Õigemini oli see küll 4 päeva, sest 31 märts saabusin ning 4 aprill vahetasin asukohta, aga praktiliselt ringi tuuritada oli 3 päeva.
Nagu öeldud, 31 märts saabusin Meli, panin kogu oma tavaari 10 taala eest pagasihoidu ning lippasin linna peale. Suurt teha ei jõudnud, sest kell 4 juba pidime Peteriga kokku saama. Peter on mu host, lahke noormees, kes lubas mul enda juures ööbida, et ma ei peaks hostlis raha kulutama. Peter oli tore, kui välja jätta see osa jutust nagu "mul on kõige kallima lukuga postkast ning ma elan väga heas rajoonis" (vaatamata sellele, et tal oli väga väike korter ning tema enda jutu järgi on teised elanikud enamsti nt indiast). No ja kui välja jätta see osa, et ta lubas mu ära tappa, kui peaksin päevaks akna lahti unustama, kui kedagi kodus ei ole, sest tal väga kallis tehnika seal. Peter ütles seda sellise häälega, et ma nägin järgmisel hommikul õudukat unes ning kõik need päevad, kui väljas olin, siis kogu aeg kontrollisin mõttes üle, kas ma akna ikka panin kinni. Aga kõik läks ilusti :)
Esimesel päeval jõudsin ära käia infokeskuses, turust mööda kõndida, sest see oli juba suletud ning tagasi rongijaama minna.
Teisel päeval käisin lihtsalt linna peal ringi. Õigemini külastasin parke, aga vahemaad läbisin jala. Jala on huvitavam, aga loomulikult võtab aega rohkem. Pargid, õigemini aiad, olid huvitavad ja ilusad. Nüüd ma juba tean, et park on austraaliamaal murulapp koos paari pingi ja puuga ning aed on huvitavate taimede, puudega murulapp :) Nö garden on ikka ilus küll. Sai kõvasti pilte tehtud.
Kolmandal päeval külastasin Melbourne'i akvaariumi. Esimest korda kasutasin oma Student-ID-kaarti ning sain pileti pea poole odavamalt, ehk siis 19,50ga, muidu on pilet 31.50. Selle raha eest jäin väga rahule. Pildistasin ja patseerisin seal pea terve päev ringi - raha makstud, ega siis raisku saa lasta! Pingviinid olid esimesed ning nende juures veetsin ma küll pea tund aega. Pildistasin ja filmisin jne. Raidest ja haidest ei saanud ka kuidagi eemaldatud :) Aga aega mul oli ja rahule jäin. Peale akvaariumi proovisin ära ka vaatamisväärsused trammiaknast, aga see oli ütlemata igav. Õhtul tormasin randa, mis minu elukohast väga kaugel ei olnud, aga olin ikkagi liiga hilja peale jäänud ning pilte teha ei saanud. Kahjuks. Aga mõnus oli ikkagi. Huvitaval kombel oli seal päris palju vene vanapaare, kes jalutasid, ajasid juttu. Nooremaid oli ka.
Neljandal päeval oli mul plaan Royal Gardens'isse minna. Plaan oli hea kuni hommikuni, mil avatasin, et vihma sadas. Ootasin, kuni vihm üle jäi ning asusin minekule. Peter küsis üle, et kas mul midagi vihma kaitseks ei ole. Loomulikult oli! Aga ma arvasin, et on väheke imelik, kui ma emme antud suure laigulise vihmakeebiga mööda linna ringi tatsan (vihmavarju jaok oli ilm liiga tuuline, mis on kaaa loomulikult kaasas ;)). Aga võtsin siiski keebi kaasa ning kui uksest välja sain, siis juba sadas. Vahet pole, Melis nagunii mind keegi ei tunne! :D Sandaalid võtsin ka jalast ära, sest muidu need lähevad väga libedaks ning ära ka ei kuiva järgmiseks päevaks ning siis jama kui palju. Sedasi ma siis tatsasin seal suure keebi ja paljajalu mööda Meli linna ringi. Ise olin väga rahul, sest vihma sadas kogu päeva (väikeste pausidega) ning päris kõvasti, aga mul oli muretu kuiv olla! Tähh emmele!!! xxx
Õhtul läksin uuesti randa, kuid jällegi oli tegelikult liiga hilja. Kuna rannas oli päris tugev tuul, siis vaatamata vihma puudumisele ajasin oma keebi selga, mis ühtlasi on ka tuulekindel, et seda kuivatada. Keep peab vett väga-väga hästi, kuid kahjuks kuivab väga aeglaselt. Ja sedasi niiskena keepi kotti panna.... ai-ai-ai. Mis mu vend selle peale ütleks! :P:D
Ja siis oligi mu aeg läbi. Õhtul pakkisin oma asjad, järgmine päev saime Kurumiga rongijaamas kokku ning suundusime teise rongiga tema õe juurde. Rongijaamast oli autoga veel päris pikk maa minna, aga täispõie kannatamine tasus end väga ära, sest koht oli väga ilus. Loomulikult majad ümberringi, aga maja oli suur, korralik ja ilus. Ning vaade oli ilus, mägedele koos allolevate linnatuledega. Ilus.... Ise muidugi sellise kallaku peale parkida ei tahaks, aga eks harjuksin sellegagi ära.
Melbour on ilus linn. Seal elaks küll. Inimesed on nagu ikka väga lahked, kui kaarti väga palju vahid, siis tulevad kohe küsima, kas sa tead, kus sa oled? Inimesed üldlaastud näevad välja tavalised. No ja loomulikult palju asiaate, indialasi jne :) Nad teavad mis on hea ;)
teisipäev, 14. aprill 2009
pühapäev, 12. aprill 2009
Lahkumine Echucast, viimane töö - viinamarjad!!! jeehuu.
Lahkumine Echucast
Viimane õhtu Echucas kulus praktiliselt pakkimise peale. Kuna teadsin, et seljakotimatkale ma ei lähe, lihtsalt on vaja oma asjad Melbourne'i toimetada, siis ei visanud ma ära praktiliselt mitte midagi. Ainult mõned tõesti mõttetud riided ning 1l päiksekreemi, mida ma praktiliselt ei olnud kasutanudki. Asju oli palju ning kott sai peale 4h pakkimist ikkagi päris raske. Aga enese kiituseks võin öelda, et kõik asjad mahtusid ära ning seljakott sai päris hästi pakitud, nii et 24 kilo seljas ei tundunudki nii raske.
Peo jaoks ei olnud mul ei aega ega raha, nii et ma lahkusin suht vaikselt (mõned päevad enne mind lahkusid Temis ja Marko ning siis sai veidike eestlastega koos joodud). Viimasteks eestlasteks Echucas jäid Kaidi&Riho ning endine klassivend Gerto ja tema tüdruk Merili. Sellest oli muidugi kahju, aga tüüpiliselt minule, sai mul lihtsalt aeg otsa. Praktiseerisin uut pakkimisviisi, kus ma kõik asjad väga korralikult enne kokku rullisin või lappisin, pidi ruumi kokku hoidma. Seda, kas ma ka tegelikult ruumi kokku hoidsin, ei oska ma öelda.
Viimased kaks päeva tegid jaapanlased, eesotsas Kaoriga süüa. Kaori on õppinud kokk ning tema toidud viivad ikka keele alla küll. Vaatamata sellele, et tegemist on minu jaoks võõra maa toiduga, siis maitses kõik väga hästi.
Rong läks mul hommikul suht vara. Rongijaama talutasid mind Kaori ning Kota. Kota tassis mu läpaka kotti ning cool bagi. Ei saa mainimata jätta, et tüüp oli kokku varisemas kui rongijaama jõudsime. Ma ei tütleks, et need kotid nii rasked olid, aga tema kotikandmisviis oli lihtsalt väga eriline. Või olid kotid rasked... ei oska öelda, mina tassisin neid kotte koos oma 24kg-se seljakotiga ning võrreldes sellega ei olnud nendel väikestel kottidel häda midagi. Kokku kaaluvad kõik mu kotid kokku u 37 kg. Ruumi mul tglt on veel natuke :P Seljakoti taskud on tühjad :P :D Aga ma mõtlen, et peaks kuidagi ikkagi kaalu vähendama. Nillisin poes juba matkarätikut, mille võiks oma suure saunalina vastu välja vahetada. Ning paar väiksemat rätikut ka muretseda. See on ainuke asi, mille ma välja mõtlesin, eriti oma asjadest loobuda ei tahaks. Eks mul praegu oli kaasas ka sellseid asju nagu peaaegu täitsa täis õlipudel ning mingi 500g seepi... :D Aga no tõesti, kui ma lihtsalt pean oma kotiga ühest rongijaamast teise jalutama, siis miks ma peaksin selle pärast kõik oma maitseained ja pesuasjad ära viskama. Tööriietest rääkimata :D
Lahkumine iseenesest oli valutu. Tegelikult oli hea meel sealt minema saada. Simoniga rääkisin enne minekut veel, et kui tal midagi vahepeal tekib, siis võiks mulle helistada, vbl tulen tagasi. Sügaval südames teadsin, et ei tule, aga ma tahtsin mõelda, vbl tuleb Melis suur igatsus peale. Ei tulnud. Nii et ostsin rongipileti Brisbanesse ära. Ei taha sinna tagasi.
Peo jaoks ei olnud mul ei aega ega raha, nii et ma lahkusin suht vaikselt (mõned päevad enne mind lahkusid Temis ja Marko ning siis sai veidike eestlastega koos joodud). Viimasteks eestlasteks Echucas jäid Kaidi&Riho ning endine klassivend Gerto ja tema tüdruk Merili. Sellest oli muidugi kahju, aga tüüpiliselt minule, sai mul lihtsalt aeg otsa. Praktiseerisin uut pakkimisviisi, kus ma kõik asjad väga korralikult enne kokku rullisin või lappisin, pidi ruumi kokku hoidma. Seda, kas ma ka tegelikult ruumi kokku hoidsin, ei oska ma öelda.
Viimased kaks päeva tegid jaapanlased, eesotsas Kaoriga süüa. Kaori on õppinud kokk ning tema toidud viivad ikka keele alla küll. Vaatamata sellele, et tegemist on minu jaoks võõra maa toiduga, siis maitses kõik väga hästi.
Rong läks mul hommikul suht vara. Rongijaama talutasid mind Kaori ning Kota. Kota tassis mu läpaka kotti ning cool bagi. Ei saa mainimata jätta, et tüüp oli kokku varisemas kui rongijaama jõudsime. Ma ei tütleks, et need kotid nii rasked olid, aga tema kotikandmisviis oli lihtsalt väga eriline. Või olid kotid rasked... ei oska öelda, mina tassisin neid kotte koos oma 24kg-se seljakotiga ning võrreldes sellega ei olnud nendel väikestel kottidel häda midagi. Kokku kaaluvad kõik mu kotid kokku u 37 kg. Ruumi mul tglt on veel natuke :P Seljakoti taskud on tühjad :P :D Aga ma mõtlen, et peaks kuidagi ikkagi kaalu vähendama. Nillisin poes juba matkarätikut, mille võiks oma suure saunalina vastu välja vahetada. Ning paar väiksemat rätikut ka muretseda. See on ainuke asi, mille ma välja mõtlesin, eriti oma asjadest loobuda ei tahaks. Eks mul praegu oli kaasas ka sellseid asju nagu peaaegu täitsa täis õlipudel ning mingi 500g seepi... :D Aga no tõesti, kui ma lihtsalt pean oma kotiga ühest rongijaamast teise jalutama, siis miks ma peaksin selle pärast kõik oma maitseained ja pesuasjad ära viskama. Tööriietest rääkimata :D
Lahkumine iseenesest oli valutu. Tegelikult oli hea meel sealt minema saada. Simoniga rääkisin enne minekut veel, et kui tal midagi vahepeal tekib, siis võiks mulle helistada, vbl tulen tagasi. Sügaval südames teadsin, et ei tule, aga ma tahtsin mõelda, vbl tuleb Melis suur igatsus peale. Ei tulnud. Nii et ostsin rongipileti Brisbanesse ära. Ei taha sinna tagasi.
pühapäev, 29. märts 2009
Taasapiisi....
Vaikselt hakkan Echucas otsi kokku tõmbama, teisipäeval ehk siis ülehomme varahommikul lähen Melbourne'i. Hospitality clubi kaudu sain ühe tüübi juures öömaja kuni 4 aprillini, siis lähen Kurumi õe juurde ööseks ning 5ndal alustame Great Ocean Roadiga. Kuidas reis kujuneb, ei tea. Loodan, et kaklema ei lähe. Minu telgis ööbimise plaanist vist ei tule midagi välja. Kahju küll, esiteks on see odavam ja palju ägedam, aga enamus rahval ei ole telke ega magamiskotte ning kui ma õigesti aru sain, siis meil on suhteliselt väiksed autod. 1 auto pidi veel eriti pisike olema. Nii et ega sinna väga tavaari ei mahu ka. Mul endal ka telki ei ole, aga olin valmis selle 29 taalaga ostma. Arvan, et sellise odava telgiga ajab ka need mõned ööd ära. Arvatavasti nüüd ma seda ei osta - ongi vähem asju tassida :)
Tagasi Melbournis oleme 7ndal. 8na õhtul läheb mul rong Brisbanesse, või õigemini, siis hakkab sõitma. Kohale jõuab 2 päeva hiljem. Sõit kulgeb läbi Sydney, kus mul on aega 8 tundi linna peal kooserdada. Pilet läheb 147 dollarit ja 67 senti. Kallis, aga kuna on pühad, siis praegu kõige soodsam variant. Kahjuks jäin 5 päeva hiljaks, muidu oleks lennupileti 113ga saanud. Aga noh, tegelikult olen ma selle rongisõidu suhtes täitsa elevil. Mistunne on nii kaua lihtsalt rongis loksuda ja saan ikkagi Sydneys ka käia! Eks kunagi tuleb sinna tagasi minna ja linn korralikult läbi tuuseldada.
Miks Brisbane? Sest kaugemale minemiseks ei ole mul hetkel lihtsalt raha :). Ning praeguste hindade juures oleks lollus kuskile kaugemale minna. Kohutav, kuidas hinnad kerkisid pühade lähenemisega. Aga tundub, et mu otsus ei ole paha, sest kõigil, kellele ütlen, et lähen Brisbanesse, lööb nägu rõõmust särama ning kõik ütlevad, et see on hea koht. Ju ta siis nii on. Eks me näe. Plaan on esialgu linnas tööd vaadata. Kui normaalse elamise saan. Linnas on ka working hostelid täitsa olemas, nii et lootust on :) Lootus sureb viimasena.:)
Tagasi Melbournis oleme 7ndal. 8na õhtul läheb mul rong Brisbanesse, või õigemini, siis hakkab sõitma. Kohale jõuab 2 päeva hiljem. Sõit kulgeb läbi Sydney, kus mul on aega 8 tundi linna peal kooserdada. Pilet läheb 147 dollarit ja 67 senti. Kallis, aga kuna on pühad, siis praegu kõige soodsam variant. Kahjuks jäin 5 päeva hiljaks, muidu oleks lennupileti 113ga saanud. Aga noh, tegelikult olen ma selle rongisõidu suhtes täitsa elevil. Mistunne on nii kaua lihtsalt rongis loksuda ja saan ikkagi Sydneys ka käia! Eks kunagi tuleb sinna tagasi minna ja linn korralikult läbi tuuseldada.
Miks Brisbane? Sest kaugemale minemiseks ei ole mul hetkel lihtsalt raha :). Ning praeguste hindade juures oleks lollus kuskile kaugemale minna. Kohutav, kuidas hinnad kerkisid pühade lähenemisega. Aga tundub, et mu otsus ei ole paha, sest kõigil, kellele ütlen, et lähen Brisbanesse, lööb nägu rõõmust särama ning kõik ütlevad, et see on hea koht. Ju ta siis nii on. Eks me näe. Plaan on esialgu linnas tööd vaadata. Kui normaalse elamise saan. Linnas on ka working hostelid täitsa olemas, nii et lootust on :) Lootus sureb viimasena.:)
reede, 27. märts 2009
tore on, et ma vahel oma märkmeid ka loen
Tasapisi olen netist leitu kohta püsivalt märmeid teinud, nüüd leidsin, et oleks mõtekas neid väheke lapata, ja ennäe, mis lausejupi ma leidsin (kellegi poolt kuskile kirja pandud, vabandused autori ees):
"Vicotriast käi suure kaarega mööda, sest sealsed farmerid on ihnemad ning töövõimalused kehvemad, peamiselt makstakse tükitöö eest."
Tore on, et ma nüüd siis lõpuks siit ära lähen:) Oli ka aeg!!! :)
"Vicotriast käi suure kaarega mööda, sest sealsed farmerid on ihnemad ning töövõimalused kehvemad, peamiselt makstakse tükitöö eest."
Tore on, et ma nüüd siis lõpuks siit ära lähen:) Oli ka aeg!!! :)
esmaspäev, 23. märts 2009
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos...!
Kuu aega tagasi saabusid Echucasse 4 eestlast: Kukk ja Veronika ning Kontus ja Signe. Kuna minul tomatikorjamisega oli jama, sest nädalas oli vabu päevi rohkem kui tööd, siis ühinesin nendega õuntekorjamisel. Peaks ütlema, et see oli minu elu parim õunakorjamine. Raha küll väga palju ei teeninud, aga nalja sai nabani, nii et püksid märjad. Koos sai nädalavahetustel pargis grillitud ja rummi joodud. Kahjuks nad lahkusid juba nädal tagasi ning arvatavasti on nüüdseks Laydleysse juba jõudnud. Kui neil seal kõik oko, siis arvatavasti ühinen nendega millaski aprillis. Kui me õunakorjel olime, siis oli mul nii palju toredat juttu, mida siia blogisse kribada ja kiita meie maa rahvast taevani, aga nüüdseks on jutu asemel järgi jäänud kirjeldamatud emotsioonid, mida ei saa sõnadessa panna :) :P
Nüüd on hostelis juba uued 4 eestlast, üks nendest mu vana klassivend Gerto! Maailm on väike:) Tglt ta helistas mulle enne ja tegi eel-luuret ;) Aga aatast 2002 ei olnud teineteist näinud ja nüüd saime siin kokku. Tore!
Minu plaan on siin nüüd uus töö saada, sest reedel lõpetasime tomatitega (peale õnu läksin teisele põllule tomateid korjama). Loodan, et Simon leiab midagi, ta tundus küll asja tõsiselt võtvat, aga ma mainisin korra Melissa kuuldes Great Ocean Roadi ning.... loodan, et nad nüüd järeldust ei tee, et ma vartsti minema lähen, sest siis nad ei ole must enam huvitatud.
Aga plaan on ära minna küll, aprilli alguses Great Ocean Road koos jaapanlanna Kurumi ja Hong Kongist pärist Bonnie ning Kurumi õe ja tema sõpradega teha. Kokku 2 autotäit rahvast. Autod on omad, nii et väga palju raha ei tohiks kuluda. Peale seda üles põhja... nagu enamik backpackerid. Kuhu täpsemalt, seda veel ei tea.
Oma esimese autosõidukogemuse "valel pool teed" sain ka omandatud. Eelmine nädal pidin mina autojuht olema. Pühap tegin väikse soojendussõidu ühe misiganes autoga. Alguses tundus hea. Aga kui esmap hommikul pimedas kruusatee peal meie teisele autole järgi pidin kihutama, siis enam nii hea auto ei olnud. Korra saigi kraavis käidud, sest üle kividevalli sõites viskas külje ette, lappasin rooli tagasi, viskas teise külje ette ning loomulikult enam ei suutnud tee peale jääda. Õnneks kraavi kui sellist ei olnud ja natuke nügisin lihtsalt mingit looma-aeda. Candy oli ka oko ning sõitsime edasi. Ees-sõitev inglise poiss võttis ka hoo normaalse peale ning kõik oligi oko. 2 päeva ma sõitma ei pidanud ning 2 viimast päeva sain ühe teise auto, mis oli väga okidkoki. Kuna Korea poisid ei taht kruusateedpidi sõita, siis kasutasime normaalseid teid. Paar korda, kui rohkelt pidurdasin, et mitte rismikust mööda sõita, siis tõmbas küll kaardilugejal hinge kinni, aga tglt mingit ohtu ei olnud, ta lihsalt oli mingi närvitseja tüüp. Nii et kõik elus ja terved ning mul ka autosõidu hirm vastassuunas poole võrra vähenenud. Vähemasti Simon ütles mulle mitu korda "good driver". Ma tean ise küll, kui "good driver" ma olen, nii et ma ei taha üldse mõeldagi, kuidas siis teised sõidavad. Kui esimest korda Melissaga harjutamas käisin, siis loomulikult oli närv sees ja hirm suur, et automaatselt keeran paremle teepoolele. Aga saime ilusti sõidetud, mingis suvalises parklas parkimist proovitud ning kui ma sealt inimtühjast parklast inimtühjale teele keerasin, siis tundsin rahu ja kindlust ning väikse muigega küsisin Melissalt: "Kas sa oled närvis"... ja vastus oli "Margereta, ma oleme valel pool teed". shit. muie kadus ja kiirelt tõmbasin end vasakule. Niipalju siis mu kindlusest :)
Nüüd on hostelis juba uued 4 eestlast, üks nendest mu vana klassivend Gerto! Maailm on väike:) Tglt ta helistas mulle enne ja tegi eel-luuret ;) Aga aatast 2002 ei olnud teineteist näinud ja nüüd saime siin kokku. Tore!
Minu plaan on siin nüüd uus töö saada, sest reedel lõpetasime tomatitega (peale õnu läksin teisele põllule tomateid korjama). Loodan, et Simon leiab midagi, ta tundus küll asja tõsiselt võtvat, aga ma mainisin korra Melissa kuuldes Great Ocean Roadi ning.... loodan, et nad nüüd järeldust ei tee, et ma vartsti minema lähen, sest siis nad ei ole must enam huvitatud.
Aga plaan on ära minna küll, aprilli alguses Great Ocean Road koos jaapanlanna Kurumi ja Hong Kongist pärist Bonnie ning Kurumi õe ja tema sõpradega teha. Kokku 2 autotäit rahvast. Autod on omad, nii et väga palju raha ei tohiks kuluda. Peale seda üles põhja... nagu enamik backpackerid. Kuhu täpsemalt, seda veel ei tea.
Oma esimese autosõidukogemuse "valel pool teed" sain ka omandatud. Eelmine nädal pidin mina autojuht olema. Pühap tegin väikse soojendussõidu ühe misiganes autoga. Alguses tundus hea. Aga kui esmap hommikul pimedas kruusatee peal meie teisele autole järgi pidin kihutama, siis enam nii hea auto ei olnud. Korra saigi kraavis käidud, sest üle kividevalli sõites viskas külje ette, lappasin rooli tagasi, viskas teise külje ette ning loomulikult enam ei suutnud tee peale jääda. Õnneks kraavi kui sellist ei olnud ja natuke nügisin lihtsalt mingit looma-aeda. Candy oli ka oko ning sõitsime edasi. Ees-sõitev inglise poiss võttis ka hoo normaalse peale ning kõik oligi oko. 2 päeva ma sõitma ei pidanud ning 2 viimast päeva sain ühe teise auto, mis oli väga okidkoki. Kuna Korea poisid ei taht kruusateedpidi sõita, siis kasutasime normaalseid teid. Paar korda, kui rohkelt pidurdasin, et mitte rismikust mööda sõita, siis tõmbas küll kaardilugejal hinge kinni, aga tglt mingit ohtu ei olnud, ta lihsalt oli mingi närvitseja tüüp. Nii et kõik elus ja terved ning mul ka autosõidu hirm vastassuunas poole võrra vähenenud. Vähemasti Simon ütles mulle mitu korda "good driver". Ma tean ise küll, kui "good driver" ma olen, nii et ma ei taha üldse mõeldagi, kuidas siis teised sõidavad. Kui esimest korda Melissaga harjutamas käisin, siis loomulikult oli närv sees ja hirm suur, et automaatselt keeran paremle teepoolele. Aga saime ilusti sõidetud, mingis suvalises parklas parkimist proovitud ning kui ma sealt inimtühjast parklast inimtühjale teele keerasin, siis tundsin rahu ja kindlust ning väikse muigega küsisin Melissalt: "Kas sa oled närvis"... ja vastus oli "Margereta, ma oleme valel pool teed". shit. muie kadus ja kiirelt tõmbasin end vasakule. Niipalju siis mu kindlusest :)
Tellimine:
Postitused (Atom)