti kinni lõin, et buss kõikus ja kõik jummala ehmusid :D Hahaaa Tglt see tõesti ei olnud planeeritud :D. Päris lõpus, kui ma ütlesin, et ma nüüd ikkagi minema lähen, siis ta ei rääkinud minuga enam :D:D. Oeh, aga töö ise võttis väga läbi. Väsitas nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õhuks olid nii väss, et vahel lihtsalt tuli lambist paar pisarat silma. Aga nüüd on see läbi!!!!!
Nüüd olen ma Bundabergis! :DD HAhaaaa Kohas, kuhu ma lubasin mitte kunagi tulla, sest siin ei ole midagi head. See on veeeel naljakam. Põhimõtteliselt elan ja töötan koos Aasia illegaalidega. Ükspäev oleks peaaegu dayoff olnud sellepärast, et immigratisoonivennad käisid ringi ning kõik töölised olid redus, osad ka arreteeriti. Meile pakkimis-shedi tulid ka. Aga õnneks me ei olnud jõudnud veel alustada. Minu jaoks oli see naljakas, kuidas kõik töölised ükshaaval ära kadusid ja ma mingi hetk avastasin, et ma jummala üksi seal, kedagi kuskil ei ole :D Aga nende jaoks on see elu. 1 paar Taist, hästi toredad inimesed tegelikult, elan ka nendega samas majas, neil on kodus 2 väikest last, mees on olnud siin aasta, naine 2 kuud. Ja ema ei näe oma lapsi nüüd võib-olla 2 aastat (tal on student-visa, aga koolis ei käi). Mu jaoks on see ülemõistuse. Ning see, kuidas nad farmeri lastega mängivad..... Näha, et igatsevad. Nii kurb. Kui need immigratsiooni vennad tulid, siis mees Daniel, see pani kohe metsa, aga naine võttis farmeri lapse sülle ning kõndis rahulikult maja taha. Sutsu hiljem hakkasid nad puu taga palli mängima - meenutas filmi (sõjafilmi), kus näideldaks, et kõik on ilus ja rahulik, aga tglt ... nad mängisid puu taga ning keegi ei näinud, kes mängivad. Kui immigratisoonikutid ära läksid, siis lõpetasid ka mängimise.... Näitemängi.
Aga see farmer on ilge mõrd!!! Täitsa kannis. Üritab sulle täiega ajudesse panna. Immigrandid muidugi ei ütle midagi vastu ka, või noh isegi mitte immigrandid. Ühe päeva ma seal tema juures olin pakkimas, mulle aitas. Kuigi raha on suht hea, mina sinna enam ei lähe. Õnneks on mul seal tõsine allergia ka ning ma lihtsalt ei saa minna. Aga jah, kui need immigratsioonist tulid, siis tädit ennast ei olnud, mees oli ainult. Ma istusin väljas muru peal ning silitasin nende juppjalgset koera. Tädi tuli ja eemalt juba ütles "Noor neiu - ära sa siin nüüd päev otsa istu". See oli sellise kummalise tooniga öeldud, et ma mõtlesin, et ta koeraga räägib. Ütles uuesti... no ma ütlesin vastu,et mingid onud on, ma ei tea mida teha. See piilus ukse vahelt ning siis ütles väikse hirmuvärinaga "püsi siin, lihtsalt püsi siin". No ja siis ta läks ja saatis teised puu taha palli mängima. Peale pikka redutamist ning suhkruroos redutamist läksime koju. Aga farmeril oli hirmsasti pakkida vaja. Osad võtsid ikka südame rindu ja rahustasid vaese punase-pumpaja maha ja läksid tööle. Mul ei olnd häda midagi ja ma läksin ka. Farmitädi hakkas mind õpetama (õnneks ikka õpetas, Ku-d ei õpetandu alguses keegi, siis oldi pärast pahased ning tädi lasi ta lahti tglt, aga nüüd pidi ikkagi temaga leppima :D), no aga ma hästi ei kuulnud teda ning küsisin üle "what?, what?". Selle peale tädi käratas "you don't say "what!" you say "pardon"". Sel hetkel ma otsustasin, et see on minu viimane päev siin. Ja ma otsustasin, et selle tädiga ma enam ei räägi. Pärast tuli ta mulle näitama, et ma ainult ümmarguse otsaga tšukiinisid pakiksin, siis lihtsalt noogutasin või rääkisin miimikaga. Aga õhtul... ma läksin omale numbrilipikud tagasi küsima, et kaste märgistada, otsa said. Väss oli peal juba ning normaasle häälega ütlesin "numbrid" (ilge müra on seal ka kogu sellest masina värgist ning eriti jutustada ei tahagi). Selle peale tädi tuli ärritunud keha olekuga "Do you have any manner?" Ma ei saand muffigi aru, pidin oma mitte-rääkimis lubadust murdma ning ning 3x küsisin "what?". Lõpuks tädi küsid "Do you ever say "please"?" ...aaaa.... irwwww, selle peale ma muigi vastasin "No". "You are very rude girl!". Mille peale mina väga rahuloelvalt teatasin "yes, I am". Sain oma nr-id, ütlesin "Thank you", aga see mühakas muidugi ei vastanud midagi. See on nii naljakas. Ta on ise niii ebaviisakas ja jäme... Kõik vihkavad teda :D Nii jobu. Aga õhtul olid nad kõik üllatunud, kui ma teatasin, et ma ei taha enam tulla. Väheke pettunud olid tglt, eks neil endal parem, kui maja taga ikka mõni legaalne töötaja ka on, VALGE ja LEGAALNE, oh dear! :D. Põllu peal - seal nad võivad ju öelda, et nad ei tea midagi, aga maja taga.... Siis nad ju ikka ise ka väga süüdi, et selliseid inimesi palkavad. Paras neile. Ise on nii jobu!
Contractor on küll must väga vaimustatud. Mitte, et ma midagi erilist oleksin, aga ta käsutab mind autos esiistmele, et... noh, et vähem tähelepanu tekitada. Muidu tglt naeratab kogu aeg. Aga... üldiselt on ta see "homme" inimene. Üldse ei saa teda usaldada. Ku õde korrutab ka kogu aeg, et ära sa Vietnami inimesi usalda. Tundub, et selleks on vist põhjust. Elamine on küll üliodav, 10 taala öö, kahekesi toas, dušš, köök maja peale. Caravan Pargis saad selle eest telgikoha - ühele inimesele. Aga sipelgad on toas. Ma magan madratsi peal. Täna oli küll eriti hea meel, et magamiskotis olen, muidu oleks vist küll terve pea hommikuks sipelgapesa olnud :) Õnneks on Ku siin, siis me teineteist toetame. Aga üldiselt tahame mõlemad ära minna.
Täna ma tööle ei läinud - tomateid korjama. Ei jaksanud. Eile põldu tšekates tundus see nii sitt põld olevat ning ma... lihtsalt ei suutnud. Nagunii teenin põlla peal siin mingi 60 taala, erand, kui rohkem saan. Kuigi see ka raha, aga ma ei suutnud. Eile korjasin kabatšokke (zucchini). Põhimõtteliselt jalutasin päev otsa selle 20 liitrise ämbriga ja muudkui kummardasin iga puhma juurde, et üks kurgiline endale ämbrisse panna. Protsess iseenesest ei ole raske, aga ämbri tassimine on raske, kui see hakkab täis saama. Aga ma pean ju selle täis panema ning maha jätta ei saa. Ning käed olid täitsa väss hommikul. No vähemasti ma koristasin toa ära ning pesin pesu ja olin muidu tubli. No ja nüüd kirjutan blogi kaaa veel :D Väga tubli :P:D
Majas on meil üks vietnami paar. Suht vanad. Tüüp on hästi sõbralik minuga, ainus probleem on tema vietnami-aktsent, mis seisneb selle, et ma ei saa tglt kunagi aru, et ta üldse inglise keeles minuga räägib. Ma ei tee mingit vahet :D Aga kehakeel tuleb jälle appi. Täna küsisin, kus tolmuimeja on. Ta saatis mu harja juurde. Ma ütlesin, et tahaks tolmuimejat, ta ei saanud aru, eks ma siis kükitsin maha, kraapisin vaipa ning tegin tolmuimeja häält :D sai aru küll :D Tema naise abiga leidsime lõpuks üles ka:D Naine ei räägi tal üldse inglise keelt. Üldiselt on ta mossis, aga alati lööb ta nägi õitsele, kui ta minu ja/või Kuga räägib. St, kätega, saame aru. Ainult, et ta võiks kaasa ka rääkida, olgu see siis kasvõi vietnami keel. Aga sinu näoilmed ja kehakeel on teised, kui sa ise ka räägid, kasvõi ilma hääleta. Aga kui lihtsalt kätega vehid, siis on tulemus teine, st kehvavõitu. Aga hakkama saab. :D
Aga ikkagi tahaks siit ära minna :D
KURAT ja poed pannakse niiiiiii vara Bundabergis kinni. 1 päev jalutasin mingi tund aega, et Big W-sse minna ning ma jäin 5 min hiljaks, sest pood pandi 5:30 kinni!!! Traaaa. Ma olin niiii tige. Poole tee peal Big W-sse sain mingi Fiji onuga tuttavaks, läksime koos ja ajasime juttu. Tagasi tulime ka koos. Ta ikka kutsus mind veini jooma tema motelli ning Hungry Jacki sööma (ta oleks välja teinud), kõht oli mul ilgelt tühi küll ning tasuta süüa oleks ka taht ja see oli norm vend, midagi nõmedat ta küll poleks teinud - ta lihtsalt tahtis hirmsasti rääkida, aga ma ei saanud tema tasuta sööki vastu võtta, sest ma pidin linna jalutama, et toidupoodi minna, sest need suletakse kaaa vara ning koju oli ka veel teisele poole jõge vaja jõuda. Oi, ma olin tige!!!!! :D Tglt mul ei olnud jututuju ka ning mul sai sest onust juba kopp ette ja tglt ma poleks nagunii läinud, aga ikkagi tahtsin Bundabergi peale tige olla :). Sest põlla peal oli ka too päev ilgelt jama. Rohelisi ube korjasime. Conractor Tina ajas eelmine õhtu ilgelt töölisi taga, et peab tulem, ning tglt oli põllu peal teine korje ja seal ei olnud midagi korjata. mingi 20 taala vist sain oma 6h töö eest. Ei olnud midag korjata. Aga vähemalt päev oli lühike, aga sellest ei olnud ka mu joaks mingit kasu, sest ma lihtsalt jalutasins selle maha :D Mul ikka läheb kõik viltu :d
Netist leidsin ühe armsa kena WWOOFING-u farmi, aga see on kaugel-kaugel põhjas. Krt. Aga eks ma püüan edasi :D
Aga njah, Brisbane. Kui Melis kõigil seda sõna kuuldes silmad särama läksid, siis linna nähes ma neist küll aru ei saanud. Linn ise ei ole midagi erilist, linnas sees ei ole midagi teha. Poed pannakse ka nii pagana vara kinni. Selle koha pealt oli väike Echuca küll üle kõige - ööse 12ni olid mõlemad toidupoed lahti! Siin pandi hiljemalt 9st kinni ning pühade aeg loomulikult ei tehtud üldse lahti. Ja mina sattusin sinna reedel, Suurel Reedel ning õhtul otsustasin poodi söögi järgi minna, pärast seda, kui just olin linnast tagasi tulnud. Oi küll ma olin tige, kui avastasin, et kuskilt süüa ei saa. Roomates otsisin Maci:D Õnneks leidsin "Hungry Jack'i", see poole parem kui Mac :D
Brisbane's proovisin kontoritööd saada - ei õnnestunud. Läksin ukselt-uksele elektrit müüma :D Hahaaa Õnneks olid seal ka Annela ja Marko. Annela müüs päris hästi. Mina olin muidugi sitt, mis sitt. Päris palju mõjutas minu kehva "karjääri" ka see, et meid koolitati olema kuri. St pead olema hästi jäme, käratad inimesele peale "too oma elektri arve!" (seda oli selleks vaja, et näidata, kui üle nad maksavad). Aga mina oma blondi peaga nüüd küll kuri välja ei näe, no ja ma ei julenud siis naeratada ega midagi. 2x olid mul head päevad - siis kui ma olin mina ise ning mul oli hästi hea tuju. Ükspäev oli kohe eriti hea päev, see oli siis, kui mulle ühest teisest kohast helistati, et tule homme intervjuule. Oi, ma olin niiii õnnelik, keksisin ringi ja särasin seal ning tegin müüke :D Aga seda teist kohta ma ikkagi ei saanud :S Väga kahju. 30 taala tunnis jäi saamata :D Pole hullu, nad kasutavad projektihaldamisproget "Primavera", millest mina midagi enne kuulnud polnud (kui sõnumi sain, siis arvasin, et tädi pakub mulle mingit tantsija tööd - "primavera" kõlas täpselt sellisena mulle :D), aga ma ütlesin, et olen seda kasutanud :P Peale seda muidugi, kui ma olin päev otsa inimeste uksi kulutanud ning lõpuks välja mõtlesin, et PRIMAVERA oli sõnumis suurte tähtedega ning vbl on see arvutiproge. Õhtul netist sain sellele kinnitust :D
Aga tglt oli see tore töökogemus, see ukselt-uksele müümine. 2 nädalat ma seda tegin. Lõpp oli hea:D Siis mul oli hea tuju - viimased päevad. Kõige hullemad olid tegelikult hommikud - see, kuidas sulle ülevalt ikka ajusid nussiti "laulame nüüd kõik koos - me teeme täna 200". Ning siis onu seletas, et koju võite jääda ainult siis, kui suremas olete ning siis peate ka arstitõendi tooma (fakk, ise maksavad tükitöö pealt!). No ja siis ronisid need haiged tööle ning mina sain endale mingi rõveda nohu-köha. Nüüd võtan antibiotsi. Toredad inimesed olid toredad, vahel pakkusid õlut ja tegid nalja. Esimesel päeval oli üks tüüp eriti tore. Ta ütles nii ilusti, et ta ei tea oma elektrist midagi ja ta lihtsalt ei taha vahetada ning naeratas nii ilusti (mu muidugi püüdsin õpetuse järgi kuri olla, aga ei pidanud vastu ja naeratasin). No ja muidugi ma ütlesin "okay". Selle peale tüüp küsis, kas ma äkki tahaks mahla või midagi, ei taht aga ülesin jaaa. Ja onu tuli tagasi mahla ning 10ne taalaga :D See on sama raha, mis ma oleks müüki tehes saanud :D Siis ma olin õnnelik:D. Aga Isegi mitte toredad inimesed olid ägedad. Aga need hommikud, oh need hommikud. Ja Himanshu, kes on Indiast pärit ning oli meie grupijuht, oh ta nii nautis Boss olemist ja "get out!!!" käratamist, kui me objektile jõudsime. Aga lõpus ta oskas viisakas ka olla, kui ma 1x ei saanud aru, et käratus "it's your place" tähendas, et mina pean välja minema, ning ma turtsudes ebaviisaka tooniga teatasin, sry, ma ei teadnud, et mu nimi on "YOU". Ning siis bussiukse nii kõvasti kinni lõin, et buss kõikus ja kõik jummala ehmusid :D Hahaaa Tglt see tõesti ei olnud planeeritud :D. Päris lõpus, kui ma ütlesin, et ma nüüd ikkagi minema lähen, siis ta ei rääkinud minuga enam :D:D. Oeh, aga töö ise võttis väga läbi. Väsitas nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õhuks olid nii väss, et vahel lihtsalt tuli lambist paar pisarat silma. Aga nüüd on see läbi!!!!!
Nüüd olen ma Bundabergis! :DD HAhaaaa Kohas, kuhu ma lubasin mitte kunagi tulla, sest siin ei ole midagi head. See on veeeel naljakam. Põhimõtteliselt elan ja töötan koos Aasia illegaalidega. Ükspäev oleks peaaegu dayoff olnud sellepärast, et immigratisoonivennad käisid ringi ning kõik töölised olid redus, osad ka arreteeriti. Meile pakkimis-shedi tulid ka. Aga õnneks me ei olnud jõudnud veel alustada. Minu jaoks oli see naljakas, kuidas kõik töölised ükshaaval ära kadusid ja ma mingi hetk avastasin, et ma jummala üksi seal, kedagi kuskil ei ole :D Aga nende jaoks on see elu. 1 paar Taist, hästi toredad inimesed tegelikult, elan ka nendega samas majas, neil on kodus 2 väikest last, mees on olnud siin aasta, naine 2 kuud. Ja ema ei näe oma lapsi nüüd võib-olla 2 aastat (tal on student-visa, aga koolis ei käi). Mu jaoks on see ülemõistuse. Ning see, kuidas nad farmeri lastega mängivad..... Näha, et igatsevad. Nii kurb. Kui need immigratsiooni vennad tulid, siis mees Daniel, see pani kohe metsa, aga naine võttis farmeri lapse sülle ning kõndis rahulikult maja taha. Sutsu hiljem hakkasid nad puu taga palli mängima - meenutas filmi (sõjafilmi), kus näideldaks, et kõik on ilus ja rahulik, aga tglt ... nad mängisid puu taga ning keegi ei näinud, kes mängivad. Kui immigratisoonikutid ära läksid, siis lõpetasid ka mängimise.... Näitemängi.
Aga see farmer on ilge mõrd!!! Täitsa kannis. Üritab sulle täiega ajudesse panna. Immigrandid muidugi ei ütle midagi vastu ka, või noh isegi mitte immigrandid. Ühe päeva ma seal tema juures olin pakkimas, mulle aitas. Kuigi raha on suht hea, mina sinna enam ei lähe. Õnneks on mul seal tõsine allergia ka ning ma lihtsalt ei saa minna. Aga jah, kui need immigratsioonist tulid, siis tädit ennast ei olnud, mees oli ainult. Ma istusin väljas muru peal ning silitasin nende juppjalgset koera. Tädi tuli ja eemalt juba ütles "Noor neiu - ära sa siin nüüd päev otsa istu". See oli sellise kummalise tooniga öeldud, et ma mõtlesin, et ta koeraga räägib. Ütles uuesti... no ma ütlesin vastu,et mingid onud on, ma ei tea mida teha. See piilus ukse vahelt ning siis ütles väikse hirmuvärinaga "püsi siin, lihtsalt püsi siin". No ja siis ta läks ja saatis teised puu taha palli mängima. Peale pikka redutamist ning suhkruroos redutamist läksime koju. Aga farmeril oli hirmsasti pakkida vaja. Osad võtsid ikka südame rindu ja rahustasid vaese punase-pumpaja maha ja läksid tööle. Mul ei olnd häda midagi ja ma läksin ka. Farmitädi hakkas mind õpetama (õnneks ikka õpetas, Ku-d ei õpetandu alguses keegi, siis oldi pärast pahased ning tädi lasi ta lahti tglt, aga nüüd pidi ikkagi temaga leppima :D), no aga ma hästi ei kuulnud teda ning küsisin üle "what?, what?". Selle peale tädi käratas "you don't say "what!" you say "pardon"". Sel hetkel ma otsustasin, et see on minu viimane päev siin. Ja ma otsustasin, et selle tädiga ma enam ei räägi. Pärast tuli ta mulle näitama, et ma ainult ümmarguse otsaga tšukiinisid pakiksin, siis lihtsalt noogutasin või rääkisin miimikaga. Aga õhtul... ma läksin omale numbrilipikud tagasi küsima, et kaste märgistada, otsa said. Väss oli peal juba ning normaasle häälega ütlesin "numbrid" (ilge müra on seal ka kogu sellest masina värgist ning eriti jutustada ei tahagi). Selle peale tädi tuli ärritunud keha olekuga "Do you have any manner?" Ma ei saand muffigi aru, pidin oma mitte-rääkimis lubadust murdma ning ning 3x küsisin "what?". Lõpuks tädi küsid "Do you ever say "please"?" ...aaaa.... irwwww, selle peale ma muigi vastasin "No". "You are very rude girl!". Mille peale mina väga rahuloelvalt teatasin "yes, I am". Sain oma nr-id, ütlesin "Thank you", aga see mühakas muidugi ei vastanud midagi. See on nii naljakas. Ta on ise niii ebaviisakas ja jäme... Kõik vihkavad teda :D Nii jobu. Aga õhtul olid nad kõik üllatunud, kui ma teatasin, et ma ei taha enam tulla. Väheke pettunud olid tglt, eks neil endal parem, kui maja taga ikka mõni legaalne töötaja ka on, VALGE ja LEGAALNE, oh dear! :D. Põllu peal - seal nad võivad ju öelda, et nad ei tea midagi, aga maja taga.... Siis nad ju ikka ise ka väga süüdi, et selliseid inimesi palkavad. Paras neile. Ise on nii jobu!
Contractor on küll must väga vaimustatud. Mitte, et ma midagi erilist oleksin, aga ta käsutab mind autos esiistmele, et... noh, et vähem tähelepanu tekitada. Muidu tglt naeratab kogu aeg. Aga... üldiselt on ta see "homme" inimene. Üldse ei saa teda usaldada. Ku õde korrutab ka kogu aeg, et ära sa Vietnami inimesi usalda. Tundub, et selleks on vist põhjust. Elamine on küll üliodav, 10 taala öö, kahekesi toas, dušš, köök maja peale. Caravan Pargis saad selle eest telgikoha - ühele inimesele. Aga sipelgad on toas. Ma magan madratsi peal. Täna oli küll eriti hea meel, et magamiskotis olen, muidu oleks vist küll terve pea hommikuks sipelgapesa olnud :) Õnneks on Ku siin, siis me teineteist toetame. Aga üldiselt tahame mõlemad ära minna.
Täna ma tööle ei läinud - tomateid korjama. Ei jaksanud. Eile põldu tšekates tundus see nii sitt põld olevat ning ma... lihtsalt ei suutnud. Nagunii teenin põlla peal siin mingi 60 taala, erand, kui rohkem saan. Kuigi see ka raha, aga ma ei suutnud. Eile korjasin kabatšokke (zucchini). Põhimõtteliselt jalutasin päev otsa selle 20 liitrise ämbriga ja muudkui kummardasin iga puhma juurde, et üks kurgiline endale ämbrisse panna. Protsess iseenesest ei ole raske, aga ämbri tassimine on raske, kui see hakkab täis saama. Aga ma pean ju selle täis panema ning maha jätta ei saa. Ning käed olid täitsa väss hommikul. No vähemasti ma koristasin toa ära ning pesin pesu ja olin muidu tubli. No ja nüüd kirjutan blogi kaaa veel :D Väga tubli :P:D
Majas on meil üks vietnami paar. Suht vanad. Tüüp on hästi sõbralik minuga, ainus probleem on tema vietnami-aktsent, mis seisneb selle, et ma ei saa tglt kunagi aru, et ta üldse inglise keeles minuga räägib. Ma ei tee mingit vahet :D Aga kehakeel tuleb jälle appi. Täna küsisin, kus tolmuimeja on. Ta saatis mu harja juurde. Ma ütlesin, et tahaks tolmuimejat, ta ei saanud aru, eks ma siis kükitsin maha, kraapisin vaipa ning tegin tolmuimeja häält :D sai aru küll :D Tema naise abiga leidsime lõpuks üles ka:D Naine ei räägi tal üldse inglise keelt. Üldiselt on ta mossis, aga alati lööb ta nägi õitsele, kui ta minu ja/või Kuga räägib. St, kätega, saame aru. Ainult, et ta võiks kaasa ka rääkida, olgu see siis kasvõi vietnami keel. Aga sinu näoilmed ja kehakeel on teised, kui sa ise ka räägid, kasvõi ilma hääleta. Aga kui lihtsalt kätega vehid, siis on tulemus teine, st kehvavõitu. Aga hakkama saab. :D
Aga ikkagi tahaks siit ära minna :D
KURAT ja poed pannakse niiiiiii vara Bundabergis kinni. 1 päev jalutasin mingi tund aega, et Big W-sse minna ning ma jäin 5 min hiljaks, sest pood pandi 5:30 kinni!!! Traaaa. Ma olin niiii tige. Poole tee peal Big W-sse sain mingi Fiji onuga tuttavaks, läksime koos ja ajasime juttu. Tagasi tulime ka koos. Ta ikka kutsus mind veini jooma tema motelli ning Hungry Jacki sööma (ta oleks välja teinud), kõht oli mul ilgelt tühi küll ning tasuta süüa oleks ka taht ja see oli norm vend, midagi nõmedat ta küll poleks teinud - ta lihtsalt tahtis hirmsasti rääkida, aga ma ei saanud tema tasuta sööki vastu võtta, sest ma pidin linna jalutama, et toidupoodi minna, sest need suletakse kaaa vara ning koju oli ka veel teisele poole jõge vaja jõuda. Oi, ma olin tige!!!!! :D Tglt mul ei olnud jututuju ka ning mul sai sest onust juba kopp ette ja tglt ma poleks nagunii läinud, aga ikkagi tahtsin Bundabergi peale tige olla :). Sest põlla peal oli ka too päev ilgelt jama. Rohelisi ube korjasime. Conractor Tina ajas eelmine õhtu ilgelt töölisi taga, et peab tulem, ning tglt oli põllu peal teine korje ja seal ei olnud midagi korjata. mingi 20 taala vist sain oma 6h töö eest. Ei olnud midag korjata. Aga vähemalt päev oli lühike, aga sellest ei olnud ka mu joaks mingit kasu, sest ma lihtsalt jalutasins selle maha :D Mul ikka läheb kõik viltu :d
Netist leidsin ühe armsa kena WWOOFING-u farmi, aga see on kaugel-kaugel põhjas. Krt. Aga eks ma püüan edasi :D
Great Ocean Road ja Sydney
Üle pika ajal nüüd jälle blogisse sattunud:) Great Ocean Roadi kohta ei ole suurt midagi rääkida, sest kõik lihtsalt on nii ilus ja seda peab lihtsalt ise kogema. Pilte kahjuks ikka veel ei jaksa üles laadida. Aga jah. Tund aeg 30km/h mäest alla kurvitada.... täiesti omaette kogemus :D
Sydneys olin ainult ühe päeva, kui sõitsin rongina Melbourne'ist Brisbanesse (roninga sellepärast, et tahtsin oma sõitu munadepüha paiku teha ning lennupiletite ostmisega jäin liiga hiljaks. Hea kogemus oli, mis seals ikka :D 2 ööd rongis veeta irwwww Pagasi oleksid ka mul äärepealt ära kaotanud, aga õnneks läks õnneks). Vaatasin silla ja Ooperimaja ära. Ütleks, et ooperimaja juures olnud park tekitas suuremat elamust :D Aga nähtud ja pildid tehtud ning tuju hea :D
Sydneys olin ainult ühe päeva, kui sõitsin rongina Melbourne'ist Brisbanesse (roninga sellepärast, et tahtsin oma sõitu munadepüha paiku teha ning lennupiletite ostmisega jäin liiga hiljaks. Hea kogemus oli, mis seals ikka :D 2 ööd rongis veeta irwwww Pagasi oleksid ka mul äärepealt ära kaotanud, aga õnneks läks õnneks). Vaatasin silla ja Ooperimaja ära. Ütleks, et ooperimaja juures olnud park tekitas suuremat elamust :D Aga nähtud ja pildid tehtud ning tuju hea :D
Tellimine:
Postitused (Atom)