Eile saabusime Brissi. Otsustasime ületee toidupoodi Coles'i minna. Alguses ei saanud aru, miks uksed lahti ei läinud, aga siis tuli mingi tädi ütlema, et suletud on. Kell oli 17:05!!! Laupäeval! Appiii. Üritasin rahulikuks jääda ning küsida, mis kellani linnas lahti on (mäletasin, et seal midagi oli kauem lahti), sellepeale vastas tädi: "Homme oleme avatud jälle!". "Meil on täna süüa vaja!!!!" Äärepealt oleksin talle küüntega näkku hüpanud, õnneks päris ei röökinud, aga väga viisakas ka olla ei suutnud. Nii loll vastus mu küsimusele! Eriti minu jaoks, kes ma päev otsa süüa ei tahtnud ning nüüd hakkas kõht tasapisi tühjaks minema.
Aga see juhtus jälle! Jälle jalutasin nukralt Hungy Jacki poole...
pühapäev, 24. mai 2009
Lahkumine Bundabergist
Rõõmusõnumeid nii palju, et esiteks tulin ma Bundabergist tulema ning teiseks sain oma rahad Tina käest kätte. Mu arust ta maksis isegi rohkem. Aga see-eest teise tädi käest ei ole ma midagi saanud. Kardetavasti ei saa ka, läks metsa mul see 2 päeva.
Hetkel olen otsapidi Brisbanes. Väga masendav oli siia tagasi tulla. Rongiga lähme Melbourne'i - rongiga sellepärast, et kõigil on nii palju tavaari, et ei jaksa seda lennuki ülekaalu maksta. Kuigi nüüd arvutades, kuna me jõuame nii hilja Meli, et enam see õhtu Sheppartoni minna ei saa, siis peame öö Melis olema, tuleb lõppkokkuvõttes tegelikult sama välja. vbl lennukiga on sutsu kallim, aga samas saaks mõne tunniga kohale. Sõitmas koos minuga on inimesed Indoneesiast. Äraütlemata huvitavad tegelased on need. Kahel neist on passis "Full name" ainult eesnimi, st neil ei olegi perekonnanime. Tegelikult neil midagi ikkagi on, aga nö "inglise keeles" ei ole, või mis iganes põhjus see ka ei oleks. Passis on igatahes ainult eesnimi. Ja nii nad siis rändavad Jenny ja Agust. Kolmas vend on Anthony. Tema on paar aastat noorem ning uue ajastu mees ning temal on isegi perekonnanimi olemas! Eks me kõik arene! :)
Kurumi sõidab kahjuks Jaapanisse. Tasapisi vist hakkab mõtlema, kas tahabki siia tagasi tulla, eriti kui mina Kanada juttu ajama hakkasin.
Ei, ma pean ikka oma indoneesia sõpradest rääkima! :) Nad on lihtsalt nii erilised. Muidugi on neil "student-"visa ehk kunagi Sydneys käisid nad koolis ka, aga nüüd enam mitte ning iga päevaga saavad neist rohem ja rohkem mustad immigrandid. Aga peaks ütlema, et nagu väga paljudki teised mustad immigrandid, igatsevad nemadki taga oma kodu. Ainult raha pärast siia tuldi. Kodus oli elu ilus, rügama ei pidanud või noh vietamis peab rügama ka, aga inimeste pettumus on suur, kui nad avastavad, et peavad siin samamoodi rügama.
Vahepeal ikka Kurumiga mõtleme, et kuidas me ikkagi nende mustade immigrantidega kokku sattusime. Nad on toredad inimesed, st inimesed nagu inimesed ikka... lihtsalt teistsugused kui mina :) Bundabergis ma vaikselt hakkasin rääkima, et laup võiks minema minna, aga asja kaaludes leidsime Ku-ga, et odavam on Bundy-sse jääda ning siis esmap varahommikul rongiga Brissi ning lennukiga Meli. Aga mu sõbrad Indoneesiast otsustasid reede õhtul, et me nüüd läheme laupäeval Brissi. Ei olnud meil ei elamist ega midagi broneeritud ega vaadatud. Neid ennast kodus ei olnud, helistasid Ku-le. Ootasin 45 min motellis, et nendega vaielda, aga kopp sai ette ning läksin sõpradega Malaisiast (mustad immigrandid loomulikult:)) baari jooma. Tglt oli baarist diskoteek saanud ning mina olin seal miniseelikutes tšikkide kõrval oma T-särgiga sutsu imelik.. vist. Who cares! I don't! :D Sain jälle tasuta õlut ja elu oli ilus:) Seekord pidasin piiri, või vähemalt üritasin, sest eelmine kord poisid järgmine päev mitu korda mainisid, et ma joon nii palju. No janu oli noh!!! :D Purju kah ei jäänud, nii et ei olnud hullu midagi. Ei, toredad poisid on. Tantsu sai, juua sai, süüa sai, nii et tore õhtu oli. Mingi kolmest sain magama. 5st oli äratus, et jõuaks asju pakkida.
Hommikul ärkasin ilge peavaluga. Need 2 smirnoffikoksi vist ei olnud hea mõte:) No nii paha oli olla. Päev otsa midagi ei söönud. Rongisõidu ikka elasin kuidagimoodi üle.
Teepeal hakkasin ma rongiga Meli mineku peale mõtlema. Ma küll üritan oma kotti iga kord kergemaks saada, aga mitte kunagi see ei õnnestu. Rongiga on kergem. Esiteks on 2 kotti lubatud check-ini anda. Ning ülejäänud kodinad võid endaga rongi kaasa võtta. Mingid piirid ikka on, aga üldiselt keegi kotti välja ei viska. Lihtsalt check-in kott ei tohi kunagi üle 20kg olla.
Saabusime Brissi. Kõik vaatsid minu otsa ning küsisid "Mis me nüüd siis teeme?" Siis ma enam ei saanud aru. Üldse ei saanud aru. Kuidas inimesed saavad niimoodi elada. Mu jaoks, kes ma alati kuskile sõites uurin välja ka järgmise peatuse/tänava nime, juhul kui ma äkki mööda sõidan, planeerin niipalju ette kui võimalik, on see ülemõistuse. Korra Bundys olid nad odavat hostelit maininud hiinalinnas, aga see on kaugel ja mu jaoks kõlab väga halvasti. Ja nüüd nad ootasid minu plaani. Ma ei saanud neist lihtsalt aru! Aga kaine mõistus ütles, et Bundy motelli omanik hakkas juba liialt kahltustama, et meid elab 3e inimese asemel 4ses toas 6 inimest ning zucchini farmer oli lõpuks, nädal aega hiljem, neile caravan-parki koha sebinud, kuid teised ei tahtnud enam sinna orjaks tööle minna. Raha ta ka ei maksa, kui otsustad ära minna. Nii, et tglt oli meil sealt nagunii vaja vehkat teha. Motelli omanik oleks meilt kõvasti kaseerinud, kui oleks avastanud, et meid seal tõesti 6 on!
Minu plaan oli tšekata, millal läheb rong Meli ning vlb sealt samast kaabet uuesti tõmmata. Aga kahjuks oli infoputka kinni. Kell oli 14:50 laupäeval. Ja kogu info oli kinni. Küll jooksutati mind ühest kohast teise, aga kõik olid lihtsalt kinni. Ai ma vihastasin jälle austraalia peale! :) Mis meil siis muud üle jäi kui hostelit otsima. Võtsime mu vana hosteli kõrvalt ühe odavama Cloud 9- Ku-le oli keegi öelnud, et see on hea ja odav. Võib öelda, et see on siiani minu kõige hullem ööbimispaik, ja üldsegi mitte tegelikult odav, lihtsalt odavam kui City BP. Rokane, kole, ööse kell 3 otsustasid mingid eid terve toa üles ajada, meelega karjusid ja räuskasid. Hommikul tegi üks tibi enda voodi täis, rõve kusehaise oli toas. RÕÕVEEE. Ja tibi elas minu all ning ma üritasin seal oma asjadega tegeleda. Kuigi midagi söönud ei olnud, ikka tahtis üles visata.
Hommikul vara lippasime infopunkti, aga kahjuks oli ainult 2 vaba kohta jäänud. Meil oli 4 vaja. Nii et esmaspäev siis. Homme.
Hetkel olen otsapidi Brisbanes. Väga masendav oli siia tagasi tulla. Rongiga lähme Melbourne'i - rongiga sellepärast, et kõigil on nii palju tavaari, et ei jaksa seda lennuki ülekaalu maksta. Kuigi nüüd arvutades, kuna me jõuame nii hilja Meli, et enam see õhtu Sheppartoni minna ei saa, siis peame öö Melis olema, tuleb lõppkokkuvõttes tegelikult sama välja. vbl lennukiga on sutsu kallim, aga samas saaks mõne tunniga kohale. Sõitmas koos minuga on inimesed Indoneesiast. Äraütlemata huvitavad tegelased on need. Kahel neist on passis "Full name" ainult eesnimi, st neil ei olegi perekonnanime. Tegelikult neil midagi ikkagi on, aga nö "inglise keeles" ei ole, või mis iganes põhjus see ka ei oleks. Passis on igatahes ainult eesnimi. Ja nii nad siis rändavad Jenny ja Agust. Kolmas vend on Anthony. Tema on paar aastat noorem ning uue ajastu mees ning temal on isegi perekonnanimi olemas! Eks me kõik arene! :)
Kurumi sõidab kahjuks Jaapanisse. Tasapisi vist hakkab mõtlema, kas tahabki siia tagasi tulla, eriti kui mina Kanada juttu ajama hakkasin.
Ei, ma pean ikka oma indoneesia sõpradest rääkima! :) Nad on lihtsalt nii erilised. Muidugi on neil "student-"visa ehk kunagi Sydneys käisid nad koolis ka, aga nüüd enam mitte ning iga päevaga saavad neist rohem ja rohkem mustad immigrandid. Aga peaks ütlema, et nagu väga paljudki teised mustad immigrandid, igatsevad nemadki taga oma kodu. Ainult raha pärast siia tuldi. Kodus oli elu ilus, rügama ei pidanud või noh vietamis peab rügama ka, aga inimeste pettumus on suur, kui nad avastavad, et peavad siin samamoodi rügama.
Vahepeal ikka Kurumiga mõtleme, et kuidas me ikkagi nende mustade immigrantidega kokku sattusime. Nad on toredad inimesed, st inimesed nagu inimesed ikka... lihtsalt teistsugused kui mina :) Bundabergis ma vaikselt hakkasin rääkima, et laup võiks minema minna, aga asja kaaludes leidsime Ku-ga, et odavam on Bundy-sse jääda ning siis esmap varahommikul rongiga Brissi ning lennukiga Meli. Aga mu sõbrad Indoneesiast otsustasid reede õhtul, et me nüüd läheme laupäeval Brissi. Ei olnud meil ei elamist ega midagi broneeritud ega vaadatud. Neid ennast kodus ei olnud, helistasid Ku-le. Ootasin 45 min motellis, et nendega vaielda, aga kopp sai ette ning läksin sõpradega Malaisiast (mustad immigrandid loomulikult:)) baari jooma. Tglt oli baarist diskoteek saanud ning mina olin seal miniseelikutes tšikkide kõrval oma T-särgiga sutsu imelik.. vist. Who cares! I don't! :D Sain jälle tasuta õlut ja elu oli ilus:) Seekord pidasin piiri, või vähemalt üritasin, sest eelmine kord poisid järgmine päev mitu korda mainisid, et ma joon nii palju. No janu oli noh!!! :D Purju kah ei jäänud, nii et ei olnud hullu midagi. Ei, toredad poisid on. Tantsu sai, juua sai, süüa sai, nii et tore õhtu oli. Mingi kolmest sain magama. 5st oli äratus, et jõuaks asju pakkida.
Hommikul ärkasin ilge peavaluga. Need 2 smirnoffikoksi vist ei olnud hea mõte:) No nii paha oli olla. Päev otsa midagi ei söönud. Rongisõidu ikka elasin kuidagimoodi üle.
Teepeal hakkasin ma rongiga Meli mineku peale mõtlema. Ma küll üritan oma kotti iga kord kergemaks saada, aga mitte kunagi see ei õnnestu. Rongiga on kergem. Esiteks on 2 kotti lubatud check-ini anda. Ning ülejäänud kodinad võid endaga rongi kaasa võtta. Mingid piirid ikka on, aga üldiselt keegi kotti välja ei viska. Lihtsalt check-in kott ei tohi kunagi üle 20kg olla.
Saabusime Brissi. Kõik vaatsid minu otsa ning küsisid "Mis me nüüd siis teeme?" Siis ma enam ei saanud aru. Üldse ei saanud aru. Kuidas inimesed saavad niimoodi elada. Mu jaoks, kes ma alati kuskile sõites uurin välja ka järgmise peatuse/tänava nime, juhul kui ma äkki mööda sõidan, planeerin niipalju ette kui võimalik, on see ülemõistuse. Korra Bundys olid nad odavat hostelit maininud hiinalinnas, aga see on kaugel ja mu jaoks kõlab väga halvasti. Ja nüüd nad ootasid minu plaani. Ma ei saanud neist lihtsalt aru! Aga kaine mõistus ütles, et Bundy motelli omanik hakkas juba liialt kahltustama, et meid elab 3e inimese asemel 4ses toas 6 inimest ning zucchini farmer oli lõpuks, nädal aega hiljem, neile caravan-parki koha sebinud, kuid teised ei tahtnud enam sinna orjaks tööle minna. Raha ta ka ei maksa, kui otsustad ära minna. Nii, et tglt oli meil sealt nagunii vaja vehkat teha. Motelli omanik oleks meilt kõvasti kaseerinud, kui oleks avastanud, et meid seal tõesti 6 on!
Minu plaan oli tšekata, millal läheb rong Meli ning vlb sealt samast kaabet uuesti tõmmata. Aga kahjuks oli infoputka kinni. Kell oli 14:50 laupäeval. Ja kogu info oli kinni. Küll jooksutati mind ühest kohast teise, aga kõik olid lihtsalt kinni. Ai ma vihastasin jälle austraalia peale! :) Mis meil siis muud üle jäi kui hostelit otsima. Võtsime mu vana hosteli kõrvalt ühe odavama Cloud 9- Ku-le oli keegi öelnud, et see on hea ja odav. Võib öelda, et see on siiani minu kõige hullem ööbimispaik, ja üldsegi mitte tegelikult odav, lihtsalt odavam kui City BP. Rokane, kole, ööse kell 3 otsustasid mingid eid terve toa üles ajada, meelega karjusid ja räuskasid. Hommikul tegi üks tibi enda voodi täis, rõve kusehaise oli toas. RÕÕVEEE. Ja tibi elas minu all ning ma üritasin seal oma asjadega tegeleda. Kuigi midagi söönud ei olnud, ikka tahtis üles visata.
Hommikul vara lippasime infopunkti, aga kahjuks oli ainult 2 vaba kohta jäänud. Meil oli 4 vaja. Nii et esmaspäev siis. Homme.
reede, 15. mai 2009
Brisbane ja Bundaberg
Hahahaaaa. Kõige ilusam asi Brisbanes oli see, kui me neljakesi (mina, Kurumi, Annela ja Marko) randa Surfers Paradise'i läksime :D Üheõnaga minu jaoks täiesti mõttetu linn. Ei pakkunud mingeid suuri emotsioone. Aga rand oli ääägeeee!!! :D (Rongil oli veel tee peal mingi jama, nii et me läksime sinna mingi 3h ja istusime 3x ümber). Loomulikult tekitasin vetelpäästjates elevust, aga ära ei uppunud, kuigi njah, kaugele ujusin ning korra laintes hulpides sattusin omadega ripile liiga lähedale. Aga mulle väga meeldis. Mingi kuri taim/elukas kõrvetas või mida iganes tegi, aga dušši alt läbi ning asi korras :D
Aga njah, Brisbane. Kui Melis kõigil seda sõna kuuldes silmad särama läksid, siis linna nähes ma neist küll aru ei saanud. Linn ise ei ole midagi erilist, linnas sees ei ole midagi teha. Poed pannakse ka nii pagana vara kinni. Selle koha pealt oli väike Echuca küll üle kõige - ööse 12ni olid mõlemad toidupoed lahti! Siin pandi hiljemalt 9st kinni ning pühade aeg loomulikult ei tehtud üldse lahti. Ja mina sattusin sinna reedel, Suurel Reedel ning õhtul otsustasin poodi söögi järgi minna, pärast seda, kui just olin linnast tagasi tulnud. Oi küll ma olin tige, kui avastasin, et kuskilt süüa ei saa. Roomates otsisin Maci:D Õnneks leidsin "Hungry Jack'i", see poole parem kui Mac :D
Brisbane's proovisin kontoritööd saada - ei õnnestunud. Läksin ukselt-uksele elektrit müüma :D Hahaaa Õnneks olid seal ka Annela ja Marko. Annela müüs päris hästi. Mina olin muidugi sitt, mis sitt. Päris palju mõjutas minu kehva "karjääri" ka see, et meid koolitati olema kuri. St pead olema hästi jäme, käratad inimesele peale "too oma elektri arve!" (seda oli selleks vaja, et näidata, kui üle nad maksavad). Aga mina oma blondi peaga nüüd küll kuri välja ei näe, no ja ma ei julenud siis naeratada ega midagi. 2x olid mul head päevad - siis kui ma olin mina ise ning mul oli hästi hea tuju. Ükspäev oli kohe eriti hea päev, see oli siis, kui mulle ühest teisest kohast helistati, et tule homme intervjuule. Oi, ma olin niiii õnnelik, keksisin ringi ja särasin seal ning tegin müüke :D Aga seda teist kohta ma ikkagi ei saanud :S Väga kahju. 30 taala tunnis jäi saamata :D Pole hullu, nad kasutavad projektihaldamisproget "Primavera", millest mina midagi enne kuulnud polnud (kui sõnumi sain, siis arvasin, et tädi pakub mulle mingit tantsija tööd - "primavera" kõlas täpselt sellisena mulle :D), aga ma ütlesin, et olen seda kasutanud :P Peale seda muidugi, kui ma olin päev otsa inimeste uksi kulutanud ning lõpuks välja mõtlesin, et PRIMAVERA oli sõnumis suurte tähtedega ning vbl on see arvutiproge. Õhtul netist sain sellele kinnitust :D
Aga tglt oli see tore töökogemus, see ukselt-uksele müümine. 2 nädalat ma seda tegin. Lõpp oli hea:D Siis mul oli hea tuju - viimased päevad. Kõige hullemad olid tegelikult hommikud - see, kuidas sulle ülevalt ikka ajusid nussiti "laulame nüüd kõik koos - me teeme täna 200". Ning siis onu seletas, et koju võite jääda ainult siis, kui suremas olete ning siis peate ka arstitõendi tooma (fakk, ise maksavad tükitöö pealt!). No ja siis ronisid need haiged tööle ning mina sain endale mingi rõveda nohu-köha. Nüüd võtan antibiotsi. Toredad inimesed olid toredad, vahel pakkusid õlut ja tegid nalja. Esimesel päeval oli üks tüüp eriti tore. Ta ütles nii ilusti, et ta ei tea oma elektrist midagi ja ta lihtsalt ei taha vahetada ning naeratas nii ilusti (mu muidugi püüdsin õpetuse järgi kuri olla, aga ei pidanud vastu ja naeratasin). No ja muidugi ma ütlesin "okay". Selle peale tüüp küsis, kas ma äkki tahaks mahla või midagi, ei taht aga ülesin jaaa. Ja onu tuli tagasi mahla ning 10ne taalaga :D See on sama raha, mis ma oleks müüki tehes saanud :D Siis ma olin õnnelik:D. Aga Isegi mitte toredad inimesed olid ägedad. Aga need hommikud, oh need hommikud. Ja Himanshu, kes on Indiast pärit ning oli meie grupijuht, oh ta nii nautis Boss olemist ja "get out!!!" käratamist, kui me objektile jõudsime. Aga lõpus ta oskas viisakas ka olla, kui ma 1x ei saanud aru, et käratus "it's your place" tähendas, et mina pean välja minema, ning ma turtsudes ebaviisaka tooniga teatasin, sry, ma ei teadnud, et mu nimi on "YOU". Ning siis bussiukse nii kõvasti kinni lõin, et buss kõikus ja kõik jummala ehmusid :D Hahaaa Tglt see tõesti ei olnud planeeritud :D. Päris lõpus, kui ma ütlesin, et ma nüüd ikkagi minema lähen, siis ta ei rääkinud minuga enam :D:D. Oeh, aga töö ise võttis väga läbi. Väsitas nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õhuks olid nii väss, et vahel lihtsalt tuli lambist paar pisarat silma. Aga nüüd on see läbi!!!!!
Nüüd olen ma Bundabergis! :DD HAhaaaa Kohas, kuhu ma lubasin mitte kunagi tulla, sest siin ei ole midagi head. See on veeeel naljakam. Põhimõtteliselt elan ja töötan koos Aasia illegaalidega. Ükspäev oleks peaaegu dayoff olnud sellepärast, et immigratisoonivennad käisid ringi ning kõik töölised olid redus, osad ka arreteeriti. Meile pakkimis-shedi tulid ka. Aga õnneks me ei olnud jõudnud veel alustada. Minu jaoks oli see naljakas, kuidas kõik töölised ükshaaval ära kadusid ja ma mingi hetk avastasin, et ma jummala üksi seal, kedagi kuskil ei ole :D Aga nende jaoks on see elu. 1 paar Taist, hästi toredad inimesed tegelikult, elan ka nendega samas majas, neil on kodus 2 väikest last, mees on olnud siin aasta, naine 2 kuud. Ja ema ei näe oma lapsi nüüd võib-olla 2 aastat (tal on student-visa, aga koolis ei käi). Mu jaoks on see ülemõistuse. Ning see, kuidas nad farmeri lastega mängivad..... Näha, et igatsevad. Nii kurb. Kui need immigratsiooni vennad tulid, siis mees Daniel, see pani kohe metsa, aga naine võttis farmeri lapse sülle ning kõndis rahulikult maja taha. Sutsu hiljem hakkasid nad puu taga palli mängima - meenutas filmi (sõjafilmi), kus näideldaks, et kõik on ilus ja rahulik, aga tglt ... nad mängisid puu taga ning keegi ei näinud, kes mängivad. Kui immigratisoonikutid ära läksid, siis lõpetasid ka mängimise.... Näitemängi.
Aga see farmer on ilge mõrd!!! Täitsa kannis. Üritab sulle täiega ajudesse panna. Immigrandid muidugi ei ütle midagi vastu ka, või noh isegi mitte immigrandid. Ühe päeva ma seal tema juures olin pakkimas, mulle aitas. Kuigi raha on suht hea, mina sinna enam ei lähe. Õnneks on mul seal tõsine allergia ka ning ma lihtsalt ei saa minna. Aga jah, kui need immigratsioonist tulid, siis tädit ennast ei olnud, mees oli ainult. Ma istusin väljas muru peal ning silitasin nende juppjalgset koera. Tädi tuli ja eemalt juba ütles "Noor neiu - ära sa siin nüüd päev otsa istu". See oli sellise kummalise tooniga öeldud, et ma mõtlesin, et ta koeraga räägib. Ütles uuesti... no ma ütlesin vastu,et mingid onud on, ma ei tea mida teha. See piilus ukse vahelt ning siis ütles väikse hirmuvärinaga "püsi siin, lihtsalt püsi siin". No ja siis ta läks ja saatis teised puu taha palli mängima. Peale pikka redutamist ning suhkruroos redutamist läksime koju. Aga farmeril oli hirmsasti pakkida vaja. Osad võtsid ikka südame rindu ja rahustasid vaese punase-pumpaja maha ja läksid tööle. Mul ei olnd häda midagi ja ma läksin ka. Farmitädi hakkas mind õpetama (õnneks ikka õpetas, Ku-d ei õpetandu alguses keegi, siis oldi pärast pahased ning tädi lasi ta lahti tglt, aga nüüd pidi ikkagi temaga leppima :D), no aga ma hästi ei kuulnud teda ning küsisin üle "what?, what?". Selle peale tädi käratas "you don't say "what!" you say "pardon"". Sel hetkel ma otsustasin, et see on minu viimane päev siin. Ja ma otsustasin, et selle tädiga ma enam ei räägi. Pärast tuli ta mulle näitama, et ma ainult ümmarguse otsaga tšukiinisid pakiksin, siis lihtsalt noogutasin või rääkisin miimikaga. Aga õhtul... ma läksin omale numbrilipikud tagasi küsima, et kaste märgistada, otsa said. Väss oli peal juba ning normaasle häälega ütlesin "numbrid" (ilge müra on seal ka kogu sellest masina värgist ning eriti jutustada ei tahagi). Selle peale tädi tuli ärritunud keha olekuga "Do you have any manner?" Ma ei saand muffigi aru, pidin oma mitte-rääkimis lubadust murdma ning ning 3x küsisin "what?". Lõpuks tädi küsid "Do you ever say "please"?" ...aaaa.... irwwww, selle peale ma muigi vastasin "No". "You are very rude girl!". Mille peale mina väga rahuloelvalt teatasin "yes, I am". Sain oma nr-id, ütlesin "Thank you", aga see mühakas muidugi ei vastanud midagi. See on nii naljakas. Ta on ise niii ebaviisakas ja jäme... Kõik vihkavad teda :D Nii jobu. Aga õhtul olid nad kõik üllatunud, kui ma teatasin, et ma ei taha enam tulla. Väheke pettunud olid tglt, eks neil endal parem, kui maja taga ikka mõni legaalne töötaja ka on, VALGE ja LEGAALNE, oh dear! :D. Põllu peal - seal nad võivad ju öelda, et nad ei tea midagi, aga maja taga.... Siis nad ju ikka ise ka väga süüdi, et selliseid inimesi palkavad. Paras neile. Ise on nii jobu!
Contractor on küll must väga vaimustatud. Mitte, et ma midagi erilist oleksin, aga ta käsutab mind autos esiistmele, et... noh, et vähem tähelepanu tekitada. Muidu tglt naeratab kogu aeg. Aga... üldiselt on ta see "homme" inimene. Üldse ei saa teda usaldada. Ku õde korrutab ka kogu aeg, et ära sa Vietnami inimesi usalda. Tundub, et selleks on vist põhjust. Elamine on küll üliodav, 10 taala öö, kahekesi toas, dušš, köök maja peale. Caravan Pargis saad selle eest telgikoha - ühele inimesele. Aga sipelgad on toas. Ma magan madratsi peal. Täna oli küll eriti hea meel, et magamiskotis olen, muidu oleks vist küll terve pea hommikuks sipelgapesa olnud :) Õnneks on Ku siin, siis me teineteist toetame. Aga üldiselt tahame mõlemad ära minna.
Täna ma tööle ei läinud - tomateid korjama. Ei jaksanud. Eile põldu tšekates tundus see nii sitt põld olevat ning ma... lihtsalt ei suutnud. Nagunii teenin põlla peal siin mingi 60 taala, erand, kui rohkem saan. Kuigi see ka raha, aga ma ei suutnud. Eile korjasin kabatšokke (zucchini). Põhimõtteliselt jalutasin päev otsa selle 20 liitrise ämbriga ja muudkui kummardasin iga puhma juurde, et üks kurgiline endale ämbrisse panna. Protsess iseenesest ei ole raske, aga ämbri tassimine on raske, kui see hakkab täis saama. Aga ma pean ju selle täis panema ning maha jätta ei saa. Ning käed olid täitsa väss hommikul. No vähemasti ma koristasin toa ära ning pesin pesu ja olin muidu tubli. No ja nüüd kirjutan blogi kaaa veel :D Väga tubli :P:D
Majas on meil üks vietnami paar. Suht vanad. Tüüp on hästi sõbralik minuga, ainus probleem on tema vietnami-aktsent, mis seisneb selle, et ma ei saa tglt kunagi aru, et ta üldse inglise keeles minuga räägib. Ma ei tee mingit vahet :D Aga kehakeel tuleb jälle appi. Täna küsisin, kus tolmuimeja on. Ta saatis mu harja juurde. Ma ütlesin, et tahaks tolmuimejat, ta ei saanud aru, eks ma siis kükitsin maha, kraapisin vaipa ning tegin tolmuimeja häält :D sai aru küll :D Tema naise abiga leidsime lõpuks üles ka:D Naine ei räägi tal üldse inglise keelt. Üldiselt on ta mossis, aga alati lööb ta nägi õitsele, kui ta minu ja/või Kuga räägib. St, kätega, saame aru. Ainult, et ta võiks kaasa ka rääkida, olgu see siis kasvõi vietnami keel. Aga sinu näoilmed ja kehakeel on teised, kui sa ise ka räägid, kasvõi ilma hääleta. Aga kui lihtsalt kätega vehid, siis on tulemus teine, st kehvavõitu. Aga hakkama saab. :D
Aga ikkagi tahaks siit ära minna :D
KURAT ja poed pannakse niiiiiii vara Bundabergis kinni. 1 päev jalutasin mingi tund aega, et Big W-sse minna ning ma jäin 5 min hiljaks, sest pood pandi 5:30 kinni!!! Traaaa. Ma olin niiii tige. Poole tee peal Big W-sse sain mingi Fiji onuga tuttavaks, läksime koos ja ajasime juttu. Tagasi tulime ka koos. Ta ikka kutsus mind veini jooma tema motelli ning Hungry Jacki sööma (ta oleks välja teinud), kõht oli mul ilgelt tühi küll ning tasuta süüa oleks ka taht ja see oli norm vend, midagi nõmedat ta küll poleks teinud - ta lihtsalt tahtis hirmsasti rääkida, aga ma ei saanud tema tasuta sööki vastu võtta, sest ma pidin linna jalutama, et toidupoodi minna, sest need suletakse kaaa vara ning koju oli ka veel teisele poole jõge vaja jõuda. Oi, ma olin tige!!!!! :D Tglt mul ei olnud jututuju ka ning mul sai sest onust juba kopp ette ja tglt ma poleks nagunii läinud, aga ikkagi tahtsin Bundabergi peale tige olla :). Sest põlla peal oli ka too päev ilgelt jama. Rohelisi ube korjasime. Conractor Tina ajas eelmine õhtu ilgelt töölisi taga, et peab tulem, ning tglt oli põllu peal teine korje ja seal ei olnud midagi korjata. mingi 20 taala vist sain oma 6h töö eest. Ei olnud midag korjata. Aga vähemalt päev oli lühike, aga sellest ei olnud ka mu joaks mingit kasu, sest ma lihtsalt jalutasins selle maha :D Mul ikka läheb kõik viltu :d
Netist leidsin ühe armsa kena WWOOFING-u farmi, aga see on kaugel-kaugel põhjas. Krt. Aga eks ma püüan edasi :D
Aga njah, Brisbane. Kui Melis kõigil seda sõna kuuldes silmad särama läksid, siis linna nähes ma neist küll aru ei saanud. Linn ise ei ole midagi erilist, linnas sees ei ole midagi teha. Poed pannakse ka nii pagana vara kinni. Selle koha pealt oli väike Echuca küll üle kõige - ööse 12ni olid mõlemad toidupoed lahti! Siin pandi hiljemalt 9st kinni ning pühade aeg loomulikult ei tehtud üldse lahti. Ja mina sattusin sinna reedel, Suurel Reedel ning õhtul otsustasin poodi söögi järgi minna, pärast seda, kui just olin linnast tagasi tulnud. Oi küll ma olin tige, kui avastasin, et kuskilt süüa ei saa. Roomates otsisin Maci:D Õnneks leidsin "Hungry Jack'i", see poole parem kui Mac :D
Brisbane's proovisin kontoritööd saada - ei õnnestunud. Läksin ukselt-uksele elektrit müüma :D Hahaaa Õnneks olid seal ka Annela ja Marko. Annela müüs päris hästi. Mina olin muidugi sitt, mis sitt. Päris palju mõjutas minu kehva "karjääri" ka see, et meid koolitati olema kuri. St pead olema hästi jäme, käratad inimesele peale "too oma elektri arve!" (seda oli selleks vaja, et näidata, kui üle nad maksavad). Aga mina oma blondi peaga nüüd küll kuri välja ei näe, no ja ma ei julenud siis naeratada ega midagi. 2x olid mul head päevad - siis kui ma olin mina ise ning mul oli hästi hea tuju. Ükspäev oli kohe eriti hea päev, see oli siis, kui mulle ühest teisest kohast helistati, et tule homme intervjuule. Oi, ma olin niiii õnnelik, keksisin ringi ja särasin seal ning tegin müüke :D Aga seda teist kohta ma ikkagi ei saanud :S Väga kahju. 30 taala tunnis jäi saamata :D Pole hullu, nad kasutavad projektihaldamisproget "Primavera", millest mina midagi enne kuulnud polnud (kui sõnumi sain, siis arvasin, et tädi pakub mulle mingit tantsija tööd - "primavera" kõlas täpselt sellisena mulle :D), aga ma ütlesin, et olen seda kasutanud :P Peale seda muidugi, kui ma olin päev otsa inimeste uksi kulutanud ning lõpuks välja mõtlesin, et PRIMAVERA oli sõnumis suurte tähtedega ning vbl on see arvutiproge. Õhtul netist sain sellele kinnitust :D
Aga tglt oli see tore töökogemus, see ukselt-uksele müümine. 2 nädalat ma seda tegin. Lõpp oli hea:D Siis mul oli hea tuju - viimased päevad. Kõige hullemad olid tegelikult hommikud - see, kuidas sulle ülevalt ikka ajusid nussiti "laulame nüüd kõik koos - me teeme täna 200". Ning siis onu seletas, et koju võite jääda ainult siis, kui suremas olete ning siis peate ka arstitõendi tooma (fakk, ise maksavad tükitöö pealt!). No ja siis ronisid need haiged tööle ning mina sain endale mingi rõveda nohu-köha. Nüüd võtan antibiotsi. Toredad inimesed olid toredad, vahel pakkusid õlut ja tegid nalja. Esimesel päeval oli üks tüüp eriti tore. Ta ütles nii ilusti, et ta ei tea oma elektrist midagi ja ta lihtsalt ei taha vahetada ning naeratas nii ilusti (mu muidugi püüdsin õpetuse järgi kuri olla, aga ei pidanud vastu ja naeratasin). No ja muidugi ma ütlesin "okay". Selle peale tüüp küsis, kas ma äkki tahaks mahla või midagi, ei taht aga ülesin jaaa. Ja onu tuli tagasi mahla ning 10ne taalaga :D See on sama raha, mis ma oleks müüki tehes saanud :D Siis ma olin õnnelik:D. Aga Isegi mitte toredad inimesed olid ägedad. Aga need hommikud, oh need hommikud. Ja Himanshu, kes on Indiast pärit ning oli meie grupijuht, oh ta nii nautis Boss olemist ja "get out!!!" käratamist, kui me objektile jõudsime. Aga lõpus ta oskas viisakas ka olla, kui ma 1x ei saanud aru, et käratus "it's your place" tähendas, et mina pean välja minema, ning ma turtsudes ebaviisaka tooniga teatasin, sry, ma ei teadnud, et mu nimi on "YOU". Ning siis bussiukse nii kõvasti kinni lõin, et buss kõikus ja kõik jummala ehmusid :D Hahaaa Tglt see tõesti ei olnud planeeritud :D. Päris lõpus, kui ma ütlesin, et ma nüüd ikkagi minema lähen, siis ta ei rääkinud minuga enam :D:D. Oeh, aga töö ise võttis väga läbi. Väsitas nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Õhuks olid nii väss, et vahel lihtsalt tuli lambist paar pisarat silma. Aga nüüd on see läbi!!!!!
Nüüd olen ma Bundabergis! :DD HAhaaaa Kohas, kuhu ma lubasin mitte kunagi tulla, sest siin ei ole midagi head. See on veeeel naljakam. Põhimõtteliselt elan ja töötan koos Aasia illegaalidega. Ükspäev oleks peaaegu dayoff olnud sellepärast, et immigratisoonivennad käisid ringi ning kõik töölised olid redus, osad ka arreteeriti. Meile pakkimis-shedi tulid ka. Aga õnneks me ei olnud jõudnud veel alustada. Minu jaoks oli see naljakas, kuidas kõik töölised ükshaaval ära kadusid ja ma mingi hetk avastasin, et ma jummala üksi seal, kedagi kuskil ei ole :D Aga nende jaoks on see elu. 1 paar Taist, hästi toredad inimesed tegelikult, elan ka nendega samas majas, neil on kodus 2 väikest last, mees on olnud siin aasta, naine 2 kuud. Ja ema ei näe oma lapsi nüüd võib-olla 2 aastat (tal on student-visa, aga koolis ei käi). Mu jaoks on see ülemõistuse. Ning see, kuidas nad farmeri lastega mängivad..... Näha, et igatsevad. Nii kurb. Kui need immigratsiooni vennad tulid, siis mees Daniel, see pani kohe metsa, aga naine võttis farmeri lapse sülle ning kõndis rahulikult maja taha. Sutsu hiljem hakkasid nad puu taga palli mängima - meenutas filmi (sõjafilmi), kus näideldaks, et kõik on ilus ja rahulik, aga tglt ... nad mängisid puu taga ning keegi ei näinud, kes mängivad. Kui immigratisoonikutid ära läksid, siis lõpetasid ka mängimise.... Näitemängi.
Aga see farmer on ilge mõrd!!! Täitsa kannis. Üritab sulle täiega ajudesse panna. Immigrandid muidugi ei ütle midagi vastu ka, või noh isegi mitte immigrandid. Ühe päeva ma seal tema juures olin pakkimas, mulle aitas. Kuigi raha on suht hea, mina sinna enam ei lähe. Õnneks on mul seal tõsine allergia ka ning ma lihtsalt ei saa minna. Aga jah, kui need immigratsioonist tulid, siis tädit ennast ei olnud, mees oli ainult. Ma istusin väljas muru peal ning silitasin nende juppjalgset koera. Tädi tuli ja eemalt juba ütles "Noor neiu - ära sa siin nüüd päev otsa istu". See oli sellise kummalise tooniga öeldud, et ma mõtlesin, et ta koeraga räägib. Ütles uuesti... no ma ütlesin vastu,et mingid onud on, ma ei tea mida teha. See piilus ukse vahelt ning siis ütles väikse hirmuvärinaga "püsi siin, lihtsalt püsi siin". No ja siis ta läks ja saatis teised puu taha palli mängima. Peale pikka redutamist ning suhkruroos redutamist läksime koju. Aga farmeril oli hirmsasti pakkida vaja. Osad võtsid ikka südame rindu ja rahustasid vaese punase-pumpaja maha ja läksid tööle. Mul ei olnd häda midagi ja ma läksin ka. Farmitädi hakkas mind õpetama (õnneks ikka õpetas, Ku-d ei õpetandu alguses keegi, siis oldi pärast pahased ning tädi lasi ta lahti tglt, aga nüüd pidi ikkagi temaga leppima :D), no aga ma hästi ei kuulnud teda ning küsisin üle "what?, what?". Selle peale tädi käratas "you don't say "what!" you say "pardon"". Sel hetkel ma otsustasin, et see on minu viimane päev siin. Ja ma otsustasin, et selle tädiga ma enam ei räägi. Pärast tuli ta mulle näitama, et ma ainult ümmarguse otsaga tšukiinisid pakiksin, siis lihtsalt noogutasin või rääkisin miimikaga. Aga õhtul... ma läksin omale numbrilipikud tagasi küsima, et kaste märgistada, otsa said. Väss oli peal juba ning normaasle häälega ütlesin "numbrid" (ilge müra on seal ka kogu sellest masina värgist ning eriti jutustada ei tahagi). Selle peale tädi tuli ärritunud keha olekuga "Do you have any manner?" Ma ei saand muffigi aru, pidin oma mitte-rääkimis lubadust murdma ning ning 3x küsisin "what?". Lõpuks tädi küsid "Do you ever say "please"?" ...aaaa.... irwwww, selle peale ma muigi vastasin "No". "You are very rude girl!". Mille peale mina väga rahuloelvalt teatasin "yes, I am". Sain oma nr-id, ütlesin "Thank you", aga see mühakas muidugi ei vastanud midagi. See on nii naljakas. Ta on ise niii ebaviisakas ja jäme... Kõik vihkavad teda :D Nii jobu. Aga õhtul olid nad kõik üllatunud, kui ma teatasin, et ma ei taha enam tulla. Väheke pettunud olid tglt, eks neil endal parem, kui maja taga ikka mõni legaalne töötaja ka on, VALGE ja LEGAALNE, oh dear! :D. Põllu peal - seal nad võivad ju öelda, et nad ei tea midagi, aga maja taga.... Siis nad ju ikka ise ka väga süüdi, et selliseid inimesi palkavad. Paras neile. Ise on nii jobu!
Contractor on küll must väga vaimustatud. Mitte, et ma midagi erilist oleksin, aga ta käsutab mind autos esiistmele, et... noh, et vähem tähelepanu tekitada. Muidu tglt naeratab kogu aeg. Aga... üldiselt on ta see "homme" inimene. Üldse ei saa teda usaldada. Ku õde korrutab ka kogu aeg, et ära sa Vietnami inimesi usalda. Tundub, et selleks on vist põhjust. Elamine on küll üliodav, 10 taala öö, kahekesi toas, dušš, köök maja peale. Caravan Pargis saad selle eest telgikoha - ühele inimesele. Aga sipelgad on toas. Ma magan madratsi peal. Täna oli küll eriti hea meel, et magamiskotis olen, muidu oleks vist küll terve pea hommikuks sipelgapesa olnud :) Õnneks on Ku siin, siis me teineteist toetame. Aga üldiselt tahame mõlemad ära minna.
Täna ma tööle ei läinud - tomateid korjama. Ei jaksanud. Eile põldu tšekates tundus see nii sitt põld olevat ning ma... lihtsalt ei suutnud. Nagunii teenin põlla peal siin mingi 60 taala, erand, kui rohkem saan. Kuigi see ka raha, aga ma ei suutnud. Eile korjasin kabatšokke (zucchini). Põhimõtteliselt jalutasin päev otsa selle 20 liitrise ämbriga ja muudkui kummardasin iga puhma juurde, et üks kurgiline endale ämbrisse panna. Protsess iseenesest ei ole raske, aga ämbri tassimine on raske, kui see hakkab täis saama. Aga ma pean ju selle täis panema ning maha jätta ei saa. Ning käed olid täitsa väss hommikul. No vähemasti ma koristasin toa ära ning pesin pesu ja olin muidu tubli. No ja nüüd kirjutan blogi kaaa veel :D Väga tubli :P:D
Majas on meil üks vietnami paar. Suht vanad. Tüüp on hästi sõbralik minuga, ainus probleem on tema vietnami-aktsent, mis seisneb selle, et ma ei saa tglt kunagi aru, et ta üldse inglise keeles minuga räägib. Ma ei tee mingit vahet :D Aga kehakeel tuleb jälle appi. Täna küsisin, kus tolmuimeja on. Ta saatis mu harja juurde. Ma ütlesin, et tahaks tolmuimejat, ta ei saanud aru, eks ma siis kükitsin maha, kraapisin vaipa ning tegin tolmuimeja häält :D sai aru küll :D Tema naise abiga leidsime lõpuks üles ka:D Naine ei räägi tal üldse inglise keelt. Üldiselt on ta mossis, aga alati lööb ta nägi õitsele, kui ta minu ja/või Kuga räägib. St, kätega, saame aru. Ainult, et ta võiks kaasa ka rääkida, olgu see siis kasvõi vietnami keel. Aga sinu näoilmed ja kehakeel on teised, kui sa ise ka räägid, kasvõi ilma hääleta. Aga kui lihtsalt kätega vehid, siis on tulemus teine, st kehvavõitu. Aga hakkama saab. :D
Aga ikkagi tahaks siit ära minna :D
KURAT ja poed pannakse niiiiiii vara Bundabergis kinni. 1 päev jalutasin mingi tund aega, et Big W-sse minna ning ma jäin 5 min hiljaks, sest pood pandi 5:30 kinni!!! Traaaa. Ma olin niiii tige. Poole tee peal Big W-sse sain mingi Fiji onuga tuttavaks, läksime koos ja ajasime juttu. Tagasi tulime ka koos. Ta ikka kutsus mind veini jooma tema motelli ning Hungry Jacki sööma (ta oleks välja teinud), kõht oli mul ilgelt tühi küll ning tasuta süüa oleks ka taht ja see oli norm vend, midagi nõmedat ta küll poleks teinud - ta lihtsalt tahtis hirmsasti rääkida, aga ma ei saanud tema tasuta sööki vastu võtta, sest ma pidin linna jalutama, et toidupoodi minna, sest need suletakse kaaa vara ning koju oli ka veel teisele poole jõge vaja jõuda. Oi, ma olin tige!!!!! :D Tglt mul ei olnud jututuju ka ning mul sai sest onust juba kopp ette ja tglt ma poleks nagunii läinud, aga ikkagi tahtsin Bundabergi peale tige olla :). Sest põlla peal oli ka too päev ilgelt jama. Rohelisi ube korjasime. Conractor Tina ajas eelmine õhtu ilgelt töölisi taga, et peab tulem, ning tglt oli põllu peal teine korje ja seal ei olnud midagi korjata. mingi 20 taala vist sain oma 6h töö eest. Ei olnud midag korjata. Aga vähemalt päev oli lühike, aga sellest ei olnud ka mu joaks mingit kasu, sest ma lihtsalt jalutasins selle maha :D Mul ikka läheb kõik viltu :d
Netist leidsin ühe armsa kena WWOOFING-u farmi, aga see on kaugel-kaugel põhjas. Krt. Aga eks ma püüan edasi :D
Great Ocean Road ja Sydney
Üle pika ajal nüüd jälle blogisse sattunud:) Great Ocean Roadi kohta ei ole suurt midagi rääkida, sest kõik lihtsalt on nii ilus ja seda peab lihtsalt ise kogema. Pilte kahjuks ikka veel ei jaksa üles laadida. Aga jah. Tund aeg 30km/h mäest alla kurvitada.... täiesti omaette kogemus :D
Sydneys olin ainult ühe päeva, kui sõitsin rongina Melbourne'ist Brisbanesse (roninga sellepärast, et tahtsin oma sõitu munadepüha paiku teha ning lennupiletite ostmisega jäin liiga hiljaks. Hea kogemus oli, mis seals ikka :D 2 ööd rongis veeta irwwww Pagasi oleksid ka mul äärepealt ära kaotanud, aga õnneks läks õnneks). Vaatasin silla ja Ooperimaja ära. Ütleks, et ooperimaja juures olnud park tekitas suuremat elamust :D Aga nähtud ja pildid tehtud ning tuju hea :D
Sydneys olin ainult ühe päeva, kui sõitsin rongina Melbourne'ist Brisbanesse (roninga sellepärast, et tahtsin oma sõitu munadepüha paiku teha ning lennupiletite ostmisega jäin liiga hiljaks. Hea kogemus oli, mis seals ikka :D 2 ööd rongis veeta irwwww Pagasi oleksid ka mul äärepealt ära kaotanud, aga õnneks läks õnneks). Vaatasin silla ja Ooperimaja ära. Ütleks, et ooperimaja juures olnud park tekitas suuremat elamust :D Aga nähtud ja pildid tehtud ning tuju hea :D
teisipäev, 14. aprill 2009
3 päeva Melbourne'is
Õigemini oli see küll 4 päeva, sest 31 märts saabusin ning 4 aprill vahetasin asukohta, aga praktiliselt ringi tuuritada oli 3 päeva.
Nagu öeldud, 31 märts saabusin Meli, panin kogu oma tavaari 10 taala eest pagasihoidu ning lippasin linna peale. Suurt teha ei jõudnud, sest kell 4 juba pidime Peteriga kokku saama. Peter on mu host, lahke noormees, kes lubas mul enda juures ööbida, et ma ei peaks hostlis raha kulutama. Peter oli tore, kui välja jätta see osa jutust nagu "mul on kõige kallima lukuga postkast ning ma elan väga heas rajoonis" (vaatamata sellele, et tal oli väga väike korter ning tema enda jutu järgi on teised elanikud enamsti nt indiast). No ja kui välja jätta see osa, et ta lubas mu ära tappa, kui peaksin päevaks akna lahti unustama, kui kedagi kodus ei ole, sest tal väga kallis tehnika seal. Peter ütles seda sellise häälega, et ma nägin järgmisel hommikul õudukat unes ning kõik need päevad, kui väljas olin, siis kogu aeg kontrollisin mõttes üle, kas ma akna ikka panin kinni. Aga kõik läks ilusti :)
Esimesel päeval jõudsin ära käia infokeskuses, turust mööda kõndida, sest see oli juba suletud ning tagasi rongijaama minna.
Teisel päeval käisin lihtsalt linna peal ringi. Õigemini külastasin parke, aga vahemaad läbisin jala. Jala on huvitavam, aga loomulikult võtab aega rohkem. Pargid, õigemini aiad, olid huvitavad ja ilusad. Nüüd ma juba tean, et park on austraaliamaal murulapp koos paari pingi ja puuga ning aed on huvitavate taimede, puudega murulapp :) Nö garden on ikka ilus küll. Sai kõvasti pilte tehtud.
Kolmandal päeval külastasin Melbourne'i akvaariumi. Esimest korda kasutasin oma Student-ID-kaarti ning sain pileti pea poole odavamalt, ehk siis 19,50ga, muidu on pilet 31.50. Selle raha eest jäin väga rahule. Pildistasin ja patseerisin seal pea terve päev ringi - raha makstud, ega siis raisku saa lasta! Pingviinid olid esimesed ning nende juures veetsin ma küll pea tund aega. Pildistasin ja filmisin jne. Raidest ja haidest ei saanud ka kuidagi eemaldatud :) Aga aega mul oli ja rahule jäin. Peale akvaariumi proovisin ära ka vaatamisväärsused trammiaknast, aga see oli ütlemata igav. Õhtul tormasin randa, mis minu elukohast väga kaugel ei olnud, aga olin ikkagi liiga hilja peale jäänud ning pilte teha ei saanud. Kahjuks. Aga mõnus oli ikkagi. Huvitaval kombel oli seal päris palju vene vanapaare, kes jalutasid, ajasid juttu. Nooremaid oli ka.
Neljandal päeval oli mul plaan Royal Gardens'isse minna. Plaan oli hea kuni hommikuni, mil avatasin, et vihma sadas. Ootasin, kuni vihm üle jäi ning asusin minekule. Peter küsis üle, et kas mul midagi vihma kaitseks ei ole. Loomulikult oli! Aga ma arvasin, et on väheke imelik, kui ma emme antud suure laigulise vihmakeebiga mööda linna ringi tatsan (vihmavarju jaok oli ilm liiga tuuline, mis on kaaa loomulikult kaasas ;)). Aga võtsin siiski keebi kaasa ning kui uksest välja sain, siis juba sadas. Vahet pole, Melis nagunii mind keegi ei tunne! :D Sandaalid võtsin ka jalast ära, sest muidu need lähevad väga libedaks ning ära ka ei kuiva järgmiseks päevaks ning siis jama kui palju. Sedasi ma siis tatsasin seal suure keebi ja paljajalu mööda Meli linna ringi. Ise olin väga rahul, sest vihma sadas kogu päeva (väikeste pausidega) ning päris kõvasti, aga mul oli muretu kuiv olla! Tähh emmele!!! xxx
Õhtul läksin uuesti randa, kuid jällegi oli tegelikult liiga hilja. Kuna rannas oli päris tugev tuul, siis vaatamata vihma puudumisele ajasin oma keebi selga, mis ühtlasi on ka tuulekindel, et seda kuivatada. Keep peab vett väga-väga hästi, kuid kahjuks kuivab väga aeglaselt. Ja sedasi niiskena keepi kotti panna.... ai-ai-ai. Mis mu vend selle peale ütleks! :P:D
Ja siis oligi mu aeg läbi. Õhtul pakkisin oma asjad, järgmine päev saime Kurumiga rongijaamas kokku ning suundusime teise rongiga tema õe juurde. Rongijaamast oli autoga veel päris pikk maa minna, aga täispõie kannatamine tasus end väga ära, sest koht oli väga ilus. Loomulikult majad ümberringi, aga maja oli suur, korralik ja ilus. Ning vaade oli ilus, mägedele koos allolevate linnatuledega. Ilus.... Ise muidugi sellise kallaku peale parkida ei tahaks, aga eks harjuksin sellegagi ära.
Melbour on ilus linn. Seal elaks küll. Inimesed on nagu ikka väga lahked, kui kaarti väga palju vahid, siis tulevad kohe küsima, kas sa tead, kus sa oled? Inimesed üldlaastud näevad välja tavalised. No ja loomulikult palju asiaate, indialasi jne :) Nad teavad mis on hea ;)
Nagu öeldud, 31 märts saabusin Meli, panin kogu oma tavaari 10 taala eest pagasihoidu ning lippasin linna peale. Suurt teha ei jõudnud, sest kell 4 juba pidime Peteriga kokku saama. Peter on mu host, lahke noormees, kes lubas mul enda juures ööbida, et ma ei peaks hostlis raha kulutama. Peter oli tore, kui välja jätta see osa jutust nagu "mul on kõige kallima lukuga postkast ning ma elan väga heas rajoonis" (vaatamata sellele, et tal oli väga väike korter ning tema enda jutu järgi on teised elanikud enamsti nt indiast). No ja kui välja jätta see osa, et ta lubas mu ära tappa, kui peaksin päevaks akna lahti unustama, kui kedagi kodus ei ole, sest tal väga kallis tehnika seal. Peter ütles seda sellise häälega, et ma nägin järgmisel hommikul õudukat unes ning kõik need päevad, kui väljas olin, siis kogu aeg kontrollisin mõttes üle, kas ma akna ikka panin kinni. Aga kõik läks ilusti :)
Esimesel päeval jõudsin ära käia infokeskuses, turust mööda kõndida, sest see oli juba suletud ning tagasi rongijaama minna.
Teisel päeval käisin lihtsalt linna peal ringi. Õigemini külastasin parke, aga vahemaad läbisin jala. Jala on huvitavam, aga loomulikult võtab aega rohkem. Pargid, õigemini aiad, olid huvitavad ja ilusad. Nüüd ma juba tean, et park on austraaliamaal murulapp koos paari pingi ja puuga ning aed on huvitavate taimede, puudega murulapp :) Nö garden on ikka ilus küll. Sai kõvasti pilte tehtud.
Kolmandal päeval külastasin Melbourne'i akvaariumi. Esimest korda kasutasin oma Student-ID-kaarti ning sain pileti pea poole odavamalt, ehk siis 19,50ga, muidu on pilet 31.50. Selle raha eest jäin väga rahule. Pildistasin ja patseerisin seal pea terve päev ringi - raha makstud, ega siis raisku saa lasta! Pingviinid olid esimesed ning nende juures veetsin ma küll pea tund aega. Pildistasin ja filmisin jne. Raidest ja haidest ei saanud ka kuidagi eemaldatud :) Aga aega mul oli ja rahule jäin. Peale akvaariumi proovisin ära ka vaatamisväärsused trammiaknast, aga see oli ütlemata igav. Õhtul tormasin randa, mis minu elukohast väga kaugel ei olnud, aga olin ikkagi liiga hilja peale jäänud ning pilte teha ei saanud. Kahjuks. Aga mõnus oli ikkagi. Huvitaval kombel oli seal päris palju vene vanapaare, kes jalutasid, ajasid juttu. Nooremaid oli ka.
Neljandal päeval oli mul plaan Royal Gardens'isse minna. Plaan oli hea kuni hommikuni, mil avatasin, et vihma sadas. Ootasin, kuni vihm üle jäi ning asusin minekule. Peter küsis üle, et kas mul midagi vihma kaitseks ei ole. Loomulikult oli! Aga ma arvasin, et on väheke imelik, kui ma emme antud suure laigulise vihmakeebiga mööda linna ringi tatsan (vihmavarju jaok oli ilm liiga tuuline, mis on kaaa loomulikult kaasas ;)). Aga võtsin siiski keebi kaasa ning kui uksest välja sain, siis juba sadas. Vahet pole, Melis nagunii mind keegi ei tunne! :D Sandaalid võtsin ka jalast ära, sest muidu need lähevad väga libedaks ning ära ka ei kuiva järgmiseks päevaks ning siis jama kui palju. Sedasi ma siis tatsasin seal suure keebi ja paljajalu mööda Meli linna ringi. Ise olin väga rahul, sest vihma sadas kogu päeva (väikeste pausidega) ning päris kõvasti, aga mul oli muretu kuiv olla! Tähh emmele!!! xxx
Õhtul läksin uuesti randa, kuid jällegi oli tegelikult liiga hilja. Kuna rannas oli päris tugev tuul, siis vaatamata vihma puudumisele ajasin oma keebi selga, mis ühtlasi on ka tuulekindel, et seda kuivatada. Keep peab vett väga-väga hästi, kuid kahjuks kuivab väga aeglaselt. Ja sedasi niiskena keepi kotti panna.... ai-ai-ai. Mis mu vend selle peale ütleks! :P:D
Ja siis oligi mu aeg läbi. Õhtul pakkisin oma asjad, järgmine päev saime Kurumiga rongijaamas kokku ning suundusime teise rongiga tema õe juurde. Rongijaamast oli autoga veel päris pikk maa minna, aga täispõie kannatamine tasus end väga ära, sest koht oli väga ilus. Loomulikult majad ümberringi, aga maja oli suur, korralik ja ilus. Ning vaade oli ilus, mägedele koos allolevate linnatuledega. Ilus.... Ise muidugi sellise kallaku peale parkida ei tahaks, aga eks harjuksin sellegagi ära.
Melbour on ilus linn. Seal elaks küll. Inimesed on nagu ikka väga lahked, kui kaarti väga palju vahid, siis tulevad kohe küsima, kas sa tead, kus sa oled? Inimesed üldlaastud näevad välja tavalised. No ja loomulikult palju asiaate, indialasi jne :) Nad teavad mis on hea ;)
pühapäev, 12. aprill 2009
Lahkumine Echucast, viimane töö - viinamarjad!!! jeehuu.
Lahkumine Echucast
Viimane õhtu Echucas kulus praktiliselt pakkimise peale. Kuna teadsin, et seljakotimatkale ma ei lähe, lihtsalt on vaja oma asjad Melbourne'i toimetada, siis ei visanud ma ära praktiliselt mitte midagi. Ainult mõned tõesti mõttetud riided ning 1l päiksekreemi, mida ma praktiliselt ei olnud kasutanudki. Asju oli palju ning kott sai peale 4h pakkimist ikkagi päris raske. Aga enese kiituseks võin öelda, et kõik asjad mahtusid ära ning seljakott sai päris hästi pakitud, nii et 24 kilo seljas ei tundunudki nii raske.
Peo jaoks ei olnud mul ei aega ega raha, nii et ma lahkusin suht vaikselt (mõned päevad enne mind lahkusid Temis ja Marko ning siis sai veidike eestlastega koos joodud). Viimasteks eestlasteks Echucas jäid Kaidi&Riho ning endine klassivend Gerto ja tema tüdruk Merili. Sellest oli muidugi kahju, aga tüüpiliselt minule, sai mul lihtsalt aeg otsa. Praktiseerisin uut pakkimisviisi, kus ma kõik asjad väga korralikult enne kokku rullisin või lappisin, pidi ruumi kokku hoidma. Seda, kas ma ka tegelikult ruumi kokku hoidsin, ei oska ma öelda.
Viimased kaks päeva tegid jaapanlased, eesotsas Kaoriga süüa. Kaori on õppinud kokk ning tema toidud viivad ikka keele alla küll. Vaatamata sellele, et tegemist on minu jaoks võõra maa toiduga, siis maitses kõik väga hästi.
Rong läks mul hommikul suht vara. Rongijaama talutasid mind Kaori ning Kota. Kota tassis mu läpaka kotti ning cool bagi. Ei saa mainimata jätta, et tüüp oli kokku varisemas kui rongijaama jõudsime. Ma ei tütleks, et need kotid nii rasked olid, aga tema kotikandmisviis oli lihtsalt väga eriline. Või olid kotid rasked... ei oska öelda, mina tassisin neid kotte koos oma 24kg-se seljakotiga ning võrreldes sellega ei olnud nendel väikestel kottidel häda midagi. Kokku kaaluvad kõik mu kotid kokku u 37 kg. Ruumi mul tglt on veel natuke :P Seljakoti taskud on tühjad :P :D Aga ma mõtlen, et peaks kuidagi ikkagi kaalu vähendama. Nillisin poes juba matkarätikut, mille võiks oma suure saunalina vastu välja vahetada. Ning paar väiksemat rätikut ka muretseda. See on ainuke asi, mille ma välja mõtlesin, eriti oma asjadest loobuda ei tahaks. Eks mul praegu oli kaasas ka sellseid asju nagu peaaegu täitsa täis õlipudel ning mingi 500g seepi... :D Aga no tõesti, kui ma lihtsalt pean oma kotiga ühest rongijaamast teise jalutama, siis miks ma peaksin selle pärast kõik oma maitseained ja pesuasjad ära viskama. Tööriietest rääkimata :D
Lahkumine iseenesest oli valutu. Tegelikult oli hea meel sealt minema saada. Simoniga rääkisin enne minekut veel, et kui tal midagi vahepeal tekib, siis võiks mulle helistada, vbl tulen tagasi. Sügaval südames teadsin, et ei tule, aga ma tahtsin mõelda, vbl tuleb Melis suur igatsus peale. Ei tulnud. Nii et ostsin rongipileti Brisbanesse ära. Ei taha sinna tagasi.
Peo jaoks ei olnud mul ei aega ega raha, nii et ma lahkusin suht vaikselt (mõned päevad enne mind lahkusid Temis ja Marko ning siis sai veidike eestlastega koos joodud). Viimasteks eestlasteks Echucas jäid Kaidi&Riho ning endine klassivend Gerto ja tema tüdruk Merili. Sellest oli muidugi kahju, aga tüüpiliselt minule, sai mul lihtsalt aeg otsa. Praktiseerisin uut pakkimisviisi, kus ma kõik asjad väga korralikult enne kokku rullisin või lappisin, pidi ruumi kokku hoidma. Seda, kas ma ka tegelikult ruumi kokku hoidsin, ei oska ma öelda.
Viimased kaks päeva tegid jaapanlased, eesotsas Kaoriga süüa. Kaori on õppinud kokk ning tema toidud viivad ikka keele alla küll. Vaatamata sellele, et tegemist on minu jaoks võõra maa toiduga, siis maitses kõik väga hästi.
Rong läks mul hommikul suht vara. Rongijaama talutasid mind Kaori ning Kota. Kota tassis mu läpaka kotti ning cool bagi. Ei saa mainimata jätta, et tüüp oli kokku varisemas kui rongijaama jõudsime. Ma ei tütleks, et need kotid nii rasked olid, aga tema kotikandmisviis oli lihtsalt väga eriline. Või olid kotid rasked... ei oska öelda, mina tassisin neid kotte koos oma 24kg-se seljakotiga ning võrreldes sellega ei olnud nendel väikestel kottidel häda midagi. Kokku kaaluvad kõik mu kotid kokku u 37 kg. Ruumi mul tglt on veel natuke :P Seljakoti taskud on tühjad :P :D Aga ma mõtlen, et peaks kuidagi ikkagi kaalu vähendama. Nillisin poes juba matkarätikut, mille võiks oma suure saunalina vastu välja vahetada. Ning paar väiksemat rätikut ka muretseda. See on ainuke asi, mille ma välja mõtlesin, eriti oma asjadest loobuda ei tahaks. Eks mul praegu oli kaasas ka sellseid asju nagu peaaegu täitsa täis õlipudel ning mingi 500g seepi... :D Aga no tõesti, kui ma lihtsalt pean oma kotiga ühest rongijaamast teise jalutama, siis miks ma peaksin selle pärast kõik oma maitseained ja pesuasjad ära viskama. Tööriietest rääkimata :D
Lahkumine iseenesest oli valutu. Tegelikult oli hea meel sealt minema saada. Simoniga rääkisin enne minekut veel, et kui tal midagi vahepeal tekib, siis võiks mulle helistada, vbl tulen tagasi. Sügaval südames teadsin, et ei tule, aga ma tahtsin mõelda, vbl tuleb Melis suur igatsus peale. Ei tulnud. Nii et ostsin rongipileti Brisbanesse ära. Ei taha sinna tagasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)