Lahkumine Bundabergist

Rõõmusõnumeid nii palju, et esiteks tulin ma Bundabergist tulema ning teiseks sain oma rahad Tina käest kätte. Mu arust ta maksis isegi rohkem. Aga see-eest teise tädi käest ei ole ma midagi saanud. Kardetavasti ei saa ka, läks metsa mul see 2 päeva.

Hetkel olen otsapidi Brisbanes. Väga masendav oli siia tagasi tulla. Rongiga lähme Melbourne'i - rongiga sellepärast, et kõigil on nii palju tavaari, et ei jaksa seda lennuki ülekaalu maksta. Kuigi nüüd arvutades, kuna me jõuame nii hilja Meli, et enam see õhtu Sheppartoni minna ei saa, siis peame öö Melis olema, tuleb lõppkokkuvõttes tegelikult sama välja. vbl lennukiga on sutsu kallim, aga samas saaks mõne tunniga kohale. Sõitmas koos minuga on inimesed Indoneesiast. Äraütlemata huvitavad tegelased on need. Kahel neist on passis "Full name" ainult eesnimi, st neil ei olegi perekonnanime. Tegelikult neil midagi ikkagi on, aga nö "inglise keeles" ei ole, või mis iganes põhjus see ka ei oleks. Passis on igatahes ainult eesnimi. Ja nii nad siis rändavad Jenny ja Agust. Kolmas vend on Anthony. Tema on paar aastat noorem ning uue ajastu mees ning temal on isegi perekonnanimi olemas! Eks me kõik arene! :)

Kurumi sõidab kahjuks Jaapanisse. Tasapisi vist hakkab mõtlema, kas tahabki siia tagasi tulla, eriti kui mina Kanada juttu ajama hakkasin.

Ei, ma pean ikka oma indoneesia sõpradest rääkima! :) Nad on lihtsalt nii erilised. Muidugi on neil "student-"visa ehk kunagi Sydneys käisid nad koolis ka, aga nüüd enam mitte ning iga päevaga saavad neist rohem ja rohkem mustad immigrandid. Aga peaks ütlema, et nagu väga paljudki teised mustad immigrandid, igatsevad nemadki taga oma kodu. Ainult raha pärast siia tuldi. Kodus oli elu ilus, rügama ei pidanud või noh vietamis peab rügama ka, aga inimeste pettumus on suur, kui nad avastavad, et peavad siin samamoodi rügama.

Vahepeal ikka Kurumiga mõtleme, et kuidas me ikkagi nende mustade immigrantidega kokku sattusime. Nad on toredad inimesed, st inimesed nagu inimesed ikka... lihtsalt teistsugused kui mina :) Bundabergis ma vaikselt hakkasin rääkima, et laup võiks minema minna, aga asja kaaludes leidsime Ku-ga, et odavam on Bundy-sse jääda ning siis esmap varahommikul rongiga Brissi ning lennukiga Meli. Aga mu sõbrad Indoneesiast otsustasid reede õhtul, et me nüüd läheme laupäeval Brissi. Ei olnud meil ei elamist ega midagi broneeritud ega vaadatud. Neid ennast kodus ei olnud, helistasid Ku-le. Ootasin 45 min motellis, et nendega vaielda, aga kopp sai ette ning läksin sõpradega Malaisiast (mustad immigrandid loomulikult:)) baari jooma. Tglt oli baarist diskoteek saanud ning mina olin seal miniseelikutes tšikkide kõrval oma T-särgiga sutsu imelik.. vist. Who cares! I don't! :D Sain jälle tasuta õlut ja elu oli ilus:) Seekord pidasin piiri, või vähemalt üritasin, sest eelmine kord poisid järgmine päev mitu korda mainisid, et ma joon nii palju. No janu oli noh!!! :D Purju kah ei jäänud, nii et ei olnud hullu midagi. Ei, toredad poisid on. Tantsu sai, juua sai, süüa sai, nii et tore õhtu oli. Mingi kolmest sain magama. 5st oli äratus, et jõuaks asju pakkida.
Hommikul ärkasin ilge peavaluga. Need 2 smirnoffikoksi vist ei olnud hea mõte:) No nii paha oli olla. Päev otsa midagi ei söönud. Rongisõidu ikka elasin kuidagimoodi üle.

Teepeal hakkasin ma rongiga Meli mineku peale mõtlema. Ma küll üritan oma kotti iga kord kergemaks saada, aga mitte kunagi see ei õnnestu. Rongiga on kergem. Esiteks on 2 kotti lubatud check-ini anda. Ning ülejäänud kodinad võid endaga rongi kaasa võtta. Mingid piirid ikka on, aga üldiselt keegi kotti välja ei viska. Lihtsalt check-in kott ei tohi kunagi üle 20kg olla.

Saabusime Brissi. Kõik vaatsid minu otsa ning küsisid "Mis me nüüd siis teeme?" Siis ma enam ei saanud aru. Üldse ei saanud aru. Kuidas inimesed saavad niimoodi elada. Mu jaoks, kes ma alati kuskile sõites uurin välja ka järgmise peatuse/tänava nime, juhul kui ma äkki mööda sõidan, planeerin niipalju ette kui võimalik, on see ülemõistuse. Korra Bundys olid nad odavat hostelit maininud hiinalinnas, aga see on kaugel ja mu jaoks kõlab väga halvasti. Ja nüüd nad ootasid minu plaani. Ma ei saanud neist lihtsalt aru! Aga kaine mõistus ütles, et Bundy motelli omanik hakkas juba liialt kahltustama, et meid elab 3e inimese asemel 4ses toas 6 inimest ning zucchini farmer oli lõpuks, nädal aega hiljem, neile caravan-parki koha sebinud, kuid teised ei tahtnud enam sinna orjaks tööle minna. Raha ta ka ei maksa, kui otsustad ära minna. Nii, et tglt oli meil sealt nagunii vaja vehkat teha. Motelli omanik oleks meilt kõvasti kaseerinud, kui oleks avastanud, et meid seal tõesti 6 on!

Minu plaan oli tšekata, millal läheb rong Meli ning vlb sealt samast kaabet uuesti tõmmata. Aga kahjuks oli infoputka kinni. Kell oli 14:50 laupäeval. Ja kogu info oli kinni. Küll jooksutati mind ühest kohast teise, aga kõik olid lihtsalt kinni. Ai ma vihastasin jälle austraalia peale! :) Mis meil siis muud üle jäi kui hostelit otsima. Võtsime mu vana hosteli kõrvalt ühe odavama Cloud 9- Ku-le oli keegi öelnud, et see on hea ja odav. Võib öelda, et see on siiani minu kõige hullem ööbimispaik, ja üldsegi mitte tegelikult odav, lihtsalt odavam kui City BP. Rokane, kole, ööse kell 3 otsustasid mingid eid terve toa üles ajada, meelega karjusid ja räuskasid. Hommikul tegi üks tibi enda voodi täis, rõve kusehaise oli toas. RÕÕVEEE. Ja tibi elas minu all ning ma üritasin seal oma asjadega tegeleda. Kuigi midagi söönud ei olnud, ikka tahtis üles visata.

Hommikul vara lippasime infopunkti, aga kahjuks oli ainult 2 vaba kohta jäänud. Meil oli 4 vaja. Nii et esmaspäev siis. Homme.