Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos...!

Kuu aega tagasi saabusid Echucasse 4 eestlast: Kukk ja Veronika ning Kontus ja Signe. Kuna minul tomatikorjamisega oli jama, sest nädalas oli vabu päevi rohkem kui tööd, siis ühinesin nendega õuntekorjamisel. Peaks ütlema, et see oli minu elu parim õunakorjamine. Raha küll väga palju ei teeninud, aga nalja sai nabani, nii et püksid märjad. Koos sai nädalavahetustel pargis grillitud ja rummi joodud. Kahjuks nad lahkusid juba nädal tagasi ning arvatavasti on nüüdseks Laydleysse juba jõudnud. Kui neil seal kõik oko, siis arvatavasti ühinen nendega millaski aprillis. Kui me õunakorjel olime, siis oli mul nii palju toredat juttu, mida siia blogisse kribada ja kiita meie maa rahvast taevani, aga nüüdseks on jutu asemel järgi jäänud kirjeldamatud emotsioonid, mida ei saa sõnadessa panna :) :P
Nüüd on hostelis juba uued 4 eestlast, üks nendest mu vana klassivend Gerto! Maailm on väike:) Tglt ta helistas mulle enne ja tegi eel-luuret ;) Aga aatast 2002 ei olnud teineteist näinud ja nüüd saime siin kokku. Tore!

Minu plaan on siin nüüd uus töö saada, sest reedel lõpetasime tomatitega (peale õnu läksin teisele põllule tomateid korjama). Loodan, et Simon leiab midagi, ta tundus küll asja tõsiselt võtvat, aga ma mainisin korra Melissa kuuldes Great Ocean Roadi ning.... loodan, et nad nüüd järeldust ei tee, et ma vartsti minema lähen, sest siis nad ei ole must enam huvitatud.

Aga plaan on ära minna küll, aprilli alguses Great Ocean Road koos jaapanlanna Kurumi ja Hong Kongist pärist Bonnie ning Kurumi õe ja tema sõpradega teha. Kokku 2 autotäit rahvast. Autod on omad, nii et väga palju raha ei tohiks kuluda. Peale seda üles põhja... nagu enamik backpackerid. Kuhu täpsemalt, seda veel ei tea.

Oma esimese autosõidukogemuse "valel pool teed" sain ka omandatud. Eelmine nädal pidin mina autojuht olema. Pühap tegin väikse soojendussõidu ühe misiganes autoga. Alguses tundus hea. Aga kui esmap hommikul pimedas kruusatee peal meie teisele autole järgi pidin kihutama, siis enam nii hea auto ei olnud. Korra saigi kraavis käidud, sest üle kividevalli sõites viskas külje ette, lappasin rooli tagasi, viskas teise külje ette ning loomulikult enam ei suutnud tee peale jääda. Õnneks kraavi kui sellist ei olnud ja natuke nügisin lihtsalt mingit looma-aeda. Candy oli ka oko ning sõitsime edasi. Ees-sõitev inglise poiss võttis ka hoo normaalse peale ning kõik oligi oko. 2 päeva ma sõitma ei pidanud ning 2 viimast päeva sain ühe teise auto, mis oli väga okidkoki. Kuna Korea poisid ei taht kruusateedpidi sõita, siis kasutasime normaalseid teid. Paar korda, kui rohkelt pidurdasin, et mitte rismikust mööda sõita, siis tõmbas küll kaardilugejal hinge kinni, aga tglt mingit ohtu ei olnud, ta lihsalt oli mingi närvitseja tüüp. Nii et kõik elus ja terved ning mul ka autosõidu hirm vastassuunas poole võrra vähenenud. Vähemasti Simon ütles mulle mitu korda "good driver". Ma tean ise küll, kui "good driver" ma olen, nii et ma ei taha üldse mõeldagi, kuidas siis teised sõidavad. Kui esimest korda Melissaga harjutamas käisin, siis loomulikult oli närv sees ja hirm suur, et automaatselt keeran paremle teepoolele. Aga saime ilusti sõidetud, mingis suvalises parklas parkimist proovitud ning kui ma sealt inimtühjast parklast inimtühjale teele keerasin, siis tundsin rahu ja kindlust ning väikse muigega küsisin Melissalt: "Kas sa oled närvis"... ja vastus oli "Margereta, ma oleme valel pool teed". shit. muie kadus ja kiirelt tõmbasin end vasakule. Niipalju siis mu kindlusest :)